Rubriigiarhiiv: elu ise

Kiri Coloradost: mõtteid mägedest

Ja see siin on minu viimane kolumn mu Naistelehe kolumnisarjast, kirjutatud jaanuaris, kui siia Coloradosse koos Mariaga jõudsime… (Pilt: meie ajutise kodukese lähedalt. Pildilt võib leida lendava Maria :)).

MÄGEDES IMESID OTSIMAS

Olen jõudnud oma reisiga tee lõppu. Sõna otseses mõttes: siit külast ei lähe ühtegi teed edasi, saab vaid ringi pöörata ja tagasi sõita.

Tulin siia koos 6-aastase tütre Mariaga, tema läheb kohalikku kooli ja mina asun kirjutama. See on olnud mu ammune unistus: tulla tee lõppu, mägedesse. Kui ma sellest kunagi unistasin, siis ei osanud ma praktilisi probleeme ette näha ega osanud ka ette kujutada, millised imelised üllatused mind mägedes ootavad. Oli lihtsalt kutse, võibolla eelmistest eludest pärit: mägedesse! Loe edasi Kiri Coloradost: mõtteid mägedest

Kiri Long Islandilt: mõtteid liivast ja liikumisest

(Avaldan siin oma Naistelehe eelviimase kolumni, see on kirjutatud jaanuarikuus Long Islandil. Enamik mu kolumnitest leiab Indiast poe päevikus ringi lehitsedes.)

LÄBI LIIVAPEEGLI

Olen praegu reisil, oma kunagise Ameerika-kodu juures. elu on läinud nii, et mu süda ja kuuluvus on laiali mitmel pool planeeti. Kui ma pole ühte „oma kohtadest” tükk aega jõudnud, siis tekib igatsus – see tekib teatud piirini ja siis kapseldub, liiga suureks ei lähe.

Ja kui ma oma kohta lõpuks kohale jõuan, siis saan selle kapsli lahti. Äratundmine, mälestused, nukrus, rõõm, tagasi oma kehaga kogemas vana tõde, et elu on spiraal: sa tuled tagasi sinna, kus oled olnud, aga sa pole see, kes olid eelmisel korral. Ka Eestis on ootamas samasugused kohad, mõnes neist olen elanud ja mõnest olen vaid unistanud. Loe edasi Kiri Long Islandilt: mõtteid liivast ja liikumisest

Elu õpitunnid: kuidas “Indiast” poe müüja tegi konkureeriva poe

Toimetatud juurde: Sain teada, et Eesti Ekspress oli teinud sellest blogipostist loo, kus oli kirjutanud valest inimesest, niisiis pean siia panema ka nime. Tiina Martinfeld on “Indiast” poe endine müüja ja “Gaia Kristallide” poe omanik. Palun vabandust (eelkõige Eesti ajakirjanduse nimel) Tartu kristalliterapeut Tiina Kalalt ja loodan, et Ekspress avaldab paranduse.

Juhin ka tähelepanu kõigile ajakirjanikele, kes siia blogisse sattuvad: otse blogi päise all on juba aastaid olnud kirjas, et minult tuleks küsida luba enne siit blogist võetud info mujal meedias avaldamist.

Mediteerisin siin öösel ja mõtlesin: miks on nii, et olen kõik viimase aja valusad kogemused sissepoole jätnud. Mis juhtuks siis, kui ma jagaksin? Ja mis sellest muutuks, minu enda sees, lugejate sees? Edasi, kas mul on õigus neid kogemusi jagada? See on ju minu enda elu, minu lugu, miks siis ei võiks… Ja siiski on see kuidagi kurb ja raske, justkui stigma oleks tunnistada seda, et miski on haiget teinud.

Võin välja tuua kolm õpitundi.

Ja alustan esimesest. Palun algatuseks, et mitte parastada, mitte targutada, mitte pooli võtta. Mina igatahes ei vaja seda, minu jaoks olid kõik õpitunnid selleks, et edasi liikuda. Ma vajan ilmselt lihtsalt loo ära jutustamise tunnet.

Tiina oli hea müüja, kogemustega ja huvitava isikusega. Kui “Indiast” pood alustas, siis leidsin ta meie ühise tuttava Annika soovituse peale: helge, selge silmavaatega, väidetavalt ka inglite nägija. “Su ema tahab sulle öelda, et ta on sinu üle uhke…” Nii ütles ta mulle esimese poole tunni jooksul. Loe edasi Elu õpitunnid: kuidas “Indiast” poe müüja tegi konkureeriva poe

Aastast 2017… aastasse 2018

Oh, oli aga aasta! Kiire. Uus aasta tuleb rahulikum.

AVALDATUD… sai minu sulest 2017. aastal päris palju.

Kõigepealt kolm lasteraamatut: eesti keeles ilmus perelugude sarja uus osa  “Lennukiga lõunamaale” ja lühikeste muinasjuttude kogumik “Võlusõnad”. Aga valmis sai ka inglisekeelne versioon minu “Kurru-Nurru vurrudest”, “Furry Purry”.

Täiskasvanutele sain ma sel aastal kaante vahele oma lastekasvatusteemalise “Lastekirju” kogumiku. Ja “Inspireerivate armastuslugude” kogumiku ka.

Last but not least, avaldasin koos kaasautor Kristiga ja kujundaja Andega imeilusa teose, mis oli nii lastele kui täiskasvanutele, nimelt “Kalliskiviraamatu”! Loe edasi Aastast 2017… aastasse 2018

Ajarännud Dakiga ja imeline jõululaupäev

Minu armas Daki! See jõululaupäev oli imeline (ja jõulureede ka, nagu lapsesuu on 23nda detsembri nimetanud).

Daki on olnud minu sõber enamvähem samast ajast alates, kui algas minu blogimine. Vahepeal tuli palju muid tegemisi ja tegelasi vahele, muuhulgas lasksin kogemata ära kustutada oma kõige esimese blogi, sest ei käinud vanas kirjakastis piisavalt sageli ega teadnud, et hotmaili põhiseid blogisid kustutatakse, kui need pole aktiivsed (hea, et osa sellest netipäevikust “Minu Ameerika” raamatutesse sai).

Aga siinse blogi alguse ajaks olime Dakiga juba lähedased. Kirjutasime ühiseid asju oma salajastes kohtades, jagasime oma salajasi mõtteid, aga tegelikult ei kohtunud veel tükk aega. Mina elasin New Yorgis ja Daki Tartus. Üks ühine seiklusromaan (“Õun ära süüa?”) sai ju lausa otsast lõpuni valmis, enne kui silmast silma nägime. (Õunaloo peatükid nokib muide kokku ka siitsamas blogist, tuli mulle praegu meelde – kui siit uurima hakata...)

Eks see minu ja Daki lugu tõestab, et internetist on võimalik armastust leida küll! 🙂 Loe edasi Ajarännud Dakiga ja imeline jõululaupäev

Jõulumõtteid ühelt ettevõtjalt ja emalt

Lugu kirjutatud EPL online küljele. Ilmunud ka siin.

Eile käis mu tütre balletikoolis jõuluvana. Nagu nad ikka käivad, igas korralikus lasterühmas on teda oodatud ja igatsetud, ja siis saabub katarsis, kui hästi läheb.

Väga hea jõuluvana oli, katarsiselaadne seisund tõesti saabus. Emad sosistasid flirditoonis omavahel, et peaks küsima jõuluvana telefoninumbrit. Ma ei tea, kes seal valge habeme taga peitus, aga tundus olevat selline mees, kes teeb hommikuti joogat ja mõtleb ka päriselt maailma üle järele. Tema hääl ja olemus olid nii sügavad ja lisaks kinkide laiali jagamisele jõudis ta lastele õpetada tänutunnet, kallitele hea sõna jagamist.

Kui pakijagamine läbi, hakkas ta tegema lastele mingit kummalist mängu. „Kes usub, mis ma ütlen, ajage end kõrgustesse… Kes ei usu, tehke end nii pisikeseks, kui saate…”

Klõpsisin paar pilti ja hiljem neid üle vaadates käis kummaline värin läbi. Millised kaadrid. Kõige ees seisab punases mantlis mees ja tema ees on pisikesed tüdrukud idamaises palvetamisasendis, kägaras ja justkui maapinda suudlemas jõulumehe jalge ees… Nad jumaldavad seda kuju. „Kes usub?…” kõmistab see mees. Mitte kõik neist tüdrukutest, noorimad neist viiesed, ei teagi, mis on jõulude traditsioon meie rahvakalendris või meie kristlikus kalendris. Nad õpivad, mida uskuda. Ja me oleme neile selgeks õpetanud usu jõuluvanasse. Loe edasi Jõulumõtteid ühelt ettevõtjalt ja emalt

Käisin Dakil taskuraadios külas :)

Nii tore oli, selle nimel peab blogilt tolmu pühkima ja pisikese postituse tegema!

Kuulake, klikkige pilti ja mõnulege samamoodi nagu mina seda praegu üle kuulates :)… Meie jutt läheb tagasi aegadesse, mis on sellesama blogi algusaegades (mu kõige esimene blogi kahjuks kustus ära, aga pool aastat hiljem kolisin siia ja see on kõik siin alles, olemas…)

Loe edasi Käisin Dakil taskuraadios külas 🙂

Otsime “Indiast” poodi Tartu vanalinnas müüjat juurde :)

UUS KUTSUNG; vajame osalise koormusega müüjat veel juurde.

Palun kirjuta endast indiast@indiast.ee meilile.

Keda otsime? Rõõmsat ja asjalikkut isiksust,

hea, kui Sul on müüja- või muu teenindajakogemus

ning lisaks eesti keelele inglise ja vene keel kuigivõrd suus

ja/või oleksid valmis kivide alal oma keeleoskust täiendama,

ning armastaksid ja oleksid valmis enda teadmisi ka sel alal täiendama.

Palun kirjuta, miks sa arvad, et just Sina võiksid meile sobida. Millega oled varem tegelenud?

Palun kirjuta, kas oled meie poes käinud (Rüütli 4 hoovis Tartu vanalinnas) ja mis Sa sellest arvad, ning kas teeksid midagi ümber, kas võid midagi meile soovitada…? Loe edasi Otsime “Indiast” poodi Tartu vanalinnas müüjat juurde 🙂

Seisan oma sünniöös

Ma olen täna emotsionaalne.

On kindlasti olemas selline asi nagu sünnipäevabluus. See aeg aastas, kus vaadatakse: tagasi, edasi, enda sisse… Kus ma olen? Mis ma aasta tagasi plaanisin? Kes ma aasta pärast olen? Kuidas ma jätkan seda, mida ma täna teen?

Ja miks?

Eelmisel sünnipäeval olin Gotlandi saarel lastega, jalad meres, korjasime kive (jah, kive!). Pärast jooksime laevale, kotid ja seelikusabad kive täis. Oli selline päev, kus teadsin, et mõned vanad suhted on teisenenud ja uued hingused on õhus, aga mis täpselt juhtuma hakkab, muidugi ei teadnud. (Kui keegi väidab, et ta teab oma aasta plaane ette, siis ma ikka mõtlen, et jumal naerab, kui inimene plaane teeb…)

Ma tahtsin tegelikult homseks minna Mikk Sarve loitsu-õpituppa, aga Anna ei lubanud (Anna on samal päeval sündinud kui mina…) ja ma sain aru, et see on vaid mõni või mõniteist aastat elus, kui su laps tahab sind oma sünnipäevale… Niisiis ma lähen batuudikeskusse, siis saadan Anna koos issiga reisile… Ja siis olen. Lihtsalt olen. Kuni tuleb jälle uus hommik. Loe edasi Seisan oma sünniöös

Mõtteid Setomaalt

11037552_10153427659571597_3813822325002708813_nIstun Setomaal ja mõtlen, et see on ikka üks väga väärt koht. Iga kord, kui ma siia tulen, muutuvad minu vajadused ja tahtmised palju väiksemaks kui linnas. Mõtlen: kui õnnelik ma olen. Mul on oma väike maja, mul on oma väike aed, mul on oma mets ja oma põld (mis sest, et mets pole minu ja põllustki vaid siiluke). Mitte midagi muud polegi vaja, siin on kõik olemas. Loe edasi Mõtteid Setomaalt

Evelin Ilves, “Kirju”

Evelin-Ilves_Kirju_web-220x320Kõigepealt tagasikaja tänase Kroonika loo kohta. Mina ei arva, et meie (augusti keskel) ilmuv raamat paljastab kuidagi “tõe/tagamaad Ilveste lahutuse kohta”. Kui Kroonika üleeile helistas, siis ma ka seda otse ütlesin, aga muu jutu käigus ütlesin ka muud. Kahetsen, et oma vana tuttavaga veidi liiga pikalt rääkima soostusin.

Lõpus sain aru, et ta plaanib vist ikkagi nuppu ka teha.

Ja ma saatsin ühe, minu jaoks kõige olulisema asja talle siis meilitsi, palusin seda tsiteerida, aga ilmselt see polnud piisavalt kollane, ei läinud sisse:

“Arvan, et Evelinile on rahvas oma arvamistega liiga teinud ja loodan väga, et meie raamat aitab teda mõista.”

Aga hea küll, raamatu juurde.

Mina mäletasin Evelin (toona vist) Int-Lamboti väga huvitavat lugu Sakalast 2003. aastal, kus ta kirjutas elust maal väikese beebiga ja mis siis saab, kui elekter ära läheb ja kuidas Eesti Energia ei võta väikekliente tõsiselt. See oli kirja pandud kirega, detailidega ja samas asjaliku ratsionaalsusega. Loe edasi Evelin Ilves, “Kirju”

Minu maa

Ma mõtlen, mis küll öelda. Täiskuu vist käes. Istusin enne teatris, Maria süles, ja tundsin enda sees emotsioone. Mõtlesin, kas ma tõesti kirjutan üle pika aja midagi blogisse. Ja mida?

Kui hea oli istuda lasteetendusel. Ma sooviksin olla kogu aeg ümbritsetud lastega ja lastekirjandusega, olla üleni selle sees ja sinna suurte inimeste juurde üldse mitte oma nina toppida…

Täna hommikul just enne etendust lugesin kirjastuse blogi ja sain aru, et olin teinud tahtmatult haiget. Ei olnud osanud vait olla ja julgesin Ida-Virumaad Venemaaga võrrelda. “Eestlased, kui te ei taha, et Ida-Virumaa oleks Venemaa, tulge siia rohkem…” Selline mõte, mina mõtlesin head, aga välja kukkus kehvasti. Siiralt kahetsen, tõesti, ma pean õppima sõna jõudu kaaluma.  Loe edasi Minu maa

Kiire ja isiklik aastakokkuvõte, 2014

OLYMPUS DIGITAL CAMERAKIRJUTATUD. See on olnud lühivormide aasta. Päris palju olen nii ümber jutustanud kui ise mõelnud muinasjutte (neid ilmus iga kuu “Pere ja Kodu” lasteküljel), aga ka muid lastejutte, näiteks enda lapsepõlvemälestusi, hetkel sahtlisse. Olen ka kirjutanud kolumneid (neid saab lugeda iga kuu “Eesti Naises”).

AVALDATUD. Kevadel ilmus lasteraamat “Arva ära?” ja sügistalvel ilmus jutukogumik lapsevanematele, “Elust kirju”.

TOIMETATUD. Olin osaline järgmiste sel aastal valminud raamatute juures:  “Minu California”, “Minu Peterburi”, “Minu Tenerife”, Justini “Reisikirju”, modelliraamat “Kassikõnd”, lisaks lasteraamatud “Puudel Pedro ja igatsustasu”, “Unenäorong” ja “Seiklus vanalinnas”. Ahjaa, ja Andrei Hvostovi neli uut peatükki tema uues “Sillamäe passioonis”. Nii et taas üks aasta, kus oli rohkem toimetamist kui kirjutamist. Loe edasi Kiire ja isiklik aastakokkuvõte, 2014

Mis edasi saab (müügil Viljandis majaosa ja Setomaal talu)

Marta GreenportisHakkabki see kooliaasta siin Ameerikas täis tiksuma. Siia tulek oli kiire otsus, nagu liivakell sai ühe liigutusega nirisema löödud… Üürimaja 25nda juunini, lapsed aastaks kooli siia, ise kasutada ära seda ilusat loodust kohas, mille olime enda jaoks leidnud Long Islandi päris kirdenurgas. (Otsing: Orient, NY, meil võttis umbes viis suve otsimist, kuni selle kohani jõudsime).
…Ei kahetse seda läinud aastat. Lapsed said inglise keele palju tugevamalt kätte ja oma isa lapsepõlve ja taustaga isiklikuma kontakti. Loe edasi Mis edasi saab (müügil Viljandis majaosa ja Setomaal talu)

Häbi piirid

See kolumn ilmus mõni aeg tagasi minu Eesti Naise veerus ja otsustasin selle ka siia üles panna.

OLYMPUS DIGITAL CAMERAMa olin lihtsalt väsinud pärast ülesronimist. Viskasin end selili sinise taeva alla, silmad poolkinni, ja lasin lapse seljakotist kaljude peale. Hetk hiljem oli ta seal, kus ta olla igatses. “Tissi, naaatukeene, väike ampsukene… tiss on nii armas.” Kahe ja poole aastane, sõnavara arenenud, aga vajadus emarinna järele endiselt suur. Miks see nii on, kas see on loomulik või on see seotud meie pere hiljutise suure keskkonnavahetusega ja siis veel reisile tulekuga… tont seda teab. Aga jah, “tissisõltlane” ta on, nagu Perekooli foorumis rinnaga toitmise alarühmas selliseid lapsi kutsutakse. Loe edasi Häbi piirid

Viljandist, Ukrainast ja Setomaast

Hea meel on, et jõudsin Ugalasse viljandlaste peole. Nii tore oli näha tuttavaid nägusid (väikelinna asi: on sõprade ring, on teretuttavad ja lisaks on ka sellised lihtsalt-kuidagi-tuttavad-näod) ja uhke oli vaadata, mismoodi linnapea Ando Kiviberg sammus pulti. Ma usun, et suur osa viljandlasi jagab seda “Meie Ando” tunnet.
Kõne oli hea, üks detail siia – iseseisvusmanifest loeti ette omal ajal neljas Eesti linnas ja just meil, Viljandis, loeti 24ndal veebruaril, pärast Pärnut.

***
Kui hakkas laulukava, siis tuli esimesena Ruslan. Jälle, “meie Ruslan” viljandlastele.
Ma olin neil paar õhtut tagasi külas käinud, selline kurbus oli kurgus selle pärast, mis eelmisel ööl Kiievis toimus, et otsisin meie kohaliku ukraina-pere seltsi. Ukraina on mulle alati olnud eriline koht, meie naabripere olid ukrainlased ja kasvasime nendega koos. Aga nüüd olid Lesja ja Nadja liiga kaugel, Viljandis on selle asemel ukrainalikkust hoidmas Ruslan Trochynsky pere. Kui Ruslan poleks tookord ammusel ajal folki külastades ühte eesti naise armunud, siis oleks temagi siiani Kiievis. Barrikaadidel ilmselt ka, tema tulist loomust arvestades.

***
Ja siis oli see hetk Ugalas. Kirke ja Rute – tütred oma heledatel häältel – ning Ruslan, laulmas a capella. Ruslani hääl katkes. Vabadusest rääkiv laul. Mehe käsi käis üle silmade. Lapsed panid ka oma heledad hääled kinni ja vaatasid üles isa poole.
Siis tõusis minu ees üks mees püsti.

Silmanurgast nägin, et keegi veel on juba püsti.

Juba oli kogu saal seismas. Vaikus. Täiesti spontaanne solidaarsuse avaldus. Minu silmaulatuses (nii palju kui pisaraist läbi nägi) pühkisid mitmed pisaraid.

Järsku oli kõik üks. Eesti ja Ukraina. See määratlematu ja samas nii selgelt määratletav – vabadus. Oma riik. Vaba riik.

***
Jah, ja siis läksin tagasi koju, hing ühest küljest rahul ja teisalt ikka veel seda isiklikku rahu otsiv. Mõtted siin Eestis on olnud segased selles suhtes, et 1) Me teame, et me tuleme tagasi! 2) Me ei tea veel päris täpselt, kuhu. Meie õnn ja häda on see, et on mitu kohta Eestis, kus me end nii koduselt tunneme. Kui saaks, võtaks Tartust ja Viljandist sõbrad ja vaimu ning mõned armsad tänavanurgad kaasa ja istutaks need sinna kusagile Pärnu vanalinna äärepeale, mere lähistele… Vaat see oleks meie ideaalkoht.

***
Ja kui nii olin mõelnud, siis tundsin, et ikkagi üks asi jääks kripeldama ka selles ideaalses linnakeses. See Setomaa. Meie majake seal. Et kas paneme müüki tagasi või mis saab?
…Ja kripeldus läks edasi. Nüüd on siis asi ametlik. Osa Setomaast on Eesti ja osa Setomaast on Vene riik. Muidugi, see on nii olnud juba aastakümneid ja piirileping oli vaid olukorraga leppimine. Aga ikkagi.
Selline see minu vabariigi sünnipäev oli. Veidi kirbe maiguga. Elu(line)…

Uduvihma sees

siil udusMa olen Eestis käimas. Põhjuseid on mitu, vajasin ise Ameerika-elust puhkust ja keegi siin vajas minu abi asjade korraldamisel, ja ma pean arsti juures käima, sest kaelas poob (mingi jama on… kas kilpnääre või ärevushäire…)

Sõitsin ükspäev Tartust Viljandisse, õhtuhämariku uduvihma sees, vahepeal oli selline tunne, et peaksin end näpistama ja küsima: kas ma olen olemas? Mitte kusagil mitte kedagi, keset igavikku. Aga siis läks see tunne üle, sest minu taha ilmus  üks tuledepaar, mis  peagi mööda kihutas.  Minu meelest oli see täiesti valesti valitud kiirus sellises vihmas ja nähtavuses. Loe edasi Uduvihma sees