Rubriigiarhiiv: americana

“Siin on ju kõik keelatud”

Ilmunud “Eesti Naise” kolumniveerus juunikuu hakul.

Ma istusin autos koos oma kolme lapsega (9, 6 ja 2): ootasime, et meie juurde naaseks kümne meetri kaugusel võileivapoes ostlev vanaema.

“Emme, mul on vaja vetsu minna,” teatas mu 9-aastane.

Ja mina vastasin: “Tule!”, nagu üks tavaline eestlane ikka. Jätsin 6aastase ja 2aastase autosse üksi umbes kolmeks sekundiks – niikaua läks aega, et vetsu vajava lapsega kiirkõndida võileivapoe ukseni, sealt ukse vahelt vanaemale viibata ning tagasi autoni kõndida.

Minu meelest oli selline lahenduskäik täiesti normaalne. Loe edasi “Siin on ju kõik keelatud”

Mis edasi saab (müügil Viljandis majaosa ja Setomaal talu)

Marta GreenportisHakkabki see kooliaasta siin Ameerikas täis tiksuma. Siia tulek oli kiire otsus, nagu liivakell sai ühe liigutusega nirisema löödud… Üürimaja 25nda juunini, lapsed aastaks kooli siia, ise kasutada ära seda ilusat loodust kohas, mille olime enda jaoks leidnud Long Islandi päris kirdenurgas. (Otsing: Orient, NY, meil võttis umbes viis suve otsimist, kuni selle kohani jõudsime).
…Ei kahetse seda läinud aastat. Lapsed said inglise keele palju tugevamalt kätte ja oma isa lapsepõlve ja taustaga isiklikuma kontakti. Loe edasi Mis edasi saab (müügil Viljandis majaosa ja Setomaal talu)

Vahtrakommide tänane soodusmüük ja Naistelehe lugu

Igatsen vahel taga neid aegu, kui oli üks laps ja tagantjärgi mõeldes aega kui palju, kirjutasin blogisse spontaanselt. Nüüd on ka mõtteid, aga pole aega! Praegu jälle kõigepealt “kommertstekst”, ehk huvitab kedagi, kes kiirelt reageerib. Kopeeritud Facebookis meie vahtramaiuse küljelt:

kommidTÄHELEPANU, PÄKAPIKUD, AINULT TÄNA! Kuni reede südaööni on siit Facebooki küljelt ostetud kommid-kreemid 15-20% odavamad. Seega magusa hinnad AINULT TÄNA on järgmised: kreemipott on 12.50€ (15 € asemel);
kommipakid: suur 453 gr pakk on 25€ (mitte 30 € nagu muidu).
84 gr kommipakk on 7.50€ (9€ asemel);
56gr kommipakk on 5€ (6€ asemel),
28 gr pakk on 2.50 (3€ asemel). LISAKS: kõigil üle 15 € ostudel on postikulu meie poolt! (Muul puhul postikulu www.post24.ee kaudu 2.79€). Esitage tellimus vahtramaius@gmail.com ja head maiustamist!

Ja tänases Naistelehes oli minuga intervjuu, vana kallis (ei noh, mitte vana!) Daki on intervjueerija. Panen ka selle pikas mahus siia üles. Pildiks panen selle, kuidas meie 2a Maria koolis ära lapsendati (ta on süles meie 6aastasel Annal). Koolist on palju mõnusat ka kirjutada, ja kogukonnast… Kui vaid seda sünteetilise keemia jama poleks, siis oleks siin veel  parem.

OLYMPUS DIGITAL CAMERAKolisite Eestist ära USAsse augusti lõpus, ootamatult ja poolsalaja. Oli minek keeruline?

Vahel juhtub elus päevi, kui 24 tunni jooksul tulevad suured otsused. Ma ei oska öelda, on see keeruline. See on elu. Loe edasi Vahtrakommide tänane soodusmüük ja Naistelehe lugu

“House hunters” otsib inimesi oma Eesti-teemalisse telesaatesse

Ma panin samalaadse postituse üles ka aasta tagasi, aga tundub, et teleshow pole ikka leidnud endale Ameerika päritolu Eestis elavaid inimesi, kes kolida sooviks. Või ameeriklasi, kes Eestisse kolida sooviks. Või äkki sobivad muud inglisekeelsed ka? Ma pole kindel.

Igatahes panen siia uue kutsungi, äkki satub õige inimeseni… Kirjutatagu Michelle´ile.

From: Michelle James <MichelleJames@leopardfilms.com>
Date: Wed, Jan 16, 2013 at 11:49 AM
Subject: House Hunters International

Hi,

I am a Producer working on a television show called House Hunters International which follows English speaking expats in their quest to move abroad. We are really keen to film in Estonia and I wonder if you or if any of your expat contacts might be interested in getting involved?! Please find a little blurb about the show below: Loe edasi “House hunters” otsib inimesi oma Eesti-teemalisse telesaatesse

USA presidendivalimistest

On teisipäeva varahommik. Täna valib USA endale (valijamehed, kes vormistavad) presidendi. “Minu Ameerika 3” aegu, 2008. aastal, kirjutasin siin blogis palju, aga nüüd on siinne keskkond unarusse jäänud. Käisin just ETV kutsel rääkimas “Vabariigi kodanikes”, see salvestati ette ja on eetris täna õhtul. Panen siia kirja veel mõtteid, sest sellises saates ei saa ju kõike öelda, st teoreetiliselt saaks, aga kui pole kogemust sõna kiirelt endale krabada, siis jääd hätta. (Naljakas, kuidas terve lapsepõlv õpetatakse meile, mismoodi vahele ei tohi rääkida, aga hiljem kulub vahelerääkimise oskus vägagi marjaks ära…  Saates osalemine oli mõnus kogemus, aga siiski, jah, tahaksin osata rääkida rohkem vahele.)

Hea küll, pool tundi on aega enne laste äratamist. (Ja Justin on meil üldse praegu Hiinas komandeeringus, nii et mina siin rindel üksina…) Tulistan teemasid, ja fragmentidest need jäägugi, terviku paneb igaüks ise kokku.

SÕDA

Saates räägib Hardo Pajula sellest, kuidas USA võib teoreetiliselt alustada sõda Hiina vastu ja on Lõuna-Hiina merre vägesid juurde paigutanud. Mind jäävad sellised teemad painama. Vabariiklase Mitt Romney sõnavõtte kuulates tundub, et tema meelest võikski üks sõda tõepoolest marjaks ära kuluda. Obamal olla aga liiga pehme välispoliitika? Loe edasi USA presidendivalimistest

Sandy ja meie pere ja muud loomad, väike ülevaade

Mitu inimest on murelikult pärinud, et kuidas meie New Yorgi pere on selle sajandi tormi üle elanud.

Kuna Justini vanemad elavad merest üsna kaugel ja ka üsna kõrgel kohas, siis nende majasse veetõus ei jõudnud. Praegu elavad nad küll ilma elektrita ja seda lubatakse tagasi umbes nädala pärast, võibolla ka alles 12. novembriks. Soovitasin neil kolida oma magamispesa kaminatuppa, sest nüüd läksid ilmad ka jahedamaks ja ei pruugi aidata sellest, et magamistoas uinudes mütsid pähe tõmmata, nagu nad teinud on. Raske on neil kindlasti, eks igal heaoluühiskonna liikmel oleks ilma elektrita raske, aga neil on ka infonälg. Kuigi raadiod ju töötavad patareidega, nad on harjunud päev otsa käivate teleuudistega ja eriti nüüd, kui oleks, mida vaadata. Justini ema käib oma nutitelefoni laadimas autos ja uurib siis teiste käest (näiteks oma Chicagos asuva nõbu käest), mida teles näidatakse. Loe edasi Sandy ja meie pere ja muud loomad, väike ülevaade

Ja linke Ameerika reisisoovituste juurde

See on lisaks mu eile avaldatud reisisoovituste juurde.

(Illustratsioon on aadressilt spreadshirt.co.uk)

KUST OTSIDA INFOT

  • www.amest.com – pisike ja paindlik, just USA-Eesti suunale pühendunud reisibüroo
  • www.trip.ee – eestlaste kogemused; tavaliselt jõuavad siia kiirelt ka info sooduspiletite kohta.
  • www.lonelyplanet.com – Thorn Tree nimelise reisifoorumi USA rubriigis on palju vahetut ja kasulikku infot, näiteks heade öömajade kohta.
  • www.craigslist.org, siin tasub sublet ehk lühiajaliste väljaüürimiste alt pakkumisi vaadata, otse omanikelt.
  • www.zagat.com, ülipopulaarne arvustussait, mille põhjal saad otsustada, milliseid restorane ja teenindusasutusi külastada. Kohaliku Zagat-brošüüri saad osta ka putkast.
  • Kindlasti tasub tutvuda mõne kohaliku nädalakirja või  ajalehega, kus on kirjas, mis üritused parasjagu toimuvad. Kui külastad suurlinna, siis arvesta, et kindlasti toimub mis iganes ajal vähemalt kaks festivali.  (minu lemmik on New Yorgi  comedy festival, üleüldse soovitan USA suurlinnade külalistel veeta üks hilisõhtu komöödiaklubis.)
  • Ning kuhu iganes te lähete, guugeldage selle linna või piirkonna nime koos sõnapaariga hidden gems, varjatud pärlid.  Need pärlid on tavaliselt internetis olemas.

 

 

 

Ameerikat igale maitsele – reisisoovitused

(Illustratsioon on pärit aadressilt www.superstock.com.)

Nüüd loen ma oma “kustutatud stseenid” avaldatuks. Ja raamat ise peaks ka kohe-kohe teie öökappidele ilmuma. Aga seniks, juhin tähelepanu värskele ajakirjale “Anne ja Stiil”, seal on minu sulest reissoovituste lugu USA-s reisimiseks. Ja panen üles selle loo nüüd ka siia, pikemas ja toimetamata, nö minu versioonis. Loodetavasti on sellest siin netis abi, sattuge siia edaspidi otsingusõnadega “USA reis, Ameerika reis” :).

Niisiis, lugu ajakirjale:

Ameerikat igale maitsele

Minu isiklikud kokkupuuted USA-ga on kestnud kaheksa aastat ja julgen sel teemal reisisoovitusi jagada. Esiteks peaks küsima: kui Sul on plaan reisida Ameerika Ühendriikidesse, siis miks? Mida sa loodad? Kui sa tahad näiteks…

…abielluda

Seda saab teha Las Vegases, nagu tegi näiteks Elvis Presley. Kõik käib kiirelt, isegi varem internetis registreerima ei pea (aga võib). Tseremooniaga paaripaneku keskmine tasu on 250 dollarit, saab ka  lihtsa teenusena viis korda odavamalt.  Vanade peerude jaoks on Las Vegases oma äriharu: renewning the vows ehk abielutõutuse uuendamine. Võimalik on teha oma tseremooniai mis iganes stiilis ja võid ka lasta selle otseülekandena internetisõpradele. Las Vegas on reisina omamoodi kogemus, „täiskasvanute lõbustuspark”, täis kasiinosid ja stripiklubisid. Räägitakse kurbi lugusid inimestest, kes Vegasesse kogu oma raha jätnud. Loe edasi Ameerikat igale maitsele – reisisoovitused

“Kustutatud stseene” “Minu Ameerika 3-st”: kriisi algusest aastal 2008

Illustratsioon võetud aadressilt www.123rf.com.

Meie pisike pere on siiani pääsenud vaid ehmatusega „ups, mu panka polegi enam“. Säästud meie uues pangas olid ju alles.

Nii hästi pole aga kõigil.

„Kui madalale saavad aktsiad langeda!!“ Selle äiapapa karjatuse saatel algas eilne hommik. Ma ei söandagi talt küsida, palju ta siis kaotanud on. Südamepõhjas arvan, et ta pole suurt midagi kaotanud, sest aktsiaturgudel ootav raha on paljuski illusioon. Loe edasi “Kustutatud stseene” “Minu Ameerika 3-st”: kriisi algusest aastal 2008

“Kustutatud stseene” “Minu Ameerika 3-st”: beebigeeniuste kasvatamisest

15 aastat tagasi olevat Ameerikas kasutatud väikelapsi vaid reklaamis näitlejatena, mitte reklaamivoo enda suure sihtrühmana. Praeguseks on aga reklaami sihikule võetud kõik inimesed, sõna otseses mõttes hällist hauani, ning alla kolme aasta vanuste lapsukeste sihtrühmale kulub umbes 20 miljardit turundusdollarit aastas. Lugedes raamatut “Buy, Buy, Baby” sain sellele infole täpsemat tausta: enam kui kaks kolmandikku autori poolt intervjueeritud emadest teatas, et nende lapsed oskasid juba enne kolmandat eluaastat konkreetsete brändide tooteid küsida. Disney, McDonalds, Coke, Barbie – need olid laste lemmikud, paljudel juhtudel juba 13. elukuuks!

Aga enamik lapsevanemaid ei olnud sellise asjade käiguga rahul. See bränditeadlikkus oli liiga lihtne, labane, otsene, ja pealegi: lapse saab kokapudeli abil korra õnnelikuks, aga kas ka targaks?

Tasapisi leidsid firmad kavalama turundusniši ja nii võttis maad uus neurootiline rahvuslik hobi: kasvatada endale elektroonikavidinate abiga teaduslikult korrektne laps. Selle buumi üheks algusmärgiks peetakse just „Baby Einsteni” videosid – ja kuulake nüüd ühte armsat ameerikalikku edulugu… Loe edasi “Kustutatud stseene” “Minu Ameerika 3-st”: beebigeeniuste kasvatamisest

“Kustutatud stseene” “Minu Ameerika 3-st”: Obamast ja rassismist

Jätkan välja jäänud katkenditega “Minu Ameerika 3-st”. /Pilt on võetud aadressilt http://inri.deviantart.com./

“Seesama 2004. aasta demokraatide konventsioon, kus mina esimest korda Obamat kõnelemas nägin, muutiski ta üleöö kuulsaks meheks. Ka oponendid möönavad, et Obama on väga hea oraator. “Aga kas meile on vaja presidenti, kellel on kogemus vaid kolmanda sektori sotsiaaltööga, aga on null kogemust erasektori ja äriajamisega?” küsib retooriliselt vabariiklaste kandidaat, rikkurist ärimees Mitt Romney, ja pakub, et Obamast võiks parem populaarne telesaatejuht saada. (Seda pakkumist poliitiku suunas võib igatahes komplimendiks pidada, tipp-poliitika on ju üks suur šõu ja karismade kullaproovimine.)

Tundub, et Obamal puuduvad luukered peale selle ülekorrutatud „tal-pole-kogemusi”-sündroomi. Võiks ju luukereks pidada tema ülikooliaegset kokaiini tarbimist, aga kuna ta on ise sellest oma identiteediotsimise raamatus kirjutanud juba kümme aastat tagasi, siis ei ole vastastel olnud võimalik seda kuidagi ära kasutada. Loe edasi “Kustutatud stseene” “Minu Ameerika 3-st”: Obamast ja rassismist

“Kustutatud stseene” “Minu Ameerika 3-st”: tervisekindlustuse(tu)sest

Ja tänaseks üks väike raamatust välja jäänud katkend sel suurel-raskel teemal, millega USA maadleb…

“Järgmiseks lugu Elizabethist ja ta abikaasast Stevenist. Alguses olid nad tavaline keskklassi perest, kes unistas lastest: ostis pangalaenuga maja, dekoreeris kõik, ehitas valmis lastetoa, jäigi lapseootele ja sai rõõmusõnumi, et tulemas on kaksikud. Tervisekindlustusega oli ka kõik korras, mehe töökoha kaudu oli nende kindlustajaks respektaabel firma. Ühesõnaga, American Dream.

Aga kaksikud sündisid enneaegselt. Kindlustusfirma tõesti maksis laste neljakuulised haiglakulud. Kodus aga selgus, et ühel lastest on – ilmselt hapnikuvaegusest põhjustatult – raske tervisehäda nimega tserebraalparalüüs ja ilma tõhusa füüsilise teraapiata ei hakka poiss mitte kunagi kõndima.

Selgus, et kindlustuslepingusse on peenes kirjas pandud midagi 60 päeva ja füüsilise teraapia kohta. Firma väitis, et see tähendab, et nad garanteerivad terve kindlustatu eluaja kohta 60 päeva teraapiat, pärast protsessimist võttis firma omaks, et see on siiski 60 päeva aastas (ülejäänud tuhanded teraapiadollarid pidi pere ise maksma), aga järgmisel aastal väideti, et see tähendab hoopis 60 järjestikkust päeva aastas (aga füüsilist teraapiat ei tehta mitte kunagi järjestikku päevadel, vaid regulaarsete ajavahemike tagant). Vanemate rahakottide toetusel ja heategevusüritusi korraldades sai füüsilist teraapiat siiski edasi tehtud ja väike poiss hakkaski roomama! Edasiseks arenguks oli vaja uusi ravivõtteid, aga siis hakkas kindlustusfirma uutmoodi protsessima: tegelikult käib lepingupunkt liikumise rehabiliteerimise ehk taastamise kohta, aga kui laps pole varem mitte kunagi käinud, siis ei saa seda taastada. Loe edasi “Kustutatud stseene” “Minu Ameerika 3-st”: tervisekindlustuse(tu)sest

“Kustutatud stseene” “Minu Ameerika 3-st”: Hillaryst ja Billist

Jätkan väljajäänud katkenditega “Minu Ameerika 3-st”.

TOIMET: Vahetasin pildi ära, panin ühe  foto sellest ajast, kui Bill Clinton ja Hillary Rodham tudengipõlves “käima” hakkasid, sellest ajast on ka nende väidetav 20 aasta pakt, millest  postituse lõpp räägib.

“Justini ema auks ja palvel veedan oma järgmised raamatukogutunnid, uurides täpsemalt  nn Hillary Clintoni probleemi.

Jah, on, mida uurida! Mul oli juba mõnda aega see tunne, mis nüüd selleteemaliste raamatute ridasid vaadates kinnitust leidis. Teatud põlvkonnal, täpsemalt hiliskeskealistel ameeriklastel paistab olevat tõsine Clintoni-probleem. Ja kui selle abielupaari meespool on – olgu siis negatiivselt või positiivselt – enamiku rahva poolt juba paika pandud, siis Hillary ümber on analüüs vahtu täis. Kusagile ülikooli juurde tuleks teha “Hillary studies” osakond, niipalju on tema kohta juba raamatuid ja uuringuid ilmunud, niipalju on ta pannud ameeriklasi mõtlema, eriti naisi, eriti feministe. Miks ta meile ei meeldi, on nende peamine küsimus. Mismoodi on ta maine läbi aegade muutunud? Miks temaga samastumine nii raske on – võibolla sellepärast, et tema iseloomu on võimatu tabada, aga miks see on nii? Ja miks on meil ikkagi nii raske samastada end võimuka naisega? Miks on meil naise võimuiha raskem pealt vaadata kui mehe oma?
Feministidel on temaga oma konkreetne mõttesegadus: kas feministil sobib toetada naist, kes on saanud kuulsaks tänu oma mehele? Ja veel põhilisem: kas feministil sobib toetada naist sellepärast, et ta on naine?

Mida enam ma Hillary-teemat vaagin, seda rohkem hakkan tunnetama, kui pagana keeruline on olla naispoliitik. Sa oled kas liiga mehelik või ei ole sa piisavalt mehelik. Laste kõrvalt karjääri tegemine on probleem, ja sama suur on probleem siis, kui sul lapsi poleks. Kui näed välja liiga hea, heidetakse seda ette, kui sa ei näe välja piisavalt hea, siis märgitakse see kindlasti ära. Meeste ja naiste maailma topeltstandardid paistavad Hillary-analüüsidest tõesti hästi välja. Kui ta ei oleks naine, imetletaks teda ta eesmärgipärasuse ja kartmatuse pärast. Loe edasi “Kustutatud stseene” “Minu Ameerika 3-st”: Hillaryst ja Billist

“Minu Ameerika 3”-st ja muust

Lõpetasin just intervjuu Neeme Rauaga Reporteritunniks ja olen oma mõtetes veel Ameerikas.

See kummaline ja samas nii lähedaseks saanud maa.

Kuhu ma kuulun? Mõtlesin seda eile lapsega jalutades, ukerdades Viljandi vanalinna kõige häbiväärsematel, poriga kaetud pimedatel tänavatel, minu kohal madal tume taevas, ümberringi rääsunud-pudenenud krohviga majad ja kellegi ärapõlenud kodu, mille söestunud palke pole kolme aasta jooksul suudetud isegi mitte maha lõhkuda. (Kas Ameerika väikelinnas oleks see maja ammu uuesti üles ehitatud?) Viljandis on hea, siin on mitu olulist asja, mis põhjendavad meie elu siin: side minu lapsepõlvega, võimalus meie lastel minna jala kooli ja lasteaeda, ökopood ja waldorfkogukond… Aga ma pole kindel, et see on parim (ideaali ilmselt ei olegi olemas, ma tean).

Otsapidi ma kindlasti igatsen Ameerikat. Seda, mismoodi saab suvalise inimesega lobiseda kõigest ja ta ei arva, et sa oled “imelik”, kui sa rääkida tahad. Seda, kui julgelt ja ennast varjamata ameeriklased kritiseerivad seda, mis neid häirib. Seda, mismoodi sealne kultuur kihiseb ja mullitab ja huvitavaid kultuurinähtusi sünnitab… Isegi ameerikalikke jõulukaunistusi ja tulesid akendel, ka neid igatsen.

Teisel pool on ameerikalik raiskamine. Ületarbimine, mis tekitab depressiooni. Kõik see omamoodi “tume maa”, mida ma tunnetan eriti jõulude ajal, kui ostetakse hunnikute kaupa kingitusi ja – mis eriti oluline – ei naudita seda, sest see on kohustus, koormis… Loe edasi “Minu Ameerika 3”-st ja muust

“Kustutatud stseene” “Minu Ameerika 3-st”: hetki erinevatest seltskondadest

Sortisin siin ennist oma faile ja tulin oma meelest hea mõtte peale: nimelt avaldan blogis need kohad, mis kärpimise käigus “Minu Ameerika 3-st” välja jäid (kärpisime, sest käsikiri oli liiga mahukas). Seda avaldamist jagub siin päris mitmeks postituseks! Raamat ise peaks praegu kusagil trükimasinate vahel liugu laskma… seniks aga…

LISAN UUDISE, just sain kutse ja räägin täna telefonitsi Vikerraadio Reporteritunnis, saatejuht Neeme Raud käsitleb nö Ameerika dissidente, mul on au rääkida samas saates Wall-Street-okupeerimise-liikumise ühe algataja Kalle Lasniga. Täna, teisip kell 14.05 on see saade.

Aga siin siis tänased katkendid raamatust:

“Millest peoseltskonnas räägitakse?
Nagu ikka, reisimisest – see on üks hea neutraalne teema. On rida sugulasi ja tuttavaid, kellega ma kunagi millestki muust ei räägi, nii et me tegelikult ei tunnegi üksteist, ei tea muud, kui et “Vancouver on lahe koht” või “Hispaanias varastatekse palju”.
Ja nagu ikka, räägitakse lastest. See ei ole tegelikult üldse minu lemmikteema, sest selles pole tavaliselt midagi originaalset. Loomulikult on mu lapsed mulle väga armsad, aga kui jälle küsitakse “kas ta laseb sul öösel magada?” Anna kohta või kiidetakse “Oo, kui aktiivne ta on!” Marta kohta või päritakse “Noh, mis te arvate, kes on kelle nägu?”, siis… Ma olen seda kõike juba korduvalt teinud, ka nendesamade inimestega. Sisimas mõtlen, kas see neid tegelikult ka huvitab. Või küsivad nad viisakusest? Kuna teemad korduvad sõna-sõnalt, siis olen hakanud aimama, et see on lihtsalt selline lastevanematega suhtlemiseks välja kujunenud etikett, neutraalne ja lihtne.
Aga on ka ohtlikumaid teemasid, näiteks poliitika. Sellest räägitakse tavaliselt “omade” seas ehk siis, kui on teada, et pole juures ühtegi vabariiklast, näiteks Justini emapoolne vanaema, kes on eluaeg olnud veendunud konservatiiv. Kuulen ka seda, et Justini tädi Mary on hakanud tegema vabatahtlikutööd Obama kampaanias, helistades inimestele ja arutades nende poliitiliste eelistuste üle, aga oma ema eest hoiab ta seda tööd saladuses.

Siis aga, kui vanaema pole ligiduses, räägitakse poliitikast küll: sellest, kuidas Hillary omal valetades margi täis tegi ja ja kuidas kõik aina enam Obamat armastavad ja kuidas neil on samas McCaini suhtes respekt, nii et “need valimised pole sugugi nii vihased kui eelmised”. Loe edasi “Kustutatud stseene” “Minu Ameerika 3-st”: hetki erinevatest seltskondadest

Koerte antidepressandid ja dieedirohud…

Nii, mul on aega üksi kirjutamiseks kuni pühapäeva õhtupoolikuni, meeleldi veedaksin kogu selle aja Malaisias ja eriti Indias (ehk “südame” teist osa kirjutades), aga praktiline mõistus ütleb, et ega mul paremat kohta ja aega tule “Ameerika kolme” lõpetamiseks kui need kolm päeva.

Kusjuures “Ameerika 3” ilmub viimaste plaanide kohaselt alles novembrikuus 2011, sest see raamat algab nii elavate jõulustseenidega, oleks imelik seda mingisse muusse aastaaega ilmuma panna. Aga ma tahan selle juba praeeu ära lõpetada, niiöelda kaelasty ära saadam et muid asju teha.

Ja selle raamatu kirjutamine on keeruline. Pean iseenda sisse vaatama ja oma sisekonflikte tunnistama. Pean üle olema neist küsimustest, et “kuidas sa võid oma mehe pere kritiseerida” ja “miks sa siis tuled siia Ameerikasse, kui ei sobi”. Siin ma olen, see on fakt. Kas ma lepin Ameerikaga, kas ma suudan end muuta või suudan ma Ameerikat muuta, vaat seda ei tea. Nii kaugele küsimuste kaevu põhja vaadates hakkab päris hirmus. Mul on justkui kaks hirmu: ühest küljest olen ma alati kartnud hulluksminekut ja teisest küljest olen ma alati kartnud pehmenemist ja kohanemist.

Teate Jack Nicholsoni Stanley Kubricki Miloš Formani käopesa-filmi lõpus? Kui ta oli nii palju elektriteraapiat saanud ja kui talle oli lobotoomia-operatsioon tehtud, nii et ta enam ei võidelnud. See stseen võtab mu hirmude mõlemad pooled kokku paremini kui miski muu. See stseen lihtsalt ujub vahel pinnale, ja esimest korda kirjutasin sellest oma päevikus 2002. detsembris, kui esimest korda Ameerikasse siia majja tulin.

Aga… oot, nüüd läks liiga karmiks, vabandust! Postitust hakkasin kirjutama selleks, et mõnda groteskset linki säilitada. Nimelt kirjutan siin praegu oma selle nädala elukaaslasest :), koerast Hannah’st, kellel on ülekaal ja depressioon. Ameerika koerte hulgas väga levinud probleemid. Millega neid leevendada? Muidugi tablettidega.

http://www.ehow.com/list_6762757_depression-pills-dogs.html

http://www.creators.com/opinion/lenore-skenazy/do-dogs-really-need-diet-pills.html

Ja nagu näha, on koerte “Prozas” jõudmas USAst ka Inglismaale: http://www.telegraph.co.uk/news/worldnews/northamerica/4045030/US-craze-for-happy-pills-for-dogs-on-its-way-to-Britain.html

Oodates öist teed

Ma jäin tegelikult kohe sel esimesel Ameerika-ööl nädal tagasi natuke haigeks. (Kui mõtlema hakata, siis jääb meie peres enamasti keegi lendamise tagajärjel haigeks, ja mis seal imestada, kui lennuki õhk peab aina uuesti ringlema, nii aitab vaid ühe inimese viirusest, et see igale poole jõuaks.)

Midagi erilist ei olnud, ninas ja kurgus kipitas nädal tagasi täpselt niipalju, et end öösel üles ajada ja köögist rohtusid otsida. Nõiateid siin köögis pole, küüslauku õnneks natuke oli ja mett ka, samuti sidrunit.

“Haa, ja kas see kõik tegi sind nüüd imeväel terveks!” naeris papa John järgmisel hommikul, ja mina noogutasin väärikalt: enamvähem terveks! Loe edasi Oodates öist teed

Kiireid kilde meerikamaalt

Esimene päev siin New Yorgi lähistel oli hea üllatus. Me muidugi ärkasime kella nelja paiku öösel, aga paari tunni pärast…

“Kujutad sa ette, et Eestis oleks detsembri lõpus varahommikul selline ilm!” hõiskas Justin.

Päike paistis eredalt, paar päeva tagasi sadanud lumi sätendas kõikjal, taevas oli sinisinine. Eestis saab sellist ilma märtsis-aprillis.

Ja nii me läksime imeilusast ilmast innustust saades ostukeskusse, lapsed tahtsid ju jõuluvana näha. Seal on üks meesterahvas, kes alates tänupühadest (nov lõpunädalal) on istunud diivanil valge habemega ja punases kasukas ning lasknud endast 30-dollarilisi fotosid teha… Ostukeskuse rahvarägastikus oli meil ka muid kohustusi peale jõuluvana-järjekorras seismine. Paberi peale oli meil kirjutatud, mitu dollarit meil veel mis inimese peale kulutada oli vaja, sest suguvõsas on eelarve kokku lepitud: Ianile veel 50 dollarit (kokku 150), samas onu Steve’ile veel 20 dollarit (kokku 50) jne… Niisugune materialistlik see kohalik jõul siin on. Meie Justiniga leppisime omavahel kokku, et teeme väga väikesed kingitused, midagi pisikest ja läbimõeldut hingele, ja ka lastele teeme väikesed kingid, sest keegi selles tulvas isegi ei märka, mis me lastele kingime – see on meie kahe otsus, kas ja kui palju me selle hullusega kaasa läheme. Loe edasi Kiireid kilde meerikamaalt

Tulevikumõtisklus

Olen endale lubanud, et see on viimane suvi, mis ma pikalt Eestist ära USAse lähen! Eestis on suvel soe ja värske, aga selles meie USAs on suviti niiske ja kuum, kõnnid ringi, higinired kõditamas seljal, ja siis tubades saad õhukonditsioneeridelt külmalaksusid. Kusjuures ma olen hetkel Bostonis, mis on ju üsna põhjas.
Ma arvan, et võime tuleviku asjus kapist välja tulla ka blogilugejate ees. Loe edasi Tulevikumõtisklus