Rubriigiarhiiv: kirjastamine

Nepal või Nepaal? Kolumbia või Colombia?

Eesti keeles on see vabaks lastud. Kumba teie pooldaksite?
Kui kirjastasime raamatut “Minu Argentina”, siis oli mul esialgu ka failis see maa kirjas kahe i-ga (olin ise toimetaja), siis aga muutsime selle ikkagi ühe i-ga, rahvusvaheliseks vormiks. Peab ütlema, et siiamaani ma ise, näiteks meilides, kirjutan seda maad kahe i-ga.
Ja nüüd on siis meil küpsemas uusi eksootilisi maid meie sarja raames… Oli just juttu ühe eesti floloogia lõpetanud kirjastusvallas töötava inimesega, tema eelistaks raudselt vanamoodsat, häälduspärast kõneviisi. Mina tegelikult ka. Seega: kuigi kirjutasime Argentina, äkki läheks edasi Nepaali ja Kolumbiaga (mitte Nepali ja Colombiaga)?
Mida teie arvate, armsad lugejad?

“Minu Soome” ja minu seeneraamat

Äsja jõudis trükikojast meie kontorisse “Minu Soome”. Ja tahtsin tagasihoidlikult märkida, et veel täna ja homme kehtib kampaania “Osta odavalat “Minu”-sarja, kuhu lülitub kohe ka see raamat kaheks päevaks… Kampaania lõppeb 2. septembri varahiommikuks.
Ja päris poodidesse jõuab Soome-raamat ilmselt ülehomseks.
Aa, vahepeal, kui ma ära Amewerikas olin, tuli trükist välja ka minu ja Kamille saabre järgmine ühistöö, lasteraamat “Siis, kui seened veel rääkisid”.
…ja muud jutu kirjutamiseks pole lihtsalt aega. valmistume homme algavaks lastehoiu-hooajaks ja pakime kotte lahti ja tegeleme lennuväsimusega.

2008 ja 2009

Möödunud aasta üks märksõna oli minu jaoks KIRJASTAMINE. Petrone Print kirjastuses avaldus (lugesin kokku) üheksa raamatut.

Paraku ei olnud märksõna KIRJUTAMINE eriti oluline sel aastal. Ilmunud raamatutest oli seekord ju ainult üks (lasteraamat “Kust tuli pilv?”) minu oma, aga sellegi teksti kirjutasin tegelikult juba 2006. aastal.Mida ma üldse sel aastal kirjutasin. Liiga vähe! Ühe lastejutu ja ühe novelli ja mõne peatükitooriku oma reisikirjadesse ja Ameerika 3 raamatusse. Ongi kõik. Nojah, Postimehe kolumneid ka, maist detsembrini. Väga vähe seda ju ka pole.

Üks oluline märksõna, mis mõlema eelmise märksõnaga seotud, on VALIK. Lugesin seda Peep Vainu raamatut “Kõige tähtsam küsimus”, esialgu küll diagonaalis. Ja ta räägib seal õiget juttu, ma ise olen neid asju ka läbi mõelnud, aga mulle ei jäänud esialgu silma seda nüanssi, mis mu meelest on ülioluline. Eesmärke tuleb HARVENDADA ja PRIORITISEERIDA. Korraga saab inimesel siiski olla vaid üks või mõnel juhul kaks elueesmärki ;), mille poole oma (Vainu väljendusel) elurataste peal sõita. Ja mina olen viimasel aastal liialt palju niisama SEBINUD: rattad võivad küll all ringi käia, aga kas see suund on minu valitud, kuhu ma sõidan? Seega tuleb pea klaar hoida. Aastaplaane tehes ei saa mitte ainult oma potentsiaalist (sest seda võib olla mitmes suunas, nagu minul tundub olevat), vaid ikkagi eelkõige valitud (elu)eesmärgist. Loe edasi 2008 ja 2009

Alaska-Moldova-Tai esitlusest ehk 21. sajandi mängud

Mul on tagantjärgi hea meel, et ma julgesin võtta kaks riski.

Esiteks: avaldada korraga kolm sama sarja raamatut. Tai, Alaska ja Moldova tundusid kõik nii erinevad maad, et vaist ütles: nad mahuvad küll korraga välja tulema! Ja kellele ma neist oleksin siis pidanud ära ütlema, et sina ei mahu, kui kõik kolm autorit olid sügiseks käsikirja (peaaegu) valmis saanud ega tahtnud kuuldagi sellest, et ilmumine kusagile kaugemale lükata. Ikka enne jõulu lootsid kõik. Loe edasi Alaska-Moldova-Tai esitlusest ehk 21. sajandi mängud

Petrone Printilt uudised: esitlusüritused ja jõuluhinnad

Kopeerin kiirelt siia ka kirjastuse kodulehe uudised:

Meie uute raamatute esitlusüritused!
Esmaspäeval, 15. detsembril kell 15 toimub Tallinnas, Rahva Raamatu poes Viru Keskuses kolme raamatu ühine esitlus, kuhu kõik on oodatud. Esitleme järgmisi raamatuid: Mai Loogi „Minu Tai”, Marje Aksli  Minu Moldova” ja Maria Kupinskaja „Minu Alaska”.
—–
Kolmapäeval, 17. detsembril kell 20 (uksed lahti kell 19) olete aga oodatud Tartusse, Rokiklubisse aadressil Tiigi 76a, kus tähistame noorte autorite novellikogu „Tule, ma jutustan sulle loo”, sel puhul toimub tasuta pidu ja saab osta valminud raamatut hinnaga 99 krooni (tavapoehind on kuni 159 krooni, meie kirjastuse poe hind aga 129 krooni).
—–
Meie uusi raamatuid (ja muidugi kõiki raamatuid) saab osta ka sel reedel ja laupäeval (12. ja 13. detsembril) Tallinnas, Rahvusraamatukogus toimuval kirjastuste jõululaadal! Laat on avatud reedel kell 12-20 ja laupäeval kell 12-18 ja meie hinnad on seal nende kahe päeva jooksul veidike veel sõbralikumad kui praegu meie netipoes!
—–
Jõuluhooajaks (õigemini kuni detsembri lõpuni) on meil osa raamatute allahindlus! Vaata lähemalt siit.

Tegijal juhtub mõndagi

…Eesti rahva vanasõna, eksole.

Sama mõte veel karmimas sõnastuses on: “Kus metsa raiud, seal laastud lendavad”.

Alanud on aasta lõpu endasse vaatamise aeg. Tean, et peaksin praegu “sebima esitluste korraldamisega” (uhh, millised sõnad). Aga seeasemel tunnen, et peaksin minema joogatundi või niisama küünlavalgel mediteerima. Mis toimub minu elus?

Kes  on seda blogi kauem lugenud või kes mind lihtsalt teab, see on näinud, kuidas 2005.-2006. aasta vabakutselisest koduperenaisest sai poolkogemata kombel kirjastaja. See ei olnud päris kogemata, eks ma ikka mängisin mõttega ju ise ka. Loe edasi Tegijal juhtub mõndagi

“Naisena sündinud. 20 aastat hiljem” ja Kati Murutar

Kati Murutar ei jäta vist küll kedagi ükskõikseks, või kui keegi seda väidab, siis on tegu rõhutatud, valitud ükskõiksusega, peaaegu et boikotiga.
Mäletan, kui olin koolitüdruk Viljandimaal, kui “Naisena sündinud” välja tuli, kudusin teleka ees salli ja vaatasin ühte Hommikutelevisiooni või Noortestuudio Pärastlõunat või midagi muud sellist: vaatasin, kuidas stuudios räägib uus noor kirjanik, suurte silmade ja suure ninaga kõhn noor naine, kel oli väga sugestiivne ja lausa imelik hääl…

Loe edasi “Naisena sündinud. 20 aastat hiljem” ja Kati Murutar

“Minu Moldova” ehk dekabristi naise päevik (halb metafoor vist kukkus välja..)

Vaat seda ei olegi minu mälukurdudes ega postkastis säilinud, kuidas saabus minu ellu kirjasõber Kanadast, Marje Aksli. Lihtsalt mingisugusel hetkel vahetasime kirju, seda mäletan, ja Marje jättis kohe väga toreda mulje.

Raamatu “Minu Moldova” sünnilugu oli kiire. Loe edasi “Minu Moldova” ehk dekabristi naise päevik (halb metafoor vist kukkus välja..)

“Minu Alaskast” toimetaja-kirjastaja silme läbi

Hakkan siis otsast tutvustama meie trükikojast tulevat head ja paremat kraami.

Raamat: “Minu Alaska: kasvatamas kelgukoeri ja iseennast”.

Autoriks Maria Kupinskaja ehk Mann, blogilugejatele ilmselt (paljudele) tuntud nimi: Suslikute Alaska, Suslikute Alaska 2, lisaks ta seiklused Norra Teravmägedel, kõik ikka seal külmas… Ma ei mäletagi, millal ma ta esimest korda ära fikseerisin. Et on üks selline paduromantiline loomi ja inimesi armastav tüüp, kes on kolinud Alaskale ja talitab seal koeri. Elasin sel ajal igatahes veel ka ise USA-s; soovitasin tema tutvustamist Ekspressi Reisi-lisasse, kui nad tegid Alaska eri.

Mingil hetkel, mäletan, rääkis üks mu tuttav, et ta tunneb Manni. Loe edasi “Minu Alaskast” toimetaja-kirjastaja silme läbi

Uus raamat, Minu Argentina

… nüüd siis ka meie enda raamatupoes http://www.petroneprint.ee/minu_argentina.php

Ja selline uudis:

Meie uue raamatu „Minu Argentina: vabatahtlikuna getos” esitlus toimub neljapäeval, 4. septembril kell 16.00, Tallinnas Viru Keskuse Rahva Raamatu poe esitluspinnal, kus autor Liis Kängsepp kommenteerib raamatut, jagab autogramme ja näitab slaide Argentinast. Temaga vestleb raamatu toimetaja Epp Petrone.

Olete oodatud!

….

Mul on meeles, kuidas see kirjastus poolkogemata sündis ja kuidas ma tollal ütlesin endale, et seda tuleb mõnuga teha, mitte nii, et enam ninapühkimisekski aega ei jää. Loe edasi Uus raamat, Minu Argentina

Sisenevad tunnelisse

Mäletate, kui ma kirjutasin poolteist aastat tagasi, et siseneme tunnelisse, kus vigadeks ja puhkuseks ruumi pole – see oli ajal, kui me USA kodu laiali müüsime, jagasime, pakkisime… Ja siis Eestisse tulime, kolme päevaga uue kodu pidime leidma ja asjad kolima jne.

Nüüd vaatan, kuidas mu sõber Monika ringi segib, näol seesama veidi jahmunud hullumeelse ilme (“Kas ma tõesti saan sellega hakkama?”). Kusjuures tema teeb seda veel üksinda, kahe lapse kõrvalt, sest mees on juba “kaugel maal”. Ma tuletasin talle meelde, et umbes kahe kuu pärast hakkab elu jälle normaalsemaks muutuma. Praegu on ta kodu Tartus täis pisikesi ja suuremaid hunnikuid.

Aidake tal asjadest vabaneda ;). Ta album veel müügil olevate asjadega on siin.

Ja siin oli eelmine postitus sel teemal – ma ei olegi täpselt kursis, mis on müüdud, mis mitte, aga küsige.

Kotitäied korralikke mänguasju on tasuta, ma ei tea, kas need on kusagil kirjas. Igatahes on kontakt selline:

telefon 5284784, Monika
monika@ise.ee
Meil läheb muidu hästi, kolisime eile kirjastust – nüüd on meil oma kontor, Tartu kõige armsamas majas, Kastani 1, Saksa Kultuuri Instituudi ruumes, nelja päkapikuaknaga tuba. Ja me hakkame seal iga nädal koosolekuid tegema ja veel palju toredaid raamatuid kirjastama. Kas te teate, et Anna-Maria Penu “Minu Hispaania” on sel nädalal Rahva Raamatu ketis müügitabelis ESIKOHAL!
Ja hoidkem Anna-Mariale pöialt, ta on osanud endale ajakirjaniku jaoks üliheal ja inimlikult ülikehval ajal plaanida Gruusia reisi. Juba kuid tagasi kirjutas, et ta sõidab 9. augustil Gruusiasse puhkama-rändama… Ja nüüd ta siis sõidabki.

Anna-Mariaga pikk raadiointervjuu

Meie raamatu “Minu Hispaania” autor Anna-Maria: “Mulle helistas Raadio 2, tahtis saatesse ja olin nõus, täna oligi 2,5 tundi kestnud lindistus… Ma olen surmväsinud rääkimisest:)) Saade siis eetris pühapäeval kell 14, saatejuhiks Ingrid Peek ja seal saates räägime mu raamatust ja Hispaaniast.”

Ise olen praegu ka surmväsinud, õigemini sellises varavarahommikuses deliiriumis. Kui oled alles eelmises ajatsoonis, magama suutnud jääda kell 3, kell 8 kella poolt üles pekstud, suure tassi kohvi endale sisse valanud, huuh… Ja nüüd läheme Palupera vanasse koolimajja, kus ma olen lubanud noorte keskkonnahuvilistega kohtuda. Miks ma sellele küll varem ei mõelnud, et varahommikune aeg kolmandal päeval pärast USAst jõudmist EI OLE õige aeg?…

Muidu läheb hästi ;).

Petrone Print otsib inimest (inimesi) appi

Enne kui blogi puhkusele läheb, panen üles kuulutuse, vaadates kõigile kirjastuse plaanidele. Meil on vaja inimesi appi tööle (esialgu ilmselt mitte täiskohaga palgatööle). Kirjutage epp.petrone@gmail.com ja räägin täpsemalt!

– Reklaamimüügispetsialist (või keegi, kes soovib selleks saada).

– Aktiivne inimene, kes valdab inglise keelt suusõnas ja kirjas.

– Kiire trükkija (masinkirjutaja), eelistatavalt Tartus.

– Eesti keele korrektor, kes kiirelt töötada suudab, eelistatavalt Tartus.

– Lasteraamatute illustraatorid (ka need, kes saatsid oma proovipildi ja ma äkki unustasin vahepeal vastu kirjutada?) Loe edasi Petrone Print otsib inimest (inimesi) appi

Aga kuidas teie raamatuid ostate?

See teema on mind kui pisikest kirjastajat ja kirjutajat viimasel ajal rohkem huvitama hakanud. Kuidas inimesed siis ikkagi raamatuid ostavad? Mis on nende numbrite taga, mis iga kuu alguses mulle raamatupoodidest saadetakse? Iga ostetud raamatu taga on ju kellegi otsus… Kuidas ta selle otsuseni jõudis?

Eile käisin ma näiteks ise raamatupoes. Läksin sinna kindla plaaniga osta Elo Vee “Püha Maama” ja Evelin Samueli “Ükskord, kui sadas vihma”. Mõlema puhul olin saanud tugeva mõjutuse äsja ilmunud Postimehe artiklitest ehk siis meediast. Loe edasi Aga kuidas teie raamatuid ostate?

“Minu Hispaania”

Veel üks raamat on jõudnud idee-embrüokese faasist läbi sünnitusvalude… VALMIS. Rohkem ei saa me selle raamatu heaks midagi teha, ta on laiali lennanud ja mõne aja pärast näeme, mis on tema koht siin maailmas.

Kirjutan niisiis siia üles “Minu Hispaania” ajaloo. Esiteks, Anna-Maria Penu võttis minuga meilitsi ühendust, sest ma ütlesin – hoopis ühes teises kohas ja ühele teisele inimesele, aga kirjalikult ja blogosfääris – , et kui kirjutad raamatut, siis ära kõhkle mulle seda saatmast, äkki saab asja ja kirjastame.

See teine inimene kadus ära, pole tast rohkem kuulnud. Aga Anna-Maria pakkus mu repliigist innustust saanuna mulle, et tema, tema ka sooviks kirjutada ilukirjandust! Loe edasi “Minu Hispaania”