Autori Eppppp postitused

Aasta 2016 kokkuvõte (ja vaade 2017sse)

KIRJUTATUD. Tundub, et võin novembris avastatud puugihaigustele tänulik olla – poolvoodihaigena õnnestus aasta kirjutamisnorm täis saada. Tuli päris palju, suurem osa sellest on küll selline, millest õieti teistele rääkida veel ei oskagi.

AVALDATUD. “Hiir püksis” lasteraamat.

Ja “Eesti Naises” lastega kasvamise kolumnisari. Ja “Peres ja Kodus” lugemispäeviku sari ja laste loomalugude sari. Kõik need kolumnid lõpetasin ära alates uuest aastast, et teha ruumi uutele arengutele.

TOIMETATUD, täitsa palju.  “Kirju Eestist”, “Minu Tallinn”, “Minu New York”, “Inimene puudlinahas” ja “Minu Armeeenia” (teised on ka sel aastal ära ilmunud, aga Armeenia raamat tuleb uuel kevadel). Loe edasi Aasta 2016 kokkuvõte (ja vaade 2017sse)

“Hiir püksis”, lastest kuni vanuriteni

Jah, kuidas sai hiir püksi? Tegelikult oli see hiir seeliku (ruudulise voldilise koolivormi seeliku) ja sukkpükste vahel. Ja sinna hüppas ta sellepärast, et soovis kassi käest eluga pääseda. Ja pääseski! Sai seeliku ja pükste vahel sibades minu seljas isegi koolibussiga sõita ja põgenes alles kooli riidehoius uutele elualadele…

Tõesti sündinud lugu!

Just sellised lood on minu uues raamatus, mida ma ülima mõnuga kirja panin.

Esimene inspiratsioon “Hiir püksis” raamatu suunal tuli tegelikult mu ammuse sõbra Kaja blogist, kui lugesin, mismoodi ta rääkis oma lapsepõlve loomadest (näiteks selles koerte-teemalises postituses.) Ja mulle meenus, et üks minu läbi aegade lemmikraamatuid on “Väikese käpa jälg”, Silvia Rannamaa. Seal kirjutab autor ausalt üles tõesti sündinud lugusid, kohtumisi loomadega. Ta on end vabaks lasknud küsimusest, kui vana on sihtrühm. Kas need lood on lastele või suurtele? On see tähtis? Vastus: need on loomasõpradele.

Just sama võtmega otsustasin mina läheneda oma lapsepõlve loomalugudele. Loe edasi “Hiir püksis”, lastest kuni vanuriteni

Lasteraamatutest: “Lennukiga lõunamaale”

Algatuseks üks keel-põses looke minu äsja kirjutatud raamatust, mis hetkel illustreerimisel ja plaanib ilmuda veebruarikuus. Nimeks saab tal “Lennukiga lõunamaale” ja räägib ta sellest, mismoodi juba varasemalt lugejatele tuttav kolme tütre ja emme ja issiga perekond keset talve lõunamaareisile “põrutab” (tekkis tahtmine seda nilbet väljendit siin korra kasutada, iga kord kusagil klikimeedias seda kohates ma turtsatan, jah, kõik muudkui põrutavad kusagile…)

Raamat tuleb “Marta varbad”, “Anna hambad“, “Leena peenar” ja “Kurru-Nurru vurrud” jätkuks. Loodan iga aasta sellesse sarja vähemalt ühe uue lisanduse teha, ideesid on palju, üle kümne küll. Mõelda vaid, kui ma saaks neid pensionieani edasi kirjutada, raamat või kaks aastas :). Loodan, et see unistus saab teoks.

Sarja peategelased on nüüdseks oma aega kinni jäänud, nad ei vanane koos oma prototüüpidega (ehk minu lastega) ja jäävad igavesti sellesse vanusesse, lugejatele rõõmu tegema. Loe edasi Lasteraamatutest: “Lennukiga lõunamaale”

Veel mõtteid mu haigusest

Nagu lubatud, siit tuleb isiklik lisandus minu haigusloole. (Nüüd olen juba palju tervem, peaaegu terve, aga mitte endine, sest iga kogemus muudab. Jätkan siin praegu “Indiast” e-poe nokitsemist, aga mõtted aina harutavad äsja saadud õpitunde.)
ALANDLIKKUSE ÕPPIMINE

Kas ma olen osanud olla alandlik?

Alandlikkus on üks minu vaimse tee eesmärke, ma tean seda juba ammu, just sedapidi jõuan maailma mõistmiseni. Kirjutasin selle endale üles esimest korda Indias (sellest on juba üle 15 aasta).

Näiteks igasugune meediaga suhtlemise teema on nii keeruline. Suhelda on vahel vaja, ma usun, et mul on olnud vaja midagi öelda. Aga sellise suhtlusega paneb inimene end mitmel moel ohtu. Ma ei mõtlegi hetkel nii väga kadeduse ja kurja silma ohtu, vaid seda, mis juhtub inimese enda sees.

Kui satud korra meediasse, läheb päevi, nädalaid, kuid, enne kui saad tagasi sama alandlikuks, kui enne olid… Olen vahel mõelnud, et kas need, kes igapäevaselt meedias tiirlevad, üldse mäletavad, mis tunne on olla alandlik. Võib-olla hakkad enda vägevust ja edu pidama iseenesest mõistetavaks. Kuigi selle tunde juures on teatud õõnsus. Ma arvan, et tean, sest olen seda kogenud. Loe edasi Veel mõtteid mu haigusest

Minu haigusest ja elu(s)olust Õhtulehes

Panen siia äsja Õhtulehes ilmunud loo. Lähiajal loodan leida aega ja energiat, et ise eraldi blogipost teha sellest, kus ma praeguseks olen… sest see intervjuu on tegelikult ka juba kümme päeva tagasi tehtud ja vahepeal on aeg edasi läinud.

Epp Petrone: „Usun, et puugihaigus tuli mind õpetama.” (Pilt Õhtulehest; link loole on siin.)

Sirje Rattus

sirje.rattus@ohtuleht.ee

„Ainuke viis terveks saada on oma energiaid korrastada,“ leiab kirjanik ja kristallipoodnik Epp Petrone, kellel diagnoositi novembri alguses borrelioos koos entsefaliidiga. „See on spirituaalne väljakutse – et terveks saada, pead õiget elu elama.“
Epp Petrone on just naasnud neljanädalaselt puhkuselt Itaaliast. Loe edasi Minu haigusest ja elu(s)olust Õhtulehes

Esmaspäeviti teraapiatoas: Maila väeehted, reiki ja konstellatsioonid

img_20161106_133235-1

MAILA PAALMÄE ootab sind “Indiast” poekese (Tartus Rüütli 4 sisehoovis) hubases teraapiatoas igal esmaspäeval kell 11–19. 

Maila juurde saad endale aja kinni panna meiliaadressil maila@indiast.ee või telefonil 5850 8878 või “Indiast”  poe telefonil 5681 6865. Aga võib ka otse poes müüja poole pöörduda registreerimiseks.

MAILA ENDAST:

Olen siia ilma tulnud kaasasündinud võimetega. Õppinud elu jooksul juurde erinevaid teraapialiike, massaaže,  läbinud kõik reiki astmete kursused, olen läbinud ka šamaanikoolituse ja käinud õppimas põlisrahvaste juures,  osalenud Eesti esimeses “Selgeltnägijate tuleproovi” telesaates, saanud palju kogemusi oma ravitsejatöö kaudu. Olen pidevalt täiendanud ja kombineerinud oma ravitehnikaid. Viimati õppisin väärismetallist ja vääriskividega filigraanehete tegemist ja see on võitnud mu südame. Praeguseks on mul oma hõbesepa töökoda ja valmistan inimestele päris nende enda soovi järgi väeehteid, kujundades ehted otsast lõpuni,  laadides need tervendava energiaga. Just nii soovin ma oma võimeid inimeste heaks kasutada, aga jätkan ka kõigi teiste mulle antud annetega teie abistamist.

MAILA JUURES SAAB:

Reiki tervendusseanss kristallidega, 60 min, 35 eurot. (Minu enda meetod, kuidas kombineerin iidset tervenduskunsti reikit ning kristallide energiat.)

Perekonstellatsioonid  1,5 t, 60 eurot. (Võimalus vaadata oma suguvõsa karmalisse minevikku, sellest õppida ja puhastuda.) Loe edasi Esmaspäeviti teraapiatoas: Maila väeehted, reiki ja konstellatsioonid

OTSIN OSANIKKU „INDIAST” POODI/KESKUSESSE

Esimest korda plaanisin sellise otsingu välja panna aprillis, aga kogu see aeg tundus, et kusagilt tuleb niisama see õige inimene mu juurde, kes haakub ja jääb. Nii nagu tuli Petrone Printi sünni juurde just õigel ajal Tiina Tammeorg, selle kirjastuse hall kardinal :).

Võiks nii öelda, et Petrone Printi abielus mul lihtsalt vedas, naabritüdrukuga sündis õige suhe.

Aga Indiast abielu jaoks tuleb ikkagi minna „online dating” moodsasse maailma,  enam oodata ei saa :).

Ja vahepeal on möödunud veel nädal, ma ei kirjutanud seda otsingut valmis, peal oli suur nõrkus (ütlesin teistele, et talveuni), kuni selgus põhjus. Loe edasi OTSIN OSANIKKU „INDIAST” POODI/KESKUSESSE

Kuidas kivid võimust võtsid :) Ekspressi lugu

Siin on septembris Eesti Ekspressis ilmunud lugu minust. Autor Villu Päärt, foto autor Lauri Kulpsoo
Kuidas kivid Epp Petrone üle võimu võtsid

pilt
Kirjanik Epp Petrone (42) jättis möödunud sügisel raamatud ja sukeldus kivide maailma. Nüüd mõtiskleb, kuidas oma elu sealt uuesti kätte saada.
Tänavajoonelt algavad sillutisele kleebitud sinised jalajäljed, mis viivad trepini. Poeruum teisel korrusel on helevalge, keskel suured euroalused, kivikaste triiki täis. Mustad kivid, roosad kivid, auguga kivid. Kivid, mis on koondatud kehakaalu alandamise komplekti, muuhulgas punane jaspis. Inglijuus (25 eurot) – juures silt, mis väidab, et see on soovide täitumise kristall, vabastab energiablokeeringud kõigist tšakratest. Lasuriit (suur 12, keskmine 8 eurot) – silt teab, et ergutab vaimsete võimete ning loomulike annete esiletulekut. Must turmaliin (40 eurot) – nagu suur tükk kivisütt.
Petrone kivipood Tartu südalinnas on tegutsenud kõigest viis päeva. Eeskuju on pood New Yorgis ja sealsed kohtumisõhtud.
„Mulle meeldib, kui suurlinna sisse tekib küla – kogukond, kes üksteist teavad, taga räägivad, ühiseid huvisid jagavad. Tartu sees on mitu küla, näiteks Genklubi küla, ja ma arvan, et siia meie poe ümber hakkab mingi oma küla tekkima,“ räägib Epp Petrone oma poe Indiast (või INDIA st, nagu silt teatab) terrassil istudes.
Tema paremal randmel on telliskivipurukarva korallid Vahemerest ja sammalahhaat Ameerikast. Korallvõru peal paistavad valge värvi plekikesed poe euroaluste värvimisest.
Vasaku käe ümber on roheline opaalkivide võru ja palmiseemned. „Need mulle õudselt meeldivad!“
Kuulutus teatab, et poes toimub vestlusõhtu Jim Sullivaniga. Epp leidis Sullivani – tutvustuse kohaselt USA geoloogi, seikleja ja kivihullu – Facebooki kaudu. Loe edasi Kuidas kivid võimust võtsid 🙂 Ekspressi lugu

Seisan oma sünniöös

Ma olen täna emotsionaalne.

On kindlasti olemas selline asi nagu sünnipäevabluus. See aeg aastas, kus vaadatakse: tagasi, edasi, enda sisse… Kus ma olen? Mis ma aasta tagasi plaanisin? Kes ma aasta pärast olen? Kuidas ma jätkan seda, mida ma täna teen?

Ja miks?

Eelmisel sünnipäeval olin Gotlandi saarel lastega, jalad meres, korjasime kive (jah, kive!). Pärast jooksime laevale, kotid ja seelikusabad kive täis. Oli selline päev, kus teadsin, et mõned vanad suhted on teisenenud ja uued hingused on õhus, aga mis täpselt juhtuma hakkab, muidugi ei teadnud. (Kui keegi väidab, et ta teab oma aasta plaane ette, siis ma ikka mõtlen, et jumal naerab, kui inimene plaane teeb…)

Ma tahtsin tegelikult homseks minna Mikk Sarve loitsu-õpituppa, aga Anna ei lubanud (Anna on samal päeval sündinud kui mina…) ja ma sain aru, et see on vaid mõni või mõniteist aastat elus, kui su laps tahab sind oma sünnipäevale… Niisiis ma lähen batuudikeskusse, siis saadan Anna koos issiga reisile… Ja siis olen. Lihtsalt olen. Kuni tuleb jälle uus hommik. Loe edasi Seisan oma sünniöös

1944. Valikutest.

(Pilt: ERR static) 1944Ikka veel on see lugu (film “1944”) silmade ees… Teate ju küll seda tunnet, on öö ja sa kannad veel päeva enesega kaasas, on emotsioonid, mida elad uuesti üle (need on need, mis varem või hiljem unenägudesse tulevad) – pilgud, pildiread… Ja ma tean, et see jääb nagunii minu sisse, aga las ma siis kirjutan veidike… sest unenägusid ju alati teadlikult ei mäleta.

/Eelmisel suvel käisin palju tearis ja siiani kahetsen, et ei võtnud aega oma emotsioone värskelt kirja panna… Mõned korrad panin, ja saan hiljem lugedes aru, et korraliku retseptsiooni osa minu jaoks on kirja panek. Muidu unustan, läheb kõik tuulde…/

…Kust alustada oma juttu? Kõigepealt, kes olin mina, kui ma filmi sisenesin? Olin üks tige ärahellitatud jõnglane. Ma jäin maha kokku neljast bussist, ja telefon ei postitanud Facebooki mu abipalvet, ja ma istusin kaks tundi lihtsalt bussijaamas, sest pileteid polnud saada, kujutage ette! – Vaat sellise emotsiooniga sisenesin ma filmi, õigemini Lux Express bussi.

Esimeste filmiminutite peale hakkas mul juba piinlik. Milline nõme esimese maailma probleem mul oli. Kuidas sõjavalgus ülikiirelt kõiki perspektiive muudab…

SEE LUGU ON JU PÄRISELT JUHTUNUD JA JUHTUB VEEL. Juhtus 1944 ja juhtub kusagil (näiteks Süürias) just praegu, ja karta on, et juhtub kunagi uuesti ka siin maal. Varem või hiljem.

Lahingustseen filmi alguses oli kuidagi omamoodi… Ma olen lapsena-teismelisena palju patriootlikke sõjafilme vaadanud, olen ju Lõuna-Eestist, seega KeskTV ja Eesti TV olid minu meelelahutajad. Mäletan seda emotsiooni, seda taju. Vaenlase vaatamine tekitas teatud hasarti talle pihta saada. Vaenlasel ei olnud nägu ega tuttavaid näojooni. Teda nägid vaid hetkeks.

Tundub, et “1944” lahingustseenis olid need hetked veidi pikemad. Või oli see minu äratundmine ja ootus, mis nad justkui pikemaks venitas? Ma teadsin ju, et see film räägib vennatapusõjast, seda ütlesid ka avatiitritesse pandud faktid. Ja siis näed justkui läbi snaiperisilma sinu poole jooksvat meest. Tavalist eesti meest. On ootus: snaiper langetab nüüd kohe oma fookuse ja „Kurat, Ants!” Tunneb ära sugulase, naabri… kelle iganes. Kellegi tunneb ära.

Aga ei. Ta lasi. Mees kukkus.

Ja järjest ja järjest oli neid Antse, kes jooksid, hetkeks oli neil eesti mehe nägu ja elu, ja ma kogu aeg mõtlesin: nüüd.

Ja ma isegi ei märganud veel sel hetkel, KELLE POOLEL ME OLEME. Loe edasi 1944. Valikutest.

Lood, mis jäävad täna pooleli

2016-07-01 13.36.29/See on minu nn uudiskiri, mis hommikul laiali läks.Kui soovid kord kuus sellist kirja saada, palun saada märksõna “liitun” aadressile indiast@indiast.ee./

Kalliskivitervitused, täna Pärnust!

„Kivid ühendavad inimesi,” ütles üleeile Tartus õuka-hoovimüügis üks indiaanlasesilmade ja -patsidega noor tüdruk. Talle jäi kuukivi sõrme tihkelt kinni ja ta läkski sellega minema, pärast seda, kui oli kivile musi teinud ja ta enda omaks ostnud. Tüdruk lubas tagasi tulla, ja ma tean, et ta tuleb tagasi, side jäi sisse.. Ma teadsin seda sõrmust väga hästi, ma teadsin seda päeva, kuidas ma leidsin selle kivi, ja ma teadsin, et see kivi jääb sellele tüdrukule elu lõpuni väga oluliseks.

Kivid ühendavad inimesi millegi väga olulisega… võib ka öelda, et õige kivi ühendab sind sinu enesega. Novembrikuust peale, kui mina astusin Indias ühte Tiibeti poodi ja lubasin kivid enda ellu tagasi (plaanisin lubada vaid ühe, aga tuli terve laviin), sest peale olen ma aina tugevamalt ühendust saanud.

Viimane kuu? See niiöelda uudiskiri peaks rääkima viimasest kuust,  ja mul oleks rääkida nii palju.

Aga olgu üks lugu. Loe edasi Lood, mis jäävad täna pooleli

Otsin “Indiast” (www.indiast.ee) kalliskivi-tegemistesse abilist

Keda ma otsin?… Las ma proovin kirjeldada.  Kui arvad, et vastad mu kutsungile, palun meili epp.petrone@gmail.com.

Võiksid elada Tartus. Meie pood on Tartus.

Võiksid tunda ja armastada kive.

Sul võiks olla piisavalt vaba aega, et saaksid tulla appi poodi pidama.

Ja ausust muidugi ka. Ja hea, kui sul on varasemat müügikogemust.

13435549_10154139820706597_6114508582556456869_n

Sa võiksid olla organiseeritud inimtüüp. Sulle võiksid meeldida numbrid ja süsteemid.

Võiksid olla paindlik ja mitte kohe alguses palju raha loota oma abi eest. Sest ma praegu tõesti pingutan, et rahaliselt asjad toimima saada.  Motivatsioon, miks sa soovid “Indiast” paati tulla, peaks olema see, et soovid töötada kõrgevibratsiooniliste kividega ja teha teisi inimesi õnneliku(ma)ks, raha on teisejärguline. Mina ise mõtlen nii ja mulle sobiks koostööks sellised inimesed.

Võiksid osata inglise ja vene keelt suhtlustasandil.

Tore oleks ka, kui sul on juhiluba (aga see pole määrav). Ja kui sa oleksid valmis suvel mõnel laadal osalema müüjana.

Vaata ka album, kus praegused poepildid näha (võimalik, et sinna jääb vaid disainistuudio ja poe koliks teise kohta… kõik on võimalik, kui tulevad õiged abilised :).

 

Laadasuvi: juunikuu

Mul ei ole mitte kunagi varem olnud laadasuve. Iga suvi tuleb ikka teisiti, ja see suvi tuleb siis sedamoodi teisiti… Juba saime maigu suhu. Kuidas vanad olijad (laadal müüjad, kes vist enamvähem kõik kõiki tunnevad) tshekkimas-sõbrustamas käisid, kuidas elasime üle esimese hoovihmasabina (ja teise, ja kolmanda), kuidas otsisime-leidsime tasakaale selle vahel, et rääkida igale inimesele justkui sama juttu, aga iga kord natuke uutmoodi (seda ma kunagi kogesin muidugi lõunamaa turgudel ka… Mõtlen praegu palju tagasi sellele ajale, kuidas mulle sandaalijäljed ja särgirihmad selga põlesid ja kuidas ma politsei eest varjusin, sest müügiluba ju polnud… Eks seda saab lugeda “Kas süda on ümmargune?” 1. osas.)
Siin on videopäeviku-lõiguge Viljandi Hansalaadalt, vabandan ette ja luban end parandada. Juba sain sõnad peale, teinekord panen ekraani horisontaali ega tantsi telefoniga ringi ja katsun vähem-ameerikaliku tooniga rääkida, mitte liiga reipalt, mul on tegelikult audio-reipuse suhtes isiklik allergia…

aga noh, selline ta tuli:

Loe edasi Laadasuvi: juunikuu

Katkend, joogakatus, “Kas süda on ümmargune? 3.osa”

Epp Indias/Illustratsioon: mina istumas selle aasta veebruaris doktor Rao ajurveeda-k liinikus, just selle kliiniku katusel olen käinud oma India-käikude ajal joogat õppimas./
Mu raamat “Kas süda on ümmargune? 3. osa” räägib peamiselt Indiast, läbi aastate. Millal raamat valmis saab, ärge praegu küsige. Panen siia midagi sellest raamatust üles, teen sellega eelreklaami ka sellisele sündmusele nagu “12. juuni: päev kristallide, paastu ja joogaga”.

Mis on minu ja jooga seos? Ma kirjutan sellest veel, aga praegu…kõigepealt üks lühike katkend mu teisest Indias käigust, 2002. aasta algusest:

„Et pääseda sünni-surma tsüklitest välja, on vaja kindlasti joogat teha!” Kõik Saša ütlused on sellised: loosunglikud, õhku paisatud. Tema teab. Mind häirib see, kuidas ta neid teadmisi enda ümber pillub, aga kui neid siis õhus tunnistan, siis pean tavaliselt tunnistama. Jah, Sašal on õigus. Loe edasi Katkend, joogakatus, “Kas süda on ümmargune? 3.osa”

Hariduse hind

Maikuu Eesti Naises minu kolumnirubriigis avaldatu on endiselt aktuaalne teema.

2014-09-01 11.37.50HARIDUSE HIND

Loodan väga, et see teema on ajakirja lugemise ajaks juba vananenud. Aga praegu, maikuus, on äreva ootuse ja “rusikatega vehklemise” päevad.

“Haridusministeerium kaalub erakoolide tegevuskulude toetuste maksmise lõpetamist,” ütleb uudispealkiri. On see nüüd tõsine plaan või lapsesuu-ministri väljaöeldud spontaansus?
Ma olen sattunud viimase viie aasta jooksul suhtlema mitmete Eesti erakoolidega, olen ise olnud kahe kooli sünni lähedal ja osalenud mõttemängus kolmandagi loomisel. Väidan oma kogemusest: erakoolide hinged on Eestis inimesed, kes hoolivad südames väga lastest ja haridusest.
Erakoolid on üks tugevamaid ja elujõulisemaid kohti, kus meie maal kodanikuühiskond areneb. Inimesed, kes korraldavad eraharidust, teevad seda missioonitundest, ühel või teisel põhjusel pole nad päris rahul sellega, mida pakub peavool. (Kahjuks võrdleb mõni netikommentaator eraharidust “äriga”. Olen kindel, et kooli asutamine küll kasumlik äriidee pole. Kooli tehakse muu motivatsiooniga.)
Loen erakoolide teemaga seotud kommentaare ja saan aru, et inimesed jagunevadki haridusega suhestumisel kaheks. On neid, minusuguseid, kes soovivad aktiivselt osaleda oma lapse kooliteel, soovivad anda lapsele – nii enda omale kui ka teistele oma kogukonna lastele – võimalikult palju head, ning seda päevast päeva edasi arendada: looduslähedus, ligimesearmastus, arusaadavad õppemeetodid, akadeemiline areng ilma liigse stressita. Sellega kaasneb arusaam: niisugune ideaalhariduse komplekt ei kuku taevamannana kusagilt alla, vaid selleks on vaja inimesi, kes oleksid nõus oma kooli ehitama ja sellega üha edasi tegelema. Mulle meeldib ütlus: kogukond ei saa mitte kunagi valmis, seda tuleb aina üle luua. Ning kool ja kogukond on minu jaoks väga seotud mõisted.

Loe edasi Hariduse hind

“Kus sa oled, Juhan Liiv?”

(pilt: www.maaleht.ee)

urmas-vadi-lavastuses-kus-sa-oled-juhan-liiv-on-liivi-rollis-aarne-soro-72076505Igale etendusele võtab iga vaataja kaasa iseenda. Etendusest saab tema elus mingisugune teemärk, vahel suurem, vahel väiksem. Kuidas sa sinna kohale said, mis su elus sel päeval veel toimus, kuhu sa sealt edasi suundusid, mis tunne sul oli? Ja mismoodi need tunded said segatud selle tulvaga, mille etendus andis?

(Ja tore on see, et näiteks ametlikud arvustajad ei saa sellistest asjadest kirjutada, aga oma blogis võib kirjutada just nii, et sa ise ka aastaid hiljem mäletad… mitte ainult tükki, vaid ka seda kõike muud selle ümber, oma elu lehekülge.)

Mul oli olnud segane nädal ja segane päev. Keset suve, palavas tühjas Tartus kohtusin ühe vana sõbra, luuletajaga. Ja temaga suheldes sain kuidagi eriti tugevalt aru, et minu elu on muutumas. See ei saa olema järsk muutus, mitte keegi ei saa sellest muutusest haiget, aga minul õnnestub saada ometi kord kätte see uus elufaas, kus ma olen 1) loomingulisem ja 2) keskealisem. Ainus, mis ma tegema pean, on iseendasse uskuda ja teha valikuid, piisavalt pehmeid ja piisavalt karme, mis edasi viiksid selles suunas, kuhu mul liikuda on vaja. Küpsemise suunas. (Ka praegu Setomaal kirjutamine on selliste valikute tagajärg…)

Kirjutasin sel päeval omale kaustikusse omapärase lause. See käis kõigi kohta. Mõtlesin juba ette õhtule ja Juhan Liivile (isa tahtis temast muidugi talupoega) ja samas endale (kuidas elu surub mind kirjastajaks, aga mina üritan olla kirjanik) ja samas ka hoopis oma suguvõsale, kõige kuulsaim liige meie suguvõsas on muidugi Anton Hansen Tammsaare, aga mõtlesin näiteks ka oma emale, kellel olid hästi ilusa tekstiga päevikud (hävisid tules)…

See lause oli:

“Kui sa ise end geeniusena võtta ei julge, siis ei tee seda ka mitte keegi teine sinu eest.” Loe edasi “Kus sa oled, Juhan Liiv?”

“Marmorluik” ja “Meie emad ostsid asju…”

Südaöö. Pärast suhtelist rahva- ja sündmusrikast nädalavahetust olen jälle Seto talus üksi kirjutamas. Ja metsas uluvad hundid. Ja mul on siin ka nahkhiired, vahepeal kiirelt lendab mõni akna tagant mööda, teevad õues tiire.

456624t81hebd8

…Mul ei tule praegu meelde nende elukate nimed, kes Jelea Skulskaja loomingus ringi lendavad. Kormoranid? /Järgmisel hommikul kontrollitud: jah, kormoranid. Sama nimega linnud on ka päriselt olemas./

Ma ei tohiks üldse Skulskajast kirjutada. Mind haarab alaväärsuskompleks, ta on nii eriline, nii andekas ja nii haritud.  (Meenub, et vahel ajakirjandusosakonnas õppides tabas mind see, filoloogidega suheldes. Aga värskemaks põhjuseks on ilmselt see trauma, mida ma ei suuda unustada: et küsisin ta raamatu esitlusel, et kas Dovlatovit saab Eesti-vene kirjanike huka arvata… ja sain juba susinast saalis aru, et see oli rumal küsimus. On reeglid…)

Aga igal juhul on see ääretult hea, et ma olen sööstuti väga julge inimene, kui mingi idee mind kannustab. Loe edasi “Marmorluik” ja “Meie emad ostsid asju…”