Autoriarhiiv: Eppppp

Kas mina tunnetan klaaslage? “Naistest köögis” ja postfeminismist.

Ma siin nüüd taas mõtisklen :). Üritan iga päev aega võtta ja blogisse kirjutada, uus motivatsioon on leitud seoses sellega, et olen Eesti 200. sünnipäeva peale mõtlemas, teisisõnu “Eesti 200” nimekirjas Kagu-Eestis. Ja tänane päevateema, seoses tänase rahvusvahelise naistemarsiga, olgu “Naised köögis” ja klaaslagi.

Imelik lugu. Olengi siia tulnud selleks, et seda küsimust tunnistada ja vaadata, kuhu ma sellele küsimusele vastust otsides välja jõuan.

Miks mina klaaslage pole märganud?

Kas ma olen kuidagi imelik? (Kas nii napakas, et ei märka ahistamist oma elus? Või olen nii tugev, et mind ei anna ahistada?)… Igatahes minu jaoks on feminism alati tundunud… küll oluline, aga justkui mitte päris minu isiklik teema. Teisisõnu: ma võin solidaarsusest marssima tulla, aga mul ei ole eales olnud probleemi enda kehtestamisega meeste hulgas.

“Sa oled postfeminist,” ütles kunagi mu mees Justin. Ja see tundus naelapea pihta olevat.

Jätka lugemist

Koduõppe teema jätkuks: individuaalne õppekava sai valmis

Kas teate, et iga koduõppe laps peab igal õppeaastal saama endale individuaalse õppekava? Midagi samasugust teeb ka kooliõppe lapse õpetaja oma klassi lastele, mu teada.

Meie õppekava sai alljärgnev, ja ma sain seda tehes täiesti aru, miks seda pisikest bürokraatiat vaja on. See tõesti kaardistab ja innustab! Ehk on seda veel kellelegi vaja, nii et olgu see siin üleval: targaks ja tugevaks saamise plaanid…

…7-aastasele Mariale selle aasta jaanuarist juunini.

Perioodi jooksul plaanitavad õppeained on eesti keel, inglise keel, vene keel, matemaatika, käsitöö, kunst, sport ja muusika. Ja lisaks kõige selle sisse lõimitud teemanädalad ja päevalood.

Jätka lugemist

Minu kümme klikki ehk kuidas juhtus nii, et ma otsustasin minuti jooksul ära “Jaa, ma tulen kandideerima Riigikogusse”

(pilt: meie linnakodu lähistelt ehk Põlvast, Aasa täna aasalt.)

…istun siin ja otsin enda sees neid võimalikke “korduma kippuvaid küsimusi”. Kui ma näiteks oleksin nädala pärast ühes rahvamajas ühes Kagu-Eesti nurgas rahva ees, siis mida te mult küsiksite?

Ma olen väga ammu seda ise endalt küsinud, et mis on see jälg, mis ma endast maha jätan. Mis on minu potentsiaal? Viimased aasta-kaks on olnud mu elus pigem kriis, elu ajutisuse tunnetamine, ja seda enam ujub pinnale see suur küsimus. Mida ma saaksin parandada, mida ma saaksin peatada? Ja veel olulisem: kuidas?

Ma ilmselt ei ole romaanikirjanik, ma ilmselt ei ole ärinaine. Ma ei hakka rohkem siin ruumi kulutama sellele, kes ma ei ole. Aga kes ma olen, kes ma võiksin olla, kui ma pingutan oma potentsiaali täitmisel? Iga anne on ju ka ülesanne. Ma tean, et mu (üles)anne on lastekirjanik olla, aga kas midagi veel?

Jätka lugemist

Koduõppe esimene nädal: loomad

Selle nädala logistika:

+ Toaseina sai kork(põrand), nii et saab kõike huvitavat ja olulist ja isetehtut knopkaga seina torgata.

+ Ja panime Mariaga kirja kõik need teemad, mis teda maailmas huvitavad. Iga nädal hakkab olema üks teema ja nii nad hakkavad tasapisi roteeruma. Ma sain teada, mis teda huvitab, ja sain talle anda sellise tunde, et tema ise sai otsustada, mida ta õppima hakkab. Edaspidi hakkab küll vanemlik tasand ise neid nädalaid otsustama :). Aga samas. Laps teab parasjagu pikalt ette, et praegu on selle teema nädal, aga järgmiseks tuleb vaat tolle teema nädal.

Niisiis: loomad.

Autosõidul ja metsas mängisime äraarvamismängusid. “Ma olen imetaja, keda leidub vaid Austraalias. Ja mu beebi ronib kohe pärast sündi mu taskusse ja hakkab seal rinda imema.” (arvas ära!). Või “Ma olen elevandi esivanem ja ma surin välja, sest inimene õppis mind küttima.” (arvas ära.) Ta ise suutis sama lahedaid mõistatusi pakkuda, muidugi oma lapseliku mõtlemisega, nii et mina õpetasin teda suureks saama ja tema õpetas mind lastekirjanikuks saama :).

Ja kokkulepe oli, et jätame meelde küsimused, millele me vastuseid ei tea, siis uurime pärast õhtul internetitunnis.

Jätka lugemist

Miks kodukoolitus/koduõpe?

…Mõtlesin mõnda aega, kas teha kodukoolituse kohta eraldi blogi, või lükata tolm kunagiselt lasteblogilt, või kirjutada siia.

Ja ostustasin viimase kasuks: olgu see eluosa dokumenteeritud mu kõige vanemasse ja kõige mahukamasse netipäevikusse.

MIKS KODUKOOLITUS?

Ma olin ise ka natuke kodukoolitatud, lasteaias ei käinud, sain ema kõrval raamatukogukoolitust, vanaisa kõrval loomaarsti-assistendi koolitust. Olen oma lapsepõlve tagantjärele tunnetades aru saanud, milline väärtus see oli, et need kaks täiskasvanut mulle oma aega pühendasid.

Jätka lugemist

PÖFFijuttu: “Kooliga on kõik”

Ülevaade filmist: https://2018.poff.ee/filmid/415962

Mulle meeldib selle filmi tõukeidee, see küsimus…

Mismoodi võivad omavahel reageerima hakata väga kõrge IQ-ga teismelised (kes emotsionaalselt toored ja noored, ikkagi teismelised), kui nad….

– pannakse ühte üsna kinnisesse rühma (eliitklassi) arenema lapsest peale,

– kui neil ei ole täiskasvanust autoriteeti,

– ja kui nad saavad aru täiesti elementaarsest, mida iga mõtlemisvõimeline inimene läbi laksab: meie maailm on teinud enesetapu. Jätka lugemist

“Indiast” kivipoest: mina küsin, tulevane omanik Helene vastab

Helene Otsmann, “Indiast” poe tulevane omanik

(originaalpostitus: www.indiast.ee. Mina kui poe asutaja küsin, ja Helene, poe tulevane omanik vastab…)

Lisatud hiljem, dets 2018: kahjuks on minu ja Helene suhted nüüd üsna keerulised, loodan ja palvetan, et kõik laabub veel enne aasta lõppu…

Epp: Helene, mõtlesin, et esitan sinule mõned küsimused ja annan mõnes mõttes seega teatepulga üle… Meie notarisse mineku aeg on juba päris lähedal ja oled poes juba vaikselt vaatama-toimetama asunud. Enne seda oli meil oli sinuga tõeline “online dating”, sa ei olnud kohtunud silmast silma ei minuga ega Indiast poega. Kuidas su esimene mulje oli, kui reaalselt kohale jõudsid ja poodi nägid?

Helene: Üsna pöörane on meil see protsess olnud tõepoolest…kuid sisse astudes valdas mind õnnelaine! Pood oli veel suurem ja ilusam kui ma ette kujutasin! Siin on hea aura, seda on tunda iga keharakuga. Mul käis küll hea sõbranna juba varasemalt “luurel” ja arvas, et see koht sobiks mulle ideaalselt.
Usaldasin tema arvamust ja siin ma olen! Jätka lugemist

Palju õnne, kivipood! Ja minu elu(s)olust

On käes uue alguse aeg. September! Palju õnne, Indiast kivipood! Kaks aastat tagasi just täna avasime selle poe, šampus paukus, kaamerad surisesid, ma olin sisimas veidi üllatunud ja samas õnnelik, ärevil… Aga ma ütlesin ka juba toona mitmel pool seda, et kivipoe üles ehitamisele järgnev väljakutse on minu jaoks ka selge: kuidas ma suudan õigel hetkel lahkuda, et edasi minna.
Tundub, et nüüd olengi sellega hakkama saanud. Pood on alles, väge täis, uue omaniku indu täis, ja mina olen edasi minemas, mööda oma kitsast rada… (üminal :))
Tunnen, et tahaksin jagada palju, ja tunnen samas, et ei saa, olen küllalt ju kogenud, kuidas sõna pääseb veerema ja satub klikirahe alla.
Aga hea küll. Jätka lugemist

“Minu”… lugudest ja külast

Miks me seda teeme? Miks me kirjastusena paneme autoreid (või siis küsimus autoritele: miks me paneme iseend) selle köie peale kõndima: hoida tasakaalu on keeruline, ühel poolel on vajadus jutustada lugu, luua karaktereid, olla siiras, jõuda läbi selle loo lähemale iseendani… aga teisel pool on inimesed. Iga raamatus (taas)loodud karakter on ju ka päriselt olemas. Ja igaühel on oma arvamus iseendast ja oma arvamus sellest külast, mida kirjutaja on kirjeldada võtnud.
„Küla” all mõtlen ma siinkohal nii küla, linna, saart, riiki kui kas või kontinenti. Olenevalt raamatust.
Olen ise need valud üle elanud siis, kui ma olin populaarne USA-teemaline blogija ja kui teised väliseestlased mu blogi leidsid. Kes mina selline olen, et olen võtnud endale õiguse Ameerikast teistele kirjutada? Miks just mina?
Eks neid õigusi olegi mitu tükki. Minul on õigus kirjutada, teistel on õigus kritiseerida ja puudutatud olla. Neil on muidugi ka õigus ise oma versioon kirjutada, ja neil on samas õigus öelda, et nad ei taha ise kirjutada. Neil on õigus lugeda (välja tekstist, mida iganes nad soovivad), on õigus pooleli jätta, on õigus teistele oma sõnadega ümber jutustada.
Nii käib tasakaaluotsimine erinevate õigusetuulte vahel.
Minule on andnud pidepunkti neis eri tuultes see teadmine, et tuleb vaadata kaugele. Öeldakse, et köiel kõndija ei kuku maha siis, kui ta selle oskuse kätte saab.
Ja kaugel, seal on tuleviku lugejad. Ka neil on oma õigus: teada saada, mis elu me siin selles kümnendis elasime. Usun, et kui kirjanik kirjutab siiralt ja mitte takerdudes oleviku takistajatesse (et kellele meeldida või kellele ära teha või kellele mitte ära teha), siis ta saab kirja niiöelda oma loo oma häälega, ja just see on kõige olulisem, sedakaudu voolab nn ajastu mahl.

Ja muidugi loodan ja usun ma, et mitte ükski meie autor ei tee meelega haiget.
Mulle meenub ikka üks dialoog „Minu Ameerika” lugejate hulgas. Võimalik, et see toimus siinsamas, minu blogisabas.

Üks lugeja ütles, et Epp ei tee oma ämmale liiga (tema elustiili ja isiksust kirjeldades) ja teine ütles, et teeb küll liiga. Epp on ebaõiglane. „Christine on tegelikult nii lahe kuju, nii sümpaatne!”

Jätka lugemist

Kes on Mae Lender?

Kes on Mae Lender?
Kuidas ta minu ellu tuli?
Ma pean tunnistama, et ei mäleta seda hetke. Kohe meenub küll see, et juba üsna “Minu…” sarja hakul sattusin ma Maega kirjutama. Tegelikult on tema nimi Reelika. Ta ema oli kolinud Taani ja ta pakkus, et kirjutab ema loo põhjal raamatu „Minu Taani”. Me ei ole ju tavaliselt selliste asjadega päri, igaüks kirjutagu ikka ise oma lugu, samas, miski Mae kirjapruugis oli nii helge ja selge ja mõnus, ja nõnda saigi käed löödud.
Ma ei kahetse. Taani raamat on täis seda mõnusat hubast Maelikku hygge´t.
Ja seda on vist küll igas lauses, mille Mae kirjutada võtab. (Meie jaoks on ta ikka Mae, kirjastuse koosolekul räägime alati Maest, ja kui vahel saan postkasti kirja, kuhu alla on kirjutanud keegi Reelika või Rellu, siis ma imestan hetkeks, et kes see veel on…)
Ühesõnaga, ma olen fänn. Ma tean, et kui ma internetis midagi turvalist ja mõnusat vajan, siis lähen vaatan „Mae maailma” raamatu- ja teatriblogisse, sealne doos (enese)irooniast, tundlikkusest ja tolerantsusest on just paras. Minu meelest on Mae end tasapisi eesti lugejarahva südamesse kirjutanud. Kui Maele üleüldse midagi ette heita, siis seda, et ta ei ole ealeski liialt terav ja skandaalne, temas on lapselikkust ja pehmust. Samas, kuidas saaks seda ette heita?
…Nii et kui „Minu Hiiumaa” trükki läks, ei lugenud ma seda raamatut failina, sest ma teadsin juba ammu, et Maed saab usaldada (Ta on vahepeal ju ka mitu romaani avaldanud ja on ka meie kirjastuses toimetajana aidanud tulla mitmel raamatul!). Mulle meeldib pikutada heleda taeva all ja lugeda paberilt. Seda just äsja tegingi, „Minu Hiiumaa” viimane leht on läbitud, võtan ette märksõnad, mis lugedes mu sees sündisid.
NN VÕÕRAVIHA. Mae on muidugi ka „Minu Muhumaad” oma raamatublogis arutada jõudnud ja nüüd saan ma paremini aru sellest, mida ta mõtles. Meil kõigil on see võimalus võrrelda: need on kaks saart, kaks sisse tulnud naist (Katrini Muhumaal oli sissetulijaks tegelikult küll ta ema, samas ühe põlvkonnaga ei muutu ju veel midagi, vaja olla seitse põlve kirikuaia haudasid, et sind saarel veidike omaks võetaks :)). Ka Mae lugudes on sees seesama võõraviha… siitki leiab ära solgitud kaevu ja leiab sitasõja. Samas! Mae sule all on need hirmsad lood anekdootideks muutunud! Hiiu huumor ja Mae enda olemus, eksole, samas võõraid ei võeta omaks, see on seesama lugu. Jätka lugemist

Suvelugemise soovitused meie kirjastuse vanematest raamatutest

Heake küll! Võtan palvel sabast ja soovitan suvelugemist meie kirjastuse vanematest raamatutest. (Vabandan kõigi nende raamatute ees, mis soovitusest välja jäävad :).)

Minu India”. See on endiselt üks mu lemmikuid, ja mitte ainult sellepärast, et India kogu oma kentsaka hullusega mind võlub. Mulle meeldib see, mismoodi Eeva “Minu Indias” dialoogi tulistab, mismoodi ta tegelasi märkab ja kirjeldab oma absurdimaigulise huumoriga. Olen rahul, et me Eevaga omal ajal lepingu sõlmisime kohe ta reisi hakul, võtsime riski ja võimaldasime tal seal elada oma elu, pastakas kõrva taga ja märkmik taskus. Ta pani käigu pealt kirja, mida läbi elas, ja tulemuseks on mahlakas tekst. 

Vabandan, et keeletoimetaja kogemata mõned vead sisse jättis. Kui raamat trükist tuli, siis see tõesti häiris mind, aga nüüd mõtlen, et need vead – ühes kohas näiteks on duši asemel kirjutatud tušš – on ka omamoodi “India stiil”. Sa ei pea olema perfektne selleks, et olla huvitav.  Jätka lugemist

Suvelugemise soovitused meie kirjastusest, juulikuuks

Ilusat suve jätku! Kes mäletab, soovitasin juunikuus meie kirjastuselt raamatuid, mis sobivad mu meelest mõnusalt päikselisse võrkkiike või vihmarabinas aita. Ja nüüd tuleb soovituste teine osa.

Paljud meist käivad suvel raamatupoes või raamatukogus ja tulevad sealt täis kottidega, sest puhkuse osaks on thriller-maailmadesse sisenemine. Ka meie oleme oma osa andnud, et neid maailmu eesti kultuuriruumi juurde tekitada. Emotsionaalselt haaravad, justkui ristsõna-mõistatused, äraarvamismängud.

Selle mängu reeglid on selged: kaasahaarav tegevus esimestest lehekülgedest saati, põnev jutustajahääl, omapärane olukord, võimatuna tunduv mõrv või vahelduseks mõni muu kuritegu… kas poole peal või lõpu eel saabub mõni ahhetama panev sisupööre ja kindlasti ootab lõpulehekülgedel üks või mitu üllatust, kus selgub, et kuigi lugeja oli oma arust kõik võimalikud inimesed peas ära kahtlustanud, oli siiski keegi kahtluse alt kõrvale jäänud. Klassikalise krimka kohaselt on see keegi olnud tegelaste hulgas algusest peale. Jätka lugemist

Veel “Minu Muhumaast”, ja “Hästijätust” ka

Eilse Muhumaa-muljetamise juurde kaks mõtet veel.

Esiteks: kas ma peaks end kuidagi nn süüdi tundma, sest mina olin see inimene, kes Katrinilt selle teksti tellis?

Mul on kummalised meeleolud. Ma arvan, et küsimus “Kas Katrin ja ta ema saavad veel Muhumaal poes käia?” ei ole tegelikult päevakorral. Saavad ikka. Andrei Hvostovi tsiteerides, kõik harjuvad sellega ära, et sa üritad olla hea kirjanik, mitte hea inimene.

Kui mul on mingi muremõte, siis see, et ega Katrin äkki oma materjali nüüd ära ei kulutanud… Minu jaoks oli mitu antud raamatu hoovust väärt veel suuremaks kirjutamist. Jätka lugemist

“Minu Muhumaa”, Katrin Pauts, ja üks (veel) vastuseta küsimus

Lugesin Katrini raamatut “Minu Muhumaa” ja sinna otsa kohe Mae blogiposti.

Maed häirisid kordused, mind mitte. Minu meelest oli kogu see Muhu-raamat just niimoodi kordusi lubavalt komponeeritud: see oli rütmiline, sama loo ülejutustamine, iga peatükiga tuumale lähemale jõudev.

…Minu jaoks jäi tuum küll päris lõpuni avamata.

“Ema, miks me ikkagi siia elama jäime?”

See küsimus jäi esitamata. Ma ootasin seda! Ootasin ema vastust. See oleks pidanud minu meelest tulema, näiteks pärast viimast peatükki, enne epiloogi. Jätka lugemist