Autori Eppppp postitused

Elu õpitunnid: kuidas “Indiast” poe müüja tegi konkureeriva poe

Mediteerisin siin öösel ja mõtlesin: miks on nii, et olen kõik viimase aja valusad kogemused sissepoole jätnud. Mis juhtuks siis, kui ma jagaksin? Ja mis sellest muutuks, minu enda sees, lugejate sees? Edasi, kas mul on õigus neid kogemusi jagada? See on ju minu enda elu, minu lugu, miks siis ei võiks… Ja siiski on see kuidagi kurb ja raske, justkui stigma oleks tunnistada seda, et miski on haiget teinud.

Võin välja tuua kolm õpitundi.

Ja alustan esimesest. Palun algatuseks, et mitte parastada, mitte targutada, mitte pooli võtta. Mina igatahes ei vaja seda, minu jaoks olid kõik õpitunnid selleks, et edasi liikuda. Ma vajan ilmselt lihtsalt loo ära jutustamise tunnet.

Tiina oli hea müüja, kogemustega ja huvitava isikusega. Kui “Indiast” pood alustas, siis leidsin ta meie ühise tuttava Annika soovituse peale: helge, selge silmavaatega, väidetavalt ka inglite nägija. “Su ema tahab sulle öelda, et ta on sinu üle uhke…” Nii ütles ta mulle esimese poole tunni jooksul. Loe edasi Elu õpitunnid: kuidas “Indiast” poe müüja tegi konkureeriva poe

Aastast 2017… aastasse 2018

Oh, oli aga aasta! Kiire. Uus aasta tuleb rahulikum.

AVALDATUD… sai minu sulest 2017. aastal päris palju.

Kõigepealt kolm lasteraamatut: eesti keeles ilmus perelugude sarja uus osa  “Lennukiga lõunamaale” ja lühikeste muinasjuttude kogumik “Võlusõnad”. Aga valmis sai ka inglisekeelne versioon minu “Kurru-Nurru vurrudest”, “Furry Purry”.

Täiskasvanutele sain ma sel aastal kaante vahele oma lastekasvatusteemalise “Lastekirju” kogumiku. Ja “Inspireerivate armastuslugude” kogumiku ka.

Last but not least, avaldasin koos kaasautor Kristiga ja kujundaja Andega imeilusa teose, mis oli nii lastele kui täiskasvanutele, nimelt “Kalliskiviraamatu”! Loe edasi Aastast 2017… aastasse 2018

Ajarännud Dakiga ja imeline jõululaupäev

Minu armas Daki! See jõululaupäev oli imeline (ja jõulureede ka, nagu lapsesuu on 23nda detsembri nimetanud).

Daki on olnud minu sõber enamvähem samast ajast alates, kui algas minu blogimine. Vahepeal tuli palju muid tegemisi ja tegelasi vahele, muuhulgas lasksin kogemata ära kustutada oma kõige esimese blogi, sest ei käinud vanas kirjakastis piisavalt sageli ega teadnud, et hotmaili põhiseid blogisid kustutatakse, kui need pole aktiivsed (hea, et osa sellest netipäevikust “Minu Ameerika” raamatutesse sai).

Aga siinse blogi alguse ajaks olime Dakiga juba lähedased. Kirjutasime ühiseid asju oma salajastes kohtades, jagasime oma salajasi mõtteid, aga tegelikult ei kohtunud veel tükk aega. Mina elasin New Yorgis ja Daki Tartus. Üks ühine seiklusromaan (“Õun ära süüa?”) sai ju lausa otsast lõpuni valmis, enne kui silmast silma nägime. (Õunaloo peatükid nokib muide kokku ka siitsamas blogist, tuli mulle praegu meelde – kui siit uurima hakata...)

Eks see minu ja Daki lugu tõestab, et internetist on võimalik armastust leida küll! 🙂 Loe edasi Ajarännud Dakiga ja imeline jõululaupäev

Jõulumõtteid ühelt ettevõtjalt ja emalt

Lugu kirjutatud EPL online küljele. Ilmunud ka siin.

Eile käis mu tütre balletikoolis jõuluvana. Nagu nad ikka käivad, igas korralikus lasterühmas on teda oodatud ja igatsetud, ja siis saabub katarsis, kui hästi läheb.

Väga hea jõuluvana oli, katarsiselaadne seisund tõesti saabus. Emad sosistasid flirditoonis omavahel, et peaks küsima jõuluvana telefoninumbrit. Ma ei tea, kes seal valge habeme taga peitus, aga tundus olevat selline mees, kes teeb hommikuti joogat ja mõtleb ka päriselt maailma üle järele. Tema hääl ja olemus olid nii sügavad ja lisaks kinkide laiali jagamisele jõudis ta lastele õpetada tänutunnet, kallitele hea sõna jagamist.

Kui pakijagamine läbi, hakkas ta tegema lastele mingit kummalist mängu. „Kes usub, mis ma ütlen, ajage end kõrgustesse… Kes ei usu, tehke end nii pisikeseks, kui saate…”

Klõpsisin paar pilti ja hiljem neid üle vaadates käis kummaline värin läbi. Millised kaadrid. Kõige ees seisab punases mantlis mees ja tema ees on pisikesed tüdrukud idamaises palvetamisasendis, kägaras ja justkui maapinda suudlemas jõulumehe jalge ees… Nad jumaldavad seda kuju. „Kes usub?…” kõmistab see mees. Mitte kõik neist tüdrukutest, noorimad neist viiesed, ei teagi, mis on jõulude traditsioon meie rahvakalendris või meie kristlikus kalendris. Nad õpivad, mida uskuda. Ja me oleme neile selgeks õpetanud usu jõuluvanasse. Loe edasi Jõulumõtteid ühelt ettevõtjalt ja emalt

“Võlusõnade” sünnilugu

ESITEKS, OLGU ÖELDUD…
Mulle nii meeldib lasteraamatutesse nimelisi pühendusi kirjutada-joonistada. Nii et soovitan meie värsket “Võlusõnade” raamatut jõulukingipakki meie kirjastusest tellida, koos pühendussooviga…  (kirjutage pood@petroneprint.ee) Ja soovitan seda ka lasteaedadele või koolidele rühmakingiks. Sobib nii poistele kui ka tüdrukutele…

JA MIS VANUSTELE? .
Muinasjuttude, eriti selliste lihtsate lühikeste mõistulugude puhul on sihtrühma nii keeruline määratleda. Loen neid ette kuueaastasele Mariale unejutuks, aga samas mäletan aega, kui olin 39 ja mind tabas lühimuinasjuttude maania… olin ahne ja täitmatu sihtrühm.
See oli meie viimane USA-aasta. 2013-2014. Elu oli erinevatel põhjustel kuidagi imelik, suunad olid segi. Mulle andis suurt turvatunnet seal Long islandi saare nurgal iga päev sörkimas käimine, metsikute hirvedega looduses kokkujuhtumine ja… indiaani muinasjutud.
Esimene kogumik sattus näppu kohalikus raamatukogus üsna juhuslikult, õigemini, mul oli neid muinasjutuhooaegasid elus ju ennegi peal käinud (Olen kunagi kokku pannud „Muinasjutud armastusest”), aga ma ei teadnud, et uus laine oli pärale jõudnud.

MUINASJUTUSÕLTUVUS
Selle ühe õppeaasta jooksul, mil me Ameerikas seal saarenurgas elasime, jõudsin ma läbi lugeda kohaliku raamatukoguvõrgu kõik muinasjutuantoloogiad ja ka kõik lastele mõeldud folkloorse taustaga muinasjuturaamatud. Tellisin neid juurde ka maakonna raamatukogudevahelisest laenutusest.
Nii et jah, igasuguseid sõltuvusi on elus olemas ja üks neist on muinasjutulugemise sõltuvus. Loe edasi “Võlusõnade” sünnilugu

Käisin Dakil taskuraadios külas :)

Nii tore oli, selle nimel peab blogilt tolmu pühkima ja pisikese postituse tegema!

Kuulake, klikkige pilti ja mõnulege samamoodi nagu mina seda praegu üle kuulates :)… Meie jutt läheb tagasi aegadesse, mis on sellesama blogi algusaegades (mu kõige esimene blogi kahjuks kustus ära, aga pool aastat hiljem kolisin siia ja see on kõik siin alles, olemas…)

Loe edasi Käisin Dakil taskuraadios külas 🙂

Sada killukest meie sarja sajanda raamatu puhul… vol 1.

1.

Kõige värskem küsimus, selgus, et meil pole kirjastuses ühtset arusaama, kuidas sarja kirjapildis  nimetada. Samasugune segadus on eri väljaannete keeletoimetajate hulgas. Igatahes mina olen seda sarja algusest peale nimetanud “Minu”-sarjaks, aga täna selgus, et meie sarja viimaste aastate peatoimetaja Triinu-Mari Vorp kirjutab “Minu” sari. Väike googel-monitooring (koogel-moogel) näitab, et palju on kasutusel ka “Minu…” sari. Me peame keelenõuandelt ekspertiisi võtma :). Anname peagi teada, mis ametlik ekspertiis arvab.

2.

Minult on nii palju kordi päritud, kuidas tuli mõte „Minu“-sarja tegemiseks. Ma mäletan, kuidas ma otsustasin just “Minu Ameerika” oma tulevasele raamatule pealkirjaks panna. See oli 2004. aastal. Istusin akna peal ja kirjutasin ja tundsin alt naabermaja restoranist tuleva hispaania köögi lõhnu ja mõtlesin: “See on minu Ameerika.”

See lause on päevikus alles.

Ja ainult tänu sellele lihtsale pealkirjale sai tulla jätkuv sündmuste ahel… Et “Minu Ameerikale” sai otsa tulla “Minu Hispaania”, ja nii edasi. Loe edasi Sada killukest meie sarja sajanda raamatu puhul… vol 1.

Ühe hingetõmbega, “Põletatud väljade hurmaa”

(pilt: Uue Teatri kodulehelt)

Ma käisin seda kummalist tantsulavastust teist korda vaatamas ja ma jõin nagu janune, ja oleks valmis kolmas kord veel minema.

Mida see pealkiri tähendab?

Mis lugu see õieti oli?

See teebki unenäod ja muinaslood ja hea tantsukunsti eriliseks – sa näed lugusid, mida lõpuni seletada ei saa. Omamoodi spirituaalne väljakutse, loobuda liigsest tõlgendamisest ja lasta end kanda kõigi meeltega. Loe edasi Ühe hingetõmbega, “Põletatud väljade hurmaa”

Kuidas kõik on omavahel seotud („Öös on asju“ ja „See asi“ lavastused Endla teatris), vol 2

Mul on nii hea meel kohata tõelist annet. Seda ikka ju vahel juhtub ja see on selline omamoodi helge rõõm. Vaatasin enne lavastaja Laura Metsa pildile otsa, niisugune noor, keskkoolilapse nägu, ja milline brutaalne anne, minu meelest. Ma olen nüüd kahte ta lavastust näinud. „Raba 45399„ (eestlaste välismaale kolimisest), tahan seda veel kord näha, siis kirjutan sellest Sulle ka, see oli igatahes tükk, kus mul pisarad silma tulid ja nö tabasin imet.

Ja vaat just eile rääkisin sellest, mismoodi teatris võid hetked maha magada ja ongi laev läinud… Mul on nii kahju, et ma ei jõudnud vaatama Laura Metsa varasemaid asju, ei olnud parajasti nii tugeval teatrilainel. Aga nüüd siis vähemalt tean, et on üks selline lavastaja, kelle sleppi end haakida ja seilamast nautida…

Eileõhtune tükk oli „See asi“. Olgu öeldud, et see, mismoodi ma etenduse sisu ette kujutasin, oli hoopis teine kui tegelikkus… Jah, see kujunes küll ümbermaailmarännuks ja justkui millegi otsimiseks, aga need lood olid kokku pandud hoopis teisiti, kui arvasin. Loe edasi Kuidas kõik on omavahel seotud („Öös on asju“ ja „See asi“ lavastused Endla teatris), vol 2

Kuidas kõik on omavahel seotud („Öös on asju“ ja „See asi“ lavastused Endla teatris), vol 1

„Millal sa olid viimati õnnelik?“

Keegi küsis mult seda.

Tavaliselt ju nii ei küsita. Ma takerdusin poolelt sammult ja jäin ise ka enda sisse vaatama, tükiks ajaks jäi see küsimus mu sisse.

Tänase seisuga on vastuseks: ma olin viimati õnnelik teatris, lausa kaks õhtut järjest.

Ja üldse, vähemalt pooled teatrikülastused on minu jaoks õnne tekitavad. Ju ma siis kuulun kogudusse, ju ma taaskinnitan oma lapsena kogetud õnnekogemusi.

Mulle tõesti meeldib iseend ära anda loo jälgimise sisse. Kõik vahendid on lubatud, ka toss ja strobo ja ekraanid. (Aga miks ma kodus telekat vaadata ei taha, miks ma sellesse kogudusse ei kuulu ja miks ma ka Mariat teatrikogudesse kasvatan… see on jutt mõneks teiseks korraks…)

Alles teise õhtu poole peal sain aru, et täesti kogemata olin korraldanud endale kokku klappiva teatriskäigu. Kõik on omavahel seotud! Just sellest rääkisid mõlemad lavastused ja just niimoodi pusletükkidena nad omavahelgi kokku klappisidki. Loe edasi Kuidas kõik on omavahel seotud („Öös on asju“ ja „See asi“ lavastused Endla teatris), vol 1

Otsime “Indiast” poodi Tartu vanalinnas müüjat juurde :)

UUS KUTSUNG; vajame osalise koormusega müüjat veel juurde.

Palun kirjuta endast indiast@indiast.ee meilile.

Keda otsime? Rõõmsat ja asjalikkut isiksust,

hea, kui Sul on müüja- või muu teenindajakogemus

ning lisaks eesti keelele inglise ja vene keel kuigivõrd suus

ja/või oleksid valmis kivide alal oma keeleoskust täiendama,

ning armastaksid ja oleksid valmis enda teadmisi ka sel alal täiendama.

Palun kirjuta, miks sa arvad, et just Sina võiksid meile sobida. Millega oled varem tegelenud?

Palun kirjuta, kas oled meie poes käinud (Rüütli 4 hoovis Tartu vanalinnas) ja mis Sa sellest arvad, ning kas teeksid midagi ümber, kas võid midagi meile soovitada…? Loe edasi Otsime “Indiast” poodi Tartu vanalinnas müüjat juurde 🙂

“Indiast” e-pood ja kiviraamat

Mult on ikka päritud, kuidas tervis… Hästi on! Ma ei mäletagi, millal viimati pea valutas ja ma saan taas autoga sõita jms. Haigus on tänuga minema saadetud ja praegu tegelen peamiselt kahe töise asjaga.

Esiteks Indiast veebipood. Võite tagasisidet anda, mis toimib ja mis mitte! Vaadake www.indiast.ee.

Ja teiseks, peagi on ilmumas üks kiviraamat :). Veel ei taha täpsemalt rääkida, kardan ära sõnuda. Aga tuleb ilus ja huvitav mu meelest. Loe edasi “Indiast” e-pood ja kiviraamat

Otsin veel ühte abilist, wordpressi-tarka kiiret inimest, eelistatavalt Tartust :)

Olen kosumas, tervenemas, tagasi Tartus alates jaanuari algusest, ja olen tänulik kõigile, kes kirjastuses ja poe juures rinnet hoidsid :). Ja praegu on selge, et rindele oleks kedagi veel appi vaja… Panen taas vabas vormis kirja, siiani on need kutsungid hästi töötanud.

Lühidalt: sa oleksid see inimene, kes võtaks e-poe lõpule vormistamise enda südame peale ja samas see töö ei saagi otsa, pidev täiendamine jääb ikka, aga hiljem väiksema koormusega. Aga praegu kohe oleks pigem suure koormusega appi vaja (fotode üleslaadimine eelkõige).

Võiksid elada Tartus, sest hea on pärispoest mõne asja pärast läbi käia, näiteks kividel ja ehetel vaja mõõtusid lisada.

Võiksid olla wordpressi või mõne muu sarnase kogemusega. (Meie koduleht on wordpressis.)

Võiksid olla väga hea eesti keelega, nii et saaks sulle usaldada ka sotsiaalmeedia trummilöömist.

Võiksid osata pilti teha ja olla huvitatud ka videote monteerimisest lihtsatel meetoditel (seda saan ise edasi õpetada), ehk et meie YouTube kanali arendamisest.

Võiksid olla vaba töögraafikuga, võiksid ka letitagusest reaalpoe tööst huvitatud olla (mitte täiskohaga, aga pigem lisatundideks ja asendama).

Sul võiks ka oma firma või MTÜ olla, mille alt saaksid arveid esitada… aga see pole kindlasti kõige olulisem.

Ahjaa, ja seda nagunii, et ilmselt sa armastad kive ka :). Ei pea ülihästi tundma, olen juba näinud küllalt, kui kiiresti saab kivid selgeks.

Kirjuta epp.petrone@gmail.com, ootan!

 

Aasta 2016 kokkuvõte (ja vaade 2017sse)

KIRJUTATUD. Tundub, et võin novembris avastatud puugihaigustele tänulik olla – poolvoodihaigena õnnestus aasta kirjutamisnorm täis saada. Tuli päris palju, suurem osa sellest on küll selline, millest õieti teistele rääkida veel ei oskagi.

AVALDATUD. “Hiir püksis” lasteraamat.

Ja “Eesti Naises” lastega kasvamise kolumnisari. Ja “Peres ja Kodus” lugemispäeviku sari ja laste loomalugude sari. Kõik need kolumnid lõpetasin ära alates uuest aastast, et teha ruumi uutele arengutele.

TOIMETATUD, täitsa palju.  “Kirju Eestist”, “Minu Tallinn”, “Minu New York”, “Inimene puudlinahas” ja “Minu Armeeenia” (teised on ka sel aastal ära ilmunud, aga Armeenia raamat tuleb uuel kevadel). Loe edasi Aasta 2016 kokkuvõte (ja vaade 2017sse)

“Hiir püksis”, lastest kuni vanuriteni

Jah, kuidas sai hiir püksi? Tegelikult oli see hiir seeliku (ruudulise voldilise koolivormi seeliku) ja sukkpükste vahel. Ja sinna hüppas ta sellepärast, et soovis kassi käest eluga pääseda. Ja pääseski! Sai seeliku ja pükste vahel sibades minu seljas isegi koolibussiga sõita ja põgenes alles kooli riidehoius uutele elualadele…

Tõesti sündinud lugu!

Just sellised lood on minu uues raamatus, mida ma ülima mõnuga kirja panin.

Esimene inspiratsioon “Hiir püksis” raamatu suunal tuli tegelikult mu ammuse sõbra Kaja blogist, kui lugesin, mismoodi ta rääkis oma lapsepõlve loomadest (näiteks selles koerte-teemalises postituses.) Ja mulle meenus, et üks minu läbi aegade lemmikraamatuid on “Väikese käpa jälg”, Silvia Rannamaa. Seal kirjutab autor ausalt üles tõesti sündinud lugusid, kohtumisi loomadega. Ta on end vabaks lasknud küsimusest, kui vana on sihtrühm. Kas need lood on lastele või suurtele? On see tähtis? Vastus: need on loomasõpradele.

Just sama võtmega otsustasin mina läheneda oma lapsepõlve loomalugudele. Loe edasi “Hiir püksis”, lastest kuni vanuriteni

Lasteraamatutest: “Lennukiga lõunamaale”

Algatuseks üks keel-põses looke minu äsja kirjutatud raamatust, mis hetkel illustreerimisel ja plaanib ilmuda veebruarikuus. Nimeks saab tal “Lennukiga lõunamaale” ja räägib ta sellest, mismoodi juba varasemalt lugejatele tuttav kolme tütre ja emme ja issiga perekond keset talve lõunamaareisile “põrutab” (tekkis tahtmine seda nilbet väljendit siin korra kasutada, iga kord kusagil klikimeedias seda kohates ma turtsatan, jah, kõik muudkui põrutavad kusagile…)

Raamat tuleb “Marta varbad”, “Anna hambad“, “Leena peenar” ja “Kurru-Nurru vurrud” jätkuks. Loodan iga aasta sellesse sarja vähemalt ühe uue lisanduse teha, ideesid on palju, üle kümne küll. Mõelda vaid, kui ma saaks neid pensionieani edasi kirjutada, raamat või kaks aastas :). Loodan, et see unistus saab teoks.

Sarja peategelased on nüüdseks oma aega kinni jäänud, nad ei vanane koos oma prototüüpidega (ehk minu lastega) ja jäävad igavesti sellesse vanusesse, lugejatele rõõmu tegema. Loe edasi Lasteraamatutest: “Lennukiga lõunamaale”

Veel mõtteid mu haigusest

Nagu lubatud, siit tuleb isiklik lisandus minu haigusloole. (Nüüd olen juba palju tervem, peaaegu terve, aga mitte endine, sest iga kogemus muudab. Jätkan siin praegu “Indiast” e-poe nokitsemist, aga mõtted aina harutavad äsja saadud õpitunde.)
ALANDLIKKUSE ÕPPIMINE

Kas ma olen osanud olla alandlik?

Alandlikkus on üks minu vaimse tee eesmärke, ma tean seda juba ammu, just sedapidi jõuan maailma mõistmiseni. Kirjutasin selle endale üles esimest korda Indias (sellest on juba üle 15 aasta).

Näiteks igasugune meediaga suhtlemise teema on nii keeruline. Suhelda on vahel vaja, ma usun, et mul on olnud vaja midagi öelda. Aga sellise suhtlusega paneb inimene end mitmel moel ohtu. Ma ei mõtlegi hetkel nii väga kadeduse ja kurja silma ohtu, vaid seda, mis juhtub inimese enda sees.

Kui satud korra meediasse, läheb päevi, nädalaid, kuid, enne kui saad tagasi sama alandlikuks, kui enne olid… Olen vahel mõelnud, et kas need, kes igapäevaselt meedias tiirlevad, üldse mäletavad, mis tunne on olla alandlik. Võib-olla hakkad enda vägevust ja edu pidama iseenesest mõistetavaks. Kuigi selle tunde juures on teatud õõnsus. Ma arvan, et tean, sest olen seda kogenud. Loe edasi Veel mõtteid mu haigusest

Minu haigusest ja elu(s)olust Õhtulehes

Panen siia äsja Õhtulehes ilmunud loo. Lähiajal loodan leida aega ja energiat, et ise eraldi blogipost teha sellest, kus ma praeguseks olen… sest see intervjuu on tegelikult ka juba kümme päeva tagasi tehtud ja vahepeal on aeg edasi läinud.

Epp Petrone: „Usun, et puugihaigus tuli mind õpetama.” (Pilt Õhtulehest; link loole on siin.)

Sirje Rattus

sirje.rattus@ohtuleht.ee

„Ainuke viis terveks saada on oma energiaid korrastada,“ leiab kirjanik ja kristallipoodnik Epp Petrone, kellel diagnoositi novembri alguses borrelioos koos entsefaliidiga. „See on spirituaalne väljakutse – et terveks saada, pead õiget elu elama.“
Epp Petrone on just naasnud neljanädalaselt puhkuselt Itaaliast. Loe edasi Minu haigusest ja elu(s)olust Õhtulehes