Elust kirju: Epp Petrone ajaveeb

Archive for the ‘Giustino’ Category

Ma koristasin ühte tuba ja leidsin sealt ühe koti, kus olid kirjad enam kui kümne aasta tagant. Ja romaanialged.
Päikeseviirus istusin ja mõtlesin, kuhu põgeneda, mida teha?! Elu tundus justkui paigas olevat enne seda koristamistööd, kõik on päevade, nädalate ja kuude kaupa enamvähem plaanitud.
Nüüd tundus, et…
- Esiteks: “Kas süda on ümmargune?” on ikkagi ilukirjandus (autobiograafiline, muidugi), ma olin kas kogemata või meelega sealt välja unustanud liine, mis tegelikult mu elus olulised sel ajal olid.
“Mis seal imestada, sa ei saa ju KÕIKE ühte raamatusse panna!” ütles Justin rahulikult seepeale.

Tema seisab siin kõrvaltoas teises päikeseviirus ja kirjutab “Minu Eesti 2″ ja ütleb, et saab väga hästi aru, et see on ka ainult killuke, mitte sugugi see, mis TEGELIKULT juhtus.
“Ja kas ka see tunne on sul, et see pole see, millsks sa tegelikult võimeline oled?”
“No see tunne jääb vist alati!”
Selline hea rahulik mees.
Kirjutab alati seistes, postamendi peal. Nagu Tammsaare. Mina kirjutan alati kas kägardunult, jalad ristis, läptop süles padja peal. Kirjutuslaudu siin majas ei vajata muuks kui vahel paberite sorteerimiseks.
- Aga teiseks: veel, ma sain aru sellest, et ma ikkagi elan vale elu. Või ütleme, saan aru eluperioodi ajutisusest. Ma tahan ikkagi jõuda sinna üksikule saarele, olgu see siis kus iganes (“sinus eneses”, see võib ka olla keset suurlinna). Sinna, kus on lõppenud muud kohustused ja saab proovida nn ilukirjutamisega tegelikult lõpuni minna, vähemalt poole pealegi minna. Need kunagised kritseldused andsid selleks julgust.
Praegu pean ma eelkõige kirjastaja olema. Ja ema. Üle kahe prioriteedi inimesel olla ei saa. Vabandust, ma olen seda siia blogisse vist juba kirjutanud?

Ilusat kevadet ja tehkem ikka vahel suurpuhastust!

See ameeriklane Justin, kes sattus täna avariisse, ei olnud meie Justin. Muud ma ei oska öelda ka, kui et meile on õhtul mitu korda helistatud ja muretsetud, sest kusagil uudistes oli räägitud Justinist, kes sattus Tallinnas avariisse.

Heake küll, jätkan oma postitustesarja teemal, mis mulle enk kõige keerulisem. “Minu Eesti”.

Mis tunne on olla raamatu peategelane, kui sul endal selle teksti üle kontrolli ei ole?

Mis tunne on näha end armastava inimese silme läbi ja teada, et tuhanded sinu kaasmaalased on nüüd samade silmadega sind näinud? Ainult et kes soovib, see võib muidugi omalt poolt natuke – või palju – mõrkjat kadedust lisada ja näiteks su piltidega kodus voodood teha. Read the rest of this entry »

Ja siin on Justinilt saadud tema pikad vastused Tartu Ekspressi toimetajale Jaan Olmarule. Ajalehte olevat ka need jõudnud palju lühemal kujul – siin on pikk variant (ajalehte ennast netis praegu ei paistagi olevat). Nägin, kui Justin neid umbes tund aega omaette trükkis ja vahepeal naerda mugistas. Neid pole keegi keeleliselt-sisuliselt toimetanud.

(ja ühel päeval kirjutan teile, mida MINA sellest raamatust arvan…

JUSTINI VASTUSED JAAN OLMARU KÜSIMUSTELE

Mis sai selle “Minu Eesti” kirjutamisel määravaks ja kui raskelt või kergelt raamat kokkuvõttes sündis?

Mina alati olen tahtnud raamatuid kirjutada. Ma hakkasin kirjutama raamatuid täitsa vara minu elus. Esimene “raamat” oli nagu pildialbum “Star Wars”-ist. Ma mäletan hästi selle raamatu loomisest. Olin väga uhke ja ainult kuueaastane sel ajal. Kui ma olin natukene suurem mul oli idee elada nagu Ernest Hemingway või Henry Miller — et ma saaksin põgeneda Ameerikast ära Euroopasse, kohtuda eksootiliste naistega, juua palju veini, ja kirjutada midagi eriti sügavalt ja eriti oivaliselt. Read the rest of this entry »

Küllap te teate, et me kogume oma raamatute meedialingid ka siia: http://www.petroneprint.ee/meedia.php.
Aga siiski märgin ära:
Justin käis esinemas Terevisioonis (siin lingis on vaja kerida kohta 73:12): http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=98952.
Andis oma elu esimese online-intervjuu eesti keeles: http://www.gossip.ee/articles/1922.
Ja “Minu Eesti” sai ka esimese arvustuse: http://raamatudjafilmid.blogspot.com/2009/10/minu-eesti-justin-petrone.html.

Siin on meie Justini hääl – turundusvideo, mis tutvustab Ameerika kirjastajatele Erika Salumäe elulooraamatut.
http://www.youtube.com/watch?v=eFP3ULKa15w

ps. Kuidas saab siia wordpressi panna You Tube videot pildina? Mina justkui ei saagi…

“Ma sain aru, et minu rahutu hing ei ole ilmtingimata paha,” kirjutas Mann oma “Minu Alaska” raamatus ja mind valdas seda lugedes  äratundmisrõõm. Mina olen ka rahutu. Mul on elus muster: ma ei suuda kaua ühe koha peal püsida. Kusjuures ma tahan vanadesse kohtadesse uue ringiga tagasi tulla, ma ei taha neid kohti ja inimesi igaveseks hüljata, aga kui ma tükk aega paigal olen, siis tulevad need teised kogetud hetked meelde, kõik need olnud emotsioonid, lõhnad ja värvid kangastuvad ja tahaks edasi (või tagasi) liikuda.

Kas kunagi saabub rahu ühes kohas, ma ei tea. Aga ma tean ja näen, et midagi keeb minu sees. Jälle. Read the rest of this entry »

“Noh, mis toksid seal?”

“Aa, mõtlesin, et pole blogisse ammu kirjutanud…”

“Jaa, mis kirjutad siis?”

“Tead, mäletad, ma ütlesin sulle hommikul, et Ekspressi vahel oli kaks kommi! Ma olen nüüd mõelnud tükk aega, et huvitav, kas need olid tootetutvustus? Miks nad niimoodi lahtiselt sealt vahel olid, see ei ole ju loogiline…” Read the rest of this entry »

“Mis sul õnnest puudu jääb?”

“Kui saaks sagedamini esineda…”

See oli minu ja Justini dialoog. Me ikka vahetevahel, päris sageli, küsime teineteiselt, mis meil õnnest puudu jääb, ja siis mõtleme, kuskohapealt see puuduv lapp leida, et elu perfektseks lappida . Read the rest of this entry »

Panen siia oma vastused (Pullerits küsis, Postimees Arteri loo jaoks):

- mis vahe on Sinu ja Su tuttavate eestlannade arvates eesti ja mitte-eesti meestel? kas välismaa mehed on mingis mõttes teistsugused (väärtused, hoiakud)?

Mulle tundub, et lääne mehed on keskmisest eesti mehest rohkem abiks kodutöödes ja lapsekasvatamisel. Aga väga raske on niimoodi üldistada!
Vastu olen kuulnud, et lääne meeste meelest on eesti naised mõnusalt ja üllatavalt traditsioonilised: viitsime kududa ja küpsetada. Ilmselt paneb see meil, eesti naistel, kõrvad liikuma, kui niisuguste enesestmõistatavate oskuste eest kiita saame. Ja kui see mees siis veel appi küpsetama ja nõusid pesema tuleb!

- kas oled mõelnud (ja ka Su tuttavad, loomulikult), mis keele ja rahvuse ja kultuuriga saavad olema lapsed? ja siis omakorda nende lapsed?

Me oleme algusest peale järginud reeglit “issi keel” ja “emme keel”, praeguseks räägib vanem tütar (peagi 4aastane) mõlemat vabalt ja teab täpselt, kellega mis keeles suhelda. Oleme ka oma elu nii sättinud, et lapsed saaksid oma üles kasvamise ajal elada mõlemas kultuuris, nii USAs kui Eestis. Praegu näiteks elame Tartus ja puhkused plaanime veeta New Yorgis, tulevikus kunagi teeme ilmselt jälle vastupidi. Read the rest of this entry »

Sel ajal, kui lapsed magavad ja mina kirjutan, vahib Giustino menukit “Tantsud tähtedega”, ühe laulu ajal naerab omaette eriti kõva häälega ja siis hõikab mulle, et ega mul ole midagi selle vastu, kui ta puuetega lastele palju raha annetab.

Ma ei teagi, kui palju ta nüüd annetas, st kui palju kordi helistas, aga tema lemmik igatahes olevat edasi saanud

Vaatan, et meie “Meestest, lihtsalt” raamat on pannud inimesed küsima ja vastama mehe-naise suhete teemal: Daki siin, Ragnar siin, Sepp siin, Triin siin… Pille-Riin siin… Võibolla keegi veel.

Mulle tuli seepeale meelde, et kirjutasin kord pihtimusloo “Miks ma olen õnnelik?” See sai kirjutatud siis, kui olime Giustinoga umbes kaheksa kuud koos olnud. Nüüd on kooselustaazhi üle viie aasta. See on minupoolne “Meeste-raamatu” õnnelik lõpp.

Avaldatud aastal 2003 Eesti Naises ja sealt pandud edasi ka Delfi Naistelehte. Toona oli see anonüümne, aga ega siin midagi häbeneda ole, võin üles küll tunnistada, et mina see olin, kes oma õnne toona analüüsis.

PS. Jutt on kohaldatud veidike Eesti oludele, tegelikult kohtusime täiendkoolitusel Soomes ja elasime mitte ühe riigi, vaid ühe planeedi eri otstes. Read the rest of this entry »

“Jeez, i got stung by the leaves!!”

Justin just tuli tagaaiast tuppa, ärevil, ja näitas kätt.

Ehhee. Nõgesekuplad. Need lehed hammustavad jah!

—

Muidu läheb hästi. Justin sai teada, et Tartu Ülikooli juhtkond rahuldas ta palve õppida osalise koormusega (loe: peame sel semestril vähem õppemaksu maksma). Aga homme sõidab ta Läänemaale, uurima rannarootslaste elu “Citypaperile” ja “Itching for Estonia” raamatule. Kui siin lugejate hulgas on juhtumisi mõni Noarootsi inimene, siis võtke ta hästi vastu

Einoh, kaks pirni ühe tunni jooksul.

Esiteks sain kultuurkapitalilt teada, et nad ei toeta Fred Jüssi “Jäälõhkuja” kordustrükki.

Ja teiseks saabus just koju Justin teatega, et Tartu Ülikool ei lasegi tal olla osalise õpiajaga, vaid tahab täisaja õppemaksu (mis sest, et ta sel semestril vaid kolm loengut võtab).

Põmm.

–

Jäigi see ära avaldamata, vahepeal on möödunud paar tundi. Tartu Ülikooliga õnnestub ehk bürokraatiajamad lahendada (neil ei olevat varem sellist juhtumit olnud, et välistudeng tahab õppida osalise koormusega ja sellepärast polnudki talle ankeeti valikuvõimalust kirjutatud; nüüd peab Justin otse rektorile avalduse kirjutama ja loodetavasti see rahuldatakse.) Read the rest of this entry »

…st reaalmaailmast.

Elu on mul vahepeal nii kiireid käändeid võtnud, et lihtsalt ei jõuagi internetti. Ja see elu on täis: edasi lükatud tähtaegu; hilinemisi ja äraunustatud kohtumisi; täis sirgeldatud pabereid nimekirjadega, kust õhtuks heal juhul pool saab maha tõmmata, muu jääb homse varna. Ja helisev telefon kipub liigsageli tekitama teatud äraheite-sündroomi… jne. Read the rest of this entry »

Tänases TV3 Kahvlis räägib Justin koos teise ameeriklase Scottiga oma Eestimaast.

Ja minul on kõik korras, ainult väga kiired ajad

Et tulin siis korraks arvuti taha hinge tõmbama, ajud pakkimisest väsinud.

Et tegin siis lahti Delfi ja ennäe uudist – Tartu skinheadid peksid noori venelasi, Vene Erakond Eestis aktiviste. Read the rest of this entry »

Vaatasin, et Justin on oma blogis eile kirja pannud enda muljed Eesti kinnisvaraturult Read the rest of this entry »

Blogisse isikliku info kirjutamine on üks kummaline asi. Kellele ma seda kirjutan? Kõige lähedasemad sõbrad ja sugulased teavad tähtsat uudist nagunii. Read the rest of this entry »

Mõtlesin, mida ma kirjutasin jaanuaris oma uue aasta resolutsiooniks?

Ja täielik üllatus tabas mind. Kõik on täide läinud?! Read the rest of this entry »