Rubriigiarhiiv: ajakirjaniku köögipoolest

Mõni killuke Helju Valsist… ja keelest

Eile õhtul saabus uudis, et Helju Vals on lahkunud… Ma ei tea, miks ja millal täpselt, ma alles hiljuti Tartus nägin teda, tuhises vastu ja oli elurõõmus nagu ikka. Aga millal see “hiljuti” oli? Aasta alguses vist.

Heljut mäletan kindlasti enda 1. kursusest saadik, ajast, kui mind asutatavasse ajakirja Favoriit tööle kutsuti. Kahjuks ei ole mul meeles see esimene hetk tutvumist – see on iseenesest imelik, sest Helju puhul olid kõik hetked säravad, meeldejäävad… aga vaat seda ei mäleta. Minu meelest võttis ta meie kolme kursuseõe pundist, kes me Favoriidile kirjutama hakkasime, just mind endale isiklikuks hoolealuseks. Helju jaoks oli alati keel kõige tähtsam, ja ta ütles mulle seda kunagi päris alguses: “Sinul on keelega isiklik ja omamoodi suhe.” Ma ei saanud aru, on see ikka kompliment või mis see on, aga igatahes viitsis ta minuga istuda ja kirjutatu lause lauselt  läbi võtta. Tegelikult ta tegi (vabandust, tegi ta – muidu on russitsism) seda muidugi ka paljude teistega, aga igatahes mulle tundus, et minuga eriliselt kaua. Mulle on ekstsentrilised kujud alati väga meeldinud, nii et ma nautisin neid tunde või pooltunde temaga ninapidi koos. Ja küllap meid tõesti ühendas armastus keele vastu. Loe edasi Mõni killuke Helju Valsist… ja keelest

Vastus Inno Tähismaale

Vaatan, et Inno Tähismaa on oma isadepäeva-valu välja elanud, minu kevadisest Eesti Naise loost kirjutades (EN kaanelugu, mille kirjutasin Inno eksnaisest Ingridist, eksole).

Inno, mul on sinust päriselt ka nii kahju – et sa ei suhtle, ei saa suhelda oma poegadega. Ma mäletan, kuidas me käisime teil katsikul kord, kui te veel Tartus elasite ja kui uhked värsked vanemad olite. Ja teist korda käisime katsikul, sina tegid Justiniga koos süüa ja Ingrid istus, beebi rinnal. Kas oleks kuidagi võimalik kõik need sõjakirved maha matta ja sa saaksid hakata oma poegadega suhtlema? Ma loodan, et see on võimalik.

Ma ei teinud sinuga sellesse EN loosse intervjuud, see oli põgusalt jutuks isegi (st mina küsisin), aga sain kiirelt vastuse, et ei.

Loe edasi Vastus Inno Tähismaale

Kolm üleskutset

Esiteks, edastan vahetusõpilaste organisatsiooni www.yfu.ee palve. Praegu on just see aeg, kui nad otsivad järgmiseks õppeaastaks Eesti peresid, kes võtaksid enda juurde elama teismelise lapse välismaalt. Tegin just selle ühendusega ühte lugu Eesti Naisesse ja nii tuli jutuks, kas meie pere ei tahaks võtta sellist last. Aga mina pean vähemalt sel aastal küll alt ära hüppama, peamiseks põhjuseks see, et meile nagunii sünnib ju suvel üks uus lapsuke ja ruumi kodus jääks puhtfüüsiliselt väheks. Loe edasi Kolm üleskutset

Üleskutse neile, kes New Yorki tunnevad

Ma panen ka siia blogisse üleskutse. Nimelt ma kogun reisiraamatu jaoks New Yorgis elanute ja/või New Yorki tundvate inimeste soovitusi, hoiatusi, kogemusi sellest linnast. Enamus neist läheb anonüümselt, ainult eessõnas tänaks kõiki osalejaid nimeliselt. Palun ühenduge minuga, kes te New Yorki tunnete ja kellega ma veel pole selle raamatu teemal rääkinud ;)! eppppp@hotmail.com

Oo aegu… mina, raadioajakirjanik

Oh jessuke. Mul oli juba peaaegu meelest ära läinud, et ma olin kunagi ka raadiozhurnalist.

Aga täna oma igivanu ülikooliasju sorteerides leidsin ühe essee – õppejõud Indrek Treufeldt palus meil kirjutada teemal “raadioajakirjandus – see on imelihtne”. Ja seda võisime ise otsustada, kas lause lõppu panna hüüumärk või küsimärk. Loe edasi Oo aegu… mina, raadioajakirjanik