Autoriarhiiv: Eppppp

Suvelugemise soovitused meie kirjastuse vanematest raamatutest

Heake küll! Võtan palvel sabast ja soovitan suvelugemist meie kirjastuse vanematest raamatutest. (Vabandan kõigi nende raamatute ees, mis soovitusest välja jäävad :).)

Minu India”. See on endiselt üks mu lemmikuid, ja mitte ainult sellepärast, et India kogu oma kentsaka hullusega mind võlub. Mulle meeldib see, mismoodi Eeva “Minu Indias” dialoogi tulistab, mismoodi ta tegelasi märkab ja kirjeldab oma absurdimaigulise huumoriga. Olen rahul, et me Eevaga omal ajal lepingu sõlmisime kohe ta reisi hakul, võtsime riski ja võimaldasime tal seal elada oma elu, pastakas kõrva taga ja märkmik taskus. Ta pani käigu pealt kirja, mida läbi elas, ja tulemuseks on mahlakas tekst. 

Vabandan, et keeletoimetaja kogemata mõned vead sisse jättis. Kui raamat trükist tuli, siis see tõesti häiris mind, aga nüüd mõtlen, et need vead – ühes kohas näiteks on duši asemel kirjutatud tušš – on ka omamoodi “India stiil”. Sa ei pea olema perfektne selleks, et olla huvitav.  Jätka lugemist

Suvelugemise soovitused meie kirjastusest, juulikuuks

Ilusat suve jätku! Kes mäletab, soovitasin juunikuus meie kirjastuselt raamatuid, mis sobivad mu meelest mõnusalt päikselisse võrkkiike või vihmarabinas aita. Ja nüüd tuleb soovituste teine osa.

Paljud meist käivad suvel raamatupoes või raamatukogus ja tulevad sealt täis kottidega, sest puhkuse osaks on thriller-maailmadesse sisenemine. Ka meie oleme oma osa andnud, et neid maailmu eesti kultuuriruumi juurde tekitada. Emotsionaalselt haaravad, justkui ristsõna-mõistatused, äraarvamismängud.

Selle mängu reeglid on selged: kaasahaarav tegevus esimestest lehekülgedest saati, põnev jutustajahääl, omapärane olukord, võimatuna tunduv mõrv või vahelduseks mõni muu kuritegu… kas poole peal või lõpu eel saabub mõni ahhetama panev sisupööre ja kindlasti ootab lõpulehekülgedel üks või mitu üllatust, kus selgub, et kuigi lugeja oli oma arust kõik võimalikud inimesed peas ära kahtlustanud, oli siiski keegi kahtluse alt kõrvale jäänud. Klassikalise krimka kohaselt on see keegi olnud tegelaste hulgas algusest peale. Jätka lugemist

Veel “Minu Muhumaast”, ja “Hästijätust” ka

Eilse Muhumaa-muljetamise juurde kaks mõtet veel.

Esiteks: kas ma peaks end kuidagi nn süüdi tundma, sest mina olin see inimene, kes Katrinilt selle teksti tellis?

Mul on kummalised meeleolud. Ma arvan, et küsimus “Kas Katrin ja ta ema saavad veel Muhumaal poes käia?” ei ole tegelikult päevakorral. Saavad ikka. Andrei Hvostovi tsiteerides, kõik harjuvad sellega ära, et sa üritad olla hea kirjanik, mitte hea inimene.

Kui mul on mingi muremõte, siis see, et ega Katrin äkki oma materjali nüüd ära ei kulutanud… Minu jaoks oli mitu antud raamatu hoovust väärt veel suuremaks kirjutamist. Jätka lugemist

“Minu Muhumaa”, Katrin Pauts, ja üks (veel) vastuseta küsimus

Lugesin Katrini raamatut “Minu Muhumaa” ja sinna otsa kohe Mae blogiposti.

Maed häirisid kordused, mind mitte. Minu meelest oli kogu see Muhu-raamat just niimoodi kordusi lubavalt komponeeritud: see oli rütmiline, sama loo ülejutustamine, iga peatükiga tuumale lähemale jõudev.

…Minu jaoks jäi tuum küll päris lõpuni avamata.

“Ema, miks me ikkagi siia elama jäime?”

See küsimus jäi esitamata. Ma ootasin seda! Ootasin ema vastust. See oleks pidanud minu meelest tulema, näiteks pärast viimast peatükki, enne epiloogi. Jätka lugemist

Minu suvelugemise soovitused :)

(Kirjutasin selle loo Petrone Printi uudiskirja jaoks. 🙂

Ilusat suve hakku! Soovitan selleks suveks meie kirjastuselt raamatuid, mis sobivad mu meelest mõnusalt päikselisse võrkkiike või vihmarabinas aita…

Kes pole veel lugenud aastaid tagasi ilmunud “Minu Gruusiat” või kes on seda kord lugenud-nautinud, võtke teadmiseks, et meil ilmus epiloogiga värske väljalase. Midagi on Dagmar Raudami lõunamaistes geenides (millest ta ka ise seekord kirjutab) erakordselt helget. Dagmar uurib oma geenide saladust, aga siiani on lahendamata saladus: miks Gruusia ja Eesti teineteist nii väga armastavad? Raamat on tõeline “heaolu-lugemine”, kuigi sees on ka pisarakohti (näiteks lapsendamise teema…).

Samasugused ülivõrdes sõnad minult ka “Minu Alaska” puhul. Manni lood võlusid mind juba sel ajal, kui olemas polnud isegi mitte Petrone Prindi kirjastust, oli vaid üks blogiv südi tüdruk Mann ja tema Alaska-seiklused. Raamat (üks „Minu” sarja esimesi) on olnud minu number üks soovitus, kui keegi küsib kingisoovitust oma teismelisele sugulasele või oma vanavanavanaemale. “Minu Alaska” koerte ja iseenda taltsutamise lugu sobib tõesti kõigile vanustele, selleks ei pea olema koeraarmastaja (aga koeraarmastajatele sobib see kohe eriti-eriti).

Nüüd on siis väljas uus, epiloogiga trükk. Vahepeal on meie kõigi elus möödunud 12 aastat ja Mann on kasvanud suureks, tunda saanud eluraskusi, järele proovinud planeedi Maa ja armastuse külgetõmbeseadused ning jõudnud oma eluga… kusagile hoopis omamoodi kohta, peaaegu et teisele planeedile. Kuhu? Las see olla saladus kuni raamatu avamiseni. Jätka lugemist

“Meie Eesti” raamatu isetegemisest (ja laste kaitsmisest õuesõppe ja lasterongiga)

Olen mõnusalt Setomaal paigas, nii hea on siin (seesama eriline rahutunne ja tee lõpus olemise tunne, mis Colorados mägikülas, seekord taas kodumaine… ).

Aga vahel tuleb siiski rahva hulka tulla! Ja millal siis veel kui mitte nüüd – laste hulka ikka 1. juunil, lastekaitsepäeval!

Panen siia kirja, kus ma oma uute lasteraamatutega seoses huvitavaid asju teen. (Foto: kevadest 2010, see oli minu kõige esimene kord formaadis “lastekirjanik kohtub lastega”, olen pildil Martaga, kes seal sama vana, kui nüüd Maria, 6-aastane).

Reedel, 1. juunil toimub Tartus Kesklinna pargis (Kaubahalli ja Kaubamaja vastas olevas pargis) suur õuesõppepäev, see on päris kaval lastekaitse-idee on saada lapsed koolidest välja, kuigi ametlikult veel koolitundide aeg :). Jätka lugemist

“Meie Eesti töövihik” ja “Meie Eesti” raamat ja kust nad algasid

Huvitav on vahel tagasi raamatute peale vaadata ja endalt küsida: ütle nüüd ausalt, kas sa mäletad? Kuidas nad algasid?

Näiteks muinasjuturaamatute puhul oleks mul raske ausalt vastata, peaksin veidi bluffima, et seda sünnihetke-lugu jutustada.

Aga “Meie Eestiga” on lihtsam. Ma mäletan algusmomenti väga täpselt.

Jah, ma teadsin juba päris ammu, et perelugude sari jätkub.

Aga idee, et võiksin teha raamatu Eestist – see sündis nii. Olin just ostnud pisikesed õhukesed märkmikud Milano raudteejaama poekesest ja istusin rongi peale. Vahel ma teen nii, eriti mõnus on seda teha transpordivahendis: paber, pastakas, vaba olukord,  ja palun kirjuta! Rong hakkas veerema Bologna poole, see oli märtsis 2017, ma suundusin lasteraamatute messile. Milanost Bolognasse sõidu aeg oli parasjagu nii pikk, et märkmik sai ideedest täis! Teised sealsed ideed on siiani tegemata teoks (mõni võib näiteks kümne aasta pärast teostuda), aga varesejalgadega sai sinna pealkirjaks kirjutatud MEIE EESTI VÕI EESTI NÄGU? Ja siis tulid lehekülgede kaupa ideed, küsimused. Kes on metsavennad? Mis on õige eesti toit? Miks on muhu seelik kollane? Ja esimesed dialoogikillud.

Kui 2017 sügisel Maxima esindaja meile kirjastusse helistas ja oma patriootliku-kingituse-ideepakkumise tegi, siis oli mul “Meie Eesti” failist umbes pool valmis. Olin isegi augustikuus kulkat sellele tekstile küsinud ja “ei”-vastuse saanud (aga teadupärast on Eesti riigi alkoholipoliitika tekitanud suure kriisi meie kulka-potti, maksude alalaekumine tähendab ka kultuuri alaraahastamist… nii et ma ei võtnud seda suure löögina, kulkat lihtsalt ei jagunud, mina teadsin, et tuleb mõnus raamat). Maxima pakkumine teha see raamat ülikiirelt ja Eesti mõistes ülisuure tiraažiga, see oli päris jabur, ja mingi kentsakas kleeepsumängu-jutt sinna otsa… Põnev ja jabur!

Ja kuna mul oli olemas fail, millega edasi töötada, siis panin muud tööd kõrvale ja võtsin, ameerikalikult öeldes, “väljakutse vastu”. See oli äge kogemus.

Jätka lugemist

Lugu, millele Colorados saabus lahendus

Kirjutan täna üles ühe loo. Endast ja kividest.

Kas sina, mu lugeja, “usud eelmistesse eludesse”? Võib-olla oled sa praktiline inimene, kes endale seda küsimust lihtsalt ei esita. Võib-olla oled kristlane. (Aga niipalju, kui mina olen uurinud, siis Jeesus Kristus ja varakristlased tegutsesid veel traditsioonis, kui usuti eelmisi elusid. See, et on üks ja ainus elu, enne ja pärast seda kaheosaline vaakum, see mõte tekkis mu teada alles hiljem, kristluse arenedes. See selleks.)

Mina olen oma teadliku mälu algusest saati ikka uskunud ja teadnud, et midagi on varemgi olnud, midagi on ka enne siinset elu minuga juhtunud. Võimalik, et sain mingi ühenduse tänu kuueaastaselt oma peaaegu+ärauppumisele, mis ehk midagi leevendas ja avas.

Aga ma ei ole mitte kunagi tundnud aktiivset vajadust uurida ja lahedada neid eelmiste elude teemasid. On nagu on. Annan parimat siin ja praegu, siin on väljakutseid küllaga. Umbes nii. Jätka lugemist

Kuidas podcaste ehk taskuhäälinguid kuulata?

Kuidas podcaste kuulata? Mu sõber Daki kirjutas pisikese spikri. Lisaks sellele, et neid saab kodulehelt kuulata (www.unejutt.ee ja www.hommikujutt.ee).
Nutitelefonist on üks teine nutikas võimalus ka:
– tõmba enda telefoni mõni taskuhäälingu rakendus (kui sul on iPhone, siis seal on juba olemas rakendus Podcasts) – Overcast, Podcast Addict vms. Võidki otsngusse panna märksõna “podcast”. Või otsida neid, mida siin praegu mainisin.
– Kui rakendus on alla laaditud, siis sisesta selle otsingusse Unejutt ja Hommikujutt, kliki mõlemal puhul “subscribe” ja edaspidi saadki teavituse, kui uus episood on üleval!
Head kuulamist!

PS. Tegime ära ka Facebooki küljed: HOMMIKUJUTT ja UNEJUTT.

Alustasin taskuhäälingut lastele: HOMMIKUJUTT ja UNEJUTT ja otsin lapsi :)

(Avapildil: olen koos Dakiga tema “Naistejuttude” salvestusel, eelmisel sügisel, sealt saingi podcasti-pisiku sisse.)

Nii lahe on :). Esimese hooga on www.hommikujutt.ee saanud suurema hoo sisse, rohkem  osasid üles pandud ja salve saadud. Otsin ka lapsi, Tartus, kes sooviks ca 10minutiliste klippide salvestamisel osaleda. Ühendu epp.petrone@gmail.com ja proovime :).

Hommikujutu funktsioon on lihtne: pane käima ja ajame kuulaja unest üles, võtab ehk kauem kui äratuskella tirin, aga üritame olla meeldivad ja harivad. Tabuteeemasid ei ole, aga vahel võib juhtuda küll, et kutsun vestluskaaslaseid korrale. Eilsel salvestusel nii juhtus. Varsti kuulete.

 

Ja teiseks siis www.unejutt.ee, esimesed lood olen teinud üksi, aga edaspidi on plaanis proovida ka koos lapsega (ahjaa, kõige esimese muinasjutu juures oli mul unes nohisev laps ka). Ka siin on lihtne funktsioon:  viin lapse unedemaale, sealhulgas kombineerides loojutustamist, olgu need siis muinaslood või näiteks mu lapsepõlvelood, ja muidu noore inimese harimist. Peahariduus ja hingeharidus ühekorraga, võiks ehk öelda. Niisugune on plaan.  Jätka lugemist

“Seltsimees laps” ja meie lapsed

“Seal on üks laps, ja üks Must Mees, kes tahab tema isa medaleid kätte saada ja see Must Mees viis ta ema vangi, ja tüdrukule kukub suur U-täht pähe, aga ta jääb ellu…”

Umbes selline on 6aastase sisututvustus teisele omavanusele.

Käisin täna seda filmi uuesti vaatamas. Mõlemal korral käisin kinos koos lastega, nii omade kui võõrastega. Sisetunne ütles mulle kohe, et see film võiks sobida isegi eelkooliealistele. Küsisin Moonika Siimetsalt veel enne üle, ta arvas, et võib küll (“Kui sa teaks, mis imelikke filme minu vanemad mind vaatama vedasid…”)

Ja siis kõndisime läbi tuulise Tartu tagasi kodu poole, jõudsime just koju…. Jätka lugemist

Tahe või instinkt?

(Fotod: Uue Teatri koduküljelt, Renate Keerd, “Tahe”)

Kiire elu üks meeldiv ja samas segav külg on see, et pole aega teatriarvustusi lugeda. Pileti ostmiseks on siiski mahti ja raha olnud ja siis…

Maandun juba mitmendat korda täiesti valge lehena toolile ja ootan seda maagilist hetke, uude maailma minekut…

Seekord jõudsin lugeda kiirelt teatriseinal rippuvast arvustusest niipalju, et Renate Keerdil polnud etendusel nime ja alles vahetult esika ajaks sai see pandud. “Tahe”.

See jäi mind painama, kui sinna uude maailma sisenesin. Mulle nimelt vääääga meeldib pealkirju panna. Jätka lugemist

Pakun (juuli lõpp ja august) suveelamist Tartus

Kutsung, ilmselt mõnele  väliseestlasele! Minu kodus Tartu kesklinna lähistel on vaba pind, võib ühenduda, kui oled huvitatud. epp.petrone@gmail.com. Oleme ise ära maal ega ela seal praegu üldse. (ja kassihoidmise vajadust enam ei ole, see on nüüd uus kuulutus :))

Miinimumaeg välja üürimiseks oleks üks nädal, maksimum saab olla viis nädalat (23.07 kuni augusti lõpp).

Jätka lugemist

Petrone Print trükib ise juurde “Meie Eestit” ja “Naša Estonijat”

Kopeerin siia meie kirjastuse uudiskirja/pressiteate.

Niisiis… 🙂 Meil on heameel teatada, et…

Petrone Print trükib ise juurde “Meie Eestit” ja “Naša Estonijat”

Ülipopulaarseks osutunud, 33 000 eksemplari müünud ja petitsiooni põhjustanud kogupereraamatule tuleb täiendatud-parandatud lisatrükk.

Jätka lugemist

“Oma ema matustele.”

Viimastel päevadel on pidevalt tunne, et elu pole reaalne. Elu ja surma vahel on õhuke kokkuleppeline piir ja samasugune õhuke kokkulepe on normaalse ja ebatavalise vahel.

“Iga kord, kui ma autosse istun, mõtlen, et see võib olla viimast korda.” Niimoodi ütles kord üks mu tuttav kirjanik ühes teoses, ja see oli minu jaoks nii kohutavalt õudne mõtlemine, ja samas kuidagi nii naelapea pihta. Mõni aeg pärast seda avastati tal haigus, ta tuli oma rasketest aegadest küll enamvähem välja, aga see tema õudne lause jäi mulle nagu kleepekas külge. Iga kord, kui liiklusvahendisse istun, siis käib see mul peast korraks läbi: võib olla viimast korda.

See annab elule kummalise pitseri.

SIGNE LAHTEIN. Istus kord autosse… Ja lahkus, 40aastaselt.

Sama vanalt, kui minu ema läks. Jätka lugemist

Petitsioon lugejatelt lisatiraazhi saamiseks?! :)

(Pilt: Eesti Ekspressist.)

Istun ja mõtlen, et kas see on uni. Varsti ärkan üles.

Või nagu ma ütlesin eile:  “Oleks keegi mulle kuu aega tagasi ennustanud, et selline lahe olukord mind Eestis ees ootab… et 33 000 raamatut läbi müüdud ja peavalu on selles, et väheks jäi ja vaidlus on selles, kas ja kes juurde trükiks… Ma kindlasti poleks seda uskunud.”

http://petitsioon.ee/meie-eesti

See on vist küll Eesti kirjanduse ajalugu? Ja ka Eesti rahvaalgatuse ajalugu?

Kas on enne kunagi Eesti rahvas omale ametliku petitsiooniga raamatutiraazhi juurde nõudnud?

(Kultuuri on muidugi nõutud, näiteks tsaarile kirjutati kord palvekiri Aleksandrikooli avamiseks… :)) Jätka lugemist

Ah et miks ma soovin müüa “Indiast” kivipoodi?

KUULUTUS TÄPSEMA INFOGA: https://www.kuldnebors.ee/81745208.

Jah, muidugi, pean sellele küsimusele vastama. Seda küsivad nii poega seotud inimesed kui ka mu sõbrad kui ka ajakirjanikud, nüüd ka võimalikud ostjad.

Esiteks toob see mind küsimuse juurde, et miks ma üldse tegin “Indiast” kivipoe. Siiamaani ei tea, kuidas see juhtus. Novembrist 2015 sai mu uus kiviaeg alguse. Tuli visioon, võimalus, toetus. Ühel hetkel avastasin end täiesti uues maailmas, tegelesin enda harimisega uutel aladel, alates gemmoloogia ja geoloogiaga, lõpetades raamatupidamise ja disainimisega.

Vahepeal suutsin ikkagi kirjutada ka mõne raamatu. (Ka “Kalliskiviraamatu”!) Jätka lugemist

“Edu on sama keeruline kui ebaedu” ja Maxima “Meie Eesti” kampaaniast

…Ütlesin endale, et aitab, mina sellest “Meie Eesti” hullusega täna rohkem pead ei vaeva, aga ma ei saa parata, mõtted keerlevad ikka selle juures.

Sain ennist telefonikõne Maxima turundujuhilt Jannelt. Poeketi seisukoht on selge, kampaania on läbi, tiraazh läbi müüdud, nad liiguvad edasi. Ja see ongi arusaadav, professionaalne. Nad teevad poodi, neil on plaanitud kampaaniad ja üks kampaania läks üle ootuste edukalt.

Ja ma olen saanud viimase nädala jooksul kümnete kaupa kirju ja isegi telefonikõnesid võõrastelt. Neilt inimestelt, kes ka soovivad seda “Meie Eesti” raamatut ja kellele ei jagunud. Jätka lugemist

Äraminekust ja tagasitulekust (Neeme Raud, Postimees, minu vastused)

Värskes Postimehes on Neeme Raualt pikk lugu “Teretulnud või mitte”… Ka minu meilikasti potsatasid Neeme küsimused, umbes kuu tagasi, olin sel ajal kõrgel ja kaugel Colorados, mõtisklesin seal nagunii neil teemadel.
Ja olgu öeldud, ma kirjutasin need oma vastused siis, kui olin pigem kurvas ja vabanenud meeleolus, mul oli eelmisel aastal Eestis üsna palju netikiusamise kogemust ja üldse oli kuidagi raske aasta. Aga nüüd, Eestis tagasi kümnendat päeva, olen palju rõõmsam. Värsked kogemused on peale tulnud: mulle on Maxima “Meie Eesti” juhtum toonud arusaama, et eestlased hoiavad vahel ikka üllatavates kohtades kokku (näiteks üksteisele kleepse kinkides :)).
 –
Minu vabavormis vastused:
Väga hea näidend, Andra Teede kirjutatud ja Laura Metsa lavastatud” 45 339 km2 raba” räägib just äraminekust ja natuke ka tagasitulekust, soovitan seda kõigile…
Etendus lõppeb videolõikudega, kus inimesed erinevates keeltes õhkavad teemal, kui ilus on Eesti loodus, millised armsad rabamännid, ah, kui armas on see esivanemate maa. Ja nende videolõikude all polnud subtiitreid… Ma mõtlesin esimesel hetkel, et see on  kogemata, tehniline äpardus, ja siis sain aru: see on ju tulevik.
Kellelgi pole neid subtiitreid vaja, kui eesti keelt enam ei räägita.

Jätka lugemist

LISATUD TÄPSEM KUULUTUS Soovin “Indiast” kivipoe müüa (kas täielikult või osaliselt)

LISATUD: KUULUTUS TÄPSEMA INFOGA: https://www.kuldnebors.ee/81745208.

 

Tervitused New Yorgi lähistelt, vihma ja tormi seest.

Ma asun nüüd aktiivselt kuulutama, et soovin “Indiast” (www.indiast.ee) poodi müüa. Keda huvitab see teema täpsemalt, võta minuga ühendust. Nädala pärast olen Eestis ja saan ka kohtuda.

Poe esimene aasta näitas kasumit, samuti teine aasta, mitte väga suurt, aga potentsiaal on väga suur. Sõlmitud on ka frantsiisi (eel)lepingud, võimalik on laieneda mujale Eestis.

Mina olen valmis jääma (vähemus)osanikuks või siis mingi muu kokkuleppe alusel tegelema edasi blogiga. Aga mul on vaja elus edasiminekuks (muude lugude jutustamiseks) rohkem vabadust ja vähem vastutust. Olen rahul, et sellise ilusa ja omamoodi koha olen loonud, aga olen ka kindel, et keegi teine saab seda edasi arendada, kas siis täitsa iseseisvalt või minu panust vajades, seda saame juba arutada.

Palun ühendu epp.petrone@gmail.com ja jagan täpsemat infot.