Rubriigiarhiiv: elu ise

Mis edasi saab (müügil Viljandis majaosa ja Setomaal talu)

Marta GreenportisHakkabki see kooliaasta siin Ameerikas täis tiksuma. Siia tulek oli kiire otsus, nagu liivakell sai ühe liigutusega nirisema löödud… Üürimaja 25nda juunini, lapsed aastaks kooli siia, ise kasutada ära seda ilusat loodust kohas, mille olime enda jaoks leidnud Long Islandi päris kirdenurgas. (Otsing: Orient, NY, meil võttis umbes viis suve otsimist, kuni selle kohani jõudsime).
…Ei kahetse seda läinud aastat. Lapsed said inglise keele palju tugevamalt kätte ja oma isa lapsepõlve ja taustaga isiklikuma kontakti. Jätka lugemist

Häbi piirid

See kolumn ilmus mõni aeg tagasi minu Eesti Naise veerus ja otsustasin selle ka siia üles panna.

OLYMPUS DIGITAL CAMERAMa olin lihtsalt väsinud pärast ülesronimist. Viskasin end selili sinise taeva alla, silmad poolkinni, ja lasin lapse seljakotist kaljude peale. Hetk hiljem oli ta seal, kus ta olla igatses. “Tissi, naaatukeene, väike ampsukene… tiss on nii armas.” Kahe ja poole aastane, sõnavara arenenud, aga vajadus emarinna järele endiselt suur. Miks see nii on, kas see on loomulik või on see seotud meie pere hiljutise suure keskkonnavahetusega ja siis veel reisile tulekuga… tont seda teab. Aga jah, “tissisõltlane” ta on, nagu Perekooli foorumis rinnaga toitmise alarühmas selliseid lapsi kutsutakse. Jätka lugemist

Viljandist, Ukrainast ja Setomaast

Hea meel on, et jõudsin Ugalasse viljandlaste peole. Nii tore oli näha tuttavaid nägusid (väikelinna asi: on sõprade ring, on teretuttavad ja lisaks on ka sellised lihtsalt-kuidagi-tuttavad-näod) ja uhke oli vaadata, mismoodi linnapea Ando Kiviberg sammus pulti. Ma usun, et suur osa viljandlasi jagab seda “Meie Ando” tunnet.
Kõne oli hea, üks detail siia – iseseisvusmanifest loeti ette omal ajal neljas Eesti linnas ja just meil, Viljandis, loeti 24ndal veebruaril, pärast Pärnut.

***
Kui hakkas laulukava, siis tuli esimesena Ruslan. Jälle, “meie Ruslan” viljandlastele.
Ma olin neil paar õhtut tagasi külas käinud, selline kurbus oli kurgus selle pärast, mis eelmisel ööl Kiievis toimus, et otsisin meie kohaliku ukraina-pere seltsi. Ukraina on mulle alati olnud eriline koht, meie naabripere olid ukrainlased ja kasvasime nendega koos. Aga nüüd olid Lesja ja Nadja liiga kaugel, Viljandis on selle asemel ukrainalikkust hoidmas Ruslan Trochynsky pere. Kui Ruslan poleks tookord ammusel ajal folki külastades ühte eesti naise armunud, siis oleks temagi siiani Kiievis. Barrikaadidel ilmselt ka, tema tulist loomust arvestades.

***
Ja siis oli see hetk Ugalas. Kirke ja Rute – tütred oma heledatel häältel – ning Ruslan, laulmas a capella. Ruslani hääl katkes. Vabadusest rääkiv laul. Mehe käsi käis üle silmade. Lapsed panid ka oma heledad hääled kinni ja vaatasid üles isa poole.
Siis tõusis minu ees üks mees püsti.

Silmanurgast nägin, et keegi veel on juba püsti.

Juba oli kogu saal seismas. Vaikus. Täiesti spontaanne solidaarsuse avaldus. Minu silmaulatuses (nii palju kui pisaraist läbi nägi) pühkisid mitmed pisaraid.

Järsku oli kõik üks. Eesti ja Ukraina. See määratlematu ja samas nii selgelt määratletav – vabadus. Oma riik. Vaba riik.

***
Jah, ja siis läksin tagasi koju, hing ühest küljest rahul ja teisalt ikka veel seda isiklikku rahu otsiv. Mõtted siin Eestis on olnud segased selles suhtes, et 1) Me teame, et me tuleme tagasi! 2) Me ei tea veel päris täpselt, kuhu. Meie õnn ja häda on see, et on mitu kohta Eestis, kus me end nii koduselt tunneme. Kui saaks, võtaks Tartust ja Viljandist sõbrad ja vaimu ning mõned armsad tänavanurgad kaasa ja istutaks need sinna kusagile Pärnu vanalinna äärepeale, mere lähistele… Vaat see oleks meie ideaalkoht.

***
Ja kui nii olin mõelnud, siis tundsin, et ikkagi üks asi jääks kripeldama ka selles ideaalses linnakeses. See Setomaa. Meie majake seal. Et kas paneme müüki tagasi või mis saab?
…Ja kripeldus läks edasi. Nüüd on siis asi ametlik. Osa Setomaast on Eesti ja osa Setomaast on Vene riik. Muidugi, see on nii olnud juba aastakümneid ja piirileping oli vaid olukorraga leppimine. Aga ikkagi.
Selline see minu vabariigi sünnipäev oli. Veidi kirbe maiguga. Elu(line)…

Uduvihma sees

siil udusMa olen Eestis käimas. Põhjuseid on mitu, vajasin ise Ameerika-elust puhkust ja keegi siin vajas minu abi asjade korraldamisel, ja ma pean arsti juures käima, sest kaelas poob (mingi jama on… kas kilpnääre või ärevushäire…)

Sõitsin ükspäev Tartust Viljandisse, õhtuhämariku uduvihma sees, vahepeal oli selline tunne, et peaksin end näpistama ja küsima: kas ma olen olemas? Mitte kusagil mitte kedagi, keset igavikku. Aga siis läks see tunne üle, sest minu taha ilmus  üks tuledepaar, mis  peagi mööda kihutas.  Minu meelest oli see täiesti valesti valitud kiirus sellises vihmas ja nähtavuses. Jätka lugemist

Aasta kokkuvõte

Epp ja MariaMulle ei meeldinud see number. 2013. Kohe algusest peale mõtlesin, et selle aasta võiks veeta talveunes või lihtsalt kuidagi vahele jätta. 13 ju!

Tõsi, sada aastat tagasi 1913 ei juhtunud ju midagi väga paha. Alles aasta hiljem jõudis paha pärale, 1914.

Kunagi selle aasta augusti algusest mäletan ma seda emotsiooni: me rabeleme ja rabelema ja me ei saa aru, mis toimub. Korraga peaks minema Setumaale niitma ja Karksisse asju sorteerima  ja Tallinnasse esitlustele ja Tartusse koosolekule ja Järvamaale Martale laagrisse järgi. “Imelik aeg,” ütles Justin, vaadates meie ühist seinakalendrit, ja ma olin nõus. Kohustused, lubadused.

Ja kõik oli justkui olemas, aga selle taustal hingas ootus muutuse järele.

Siiani oleme selles faasis. Jätka lugemist

Vastused Õhtulehele ja kiiret muidujuttu

/Võtsin udujutu eest ära, teen sellest homme uue postituse/

Ja uued algused? Kui öelda lühidalt, siis me korraldasime Eestisse vahtrakomme – koduleht on siin www.facebook.com/vahtramaius.

Andsin Õhtulehele ka intervjuu, nad olid ennegi pärinud ja seekord oli midagi uut öelda, mitte enam sellest augustikuisest fopaast rääkida… Panen küsimused ja vastused alla, siin lingil on näha lugu, mis nad kokku kirjutasid, ikka Õhtuleheliku pealkirjaga ja kolm korda liialdades, aga sellised nad meil ju on.

Algsed küsimused-vastused on siin (ja panen vaatamiseks ka kommipildi kõrvale):

vahtrakommidHakkate tegelema ekspordiäriga – miks selline äriline mõte nüüd?

See vahtramaiustuste Eestisse toomine juhtus konkreetselt tänu sellele, et ma otsisin oma lastele siin Ameerikas midagi magusat ja samas tervislikku. See on ilmselt üks tervislikumaid komme maailmas üldse. Jätka lugemist

Kuidas jõuda kingirõõmuni? (alternatiivpealkiri: Kuidas jõuda iseendani?)

jõulukingid(Ja siin on äsja ilmunud, detsembrinumbri Eesti Naise kolumn. Ma ei teagi, kumma pealkirja all see lugu ajakirjas ilmus… Pildiks panen ühe Justini tehtud foto mullusest Viljandi waldorfkooli jõululaadast.)

NIISIIS, KUIDAS JÕUDA…?

Ma alustaksin oma jõulukingituste juttu hoopis kaugemalt – tahaksin rääkida tänulikkusest.

Hiljuti sattus mulle näppu uuring, mis vaatles, mil määral erinevad inimesed on valmis sõnastama enda tänu ümbritsevate olude ja inimeste suhtes, ning mis sellest välja saab lugeda. Uuringu tulemused olid ühesed: selgus, et inimesed, kes suutsid oma tänu sõnastada, olid üleüldse oma eluga rahuolevamad ja õnnelikumad.

Mis on siin põhjus, mis tagajärg? Tänumeel või õnnelik olek? Ei tea täpselt, aga tundub, et tänusõnade kaudu on sellesse positiivsesse ringi siseneda lihtsam. Meenub näiteks Dalai Laama ütlus: iga tunde taga on mõte ning kui me ka oma tundeid ei suuda teadlikult hallata, siis oma mõtteid suudame küll. Niisiis on meie enda otsus, meie küsimus iseendale igal hommikul: mille üle me tänulikkust tunneme? Kui sõnastame selle vastuse, siis olemegi juba sisenenud õnnelik-olemise-ringi. Jätka lugemist

Eluraamat

Epp ja MariaSee lugu ilmus minu Eesti Naise kolumnisarjas, oktoobrinumbris. Eks kirjutan siia blogisse peagi veel, aga praegu on kiired ajad seoses sellesama täiskohaga-ema olemisega :).

Alles oli meie sees Suve Suur Rahu, kui arvasime, et kõik on paigas ja me oskame ja võime olla rahul selle eluga, mis meile antud on, keset Eestit ühes väikeses linnas.

Aga elu on selline raamat, mille järgmist lehekülge piiluda ei saa.

Augusti lõpus juhtusid meie perega asjad, mida me plaanida ei osanud. Välismaalasest issi peeti kinni ja selgus, et ta sõidab vale juhiloaga, ja väärteomenetluse-trahv tähendas, et ka lähema 12 kuu jooksul ei saa ta Eestis autojuhieksamile minna.

See polnud ainuke põhjus, aga sellest sai “kosmiline põnts tagumikku”, uue lehekülje algus: otsus oma kodu välja üürida ja kolida mõneks ajaks meie teisele kodumaale, Ameerikasse. Järgnesid päevad täis kaste ja kotte ja kingitusi ja lubadusi tagasi tulla, pisaraid ja äpardusi… Jooks Rootsi laevale ja kajutiaknast paistev kaugenev siluett.

Jätka lugemist

Korduma kippuvad küsimused Kükita juhtumist

 

…kes teab, see teab, millest jutt käib. Kes ei tea, gugeldage näiteks “Justin Petrone juhiluba”.

Tahtsin klaarida…

JUSTINI SÕIDUSTIIL. Minu meelest on Justin hea juht, aga jah, ta sõidab pigem aeglasemalt ja ettevaatlikumalt kui kiiresti. Robbie Williamsi kontserdi järgset tee-olukorda kohta kirjeldas tema sõnadega, et tee oli kamikadzesid täis, autodest sõideti kolm-korraga mööda ja tal oli vahepeal tõsine avariihirm, seepeale oligi tema reaktsioon  sõita pigem aeglaselt, kiiruspiirangust veidi vähem. Ma ei olnud seal autos, aga ma kujutan ette, sest olen sedasi temaga autos olnud ja näinud, kuidas ta võib teistele juhtidele hakata närvidele käima: sõidab 80ga ja teised lendavad 120ga mööda.

Ja nagu ta oma blogis kirjeldas, ta sõitis kiiruspiirangust allpool, sest oli väsinud. Enamik juhte vist hakkab sel puhul just kiiremini sõitma? Eks inimesi ole erinevaid, pole minu asi arvustada, kas õigem on kihutada või kolonnist aeglasemalt sõita. Aga seda julgen küll arvata, et kui tõesti oli teel selline juht, kes Justini peale kaebas (nagu nüüd uudis oli), siis põhjuseks oli just nimelt erinev tempo. Jätka lugemist

Intervjuu “Psühholoogia Sinule” ajakirjas

PS6_2013-300x244
Nüüdseks on vist kõik soovijad seda ajakirjanumbrit näinud (ilmus mai lõpus), ma panen siia üles ka originaalintervjuu, mille põhjal ajakiri loo kirjutas.

Küsija: Ulvi Tüllinen

Vastaja: mina 🙂

Link ajakirjale: siin.

Mis see on on, mis on sind kogu elu tagant utsitanud jälle minna, olla teel, rännata? Kust see kihk pärit on?

Võimalik, et see on ajukeemiaga seotud. Või hoopis geenidega? Teadusel ei ole veel vastuseid.

Mul on minust aasta noorem õde, kellega me jagame ju väga sarnast lapsepõlve, aga tema ei taha isegi mitte üheks päevaks kodust ära reisile minna. Meie isa on ka samasugune. Võibolla on olemas mingi geenikombinatsioon, mida nad jagavad. Ja mina jagan sama oma vanaisaga, kes kogus maakaarte, gloobuseid, sõnaraamatuid ja reisikirju.

Kas sulle tundub vahel, et sul on olnud justkui kaks paralleelelu – üks reaalste inimestega, pere ja koduga siin Eestis, ja teine mujal – rännakutel. Kui sa oled Eestis, tundub teine elu justkui fantaasia, olles rännakutel aga vastupidi – Eesti elu kauge ja võõras?

Jah, see on üks fenomen, mis juhtub reisides. Sa näed oma eelmist elu, või siis niiöelda päriselu järsku teisest perspektiivist. Ma olen enamasti võtnud suured otsused vastu reisi ajal.

Või siis sulle tundub vahel, et sul on seljataga justkui mitu erinevat (järjestikust) elu?

Seda ka nagunii. Jätka lugemist

“Kas süda on ümmargune? 2. osa” sünnist ja – tulge kuulama-vaatama

plakatKirjutan neid ridu esmaspäeva lõunal. Kolmapäeva ehk ülehomme õhtupoolikul kell 18 on siis Tartu linnaraamatukogus selle raamatu nii-öelda esitlus. “Kas süda on ümmargune? 2. osa. Telesarja “Robinson” tagatoast”. Ma plaanin sinna kaasa tuua kausitäie valgeid koralle ja vikerkaarespektris sillerdavaid teokarpe, need on pärit Robinsonisaarelt ja iga soovija võib selle killukese koju kaasa viia.

Ja plaanin seal näidata pilte kolmest kohast siin planeedil, kus selle raamatu tegevustik toimub. Besari Saar Malaisias, Lõuna-Hiina meres, Bangkoki linn ja Singapuri linnriik. Tulge ja kaege ja kuulake.

Aga minu jaoks on see raamat midagi hoopis muud kui reaalsus. See on üks väga kummaline eluperiood, mida ma endaga aastaid salamisi kaasas kandsin, kuni see teisenes täiesti omaette looks, nii et ma ei oska öelda, kuidas see lugu tegelikult, “reaalsuses” oli.

See lugu juhtus/juhtub saarel. Ja saar on väga tugev sümbol. Saarest saab siin tekstist lõpuks, pärast puhastumist, abielu sümbol…. tundub mulle nüüd, tagasi vaadates.

Ja see on paradiisisaar, oma valge liiva, roheliste palmide ja türkiissinise merega. See on saar, mille meenutamine mind alati relvituks teeb. Aga sealsamas on see reality-televisiooni produktsioon oma kombitsatega: välise sära ja ootuste ja teistega manipuleerimise peale üles ehitatud masinavärk, millele tuleks alluda ilma liigseid küsimusi esitamata. Sind on siia valitud ja tee, mida me sult ootame! Jätka lugemist

2012 ja 2013

Aasta alguses arvasin, et mul tuleb toimetamisi palju vähem, aga ega ma kahetse. Kui praegu meenutan, siis olid kõik need raamatud kas head või lausa  väga head kogemused. “Minu Supilinn”, “Minu India” (mu lemmik selle aasta töödest), “Minu maailmameri”, “Minu Albaania”, kaks reisiromaani: “Võõramaalane” ja “Montreali deemonid”, lisaks lasteraamat “Kohviaur ja teeaur”.

Need tööd on kõik praeguseks raamatud. Tegelikult jääb 2012 aastasse veel üks toimetus, mis lugejaini jõuab alanud aasta veebruaris – Justin Petrone jutukogumik “Misjonäripoos”, mille (peamine) tõlkija ja toimetaja ma olen. Sellest raamatust polegi vist netis enne kirjutatud, aga tänasega siis märk maha. Täna läks tekst kujundusse. See on üks eufooriahetki raamatu saamise teel. Järgmine on siis, kui juba trükki läheb.

Iseenda kirjutamisest. Eks ikka need “Anna hambad”! Aasta esimeses pooles kirjutasin palju ka romaani (tööpealkiri “Jumalamäng”), mis aga hetkel pooleli jäi. Küll ta kunagi valmis saab. Uue aasta plaanides on hoopis “Kas süda on ümmargune?” teine osa valmis saada maikuus ilmumiseks ning lasteraamatutele lisaks kirjutada “Leena peenar”. Mõlemaid on alustatud, nii et see võiks olla aastaks realistlik ports…(Kui väga tubli olen, siis äkki saan ka südameraamatu kolmanda osa, seda on lihtsam kirjutada olnud, sest see on Indias ja seal viibin ma igal võimalusel, ka vaimselt :)). Jätka lugemist

Kingitustest, heategevusest, jõuludest, vol 2

Tahtsin rääkida tänulikkusest, aga ei oskagi sellest suurt midagi rääkida.

Olen tänulik, et mul on õnnestunud Viljandi waldorfkoolis kuulata ühe tänavuse “aasta õpetaja” Heli Kudu loenguid aastaaegade ja inimese loomuse rütmidest. Ja olen tänulik, et need minus nii palju mõtteid on tekitanud.

Üks neist ta lausetest oligi just see, mismoodi talvisel pööriajal peaks tekkima kõigepealt rahu hinge, sellest rahust saab tekkida rõõm ning tänulikkus – ja niisuguses hingeseisundis ongi aeg teha kinke. Mitte vastupidi!

Nii olengi ma seda rahu otsides liikunud vaikse rõõmu ja tänulikkuse poole. Mul on kõik parajalt hästi. Ja ma tahaks teid selle eest emmata.

Ja teate. See tuntud näoks olemine on nii imelik. “Petrone”, sellest on saanud bränd. Just nagu Walt Disney. Ajakiri võib solvuda, kui ma ütlen, et ei soovi kaaneloos esineda. Ja mulle võib koju tulla telemeeskond, kes lindistab “kogu tõde”, nii et ma tunnetan, kuidas see tõde käte vahel kuidagi kahtlaselt pudiks muutub. Mitte kellegi süül, lihtsalt meedia ongi selline. Isegi blogimeedia.

Kas see olen ikka mina, keda te näete?

Mul on ülimalt suur vajadus olla aus. Ja ma tunnen, et see, mis jõuab meediasse, ei ole kunagi päris aus. (Jälle üks suur sõna, ausus, millest tahaks rääkida, aga ei oska.) Need on mingid virvendused, mis muutuvad niipea, kui nad liikuma hakkavad. Ma ei taha valetada, aga kui ma suhtlen, siis info alati muutub selliseks natuke-valeks. Mis see on? Kas teistmoodi ei saagi suhelda?

Need suured tõed, mille poole ma liigun, on tegelikult väga lihtsad. Näiteks: “Sul tuleb ära anda suur osa enda asju, et õnnelikuks saada.” Seda ütles mulle juba Dima aašramis kaksteist aastat tagasi. Ma saan iga jõuluajaga paremini aru, mida ta mõtles.

…ja need lihtsad mõtted, kui need siis välja sõnada, kipuvad kõlama nii õõnsalt!

Kas teie usute, et asjade ära andmine teeb õnnelikuks?

Minu lapsed näiteks ei usu. Isegi seda on neile raske selgeks teha, et lihtsalt väike kinkimine teeb õnnelikuks. Ma ei teagi, kas neile on sellest midagi head, kui nad näevad, et nende ema seda teeb. Kas kunagi jõuab tehtud teo mälestus kohale?

Tulen tagasi selle esimese märksõna juurde. Tänulikkus. Lugesin hiljuti ühte uuringut – ka uuringud näitavad, et inimesed, kes suudavad oma tänu sõnastada-väljendada, on õnnelikumad. Lõppu ka raamatusoovitus (siin ka see uuring sees) – kui teil on plaanis lugeda ühte inglisekeelset psühholoogiaraamatut, siis raudselt seda: “Nurture Shock”.

…Vaat selline melanhoolsevõitu lugu täna. Aasta pimedaim aeg hakkab kätte jõudma. See on aeg enese sisse minekuks, et sealt valgust leida… ja teistega jagada.

Kingitustest, heategevusest, jõuludest, vol 1

Jõuluaeg toob vist rohkem välja inimeste ebavõrdsuse? Jõuludega seostub stress ja nukrus. Teised saavad (endale lubada) rohkem kingitusi? Teistel on suuremad pered ümber?

Ma olen üritanud oma peres ajada aastaid seda liini, et meil oleks vähem kingitusi, et me keskenduksime pigem iseendale ja nö sisemise valguse ajale.

“Meil Ameerikas väikseid ja ühekaupa kinke jõuluks ei tehta,” on mulle Justini ema otsekoheselt öelnud.  Tulen selle teema juurde veel tagasi, aga praegu kirjutan siis Eestist ja heategevusest.

(Kui keegi lugejatest teab mõnda saiti, mis konkreetselt lihtsalt läbiviidavale heategevusele on pühendunud, siis võiks selle siia kommentaariumisse lisada?)

Mulle soovitati seda lehekülge: http://www.heategevusfond.ee/joulupuu. Soovitan seda edasi teile. Igaühel on siin võimalik valida välja maakond ja üks konkreetne turva- või asenduskodus (vana nimega lastekodus) elav laps, kelle jõulusoov täide viia. Muide, jäin neid soove sirvima. Ei saa öelda, et ma oleksin kuidagi pettunud, või siiski? Püss, arvutirool, arvutimäng – aga need on konkreetsete laste konkreetsed unistused. Mõelda, mis tunne jõuluvanal võib olla (kui ta tegelikult olemas on? :)), saades kirja, kus poiss tahab püssi? Aga see selleks. Fotoaparaadi küsimine on minu jaoks normaalsem. Teen siin mõnele fotoaparaadi küsijale jõuluvana. Sellise asja kingiksin ka oma lapsele (püssi ja arvutimängu mitte).

Kellel vähegi võimalik, kinkige ka! Mõelda, et iga rea taga on konkreetne laps, kes loodab, et ta soov täide läheb. Nii paljud on veel ilma! Kui ma õigesti aru saan, siis need, kelle soovi netipõhised klikijõuluvanad ei täida, need jäävadki ilma… No kommi loodetavasti ikka saavad. Jätka lugemist

Varanduste kamber

Parem viimasel hetkel kui üldse mitte! Ehk satub keegi siit lugema ja läheb.. Täna õhtul on Püha Johannese Kooli jaoks raha kogumiseks heategevuskontsert. Ma tunnen selle kooli korraldajat Liivikat juba pea 20 aastat, Liivikal on otsekontakt selle maailma varanduste kambriga, nii et soovitan minna. Tahaksin ka ise, aga ei saa, Tallinn liiga kaugel.

Ja üleüldse, kui siin lugejate hulgas on kedagi, kes nõu ja jõuga saaks aidata Liivikat uue kooli korraldamisel, siis lugege www.pjk.ee. Liivika oli ka Rocca al Mare kooli üks ideelisi juhte (on siiani, aga tunneb nüüd kutsungit uue kooli loomiseks.) Jätka lugemist

Kuhu edasi… majavahetusest

Pühapäev oli imetore. Selg jäi kartulivõtust just parasjagu kangeks, kopsud said metsa- ja maaõhku täis, kotid said õunu ja seeni täis. Kui õhtul autosse istusime, et kaks ja pool tundi Setomaalt Viljandisse loksuda, siis oli süda kuidagi väga rahul. Muidugi, päev otsa 100% õues olnud. Selliseid päevi ei tule ette linnas, ka mitte väikelinnas, vähemasti meil mitte. Miks me küll nii harva Setomaal käime? Ahjah, see kaks ja pool tundi.

Ja järjekordselt sõidame kusagil keset pimedust käänulisel teel, lapsed tagaistmel magamas, ja arutame, mida küll peale hakata tulevikuga. Väga sümboolne. Sõidame pimeduses ja kaardistame erinevaid võimalusi ja vajadusi. Miks võiks Setomaale juurde ehitada ja hakata seal pikemalt-mugavamalt perega olema? Miks võiks Setomaa koha maha müüa (või vastupidi, ei võiks? Sest see on siiski meie ainuke reaalne side tegeliku eluga, lapsed on just siin näinud, kuidas tibud kooruvad, põrsad sirguvad, kartul kasvab jne, kõik see tänu imetoredatele naabritele)? Miks me peaks Viljandisse jääma? Kas Setomaal on vähem (või rohkem?) meile sobivat kultuuri kui Viljandis? Kas me saaks hakkama Setomaal elades ja lapsi Rosma waldorfkooli sõidutades ja kas see igapäevane sõit oleks meie põhimõtetega kokkuklappiv? Kas me peaks kolima mõneks ajaks USAsse, et lastele inglise keel ja vanavanematega suhe tagada? Kuidas me ikka nende Eesti talvedega hakkama saame, kas harjume? Kas saaks elada pool aastat Eestis (Viljandis või Setomaal?) ja pool aastat ee… Indias, Goas, inglisekeelse waldorfkooli külje all? Või saaks ka USAs elada poole aasta kaupa? Kuidas oma ellu merd tuua, see ju veel ka. Nii et vahepeal ronib ka Pärnu kaardile neis jutuajamistes. Jätka lugemist

Tasakaalust (väljas)

Ma pole öö otsa magada saanud ja eile lõhkus pea valutada. Küll on raske sellises olukorras selgelt mõelda. Kujutad ette, et sul on olnud mingisugune plaan, ütleme, viimased kuus aastat, ja siis ühe päeva jooksul saad aru, et see plaan ei toimi. Sind on küll varem hoiatatud, et see ei pruugi toimida, aga sa ikka hoidsid sellest plaanist kinni, sest muuta seda olnuks raske. Jätka lugemist

Kilde elust: kuidas teeselda pimedat jm

Meikari skandaalist. Mulle tundus, et see parteide rahastamine oli kogu aeg avalik saladus, kuigi ma ei oska näppu peale panna, kust see tunne mulle tulnud oli. Äkki sellest kunagisest artiklist?

Igatahes mulle tundub, et Silver Meikar sai endale oma avaldusega tulevikuks palju hääli rahva hulgast. Omaette küsimus, kas ta kaotas totaalselt usalduse poliitikute hulgas :).

Ühte head raamatut lugesin äsja. Nimelt Roy Strideri “Mongoolia memuaare”. See oleks võinud ilmuda ka “Minu Mongoolia 2” nime all, aga Roy kirjale vastamine võttis toona aega ja nii läks see asi Varrakule. Ongi vist hea, sest meie oma sarjas oleks ilmselt saanud küll suurema tiraazhi panna (see on üks pudelist välja saanud dzhinn, eks), aga poleks saanud lisada sel kujul illustratsioone.

Mis mind selles raamatus kummitama jäi, oli Roy elu pimedama.

Jah, just nimelt. Ta teeskles pimedat, et saaks oma koeraga (õigemini koertega, sest sõber teeskles teist pimedat) lennata lennumasina salongis .Lennud paraku venisid pikemaks, kui ta arvestanud oli…

Ma olen alati mõelnud, et see on nii kohutav, anda oma uimastatud, kuid siiski maailma aduv koer ära kusagile pakihoiuruumi lennuki kõhu all. Mida see loom seal küll üle võib elada. Ma ei suuda sellele mõelda.

Ja Roy on suurejooneliselt loominguline inimene. Kuidas ta selle täpselt läbi viis ja kas vahele ka jäi, seda lugege juba raamatust. Aga mina siin mõtlen nüüd juba teist päeva, mis tunne kül on pime olla.

Praegu mõtlesin, et postituse esimene ja teine ots sobivad kokku. Ka nn Meikar-gate on seotud sellega, “kuidas me pimedat teesklesime”.