Rubriigiarhiiv: Eesti elu

Hariduse hind

Maikuu Eesti Naises minu kolumnirubriigis avaldatu on endiselt aktuaalne teema.

2014-09-01 11.37.50HARIDUSE HIND

Loodan väga, et see teema on ajakirja lugemise ajaks juba vananenud. Aga praegu, maikuus, on äreva ootuse ja “rusikatega vehklemise” päevad.

“Haridusministeerium kaalub erakoolide tegevuskulude toetuste maksmise lõpetamist,” ütleb uudispealkiri. On see nüüd tõsine plaan või lapsesuu-ministri väljaöeldud spontaansus?
Ma olen sattunud viimase viie aasta jooksul suhtlema mitmete Eesti erakoolidega, olen ise olnud kahe kooli sünni lähedal ja osalenud mõttemängus kolmandagi loomisel. Väidan oma kogemusest: erakoolide hinged on Eestis inimesed, kes hoolivad südames väga lastest ja haridusest.
Erakoolid on üks tugevamaid ja elujõulisemaid kohti, kus meie maal kodanikuühiskond areneb. Inimesed, kes korraldavad eraharidust, teevad seda missioonitundest, ühel või teisel põhjusel pole nad päris rahul sellega, mida pakub peavool. (Kahjuks võrdleb mõni netikommentaator eraharidust “äriga”. Olen kindel, et kooli asutamine küll kasumlik äriidee pole. Kooli tehakse muu motivatsiooniga.)
Loen erakoolide teemaga seotud kommentaare ja saan aru, et inimesed jagunevadki haridusega suhestumisel kaheks. On neid, minusuguseid, kes soovivad aktiivselt osaleda oma lapse kooliteel, soovivad anda lapsele – nii enda omale kui ka teistele oma kogukonna lastele – võimalikult palju head, ning seda päevast päeva edasi arendada: looduslähedus, ligimesearmastus, arusaadavad õppemeetodid, akadeemiline areng ilma liigse stressita. Sellega kaasneb arusaam: niisugune ideaalhariduse komplekt ei kuku taevamannana kusagilt alla, vaid selleks on vaja inimesi, kes oleksid nõus oma kooli ehitama ja sellega üha edasi tegelema. Mulle meeldib ütlus: kogukond ei saa mitte kunagi valmis, seda tuleb aina üle luua. Ning kool ja kogukond on minu jaoks väga seotud mõisted.

Loe edasi Hariduse hind

Massidest, mõtteist ja lähedusest

…Olen kolmandat päeva tagasi Setomaal, värvisin siin akent ja mõtlesin tagasi Paide arvamusfestvali peale.

Mõtlesin, mismoodi see olla teaduslikult tõestatud, kuidas inimese kehakeemia ja -füüsika muutuvad tänu keskkondadele: kui erinevalt su sisemine tehas töötab siis, kui oled üksi metsas või kui oled rahvamassi sees. Pulss, ajuvõnked… Ma ei mäleta, kust ma seda lugesin, aga olen seda ise küllaga kogenud.

Ja mõlemast äärmusest võib sattuda sõltuvusse, nii üksiolekust kui massis olekust, ja võibolla ongi arenguks mõlemat vaja. Loe edasi Massidest, mõtteist ja lähedusest

Evelin Ilves, “Kirju”

Evelin-Ilves_Kirju_web-220x320Kõigepealt tagasikaja tänase Kroonika loo kohta. Mina ei arva, et meie (augusti keskel) ilmuv raamat paljastab kuidagi “tõe/tagamaad Ilveste lahutuse kohta”. Kui Kroonika üleeile helistas, siis ma ka seda otse ütlesin, aga muu jutu käigus ütlesin ka muud. Kahetsen, et oma vana tuttavaga veidi liiga pikalt rääkima soostusin.

Lõpus sain aru, et ta plaanib vist ikkagi nuppu ka teha.

Ja ma saatsin ühe, minu jaoks kõige olulisema asja talle siis meilitsi, palusin seda tsiteerida, aga ilmselt see polnud piisavalt kollane, ei läinud sisse:

“Arvan, et Evelinile on rahvas oma arvamistega liiga teinud ja loodan väga, et meie raamat aitab teda mõista.”

Aga hea küll, raamatu juurde.

Mina mäletasin Evelin (toona vist) Int-Lamboti väga huvitavat lugu Sakalast 2003. aastal, kus ta kirjutas elust maal väikese beebiga ja mis siis saab, kui elekter ära läheb ja kuidas Eesti Energia ei võta väikekliente tõsiselt. See oli kirja pandud kirega, detailidega ja samas asjaliku ratsionaalsusega. Loe edasi Evelin Ilves, “Kirju”

Minu maa

Ma mõtlen, mis küll öelda. Täiskuu vist käes. Istusin enne teatris, Maria süles, ja tundsin enda sees emotsioone. Mõtlesin, kas ma tõesti kirjutan üle pika aja midagi blogisse. Ja mida?

Kui hea oli istuda lasteetendusel. Ma sooviksin olla kogu aeg ümbritsetud lastega ja lastekirjandusega, olla üleni selle sees ja sinna suurte inimeste juurde üldse mitte oma nina toppida…

Täna hommikul just enne etendust lugesin kirjastuse blogi ja sain aru, et olin teinud tahtmatult haiget. Ei olnud osanud vait olla ja julgesin Ida-Virumaad Venemaaga võrrelda. “Eestlased, kui te ei taha, et Ida-Virumaa oleks Venemaa, tulge siia rohkem…” Selline mõte, mina mõtlesin head, aga välja kukkus kehvasti. Siiralt kahetsen, tõesti, ma pean õppima sõna jõudu kaaluma.  Loe edasi Minu maa

Mis edasi saab (müügil Viljandis majaosa ja Setomaal talu)

Marta GreenportisHakkabki see kooliaasta siin Ameerikas täis tiksuma. Siia tulek oli kiire otsus, nagu liivakell sai ühe liigutusega nirisema löödud… Üürimaja 25nda juunini, lapsed aastaks kooli siia, ise kasutada ära seda ilusat loodust kohas, mille olime enda jaoks leidnud Long Islandi päris kirdenurgas. (Otsing: Orient, NY, meil võttis umbes viis suve otsimist, kuni selle kohani jõudsime).
…Ei kahetse seda läinud aastat. Lapsed said inglise keele palju tugevamalt kätte ja oma isa lapsepõlve ja taustaga isiklikuma kontakti. Loe edasi Mis edasi saab (müügil Viljandis majaosa ja Setomaal talu)

Viljandist, Ukrainast ja Setomaast

Hea meel on, et jõudsin Ugalasse viljandlaste peole. Nii tore oli näha tuttavaid nägusid (väikelinna asi: on sõprade ring, on teretuttavad ja lisaks on ka sellised lihtsalt-kuidagi-tuttavad-näod) ja uhke oli vaadata, mismoodi linnapea Ando Kiviberg sammus pulti. Ma usun, et suur osa viljandlasi jagab seda “Meie Ando” tunnet.
Kõne oli hea, üks detail siia – iseseisvusmanifest loeti ette omal ajal neljas Eesti linnas ja just meil, Viljandis, loeti 24ndal veebruaril, pärast Pärnut.

***
Kui hakkas laulukava, siis tuli esimesena Ruslan. Jälle, “meie Ruslan” viljandlastele.
Ma olin neil paar õhtut tagasi külas käinud, selline kurbus oli kurgus selle pärast, mis eelmisel ööl Kiievis toimus, et otsisin meie kohaliku ukraina-pere seltsi. Ukraina on mulle alati olnud eriline koht, meie naabripere olid ukrainlased ja kasvasime nendega koos. Aga nüüd olid Lesja ja Nadja liiga kaugel, Viljandis on selle asemel ukrainalikkust hoidmas Ruslan Trochynsky pere. Kui Ruslan poleks tookord ammusel ajal folki külastades ühte eesti naise armunud, siis oleks temagi siiani Kiievis. Barrikaadidel ilmselt ka, tema tulist loomust arvestades.

***
Ja siis oli see hetk Ugalas. Kirke ja Rute – tütred oma heledatel häältel – ning Ruslan, laulmas a capella. Ruslani hääl katkes. Vabadusest rääkiv laul. Mehe käsi käis üle silmade. Lapsed panid ka oma heledad hääled kinni ja vaatasid üles isa poole.
Siis tõusis minu ees üks mees püsti.

Silmanurgast nägin, et keegi veel on juba püsti.

Juba oli kogu saal seismas. Vaikus. Täiesti spontaanne solidaarsuse avaldus. Minu silmaulatuses (nii palju kui pisaraist läbi nägi) pühkisid mitmed pisaraid.

Järsku oli kõik üks. Eesti ja Ukraina. See määratlematu ja samas nii selgelt määratletav – vabadus. Oma riik. Vaba riik.

***
Jah, ja siis läksin tagasi koju, hing ühest küljest rahul ja teisalt ikka veel seda isiklikku rahu otsiv. Mõtted siin Eestis on olnud segased selles suhtes, et 1) Me teame, et me tuleme tagasi! 2) Me ei tea veel päris täpselt, kuhu. Meie õnn ja häda on see, et on mitu kohta Eestis, kus me end nii koduselt tunneme. Kui saaks, võtaks Tartust ja Viljandist sõbrad ja vaimu ning mõned armsad tänavanurgad kaasa ja istutaks need sinna kusagile Pärnu vanalinna äärepeale, mere lähistele… Vaat see oleks meie ideaalkoht.

***
Ja kui nii olin mõelnud, siis tundsin, et ikkagi üks asi jääks kripeldama ka selles ideaalses linnakeses. See Setomaa. Meie majake seal. Et kas paneme müüki tagasi või mis saab?
…Ja kripeldus läks edasi. Nüüd on siis asi ametlik. Osa Setomaast on Eesti ja osa Setomaast on Vene riik. Muidugi, see on nii olnud juba aastakümneid ja piirileping oli vaid olukorraga leppimine. Aga ikkagi.
Selline see minu vabariigi sünnipäev oli. Veidi kirbe maiguga. Elu(line)…

Uduvihma sees

siil udusMa olen Eestis käimas. Põhjuseid on mitu, vajasin ise Ameerika-elust puhkust ja keegi siin vajas minu abi asjade korraldamisel, ja ma pean arsti juures käima, sest kaelas poob (mingi jama on… kas kilpnääre või ärevushäire…)

Sõitsin ükspäev Tartust Viljandisse, õhtuhämariku uduvihma sees, vahepeal oli selline tunne, et peaksin end näpistama ja küsima: kas ma olen olemas? Mitte kusagil mitte kedagi, keset igavikku. Aga siis läks see tunne üle, sest minu taha ilmus  üks tuledepaar, mis  peagi mööda kihutas.  Minu meelest oli see täiesti valesti valitud kiirus sellises vihmas ja nähtavuses. Loe edasi Uduvihma sees

Viljandist! (Pikk intervjuuvastus Sakalale)

Viljandi, fotograaf Tiina VilpartTänases Sakalas on minuga intervjuu, aga küsimus, mida ma Viljandi asjust arvan, läks ruumipuudusel sisse üsna lühidalt. Ma panen selle pika vastuse siis siia üles.

Illustratsiooniks üks pildike, mis Facebookis praegu viiruse kombel levib: Viljandi värvidemäng, fotograaf Tiina Vilpart.

 

Mis oli Teie meelest Viljandis head ja millised olid häirivad seigad?

 

Minu meelest on Viljandil tohutult hea potentsiaal olla väga mõnus elukeskkond ja külastuskeskkond. On imearmas vanalinn, lossimäed, loodus, järved. Ja tänu kultuurikolledžileakadeemiale on siin palju kultuuri ja huvitavaid inimesi. Minu jaoks on Viljandi suurim trump just kogukond: kolledž, teater, waldorfkool, pärimusmuusika ait… Igatseme siin Ameerikas elades taga näideks aida regilauluringi.

Aga samas oli Viljandis elades sageli tunne, et siinsamas on inimesed, kes ei hooli linna suurimatest trumpidest. Loe edasi Viljandist! (Pikk intervjuuvastus Sakalale)

Õpin seadusi lugema ja küsimusi esitama

Augustis meiega juhtunu õpetas – tuleb õppida ise seadusi lugema, mitte toetuda folkloorile.

Juba siin postituses on juttu mu kirjavahetusest ametnikuga, vt postituse lõpp. Selleks ajaks olime saanud selgeks, et  just Eestist lahkumine annab võimalus Justinile ka  järgmisel suvel ikkagi Eestis ringi sõita (tal on  vaja lõpetada raamat “Minu Eesti piltides” :)) Ainus legaalne võimalus on international driving permit (sest Eesti luba ei tohi ta veel taotleda suvel 2014, sest peab minema 12 kuud mööda trahvist)  – aga kogu selle mõtteahela juures oli üks suur AGA ja ma olen südamest tänulik maanteeameti avaliksuhete peaspetsialistile Mari-Jaana Adamsile, kes  sellele tähelepanu juhtis.

Sest meiesugused udupead oleks arvanud, et piisab vaid ärakolimise faktist ja oledki kohe mitteresident. Muidugi mitte. Vaja on end registreerida. Tsiteerin Mari-Jaana kirja: “Kui Te kolite, siis  Eesti seadusandlus nõuab, et 30 päeva jooksul tuleb esitada Rahvastikuregistrile sellekohane teada.”

Kas teie teadsite, et on kohustus seda teha 30 päeva jooksul! Ka siis, kui kolite näiteks ühe linna sees. Loe edasi Õpin seadusi lugema ja küsimusi esitama

Kirjad elust

Justini juhilubadega juhtunu tõi mu postkasti mitu huvitavat kirja, mis selle teemaga seotud. Justini postkastis on neid veel hulgim, aga ma usutavasti saan kaardistatud selle probleemi ka oma kirjasõprade ja eestikeelsete kirjade näitel (nimed on ära võetud ja sõpru on teavitatud, et panen nende lood oma blogisse üles).

Minu meelest näitavad need kirjad, et probleem välismaalaste juhilubadega on üldisem, mitte ainult Petrone-juhtum. Olen kindel, et Eesti riik on tubli ja töökas ja me paneme selle asja peagi selgemalt toimima.

Loe edasi Kirjad elust

“House hunters” otsib inimesi oma Eesti-teemalisse telesaatesse

Ma panin samalaadse postituse üles ka aasta tagasi, aga tundub, et teleshow pole ikka leidnud endale Ameerika päritolu Eestis elavaid inimesi, kes kolida sooviks. Või ameeriklasi, kes Eestisse kolida sooviks. Või äkki sobivad muud inglisekeelsed ka? Ma pole kindel.

Igatahes panen siia uue kutsungi, äkki satub õige inimeseni… Kirjutatagu Michelle´ile.

From: Michelle James <MichelleJames@leopardfilms.com>
Date: Wed, Jan 16, 2013 at 11:49 AM
Subject: House Hunters International

Hi,

I am a Producer working on a television show called House Hunters International which follows English speaking expats in their quest to move abroad. We are really keen to film in Estonia and I wonder if you or if any of your expat contacts might be interested in getting involved?! Please find a little blurb about the show below: Loe edasi “House hunters” otsib inimesi oma Eesti-teemalisse telesaatesse

Vastus raamatukogude listi kohta

Armas lugeja, elu on siin kiire ja pole saanud mahti blogistada, aga panen üles ühe vastuse, mille ajakirjaniku pärimise peale toksisin.
Ajakirjanik: Petrone Prindi raamatud on raamatukogudes väga populaarsed, kuidas kommenteerite ministeeriumist kogudele alla tulnud nimekirja, mis sunnib tellima hoopis muid raamatuid?
Vastasin: Meie kirjastus on väga uhke selle üle ja tänulik lugejatele, et “Minu”-sari nii loetav on. Olen täiesti kindel, et see sari avardab inimeste maailmavaadet ja harib neid. Juhin ka tähelepanu, et meie sari on samuti Eesti algupärand ja sarjas on raamatuid, mida võib kirjanduslikult tugevaks pidada.

Teoreetiliselt saan aru ka Langi ideest, et inimesed võiks rohkem lugeda kultuuriajakirju ja -lehti, aga kardetavasti võib juhtuda nii, et praeguse kampaania käigus hakkavad need maaraamatukogude lugejad “nimekirja-asju” hoopis trotsist eirama. Eks see ole aasta lõpuks näha.

Ja ma ei tahaks mitte kuidagi konkureerida “Sirbiga” või “Vikerkaarega”, aga praegu on kunstlikult tekitatud olukord, kus me justkui oleme konkureerima pandud. Kas üks või teine? Härra Langil on, eelarvepabereid vaadates, kindlasti võimalik vastu öelda, et me konkureerime nagunii. Aga see on nüüd poliitiku töö, teha ja presenteerida oma valikuid nii, et inimestel ei tekiks suhu halba maitset. (Hetkel paljudel on…)

Meie teeme oma sarja edasi, üritades kombineerida harivat ja meelelahutuslikku. Ja meie kirjastusel on olnud üle Eesti paljude maa- (ja ka linna-)raamatukogudega hea kontakt, oleme esinemas käinud. Minu meelest on raamatukoguhoidjad üks väga tore ja mõtlemisvõimeline rühm inimesi. Nemad näevad ühest küljest reaalselt ära, mis inimesi huvitab, samas üritavad ka oma lugejaid harida. Tundub, et etteantud nimekirja peale tunnevad paljud raamatukoguhoidjaid ja raamatukogude lugejad end solvatuna.

Mida sina sellest teemast arvad?

Otsime taas pilte nõuka-ajast

Armsad lugejad, kas saaksite aidata (honorari saab ka):
– oleks vaja näiteks mingit töövahendite pilti nõuka-ajast. Kui oleks plekkpang ja vanaaegne pesupulber,  siis juba teeks ära… (ta töötas pärast tunde koristajana) Selle saaks ka lavastada, kui leiaks selle pesupulbrikese…ja pangekese… ja nõukogude stiilis seina taustaks.
– Teine juhtum on raskem, seda ei saaks tänapäeval lavastada, st mitte lihtsa vaevaga. Oleks vaja restoranistseeni ilmselt… Näen vaimusilmas pilti, kus istuksid 70ndate riietuses naised (ja võibolla ka mehed) restoranis laua ümber ja pidutseksid, või siis mingi tantsustseen restoranist, nii et restolauad on ka taamal näha…
(LISANDUS, TÄPSUSTUS, kuna mitu inimest on pakkunud pika lauaga süldipeo pilte. Pika laua peod ei sobi. See on olukord, kus nooremas keskeas naised lähevad lihtsalt õhtul restorani lõbutsema, niiöelda lühikesed lauad…)
Meil on võimalik pilti ka niimoodi töödelda, et näod võtame ära, teeme sellest omamoodi kunsti (seda saab näha Andrei Hvostovi raamatus vähemasti ühes kohas, see vist oli peatükk “Eesti vanamehed”). Nii et anonüümsuse-tagamise pärast ei maksagi liialt muretseda, saame pildi saata tagasi vaadata, et kas nii sobiks jne. Loe edasi Otsime taas pilte nõuka-ajast

Meie lähme, tulge ka: kogupere konverents Rosmal

Edastan kutse:

Hää inimene!

Koos Suure Kevadega saabub kogupere konverentsi aeg! Jah, juba kolmandat aastat kutsume Sind Põlva külje alla Rosmale, et koos vaadata terve pilguga haridusmaastikul toimuvale. Seekord on fookuses terve kool ning nagu juba heaks tavaks saanud, jagub põnevat tegevust nii suurtele kui väikestele!

Kutsume Sind laupäeval, 21. mail 2011 algusega kl 10.30 Põlva külje all Rosmal peetavale III kogupere konverentsile “Head valikud hariduses. Terve kool”. Vaatluse all ongi terve kool – nii laps, kool kui seda ümbritsev kogukond. Pane siis palun see kuupäev taas oma pere kalendrisse kirja ja võta suund Rosmale! Loe edasi Meie lähme, tulge ka: kogupere konverents Rosmal

Horvaatia õhtu ja Jõgevamaa ja Harjumaa ja “Söö. Palveta. Armasta” õhtu

Panen siia üles ka enda järgmised… üritus on paha sõna? ütleme, oma planeeritud õhtud.
15. septembril, kolmapäeval, kell 18 juhatan sisse ja siis kuulan kikikõrvul ja aktiivse esirea küsijana Tartu Linnaraamatus “Minu Horvaatia” raamatu foto- ja jutuõhtut.

17. septembril kell 17 oleme Justiniga esinemas Põltsamaa raamatukogus ja kell 19 Jõgeva raamatukogus.

22. septembril kell 18.30 olen kutsutud CC Plazasse, kus toimub Marie Claire lugejatele mõeldud “Söö. Palveta. Armasta” filmi esilinastus ja enne seda räägin mina ja tegevtoimetaja Riina Luik põgenemisest, elurutiinist välja murdmisest, kutsest maailma ja tõe järele :), ma esindan seal ennast kui “Kas süda on ümmargune?” autorit ja kui “Minu”-sarja kuraatorit. Kui keegi tahab tulla, siis www.marieclaire.ee kodulehel on üleval see kutsung.

Järgmisel päeval, 23. septembril kell 17 oleme Lagedi raamatukogus koos Justiniga ja kell 19 juba Ardu raamatukogus. Räägime, nagu oleme ikka rääkinud neil raamatukogukohtumistel: raamatutest, kirjastamisest, plaanidest ja köögipoolelugudest… Iga kord õnneks natuke uutmoodi ka ja iga kord natuke vana plaati ka :).

Vaat sellised lood. Oktoober paistab tulevat rahulikum. 🙂

Suvelõputuur ja kohtumised: Tallinn-Haapsalu-Orissaare-Pärnu

Meil, st minul ja Justinil on peagi algamas üheksa päeva kestev Eestimaa-tuur…

Reedel, 20. augustil kell 14 oleme KUKU-raadios, kohtume seal Kristel Kossariga ja räägime temaga Eestimaast, seest- ja väljastpoolt.

(ups, praegu just taipasin, et olen unustanud mõelda logistikale ehk et kus on selle tunni jooksul Marta ja Anna…. Mhm, peab mõtlema. Lugejatega kohtumisel raamatukogudes on tavaliselt lihtne, lapsed saavad istuda kas eesreas või kõrval lastetoas mängida, aga ma ei tea, kas see raadiostuudios ikka hea mõte oleks… Kui kellelgi on ideed, käi välja. Stuudio muidu Veerenni tänaval…)

Igatahes laupäeval, 21. augustil oleme Haapsalus. Sealne raamatukogu korraldab Valge Daami päevade raames raamatulaada ja sündmuse
“Kohtumispaik-raamatukogu”. Kell 14-15.30 esineme Justiniga lasteraamatukogu hoovil (kehva ilmaga majas sees) Wiedemanni 11. Loe edasi Suvelõputuur ja kohtumised: Tallinn-Haapsalu-Orissaare-Pärnu

Elu on see, mis juhtub sinuga ajal, kui teed teisi plaane…

Ma kirjutan nüüd ära siia selle loo, kuidas me ilmselt selle kuu lõpus kolime…
Kuhu?

Hea küll, las see jääb postituse lõppu.

Me arvasime, et me oleme oma valikud teinud. Plaanisime kõik ühele kaardile ja olime juba oma marsruudid-graafikud sügiseks välja mõelnud: viisime Marta Tartu katoliku kooli katsetele ja muidugi arvasime, et ta saab seal katsetel läbi.
Miks ta ei saanud?

Selle kohta on mul eelkõige üks teooria. Nimelt nägin (magava Anna juurest akna tagant vahepeal klassi kiigates), kuidas rühmatöö ajal, st etteütluse ja matemaatika ajal Marta aina midagi pläras, nii et õpetaja pidi talle kogu aeg ekstra tähelepanu pöörama. Kui sul on klassis 25 last, siis see ei ole just hea variant.
“Mida sa seal nii palju rääkisid?” küsisin siis koduteel. Loe edasi Elu on see, mis juhtub sinuga ajal, kui teed teisi plaane…

Konverents “Kuidas lapsi hoida”

Panen ka selle pressiteate üles, olen aidanud konverentsi korraldamisel ja meediakajastamisel.
Tartus toimub konverents “Kuidas lapsi hoida”

Perekasvatuse Instituut ja Tartu Lastehoiu Selts korraldavad 23. aprillil Tartus, Johannes Esto Ühingu Maja saalis (aadressil Näituse 3) konverentsi „Kuidas lapsi hoida”. Kõik huvilised on oodatud kaasa mõtlema ja arutlema selle üle, missugune on lapse vajadustest lähtuv ja lapse arengut toetav päevahoid.

“Viis aastat tagasi esimesi kutselisi lapsehoidjaid koolitades pidime me inimestele selgitama, mis on lastehoid ja mis vahet on sellel lasteaiaga,” kirjeldab üks konverentsi korraldaja Siiri-Liisi Läänesaar Perekasvatuse Instituudist, tõdedes: “Praegu inimesed üldiselt teavad, mis on lastehoid ja on seda teenust kasutama hakanud. Seepärast me ei räägi enam sellest, mis on lastehoiuteenus, vaid räägime sellest, milline see teenus ideaalis peaks olema.”

“Kas pole kummaline, et lastepäevahoiuga seoses räägitakse pigem kohtade puudusest kui teenuse kvaliteedist ja sellest, mida lapsed vajavad?” küsib ka Tartu Lastehoiu Seltsi juhataja Pille Rives. “Meie kogemus näitab, et paljud pered eelistaksid võimaluse korral väikest kodulähedast lastehoiurühma.” Loe edasi Konverents “Kuidas lapsi hoida”

Helsinki lennuväljal

Kuulasin enne raadiost juhtumisi soomekeelseid uudiseid. Ainus Eestit puudutav uudis oli see, et Vanemuise ees oli presidendiballi eel tööpuudusele ja vaesusele rõhuv pikett (Tiit Madisson), et pidu katku ajal…  Tulin siis netti, et vaatan eesti lehtedest ka, mis värk on. Hee, Eesti meediast tuleb selle kajastust tikutulega otsida, siin saab hoopis kleite imetella jms.

Ma olen nüüd juba 10 päeva gluteeni-piima-munavabalt toitunud :). vaat, mainisin ka blogis seda, et tegin ühe Saksa kliiniku kaudu toidutalumatuse testi ning selgus, lihtsalt öeldes, et väga paljude toitude suhtes näitab mu veri tugevat allergiat. Kui käisin dr Trofimovaga rääkimas, siis otsustasin, et ma usun teda, usun sseda. Mul on läbi aegade olnud kummalisi pisikesi, aga tüütuid ja seletamatuid terviseprobleeme nagu nahahädad ja kõhuvalud – ja kui Trofimova väidab, et mu organism ei suuda selle veretesti andmetel enamikke valke omandada ja on stressis… hea küll. Ega see paha tee, proovime järgi, elan siin selle dieedi järgi umbes 4-6 kuud ja vaatame, kas mu keha on seepeale paremas seisus. Ideaalis peaks juhtuma nii, et saan edaspidi neid valke mõõdukalt süüa, aga mitte palju. Loe edasi Helsinki lennuväljal

Abi majapõlengu ohvritele

majaEdastan Daki kaudu tulnud abipalve (ülejäänu ongi kopeeritud Daki blogist:

27. septembri hommikul ärkas Valentina perekond üles ja avastas, et kogu nende elamine on leekides. Tulekahju oli alguse saanud laudast ning levis pööningu kaudu elupoolele edasi – nende elamine nimelt oli kõik ühe katuse all, nagu vanastigi eestlastel kombeks. Õnneks said kõik inimesed küll välja ja tänu soojale sügisele polnud ööseks ka loomi karjamaalt sisse toodud, nii pääsesid ka nemad.

Valentina perekond elab Saaremaal, päästesüsteem käib neil aga läbi mandri: ehk siis tuletõrje (mis antud hetkel oli 2 km kaugusel) ei tohi enne välja sõita, kui käsk mandrilt saabunud. See käsk saabus sel saatuslikul ööl 15 minuti pärast. Loe edasi Abi majapõlengu ohvritele