Mõni meelde jäänud kild Tui Hirvelt, tänaselt kirjandusõhtult
…et ta oli 15aastaselt hirmus armunud (“ühepoolselt afääris”) ühte klassivenda ja soovmõtlemise ajendil kirjutas päevikusse lugu, “kuidas võiks olla”. Ja see ongi “Tähe tänava” raamatu esimene pool, Joakim. 15aastase neiu soovmõtlemine. Raamatu teine osa tuli hiljem.
…et ta vaatab “Kodu keset linna” ja peab Kerttu Rakket heaks.
…et ta ei taha kunsti jagada madalaks ja kõrgeks, vaid žanriteks.
…et ta ise tahab olla Käbi Laretei moodi kirjutaja.
…et “Tähe tänava” peategelane on paljuski tema moodi ja ta ei taha ega oska kirjutada kellestki, kes oleks temast väga erinev.
…et jah, raamatu oluline tegelane oli muusika (aga mitte teadlikult).
…et ta oli ehmunud, kui raamatut lõpuks käes hoidis. Nii naistekas!
…et ta plätserdas lapsepõlves akverellidega neljas köögis (elas nelja korteriga majas) kordamööda, aga kunstiõpetuse õpetaja ajas hiljem kunstiisu ära.
…et ta ei kahetse ei Eurovisoonil ega FHMis esinemist, sest siis on, mida hiljem meenutada.
…et isa olevat teda üritanud pojaks kasvatada ega lubanud roosasid kleite.
…et isa oli solvunud, kui Tui eelmisel aastal oma luulekogu “Õli lõuendil” tellimuse ja tähtaja peale kirjutas.
…et isale oli Tui romaan rohkem meeldinud kui luulekogu.
…et Tui meelest oli see absoluutselt normaalne, et isale ja emale ta FHMis poseerimine ei meeldinud.
…et ta on muusikateaduse magistrantuuris ja on oma õppejõu meelest liiga luulelise keelega ega oska hästi teadust teha.
…et vanasti pidas ta päevikut, aga nüüd räägib ta kodus mehele kõik ära ja kirjutamistarve on paraku väiksem.
…et uue raamatu kirjutab ta tõenäoliselt kümne aasta pärast.
…ja kui Tui meile laulis, tõusid mul ihukarvad püsti. Järelikult laulis hästi 😉
Ta laulis tõesti ilusasti ja judinad jooksid üle ihu.
Aitäh kutsumast! Kena oli.