Teha valikuid, mis midagi tähendaksid

Lisa kommentaar

Kommenteeri külalisena

  1. No näed siis 🙂 Järgmine samm oleks ehk lahti mõtestada misasi see “keskkonna reostamine” tegelikult on. Ei, ma ei taha väita, et me kuus miljardit seda üldse ei reostaks, aga hakatuseks laenuta (seda osta pole mõtet) “Jurassic Park” raamat ja loe sealt selle matemaatiku, mistaniminüüdoligifilmismängisjeffgoldblum killud maakera ja looduse kohta läbi.

  2. aga kuidas on sexiga rohelisest vaatepunktist? mitu korda nädalas? paaris või paarituna? kondomid, mis materjalist?

  3. “keskkonna reostamine”? sinna võiks panna võrdusmärgi ressurssitarbimisega (vesi, nafta). probleemiks on nö taastumatute ressursside liigne kulutamine

    näiteks bassein? kas ujumas käimine on ka mitteroheline tegevus? basseini kütmisele kulub talvel palju elektrit, lisaks kemikaalid

  4. Bassein oli härrade teadlaste analüüsides täiesti sees, ma ei pannud seda siinsesse juttu, sest Eestis nagunii basseine eriti pole. See on muidugi ääretult suur kulutamine.
    Seksist nad ei rääkinud, aga see kvalifitseerub kindlasti loodussõbralike hobide hulka ;).

  5. Ääretult huvitav ja vajalik artikkel, selliseid võiks kirjutada (olla kirjutatud) palju enam ja võimalikult erinevatest vaatenurkadest.
    Küsimus tekkis veiseliha kohta. Et veiseliha tootmiseks – lehma pidamiseks – kulub palju vett. Aga selleltsamalt loomalt saadav piim on ju ometi hea ja kasulik jook? + piimast toodetavad jogurtid ja juustud jm. Nii et kui me hülgame veiseliha söömise, siis mis neist piimaandjatest saab? Matame maha? Kalmistuid napib niigi. Või kremeerime energiakuluga? Või lõpetame ka piimajoomise?
    Ja kui ma veiseliha koha pealt arutlen sportlikust vaidlus- ja uudishimust, siis ahjukütte teemal viskun ma hooga džotile: paremat ja säästlikumat ning vähem saastavat kütmisviisi olemas ei ole.
    Kamin ei ole külmaauk, kui siiber kinni panna. Ahjusid ei ehitatud vanasti ebaefektiivselt, mitte keegi ei taha, et tema maja palju puid võtaks ja kiiresti ära jahtuks. Korralik ja puhas puu ei tekita saastet, selle põlemisel jääb kena hele tuhk, millega võib aias taimi väetada.

  6. nähh, nüüd mul polegi enam põhjust ennast teistest paremana tunda oma pisikeste “roheliste” valikutega… suuri valikuid ma eriti ei tee, kuna olen alles vaene üliõpilane. vaesus on muideks hea asi. ei sõida lennukiga, mootorpaadiga ega helikopteriga. pole autot. pole ka maja, mida kütta. ei osta igasugu nõudepesumasinaid ega pole ka isiklikku muru, mida mürgitada. kodanikud, olgem nimme vaesed, et keskonda mitte reostada!!!

  7. Väga hea lugu. See on just vaatepunkt, mis mind kõige rohkem huvitab. Hea kui see nii lihtsalt kätte tuleb ;-). Ma olen nii ratsionaalne, et ei taha tegutseda vaid oma südametunnistuse rahustuseks, teadmata, kas see ka kasu toob.
    Põhiline siis, et proovime vähem tarbida!

  8. Lee, aga küsimus ei ole siin selles, kas piim on tervisele kasulik.
    Siin on lihtsalt teadlaste moodi esitatud üks konkreetne küsimus – mis reostab keskkonda kõige rohkem? – ja siis sellele niiöelda luubi, kaalu ja skalpelliga täpne vastus saadud. Ega nad propageerigi veisekarjade tapmist. Nad annavad lihtsalt infot, mis ideaalis võiks tasapisi tarbijakäitumist mõjutada.

    Aga sa puudutad piimatooteid. Piimatooted olid seal tabelis ka, keskmisel kohal. Veiselihast vähem reostavad, mis on ka loogiline (piima saab ühelt lehmalt tuhandeid kordi, liha vaid korra…;(.

    Ahjudest – no mis ma oskan öelda. Mul oleks ka heameel, kui puukütet ei peetaks reostusallikaks… See saaste, millest jutt, on õhku tekkivate gaaside kujul.
    Muidu, ahjude kaitseks kirjutas ennist ka Arni greengates, kus sama lugu üleval http://www.greengate.ee/index.php?page=1&id1=16936

  9. Paarikümne tassi jaoks nõudepesumasinat tööle panna on ilmselt mõttetu, aga suure pere puhul aitab nõudepesumasin kokku hoida nii aega kui ka vett. Elektrit küll kulub, aga seda kulub ka vee soojendamisele.
    Hakkasin ka ise ükskord mõtlema, kas riidest mähkmed tegelikult ikkagi on niivõrd palju keskkonnasõbralikumad kui ühekordsed mähkmed. Ühekordsed lagunevad ju lõpuks ikkagi ära (pessimistlikuima arvutuse kohaselt 200 aastaga), kuid puhast vett, millega riidemähkmeid pestakse, ei ole lõputul hulgal.
    Vee puhul häirib mind meie praeguse elukorralduse juures see, et WC potte loputame sama veega, mida kasutame ka söögi valmistamiseks ja joomiseks. Ma mõtlen, et kas tõesti poleks võimalik WCs hakata kasutama mingit juba kord kasutatud vett, mis ei ole siiski veel nii väga must. Väikese mahutavusega vetsupotiveepaagid pole aga sugugi nii ökonoomsed, kui võiks arvata. Tean seda omast kogemusest. Kui vett tuleb potti liiga vähe, siis ei lähe paraku kõik ühe korraga alla ja peab uuesti vett laskma ning tihti isegi mitu korda järjest.

  10. See vee värk on mulle kuidagi kahtlane. Probleem seisneb nimelt selles, et veega me tegelikult loputame jääke kaugemale. Valdav osa neist on orgaaniline aine (väljaheited, surnud nahk, toidujäätmed), ülejäänu on detergendid. Kui me nüüd asume vett säästma, me tegelikult kontsentreerime selle kokteili.

    Kanget reovett on palju kallim, keerulisem puhastada, kui lahjat. Kange reovesi nõuab veel energiat, et see uuesti lahjemaks puhastada nüüd juba mehhaanilis keemiliselt.

    Lahja reovesi on kohe mikroobidele, taimedele tarbitav, kusjuures vesi saab puhtaks ja meile taaskasutatavaks ja süsinik uuesti seotuks.

    Vesi ei ole taastumatu loodusvara. Vesi põhimõtteliselt ikkagi ringleb (kuigi põhjavesi ringleb inimeaga võrreldes väga aeglaselt).

  11. ega see vee säästmine on jah nagu on. Kui Tallinnas Ülemiste järve vett tarbid, siis säästmisel on mõtet, et kokkuhoida vee puhastamiseks ja liigutamiseks kasutatavat energiat. Aga vett ennast… mäöödunud suvel siin oli ju, et järv tahtis hakata üle ajama ja lasti lihtsalt merre sedasama vett. Et mageda vee probleem sõltub ikka väga palju piirkonnast. Kui seda annaks kuidagi ühtlaselt jaotada, ega siis see probleem maailmas nii suur vist ei oleks ka. Põhjaveereostus on kordades ohtlikum (muru väetamine jm), kui veega laristamine.

  12. Nojah,
    väga koormavad on keskkonnale koer ja kass. Esiteks söövad nad lehmi ja sigu ning kassid peale selle linde. Koerajulkasid tuleb avalikest kohtadest korjata 1 julk – 1 kilekott korraga. Kassid tarbivad arutul hulgal kassiliiva, mida komposteerida ei soovitata.

  13. Huvitav artikkel. Epp on aluseks võtnud Ameerikamaa andmed, kas neid alati 100% Eestile kohaldada saab, on kaheldav. Kasvõi need puuküttega kaminad ja ahjud – kas nende ehitus ja kasutamiskombed on võrreldavad?
    Seda, et lihatootmine nii palju reostust tekitab, olen ma kuskilt juba varem ka lugenud. Minu arvates kehtib see eelkõige nn suurtootmise korral, kus kõike kulub palju ja ka jääke tekib palju. Ühe – kahe looma pidaja tekitatud reostus on sellega võrreldes väike ja loodusel on sellega kergem toime tulla. Mujal maailmas muide kasvatatakse veiseliha saamiseks spetsiaalselt lihaveiseid. Eestis see eriti levinud pole ja palju veiseliha saadakse tõesti piimatootmise kõrvalproduktina. Kõlbab selline liha enamasti vaid vorsti sisse. Arvestades seda kui palju eestlane tegelikul veiseliha tarbib, ei ole veiselihast loobumise korral küll tarvis massiliselt piimalehmi tapma hakata.

  14. Ma ei pidanud silmas piimalehmade massilist tapmist (oo õudu!), vaid rohkem seda, et piimalooma elutsükkel on piiratud ja ärasöömine on kogu oma brutaalsuses ilmselt siiski üsna mõistlik lõpp.

  15. no kes siis vana looma sööb. kas te tõesti arvate, et see veiseliha, mida te poest ostate on sellise lehma liha, kes on piimaks liiga vana. Ikka noorloomi tapetakse nii eestis kui mujal lihaks.

  16. üks oluline asi, mis läänemaailma inimesi vist küll eriti ei puuduta (sest iive on niigi nullis), on ülerahvastatus. sõnaga, see tasuks v-o ka läbi mõelda. et kas seitse last või näiteks kaks. samas eestlastel on kohe kõrval see teema, et eestlased surevad välja ja et see on kole lugu. minevõtasiiskinni…

  17. Keskkonnateemadel mõeldes tuleb üsna kiiresti kompetentsuse piir ette, onju. Ma hakkasin mõtlema – ei tea, mis siis neist vanadest piimalehmadest saab? Mina ei tea. Kellele need siis söödetakse, kui mitte vortsides meile?

    Kusjuures ma võiks teada, juba lapsepõlvest võiks olemas olla see teadmine. Naabritädi oli lüpsja ja vanaisa oli loomaarst. Temaga sai käidud vasikakehasid viimas Võhma lihakombinaati, aga need olid n-ö erakordsed lihakehad, kui loomake millegipärast suri.
    Arvan muide, et neist lihakombinaadi lõhnadest ja pisukesest piilumisest nurga taha on tingitud ka see, et ma väga suur lihasööja ei ole.

    Olen täitsa nõus selle märkusega, et mu lektüür on kirjutatud USA oludele. Näiteks pole neil sageli kaminatel siibreid üldse ette nähtudki. Aga fakt, et puu põletamine tekitab kahjulikke gaase, on fakt sellegipoolest…?

  18. Teisele Epule – see oli seal raamatus omaette peatükk, mis vabanduste saatel välja toodi. Ratsionaalse lähenemise alusel: üks suuremaid keskkonnahoiutegusid, mis inimene saab teha, on mitte (liialt) paljuneda.

  19. Vanad lehmad söödetakse minu meelest loomadele. Rebasefarmid? Olid kunagi ka siin sellised.

    Loomi, sealhulgas kasvatatakse ka liha pärast, st et pullidelt keegi ju piima ei ootagi? ja osad pullvasikad koksatakse üsna varakult maha, et ära süüa.

    Tegelikult on üldse veider mõelda, et toidu tootmine on keskkonnale kahjulik tegevus. Kui hakata järele mõtlema nüüd. Onju natuke totter.

  20. selles kogu “point” vist ongi, et kui sa varem suveõhtul grillides põdesid plasttaldriku pärast ja vohmisid südamerahus shashlõkki, siis nüüd tead, et seltsimeeste teadlaste arvutuste andmetel on shashlõkk palju suurem probleem kui see plastiktaldrik…
    Et tõde pole alati selline, nagu näib.

  21. Ehk siis taaskord tuleb tõdeda, et enamik asju, nagu ka elamine üldse, on kahjulikud:)
    Ma arvan, et nagu iga muu asja juureski on oluline säilitada mõõdukus.
    Sest kui ma siin vahel loen, KUI roheliseks on võimalik muutuda, ja ometi keegi isiklikult NII rohelisi inimesi ei tunne – või tunneb?, siis ma mõtlen, et kas nad kõige selle juures siis ka õnnelikud on. Muidugi on kõik kinni inimese isiklikes valikutes, mõni ka eraku ja taimetoitlasena üliõnnelik, aga kui jutt läheb juba sellistele valikutele, kas sünnitada lapsi või mitte…
    Noh, rahvastiku tihedus maakeral on erinev. Kui ma nüüd ütleks, et nt Aafrikas peaksid inimesed mittesigimisele mõtlema, saaksin ma kindlasti teatavate süüdistuste osaliseks. Samas, kui me ise ei sigi, sureme välja. Igaüks mõelgu edasi, mis siis lõpuks saaks ja “kas me sellist Eestit tahtsime”:)

  22. Järgmine aste “sigigu vähem!” järel on “muutkem nad sigimatuks!” ja siis “vähendagem nende arvukust!” ja siis “genotsiid!”. Nii tulebki välja, et kõige rohelisemad tegelased 20. sajandi ajaloos olid härrased Hitler, Stalin ja Pol Poth.

    Tõepoolest. Planeet Maa, asustatuna ühe eliitse rassiga, mille arvukust hoolega vaos hoitakse, kus valitseb rahu ja raudne kord – mis saaks olla rohelisemat! Jama tuli vaid sellest, et ei suudetud kokku leppida, milline see eliit peaks olema ja kelle raud seda valitsema. A õnneks on meil GWB, kel selge seisukoht olemas: meie riik, meie rahvas, meie kord. Seega – s!tta sest Kyotost ja naftast – tegelikult on ka hr Bush roheline, padu-ultra-mürkroheline.

  23. Miks te alati kohe nii äärmusesse lähete, kui sellist asja nagu sigimise kontrolli mainida.
    Sellega ju samamoodi nii, et mõõdukus on õigeim lahendus. Sigigem mõõdukalt 😉

  24. lihast veel. Meil oli kodu lähedal suurfarm ja sealt umbes km eemal oli üks sügav kraav, kuhu surnud loomad visati. Mingi aja pärast aeti kinni ja kaevati kõrvale uus.
    Surnud loomi ei sööda. Vanu veel võib, et kõvasti keeta, ehk saab pehmeks aga surnud maetakse. Isegi loomadele on neid hull anda. No kui kiskjatele. Aga koerale keeta on jube – haiseb. Veri pole välja voolanud. Aga ega ma ei tea, äkki lähevad ikka vorsti sisse vanad lehmad.

  25. Ma pole enda meelest varem sigimise kontrolli teemadel varem sõna võtnud:)
    Aga kui juba, siis… kontroll eeldab ikka seda, et keegi kontrollib, kas siis kirik, rasestumisvastased vahendid või valitsus.
    Kusjuures sigimiseks võibki seda võibolla ainult Aafrikas või ma ei tea kus nimetada… kus asi on igasuguse kontrolli alt väljas. Või noh, looduslik kontroll ikkagi on, nälg, HIV/AIDS jms.
    Eestis on siiani tegemist sündivusega, mis kahjuks väga madal on, ja eestlasi niimoodi sigima panna kui aarfiklasi pole kardetavasti võimalik.

    Kindlasti on roheline tore ja õilis olla, ja ma isegi püüan seda igapäevaelus teha. Samas ma ei saa ennast eriliseks roheliseks pidada, kuna mulle meeldib autoga sõitmine ja reisimine. Kusjuures mitte bussireisid, et hulgakaupa oleks säästlikum. Kõik see taaskasutuse-värk on vägagi broo muidu.

  26. Anu – oled küll sõna võtnud, vt http://eppppp.tahvel.info/?p=24 🙂

    Üldiselt on see ülepopulatsiooni teema väga huvitav ja vastuoluline, mõtlen, et seda võiks veel uurida. Kunagi nägin National Geographic erinumbrit sel teemal.
    Muide, selline nüanss siia veel juurde, et üks juurde sigitatud (muidugi on see sõna nõme!) aafriklane kulutab sadu kordi vähem maakera resursse kui keskmine lääneühiskonna liige.

  27. Küsisin oma mehel – ta maapoiss -, et mis nemad tavaliselt vanaks jäänud lehmadega teevad. Vastus oli, et kolivad ümber Valga lihakombinaati ja sealt edasi vorsti sisse. Sama teed lähevad ka suureks kasvatatud pullid.

  28. Hee, Epp, ei-ei, see eelmine sõnavõtt oli linnugripi kohta:D

    Aga eks aafriklasedki globaliseeruvad:) Põgenevad tuhandete kaupa Kanaaridele – ma ei olegi aru saanud, mis nendega seal ette võetakse. Kohapeal on neid abistada vaja, mis omakorda nõuab transpordi kasutamist jne. Ja kui võtta kogu manner tervikuna, siis seal ka arenenumaid riike, nagu Egiptus, LAV jt.
    Küll nad seal saastavad ka kõvasti, kuna keskmisel aafriklasel pole nähtavasti millestki erilist aimu, rohelisest mõtteviisist k.a.
    Veelkord, andestage mu poliitiliselt ebakorrektsed mõtted…

  29. Veistest. Lehmad tänapäevases suurtootmises reeglina vanaks ei saa – nad prakeeritakse (selline termin kohe ….) varem karjast välja muudel põhjustel – haigused, vigastused, vähene piimatoodang jne jne…. Nende tee lõpeb jah, meie laual vorstina… Kui ma ei eksi, siis on Eesti keskmine piimaveise vanus kuskil 5-6 aastat. Intensiivse piimatoomise käigus ei pea nad lihtsalt rohkem vastu. Kes aga mingil põhjusel enne lihakombinaati saatmist jõuavad hukkuda (enamuses vigastused või haigused), need sõidutatakse Väike -Maarja “krematooriumisse” ….. maha matmine on seoses Euroopa Liiduga juba mitmed aastad rangelt keelatud….

  30. ma kardan et nüüd on jah siin need ameerikamaa ja eestimaa asjad vähe segi läinud. mitte et see globaalses mõttes midagi muudaks.
    aga artiklis teadmishimulistele eestimaalastele ei ole mõtet rääkida sellest et langevarjutamine kui hobi on keskkonnakahjulik, sest ka kõigi maailma langevarjuhüpeteks kasutatavate lennukite tekitatav kahju kokku ei ole võrreldav ameerika suburbide autosaastega. ja selle viimases vähendamisse ei saa mina kahjuks oma panust anda, aga see on just koht mille arvelt ma langevarjuhüptega südamerahus tegelen (et siis autoga ei sõida aga lennukige üles küll).

  31. to kadri: eks igaüks peab peamiselt ise mõtlema, mida ta saab/tahab keskkonna säästmiseks teha. Antud artiklis on suunad isemõtlemiseks. Selline suhtumine, et ma reostan nagunii vähem kui mu naaber, et ma võin siis oma pisikesi reostusi edasi teostada – ei tea kas see ikka on õige mõtteviis. Siis ei ole ju mingil kokkuhoiul mõtet. Nt. elektri ja vee tarbimine on eraisikutel ikka palju väiksem kui ettevõtetel. Ega siis eraisikud vist ei peakski asjaga tegelema. Tundub kummaline suhtumine, aga võibolla see ongi tõsi. Kas on mõtet piisakese äravõtmisel ookeanist? Ei tea. Samas tähendab trabimise minimeerimine mulle rohkem kui keskonna kaheldav säästmine. Ma ei taha kaasa minna selle mentaliteediga. Ja tegelikult tundub vahel, et ka piisake on liiga suur, et sellesse ükskõikselt suhtuda. Hoolimata, et ookean sellest ei vähene.

  32. Minu jaoks on see nagu mingisugune spirituaalne küsimus: mina tunnetan küll, et ookean koosneb piiskadest.
    Eks see ole igaühel omamoodi, aga minu jaoks on keskkonnahoid minu enda õnnelik olemise küsimus.

  33. Mina saan Kadrist aru küll niipidi, et kuna me ju nagunii oma elutegevusega kahjustame keskkonda, siis valiku koht ongi see, et kui ma nt tahan langevarjuga hüpata, siis ma mitte ei jäta hüppamata, sest see on kole kahjulik, vaid hoian sellevõrra rohkem kokku muudes kohtades. Ei sõida autoga näiteks. Ja oledki piisake ookeanist ja mõtled keskkonahoiule.

  34. Kirjutasin Kadri blogi ka vastuse, eks ikka selle lendamise asjus:

    Vaata, Kadri, küsimus, mille raamat esitab, on inimese mõjudest keskkonnale, ja nad üritavad saada võimalikult palju vastuseid, lähtudes numbritest ja valemitest, ratisonaalsusest.

    See hobide jutt ongi peatükis “High impact activities”, milles selgitatakse, et nende tegevuste osakaal üldises looduse reostuses on väike, aga ühe inimese valikust oleneb rohkem.
    Piltlikustades: on näiteks 500 000 autot, kui sina jätad sõitmata, siis pole nii suurt vahet.
    Aga on näiteks 500 mootorpaati, kui sina jätad sõitmata, siis on suur vahe.

    (Numbrid on võetud laest.)

    Ja ma isiklikult ei taha mingi kohtumõistja olla. Ise jõuan ka mõtetega sinna, et kuidas saab korraga armastada puid ja raamatuid jne. Ikka väga palju meie elu lisaväärtustest ja sellest, mis meist Inimese teeb, on ju keskkonna raiskamisega seotud. Sinu jaoks siis lendamine.

    Aga mulle meeldib samas, et see sind puudutas ja mõtlema pani.

  35. Oehh.. Ma sain nüüd põntsu oma väiksele rohelisele mõtlemsiele.
    Ausõna ma tegelt ikka ei kujuta ette mida iga väike asi minu tarbimisharjumustes tähendab suures plaanis.
    Sellest olen ma aru saanud, et nõudepesumasin hoiab kokku aega ja raha. St et vett. Hambaid pestes ma ei alse enam kraanil tühja joosta. Aga loomaliha süües.. no tegelt söön ma enamjaolt siiski sealiha. Seega kah natuke säästlikum siis loodusele.
    Nojah, aga samas tahan ma ka endale kunagi autot. Miks? No ikka selleks, et elu oleks mugavam ja saaks reisida (mööda eestit perega reisimine on minu ja mu mehe unistus).
    Aga ma ei tea kunagi kui roheliseks minu mõtteviis kunagi muutub. Ma kasvan selles suunas alles. See on üks suur dilemma minu igapäevases elus. Sellele mõtlemine on igapäevane osa minu elust.
    Epu greengate lugu, aga lõi mul jalad alt.
    Eks mul nüüd ole veel millele mõelda.

  36. See on tore, et Epu lugudest kasu on 🙂 Aga nõudepesumasina tootmise peale läheb ilmselt sada korda rohkem vett kui ta oma eluea jooksul kokku hoiab. Metall tuleb maa seest välja tuua, mootoriks ja juhtmeteks ja elektroonikaks konstrueerida, ühed disainerid kujundavad massina välimust ja teised tema turunduskampaaniat, jne.

    Tegelt peaks see jällegi rahas kokku loetav olema. Kui masina hind on väiksem kui kokkuhoitava vee hind, siis on OK. Kas on? Aga kas meie tarbeveel on õiglane hind? Aga masina tootmiseks kasutatud veel?

  37. Tundub, et teema üle mõtlevad paljud. (või on see lihtsalt ringkond kelle arvamusi ma kuulen?)
    Aga et midagi mõjutada, kas selleks piisab minu väikestest piisakestest või peaks hoopis Greenpeacega liituma? Või midagi muud suurt ja hullu tegema? Sest meie pisikesed piisad on pigem tõesti nagu Epp ütleb meie enda südamerahu jaoks (see langevarjutamise koht ajas südamerahu korraks ära :). Aga kuidas siis suurt tulemust saavutada? Mulle tundub et väikesest tulemusest ei piisa.

    Muidugi on meie võimuses võimalikult paljusid informeerida pisikestele tegudele. Ja sellega on Epp tänuväärselt hakkama saanud.

    Või ongi nii, et suured asjad toimuvad meist sõltumata ja see reostus meid ükskord lõpule viib (kui miski muu ette ei jõua) ning seepärast polegi mõtet end väga morjendada muust kui sellest mida me ise ära jõuame teha?

    See ei ole siin norimine, tõesti ma tahan teada, sest suht palju on siiski ka sellist “wannabetamist, et ma olen roheline ja sina ei ole” ja mu meelest pole see midagi väärt (eiei, ma ei räägi siin Epu artiklist) vaid üldiselt. Samamoodi on ka muid wannabesid.

  38. Minu meelest on see elementarne, et kui oled vähegi rohelise mõtteviisiga, siis seda ikka kõiges. Prügi sorteerin (rohkem kui 10a), kaminaga kütan… kamin on nii tihendiga klaasukse kui siibriga, seega, mingit külmaauku see endast ei kujuta. Inglismaal on pea kõik kaminad (mida Londonis küll juba keskkonnareostuse tõttu aastakümneid kuskil kütta ei või aga nad kasutasid ka peaasjalikult sütt) lahtised ja ilma siibrita… mul on jäänud mulje, et ka Ameerikas on see nii, seega see võrdlus meie kaminate, pliitidega ei sobi.

    Kui teen basseini, siis seda vett kütan päiksepatareiga, WC-potti lasen vihmavee, kastmiseks samuti vihmavett, väetan endatehtud kompostiga. Kõik need lahendused aga maksavad Eestis väga palju raha, sest meil on keskkonnateadlikke inimesi siiski nii vähe, et need on kõik kallid üksiklahendused, seetõttu on need otsused ikka majanduslikult väga rasked. Tihti juhub ka seda, et näiteks päiksepatareid pannakse katuselt pihta… minu tuttavad loobusid oma suvilasse päiksepatareisid ikka uuesti ja uuesti ostmast, ja nüüd kütavad elektriboileriga…. ei saa kuidagi kekkonnateadlik olla kuigi väga tahaks… tundub, et selleks tuleb olla kas väga vaene või väga rikas (riik).

  39. Aga vaataks seda kokkuhoiu asja veidi teisest vaatenurgast. Igaühe tarbimine on suhteliselt väike. Sellest midagi ei muutu, nõus. Võtame näiteks supermarketi. Kui ma sealt paki küpsiseid võtan ja selle eest ei maksa, kas market läheb pankrotti ( ärme vaata asja eetika seisukohalt, kas on eetiline võtta midagi, mille tegemiseks ma ei ole ise midagi teinud ; põhimõtteliselt on see nii ka ju loodusressursside kasutamisega, mina ei ole teinud õhku, vett jms, see on lihtsalt olemas) – ilmselt ei lähe. Kui võtan kaks pakki -ikka ei lähe Võtab peale minu veel kümme, sada inimest – jääb sellest jälg – poeomanikud hakkavad tegelema, palkavad turvamehe jne, võtmine muutub keerulisemaks, muutub võibolla vägivaldsemaks ( konfliktid turvastega jne), market muutub majanduslikult mõttetuks ja suletakse.
    OK, ma ju ei võta seda pakki küpsist (ilma maksmata). Samasugune peaks olema ka suhtumine keskkonda, et ma ei võta ilma maksmata. St kui ma midagi tarbin, siis minu käitumine peaks olema selline, et minupoolne tagasiantav panus aitab kaasa edasikestmisels.

  40. No ma siin mõtlesin öösel enne uinumist selle teema peale veelkord, või siis jälle. No igatahes ma mõtlesin välja, et neid rohelisemalt mõtlevaid inimesi on tänu minule minu ümber rohkem. Paratamatult kaasan ma ka oma mehe ja lapsed. Seega on meid juba neli. Arvatavasti annavad minu lapsed seda edasi ja minu sõbrad vaatavad asjadele tänu minule natukenegi teistmoodi.

    Ja sealt edasi arenes mõte kummalist rada pidi. KEs on tegelikult kõige rohelisemad? Kõige säästlikumad jne?
    Prügikollid…
    Ausõna ma eile olin oma mõttelennust isegi vähe jahmunud aga kui tõsi see on. Nad kasutavad ära kõik mis teistest üle jääb. Nad leiavad igale asjale mingi kasutusvõimaluse. Või siis teavad kuhu seda maha müüa annab.

  41. jah Maria, ja tegelikult me ju ei ole nõus hakkama prügikollideks.
    Sest nende eluviisi taaskasutava panuse juures on lisaks esteetilisele miinusele ka haigusi levitav miinuspanus ja ühiskonda lammutav anarhiline panus …
    Ja siit edasi läheb minu mõte selle juurde, et me ju pole nõus loobuma arstiravist, kuna ka see võtab ressursse ja selle mõte on turgutada looduse poolt hukkuma valitud nõrgemaid …
    ja riigist me pole tõenäoliselt ka valmis loobuma…
    Seega, kui me ei saa teha ära midagi väga suurt (panna kinni tehaseid jne), saame piirduda oma pisikese panusega seejuures äärmustesse mitte langeda ja teisi mitte hukka mõista.

  42. Elinale eelkõige: Raha teeb inimesed nupukaks ja roheline mõtteviis ka. Kui on tahtmist puhast joogivett kokku hoida, siis ühel sakslasel nägi kodus vihmavee kogumisssüsteemi, mis oli ühendatud pumbaga ja WC-desse oli toodud oma torustik. Ja ta loputaski WC-sid vihmaveega. Eesti oludes see talvel ei tööta, seega peaks olema ümberühenduse võimalus.

    Ja üldiselt: Säästa võib siis, kui säästmisest kasu on. Tihti tehakse rohelisuse ja säästmise nimel kõva kisa ja kokkuvõttes tehakse kahju rohkem kui asjast kasu on

    M

  43. Prügikollide anarhiline panus võib olla väiksem kui mõne rikkama tegelase oma… aastake-paar tagasi oli lehes uudis, kus mingi asutus, vist turvafirma oli jätnud inimeste nimede, aadresside ja turvaseadmete koodidega paberid prügikasti juurde vedelema ja keegi prügikoll tõi need ilusti politseisse ära, sest arvanud, et need ei tohiks nii kättesaadavas kohas vedelda. Tolle firma anarhiline panus oli tema omast kindlasti suurem.
    Põhjus, miks nende peale viltu vaadatakse, on see, et nad ei vasta enam tsivilisatsiooni nõudmistele, mitte mingisugune moraalne vajakajäämine. Ja me laseme end häirida pigem pahast haisust ja koledast väljanägemisest, kui näiteks puhtama tegelase haiguselevitamisest. Noh okei, eks prügikolli eluviisi puhul hakkavad tõesti haigused paremini külge, nii et saavad ka edasi nakata, aga teisest küljest oleme meie oma soojema elukoha ja parema toitumuse juures ka nende nakkuste vastu paremini kaitstud kui nad ise.

  44. Prügikollid pole tavaliselt ise haiged. Sest neil on oma bakterite seas väga hea olla. Küll, aga hakkavad nende haigused külge meile kes me endeid peseme. Kummaline eks. Samas oma pesemisega me rikume oma naha mingite bakterite elukeskkonna ära ja see ei taastu. (Ma pole kahjuks väga pädev erinevates terminites aga ühtteist on jäänud koolist meelde ja ka erinevat kitjanudst lugedes)

    ok see selleks. Loomulikult ei ole normaalne, et keegis edasi elab, aga samas võiks neid siis koiottidega võrrelda, kes koristavad teiste järgi.

    Aga pesumasinate tootmisest veel.
    Jälle pidin mõtlema selle peale, et selle tootmiseks kulub ehk rohkem vett ja energiat jne. Jälle uus lähenemisviis. Aga leidsin pea kohe sellele ka õigustuse. Nimelt saavad nii tööd sajad inimesed kui mitte rohkem. Muidu oleksid nad ka ehk prügikollide seas?

    Igatahes mõtlemisainet mulle.

  45. Ja kõik need sajad inimesed omakorda ostavad pesumasinaid ja muud ja energiat muudkui kulub mis koliseb. Selle peale mõeldes tundub see vabatahtlik töötus päris ilus. Ainult et siis peabki vist ise põllukest harima või samuti prügikaste kammima. “Järelnoppijate” filmis oli terve hulk inimesi, kes põhimõtte pärast prügi seest kõlvulisi asju otsisid. Ja pesid ennast, muuseas, nii et ühiskondlik respektaablus oli kõvasti kõrgem kui keskmisel prügikollil.
    Ahjaa, tean Eestis päris palju “korralikke” inimesi, kes on mõne mööblitüki prügikasti kõrvalt leidnud.
    Ise ma praegu omal nahal kogen töötegemise nõiaringi – teed rohkem tööd ja kurnad end ära, mispeale tekivad peale asjalike kulutuste veel mingid stressikulutused. Vähemalt esinduskulusid, mis paljudel tööga komplektis käivad, mul õnneks ei ole, aga oi kui paljudel on!
    Igatahes ma kahtleks natuke, kas kõigi nende mitteniivägavajalike ja veel ebavajalikumate asjade tootmise eesmärk ikka on inimestele tööd pakkuda. Praktikas pakutakse selles sfääris tööd ainult niikaua, kuni kuskilt odavam tööjõud leitakse, kellele parimal juhul üldse palka ei pea maksma. Ma ei usu, et need Aasia alaealised, kes meie jaoks tossusid ja masinaid kokku panevad, oluliselt paremini elavad, kui meie prügikollid. Raha pole, süüa vähe, peldikusse lubatakse heal juhul kord päevas, a selle juures peab 16 tundi päevas rügama.

Arhiiv

Viimased kommentaarid

Sliding Sidebar