Rubriigiarhiiv: filmid

1944. Valikutest.

(Pilt: ERR static) 1944Ikka veel on see lugu (film “1944”) silmade ees… Teate ju küll seda tunnet, on öö ja sa kannad veel päeva enesega kaasas, on emotsioonid, mida elad uuesti üle (need on need, mis varem või hiljem unenägudesse tulevad) – pilgud, pildiread… Ja ma tean, et see jääb nagunii minu sisse, aga las ma siis kirjutan veidike… sest unenägusid ju alati teadlikult ei mäleta.

/Eelmisel suvel käisin palju tearis ja siiani kahetsen, et ei võtnud aega oma emotsioone värskelt kirja panna… Mõned korrad panin, ja saan hiljem lugedes aru, et korraliku retseptsiooni osa minu jaoks on kirja panek. Muidu unustan, läheb kõik tuulde…/

…Kust alustada oma juttu? Kõigepealt, kes olin mina, kui ma filmi sisenesin? Olin üks tige ärahellitatud jõnglane. Ma jäin maha kokku neljast bussist, ja telefon ei postitanud Facebooki mu abipalvet, ja ma istusin kaks tundi lihtsalt bussijaamas, sest pileteid polnud saada, kujutage ette! – Vaat sellise emotsiooniga sisenesin ma filmi, õigemini Lux Express bussi.

Esimeste filmiminutite peale hakkas mul juba piinlik. Milline nõme esimese maailma probleem mul oli. Kuidas sõjavalgus ülikiirelt kõiki perspektiive muudab…

SEE LUGU ON JU PÄRISELT JUHTUNUD JA JUHTUB VEEL. Juhtus 1944 ja juhtub kusagil (näiteks Süürias) just praegu, ja karta on, et juhtub kunagi uuesti ka siin maal. Varem või hiljem.

Lahingustseen filmi alguses oli kuidagi omamoodi… Ma olen lapsena-teismelisena palju patriootlikke sõjafilme vaadanud, olen ju Lõuna-Eestist, seega KeskTV ja Eesti TV olid minu meelelahutajad. Mäletan seda emotsiooni, seda taju. Vaenlase vaatamine tekitas teatud hasarti talle pihta saada. Vaenlasel ei olnud nägu ega tuttavaid näojooni. Teda nägid vaid hetkeks.

Tundub, et “1944” lahingustseenis olid need hetked veidi pikemad. Või oli see minu äratundmine ja ootus, mis nad justkui pikemaks venitas? Ma teadsin ju, et see film räägib vennatapusõjast, seda ütlesid ka avatiitritesse pandud faktid. Ja siis näed justkui läbi snaiperisilma sinu poole jooksvat meest. Tavalist eesti meest. On ootus: snaiper langetab nüüd kohe oma fookuse ja „Kurat, Ants!” Tunneb ära sugulase, naabri… kelle iganes. Kellegi tunneb ära.

Aga ei. Ta lasi. Mees kukkus.

Ja järjest ja järjest oli neid Antse, kes jooksid, hetkeks oli neil eesti mehe nägu ja elu, ja ma kogu aeg mõtlesin: nüüd.

Ja ma isegi ei märganud veel sel hetkel, KELLE POOLEL ME OLEME. Loe edasi 1944. Valikutest.

Minu valik PÖFFi sel aastal

Sel aastal on mul tekkinud filminälg. See, et kodus pole telekat, hakkab siiski natuke nälga tekitama (kuigi tänu sellele oleme palju raamatuid läbi lugeda saanud ja pealegi, kui oleks kodus telekas, siis käiks kaklus-konkurents lastega ja häid filme ikka ei näeks…) See on muide asi, mida ma New Yorgis elamise juures kõuge rohkem taga igatsen: kuidas olid kliki kaugusel kõikvõimalikud filmid, mida sai DVD-dega Neflixist tellida. Peaks uurima, kas netflix.com on edasi arenenud ja saab juba ka netipõhiselt häid filme sealt laenutada.

Aga jah, kuna sain “Ameerika 3” lõpetamiseks veidi tähtajapikendust, siis õnnestus tekitada selline auk ellu, mille täidavad tunnid suure ekraani ees. Minu valik, panen selle siia üles. Ei tea muidugi, kas kõiki õnnestub vaadata, see on nö ideaalprogramm.

NB Filmidel on linastusaegu muid ka, aga ma panen siia kirja enda aja, lihtsalt iseenda jaoks.

HEARBEATS / KUJUTELDAV ARMASTUS –Lihtne stiilne film armastusest ja -kolmnurgast, mulle sellised meeldivad. Ja rezhissöör vaid 21. aastane, imelaps, kes esimese hea filmi juba 16aastaselt tegi. Loe edasi Minu valik PÖFFi sel aastal

Otsitakse ameeriklasi või “ameeriklasi” Tolgi-Maimiku uue filmi võteteks

Panen oma Facebooki teate sisu kiirelt siia ka (jah, Justin osaleb ka seal ja võtetelt on veel inimesi puudu..)’
Maimiku-Tolgi uus mängufilm “Kormoranid” vajab abi! Homme ehk kolmapäeval 1. septembril filmitakse Tallinnas Nokia Kontserdimajas usukonverentsi stseeni, kuhu oleks vaja hingelisele teejuhile Peeter
Ristsoole kaaskonnaks 6-7 rõõmsalt usklikku ameeriklast. Põhimõtteliselt on vaja inimesi, kes ei näeks liiga eestlaste moodi välja, nagu ma aru saan 🙂 Kes saab osaleda, ühenduge Eva, tel 53 820709 või evakybar@gmail.com

Nepaali filmi- ja vestlusõhtu

Roy Strider ja “Minu Nepaali” autor Kaia-Kaire Hunt tutvustavad Nepaali.

Location:Genialistide klubi
Time:9:00PM Wednesday, March 10th

Selle kolmapäeva õhtul ootame kõiki Nepaali-teemalisele filmi- ja vestlusõhtule. Muusik ja kirjanik Roy Strider (“Minu Mongoolia”) räägib juttu Kaia-Kaire Hundiga, kes elas Nepaalis ning tegi seal vabatahtlikutööd. Õhtu käigus saame teada, mis elu elavad inimesed Himaalaja jalamil, kuidas on sealne ühiskond erinev meie omast ning milliseid üllatusi Nepaal pakub.

Pärast vestlust näitavad Roy ja Kaia-Kaire 2008. aastal valminud režissöör Neasa Ní Chianáin‘i skandaalset dokfilmi “Fairytale of Kathmandu” (“Kathmandu muinasjutt”).

Film jälgib Iiri poeedi Cathal Searcaighi elu ja tegevust Nepaalis. Algselt luuletajast sõbra kutsel müütilisest Himaalaja riigist filmi tegema sõitnud režissöör avastab viimaks, et sõbra elu pole sugugi nii helge nagu seda välja näidata soovitakse. Sõbraliku lääne mehe ja usaldavate idamaa poisikeste sõprus võtab veidrad värvingud. Viimaks on filmi autor sunnitud algsest ideest loobudes tegema oma sõbrast ja naabrist ehmatava linateose.

Pärast filmi pakub Roy traditsioonilist Nepaali teed.

Homme loodetavasti saan aega siia blogisse ka oma eluoliust kirjutada. Oleme praegu Singapuris, tagasi Malaisiast.

“Minu Maroko” pressiteade (filmi- ja vestlusõhtu)

Riputan selle siia ka:

JAANUARIS ILMUB  MINU …  SARJA UUS JA PÕNEV RAAMAT
MINU MAROKO

Araabia filoloog ja islamoloog Kätlin Hommik-Mrabte esitleb 14. jaanuaril
kell 18.00 Tartus Genialistide klubis oma uut raamatut  “Minu Maroko” .
Autobiograafilises raamatus alapealkirjaga  “Maailma teistpidi vaatamise
õpik”  avab noor eesti naine oma moslemiks kasvamise ja araabiamaailma
sisseelamise tagamaid.

Raamatu autor jõudis oma religioossete otsingute tulemusel islamiusuni
ülikoolipäevil Tartus. Araabia keele ja Koraani õpingud viisid naise
Pariisi. Seejärel viis autori tee Kuveiti, kus ta abiellus.   Loe edasi “Minu Maroko” pressiteade (filmi- ja vestlusõhtu)

Tulge Mongoolia filmiõhtule, kus saab ka teed ja kurgulaulu

See üritus on Genialistide klubis, Tartus, kolmapäeval, 6. jaanuaril kell 9 õhtul. Muusik ja kirjanik Roy Strider näitab 6. jaanuaril kl 21 Genialistide klubis Mongoolia ja Saksamaa koostöös 2005. aastal valminud Byambasuren Davaa filmi “Kollase koera koobas”.

Ühtlasi peab Roy enne filmi lühida loengu sellest kaugest ja
avarast riigist ning esitleb oma äsjailmunud raamatut “Minu Mongoolia”
Pakutakse ka Mongoolia teed, kurgulaulu ja soodushinnaga „Minu
Mongoolia” raamatuid.
Soovitan minna (ise olen veel siin New Yorgi kandis, kui ilm lubab, siis läheme just samal päeval Ithaca ökokülla…)

Filmidest-raamatutest-muusikast

Mulle meenus, et vastasin mõni nädal tagasi Naistelehe küsimustele, sisse olevat läinud imeväike osa – avaldan pika vastuse siin siis ka.

* Lemmikraamat läbi aegade?

Esimesena meenub Kahlil Gibrani “Prohvet”. See on mu lemmik olnud aastaid, nii imeline raamat, korraga kogu maailmast, kõigest, mis on oluline, poeetilises lihtsas keeles. Eesti keeles ilmunud Doris Kareva tõlkes.
Aasta raamat 2009 on minu jaoks siiani aga Elizabeth Gilberti “Söö. Palveta. Armasta” – minu jaoks inspiratsiooni- ja julgusevõtu allikas, kui ise oma spirituaalseid reisikirju (hetkel sahtlisse) kirjutan. Olen oma maitselt ilmselt romantik, meeldivad sellised natuke valusad teosed, näiteks üks väga ilus lühiromaan on Marguerite Duras “Armuke”. Loe edasi Filmidest-raamatutest-muusikast

Tuulepealsest maast ja meie lugudest

Neljapäevaõhtul sattusime (külas olnud venna soovitusel) vaatama ETV-s jooksvat ajaloolist seriaali “Tuulepealne maa”. Eks olin sellest kuulnud-lugenud küll (et kriitikutele ei meeldi, aga rahvale meeldib…)ja mul oli plaanis see kunagi ära vaadata, samamoodi Justinil.

Tõtt öelda haaras see põgusalt “no heidame pilgu peale” vaadatud 11. osa nii kaasa, et nüüd olemegi ära vaadanud ka eelmised (need on saadaval nii Elioni digiboksi videolaentuses kui ka ETV koduleheküljel). Haaravad inimsuhted ja veel rohkem haarav ajalugu. Olin just enne lugenud üle oma lahkunud vanatädi Salme memuaarid ja värskelt selle üle mõelnud, kuidas pered olid enda elu 20 aasta jooksul üles ehitanud ja kuidas see kõik laiali kisti… Seriaal tekitas nüüd vajaduse kiirelt mõni ajalooraamat ette võtta ja meelde tuletada teemasid. Loe edasi Tuulepealsest maast ja meie lugudest

Killukesi

Huvitav, kes on uus Edgar Valter?

(Nii nagu Remo Savisaar on uus Fred Jüssi ;).

Ma loen lapsele iga õhtu hunniku raamatuid ette, tuhnin raaatupoodides ja -kogudes ja see küsimus on mind viimasel ajal kummitanud. Kes on see uus lasteraamatute kunstnik, kelles saab fenomen, suurem kui elu ise?

Selline jäädvustamist vääriv killuke. Kõnnime mööda Tartu kesklinna, kui meie poole pöörduv kaks välismaalast. Inglise keeles küsivad nad, et kus asub “Dämbieemadžaa”. Loe edasi Killukesi

Veel üks väike soovitus – Totoro

Olen sellest kunagi pajatanud, kuidas me jaapani multikate võlusfääri sattusime. Ja see “Minu naaber Totoro” on nii minu kui Marta lemmik. Väga hästi tempereeritud lastefilm mu meelest. Hirmu ja õudust ka veidi, aga siis selgub, et pole põhjust – metsatroll on hoopis hea. Looduse maagiline maailm. Ja minu jaoks on see film ka kuidagi… kadunud maailm. Tegevus toimub (vist) 1950ndatel ja kuigi see on Jaapani nostalgia, toimib kogu olustik ja detailid ka meile nostalgiat tekitavalt. Kaks õde. Ema haiglas (aga ta saab terveks!). Hajameelne teadlasest isa. Sõbralikud hajevil kummitused. Muusika, mille plaadi ma lihtsalt pidin ostma. Maailm, kus keegi pole paha ja kus imed juhtuvad nurga taga.

Jookseb tänasest Tallinnas Sõpruses, Tartus  Ateenas näidatakse korra veel jaapani anime-festivaliga seoses, 13.aprill kell 14.

Veeprobleemid ehk film täna õhtul

…ETV-s 22.30

Veest, inimestest ja kollastest kanistritest (Über Wasser. Menchen und gelbe kanister, Austria/Luksemburgi 2007)
Austria kineasti Udo Maureri dokumentaalfilm on siiras ja mõtlemapanev lugu veest, nii enesestmõistetavast ning ometi asendamatust elemendist kolmes maailma erinevas paigas: Bangladeshi Brahmaputra jõe deltas, kus inimestel jääb vee pealetungi ees üha kitsamaks; Aralski linnas Araali mere ääres, kus laevavrakkide vahel jalutavad nüüd kaamelid; Nairobi suurimas slummis Kiberas, kus puhas vesi maksab hingehinda. Sel teekonnal avaneb jahmatav pilt inimeste igapäevasest eluvõitlusest – hoolimata veest, veega ja ilma veeta. Film on eetris ETV keskkonnakuu raames.

Filmisoovitus täna õhtul 21.35 Kanal 2-s – Team America

katkend mu 2006. aasta jaanuari blogist, kus tegin ülevaate oma eelmise aasta meeldejäävamatest filmidest – http://eppppp.spaces.live.com/blog/cns!3C2B631CD0B43215!965.entry

Team America: World Police , rezh. Trey Parker
Meeleolumuutus!
Nüüd kinnitage turvavööd ja häälestage end rõvedale mustale huumorile, küünilistele naljadele Ameerika suhtes, ja kui teile on miski püha, siis võite kindel olla, et ka see saab pihta (näiteks saavad ühtemoodi nii sõjardid kui sõjavastased liikujad). Loe edasi Filmisoovitus täna õhtul 21.35 Kanal 2-s – Team America

TV3-s täna õhtul: Hollywoodi versioon kliimasoojenemisest

Nohnii, PÖFFile ei jõudnudki, tilgun siin nina teleka ees ja tahtsin teha väikest reklaami: TV3-s hakkab kell 21.30 film “Päev pärast homset”. Loomulikult on see “lihtsusta ja liialda” variant, aga näiteks meie papa John hakkas pärast selle filmi vaatamist kliimasoojenemist palju rohkem jutuks võtma.

Väidetavalt oli see film eelmäng, miks USAs Al Gore´i dokfilm “Ebamugav tõde” nii populaarseks osutus. Sellest kirjutasin siin.

“Ameerika unistuse” lõpp

Olen nii palju viimasel ajal inimestele soovitanud silmi avavat dokumentaalteost “End of Surburbia” ning kuulnud vastuseks, et Eestis pole seda filmi saada…

Nõnda otsustasingi selle sõnumi ümber jutustada. Istusin mitu tundi DVDmaki ees, arvuti süles, ja ma ei kahetse neid kulutatud hetki mitte karvavõrdki. Minu meelest on see väga oluline film. See keskndub Ameerikale, aga üha enam on levimas ka Eestis seesama ameerikalik autosõltuvus ja eeslinnade venimine kaugele keskusest… Kas sellel on tulevikku? Loe edasi “Ameerika unistuse” lõpp