Alguses kirjutasin pealkirjaks “unenägemise aeg”, siis aga hakkasin mõtlema, et see oleks eksitav. See aeg jõuludest kuni 6. jaanuarini on lihtsalt nägemise aeg. See olevat aeg, kui näeb tulevikku ja kui saab minevikust paremini aru ning on võimalik oma elus selgema pilguga sihte seada: kust ma tulen, kuhu lähen, kas olen rahul sellega, kus olen.

Ma olen juba umbes kümme aastat üritanud teadlikult sel ajal palju magada, et pead selgemaks saada, ja magamisest vabal ajal olen kirjutanud üles kusagile kaustikusse aasta kokkuvõtet kuude kaupa: mis juhtus, kellega juhtus, mis tunne oli. Kõik see kokku aitab asjadel settida ja tähtsal pinnale tulla. Ka uned aitavad kaasa. Ma nägin näiteks unes kahe maailma piiril olemist ja mida rohkem ma sellele unele mõtlen, seda rohkem oskan ma nimetada võimalusi, mida need kaks maailma tähendada võivad . Uned on alati sümboolsed, aga kui sul on aega harutada, siis saab neist sümbolitest paremini aru. Read More »

Kiire ja segane.
Lühidalt.
Pole selge, kas me oma kodus lastehoidu jätkame, meie Marta sai igatahes juba kodust välja kogenud pedagoogide juurde pandud ja mis on Annale parim, see vajab veel selgitamist.
Kirjastamistöös ei saa ma sugugi aru, kas see kuhi mu ees saab kunagi tehtud või ongi see normaalne, et ei saa. Ja kuidas see kirjastamiseperiood minu jaoks lõppeb? Kas ma jätan kunagi lauale kirja “Läksin Indiasse, ärge mind otsige” , see on mul vahel välgatav idee ka kodus lastega maid jagades. Muidugi ma ei tee seda, see on selline mõte, mis minu mõttelaadiga inimesel ilmselt suitsiidi-ideed asendab… Ma arvan, et suitsiid pole muud kui eskapism, nii nagu mulle on see ärareisimise kinnisidee, mis peal käib, kui ise oma asju lahendada ja delegeerida ei oska. Read More »

Olen endale lubanud, et see on viimane suvi, mis ma pikalt Eestist ära USAse lähen! Eestis on suvel soe ja värske, aga selles meie USAs on suviti niiske ja kuum, kõnnid ringi, higinired kõditamas seljal, ja siis tubades saad õhukonditsioneeridelt külmalaksusid. Kusjuures ma olen hetkel Bostonis, mis on ju üsna põhjas.
Ma arvan, et võime tuleviku asjus kapist välja tulla ka blogilugejate ees. Read More »

Eile öösel vaatasin filmi Setomaast, “Taarka”.

Ma olen ikka mõelnud, et peaksin kirjutama Setomaast, aga ikka tundub kuidagi vara. Me pole ju seal õieti veel olnudki. Toimus lihtsalt mingisugune äratundmine – mulle on alati meeldinud ikoonid ja õigeusu kirik, Justinile meeldis mets meie majakese ümber, meile mõlemale meeldis selle maja aura (meil on seal muide üks metsik tiine kass ka elamas aida all, kassid elavat ainult hea energiaga kohtades … Ja oleme kergelt erutuses ootamas, mismoodi see külaelusse sisse elamine tegelikult välja kukub.

Nii et praegu ma sellest kõigest veel ei kirjuta pikemalt.

Eile filmi vaadates tuvastasin aga ühe asja, millele ma polnud varem mõelnudki. Mida enam setokeelset filmi vataasin, seda enam aktiveerusid mõned pildid lapsepõlvest, ja lausa justkui kusagilt kaugelt mingid audiolõigud. Read More »

“Ma sain aru, et minu rahutu hing ei ole ilmtingimata paha,” kirjutas Mann oma “Minu Alaska” raamatus ja mind valdas seda lugedes  äratundmisrõõm. Mina olen ka rahutu. Mul on elus muster: ma ei suuda kaua ühe koha peal püsida. Kusjuures ma tahan vanadesse kohtadesse uue ringiga tagasi tulla, ma ei taha neid kohti ja inimesi igaveseks hüljata, aga kui ma tükk aega paigal olen, siis tulevad need teised kogetud hetked meelde, kõik need olnud emotsioonid, lõhnad ja värvid kangastuvad ja tahaks edasi (või tagasi) liikuda.

Kas kunagi saabub rahu ühes kohas, ma ei tea. Aga ma tean ja näen, et midagi keeb minu sees. Jälle. Read More »

Kell on neli ja ma ei julgegi magama minna – vähemasti kolme tunni pärast peame startima Tallinna poole.  Viima Rahvusraamatukogusse jõululaadale oma raamatuid ja siis edasi – Pärnamäele. Salme ärasaatmisele. Justin on temast (ja muudest Eesti naistest) just oma blogis kirjutanud. Mina siin lihtsalt põletan küünalt ja mõtlen.

Salme raskest elust on mul meeles üks värvikas kild.  Siberist tagasi Eestisse pääsedes hakkas ta koos oma värske abikaasa Väinoga elama Pärnus 7-ruutmeetrises kööktoas. Sinna mahtus pisike plita laua peale ja voodi laua kõrvale. Seal voodi peal nad magasid, istusid, sõid, elasid. Muud jalapinda toas ei olnud. Riided käisid konksudega seinade külge. Mida muud sul ikka eluks vaja on? See pisike tuba kangastus mulle nagu õnne sümbol, sest just seda Salme ütles – “Aga me olime seal nii õnnelikud, sest me olime tagasi Eestis.” Ja mingi ime läbi mahtus isegi peagi sündinud laps sinna kenasti ära! Read More »

Neljas päev USA-s.

Teen juba reklaami, et laupäeva hommikul panen siia üles pika loo “Killukesi Uuest Suurest Depressioonist”, sellest loost vist umbes veerand mahtus Postimehe kolumniks, mis samal päeval ilmub. Toimet> osa sellest loost ilmub nüüd hoopis järgmise laupäeva Postimehes.

Mul selle kolumniga kipubki see häda olema, et lood tulevad liiga pikad. Eelmise nädala “võõra perekonna prügikastist” läksid välja nüansid, misõttu lugu tuli kuidagi liiga rabe ja lahmiv. Vabandan. Ja elan edasi.

Muidu siin elame Iani ja Suzie pulmaettevalmistuste tähe all.

Ja unistame, kuhu minna. Võibolla rendime nädalaks korteri Manhattanil, East Villages. Ja vist tahame ka käia ära Ithaca ökokülas.

pärast kirjutan veel .

Kord olid ajad, kui igasugused elujuhtumid tantsisid tähtede ja sõnade kujul silme ees ja nägin läbi nende maailma – ja need tuli kiireltkiirelt arvutisse toksida, enne kui minema hajuvad.

Viimasel ajal olen oma elujuhtumeid aga väga vähe üles tähendanud. Postituste algused küll tulevad, aga millegipärast ei toksi ma neid mitte kusagile.

Mõni jääb pähe, tõsi.

“Hea raamat on see, mis jätab su südamesse varju maha.” – edasi võiks kirjutada Imbi Paju raamatust “Tõrjutud mälestused.” Ja painavast unenäost, mille see järgmisel ööl kaasa tõi. Read More »

Kui keegi siin blogis käijatest teab Anna-Mariast: kas ta jõudis Gruusiasse, kas ta on saatnud endast elumärki? Viimane teade minule oli, et Prahasse ta igatahes pidi eile lendama ja tol hetkel polnud teada, kas Praha-Thbilisi lennud veel toimuvad. Telefon on tal väljas.

Õõvastavad uudised Gruusiast igatahes. Elame ajaloolisel kuul. Jah, kaugelt vaadates on see vaid ajalugu, aga… inimesed hukkuvad ja sandistuvad, täpselt praegu. Kas me keegi oleks midagi teha saanud. Justin muide on juba tükk aega ostnud gruusia veine – “Toetan sellega nende noort demokraatiat” – nüüd kõlab see kuidagi nii küüniliselt-irooniliselt.

Mäletate, kui ma kirjutasin poolteist aastat tagasi, et siseneme tunnelisse, kus vigadeks ja puhkuseks ruumi pole – see oli ajal, kui me USA kodu laiali müüsime, jagasime, pakkisime… Ja siis Eestisse tulime, kolme päevaga uue kodu pidime leidma ja asjad kolima jne.

Nüüd vaatan, kuidas mu sõber Monika ringi segib, näol seesama veidi jahmunud hullumeelse ilme (“Kas ma tõesti saan sellega hakkama?”). Kusjuures tema teeb seda veel üksinda, kahe lapse kõrvalt, sest mees on juba “kaugel maal”. Ma tuletasin talle meelde, et umbes kahe kuu pärast hakkab elu jälle normaalsemaks muutuma. Praegu on ta kodu Tartus täis pisikesi ja suuremaid hunnikuid.

Aidake tal asjadest vabaneda . Ta album veel müügil olevate asjadega on siin.

Ja siin oli eelmine postitus sel teemal – ma ei olegi täpselt kursis, mis on müüdud, mis mitte, aga küsige.

Kotitäied korralikke mänguasju on tasuta, ma ei tea, kas need on kusagil kirjas. Igatahes on kontakt selline:

Viktoriiniküsimus tähelepanelikule lugejale: millal valutas selle blogi autoril viimati hammas? (Vastusevihje: see oli tema uues lemmiklinnas…) Nojah, sellest on möödas umbes kolm nädalat ja ma juba lootsin, et see oli lihtsalt mingisugune maakera gravitatsioonijõu vimka pärast lennukisõitu.

Aga ei. Täna öösel oli seesama valu tagasi. Ja praegu valmistan end moraalselt ette, et kohaliku, Petrone-pere hambaarsti ehk onu Tomi juurde minna. Tegelikult on meil tema juurde aeg pandud ka järgmiseks nädalaks nagunii. See oli paar päeva tagasi, kui Justini ema oma skorpionliku vihje tegi, et meil oleks Justiniga aeg hammaste puhastus-valgendus läbi teha. Read More »

Reeglid:
Mängija vastab viiele küsimusele ja pärast seda saadab mängu edasi viiele-kuuele inimesele. Seejärel teavitab neid sellest nende blogide kommentaariumis. Lisaks annab pärast vastamist teada sellele, kes tema mängu tõmbas.

1. Mida sa tegid kümne aasta eest?

1998. aasta aprillist detsembrini, sealhulgas jaanipäeva, veetsin Tabivere suvekodus (olin südamelihasepõletikus ja Favoriidist haiguslehel), oli murdeline aeg enne Tallinnasse kolimist.

TOIMET: Eeeee, hakkasin mõtlema, see oli vist ikka 1997, mis ma Tabiveres elasin. Ja 1998. aasta elasin juba Tallinnas – aga jaanipäev möödus ikkagi seal, Tabiveres. Read More »

“Noh, mis toksid seal?”

“Aa, mõtlesin, et pole blogisse ammu kirjutanud…”

“Jaa, mis kirjutad siis?”

“Tead, mäletad, ma ütlesin sulle hommikul, et Ekspressi vahel oli kaks kommi! Ma olen nüüd mõelnud tükk aega, et huvitav, kas need olid tootetutvustus? Miks nad niimoodi lahtiselt sealt vahel olid, see ei ole ju loogiline…” Read More »

Huvitav, kes on uus Edgar Valter?

(Nii nagu Remo Savisaar on uus Fred Jüssi .

Ma loen lapsele iga õhtu hunniku raamatuid ette, tuhnin raaatupoodides ja -kogudes ja see küsimus on mind viimasel ajal kummitanud. Kes on see uus lasteraamatute kunstnik, kelles saab fenomen, suurem kui elu ise?

—

Selline jäädvustamist vääriv killuke. Kõnnime mööda Tartu kesklinna, kui meie poole pöörduv kaks välismaalast. Inglise keeles küsivad nad, et kus asub “Dämbieemadžaa”. Read More »

Kas “paar raamatut” tähendab kaks raamatut? Mul oli ükskord üks sõber, kes vandus, et paar on kaks! Ja mina vaidlesin talle areldi vastu, öeldes, et minu arust on paar ikka pigem kolm…

Igatahes kui ma homme saadan Justiniga kesklinna ühte kohta kaks raamatut, siis võib see ihnelt mõjuda, sest ma ju meilis ütlesin, et “saadan paar raamatut”. Read More »

Bluus olla see, kui heal inimesel on olla paha? Seda ütles mulle Emil Rutiku Malaisias produktsioonisaare basseinis, kui tal oli pohmell.

Mul on ka täna pohmellitunne . Eelmisel nädalal panin kokku Reisikirjade raamatut, kaks ööd jäi eelmisel nädalal magamata! Sellest ka pohmellitunne.

Ja tänahommikust lehte lugedes mõtlesin: kellele on vaja mu kirjastust ja raamatuid, kui oleme majanduslanguse alguses?

Huvitava instinkti leidsin endas ka. Seda on demograafid ammu märganud, et majanduskitsikusele reageerivad naised üsadega. Sünnitades rohkem. Pealtnäha tundub see paradoksaalne – ja ongi, kui lähtuda üksikisikust, üksikperest. Aga liigi seisukohalt on see instinkt väga õige. (Iseasi, kas inimese liik maakerale see väga õige asi on, aga ärgem ajagem esmaspäevahommikul asja liiga keeruliseks, eksju.) Read More »

Käisime enne just Tartu Maamessil, see on meil kodust jalutuskäigu kaugusel.

Kui astusime sisse tõupulle täis suurde telki, siis langes mulle peale suur laviin mälestusi. See lõhn! Laudalõhn. Mu lapsepõlvemälestused on palistatud selle lõhnaga. Kaks kõige varasemate mälestuste hulka kuuluvat on küll traumaga seotud (kuidas mulle kukk kallale tuli ja kuida ma ise kord purdest mööda astusin ja virtsaauku kukkusin, huuh), aga sellele vaatamata on laudamälestused nii ilusad. Papa nimetas laudatööd “toimetamiseks” ja “talitamiseks”, ma ei teagi, kas see oli ainult tema keelepruuk või on see laiem.

“Noh, aeg on toimetama minna!” Read More »

Blogimaastikul käib üks mäng. Nõuanded 16-aastasele iseendale. Juba teine inimene palus ka minul vastata, ma ei hakka kolmandat ootamagi.

Mõtlesin järele – ma olen põhijoontes praegu samasugune, nagu olin siis. Vaimustun mingisugustest uutest asjadest ja olen kohati valmis võitlema suure asja eest (näiteks tol ajal selle eest, et me saksa keele saaksime endale tunniplaani lisaks inglise ja vene keelele), siis jälle tuleb vajadus ronida omaette ja sõna otseses mõttes poppi teha.

Mida ma endale soovitan? Read More »

Pakkusin ajakirjale Pere ja Kodu teemat, et nad võiksid kirjutada lastehoiuteenusest, sellest, mismoodi see on Soomes ja Rootsis lasteaedadele täiesti võrdne ja riiklikult soositav alternatiiv.
Nüüd läks nii, et Pere ja Kodu võttiski artikli teema vastu, aga ootab, et ma selle ise kirjutaksin.
Leppisin kokku intervjuu professor Inger Kraaviga, kes on tuntud kui “lastehoiu idee Eestisse tooja”.
Aga kui te oskate, inimesed, leida mulle kedagi, kes on ise oma lapsega elanud näiteks Soomes ja kogenud lastehoiuteenust. Neid peresid peaks päris palju olema, sest Eestist on ju hordide kaupa rahvast kolinud üle lahe.

Mismoodi meie lastehoiu seltsi asjad edenevad, saab lugeda muidu siit – www.lastehoiuselts.blogspot.com.

Kevad lõi pähe. Tõmbasin kopsud õhku täis ja saatsin meilid kolme Eesti toimetusse teatega, et ma ei jõua praegu neile lubatud kaastööd teha. (Ühele jätsin saatmata, sest olin selle lubanud teha juba tänaseks ja oleks nadi alt hüpata. Eks ma siis homme teen.) Read More »