Rubriigiarhiiv: elu ise

Palju õnne, kivipood! Ja minu elu(s)olust

On käes uue alguse aeg. September! Palju õnne, Indiast kivipood! Kaks aastat tagasi just täna avasime selle poe, šampus paukus, kaamerad surisesid, ma olin sisimas veidi üllatunud ja samas õnnelik, ärevil… Aga ma ütlesin ka juba toona mitmel pool seda, et kivipoe üles ehitamisele järgnev väljakutse on minu jaoks ka selge: kuidas ma suudan õigel hetkel lahkuda, et edasi minna.
Tundub, et nüüd olengi sellega hakkama saanud. Pood on alles, väge täis, uue omaniku indu täis, ja mina olen edasi minemas, mööda oma kitsast rada… (üminal :))
Tunnen, et tahaksin jagada palju, ja tunnen samas, et ei saa, olen küllalt ju kogenud, kuidas sõna pääseb veerema ja satub klikirahe alla.
Aga hea küll. Jätka lugemist

“Minu”… lugudest ja külast

Miks me seda teeme? Miks me kirjastusena paneme autoreid (või siis küsimus autoritele: miks me paneme iseend) selle köie peale kõndima: hoida tasakaalu on keeruline, ühel poolel on vajadus jutustada lugu, luua karaktereid, olla siiras, jõuda läbi selle loo lähemale iseendani… aga teisel pool on inimesed. Iga raamatus (taas)loodud karakter on ju ka päriselt olemas. Ja igaühel on oma arvamus iseendast ja oma arvamus sellest külast, mida kirjutaja on kirjeldada võtnud.
„Küla” all mõtlen ma siinkohal nii küla, linna, saart, riiki kui kas või kontinenti. Olenevalt raamatust.
Olen ise need valud üle elanud siis, kui ma olin populaarne USA-teemaline blogija ja kui teised väliseestlased mu blogi leidsid. Kes mina selline olen, et olen võtnud endale õiguse Ameerikast teistele kirjutada? Miks just mina?
Eks neid õigusi olegi mitu tükki. Minul on õigus kirjutada, teistel on õigus kritiseerida ja puudutatud olla. Neil on muidugi ka õigus ise oma versioon kirjutada, ja neil on samas õigus öelda, et nad ei taha ise kirjutada. Neil on õigus lugeda (välja tekstist, mida iganes nad soovivad), on õigus pooleli jätta, on õigus teistele oma sõnadega ümber jutustada.
Nii käib tasakaaluotsimine erinevate õigusetuulte vahel.
Minule on andnud pidepunkti neis eri tuultes see teadmine, et tuleb vaadata kaugele. Öeldakse, et köiel kõndija ei kuku maha siis, kui ta selle oskuse kätte saab.
Ja kaugel, seal on tuleviku lugejad. Ka neil on oma õigus: teada saada, mis elu me siin selles kümnendis elasime. Usun, et kui kirjanik kirjutab siiralt ja mitte takerdudes oleviku takistajatesse (et kellele meeldida või kellele ära teha või kellele mitte ära teha), siis ta saab kirja niiöelda oma loo oma häälega, ja just see on kõige olulisem, sedakaudu voolab nn ajastu mahl.

Ja muidugi loodan ja usun ma, et mitte ükski meie autor ei tee meelega haiget.
Mulle meenub ikka üks dialoog „Minu Ameerika” lugejate hulgas. Võimalik, et see toimus siinsamas, minu blogisabas.

Üks lugeja ütles, et Epp ei tee oma ämmale liiga (tema elustiili ja isiksust kirjeldades) ja teine ütles, et teeb küll liiga. Epp on ebaõiglane. „Christine on tegelikult nii lahe kuju, nii sümpaatne!”

Jätka lugemist

“Minu Muhumaa”, Katrin Pauts, ja üks (veel) vastuseta küsimus

Lugesin Katrini raamatut “Minu Muhumaa” ja sinna otsa kohe Mae blogiposti.

Maed häirisid kordused, mind mitte. Minu meelest oli kogu see Muhu-raamat just niimoodi kordusi lubavalt komponeeritud: see oli rütmiline, sama loo ülejutustamine, iga peatükiga tuumale lähemale jõudev.

…Minu jaoks jäi tuum küll päris lõpuni avamata.

“Ema, miks me ikkagi siia elama jäime?”

See küsimus jäi esitamata. Ma ootasin seda! Ootasin ema vastust. See oleks pidanud minu meelest tulema, näiteks pärast viimast peatükki, enne epiloogi. Jätka lugemist

“Oma ema matustele.”

Viimastel päevadel on pidevalt tunne, et elu pole reaalne. Elu ja surma vahel on õhuke kokkuleppeline piir ja samasugune õhuke kokkulepe on normaalse ja ebatavalise vahel.

“Iga kord, kui ma autosse istun, mõtlen, et see võib olla viimast korda.” Niimoodi ütles kord üks mu tuttav kirjanik ühes teoses, ja see oli minu jaoks nii kohutavalt õudne mõtlemine, ja samas kuidagi nii naelapea pihta. Mõni aeg pärast seda avastati tal haigus, ta tuli oma rasketest aegadest küll enamvähem välja, aga see tema õudne lause jäi mulle nagu kleepekas külge. Iga kord, kui liiklusvahendisse istun, siis käib see mul peast korraks läbi: võib olla viimast korda.

See annab elule kummalise pitseri.

SIGNE LAHTEIN. Istus kord autosse… Ja lahkus, 40aastaselt.

Sama vanalt, kui minu ema läks. Jätka lugemist

Ah et miks ma soovin müüa “Indiast” kivipoodi?

KUULUTUS TÄPSEMA INFOGA: https://www.kuldnebors.ee/81745208.

Jah, muidugi, pean sellele küsimusele vastama. Seda küsivad nii poega seotud inimesed kui ka mu sõbrad kui ka ajakirjanikud, nüüd ka võimalikud ostjad.

Esiteks toob see mind küsimuse juurde, et miks ma üldse tegin “Indiast” kivipoe. Siiamaani ei tea, kuidas see juhtus. Novembrist 2015 sai mu uus kiviaeg alguse. Tuli visioon, võimalus, toetus. Ühel hetkel avastasin end täiesti uues maailmas, tegelesin enda harimisega uutel aladel, alates gemmoloogia ja geoloogiaga, lõpetades raamatupidamise ja disainimisega.

Vahepeal suutsin ikkagi kirjutada ka mõne raamatu. (Ka “Kalliskiviraamatu”!) Jätka lugemist

Äraminekust ja tagasitulekust (Neeme Raud, Postimees, minu vastused)

Värskes Postimehes on Neeme Raualt pikk lugu “Teretulnud või mitte”… Ka minu meilikasti potsatasid Neeme küsimused, umbes kuu tagasi, olin sel ajal kõrgel ja kaugel Colorados, mõtisklesin seal nagunii neil teemadel.
Ja olgu öeldud, ma kirjutasin need oma vastused siis, kui olin pigem kurvas ja vabanenud meeleolus, mul oli eelmisel aastal Eestis üsna palju netikiusamise kogemust ja üldse oli kuidagi raske aasta. Aga nüüd, Eestis tagasi kümnendat päeva, olen palju rõõmsam. Värsked kogemused on peale tulnud: mulle on Maxima “Meie Eesti” juhtum toonud arusaama, et eestlased hoiavad vahel ikka üllatavates kohtades kokku (näiteks üksteisele kleepse kinkides :)).
 –
Minu vabavormis vastused:
Väga hea näidend, Andra Teede kirjutatud ja Laura Metsa lavastatud” 45 339 km2 raba” räägib just äraminekust ja natuke ka tagasitulekust, soovitan seda kõigile…
Etendus lõppeb videolõikudega, kus inimesed erinevates keeltes õhkavad teemal, kui ilus on Eesti loodus, millised armsad rabamännid, ah, kui armas on see esivanemate maa. Ja nende videolõikude all polnud subtiitreid… Ma mõtlesin esimesel hetkel, et see on  kogemata, tehniline äpardus, ja siis sain aru: see on ju tulevik.
Kellelgi pole neid subtiitreid vaja, kui eesti keelt enam ei räägita.

Jätka lugemist

LISATUD TÄPSEM KUULUTUS Soovin “Indiast” kivipoe müüa (kas täielikult või osaliselt)

LISATUD: KUULUTUS TÄPSEMA INFOGA: https://www.kuldnebors.ee/81745208.

 

Tervitused New Yorgi lähistelt, vihma ja tormi seest.

Ma asun nüüd aktiivselt kuulutama, et soovin “Indiast” (www.indiast.ee) poodi müüa. Keda huvitab see teema täpsemalt, võta minuga ühendust. Nädala pärast olen Eestis ja saan ka kohtuda.

Poe esimene aasta näitas kasumit, samuti teine aasta, mitte väga suurt, aga potentsiaal on väga suur. Sõlmitud on ka frantsiisi (eel)lepingud, võimalik on laieneda mujale Eestis.

Mina olen valmis jääma (vähemus)osanikuks või siis mingi muu kokkuleppe alusel tegelema edasi blogiga. Aga mul on vaja elus edasiminekuks (muude lugude jutustamiseks) rohkem vabadust ja vähem vastutust. Olen rahul, et sellise ilusa ja omamoodi koha olen loonud, aga olen ka kindel, et keegi teine saab seda edasi arendada, kas siis täitsa iseseisvalt või minu panust vajades, seda saame juba arutada.

Palun ühendu epp.petrone@gmail.com ja jagan täpsemat infot.

 

Kiri Coloradost: mõtteid mägedest

Ja see siin on minu viimane kolumn mu Naistelehe kolumnisarjast, kirjutatud jaanuaris, kui siia Coloradosse koos Mariaga jõudsime… (Pilt: meie ajutise kodukese lähedalt. Pildilt võib leida lendava Maria :)).

MÄGEDES IMESID OTSIMAS

Olen jõudnud oma reisiga tee lõppu. Sõna otseses mõttes: siit külast ei lähe ühtegi teed edasi, saab vaid ringi pöörata ja tagasi sõita.

Tulin siia koos 6-aastase tütre Mariaga, tema läheb kohalikku kooli ja mina asun kirjutama. See on olnud mu ammune unistus: tulla tee lõppu, mägedesse. Kui ma sellest kunagi unistasin, siis ei osanud ma praktilisi probleeme ette näha ega osanud ka ette kujutada, millised imelised üllatused mind mägedes ootavad. Oli lihtsalt kutse, võibolla eelmistest eludest pärit: mägedesse! Jätka lugemist

Kiri Long Islandilt: mõtteid liivast ja liikumisest

(Avaldan siin oma Naistelehe eelviimase kolumni, see on kirjutatud jaanuarikuus Long Islandil. Enamik mu kolumnitest leiab Indiast poe päevikus ringi lehitsedes.)

LÄBI LIIVAPEEGLI

Olen praegu reisil, oma kunagise Ameerika-kodu juures. elu on läinud nii, et mu süda ja kuuluvus on laiali mitmel pool planeeti. Kui ma pole ühte „oma kohtadest” tükk aega jõudnud, siis tekib igatsus – see tekib teatud piirini ja siis kapseldub, liiga suureks ei lähe.

Ja kui ma oma kohta lõpuks kohale jõuan, siis saan selle kapsli lahti. Äratundmine, mälestused, nukrus, rõõm, tagasi oma kehaga kogemas vana tõde, et elu on spiraal: sa tuled tagasi sinna, kus oled olnud, aga sa pole see, kes olid eelmisel korral. Ka Eestis on ootamas samasugused kohad, mõnes neist olen elanud ja mõnest olen vaid unistanud. Jätka lugemist

Elu õpitunnid: kuidas “Indiast” poe müüja tegi konkureeriva poe

Toimetatud juurde: Sain teada, et Eesti Ekspress oli teinud sellest blogipostist loo, kus oli kirjutanud valest inimesest, niisiis pean siia panema ka nime. Tiina Martinfeld on “Indiast” poe endine müüja ja “Gaia Kristallide” poe omanik. Palun vabandust (eelkõige Eesti ajakirjanduse nimel) Tartu kristalliterapeut Tiina Kalalt ja loodan, et Ekspress avaldab paranduse.

Juhin ka tähelepanu kõigile ajakirjanikele, kes siia blogisse sattuvad: otse blogi päise all on juba aastaid olnud kirjas, et minult tuleks küsida luba enne siit blogist võetud info mujal meedias avaldamist.

Mediteerisin siin öösel ja mõtlesin: miks on nii, et olen kõik viimase aja valusad kogemused sissepoole jätnud. Mis juhtuks siis, kui ma jagaksin? Ja mis sellest muutuks, minu enda sees, lugejate sees? Edasi, kas mul on õigus neid kogemusi jagada? See on ju minu enda elu, minu lugu, miks siis ei võiks… Ja siiski on see kuidagi kurb ja raske, justkui stigma oleks tunnistada seda, et miski on haiget teinud.

Võin välja tuua kolm õpitundi.

Ja alustan esimesest. Palun algatuseks, et mitte parastada, mitte targutada, mitte pooli võtta. Mina igatahes ei vaja seda, minu jaoks olid kõik õpitunnid selleks, et edasi liikuda. Ma vajan ilmselt lihtsalt loo ära jutustamise tunnet.

Tiina oli hea müüja, kogemustega ja huvitava isikusega. Kui “Indiast” pood alustas, siis leidsin ta meie ühise tuttava Annika soovituse peale: helge, selge silmavaatega, väidetavalt ka inglite nägija. “Su ema tahab sulle öelda, et ta on sinu üle uhke…” Nii ütles ta mulle esimese poole tunni jooksul. Jätka lugemist

Aastast 2017… aastasse 2018

Oh, oli aga aasta! Kiire. Uus aasta tuleb rahulikum.

AVALDATUD… sai minu sulest 2017. aastal päris palju.

Kõigepealt kolm lasteraamatut: eesti keeles ilmus perelugude sarja uus osa  “Lennukiga lõunamaale” ja lühikeste muinasjuttude kogumik “Võlusõnad”. Aga valmis sai ka inglisekeelne versioon minu “Kurru-Nurru vurrudest”, “Furry Purry”.

Täiskasvanutele sain ma sel aastal kaante vahele oma lastekasvatusteemalise “Lastekirju” kogumiku. Ja “Inspireerivate armastuslugude” kogumiku ka.

Last but not least, avaldasin koos kaasautor Kristiga ja kujundaja Andega imeilusa teose, mis oli nii lastele kui täiskasvanutele, nimelt “Kalliskiviraamatu”! Jätka lugemist

Ajarännud Dakiga ja imeline jõululaupäev

Minu armas Daki! See jõululaupäev oli imeline (ja jõulureede ka, nagu lapsesuu on 23nda detsembri nimetanud).

Daki on olnud minu sõber enamvähem samast ajast alates, kui algas minu blogimine. Vahepeal tuli palju muid tegemisi ja tegelasi vahele, muuhulgas lasksin kogemata ära kustutada oma kõige esimese blogi, sest ei käinud vanas kirjakastis piisavalt sageli ega teadnud, et hotmaili põhiseid blogisid kustutatakse, kui need pole aktiivsed (hea, et osa sellest netipäevikust “Minu Ameerika” raamatutesse sai).

Aga siinse blogi alguse ajaks olime Dakiga juba lähedased. Kirjutasime ühiseid asju oma salajastes kohtades, jagasime oma salajasi mõtteid, aga tegelikult ei kohtunud veel tükk aega. Mina elasin New Yorgis ja Daki Tartus. Üks ühine seiklusromaan (“Õun ära süüa?”) sai ju lausa otsast lõpuni valmis, enne kui silmast silma nägime. (Õunaloo peatükid nokib muide kokku ka siitsamas blogist, tuli mulle praegu meelde – kui siit uurima hakata...)

Eks see minu ja Daki lugu tõestab, et internetist on võimalik armastust leida küll! 🙂 Jätka lugemist

Jõulumõtteid ühelt ettevõtjalt ja emalt

Lugu kirjutatud EPL online küljele. Ilmunud ka siin.

Eile käis mu tütre balletikoolis jõuluvana. Nagu nad ikka käivad, igas korralikus lasterühmas on teda oodatud ja igatsetud, ja siis saabub katarsis, kui hästi läheb.

Väga hea jõuluvana oli, katarsiselaadne seisund tõesti saabus. Emad sosistasid flirditoonis omavahel, et peaks küsima jõuluvana telefoninumbrit. Ma ei tea, kes seal valge habeme taga peitus, aga tundus olevat selline mees, kes teeb hommikuti joogat ja mõtleb ka päriselt maailma üle järele. Tema hääl ja olemus olid nii sügavad ja lisaks kinkide laiali jagamisele jõudis ta lastele õpetada tänutunnet, kallitele hea sõna jagamist.

Kui pakijagamine läbi, hakkas ta tegema lastele mingit kummalist mängu. „Kes usub, mis ma ütlen, ajage end kõrgustesse… Kes ei usu, tehke end nii pisikeseks, kui saate…”

Klõpsisin paar pilti ja hiljem neid üle vaadates käis kummaline värin läbi. Millised kaadrid. Kõige ees seisab punases mantlis mees ja tema ees on pisikesed tüdrukud idamaises palvetamisasendis, kägaras ja justkui maapinda suudlemas jõulumehe jalge ees… Nad jumaldavad seda kuju. „Kes usub?…” kõmistab see mees. Mitte kõik neist tüdrukutest, noorimad neist viiesed, ei teagi, mis on jõulude traditsioon meie rahvakalendris või meie kristlikus kalendris. Nad õpivad, mida uskuda. Ja me oleme neile selgeks õpetanud usu jõuluvanasse. Jätka lugemist

Käisin Dakil taskuraadios külas :)

Nii tore oli, selle nimel peab blogilt tolmu pühkima ja pisikese postituse tegema!

Kuulake, klikkige pilti ja mõnulege samamoodi nagu mina seda praegu üle kuulates :)… Meie jutt läheb tagasi aegadesse, mis on sellesama blogi algusaegades (mu kõige esimene blogi kahjuks kustus ära, aga pool aastat hiljem kolisin siia ja see on kõik siin alles, olemas…)

Jätka lugemist

Otsime “Indiast” poodi Tartu vanalinnas müüjat juurde :)

UUS KUTSUNG; vajame osalise koormusega müüjat veel juurde.

Palun kirjuta endast indiast@indiast.ee meilile.

Keda otsime? Rõõmsat ja asjalikkut isiksust,

hea, kui Sul on müüja- või muu teenindajakogemus

ning lisaks eesti keelele inglise ja vene keel kuigivõrd suus

ja/või oleksid valmis kivide alal oma keeleoskust täiendama,

ning armastaksid ja oleksid valmis enda teadmisi ka sel alal täiendama.

Palun kirjuta, miks sa arvad, et just Sina võiksid meile sobida. Millega oled varem tegelenud?

Palun kirjuta, kas oled meie poes käinud (Rüütli 4 hoovis Tartu vanalinnas) ja mis Sa sellest arvad, ning kas teeksid midagi ümber, kas võid midagi meile soovitada…? Jätka lugemist

Seisan oma sünniöös

Ma olen täna emotsionaalne.

On kindlasti olemas selline asi nagu sünnipäevabluus. See aeg aastas, kus vaadatakse: tagasi, edasi, enda sisse… Kus ma olen? Mis ma aasta tagasi plaanisin? Kes ma aasta pärast olen? Kuidas ma jätkan seda, mida ma täna teen?

Ja miks?

Eelmisel sünnipäeval olin Gotlandi saarel lastega, jalad meres, korjasime kive (jah, kive!). Pärast jooksime laevale, kotid ja seelikusabad kive täis. Oli selline päev, kus teadsin, et mõned vanad suhted on teisenenud ja uued hingused on õhus, aga mis täpselt juhtuma hakkab, muidugi ei teadnud. (Kui keegi väidab, et ta teab oma aasta plaane ette, siis ma ikka mõtlen, et jumal naerab, kui inimene plaane teeb…)

Ma tahtsin tegelikult homseks minna Mikk Sarve loitsu-õpituppa, aga Anna ei lubanud (Anna on samal päeval sündinud kui mina…) ja ma sain aru, et see on vaid mõni või mõniteist aastat elus, kui su laps tahab sind oma sünnipäevale… Niisiis ma lähen batuudikeskusse, siis saadan Anna koos issiga reisile… Ja siis olen. Lihtsalt olen. Kuni tuleb jälle uus hommik. Jätka lugemist

Mõtteid Setomaalt

11037552_10153427659571597_3813822325002708813_nIstun Setomaal ja mõtlen, et see on ikka üks väga väärt koht. Iga kord, kui ma siia tulen, muutuvad minu vajadused ja tahtmised palju väiksemaks kui linnas. Mõtlen: kui õnnelik ma olen. Mul on oma väike maja, mul on oma väike aed, mul on oma mets ja oma põld (mis sest, et mets pole minu ja põllustki vaid siiluke). Mitte midagi muud polegi vaja, siin on kõik olemas. Jätka lugemist