Pöördun taas blogi poole, sest elu näitab, blogist saab kõike, kindlasti on mõnel lugejal olemas vastus, antud juhul hea inimese soovitus.

Nimelt, taas hakkab kätte jõudma sügis ja me plaanime taas jagada raha ellu astuvatele lastekodulastele. Nii nagu seda tegime eelmisel sügisel – siin on meenutuseks üks uudiseke ja telelõik. Ja meeldetuletuseks ka see, et kõik, kes on ostnud meie “Marta varbad” raamatu, on osalised – iga raamatu ostu pealt läheb 10 krooni fondi, millega aitame neid toetust vajavaid noori.

Sel aastal teeme seda taas, aga vahepeal on mullune patroon Erika Salumäe kolinud ära Hispaaniasse ja skaibiühendus on tal seal hetkel ka kehv. Nii oleme jõudnud mõtteni, et selle ürituse patroonluse võiks sel aastal anda kellelegi teisele – sest on ju teisigi, kes on kasvanud lastekodus ning ilma ema-isa toetuseta kasvanud tublideks inimesteks. Meil tuleks üks selline  leida! Ja loota, et ta on nõus tulema meie üritusele ja rääkima meie seitsme  stipendiaadiga, ning andma neile üle rahatoetuse.

Kui oskate soovitada sellist inimest, palun tehke seda – kas siin kommentaariumis või epp.petrone@gmail.com. Aitäh!

Oijah, pikka juttu minult ei tule, sest võid ette kujutada, armas päevik, kui raske on elu poolenisti sisustatud korteris, kus pooled kastid on veel  lahti pakkimata… Ja nüüd on folgifestival läbi ning algab argipäev koos töötava mehe ja kahe väikese lapsega.

Lugesin ennist netis ringi ja märkasin Bioneeris väga head kirjeldust, kopeerin siia katkendid: “Folgis on erinevaid kihte rohkem kui vanaema õunakoogis.  Rahvast võib jagada tinglikult hõimudeks. Hõimude koosseis ei ole kindlalt määratletult, kuid iga hõimlane tunneb kohe ära kaashõimlase. Viltuses Viljandis kohtuvad nii esinejad, korraldajad, liiga pidused, lastega, noored, paarikesed, libaausterlased, igasugused sub- ja suppkultuuride esindajad. Erinevad hõimud eksisteerivad rõõmsalt üheskoos ning vahetevahel esineb üleminekuid ühest grupist teise. Igal hõimul on oma lemmikpaik ja oma asi ajada.
Kõige põlisem hõim on kohalikud, kes on samuti mitmest hõimust.  Nad võivad liituda ka rändhõimudega või teenida lisasissetulekut hõimlaste pealt.”

Mulle meeldib see lähenemine, jah, nii ongi! Ja lastega hõimu keskpunkt on waldorfkoolis, “meie koolis”, mis oli kõige esimene põhjus, kuidas me just siia linna kolisime. Read More »

Lugesin just arvamust selle kohta, et Viljandi Folk on muutunud kohutavaks läbuks… Huvitav oli seda arvamust lugeda, sest mina olin eile hilisõhtul täpselt selsamal kontserdil, kus hr Varro Vooglaid esines, ja ka mina astusin umbes samal ajal (umbes pool üks öösel) sealtsamast jumalakojast rahvalaadale, ja olin üllatunud, kui palju lihtsalt purjus või siis lõbusalt lällavaid inimmmasse oli selle kiriku ümber…

Kui hr Vooglaid peaks siia lugema sattuma, siis ma tänan teda imeilusa kontserdi eest! Ja tahan öelda, et nii hull see asi siiski kogu aeg ei olnud, nagu Teie kirjeldate. See oli laupäevaöö Toidutänava ääres (õllemüüjate juures). Õnneks olid siin teised hommikud, päevad, õhtud ja ööd, ning teised festivalinurgad. Read More »

Imelikud asjad juhtuvad viimasel ajal. Pakime asju. “Lost” lõppes. Ja “Kas süda on ümmargune?” tuli trükist välja. Justkui unenägu. Näeb välja süütum ja siiram ja lapselikum (see raamat), kui seda sisu tegelikult on. Vist.
Ma öösel kirjutan rohkem sellest raamatust. Prageu on reaalsusetajuga kummalised lood.
Ühel hommikul hiljaaegu ütles Justin seda. “Epp, tead, ma nägin vist imelikku und. See oli selline uni, et… selgus, et Marta ei saagi katoliku kooli, siis me sõitsime kohe otsejoones Viljandisse ja millegipärast leidsime sealt kohe kooli ja korteri ja otsustasime sinna kolida, ja siis sõitsime tagasi Tartusse ja seal ootas meid sinu südameraamatu peategelane vanahipi Harri Hommik, kes oli teel Kanaaridelt Indoneesiasse kuidagi Tartusse sattunud. Ja siis helistas mulle ema ja teatas, et Ave-Liis tuleb suvel samal ajal nende majja elama, kui meie sinna külla läheme. Ja siis helistas su õde ja teatas, et nad võtavad koera. Ja siis tegid sa postkasti lahti ja ütlesid, et meid kutsutakse Tallinnat külastavale kruiisilaevale välismaalasi lõbustama. Mis kuradi uni see küll selline oli!”
Selliselt võttis Justin imehästi kokku meie elu. See ei olnud ju uni. See oli lihtsalt eelmine päev. Ja siis elad edasi ja teeskled, justkui kõik olekski normaalne ja sa ei imesta mitte millegi üle.

Panen kuulutuse üles Ürituse esimene osa, raamatu teemaline vestlusõhtu on tasuta.

N27.05.2010 / 20.00 / prii/35/50.-
Genklubis, Lai 37 taga, Tartus

JazzKlubi & Petrone Print esitlevad:

MINU LONDON

Algusega kell 20:00 esitleb ANU SAMARÜÜTEL-LONG Tartus Genialistide Klubis oma raamatut „Minu London. Loomepiinu, inspiratsiooni ja argiilu.“
Raamatu on välja andnud kirjastus Petrone Print.

Esitlusel tutvustab Anu nii raamatu sünnilugu kui sündmuste tagamaid, eelkõige aga elu maailma ühes loomingulisemas ja inspireerivaimas suurlinnas. Jutu taustaks saab näha autori fotosid Londoni erinevatest tahkudest, tänavapildist, moest ja inimestest. Read More »

Küsimused esitas Kadi Laid Hiiu Lehest, intervjuu ilmus päev enne Kärdla raamatupäeva ehk 14. mail, aga seda neil netis ei ole. Panen oma vastsuest täisversiooni siia.

Milline on Teie side Hiiumaaga?

Mulle on Hiiumaa alati meeldinud. Üks mu häid sõpru, ajakirjanik ja “Minu Austraalia” raamatu autor Airi Ilisson on pärit siit ja kunagi ammu mängisime ideega, et kirjutaksime koos Hiiumaa kohapärimuste-haldjajuttude raamatu. Kes teab, äkki kunagi teemegi selle teoks…

Hiiumaaga on ka väike isiklik side. Mu vanaisa ehk taat Eerik Saluveer oli pärast sõda mõnda aega Hiiumaal eesti keele õpetajaks, siis kolis mandrile, aga mõne aja pärast pidi pealekaebaja tõttu uuesti Viljandimaalt Abja-Paluojast õpetajapostilt lahkuma. Ta oli teeninud Saksa sõjaväes ja keegi kaebas ta peale – nii läks taat uuesti Hiiumaale maapakku ja elas seal heade tuttavate juures, peidus. Küllap teie saarel elab siiani inimesi, kes taati ja seda maapao-aega mäletavad. Read More »

Ajakirjanik, kes küsimused esitas, oli Inna Grünfeldt, meie toksisime vastused.(Siin ei ole Justini enda kirjastiil, nii kiire oli, et ma ise trükkisin). Ajalehe link on ka olemas, siin, see on mitu korda lühem, nii et panen taas pikad vastused.

Kes Te olete, Epp ja Justin Petrone?

Epp: Sildistamine on naljakas. Tiitel “kirjastaja” on mul igatahes kindel. Aga kuidas nimetada inimest, kes on kirjutanud ja tahab veel kirjutada, aga arvab, et kirjanik ta veel ei ole? Ajakirjanikuks olen ülikoolis õppinud, aga seda tööd teen praeguseks vaid vahel hobi korras. Keskkonnaaktivist ja rohelise partei liige olen ka.

Justin:  Eestlastele olen ma eelkõige “Minu Eesti” raamatu autor. Lisaks olen ma balti õpingute magistrand Tartu Ülikoolis ja biotehnoloogia reporter ühele New Yorgi firmale, ning olen ka Eesti poliitikast ja kultuurist rääkiva inglisekeelse blogi autor. Read More »

Seoses maakondades tuuritamisega on meil olnud Justiniga mitu (kirjalikku) intervjuud maakonnalehtedesse ja need ei ole netis üleval (või siis ei ole pikal kujul üleval).
See siin on intervjuu, mis läks 15. mai Sakalasse, Viljandi maakonna lehte (lugu ennast netis ei ole). Küsimused esitas Liisi Seil.

Ma panen siia üles meie poole vastused, Justini jutt on toimetamata ja vahel veidi konarlik, aga täitsa tema enda oma! Tegelikus ajalehes on ta jutt sujuvamaks toimetatud. Read More »

Ma kirjutan nüüd ära siia selle loo, kuidas me ilmselt selle kuu lõpus kolime…
Kuhu?

Hea küll, las see jääb postituse lõppu.

Me arvasime, et me oleme oma valikud teinud. Plaanisime kõik ühele kaardile ja olime juba oma marsruudid-graafikud sügiseks välja mõelnud: viisime Marta Tartu katoliku kooli katsetele ja muidugi arvasime, et ta saab seal katsetel läbi.
Miks ta ei saanud?

Selle kohta on mul eelkõige üks teooria. Nimelt nägin (magava Anna juurest akna tagant vahepeal klassi kiigates), kuidas rühmatöö ajal, st etteütluse ja matemaatika ajal Marta aina midagi pläras, nii et õpetaja pidi talle kogu aeg ekstra tähelepanu pöörama. Kui sul on klassis 25 last, siis see ei ole just hea variant.
“Mida sa seal nii palju rääkisid?” küsisin siis koduteel. Read More »

…käisime siis lugejatega kohtumas. Mitte ainult Viljandimaal (Karksi-Nuias, Abja-Paluojas, Viljandis, Suure-Jaanis), aga ka Valgamaal Tõrvas.

Viis kohtumist kolme päeva jooksul oli liiga palju mu häälele (pealegi oli haigusevimmakest sees, nii et hääl läks ära lõpuks). Aga niiöelda energeetilises mõttes oli see väga tore kogemus. Ja ka kunagiste mälestuste puudutamise mõttes. Näiteks Abja kultuurimaja lõhn. Või Karksi-Nuia õpetajad.

Lilli saime kingituseks, õunu saime, kommi saime, riidekoti saime, ja isegi kuuseistiku saime!

Sain huviga kuulata Justinit, mõni tema lugudest oli minulegi üllatus (näiteks et ta õppis fraasi “Mina arvan” kunagi Edgar Savisaare teleintervjuust, või et 1940. aasta juunikommunistid on tema jaoks nagu hipid, kellele võim sülle kukkus). Read More »

Ma koristasin ühte tuba ja leidsin sealt ühe koti, kus olid kirjad enam kui kümne aasta tagant. Ja romaanialged.
Päikeseviirus istusin ja mõtlesin, kuhu põgeneda, mida teha?! Elu tundus justkui paigas olevat enne seda koristamistööd, kõik on päevade, nädalate ja kuude kaupa enamvähem plaanitud.
Nüüd tundus, et…
- Esiteks: “Kas süda on ümmargune?” on ikkagi ilukirjandus (autobiograafiline, muidugi), ma olin kas kogemata või meelega sealt välja unustanud liine, mis tegelikult mu elus olulised sel ajal olid.
“Mis seal imestada, sa ei saa ju KÕIKE ühte raamatusse panna!” ütles Justin rahulikult seepeale.

Tema seisab siin kõrvaltoas teises päikeseviirus ja kirjutab “Minu Eesti 2″ ja ütleb, et saab väga hästi aru, et see on ka ainult killuke, mitte sugugi see, mis TEGELIKULT juhtus.
“Ja kas ka see tunne on sul, et see pole see, millsks sa tegelikult võimeline oled?”
“No see tunne jääb vist alati!”
Selline hea rahulik mees.
Kirjutab alati seistes, postamendi peal. Nagu Tammsaare. Mina kirjutan alati kas kägardunult, jalad ristis, läptop süles padja peal. Kirjutuslaudu siin majas ei vajata muuks kui vahel paberite sorteerimiseks.
- Aga teiseks: veel, ma sain aru sellest, et ma ikkagi elan vale elu. Või ütleme, saan aru eluperioodi ajutisusest. Ma tahan ikkagi jõuda sinna üksikule saarele, olgu see siis kus iganes (“sinus eneses”, see võib ka olla keset suurlinna). Sinna, kus on lõppenud muud kohustused ja saab proovida nn ilukirjutamisega tegelikult lõpuni minna, vähemalt poole pealegi minna. Need kunagised kritseldused andsid selleks julgust.
Praegu pean ma eelkõige kirjastaja olema. Ja ema. Üle kahe prioriteedi inimesel olla ei saa. Vabandust, ma olen seda siia blogisse vist juba kirjutanud?

Ilusat kevadet ja tehkem ikka vahel suurpuhastust!

Ma panen siia ühe kolme aasta taguse lingi “Head Jeesus Kristuse tapmise päeva”, kus ma küsisin, kas on ikka õige hakata juba vaiksel reedel inimestele õnnitlusi saatma ja mune värvima: http://eppppp.tahvel.info/2007/04/07/head-jeesus-kristuse-tapmise-paeva/
Sama teema tõusis mul ka seekord päevakorda, kui reedel juba õnnitlusi saama hakkasin.
Ma ei oska tegelikult üldse seda püha eesti keeles õieti nimetada. Kõige lihtsam on öelda “häid kevadpühi” või “häid munadepühi”, siis on see meie ürgse paganliku traditsiooni järgi, kevadise pööripäeva järgse esimese täiskuunädala pühapäev (pühapäev! mitte reede ega laupäev!), kui rõõmustati kevade saabumise üle.
Samas ma respektin kristlust ka. “Häid ülestõusmispühi!” See kõlab kuidagi väga vanamoodsalt ja sekulaarses Eestis kummaliselt, mina julgen seda fraasi kasutada siis, kui tean, et räägin kristlasega.
“Häid lihavõttepühi!” See kõlab juba maisemalt, eestimaisemalt. Aga vaadake, ma respektin kristlust, aga ei respekti nii väga lihasöömist . Suu ei paindu teistele “head lihavõttu” soovima. (Jah, minu pendelkäitumine, kindlasti on keegi mu lugejatest mindki näinud liha võtmas, ma olen umbes viies kord elus taimetoitlane , juba tükk aega, aasta ehk, aga juba enne seda ei tahtnud liha juba tükk aega.)
“See lihavõtu” soovimise fraas tuleb mõistagi vanadelt eestlastelt, kes paastuaega pidasid ja siis seda lihavõtuga tähistasid. Mõtlen ikka sellele, et peaks aega võtma ja lugema selgeks selle, millal hakkasid kristlased liha sööma? Olen mitmelt poolt kuulnud, et varakristlased olid taimetoitlased, kes ka kala sõid. (Sellest ka meie kultuuriruumis levinud “olen taimetoitlane ja söön kala, see pole patt” mõtlemine.). Kui keegi peaks sel teemal teadma, võite mind harida.

Igatahes – ilusat pühapäeva!

Iga aasta augustis saabub Eestisse uudishimulikke ja rõõmsameelseid vahetusõpilasi erinevatest maailma nurkadest. Nii ka sellel aastal. Ootame noori Taist, Jaapanist, Mehhikost, Uruguaist, Uus-Meremaalt ja Euroopast: Saksamaalt, Šveitsist, Austriast, Soomest, Türgist, Moldovast, Tšehhist ja mujalt. Nad tulevad Eestisse aastaks ajaks elama, et saada tunda eesti pere- ja koolielu ning õppida meie kultuuri ja meie keelt. Just neile noortele otsime vahetusperesid, kes on valmis, oma kodu üheks aastaks vahetusõpilasele avama. Read More »

Alguses kirjutasin pealkirjaks “unenägemise aeg”, siis aga hakkasin mõtlema, et see oleks eksitav. See aeg jõuludest kuni 6. jaanuarini on lihtsalt nägemise aeg. See olevat aeg, kui näeb tulevikku ja kui saab minevikust paremini aru ning on võimalik oma elus selgema pilguga sihte seada: kust ma tulen, kuhu lähen, kas olen rahul sellega, kus olen.

Ma olen juba umbes kümme aastat üritanud teadlikult sel ajal palju magada, et pead selgemaks saada, ja magamisest vabal ajal olen kirjutanud üles kusagile kaustikusse aasta kokkuvõtet kuude kaupa: mis juhtus, kellega juhtus, mis tunne oli. Kõik see kokku aitab asjadel settida ja tähtsal pinnale tulla. Ka uned aitavad kaasa. Ma nägin näiteks unes kahe maailma piiril olemist ja mida rohkem ma sellele unele mõtlen, seda rohkem oskan ma nimetada võimalusi, mida need kaks maailma tähendada võivad . Uned on alati sümboolsed, aga kui sul on aega harutada, siis saab neist sümbolitest paremini aru. Read More »

Kiire ja segane.
Lühidalt.
Pole selge, kas me oma kodus lastehoidu jätkame, meie Marta sai igatahes juba kodust välja kogenud pedagoogide juurde pandud ja mis on Annale parim, see vajab veel selgitamist.
Kirjastamistöös ei saa ma sugugi aru, kas see kuhi mu ees saab kunagi tehtud või ongi see normaalne, et ei saa. Ja kuidas see kirjastamiseperiood minu jaoks lõppeb? Kas ma jätan kunagi lauale kirja “Läksin Indiasse, ärge mind otsige” , see on mul vahel välgatav idee ka kodus lastega maid jagades. Muidugi ma ei tee seda, see on selline mõte, mis minu mõttelaadiga inimesel ilmselt suitsiidi-ideed asendab… Ma arvan, et suitsiid pole muud kui eskapism, nii nagu mulle on see ärareisimise kinnisidee, mis peal käib, kui ise oma asju lahendada ja delegeerida ei oska. Read More »

Olen endale lubanud, et see on viimane suvi, mis ma pikalt Eestist ära USAse lähen! Eestis on suvel soe ja värske, aga selles meie USAs on suviti niiske ja kuum, kõnnid ringi, higinired kõditamas seljal, ja siis tubades saad õhukonditsioneeridelt külmalaksusid. Kusjuures ma olen hetkel Bostonis, mis on ju üsna põhjas.
Ma arvan, et võime tuleviku asjus kapist välja tulla ka blogilugejate ees. Read More »

Eile öösel vaatasin filmi Setomaast, “Taarka”.

Ma olen ikka mõelnud, et peaksin kirjutama Setomaast, aga ikka tundub kuidagi vara. Me pole ju seal õieti veel olnudki. Toimus lihtsalt mingisugune äratundmine – mulle on alati meeldinud ikoonid ja õigeusu kirik, Justinile meeldis mets meie majakese ümber, meile mõlemale meeldis selle maja aura (meil on seal muide üks metsik tiine kass ka elamas aida all, kassid elavat ainult hea energiaga kohtades … Ja oleme kergelt erutuses ootamas, mismoodi see külaelusse sisse elamine tegelikult välja kukub.

Nii et praegu ma sellest kõigest veel ei kirjuta pikemalt.

Eile filmi vaadates tuvastasin aga ühe asja, millele ma polnud varem mõelnudki. Mida enam setokeelset filmi vataasin, seda enam aktiveerusid mõned pildid lapsepõlvest, ja lausa justkui kusagilt kaugelt mingid audiolõigud. Read More »

“Ma sain aru, et minu rahutu hing ei ole ilmtingimata paha,” kirjutas Mann oma “Minu Alaska” raamatus ja mind valdas seda lugedes  äratundmisrõõm. Mina olen ka rahutu. Mul on elus muster: ma ei suuda kaua ühe koha peal püsida. Kusjuures ma tahan vanadesse kohtadesse uue ringiga tagasi tulla, ma ei taha neid kohti ja inimesi igaveseks hüljata, aga kui ma tükk aega paigal olen, siis tulevad need teised kogetud hetked meelde, kõik need olnud emotsioonid, lõhnad ja värvid kangastuvad ja tahaks edasi (või tagasi) liikuda.

Kas kunagi saabub rahu ühes kohas, ma ei tea. Aga ma tean ja näen, et midagi keeb minu sees. Jälle. Read More »

Kell on neli ja ma ei julgegi magama minna – vähemasti kolme tunni pärast peame startima Tallinna poole.  Viima Rahvusraamatukogusse jõululaadale oma raamatuid ja siis edasi – Pärnamäele. Salme ärasaatmisele. Justin on temast (ja muudest Eesti naistest) just oma blogis kirjutanud. Mina siin lihtsalt põletan küünalt ja mõtlen.

Salme raskest elust on mul meeles üks värvikas kild.  Siberist tagasi Eestisse pääsedes hakkas ta koos oma värske abikaasa Väinoga elama Pärnus 7-ruutmeetrises kööktoas. Sinna mahtus pisike plita laua peale ja voodi laua kõrvale. Seal voodi peal nad magasid, istusid, sõid, elasid. Muud jalapinda toas ei olnud. Riided käisid konksudega seinade külge. Mida muud sul ikka eluks vaja on? See pisike tuba kangastus mulle nagu õnne sümbol, sest just seda Salme ütles – “Aga me olime seal nii õnnelikud, sest me olime tagasi Eestis.” Ja mingi ime läbi mahtus isegi peagi sündinud laps sinna kenasti ära! Read More »

Neljas päev USA-s.

Teen juba reklaami, et laupäeva hommikul panen siia üles pika loo “Killukesi Uuest Suurest Depressioonist”, sellest loost vist umbes veerand mahtus Postimehe kolumniks, mis samal päeval ilmub. Toimet> osa sellest loost ilmub nüüd hoopis järgmise laupäeva Postimehes.

Mul selle kolumniga kipubki see häda olema, et lood tulevad liiga pikad. Eelmise nädala “võõra perekonna prügikastist” läksid välja nüansid, misõttu lugu tuli kuidagi liiga rabe ja lahmiv. Vabandan. Ja elan edasi.

Muidu siin elame Iani ja Suzie pulmaettevalmistuste tähe all.

Ja unistame, kuhu minna. Võibolla rendime nädalaks korteri Manhattanil, East Villages. Ja vist tahame ka käia ära Ithaca ökokülas.

pärast kirjutan veel .