Rubriigiarhiiv: kirjastamine

“Minu”… lugudest ja külast

Miks me seda teeme? Miks me kirjastusena paneme autoreid (või siis küsimus autoritele: miks me paneme iseend) selle köie peale kõndima: hoida tasakaalu on keeruline, ühel poolel on vajadus jutustada lugu, luua karaktereid, olla siiras, jõuda läbi selle loo lähemale iseendani… aga teisel pool on inimesed. Iga raamatus (taas)loodud karakter on ju ka päriselt olemas. Ja igaühel on oma arvamus iseendast ja oma arvamus sellest külast, mida kirjutaja on kirjeldada võtnud.
„Küla” all mõtlen ma siinkohal nii küla, linna, saart, riiki kui kas või kontinenti. Olenevalt raamatust.
Olen ise need valud üle elanud siis, kui ma olin populaarne USA-teemaline blogija ja kui teised väliseestlased mu blogi leidsid. Kes mina selline olen, et olen võtnud endale õiguse Ameerikast teistele kirjutada? Miks just mina?
Eks neid õigusi olegi mitu tükki. Minul on õigus kirjutada, teistel on õigus kritiseerida ja puudutatud olla. Neil on muidugi ka õigus ise oma versioon kirjutada, ja neil on samas õigus öelda, et nad ei taha ise kirjutada. Neil on õigus lugeda (välja tekstist, mida iganes nad soovivad), on õigus pooleli jätta, on õigus teistele oma sõnadega ümber jutustada.
Nii käib tasakaaluotsimine erinevate õigusetuulte vahel.
Minule on andnud pidepunkti neis eri tuultes see teadmine, et tuleb vaadata kaugele. Öeldakse, et köiel kõndija ei kuku maha siis, kui ta selle oskuse kätte saab.
Ja kaugel, seal on tuleviku lugejad. Ka neil on oma õigus: teada saada, mis elu me siin selles kümnendis elasime. Usun, et kui kirjanik kirjutab siiralt ja mitte takerdudes oleviku takistajatesse (et kellele meeldida või kellele ära teha või kellele mitte ära teha), siis ta saab kirja niiöelda oma loo oma häälega, ja just see on kõige olulisem, sedakaudu voolab nn ajastu mahl.

Ja muidugi loodan ja usun ma, et mitte ükski meie autor ei tee meelega haiget.
Mulle meenub ikka üks dialoog „Minu Ameerika” lugejate hulgas. Võimalik, et see toimus siinsamas, minu blogisabas.

Üks lugeja ütles, et Epp ei tee oma ämmale liiga (tema elustiili ja isiksust kirjeldades) ja teine ütles, et teeb küll liiga. Epp on ebaõiglane. „Christine on tegelikult nii lahe kuju, nii sümpaatne!”

Jätka lugemist

Kes on Mae Lender?

Kes on Mae Lender?
Kuidas ta minu ellu tuli?
Ma pean tunnistama, et ei mäleta seda hetke. Kohe meenub küll see, et juba üsna “Minu…” sarja hakul sattusin ma Maega kirjutama. Tegelikult on tema nimi Reelika. Ta ema oli kolinud Taani ja ta pakkus, et kirjutab ema loo põhjal raamatu „Minu Taani”. Me ei ole ju tavaliselt selliste asjadega päri, igaüks kirjutagu ikka ise oma lugu, samas, miski Mae kirjapruugis oli nii helge ja selge ja mõnus, ja nõnda saigi käed löödud.
Ma ei kahetse. Taani raamat on täis seda mõnusat hubast Maelikku hygge´t.
Ja seda on vist küll igas lauses, mille Mae kirjutada võtab. (Meie jaoks on ta ikka Mae, kirjastuse koosolekul räägime alati Maest, ja kui vahel saan postkasti kirja, kuhu alla on kirjutanud keegi Reelika või Rellu, siis ma imestan hetkeks, et kes see veel on…)
Ühesõnaga, ma olen fänn. Ma tean, et kui ma internetis midagi turvalist ja mõnusat vajan, siis lähen vaatan „Mae maailma” raamatu- ja teatriblogisse, sealne doos (enese)irooniast, tundlikkusest ja tolerantsusest on just paras. Minu meelest on Mae end tasapisi eesti lugejarahva südamesse kirjutanud. Kui Maele üleüldse midagi ette heita, siis seda, et ta ei ole ealeski liialt terav ja skandaalne, temas on lapselikkust ja pehmust. Samas, kuidas saaks seda ette heita?
…Nii et kui „Minu Hiiumaa” trükki läks, ei lugenud ma seda raamatut failina, sest ma teadsin juba ammu, et Maed saab usaldada (Ta on vahepeal ju ka mitu romaani avaldanud ja on ka meie kirjastuses toimetajana aidanud tulla mitmel raamatul!). Mulle meeldib pikutada heleda taeva all ja lugeda paberilt. Seda just äsja tegingi, „Minu Hiiumaa” viimane leht on läbitud, võtan ette märksõnad, mis lugedes mu sees sündisid.
NN VÕÕRAVIHA. Mae on muidugi ka „Minu Muhumaad” oma raamatublogis arutada jõudnud ja nüüd saan ma paremini aru sellest, mida ta mõtles. Meil kõigil on see võimalus võrrelda: need on kaks saart, kaks sisse tulnud naist (Katrini Muhumaal oli sissetulijaks tegelikult küll ta ema, samas ühe põlvkonnaga ei muutu ju veel midagi, vaja olla seitse põlve kirikuaia haudasid, et sind saarel veidike omaks võetaks :)). Ka Mae lugudes on sees seesama võõraviha… siitki leiab ära solgitud kaevu ja leiab sitasõja. Samas! Mae sule all on need hirmsad lood anekdootideks muutunud! Hiiu huumor ja Mae enda olemus, eksole, samas võõraid ei võeta omaks, see on seesama lugu. Jätka lugemist

“Minu Muhumaa”, Katrin Pauts, ja üks (veel) vastuseta küsimus

Lugesin Katrini raamatut “Minu Muhumaa” ja sinna otsa kohe Mae blogiposti.

Maed häirisid kordused, mind mitte. Minu meelest oli kogu see Muhu-raamat just niimoodi kordusi lubavalt komponeeritud: see oli rütmiline, sama loo ülejutustamine, iga peatükiga tuumale lähemale jõudev.

…Minu jaoks jäi tuum küll päris lõpuni avamata.

“Ema, miks me ikkagi siia elama jäime?”

See küsimus jäi esitamata. Ma ootasin seda! Ootasin ema vastust. See oleks pidanud minu meelest tulema, näiteks pärast viimast peatükki, enne epiloogi. Jätka lugemist

Petrone Print trükib ise juurde “Meie Eestit” ja “Naša Estonijat”

Kopeerin siia meie kirjastuse uudiskirja/pressiteate.

Niisiis… 🙂 Meil on heameel teatada, et…

Petrone Print trükib ise juurde “Meie Eestit” ja “Naša Estonijat”

Ülipopulaarseks osutunud, 33 000 eksemplari müünud ja petitsiooni põhjustanud kogupereraamatule tuleb täiendatud-parandatud lisatrükk.

Jätka lugemist

Sada killukest meie sarja sajanda raamatu puhul… vol 1.

1.

Kõige värskem küsimus, selgus, et meil pole kirjastuses ühtset arusaama, kuidas sarja kirjapildis  nimetada. Samasugune segadus on eri väljaannete keeletoimetajate hulgas. Igatahes mina olen seda sarja algusest peale nimetanud “Minu”-sarjaks, aga täna selgus, et meie sarja viimaste aastate peatoimetaja Triinu-Mari Vorp kirjutab “Minu” sari. Väike googel-monitooring (koogel-moogel) näitab, et palju on kasutusel ka “Minu…” sari. Me peame keelenõuandelt ekspertiisi võtma :). Anname peagi teada, mis ametlik ekspertiis arvab.

2.

Minult on nii palju kordi päritud, kuidas tuli mõte „Minu“-sarja tegemiseks. Ma mäletan, kuidas ma otsustasin just “Minu Ameerika” oma tulevasele raamatule pealkirjaks panna. See oli 2004. aastal. Istusin akna peal ja kirjutasin ja tundsin alt naabermaja restoranist tuleva hispaania köögi lõhnu ja mõtlesin: “See on minu Ameerika.”

See lause on päevikus alles.

Ja ainult tänu sellele lihtsale pealkirjale sai tulla jätkuv sündmuste ahel… Et “Minu Ameerikale” sai otsa tulla “Minu Hispaania”, ja nii edasi. Jätka lugemist

“Elust kirju” ja “Reisikirju” ja “Kirju”-sari

Me istusime sel septembripäeval Tartus, ülikooli kohviku allkorrusel Jazzklubis, Justin ja mina. Läksime sinna, et arvutid välja võtta, teineteise vastu istuda, muust elust end välja lülitada ja see asi ära arutada. Mõlemal oli tunne, et materjali on palju, tahaks raamatu kokku panna, aga mida siis ikkagi.

Juba aastaid olid ma kirjutanud kolumne Eesti Naisele ja ajakirja läksid enamasti lühendatud versioonid. Ning mul oli olnud kinnine lasteblogi, kus oli huvitavat materjali. Kas see annaks kokku raamatu? Kas ma soovin seda? See tundus (ja tundub tegelikult siiani) kuidagi riskantne. Jälle lood iseenda elust? Aga huvilisi ja heasoovijaid tundus olevat nii palju, ja mult oli ju korduvalt küsitud lastekasvatuse-raamatu kohta. Mitte et ma oleks lastekasvatuse või üleüldse elu ekspert. Vastupidi, võibolla just see, et ma olengi oma lugudes lihtsalt lapsevanem, üks meist paljudest, on selle huvi tekitanud. Jätka lugemist

Lisandus tänasele Ekspressile

Tänane “Ekspress” on väga tuumakas, tundub, et meedia meil küll madalseisus pole. Silverskandaali tagamaadest väärt lugu, Andrus Värniku langusest, maha jäänud kartulisaagist jms… Meie kirjastusele rõõmuks oli “Minu Albaania” saanud “nädala raamatuks” ja kiita sõnaga “pärl”. Ja 3 lk pikk reisikirjanduse (surma) lugu ilmus ka ära. Sellega seoses avaldan ma siin blogis oma pikad vastused loo autorile Vahur Afanasjevile. Kogu sellest intervjuust  läks loosse sisse üks lause :). No eks ma juba vastates aimasin, et need vastused tulevad pigem siia blogisse. Istusin Helsinkis raamatumessil ja kirjutasin…

1)     Reisikirjandus sai järsult kogu maailmas popiks. Mis arvad, millest
selline tõus? Eestis on asi loogiline, me olime raudse eesriide taga
ja välismaa oli läbi uurimata, kirjanduslikult katsumata. Lääne
inimesed on aga aastaid vabalt liikunud…

 

Maailm on muutunud nn “globaalseks külaks” alles hiljuti. Ka varem koliti, aga pigem jäädavalt. Mõtlen näiteks tagasi oma abikaasa perekonna lugudele, ta vanaisad tulid Itaaliast USAsse ega läinud tagasi kodumaale mitte kordagi, nad ei õpetanud oma keelt edasi oma lastele ja panid kogu hinge assimileerumisse. Selline tegevus oleks tänapäeva USAs pigem imelik. Möödunud aegadel hekseldasid mööda ilma edasi-tagasi pigem kirjanikud ja kunstnikud, puhkusereise tegid aristokraadid. Massid pigem püsisid paigal. Jätka lugemist

Kirjastuse sünnipäev, jutuvõistlus, viktoriin ja loosime 1000-eurose reisi…

Armas blogilugeja, kui sa siitsamast vasakult veerust arhiivist viis aastat tagasi märtsi- või aprillikuu lahti võtad,  siis leiad minu postitusi sellest, kuidas ma otsustasin põlve otsas enda kirjastuse teha. Oleksin võinud selle tegelikult ka märtsikuus ära registreerida, aga keegi soovitas uus firma teha kasvaval kuul ja nii ma siis ootasin… Ja 4. aprillil 2007 registreerisingi ära, Petrone Print, alguses väikese enda ja heal juhul mõne sõbra kirjastamiseks mõeldud kirjastus.

Nüüd siis on käes viies sünnipäev.  Ja sel puhul otsustasime teha  kingitusi lugejatele!

Esiteks, soovitan vaadata meie kirjastuse kodulehele www.petroneprint.ee/reis. Seal on “Minu…” sarja autorite kokku pandud viktoriin huvitavate teemade kohta meie raamatutes. Õigesti vastanute vahel loosime välja 1000 euro suuruse reisikinkekaardi, nii et ühel lugejal on võimalik minna avastama oma valitud maad või merd…

Teiseks, kaege seda. Koostöös Delfi Naistelehega oleme käima lükanud jutuvõistluse, mille pealkirjaks on „Minu…”. Ootame teie meeldejäävaid, põnevaid, üllatavaid ja ootamatuid reisilugusid. Igale Delfi Naistelehes avaldatud loole on auhinnaks vabalt valitud raamat “Minu…”sarjast, lugejate lemmikloo autor saab lisaks kruiisi Stockholmi.

Nii et head maailma avastamist! PS. Viktoriini küsimused panin mina kokku, idée ka minult, ja ma huviga ootaks tagasisidet neil, kes vastavad. Kas on väga raske, kas mõni küsimus on enesest mõistetavalt lihtne, mi soli selline asi, mis raamatust kindlalt meelde oli jäänud, aga mis üllatas.

Ühe kummalise päeva hommikul

Uni läks ära. Kujutage ette, beebi põõnab, aga noorel emal pole und.

Unes nägin, et elasime mingis kummalises hallitoonilises hirmuühiskonnas, detailide poolest meenutas see nõukogude aega, aga olid ka mingid kummalised ulmekate elemendid. Ja mulle taheti mingit lutikat külge panna, et pealt kuulata, mida ma teistega räägin. Keeldusin, ja siis töödeldi mind (vaimselt) kusagil haisvas akendeta urkas: see lutikas on tegelikult ju kõigil, sa ei reeda midagi! Ja siis avastasin, et ma ei tea, kus on mu beebi, terve tund juba, ja mind tabas hirmulaine. Mis on tähtis, mis ma pean tegema? Kas tõesti kõigil teistel on, miks ma siis peaks keelduma? Jätka lugemist

Aeg läheb, elu muutub

“Tead, Epp, ainus, mis elus kindel on – elu muutub!” Oli suvi 2003, ta suitsetas keset higist tilkuvat Manhattanit ühes välikohvikus, ta närvilisevõitu olemisest ja näole vajunud kortsudest paistsid kuuekümnendad. Ma tegin intervjuud temaga: väliseestlanna Lindaga, kes oli näinud paljugi oma elus. Neli päeva hiljem lendasin tagasi Eestisse ja seal sain teada uudise: Linda oli äsja oma korteris suitsetades magama jäänud ja sisse põlenud.

“Elu muutub, see on ainus, mis kindel!” Iga kord seda tunnetades mõtlen ma korraks Lindale. Tegelikult ei näe me mitte keegi järgmise öö taha. Mis seal ootamas on? Ja vahel tagasi vaadates lihtsalt imestad ja märkad, kuidas elu on muutunud teistmoodi, kui sa oodata oskasid. Jätka lugemist

Uus raamat ja Prima Vista nädal

Ma pole ise veel puutuda saanud, aga trükikojast on väljas “Minu Ameerika 2” uustrükk, tegime sellele imeilusa uue kaane (kas te ikka teate seda lugu, et “Minu Ameerika” raamatuid siiani pidid mehed salaja lugema, liiga tibilikud kaaned olevat olnud :)) ja sees on fotopoogen ning väike epiloog. Selle kõigega seoses on veel natuke alles olnud “Minu Ameerika 2” vana versioon alla hinnatud.

Ja vist homme jõuab südameraamat trükki, ohhhhh. (Sellest ma veel kirjutan.)

Ja sel nädalal on  Prima Vista, mina muide möllan lastega Tartu Pargiraamatukogu kunstitelgis (Poe tänava lähistel), räägin neile lugemisest, kirjutamisest ja kirjastamisest. Kopeerin raamatukogu kirjast: Prima Vista ajal olete neljapäeval, 6. mail hõivatud päris pikalt.

Kell 11 algab esimene esinemine nn kunstituba kirjanikuga.
Kell 12.30 on järgmistele lastele kunstituba kirjanikuga.
Kell 14-15 on kohtumine lastega kesklinna pargis, kes tulevad Toomemäelt kirjanduslikult orienteerumismängult.

Meie kirjastus on ka Prima Vistal müümas reedel ja laupäeval päev otsa, Tartu Ülikooli raamatukogu ees laadaplatsil.

Ja lisaks sellele on meil alates tänasest terve see näal esmaspäevast reedeni oma kesklinnas asuv poeke lahti pikalt ja sõbrahindade ja üllatustega. Kohe, kui oleme viimased kokku leppinud, annan teile teada siinsamas :). Igatahes me asume Küütri 16 ja oleme avatud sel nädalal E-R 10-20.

E-määrajat saab nüüd meie kontorist (poekesest) Tartu kesklinnas

Jah, kolisime! Petrone Print on nüüd Tartu südames, ülikooli peahoone ja linnaraamatukogu vahel, aadressil  Küütri 16 (täna peaks sildid ka üles saama). Ja seal on meil nüüd üsna esinduslik avatuba, mida võib ka poekeseks nimetada, ja sealt saab kirjastusehindadega osta raamatuid.

Praegu saab sealt ka tasuta endale E-määrajat võtta.

Alates tänasest on meil müügil (kohe tuleb meie netipoodi ka) luup. See käib E-määrajaga kaasa, soovitame seda teadliku tarbija rahakoti vahele, nii et kõik imepisikeses kirjas trükitud lisaained saaks tootesiltidelt ära lugeda ja ohtlikest ainetest hoiduda. Niisuguseid luupe ei ole palju saada, meile leidsime ja nüüd levitame – hind on sel 15 krooni.

Ja täna kell 18 on avalöök meie kohtumisõhtute sarjale – hakkame tegema meie uue naabri :), Tartu linnaraamatukoguga koostöös korra kuus kohtumisõhtuid, linnaraamatukogu 4. korruse saalis. Kõigepealt räägin mina “Minu”-sarjast ja siis räägib Kaia-Kaire Hunt “Minu Nepaalist”, vaatame seina peal pilte ja kuulame, mismoodi Kaia vabatahtlikuna lastekodus töötas.

Niisugused kiired teadaanded. Mu loominguline komandeering ei ole veel lõppenud. Ikka kirjutan oma südame-raamatut ja tahan selle pühapäeva õhtul toimetajale saata…

E-määraja on nüüd jagamisel kõigis Selverites

Meie E-määraja, kus ohtlikud ained välja toodud, see on nüüd kõigis Selverites  tasuta jagamisel. Minge noppige sealt ja võite ka siia tagasisidet anda, eriti kui asi ei suju millegipärast.

Praegu on veel saadaval ka enamikus Rahva raamatu ja Apollo poodides, kassapiirkonnas (nagu ka Selverites, minge hiilige kassade juurest).

Ja panen siia ka oma lühiintervjuu sel teemal, see oli eelmisel nädalal KUKU-raadios:

http://www.youtube.com/watch?v=S9YrT7YHPdg

“My Estonia” ja natuke ka rahvusvahelisele turule minekust

my_estoniaOtsus teha “My Estonia” eraldi raamatuna on tegelikult päris värske, see sündis alles sügisel, kui “Minu Eesti” oli tõlgitud ja trükikotta saadetud ja me hakkasime inglisekeelsetelt tuttavatelt kuulma: oot, Justin kirjutas raamatu, millal meie seda lugeda saame?

Nüüd on raamat valmis ja Eesti poodides ning ka meie netipoes saadaval. See on muide kõige parema lehekülgede arvu – kaanehinna suhtega raamat meie kirjastuse toodangust üleüldse. Mõtlesime sellele, et paneks kaanehinnaks 225 krooni ja ilmselt oleks see kõigile arusaadav, sest lehekülgi on umbes 400, aga siis jäime ikka vana põhimõte juurde kindlaks: üksi Minu-sarja raamat ei maksa üle 200 krooni. Jätka lugemist

Imelikust ajast ja raamatutest

Oijah, küll on imelik aeg järjekordselt käes. Ühest küljest väsimus ja teisalt vibreeriv inspiratsioon. Väsimus tuleb muidugi sellest, et mu ajukäärudes pole puhkamise ja lõõgastumise koht õigesti reguleeritud, aga inspiratsioon… Ütleme, üks kõige hullemaid ja imelikumaid lugusid minu elus (kuidas ma 1999 aastal läksin niiöelda vana hipiga lõunamaa turgudele) tuli jälle päevakorrale, sest keegi otsis mind üles ja rääkis midagi. Ja nii ma tahaksin nüüd väga seda raamatut – eks ikka seda südame-reisikirjade raamatut – edasi kirjutada.
Uni läks ära, Justin peaks iga hetk Itaaliast juurteotsingutelt tagasi jõudma ja kohe maha astuma suure avarii järgselt taas avatud Tallinn-Tartu maanteelt. Reisimine on risk.
Elu on risk.
Valed valikud on risk, mida me võtame iga päev. Jätka lugemist

Kuidas sündis minu ja Kamille loodusesari ehk “Kust tuli pilv?”

Olen tükk aega hoogu võtnud, et kirjutada siia üles ilmunud Petrone Printi raamatute kohta endapoolseid memuaare. Raamatuid on palju, otsustasin, et võtan iga päev ühe ja (h)arutan, enne, kui kõik ununeb. Täna andis mulle hoo sisse see, et Kaja Tampere on mõnusalt kirjutanud “Minu Soome” sünnist.

kust_tuli_pilvRaamat “Kust tuli pilv?” on minu jaoks ajalooline, minu esimene ilmunud lasteraamat. Jätka lugemist

Alustame blogikampaaniat: postita viis linki ja kingi endale raamat!

Postita viis linki ja kingi endale raamat!
Petrone Print proovib väikest blogi-turunduse kampaaniat. Selles osalemiseks tuleks Sul postitada oma blogis järgmised viis linki:
1) 6. novembril ilmuva Berit Renseri ja Terje Toomistu hüpnootilise reisiromaani “Seitse maailma” treiler:
http://www.youtube.com/watch?v=qjwzT_w9uO4&feature=player_embedded

Jätka lugemist

Veel ühte pilti oleks vaja: retrotelefoni!

…nimelt fotot retrotelefonist või retrofotot telefonist. Teate küll, 1980ndad: kettaga telefon.

Ikka honorar ka, ja võimalus osaleda meie uue raamatusarja avaraamatus oma fotoga 🙂

PS Endiselt on avatud ka see kutsung, sobivaid fotosid pole leitud: http://eppppp.tahvel.info/2009/10/26/on-vaja-veel-kahte-pilti-meie-noukogude-memuaaride-illustreerimiseks/