Rubriigiarhiiv: elu ise

Kingitustest, heategevusest, jõuludest, vol 2

Tahtsin rääkida tänulikkusest, aga ei oskagi sellest suurt midagi rääkida.

Olen tänulik, et mul on õnnestunud Viljandi waldorfkoolis kuulata ühe tänavuse “aasta õpetaja” Heli Kudu loenguid aastaaegade ja inimese loomuse rütmidest. Ja olen tänulik, et need minus nii palju mõtteid on tekitanud.

Üks neist ta lausetest oligi just see, mismoodi talvisel pööriajal peaks tekkima kõigepealt rahu hinge, sellest rahust saab tekkida rõõm ning tänulikkus – ja niisuguses hingeseisundis ongi aeg teha kinke. Mitte vastupidi!

Nii olengi ma seda rahu otsides liikunud vaikse rõõmu ja tänulikkuse poole. Mul on kõik parajalt hästi. Ja ma tahaks teid selle eest emmata.

Ja teate. See tuntud näoks olemine on nii imelik. “Petrone”, sellest on saanud bränd. Just nagu Walt Disney. Ajakiri võib solvuda, kui ma ütlen, et ei soovi kaaneloos esineda. Ja mulle võib koju tulla telemeeskond, kes lindistab “kogu tõde”, nii et ma tunnetan, kuidas see tõde käte vahel kuidagi kahtlaselt pudiks muutub. Mitte kellegi süül, lihtsalt meedia ongi selline. Isegi blogimeedia.

Kas see olen ikka mina, keda te näete?

Mul on ülimalt suur vajadus olla aus. Ja ma tunnen, et see, mis jõuab meediasse, ei ole kunagi päris aus. (Jälle üks suur sõna, ausus, millest tahaks rääkida, aga ei oska.) Need on mingid virvendused, mis muutuvad niipea, kui nad liikuma hakkavad. Ma ei taha valetada, aga kui ma suhtlen, siis info alati muutub selliseks natuke-valeks. Mis see on? Kas teistmoodi ei saagi suhelda?

Need suured tõed, mille poole ma liigun, on tegelikult väga lihtsad. Näiteks: “Sul tuleb ära anda suur osa enda asju, et õnnelikuks saada.” Seda ütles mulle juba Dima aašramis kaksteist aastat tagasi. Ma saan iga jõuluajaga paremini aru, mida ta mõtles.

…ja need lihtsad mõtted, kui need siis välja sõnada, kipuvad kõlama nii õõnsalt!

Kas teie usute, et asjade ära andmine teeb õnnelikuks?

Minu lapsed näiteks ei usu. Isegi seda on neile raske selgeks teha, et lihtsalt väike kinkimine teeb õnnelikuks. Ma ei teagi, kas neile on sellest midagi head, kui nad näevad, et nende ema seda teeb. Kas kunagi jõuab tehtud teo mälestus kohale?

Tulen tagasi selle esimese märksõna juurde. Tänulikkus. Lugesin hiljuti ühte uuringut – ka uuringud näitavad, et inimesed, kes suudavad oma tänu sõnastada-väljendada, on õnnelikumad. Lõppu ka raamatusoovitus (siin ka see uuring sees) – kui teil on plaanis lugeda ühte inglisekeelset psühholoogiaraamatut, siis raudselt seda: “Nurture Shock”.

…Vaat selline melanhoolsevõitu lugu täna. Aasta pimedaim aeg hakkab kätte jõudma. See on aeg enese sisse minekuks, et sealt valgust leida… ja teistega jagada.

Kingitustest, heategevusest, jõuludest, vol 1

Jõuluaeg toob vist rohkem välja inimeste ebavõrdsuse? Jõuludega seostub stress ja nukrus. Teised saavad (endale lubada) rohkem kingitusi? Teistel on suuremad pered ümber?

Ma olen üritanud oma peres ajada aastaid seda liini, et meil oleks vähem kingitusi, et me keskenduksime pigem iseendale ja nö sisemise valguse ajale.

“Meil Ameerikas väikseid ja ühekaupa kinke jõuluks ei tehta,” on mulle Justini ema otsekoheselt öelnud.  Tulen selle teema juurde veel tagasi, aga praegu kirjutan siis Eestist ja heategevusest.

(Kui keegi lugejatest teab mõnda saiti, mis konkreetselt lihtsalt läbiviidavale heategevusele on pühendunud, siis võiks selle siia kommentaariumisse lisada?)

Mulle soovitati seda lehekülge: http://www.heategevusfond.ee/joulupuu. Soovitan seda edasi teile. Igaühel on siin võimalik valida välja maakond ja üks konkreetne turva- või asenduskodus (vana nimega lastekodus) elav laps, kelle jõulusoov täide viia. Muide, jäin neid soove sirvima. Ei saa öelda, et ma oleksin kuidagi pettunud, või siiski? Püss, arvutirool, arvutimäng – aga need on konkreetsete laste konkreetsed unistused. Mõelda, mis tunne jõuluvanal võib olla (kui ta tegelikult olemas on? :)), saades kirja, kus poiss tahab püssi? Aga see selleks. Fotoaparaadi küsimine on minu jaoks normaalsem. Teen siin mõnele fotoaparaadi küsijale jõuluvana. Sellise asja kingiksin ka oma lapsele (püssi ja arvutimängu mitte).

Kellel vähegi võimalik, kinkige ka! Mõelda, et iga rea taga on konkreetne laps, kes loodab, et ta soov täide läheb. Nii paljud on veel ilma! Kui ma õigesti aru saan, siis need, kelle soovi netipõhised klikijõuluvanad ei täida, need jäävadki ilma… No kommi loodetavasti ikka saavad. Loe edasi Kingitustest, heategevusest, jõuludest, vol 1

Varanduste kamber

Parem viimasel hetkel kui üldse mitte! Ehk satub keegi siit lugema ja läheb.. Täna õhtul on Püha Johannese Kooli jaoks raha kogumiseks heategevuskontsert. Ma tunnen selle kooli korraldajat Liivikat juba pea 20 aastat, Liivikal on otsekontakt selle maailma varanduste kambriga, nii et soovitan minna. Tahaksin ka ise, aga ei saa, Tallinn liiga kaugel.

Ja üleüldse, kui siin lugejate hulgas on kedagi, kes nõu ja jõuga saaks aidata Liivikat uue kooli korraldamisel, siis lugege www.pjk.ee. Liivika oli ka Rocca al Mare kooli üks ideelisi juhte (on siiani, aga tunneb nüüd kutsungit uue kooli loomiseks.) Loe edasi Varanduste kamber

Kuhu edasi… majavahetusest

Pühapäev oli imetore. Selg jäi kartulivõtust just parasjagu kangeks, kopsud said metsa- ja maaõhku täis, kotid said õunu ja seeni täis. Kui õhtul autosse istusime, et kaks ja pool tundi Setomaalt Viljandisse loksuda, siis oli süda kuidagi väga rahul. Muidugi, päev otsa 100% õues olnud. Selliseid päevi ei tule ette linnas, ka mitte väikelinnas, vähemasti meil mitte. Miks me küll nii harva Setomaal käime? Ahjah, see kaks ja pool tundi.

Ja järjekordselt sõidame kusagil keset pimedust käänulisel teel, lapsed tagaistmel magamas, ja arutame, mida küll peale hakata tulevikuga. Väga sümboolne. Sõidame pimeduses ja kaardistame erinevaid võimalusi ja vajadusi. Miks võiks Setomaale juurde ehitada ja hakata seal pikemalt-mugavamalt perega olema? Miks võiks Setomaa koha maha müüa (või vastupidi, ei võiks? Sest see on siiski meie ainuke reaalne side tegeliku eluga, lapsed on just siin näinud, kuidas tibud kooruvad, põrsad sirguvad, kartul kasvab jne, kõik see tänu imetoredatele naabritele)? Miks me peaks Viljandisse jääma? Kas Setomaal on vähem (või rohkem?) meile sobivat kultuuri kui Viljandis? Kas me saaks hakkama Setomaal elades ja lapsi Rosma waldorfkooli sõidutades ja kas see igapäevane sõit oleks meie põhimõtetega kokkuklappiv? Kas me peaks kolima mõneks ajaks USAsse, et lastele inglise keel ja vanavanematega suhe tagada? Kuidas me ikka nende Eesti talvedega hakkama saame, kas harjume? Kas saaks elada pool aastat Eestis (Viljandis või Setomaal?) ja pool aastat ee… Indias, Goas, inglisekeelse waldorfkooli külje all? Või saaks ka USAs elada poole aasta kaupa? Kuidas oma ellu merd tuua, see ju veel ka. Nii et vahepeal ronib ka Pärnu kaardile neis jutuajamistes. Loe edasi Kuhu edasi… majavahetusest

Tasakaalust (väljas)

Ma pole öö otsa magada saanud ja eile lõhkus pea valutada. Küll on raske sellises olukorras selgelt mõelda. Kujutad ette, et sul on olnud mingisugune plaan, ütleme, viimased kuus aastat, ja siis ühe päeva jooksul saad aru, et see plaan ei toimi. Sind on küll varem hoiatatud, et see ei pruugi toimida, aga sa ikka hoidsid sellest plaanist kinni, sest muuta seda olnuks raske. Loe edasi Tasakaalust (väljas)

Kilde elust: kuidas teeselda pimedat jm

Meikari skandaalist. Mulle tundus, et see parteide rahastamine oli kogu aeg avalik saladus, kuigi ma ei oska näppu peale panna, kust see tunne mulle tulnud oli. Äkki sellest kunagisest artiklist?

Igatahes mulle tundub, et Silver Meikar sai endale oma avaldusega tulevikuks palju hääli rahva hulgast. Omaette küsimus, kas ta kaotas totaalselt usalduse poliitikute hulgas :).

Ühte head raamatut lugesin äsja. Nimelt Roy Strideri “Mongoolia memuaare”. See oleks võinud ilmuda ka “Minu Mongoolia 2” nime all, aga Roy kirjale vastamine võttis toona aega ja nii läks see asi Varrakule. Ongi vist hea, sest meie oma sarjas oleks ilmselt saanud küll suurema tiraazhi panna (see on üks pudelist välja saanud dzhinn, eks), aga poleks saanud lisada sel kujul illustratsioone.

Mis mind selles raamatus kummitama jäi, oli Roy elu pimedama.

Jah, just nimelt. Ta teeskles pimedat, et saaks oma koeraga (õigemini koertega, sest sõber teeskles teist pimedat) lennata lennumasina salongis .Lennud paraku venisid pikemaks, kui ta arvestanud oli…

Ma olen alati mõelnud, et see on nii kohutav, anda oma uimastatud, kuid siiski maailma aduv koer ära kusagile pakihoiuruumi lennuki kõhu all. Mida see loom seal küll üle võib elada. Ma ei suuda sellele mõelda.

Ja Roy on suurejooneliselt loominguline inimene. Kuidas ta selle täpselt läbi viis ja kas vahele ka jäi, seda lugege juba raamatust. Aga mina siin mõtlen nüüd juba teist päeva, mis tunne kül on pime olla.

Praegu mõtlesin, et postituse esimene ja teine ots sobivad kokku. Ka nn Meikar-gate on seotud sellega, “kuidas me pimedat teesklesime”.

 

Kiired ajad, romaan, automüük ja pisike meediamull…

Mul on juba piinlik kellelegi öelda, et mul on kiire, sest mul on vist nagunii kogu aeg kiire. Ja nii püüan ma seda mitte öelda, antud ütlusel puudus igasugune uudisväärtus.

Vahel käib klikk. Näiteks eile sõbra sünnipäeval, ühes teatud Viljandi sisehoovis, kus punt muusikuid jämmis, lapsed hunnikus mängisid ja päike paistis. Kiire on eelkõige sinu peas. Tuleb üles leida see nupp, kust paanikaosakonda välja saab lülitada.

Ma vaatan ka, et mu pea töötab nii, et seal on alati esiplaanil mingisugune list asju, mida “tuleb teha”, järelikult tuleb sinna nimekirja panna ka: sõpradega istumine, lastega mängimine, muru peal lebamine. Muidu jäävadki need tegemata.

Aga jah, ma olen oma elu ikka täis ahnitsenud küll. Üks naiivsemaid postitusi selles blogis on ilmselt see – kirjutatud möödunud sügisel, kui hormoonid olid lapse sünni järel kõrgel ja olin just “Ameerika 3” käsikirja valmis saanud, väge täis. No kuidas ma sain küll arvata, et mul hakkab olema aega selleks, et valida, mida ma iga päev teen. Pigem on nii, et tuleb valida, mida ma täna tegemata jätan ja keda alt vean. Loe edasi Kiired ajad, romaan, automüük ja pisike meediamull…

Ühe kummalise päeva hommikul

Uni läks ära. Kujutage ette, beebi põõnab, aga noorel emal pole und.

Unes nägin, et elasime mingis kummalises hallitoonilises hirmuühiskonnas, detailide poolest meenutas see nõukogude aega, aga olid ka mingid kummalised ulmekate elemendid. Ja mulle taheti mingit lutikat külge panna, et pealt kuulata, mida ma teistega räägin. Keeldusin, ja siis töödeldi mind (vaimselt) kusagil haisvas akendeta urkas: see lutikas on tegelikult ju kõigil, sa ei reeda midagi! Ja siis avastasin, et ma ei tea, kus on mu beebi, terve tund juba, ja mind tabas hirmulaine. Mis on tähtis, mis ma pean tegema? Kas tõesti kõigil teistel on, miks ma siis peaks keelduma? Loe edasi Ühe kummalise päeva hommikul

“Kustutatud stseene” “Minu Ameerika 3-st”: hetki erinevatest seltskondadest

Sortisin siin ennist oma faile ja tulin oma meelest hea mõtte peale: nimelt avaldan blogis need kohad, mis kärpimise käigus “Minu Ameerika 3-st” välja jäid (kärpisime, sest käsikiri oli liiga mahukas). Seda avaldamist jagub siin päris mitmeks postituseks! Raamat ise peaks praegu kusagil trükimasinate vahel liugu laskma… seniks aga…

LISAN UUDISE, just sain kutse ja räägin täna telefonitsi Vikerraadio Reporteritunnis, saatejuht Neeme Raud käsitleb nö Ameerika dissidente, mul on au rääkida samas saates Wall-Street-okupeerimise-liikumise ühe algataja Kalle Lasniga. Täna, teisip kell 14.05 on see saade.

Aga siin siis tänased katkendid raamatust:

“Millest peoseltskonnas räägitakse?
Nagu ikka, reisimisest – see on üks hea neutraalne teema. On rida sugulasi ja tuttavaid, kellega ma kunagi millestki muust ei räägi, nii et me tegelikult ei tunnegi üksteist, ei tea muud, kui et “Vancouver on lahe koht” või “Hispaanias varastatekse palju”.
Ja nagu ikka, räägitakse lastest. See ei ole tegelikult üldse minu lemmikteema, sest selles pole tavaliselt midagi originaalset. Loomulikult on mu lapsed mulle väga armsad, aga kui jälle küsitakse “kas ta laseb sul öösel magada?” Anna kohta või kiidetakse “Oo, kui aktiivne ta on!” Marta kohta või päritakse “Noh, mis te arvate, kes on kelle nägu?”, siis… Ma olen seda kõike juba korduvalt teinud, ka nendesamade inimestega. Sisimas mõtlen, kas see neid tegelikult ka huvitab. Või küsivad nad viisakusest? Kuna teemad korduvad sõna-sõnalt, siis olen hakanud aimama, et see on lihtsalt selline lastevanematega suhtlemiseks välja kujunenud etikett, neutraalne ja lihtne.
Aga on ka ohtlikumaid teemasid, näiteks poliitika. Sellest räägitakse tavaliselt “omade” seas ehk siis, kui on teada, et pole juures ühtegi vabariiklast, näiteks Justini emapoolne vanaema, kes on eluaeg olnud veendunud konservatiiv. Kuulen ka seda, et Justini tädi Mary on hakanud tegema vabatahtlikutööd Obama kampaanias, helistades inimestele ja arutades nende poliitiliste eelistuste üle, aga oma ema eest hoiab ta seda tööd saladuses.

Siis aga, kui vanaema pole ligiduses, räägitakse poliitikast küll: sellest, kuidas Hillary omal valetades margi täis tegi ja ja kuidas kõik aina enam Obamat armastavad ja kuidas neil on samas McCaini suhtes respekt, nii et “need valimised pole sugugi nii vihased kui eelmised”. Loe edasi “Kustutatud stseene” “Minu Ameerika 3-st”: hetki erinevatest seltskondadest

Kattrist…

Veel üks meenutuspostitus, neid on viimase aasta jooksul siia blogisse paraku juba mitu tükki saanud…
Kattri. (Tänases Ekspressis on tema surma segasest loost kirjutatud, sealt on ka mu pilt võetud). Ma ei hakka spekuleerima, et mis siis ikkagi juhtus, loodetavasti leitakse seletus…
Mõtlesin, kui pikalt ma Kattrit tundsin.Meie tutvumine võis aset leida 1997 ehk neliteist aastat tagasi? Umbes nii. Suhtlesin Tartus Eesti-Araabia seltsi liikmetega ja sealtkaudu temagagi. Tegin temaga loo Eesti Naine ajakirja, hiljem A4 saatesse saatelõigu. Aga jäime ka niisama suhtlema, vahel jõime teed koos. “On sul aega?” – “Sinu jaoks alati, tupsuke!”

Ta oli justkui energiajaam. Ma olen maailmas ju nii palju inimesi näinud, eks teatud mõttes ole igaüks unikaalne, aga Kattri oli kohe suure tähega Unikaalne. Mingi kummaline õnneliku-inimese aura oli tal alati ümber, ja lisaks oli ta uskumatult tark. Ma ikka mäletan, mismoodi ma talt küsisin, näiteks “Kas sa selle va Aleksander Suure naise Roxanna kohta ka midagi põnevat tead?) ja ta puistas mind kohe lugudega ja faktidega üle ja kirjutas paberile peast raamatuid ja autoreid, keda peaksin lugema. Nii et meie kohtumistel oli ta õpetaja rollis, nii võib küll öelda. Mina olin küsija, kasutasin ära tema ülevoolavat tarkust, lahkust ja sooja energiat. Loe edasi Kattrist…

Vahendan ühte imearmsat olendit…

…nimelt kassipoega. Ta sai päästetud veesurmast koos õdede-vendadega, teised on leidnud kodu, aga tema veel mitte. Ja miks tema pole veel leidnud, mitte sellepärast, et ta kuidagi äbarikum oleks (Äpu-nimeline äbarik on juba ära antud), äkki hoopis sellepärast, et ta peaks sinu koju tulema ja sinu elu osaks saama?…

Igatahes on lugu selline, et kassipoja päästja ja praegune hooldaja on selline paras boheem (ja tal ka töö selline, ringisõitev), et ta on valmis kassipoja tooma KUHU IGANES. Ja sulle seina peale lille maalima veel pealekauba (sest ta töö on seinte maalimine).

Kassipojast kirjutab ta nii:

“Nimeks on kassil (praegu) Pilleriin-Balleriin. Ta on ehtne tüdruk, ei pea saba alla vaatamagi. Juba väga väiksena olid tema sirutused eriti ilusad – ehtne baleriin. Natuke ulakas on ka, nagu ikka kassipojad – mängib ja mürab. Teistest erines ta selle poolest, et väga varakult tahtis tema juba liha süüa ja sealjuures uriseda. Eile oli just tema hambus väike hiir – ei teagi, kas juba ise püüdis.  Tõenäoliselt saab temast hea hiirepüüdja. Üldiselt sööb ta kõike, oskab käia liivakastis, iseloomult on väga sõbralik ja armsake, vanust kolm kuud.”

Meili – kassipojaga saab kontakti kunstnik Helina Toateri kaudu, helinapildid@gmail.com. Ja Helina pilte saab vaadata http://www.hot.ee/helinapildid.

 

Kohtumine tundmatuga

Ei mäleta, et ma esimest last sünnitades oleks end üldse väga SÜNDIVA LAPSE asemele kujutanud. Siis oli enesekesksem ja vähem filosoofiline sünnitus,  oli tegemist, et oma valudega hakkama saada.

Teine sünnitus oli juba kusagil seal vahepeal, siis puudutasin küll seda, et sündides oled sa kanal kellegi ja millegi vahel…

Aga eile avastasin ma end kogu aeg justkui TEMANA. Uude maailma tulijana. “Avane, avane, siin maailmas on mulle kitsas, avane uue maailma jaoks…” oli mu mantra, mis aitaski kiiresti avaneda. Loe edasi Kohtumine tundmatuga

Elu(s)olu

Jah, ootan last, ja ma esimest korda märkan, et see läheb tüütuks, kuidas kaaskondsed helistavad ja küsivad: “Noooh?” Või “Kas ikka ühes tükis?” või ootusärevalt “Kas oled haiglas?” (Miks ma haiglas peaks olema?) Kui Daki sellest kevadel kirjutas, siis tabasin ta frustratsiooni samal teemal, aga ma ei mõistnud seda, sest Marta ja Anna sündisid mõlemad enne nö tähtaega.

Kusjuures väga mõnus on olla, laps ikka veel enda juures, iga päev nagu ajapikendus, et midagi veel ära teha, alates pisikestest kirjatöödest ja lõpetades Martale muusikakooli-marsruudi selgeks tegemisega või hoopis kardinate valmis õmblemisega. Et lõpuks siis olla valmis, kui ta välja tuleb ja tähelepanu vajab…

Mis segab, on just see kaaskondsete ootus.

“Aga ise ütlesid, et sul on tähtaeg suve lõpus?” Loe edasi Elu(s)olu

Laulupeost, muinasjuttudest ja sünnitusest

Istun siin Viljandis kodus järve lähistel ja tuul toob kätte, mismoodi algab praegu Viljandimaa koolinoorte tantsupidu… Hommik otsa käisid proovid ja mul tiksus rahutus sees, nagu peaks ise sinna tantsima või vähemalt vaatama minema. Praegu taas… Kõik need vanad armsad laulud algavad jälle. Samas, ma olen ju haige, nina tilgub, ja sellepärast ma üksi kodus olengi, teised pereliikmed sõitsid päevaks Setumaale.

Peamiselt tiksubki mus kahjutunne sellest, et tegime planeerimisvea: täna peaks lapsukesed olema siin kodu lähistel, kohalikul laulupeol ja tantsupeol. Lapsed on nagu käsnad ja igal võimalikul juhul üritame neid heade elutervete vibratsioonide lähedusse asetada. Neid vibratsioone Viljandis siin folgiaida lähistel elades õnneks jagub nagunii, aga ikkagi… Ma tean, et ühes teises reaalsuses oleksid nad praegu tantsupidu vaatamas ja läheks alles homme Setumaale.

Minu õpitund on ilmselt: “lase minna”. Kui miski on valitud, siis nii see täna on. Atsihh.

Setu taluga on meil tegelikult kummalised lood. Optimism vaheldub väsimusega. Ühel nädalal mõtleme ja plaanime, et küll hakkame seal käima ja küll toimetame, teeme… Meile ju meeldib seal. Teisel nädalal ja kolmandal ka avastame, et siin kodulinnas on ju nii mugav ja armas, miks võtta ette 2,5 tunni pikkune sõit? oleme parem siin. Ja nii saab armsast kaugest talust süütunde allikas.

Siiamaani pole me seal ka päris kodustunud, kuigi me oleme sinna palju raha ja energiat pannud, ilusa laastukatuse ja aidatoad sinna tekitanud. Kõik ei ole valmis, me pole õigeid voodeid leidnud või tellinud ja magasime eelmisel suvel need paar seal veedetud ööd põrandal madratsitel, aga nina peal jooksva ämbliku peale üles ärgata ei ole kõige mõnusam, eriti väikesel tüdrukul…

Kui me selle talu ostsime, siis olid ju hoopis teised tulevikuplaanid. Oli mõte hakata elama seal pikad suved otsa ja kooliaasta Eestist eemal veeta.

Aga läks teisiti.

Ja vahepeal on meil plaan mõlkunud, teha sinna kirjanikele mõeldud suvetuba, selline MTÜ, mis vastavat stipendiumit (vaba elamine kuuks ajaks) jagab. Aga siis mõtleme: milleks? Kust meil see korraldamise energia võtta?

Ja maha müüa kogu see armas taluke… Tundub nagu ka reetmine. Aga 2,5 tundi+2,5 tundi sõita maakoju minekuks, see tundub nagu ka ideaalide reetmisena. Loe edasi Laulupeost, muinasjuttudest ja sünnitusest

Sai Baba lahkumine ja ümber järve rada

Ma olin ülestõusmispühade aegu natuke ärevil, oli selline tunne, et kui Sai Baba ei lahku nende pühade ajal, siis ta saab ehk ikka terveks, ka seekord. Aga ei, ta suri.

Mõtlesin, kas ma peaks siia pikalt kirjutama sellest, kes Sathya Sai Baba siis minu meelest oli. Ma kirjutan sellest ju ka oma tulevases raamatus ja vajan seedimisaega, võibolla ka uusi kokkupuuteid, et see kõik kokku seada.

Vaatasin, mismoodi maailma meedia tema minekut kajastab, kuidagi kurb tunne jäi sisse. See ütlus, et “Sathya Sai Baba väitis, et on jumal”, sellel peaks alati olema kaasas lause teine pool. Samamoodi väitis ta, et iga inimene on jumal, ainult et enamik meist elab selle teadmise eituses ja arvab, et jumal on kusagil väljaspool või ei ole teda üldse. Tema nö filosoofia, mida mina täielikult pooldan: kõik me kokku oleme jumalik. Just nimelt tunnetus selle ühisusega võib maailma päästa – mida enam inimesi seda tajuvad ja niimoodi käituda suudavad, nagu “jumalikule ühisuse osale” võiks sobida, seda paremaks maailm muutub. Loe edasi Sai Baba lahkumine ja ümber järve rada

Oli lihtsalt üks tavaline kevad

Kella nelja paiku hommikul märkasin midagi huvitavat: suur kuu taevas valgustab ja linnud kuulutavad kevadet, justkui oleks juba hommikuvalgus käes. Nii kõva häälega laulsid läbi lahtise akna, kuni minu uni täiesti pühitud oli.

Palju on neid pilte ja seoseid, mis mõtteis keerlevad; ja ma olen üritanud õppida seda mõtetevaba olekut, mis õnnelikumaks teeks, aga jälle tuleb tagasilöök üleplaneerimise-ülemuretsemise-ülemõtlemise valdkonda. Mul on viimasest India reisist tekkinud üks budistlik (kirja)sõber, kes ütles nii hästi: ma ei usu tulevikku, ma ei puutu seda eal, ma usun ainult tänasesse, sest tänane päev on ainus reaalsus ja nagunii on tema kuningas, kes võtab tuleviku siis, kui aeg käes on.

Ju ta siis ütles seda (iseenesest ehk banaalsust) mulle õigel hetkel, sest mind tabas ahhaa-efekt ja ma diagnoosisin endal raskekujulise tuleviku-obsessiooni. Loe edasi Oli lihtsalt üks tavaline kevad

Hommikune uni õnnest

Nägin vastu hommikut unes, mismoodi mind tuldi vangi panema. Süüdistus: “olete üritanud masse mõjutada”. Sain aega kodus riideid pakkida ja otsisin triibulisi riideid, ikkagi vangiminek. Kedagi teist parajasti kodus polnud, jätsin lauanurgale kirja, et sorry, mind viiakse nüüd vangi. Viijad olid kaks salapärast ja täiesti ilusat tumedat verd kõrgete põsesarnadega noormeest, ütleme, umbes tiibetlaste nägu.

Vangikongis oli betoonpõrand, suur trellidega aken ja suur voodi, ja sinna mind jäeti. Loe edasi Hommikune uni õnnest

Kas keegi soovib majutada välismaa noort

Edastan, nagu mitmel aastal varemgi, selle organisatsiooni üleskutse. Mõelge, kusagil üle planeedi tuksuvad need noored ootusärevused südamed :), nad ootavad uudiseid oma “Eesti pere” kohta. Mis iganes põhjusel, aga nad on valinud endale aastaseks õppekohaks Eesti kõigiteiste maailma maade hulgast. Mina olen selle üle igatahes väga uhke ja tahaks sellise valiku peale vastu kajada küll “Jaa, tulge!”, kui meil mitte omal pesa lapsi täis hetkel poleks ja üks veel juurde tulemas 🙂

Minu meelest on see väga mõnus võimalus eriti neile peredele, kel oma lapsed kusagile õppima ära läinud, pesa järgmisel õppeaastal niiöelda tühjavõitu. Või ei olegi oma lapsi olnud (veel, või mis iganes), või tahaks oma lapsele sotsialiseerumiskogemust võimaldada ja välismaa koju kätte tuua… Mäletan, kui kunagi tegin YFU-st lugu, siis sain aimu, et nad on avatud erinevate peretüüpide jaoks.

Igatahes YFU üleskutse on järgmine (seda võib ka edasi levitada):  Loe edasi Kas keegi soovib majutada välismaa noort