Rubriigiarhiiv: ajalugu

1944. Valikutest.

(Pilt: ERR static) 1944Ikka veel on see lugu (film “1944”) silmade ees… Teate ju küll seda tunnet, on öö ja sa kannad veel päeva enesega kaasas, on emotsioonid, mida elad uuesti üle (need on need, mis varem või hiljem unenägudesse tulevad) – pilgud, pildiread… Ja ma tean, et see jääb nagunii minu sisse, aga las ma siis kirjutan veidike… sest unenägusid ju alati teadlikult ei mäleta.

/Eelmisel suvel käisin palju tearis ja siiani kahetsen, et ei võtnud aega oma emotsioone värskelt kirja panna… Mõned korrad panin, ja saan hiljem lugedes aru, et korraliku retseptsiooni osa minu jaoks on kirja panek. Muidu unustan, läheb kõik tuulde…/

…Kust alustada oma juttu? Kõigepealt, kes olin mina, kui ma filmi sisenesin? Olin üks tige ärahellitatud jõnglane. Ma jäin maha kokku neljast bussist, ja telefon ei postitanud Facebooki mu abipalvet, ja ma istusin kaks tundi lihtsalt bussijaamas, sest pileteid polnud saada, kujutage ette! – Vaat sellise emotsiooniga sisenesin ma filmi, õigemini Lux Express bussi.

Esimeste filmiminutite peale hakkas mul juba piinlik. Milline nõme esimese maailma probleem mul oli. Kuidas sõjavalgus ülikiirelt kõiki perspektiive muudab…

SEE LUGU ON JU PÄRISELT JUHTUNUD JA JUHTUB VEEL. Juhtus 1944 ja juhtub kusagil (näiteks Süürias) just praegu, ja karta on, et juhtub kunagi uuesti ka siin maal. Varem või hiljem.

Lahingustseen filmi alguses oli kuidagi omamoodi… Ma olen lapsena-teismelisena palju patriootlikke sõjafilme vaadanud, olen ju Lõuna-Eestist, seega KeskTV ja Eesti TV olid minu meelelahutajad. Mäletan seda emotsiooni, seda taju. Vaenlase vaatamine tekitas teatud hasarti talle pihta saada. Vaenlasel ei olnud nägu ega tuttavaid näojooni. Teda nägid vaid hetkeks.

Tundub, et “1944” lahingustseenis olid need hetked veidi pikemad. Või oli see minu äratundmine ja ootus, mis nad justkui pikemaks venitas? Ma teadsin ju, et see film räägib vennatapusõjast, seda ütlesid ka avatiitritesse pandud faktid. Ja siis näed justkui läbi snaiperisilma sinu poole jooksvat meest. Tavalist eesti meest. On ootus: snaiper langetab nüüd kohe oma fookuse ja „Kurat, Ants!” Tunneb ära sugulase, naabri… kelle iganes. Kellegi tunneb ära.

Aga ei. Ta lasi. Mees kukkus.

Ja järjest ja järjest oli neid Antse, kes jooksid, hetkeks oli neil eesti mehe nägu ja elu, ja ma kogu aeg mõtlesin: nüüd.

Ja ma isegi ei märganud veel sel hetkel, KELLE POOLEL ME OLEME. Loe edasi 1944. Valikutest.

Kinnisvara kukerpalle – ja Tartus üürile anda vanalinnakorter aiaga

Esiteks üürikuulutus. Ei, see pole meie enda kuulutus. Välja üürija on meie tuttav Rene Tõnnisson.

Anda üürile täielikult renoveeritud 4 -toaline 88 ruutmeetri suurune korter Tartu vanalinnas ajaloolises 18. sajandil ehitatud majas Jaani kiriku vahetus naabruses. Korteri juurde kuulub privaatne aed ja tasuta parkimiskoht vanalinnas. Korteris on säilitatud kõik ajaloolised detailid ja renoveerimisel kasutatud looduslike materjale. Korter on sisustatud disain-köögimööbli ja santehnikaga: Korterit on võimalik üürida nii mööblerimata kui ka koos mööbliga. Hind: 800 eurot kuus. Omaniku tel: 5029873.”

See on minu õe vana korter, mille ta müüs oma naabrile Renele  ja pärast seda – ehk viimased kolm aastat – on seal käinud väga aus remont.

Minu teada on see ainus selletaoline eksemplar Tartus Loe edasi Kinnisvara kukerpalle – ja Tartus üürile anda vanalinnakorter aiaga

Kaks tähtsat raamatut: Andrei Hvostovilt ja Nasta Pinolt

Mind huvitab aeg.

See, mida aeg (ajastu, keskkond, kuidas seda iganes nimetada) inimesega teeb, mismoodi suhestuvad aeg ja inimene, ning mismoodi inimene seda hiljem tõlgendab.

Mäletan täpselt hetke, mil mul tekkis idee teha uus raamatusari: selline, mille abil lugejad saaksid rännata mitte maade vahet, vaid ajastute vahet. See oli 2007. aasta sügisel, lugesin raamatukogust koju toodud ajakirju ja nende hulgas Loomingut, kus oli Andrei Hvostovi novell Sillamäe tüdrukust Juliast. Alustasin kohe esimese hooga ära kirja mustandi Andreile, sõnumiga, et ta peaks oma lapsepõlvest raamatu kirjutama – aga ma jäin hätta enda argumenteerimisel. Vahel on ju nii, et sisetunne teab täpselt, mis on õige, aga sõnastada seda veel ei suuda. Miks on vaja eesti lugejatele raamatut, mis näitaks maailma vaadatuna sealt kummaliselt Sillamäelt, linnast, mille kohta olid kuulujutud ja keelud, aga mille kohta puudus enamikul meist isiklik kogemus? Ja puudub paljudel ilmselt siiani. Miks on vaja, et eesti lugejad saaksid endale raamatu, kus oleks nimede ja nägudega ja minevikuga ja mõistetalt inimlikke vene tegelasi, nende endi maal tegutsemas?

Loe edasi Kaks tähtsat raamatut: Andrei Hvostovilt ja Nasta Pinolt

Otsime pilte, uuele nõuka-ajast rääkivale raamatule

Nüüd siis on käsikiri valmis ja raamat ka kirjastuse kodulehel näha. Kell on hilja öösel, homme lendan Indiasse, ja rõõmuga saadan käsikirja keeletoimetusse.

Andrei Hvostov, “Sillamäe passioon”.  Minu meelest nii hea raamat, et teen sellest tulevikus ka omaette postituse. (praegu võite lühikesi katkendeid lugeda http://petroneprint.ee/sillamae_passioon.php).

Ja praegu on vaja abi kujundajal, piltide leidmisel.

Piltide eest saab ka honorari. Palun meilige kujundajaga – margit.randmae@gmail.com – , kui teil on sobiv foto, saatke talle vaadata.

Tagaotsitavate nimekiri on järgmine: Loe edasi Otsime pilte, uuele nõuka-ajast rääkivale raamatule

Tuulepealsest maast ja meie lugudest

Neljapäevaõhtul sattusime (külas olnud venna soovitusel) vaatama ETV-s jooksvat ajaloolist seriaali “Tuulepealne maa”. Eks olin sellest kuulnud-lugenud küll (et kriitikutele ei meeldi, aga rahvale meeldib…)ja mul oli plaanis see kunagi ära vaadata, samamoodi Justinil.

Tõtt öelda haaras see põgusalt “no heidame pilgu peale” vaadatud 11. osa nii kaasa, et nüüd olemegi ära vaadanud ka eelmised (need on saadaval nii Elioni digiboksi videolaentuses kui ka ETV koduleheküljel). Haaravad inimsuhted ja veel rohkem haarav ajalugu. Olin just enne lugenud üle oma lahkunud vanatädi Salme memuaarid ja värskelt selle üle mõelnud, kuidas pered olid enda elu 20 aasta jooksul üles ehitanud ja kuidas see kõik laiali kisti… Seriaal tekitas nüüd vajaduse kiirelt mõni ajalooraamat ette võtta ja meelde tuletada teemasid. Loe edasi Tuulepealsest maast ja meie lugudest

Sel ööl põleb küünal

Kell on neli ja ma ei julgegi magama minna – vähemasti kolme tunni pärast peame startima Tallinna poole.  Viima Rahvusraamatukogusse jõululaadale oma raamatuid ja siis edasi – Pärnamäele. Salme ärasaatmisele. Justin on temast (ja muudest Eesti naistest) just oma blogis kirjutanud. Mina siin lihtsalt põletan küünalt ja mõtlen.

Salme raskest elust on mul meeles üks värvikas kild.  Siberist tagasi Eestisse pääsedes hakkas ta koos oma värske abikaasa Väinoga elama Pärnus 7-ruutmeetrises kööktoas. Sinna mahtus pisike plita laua peale ja voodi laua kõrvale. Seal voodi peal nad magasid, istusid, sõid, elasid. Muud jalapinda toas ei olnud. Riided käisid konksudega seinade külge. Mida muud sul ikka eluks vaja on? See pisike tuba kangastus mulle nagu õnne sümbol, sest just seda Salme ütles – “Aga me olime seal nii õnnelikud, sest me olime tagasi Eestis.” Ja mingi ime läbi mahtus isegi peagi sündinud laps sinna kenasti ära! Loe edasi Sel ööl põleb küünal

20 aastat tagasi ja nüüd

Nii, kirjutasin valmis loo laupäevase Postimees-Arteri jaoks ja see on täpselt poole pikem kui vaja. Panen selle siia täispikkuses – eilsest ööst..

Öölaulupidu Tallinnas.
1988. aasta kevadsuvel olin mina liiga noor ja liiga Lõuna-Eestis, et neile spontaansetele ööpidudele sattuda. Kujutan seda õhkkonda hästi ette, kes teab, võibolla isegi liiga tugevates värvides: inimesed nuuksusid kaasa, sest ei suutnud laulda, põimisid käed võhivõõrastega, pisarad voolamas, dirigendiks oli juhuslikult sattunud musikaalne inimene, tema kinnine vihmavari dirigendikepiks… Kus siin on tõde ja kus juba rahvalegendid, ei tea – ja kas see ongi nii tähtis, sest rahva emotsionaalses mälus on fantaasial sama suur roll kui faktil. Loe edasi 20 aastat tagasi ja nüüd

Eurovisiooni asemel… eilne nostalgia-youtube

Eile õhtul pidin end teadlikult sundima, et mitte telekat-raadiot käima panna kell kümme. Nädal tagasi Eurovisiooni ühe eelvooru vaatamine-kuulamine tundus pärast nii maha visatud ajana. Eks see üks parajalt mõttetu sõltuvus ole.

Läksime hoopis lastega voodisse ja võtsin läptopi ka, unejutu asemel  harrastame vahel You Tube-ist maailma maadega tutvumist: näitan Martale maailma kaardi peal, kus see maa on, ja siis otsime selle kohta lõike. Eile näiteks vaatasime natuke Rootsit. Aga siis tuli ka Justin:

“Kas sind ka teeb Rootsi kuidagi nostalgiliseks? Need punased katused ja puumajad…” Loe edasi Eurovisiooni asemel… eilne nostalgia-youtube

“Ameerika unistuse” lõpp

Olen nii palju viimasel ajal inimestele soovitanud silmi avavat dokumentaalteost “End of Surburbia” ning kuulnud vastuseks, et Eestis pole seda filmi saada…

Nõnda otsustasingi selle sõnumi ümber jutustada. Istusin mitu tundi DVDmaki ees, arvuti süles, ja ma ei kahetse neid kulutatud hetki mitte karvavõrdki. Minu meelest on see väga oluline film. See keskndub Ameerikale, aga üha enam on levimas ka Eestis seesama ameerikalik autosõltuvus ja eeslinnade venimine kaugele keskusest… Kas sellel on tulevikku? Loe edasi “Ameerika unistuse” lõpp