Archive for the ‘ajakirjaniku köögipoolest’ Category
Mõni killuke Helju Valsist… ja keelest
juuni 2nd, 2011 | 
Author: Eile õhtul saabus uudis, et Helju Vals on lahkunud… Ma ei tea, miks ja millal täpselt, ma alles hiljuti Tartus nägin teda, tuhises vastu ja oli elurõõmus nagu ikka. Aga millal see “hiljuti” oli? Aasta alguses vist.
Heljut mäletan kindlasti enda 1. kursusest saadik, ajast, kui mind asutatavasse ajakirja Favoriit tööle kutsuti. Kahjuks ei ole mul meeles see esimene hetk tutvumist – see on iseenesest imelik, sest Helju puhul olid kõik hetked säravad, meeldejäävad… aga vaat seda ei mäleta. Minu meelest võttis ta meie kolme kursuseõe pundist, kes me Favoriidile kirjutama hakkasime, just mind endale isiklikuks hoolealuseks. Helju jaoks oli alati keel kõige tähtsam, ja ta ütles mulle seda kunagi päris alguses: “Sinul on keelega isiklik ja omamoodi suhe.” Ma ei saanud aru, on see ikka kompliment või mis see on, aga igatahes viitsis ta minuga istuda ja kirjutatu lause lauselt läbi võtta. Tegelikult ta tegi (vabandust, tegi ta – muidu on russitsism) seda muidugi ka paljude teistega, aga igatahes mulle tundus, et minuga eriliselt kaua. Mulle on ekstsentrilised kujud alati väga meeldinud, nii et ma nautisin neid tunde või pooltunde temaga ninapidi koos. Ja küllap meid tõesti ühendas armastus keele vastu. Read the rest of this entry »
Posted in 
Vastus Inno Tähismaale
Vaatan, et Inno Tähismaa on oma isadepäeva-valu välja elanud, minu kevadisest Eesti Naise loost kirjutades (EN kaanelugu, mille kirjutasin Inno eksnaisest Ingridist, eksole).
Inno, mul on sinust päriselt ka nii kahju – et sa ei suhtle, ei saa suhelda oma poegadega. Ma mäletan, kuidas me käisime teil katsikul kord, kui te veel Tartus elasite ja kui uhked värsked vanemad olite. Ja teist korda käisime katsikul, sina tegid Justiniga koos süüa ja Ingrid istus, beebi rinnal. Kas oleks kuidagi võimalik kõik need sõjakirved maha matta ja sa saaksid hakata oma poegadega suhtlema? Ma loodan, et see on võimalik.
Ma ei teinud sinuga sellesse EN loosse intervjuud, see oli põgusalt jutuks isegi (st mina küsisin), aga sain kiirelt vastuse, et ei.
Ökoinimesi otsin loo jaoks
Nii, nüüd on käes see kuu, kui ma kirjutan loodetavasti inspireeriva artikli (ajakirjale Eesti Naine) inimestest, kes on “ökod” (nagu öeldakse). Read the rest of this entry »
Kolm üleskutset
Esiteks, edastan vahetusõpilaste organisatsiooni www.yfu.ee palve. Praegu on just see aeg, kui nad otsivad järgmiseks õppeaastaks Eesti peresid, kes võtaksid enda juurde elama teismelise lapse välismaalt. Tegin just selle ühendusega ühte lugu Eesti Naisesse ja nii tuli jutuks, kas meie pere ei tahaks võtta sellist last. Aga mina pean vähemalt sel aastal küll alt ära hüppama, peamiseks põhjuseks see, et meile nagunii sünnib ju suvel üks uus lapsuke ja ruumi kodus jääks puhtfüüsiliselt väheks. Read the rest of this entry »
Intervjuudest ja palavikust
Aga üleeile nägin ma suvaliselt keset suurt New Yorki tuttavat.
Naljakas oli see, et ma olin just enne selle konkreetse tänava ületamist mõelnud, et näh, pean talle ju täna helistama, aga telefoninubrit pole mobiili salvestatud. Read the rest of this entry »
Üleskutse neile, kes New Yorki tunnevad
Ma panen ka siia blogisse üleskutse. Nimelt ma kogun reisiraamatu jaoks New Yorgis elanute ja/või New Yorki tundvate inimeste soovitusi, hoiatusi, kogemusi sellest linnast. Enamus neist läheb anonüümselt, ainult eessõnas tänaks kõiki osalejaid nimeliselt. Palun ühenduge minuga, kes te New Yorki tunnete ja kellega ma veel pole selle raamatu teemal rääkinud 
! eppppp@hotmail.com
Kuidas leitakse uusi töötajaid
Einoh, hea uudis, päädimaks minu nukkumisfaasi.
Justin helistas just ja ütles, et mulle pakutakse tööd. Read the rest of this entry »
Kui ei julge koputada võõrale uksele
Kas ajakirjanikud on tegelikult häbelikud?
Minu viimane selleteemaline lugu on see tuletõrjuja lesk meie naabertänaval. Read the rest of this entry »
Privaatse ja avaliku sfääri segunemine naisteajakirjades
Veel üks vana koolitöö, kus pidime valmis tegema projekti millegi uurimiseks tänapäeva etnograafia vahenditega. Mina siis mõtlesin välja, kuidas uuriksin naisteajakirju.
Oo aegu… mina, raadioajakirjanik
Oh jessuke. Mul oli juba peaaegu meelest ära läinud, et ma olin kunagi ka raadiozhurnalist.
Aga täna oma igivanu ülikooliasju sorteerides leidsin ühe essee – õppejõud Indrek Treufeldt palus meil kirjutada teemal “raadioajakirjandus – see on imelihtne”. Ja seda võisime ise otsustada, kas lause lõppu panna hüüumärk või küsimärk. Read the rest of this entry »