Rubriigiarhiiv: americana

Asepresidendikandidaatide debatist

Arvuti näitab eestimaist kellaaega, see on pool seitse hommikul, siin Ameerikas niisiis pool kaksteist õhtul. Panen natuke kirja oma mõtteid. Erutus on hinges. Tegelikult eelkõige sellepärast otsustasimegi jääda kuni 4. novembrini ehk suure valimistepäevani välja USA-sse (kui oli selge, et 4. oktoobriks peame siia suguvõsa suurpulma tulema) – sest kõik need debatid ja telekajastus enne presidendivalimisi on seda väärt! Mäletan, kuidas neli aastat tagasi… Loe edasi Asepresidendikandidaatide debatist

hambajuttu vol 3

Kirjutan oma hambaloo lõpuni, sest siin on sees moraal, mida oma lapsele õpetaksin… Paar moraali tuli juba eelmistes osades välja:

1) mine hambaarsti juurde kohe, kui valutab, ära lükka edasi,

2) Ära mine suvalise hambaarsti juurde, vaid küsi tuttavatelt soovitusi,

3) Ära usu oma hambaarsti suurte valikute puhul (nagu hamba väljatõmbamine või silla tegemine), küsi alati teiselt professionaalilt ka arvamust (nn second opinion, see on nt USAs väga levinud, võibolla Eeestis ka, ma ei tea…). Loe edasi hambajuttu vol 3

Rahvaste rändest ja sulandumisest

Toon selle küsimuse-vastuse eraldi välja.

  1. Epp, Sa oled kirjutanud oma raamatutes erinevate rahvuste “kolooniatest” Ameerikas- inimestest, kes elavad oma keele ja kultuuriga ning ei kavatsegi integreeruda. Ameerika kontekstis tundub see kuidagi normaalne ja mõistetav. Kui aga mõelda Euroopale? Nt. Viimatine uudis Itaaliast, kus kaalutakse mitmenaisepidamise seadustamist jne jne jne palju näiteid kus vähemuste õiguste nimel kohandadatakse enamuse kultuuri. Loe edasi Rahvaste rändest ja sulandumisest

Hambajuttu

Viktoriiniküsimus tähelepanelikule lugejale: millal valutas selle blogi autoril viimati hammas? (Vastusevihje: see oli tema uues lemmiklinnas…) Nojah, sellest on möödas umbes kolm nädalat ja ma juba lootsin, et see oli lihtsalt mingisugune maakera gravitatsioonijõu vimka pärast lennukisõitu.

Aga ei. Täna öösel oli seesama valu tagasi. Ja praegu valmistan end moraalselt ette, et kohaliku, Petrone-pere hambaarsti ehk onu Tomi juurde minna. Tegelikult on meil tema juurde aeg pandud ka järgmiseks nädalaks nagunii. See oli paar päeva tagasi, kui Justini ema oma skorpionliku vihje tegi, et meil oleks Justiniga aeg hammaste puhastus-valgendus läbi teha. Loe edasi Hambajuttu

Märksõnu reisilt ookeani äärde

Uni on peal, aga tahaks ikkagi veidi kirjutada. Las ma lihtsalt panen siia midagi lühidalt kirja, enne kui uued elamused peale kuhjuvad…

– Autoga rikaste ja ilusate randa ehk Long Islandi kaguosasse ehk Hamptonisse. On neljapäeva hommik ja istume juba nädalavahetuse ummikus! Liigume aeglaselt. Meist sõidavad üle rikkurite helikopterid. Kuue istmega autos on eraldi ekraanid DVD-de mängimiseks, puldid nende juhtimiseks,  igal istmel oma õhukonditsioneer ja valgustus, klaasid on tumedad ja salongis on jahe, kuigi õues on palav. Oleks ju võinud siiasamma viie minuti kaugusele kodurada sõita, aga meil ei ole ookean, meil on laht. Ja korralikult suvitama tuleb ikka ookeani äärde minna. Loe edasi Märksõnu reisilt ookeani äärde

Filmisoovitus täna õhtul 21.35 Kanal 2-s – Team America

katkend mu 2006. aasta jaanuari blogist, kus tegin ülevaate oma eelmise aasta meeldejäävamatest filmidest – http://eppppp.spaces.live.com/blog/cns!3C2B631CD0B43215!965.entry

Team America: World Police , rezh. Trey Parker
Meeleolumuutus!
Nüüd kinnitage turvavööd ja häälestage end rõvedale mustale huumorile, küünilistele naljadele Ameerika suhtes, ja kui teile on miski püha, siis võite kindel olla, et ka see saab pihta (näiteks saavad ühtemoodi nii sõjardid kui sõjavastased liikujad). Loe edasi Filmisoovitus täna õhtul 21.35 Kanal 2-s – Team America

Nostalgiliselt jätkates

Rääkisin just Justiniga, kes seal teisel pool maakera praegu viimaseid asju pakib ja peagi lennujaama sõitma asub. Nädala ajaga on ta käinud ühel konverentsil (Bostonis), ühel koosolekul (Manhattanil), venna juures ööbinud (Hobokenis) ja vanemate juures ka (Long Islandil). Nad olid seal just kõik koos suure iiripärase pajaroa söömise lõpetanud ja magustoiduks oli iiri soodasai… Eks ikka homse Patricku päeva auks.

“Kuidas seal siis muidu on?” küsisin telefonis. “Mis tunne on jälle tagasi olla?” Loe edasi Nostalgiliselt jätkates

Veel USA presidendikandidaatidest – killukesi vabariiklastest

Ma alustan RUDY GIULIANIST. Tema on “meie kandi mees”, endine New Yorgi mees, linnapea. New Yorgis arvestatakse aega “enne Giulanit” ja “pärast Giulianit”.

“Enne Giulanit oli nii, et kui inimesed rääkisid, et ma käisin linnas ja rahakott varastati ära, siis keegi ei imestanud, sest linn oli vargaid täis… Mõtlevad inimesed ei võtnudki linna minnes oma krediitkaarte ja dokumente kaasa, et võimalik kadu väiksem oleks.” – see siis ühe Long islandi eeslinlase arvamus.

Aga vastutasuks üks Manhattanil elava moodsa geinoore arvamus: “Enne Giulianit oli see linn huvitavam, elu toimus… Jah, Time Square´il olid õhtuti prostituudid, ja maailma põnevaimad klubid olid siin… Nüüd on New York nagu üks suur peresõbralik Disneyland.” Loe edasi Veel USA presidendikandidaatidest – killukesi vabariiklastest

Presidendivalimistest veel, vol 4

Killukesi veel USA demokraatide presidendikandidaatidest (allikateks siin ette sattunud telesaated ja kirjavara)

HILLARY
– Kui see jutt nüüd ikka tõesti tõele vastab, siis minu jaoks on see vapustav järjekindlus. Nimelt olevat Bill ja Hillary peagi pärast leibade ühte kappi panekut (veel enne abiellumist) kokku leppinud, et hakkavad tööle selles suunas, et Billist saaks USA president. 25aastaselt sellise plaaniga välja tulla – nad nimetasid seda „20 aasta plaaniks”… uskumatu.
-Kui Hillary otsustas poliitikasse minna, olevat Bill öelnud: „Mina sain oma 20 aastat, nüüd on sinu kord.”
– Hillary jättis abielludes endale neiupõlvenime, sest pidas end ametlikult feministiks. Hiljem, kui oli näha, et Arkansase alijatele see ei meeldinud, et Billil selline iseseisev naine on (Bill kaotas seal ühe valimiskorra), võttis Hillary siiski oma abikaasa perekonnanime. Loe edasi Presidendivalimistest veel, vol 4

USA presidendikandidaatidest, vol 3

Täna käisime Justiniga korra ostukeskuses, oli vaja Eesti sõpradele midagi osta ja seal heleda tehispäikese käes ja tehispuude all kiirustades  jäi silma üks kohalik ostukeskuse alajelheputka. See oli niimoodiristteel, et erinevad nn teed ja jalakäijate vood seal kohtusid. Ja mu pilku köitsid kalendrid.

Üks oli “George Bush, mitu päeva veel jäänud on…” kalender. Umbes sellist nägime ka eeslmisel aastal. Olen uurinud, kas varem mõne teise presidendi kohta ka sellist päevade mahalugemise kalendrit on tehtud, aga siinsed inimesed seda küll ei mäleta.  “Kui näiteks Clintonist, siis siinkandis seda ei müüdud!”

Ja ma ei usu, et eales varem on olnud ka sellist presidenti, kelle suust nii palju säravaid pärle oleks saanud. Ja kellest nii palju rumala ilmega pilte oleks kokku leitud.

Mõni tsitaadinäide (nende mõistmiseks peab küll inglise keelt oskama):

“Wow, Brazil is big!”

“They misunderestimated me.” Loe edasi USA presidendikandidaatidest, vol 3

“Lumetormist”, ning Obamast ja Hillaryst vol 2

Siin Justini vanemate majas pole muide mitte ainsatki ajalehte, pole minu mäletamist mööda mitte kunagi olnud, küll aga toob post kümnete kaupa erinevaid kaubakatalooge. Mul on selline harjumus, et hommikul kohvi kõrvale ja lõuna ajal söögi kõrvale meeldib mulle lugeda – võtad siis need kataloogid ette ja üritad neid lugeda. Omaette imelik lugemismaterjal. Ja kui uudiseid tahad, siis pane telekas käima, seal on iga päev mõni uus “breaking news”, mida siis hüüdval häälel meile teada antakse. Superviirus… Kaduma läinud rase sõdur… Rase sõdur on leitud, rase sõdur on tapetud!… Õpetaja kägistas lapse!… Laps kägistas õpetaja! jne.

Pääseteeks on raamatukogu. Selle tee avastasin juba viis aastat tagasi, kui esimest korda siia oma kuuajalisele külaskäigule tulin. Natuke küll eluga riskimist (eks ikka see õnnetu kurv, kus sel talvel üks inimene surma sai… Ja kohalikud inimesed plaanivat allkirjade kogumist, et siia kõnniteed ehitataks, aga seda plaanisid nad ka viis aastat tagasi) – ja oledki ilusas punasest tellisest inglisepärases tuudorstiilis majas. See on suur ja uhke, kohalikud maksud on suured ja neist suur osa läheb selle raamatukogu (ja läheduses asuva kooli) ülalpidamisele. Loe edasi “Lumetormist”, ning Obamast ja Hillaryst vol 2