Rubriigiarhiiv: elu ise

Otsime “Indiast” poodi Tartu vanalinnas müüjat juurde :)

UUS KUTSUNG; vajame osalise koormusega müüjat veel juurde.

Palun kirjuta endast indiast@indiast.ee meilile.

Keda otsime? Rõõmsat ja asjalikkut isiksust,

hea, kui Sul on müüja- või muu teenindajakogemus

ning lisaks eesti keelele inglise ja vene keel kuigivõrd suus

ja/või oleksid valmis kivide alal oma keeleoskust täiendama,

ning armastaksid ja oleksid valmis enda teadmisi ka sel alal täiendama.

Palun kirjuta, miks sa arvad, et just Sina võiksid meile sobida. Millega oled varem tegelenud?

Palun kirjuta, kas oled meie poes käinud (Rüütli 4 hoovis Tartu vanalinnas) ja mis Sa sellest arvad, ning kas teeksid midagi ümber, kas võid midagi meile soovitada…? Loe edasi Otsime “Indiast” poodi Tartu vanalinnas müüjat juurde 🙂

Seisan oma sünniöös

Ma olen täna emotsionaalne.

On kindlasti olemas selline asi nagu sünnipäevabluus. See aeg aastas, kus vaadatakse: tagasi, edasi, enda sisse… Kus ma olen? Mis ma aasta tagasi plaanisin? Kes ma aasta pärast olen? Kuidas ma jätkan seda, mida ma täna teen?

Ja miks?

Eelmisel sünnipäeval olin Gotlandi saarel lastega, jalad meres, korjasime kive (jah, kive!). Pärast jooksime laevale, kotid ja seelikusabad kive täis. Oli selline päev, kus teadsin, et mõned vanad suhted on teisenenud ja uued hingused on õhus, aga mis täpselt juhtuma hakkab, muidugi ei teadnud. (Kui keegi väidab, et ta teab oma aasta plaane ette, siis ma ikka mõtlen, et jumal naerab, kui inimene plaane teeb…)

Ma tahtsin tegelikult homseks minna Mikk Sarve loitsu-õpituppa, aga Anna ei lubanud (Anna on samal päeval sündinud kui mina…) ja ma sain aru, et see on vaid mõni või mõniteist aastat elus, kui su laps tahab sind oma sünnipäevale… Niisiis ma lähen batuudikeskusse, siis saadan Anna koos issiga reisile… Ja siis olen. Lihtsalt olen. Kuni tuleb jälle uus hommik. Loe edasi Seisan oma sünniöös

Mõtteid Setomaalt

11037552_10153427659571597_3813822325002708813_nIstun Setomaal ja mõtlen, et see on ikka üks väga väärt koht. Iga kord, kui ma siia tulen, muutuvad minu vajadused ja tahtmised palju väiksemaks kui linnas. Mõtlen: kui õnnelik ma olen. Mul on oma väike maja, mul on oma väike aed, mul on oma mets ja oma põld (mis sest, et mets pole minu ja põllustki vaid siiluke). Mitte midagi muud polegi vaja, siin on kõik olemas. Loe edasi Mõtteid Setomaalt

Evelin Ilves, “Kirju”

Evelin-Ilves_Kirju_web-220x320Kõigepealt tagasikaja tänase Kroonika loo kohta. Mina ei arva, et meie (augusti keskel) ilmuv raamat paljastab kuidagi “tõe/tagamaad Ilveste lahutuse kohta”. Kui Kroonika üleeile helistas, siis ma ka seda otse ütlesin, aga muu jutu käigus ütlesin ka muud. Kahetsen, et oma vana tuttavaga veidi liiga pikalt rääkima soostusin.

Lõpus sain aru, et ta plaanib vist ikkagi nuppu ka teha.

Ja ma saatsin ühe, minu jaoks kõige olulisema asja talle siis meilitsi, palusin seda tsiteerida, aga ilmselt see polnud piisavalt kollane, ei läinud sisse:

“Arvan, et Evelinile on rahvas oma arvamistega liiga teinud ja loodan väga, et meie raamat aitab teda mõista.”

Aga hea küll, raamatu juurde.

Mina mäletasin Evelin (toona vist) Int-Lamboti väga huvitavat lugu Sakalast 2003. aastal, kus ta kirjutas elust maal väikese beebiga ja mis siis saab, kui elekter ära läheb ja kuidas Eesti Energia ei võta väikekliente tõsiselt. See oli kirja pandud kirega, detailidega ja samas asjaliku ratsionaalsusega. Loe edasi Evelin Ilves, “Kirju”

Minu maa

Ma mõtlen, mis küll öelda. Täiskuu vist käes. Istusin enne teatris, Maria süles, ja tundsin enda sees emotsioone. Mõtlesin, kas ma tõesti kirjutan üle pika aja midagi blogisse. Ja mida?

Kui hea oli istuda lasteetendusel. Ma sooviksin olla kogu aeg ümbritsetud lastega ja lastekirjandusega, olla üleni selle sees ja sinna suurte inimeste juurde üldse mitte oma nina toppida…

Täna hommikul just enne etendust lugesin kirjastuse blogi ja sain aru, et olin teinud tahtmatult haiget. Ei olnud osanud vait olla ja julgesin Ida-Virumaad Venemaaga võrrelda. “Eestlased, kui te ei taha, et Ida-Virumaa oleks Venemaa, tulge siia rohkem…” Selline mõte, mina mõtlesin head, aga välja kukkus kehvasti. Siiralt kahetsen, tõesti, ma pean õppima sõna jõudu kaaluma.  Loe edasi Minu maa

Kiire ja isiklik aastakokkuvõte, 2014

OLYMPUS DIGITAL CAMERAKIRJUTATUD. See on olnud lühivormide aasta. Päris palju olen nii ümber jutustanud kui ise mõelnud muinasjutte (neid ilmus iga kuu “Pere ja Kodu” lasteküljel), aga ka muid lastejutte, näiteks enda lapsepõlvemälestusi, hetkel sahtlisse. Olen ka kirjutanud kolumneid (neid saab lugeda iga kuu “Eesti Naises”).

AVALDATUD. Kevadel ilmus lasteraamat “Arva ära?” ja sügistalvel ilmus jutukogumik lapsevanematele, “Elust kirju”.

TOIMETATUD. Olin osaline järgmiste sel aastal valminud raamatute juures:  “Minu California”, “Minu Peterburi”, “Minu Tenerife”, Justini “Reisikirju”, modelliraamat “Kassikõnd”, lisaks lasteraamatud “Puudel Pedro ja igatsustasu”, “Unenäorong” ja “Seiklus vanalinnas”. Ahjaa, ja Andrei Hvostovi neli uut peatükki tema uues “Sillamäe passioonis”. Nii et taas üks aasta, kus oli rohkem toimetamist kui kirjutamist. Loe edasi Kiire ja isiklik aastakokkuvõte, 2014

Mis edasi saab (müügil Viljandis majaosa ja Setomaal talu)

Marta GreenportisHakkabki see kooliaasta siin Ameerikas täis tiksuma. Siia tulek oli kiire otsus, nagu liivakell sai ühe liigutusega nirisema löödud… Üürimaja 25nda juunini, lapsed aastaks kooli siia, ise kasutada ära seda ilusat loodust kohas, mille olime enda jaoks leidnud Long Islandi päris kirdenurgas. (Otsing: Orient, NY, meil võttis umbes viis suve otsimist, kuni selle kohani jõudsime).
…Ei kahetse seda läinud aastat. Lapsed said inglise keele palju tugevamalt kätte ja oma isa lapsepõlve ja taustaga isiklikuma kontakti. Loe edasi Mis edasi saab (müügil Viljandis majaosa ja Setomaal talu)

Häbi piirid

See kolumn ilmus mõni aeg tagasi minu Eesti Naise veerus ja otsustasin selle ka siia üles panna.

OLYMPUS DIGITAL CAMERAMa olin lihtsalt väsinud pärast ülesronimist. Viskasin end selili sinise taeva alla, silmad poolkinni, ja lasin lapse seljakotist kaljude peale. Hetk hiljem oli ta seal, kus ta olla igatses. “Tissi, naaatukeene, väike ampsukene… tiss on nii armas.” Kahe ja poole aastane, sõnavara arenenud, aga vajadus emarinna järele endiselt suur. Miks see nii on, kas see on loomulik või on see seotud meie pere hiljutise suure keskkonnavahetusega ja siis veel reisile tulekuga… tont seda teab. Aga jah, “tissisõltlane” ta on, nagu Perekooli foorumis rinnaga toitmise alarühmas selliseid lapsi kutsutakse. Loe edasi Häbi piirid

Viljandist, Ukrainast ja Setomaast

Hea meel on, et jõudsin Ugalasse viljandlaste peole. Nii tore oli näha tuttavaid nägusid (väikelinna asi: on sõprade ring, on teretuttavad ja lisaks on ka sellised lihtsalt-kuidagi-tuttavad-näod) ja uhke oli vaadata, mismoodi linnapea Ando Kiviberg sammus pulti. Ma usun, et suur osa viljandlasi jagab seda “Meie Ando” tunnet.
Kõne oli hea, üks detail siia – iseseisvusmanifest loeti ette omal ajal neljas Eesti linnas ja just meil, Viljandis, loeti 24ndal veebruaril, pärast Pärnut.

***
Kui hakkas laulukava, siis tuli esimesena Ruslan. Jälle, “meie Ruslan” viljandlastele.
Ma olin neil paar õhtut tagasi külas käinud, selline kurbus oli kurgus selle pärast, mis eelmisel ööl Kiievis toimus, et otsisin meie kohaliku ukraina-pere seltsi. Ukraina on mulle alati olnud eriline koht, meie naabripere olid ukrainlased ja kasvasime nendega koos. Aga nüüd olid Lesja ja Nadja liiga kaugel, Viljandis on selle asemel ukrainalikkust hoidmas Ruslan Trochynsky pere. Kui Ruslan poleks tookord ammusel ajal folki külastades ühte eesti naise armunud, siis oleks temagi siiani Kiievis. Barrikaadidel ilmselt ka, tema tulist loomust arvestades.

***
Ja siis oli see hetk Ugalas. Kirke ja Rute – tütred oma heledatel häältel – ning Ruslan, laulmas a capella. Ruslani hääl katkes. Vabadusest rääkiv laul. Mehe käsi käis üle silmade. Lapsed panid ka oma heledad hääled kinni ja vaatasid üles isa poole.
Siis tõusis minu ees üks mees püsti.

Silmanurgast nägin, et keegi veel on juba püsti.

Juba oli kogu saal seismas. Vaikus. Täiesti spontaanne solidaarsuse avaldus. Minu silmaulatuses (nii palju kui pisaraist läbi nägi) pühkisid mitmed pisaraid.

Järsku oli kõik üks. Eesti ja Ukraina. See määratlematu ja samas nii selgelt määratletav – vabadus. Oma riik. Vaba riik.

***
Jah, ja siis läksin tagasi koju, hing ühest küljest rahul ja teisalt ikka veel seda isiklikku rahu otsiv. Mõtted siin Eestis on olnud segased selles suhtes, et 1) Me teame, et me tuleme tagasi! 2) Me ei tea veel päris täpselt, kuhu. Meie õnn ja häda on see, et on mitu kohta Eestis, kus me end nii koduselt tunneme. Kui saaks, võtaks Tartust ja Viljandist sõbrad ja vaimu ning mõned armsad tänavanurgad kaasa ja istutaks need sinna kusagile Pärnu vanalinna äärepeale, mere lähistele… Vaat see oleks meie ideaalkoht.

***
Ja kui nii olin mõelnud, siis tundsin, et ikkagi üks asi jääks kripeldama ka selles ideaalses linnakeses. See Setomaa. Meie majake seal. Et kas paneme müüki tagasi või mis saab?
…Ja kripeldus läks edasi. Nüüd on siis asi ametlik. Osa Setomaast on Eesti ja osa Setomaast on Vene riik. Muidugi, see on nii olnud juba aastakümneid ja piirileping oli vaid olukorraga leppimine. Aga ikkagi.
Selline see minu vabariigi sünnipäev oli. Veidi kirbe maiguga. Elu(line)…

Uduvihma sees

siil udusMa olen Eestis käimas. Põhjuseid on mitu, vajasin ise Ameerika-elust puhkust ja keegi siin vajas minu abi asjade korraldamisel, ja ma pean arsti juures käima, sest kaelas poob (mingi jama on… kas kilpnääre või ärevushäire…)

Sõitsin ükspäev Tartust Viljandisse, õhtuhämariku uduvihma sees, vahepeal oli selline tunne, et peaksin end näpistama ja küsima: kas ma olen olemas? Mitte kusagil mitte kedagi, keset igavikku. Aga siis läks see tunne üle, sest minu taha ilmus  üks tuledepaar, mis  peagi mööda kihutas.  Minu meelest oli see täiesti valesti valitud kiirus sellises vihmas ja nähtavuses. Loe edasi Uduvihma sees

Aasta kokkuvõte

Epp ja MariaMulle ei meeldinud see number. 2013. Kohe algusest peale mõtlesin, et selle aasta võiks veeta talveunes või lihtsalt kuidagi vahele jätta. 13 ju!

Tõsi, sada aastat tagasi 1913 ei juhtunud ju midagi väga paha. Alles aasta hiljem jõudis paha pärale, 1914.

Kunagi selle aasta augusti algusest mäletan ma seda emotsiooni: me rabeleme ja rabelema ja me ei saa aru, mis toimub. Korraga peaks minema Setumaale niitma ja Karksisse asju sorteerima  ja Tallinnasse esitlustele ja Tartusse koosolekule ja Järvamaale Martale laagrisse järgi. “Imelik aeg,” ütles Justin, vaadates meie ühist seinakalendrit, ja ma olin nõus. Kohustused, lubadused.

Ja kõik oli justkui olemas, aga selle taustal hingas ootus muutuse järele.

Siiani oleme selles faasis. Loe edasi Aasta kokkuvõte

Vastused Õhtulehele ja kiiret muidujuttu

/Võtsin udujutu eest ära, teen sellest homme uue postituse/

Ja uued algused? Kui öelda lühidalt, siis me korraldasime Eestisse vahtrakomme – koduleht on siin www.facebook.com/vahtramaius.

Andsin Õhtulehele ka intervjuu, nad olid ennegi pärinud ja seekord oli midagi uut öelda, mitte enam sellest augustikuisest fopaast rääkida… Panen küsimused ja vastused alla, siin lingil on näha lugu, mis nad kokku kirjutasid, ikka Õhtuleheliku pealkirjaga ja kolm korda liialdades, aga sellised nad meil ju on.

Algsed küsimused-vastused on siin (ja panen vaatamiseks ka kommipildi kõrvale):

vahtrakommidHakkate tegelema ekspordiäriga – miks selline äriline mõte nüüd?

See vahtramaiustuste Eestisse toomine juhtus konkreetselt tänu sellele, et ma otsisin oma lastele siin Ameerikas midagi magusat ja samas tervislikku. See on ilmselt üks tervislikumaid komme maailmas üldse. Loe edasi Vastused Õhtulehele ja kiiret muidujuttu

Kuidas jõuda kingirõõmuni? (alternatiivpealkiri: Kuidas jõuda iseendani?)

jõulukingid(Ja siin on äsja ilmunud, detsembrinumbri Eesti Naise kolumn. Ma ei teagi, kumma pealkirja all see lugu ajakirjas ilmus… Pildiks panen ühe Justini tehtud foto mullusest Viljandi waldorfkooli jõululaadast.)

NIISIIS, KUIDAS JÕUDA…?

Ma alustaksin oma jõulukingituste juttu hoopis kaugemalt – tahaksin rääkida tänulikkusest.

Hiljuti sattus mulle näppu uuring, mis vaatles, mil määral erinevad inimesed on valmis sõnastama enda tänu ümbritsevate olude ja inimeste suhtes, ning mis sellest välja saab lugeda. Uuringu tulemused olid ühesed: selgus, et inimesed, kes suutsid oma tänu sõnastada, olid üleüldse oma eluga rahuolevamad ja õnnelikumad.

Mis on siin põhjus, mis tagajärg? Tänumeel või õnnelik olek? Ei tea täpselt, aga tundub, et tänusõnade kaudu on sellesse positiivsesse ringi siseneda lihtsam. Meenub näiteks Dalai Laama ütlus: iga tunde taga on mõte ning kui me ka oma tundeid ei suuda teadlikult hallata, siis oma mõtteid suudame küll. Niisiis on meie enda otsus, meie küsimus iseendale igal hommikul: mille üle me tänulikkust tunneme? Kui sõnastame selle vastuse, siis olemegi juba sisenenud õnnelik-olemise-ringi. Loe edasi Kuidas jõuda kingirõõmuni? (alternatiivpealkiri: Kuidas jõuda iseendani?)

Eluraamat

Epp ja MariaSee lugu ilmus minu Eesti Naise kolumnisarjas, oktoobrinumbris. Eks kirjutan siia blogisse peagi veel, aga praegu on kiired ajad seoses sellesama täiskohaga-ema olemisega :).

Alles oli meie sees Suve Suur Rahu, kui arvasime, et kõik on paigas ja me oskame ja võime olla rahul selle eluga, mis meile antud on, keset Eestit ühes väikeses linnas.

Aga elu on selline raamat, mille järgmist lehekülge piiluda ei saa.

Augusti lõpus juhtusid meie perega asjad, mida me plaanida ei osanud. Välismaalasest issi peeti kinni ja selgus, et ta sõidab vale juhiloaga, ja väärteomenetluse-trahv tähendas, et ka lähema 12 kuu jooksul ei saa ta Eestis autojuhieksamile minna.

See polnud ainuke põhjus, aga sellest sai “kosmiline põnts tagumikku”, uue lehekülje algus: otsus oma kodu välja üürida ja kolida mõneks ajaks meie teisele kodumaale, Ameerikasse. Järgnesid päevad täis kaste ja kotte ja kingitusi ja lubadusi tagasi tulla, pisaraid ja äpardusi… Jooks Rootsi laevale ja kajutiaknast paistev kaugenev siluett.

Loe edasi Eluraamat

Korduma kippuvad küsimused Kükita juhtumist

 

…kes teab, see teab, millest jutt käib. Kes ei tea, gugeldage näiteks “Justin Petrone juhiluba”.

Tahtsin klaarida…

JUSTINI SÕIDUSTIIL. Minu meelest on Justin hea juht, aga jah, ta sõidab pigem aeglasemalt ja ettevaatlikumalt kui kiiresti. Robbie Williamsi kontserdi järgset tee-olukorda kohta kirjeldas tema sõnadega, et tee oli kamikadzesid täis, autodest sõideti kolm-korraga mööda ja tal oli vahepeal tõsine avariihirm, seepeale oligi tema reaktsioon  sõita pigem aeglaselt, kiiruspiirangust veidi vähem. Ma ei olnud seal autos, aga ma kujutan ette, sest olen sedasi temaga autos olnud ja näinud, kuidas ta võib teistele juhtidele hakata närvidele käima: sõidab 80ga ja teised lendavad 120ga mööda.

Ja nagu ta oma blogis kirjeldas, ta sõitis kiiruspiirangust allpool, sest oli väsinud. Enamik juhte vist hakkab sel puhul just kiiremini sõitma? Eks inimesi ole erinevaid, pole minu asi arvustada, kas õigem on kihutada või kolonnist aeglasemalt sõita. Aga seda julgen küll arvata, et kui tõesti oli teel selline juht, kes Justini peale kaebas (nagu nüüd uudis oli), siis põhjuseks oli just nimelt erinev tempo. Loe edasi Korduma kippuvad küsimused Kükita juhtumist

Intervjuu “Psühholoogia Sinule” ajakirjas

PS6_2013-300x244
Nüüdseks on vist kõik soovijad seda ajakirjanumbrit näinud (ilmus mai lõpus), ma panen siia üles ka originaalintervjuu, mille põhjal ajakiri loo kirjutas.

Küsija: Ulvi Tüllinen

Vastaja: mina 🙂

Link ajakirjale: siin.

Mis see on on, mis on sind kogu elu tagant utsitanud jälle minna, olla teel, rännata? Kust see kihk pärit on?

Võimalik, et see on ajukeemiaga seotud. Või hoopis geenidega? Teadusel ei ole veel vastuseid.

Mul on minust aasta noorem õde, kellega me jagame ju väga sarnast lapsepõlve, aga tema ei taha isegi mitte üheks päevaks kodust ära reisile minna. Meie isa on ka samasugune. Võibolla on olemas mingi geenikombinatsioon, mida nad jagavad. Ja mina jagan sama oma vanaisaga, kes kogus maakaarte, gloobuseid, sõnaraamatuid ja reisikirju.

Kas sulle tundub vahel, et sul on olnud justkui kaks paralleelelu – üks reaalste inimestega, pere ja koduga siin Eestis, ja teine mujal – rännakutel. Kui sa oled Eestis, tundub teine elu justkui fantaasia, olles rännakutel aga vastupidi – Eesti elu kauge ja võõras?

Jah, see on üks fenomen, mis juhtub reisides. Sa näed oma eelmist elu, või siis niiöelda päriselu järsku teisest perspektiivist. Ma olen enamasti võtnud suured otsused vastu reisi ajal.

Või siis sulle tundub vahel, et sul on seljataga justkui mitu erinevat (järjestikust) elu?

Seda ka nagunii. Loe edasi Intervjuu “Psühholoogia Sinule” ajakirjas

“Kas süda on ümmargune? 2. osa” sünnist ja – tulge kuulama-vaatama

plakatKirjutan neid ridu esmaspäeva lõunal. Kolmapäeva ehk ülehomme õhtupoolikul kell 18 on siis Tartu linnaraamatukogus selle raamatu nii-öelda esitlus. “Kas süda on ümmargune? 2. osa. Telesarja “Robinson” tagatoast”. Ma plaanin sinna kaasa tuua kausitäie valgeid koralle ja vikerkaarespektris sillerdavaid teokarpe, need on pärit Robinsonisaarelt ja iga soovija võib selle killukese koju kaasa viia.

Ja plaanin seal näidata pilte kolmest kohast siin planeedil, kus selle raamatu tegevustik toimub. Besari Saar Malaisias, Lõuna-Hiina meres, Bangkoki linn ja Singapuri linnriik. Tulge ja kaege ja kuulake.

Aga minu jaoks on see raamat midagi hoopis muud kui reaalsus. See on üks väga kummaline eluperiood, mida ma endaga aastaid salamisi kaasas kandsin, kuni see teisenes täiesti omaette looks, nii et ma ei oska öelda, kuidas see lugu tegelikult, “reaalsuses” oli.

See lugu juhtus/juhtub saarel. Ja saar on väga tugev sümbol. Saarest saab siin tekstist lõpuks, pärast puhastumist, abielu sümbol…. tundub mulle nüüd, tagasi vaadates.

Ja see on paradiisisaar, oma valge liiva, roheliste palmide ja türkiissinise merega. See on saar, mille meenutamine mind alati relvituks teeb. Aga sealsamas on see reality-televisiooni produktsioon oma kombitsatega: välise sära ja ootuste ja teistega manipuleerimise peale üles ehitatud masinavärk, millele tuleks alluda ilma liigseid küsimusi esitamata. Sind on siia valitud ja tee, mida me sult ootame! Loe edasi “Kas süda on ümmargune? 2. osa” sünnist ja – tulge kuulama-vaatama

2012 ja 2013

Aasta alguses arvasin, et mul tuleb toimetamisi palju vähem, aga ega ma kahetse. Kui praegu meenutan, siis olid kõik need raamatud kas head või lausa  väga head kogemused. “Minu Supilinn”, “Minu India” (mu lemmik selle aasta töödest), “Minu maailmameri”, “Minu Albaania”, kaks reisiromaani: “Võõramaalane” ja “Montreali deemonid”, lisaks lasteraamat “Kohviaur ja teeaur”.

Need tööd on kõik praeguseks raamatud. Tegelikult jääb 2012 aastasse veel üks toimetus, mis lugejaini jõuab alanud aasta veebruaris – Justin Petrone jutukogumik “Misjonäripoos”, mille (peamine) tõlkija ja toimetaja ma olen. Sellest raamatust polegi vist netis enne kirjutatud, aga tänasega siis märk maha. Täna läks tekst kujundusse. See on üks eufooriahetki raamatu saamise teel. Järgmine on siis, kui juba trükki läheb.

Iseenda kirjutamisest. Eks ikka need “Anna hambad”! Aasta esimeses pooles kirjutasin palju ka romaani (tööpealkiri “Jumalamäng”), mis aga hetkel pooleli jäi. Küll ta kunagi valmis saab. Uue aasta plaanides on hoopis “Kas süda on ümmargune?” teine osa valmis saada maikuus ilmumiseks ning lasteraamatutele lisaks kirjutada “Leena peenar”. Mõlemaid on alustatud, nii et see võiks olla aastaks realistlik ports…(Kui väga tubli olen, siis äkki saan ka südameraamatu kolmanda osa, seda on lihtsam kirjutada olnud, sest see on Indias ja seal viibin ma igal võimalusel, ka vaimselt :)). Loe edasi 2012 ja 2013