Rubriigiarhiiv: kirjutamisest

Pilte ja meenutusi “Leena peenra” esitlustelt

Esiteks kohtusin Tartu lastega Supilinnas, Kikerkohvikus – mis on üks tore koht, seal on igal nädalavahetusel lastele üritusi. Eriti tore oli lastel meisterdada trükikoja ülejääkide põhjal endale raamatuid – ja loodan, et satume edaspidigi lasteraamatute jääke enda kätte saama (see oli hea juhus, et meie tootmisjuht Tiina juhtus sel hetkel trükikojas olema, kui meie jääke seal vedeles ning polnud veel nn paberihundimasinasse ehk vanapaberisse saadetud).

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Loe edasi Pilte ja meenutusi “Leena peenra” esitlustelt

“Leena peenar”!

Leena peenar

 

 

 

 

 

 

Jah. On lasteraamatute aeg minu elus. Eelmisel neljapäeval tuli trükikojast “Ma kingin sulle jõe” (selle raamatu kohta kirjutan siin) ja täna, esmaspäeval, tuli “Leena peenar”.

Need on kaks täiesti erinevat raamatud ja ma ei tahaks neid mitte kuidagi võrrelda, need on nagu minu kaks last. Mina usun, et neid mõlemaid on vaja.

Aga need meie pere lugudeks kutsutavad lood, “Leena peenar” ja teised, on ilmselt laste seas populaarsemad, rohkem nö massiraamatud. Käisin möödunud reedel tutvustamas jõeraamatut Tallinna Piiri lasteaias (kes toetas meie raamatut Hooandja kaudu, aitäh!) ja ma tunnetasin, kuidas rõhk sealselgi kohtumisel hakkas looduslugude pealt ikkagi perelugude peale minema.  Mitmel lapsel olid “Marta varbad” ja “Anna hambad” kodust kaasa võetud ja muidugi panid nad need mulle nina ette, et loe ette. Loomulikult see lugu, kus on sees rumalad naljad, eks ikka need puuksulõhnaõli ja pissilimonaad… Ma ei tea, mis kasvatajad mõtlesid, kui ma selle loo rahva tungival palvel ette lugesin.  Loe edasi “Leena peenar”!

“Elust kirju” ja “Reisikirju” ja “Kirju”-sari

Me istusime sel septembripäeval Tartus, ülikooli kohviku allkorrusel Jazzklubis, Justin ja mina. Läksime sinna, et arvutid välja võtta, teineteise vastu istuda, muust elust end välja lülitada ja see asi ära arutada. Mõlemal oli tunne, et materjali on palju, tahaks raamatu kokku panna, aga mida siis ikkagi.

Juba aastaid olid ma kirjutanud kolumne Eesti Naisele ja ajakirja läksid enamasti lühendatud versioonid. Ning mul oli olnud kinnine lasteblogi, kus oli huvitavat materjali. Kas see annaks kokku raamatu? Kas ma soovin seda? See tundus (ja tundub tegelikult siiani) kuidagi riskantne. Jälle lood iseenda elust? Aga huvilisi ja heasoovijaid tundus olevat nii palju, ja mult oli ju korduvalt küsitud lastekasvatuse-raamatu kohta. Mitte et ma oleks lastekasvatuse või üleüldse elu ekspert. Vastupidi, võibolla just see, et ma olengi oma lugudes lihtsalt lapsevanem, üks meist paljudest, on selle huvi tekitanud. Loe edasi “Elust kirju” ja “Reisikirju” ja “Kirju”-sari

Intervjuu “Psühholoogia Sinule” ajakirjas

PS6_2013-300x244
Nüüdseks on vist kõik soovijad seda ajakirjanumbrit näinud (ilmus mai lõpus), ma panen siia üles ka originaalintervjuu, mille põhjal ajakiri loo kirjutas.

Küsija: Ulvi Tüllinen

Vastaja: mina 🙂

Link ajakirjale: siin.

Mis see on on, mis on sind kogu elu tagant utsitanud jälle minna, olla teel, rännata? Kust see kihk pärit on?

Võimalik, et see on ajukeemiaga seotud. Või hoopis geenidega? Teadusel ei ole veel vastuseid.

Mul on minust aasta noorem õde, kellega me jagame ju väga sarnast lapsepõlve, aga tema ei taha isegi mitte üheks päevaks kodust ära reisile minna. Meie isa on ka samasugune. Võibolla on olemas mingi geenikombinatsioon, mida nad jagavad. Ja mina jagan sama oma vanaisaga, kes kogus maakaarte, gloobuseid, sõnaraamatuid ja reisikirju.

Kas sulle tundub vahel, et sul on olnud justkui kaks paralleelelu – üks reaalste inimestega, pere ja koduga siin Eestis, ja teine mujal – rännakutel. Kui sa oled Eestis, tundub teine elu justkui fantaasia, olles rännakutel aga vastupidi – Eesti elu kauge ja võõras?

Jah, see on üks fenomen, mis juhtub reisides. Sa näed oma eelmist elu, või siis niiöelda päriselu järsku teisest perspektiivist. Ma olen enamasti võtnud suured otsused vastu reisi ajal.

Või siis sulle tundub vahel, et sul on seljataga justkui mitu erinevat (järjestikust) elu?

Seda ka nagunii. Loe edasi Intervjuu “Psühholoogia Sinule” ajakirjas

“Kas süda on ümmargune? 2. osa” sünnist ja – tulge kuulama-vaatama

plakatKirjutan neid ridu esmaspäeva lõunal. Kolmapäeva ehk ülehomme õhtupoolikul kell 18 on siis Tartu linnaraamatukogus selle raamatu nii-öelda esitlus. “Kas süda on ümmargune? 2. osa. Telesarja “Robinson” tagatoast”. Ma plaanin sinna kaasa tuua kausitäie valgeid koralle ja vikerkaarespektris sillerdavaid teokarpe, need on pärit Robinsonisaarelt ja iga soovija võib selle killukese koju kaasa viia.

Ja plaanin seal näidata pilte kolmest kohast siin planeedil, kus selle raamatu tegevustik toimub. Besari Saar Malaisias, Lõuna-Hiina meres, Bangkoki linn ja Singapuri linnriik. Tulge ja kaege ja kuulake.

Aga minu jaoks on see raamat midagi hoopis muud kui reaalsus. See on üks väga kummaline eluperiood, mida ma endaga aastaid salamisi kaasas kandsin, kuni see teisenes täiesti omaette looks, nii et ma ei oska öelda, kuidas see lugu tegelikult, “reaalsuses” oli.

See lugu juhtus/juhtub saarel. Ja saar on väga tugev sümbol. Saarest saab siin tekstist lõpuks, pärast puhastumist, abielu sümbol…. tundub mulle nüüd, tagasi vaadates.

Ja see on paradiisisaar, oma valge liiva, roheliste palmide ja türkiissinise merega. See on saar, mille meenutamine mind alati relvituks teeb. Aga sealsamas on see reality-televisiooni produktsioon oma kombitsatega: välise sära ja ootuste ja teistega manipuleerimise peale üles ehitatud masinavärk, millele tuleks alluda ilma liigseid küsimusi esitamata. Sind on siia valitud ja tee, mida me sult ootame! Loe edasi “Kas süda on ümmargune? 2. osa” sünnist ja – tulge kuulama-vaatama

Internetist ja kirjutamisest

Tänane asendustegevuskilluke…

Kord õnnestus mul chattida internetis ühe üsna tuntud noore kirjanikuga, kes on mu sõbra sõber ja on USA raamatupoodides bestselleritegi seas olnud.

“Mis on sinu meelest kõige alahinnatum soovitus algajale kirjanikule,” küsisin ma.

“Get rid of internet!” vastas ta. “Mine kusagile, kus internetti ei ole, ja tee kindlaks, et seda sinna lihtsa vaevaga panna ei saa. See on kõige esimene oluline samm kirjutama hakkamisel!”

“Hahahaa,” kirjutasin ma naerumärgi vastu.

“Sa tuletaD veel neid sõnu meelde,” ütles ta. “Ma loodan!”

Ja ega ma teda rohkem internetis kohanud olegi kui see üks ammune öine chat, kuigi ta on ju edasi minu “Facebooki sõber”. Esiteks ma katsun ise käia Facebookis vähe ja teiseks on tema ise seal (loodetavasti) ka nagu kuuvarjutus. Tema sõnad on minuga kaasa jäänud ja ma olen üritanud sellest kõikjale levivast needusest eemal hoida. Aga nagu praegugi. Siin ta on. Nii ahvatlev.

Ma panen ta nüüd kinni, nägemist!

Kuidas ma kirjutan

Ma olen viimased nädalad peamiselt tegelenud “Kas süda on ümmargune” teise osaga. Ja mõtlesin, et paneks siia kirja, mismoodi mina kirjutan :). Seda võiks endalgi aastate pärast olla huvitav üle lugeda. Ja vaadata, kas protsess on sama. Seni on enamik mu raamatuid nii tekkinud (võibolla blogipõhised kaks esimest “Ameerikat” vähem, teised küll.)

Kõigepealt on KÄSITSI KIRJUTAMISE aeg. Märkmikud ja vahel ka mingid suvalised paberitükid. See on vist mu lemmikfaas, sest sel ajal pole kindlasti mitte mingit kirjutamishirmu. Lihtsalt ideed, muljed, kogemused,  mina ja paber. Kõige olulisem on üldine joon kirja saada. Vabaduse annab teadmine, et nagunii see pole lõplik. (Kusjuures sageli tuleb niimoodi vabalt sõnastades just mahlakas mõte, et ega seda hiljem palju ei muudagi…)

Siis on tavaliselt PAUS. See paus võib olla vägagi pikk, mõni paberitükk on minuga kolinud kümme korda ja on oodanud oma aega. Näiteks selle “süda 2” raamatu tegevus põhineb suures osas Malaisia Robinsonisaartel 2001 kevadel toimunud sündmustel ja nõnda on salvräti peale kritseldatud mõtteridu alles hoitud… 12 aastat! Loe edasi Kuidas ma kirjutan

Lisandus tänasele Ekspressile

Tänane “Ekspress” on väga tuumakas, tundub, et meedia meil küll madalseisus pole. Silverskandaali tagamaadest väärt lugu, Andrus Värniku langusest, maha jäänud kartulisaagist jms… Meie kirjastusele rõõmuks oli “Minu Albaania” saanud “nädala raamatuks” ja kiita sõnaga “pärl”. Ja 3 lk pikk reisikirjanduse (surma) lugu ilmus ka ära. Sellega seoses avaldan ma siin blogis oma pikad vastused loo autorile Vahur Afanasjevile. Kogu sellest intervjuust  läks loosse sisse üks lause :). No eks ma juba vastates aimasin, et need vastused tulevad pigem siia blogisse. Istusin Helsinkis raamatumessil ja kirjutasin…

1)     Reisikirjandus sai järsult kogu maailmas popiks. Mis arvad, millest
selline tõus? Eestis on asi loogiline, me olime raudse eesriide taga
ja välismaa oli läbi uurimata, kirjanduslikult katsumata. Lääne
inimesed on aga aastaid vabalt liikunud…

 

Maailm on muutunud nn “globaalseks külaks” alles hiljuti. Ka varem koliti, aga pigem jäädavalt. Mõtlen näiteks tagasi oma abikaasa perekonna lugudele, ta vanaisad tulid Itaaliast USAsse ega läinud tagasi kodumaale mitte kordagi, nad ei õpetanud oma keelt edasi oma lastele ja panid kogu hinge assimileerumisse. Selline tegevus oleks tänapäeva USAs pigem imelik. Möödunud aegadel hekseldasid mööda ilma edasi-tagasi pigem kirjanikud ja kunstnikud, puhkusereise tegid aristokraadid. Massid pigem püsisid paigal. Loe edasi Lisandus tänasele Ekspressile

Puhastumas (ja Sai Baba kirjadest)

Ma olen tegelikult praegu kolmeks päevaks Lusika tervisetalus, 22 kilomeetrit Viljandist Mustla poole. Olin paastumispäevade eest kunagi ette maksnud, aga siis juhtus vanaisa surm ja ma tühistasin oma päevad… Siis arutasin siinse perenaisega, mis teha, kas vahepeal lapseootele jäämine on paastu takistajaks. Otsisin ka ise netist infot ja jõudsime koos järeldusele, et ma ikkagi teen paastu, aga mitte vee/tee oma. Olen idusalati peal. Kui tagasi koju lähen, siis jätkan taimetoiduga, sest minu kindel usk on, et see teeb mind aašramisse mineku ajaks puhtamaks seesmiselt, nii et kõik seal veedetud hetked oleksin võimalikult vastuvõtlik sealsetele energiatele.

Pealegi lasin just oma hemoglobiini kontrollida, see oli 125 ehk superluks. Mäletavasti eelmisel suvel oli mul hemoglobiin madal ja pärast seda hakkasin liha sööma. Loe edasi Puhastumas (ja Sai Baba kirjadest)

Käsmus kirjutamas

Meil on see talv ja kevad tulemas stiilis “Koit ja Hämarik”. Justin on lastega praegu Viljandis, mina nädal aega Käsmul kirjanike loomemajas kirjutamas. Küünlad, vanad reisipäevikud, muusika ja arvuti. Kui tagasi koju lähen, siis paari päeva pärast kolib Justin Tartusse kuuks ajaks – sest tal vaja koguda kirjandusmuuseumis materjale ja kirjutada oma magistritööd, juunikommunistidest. (Loodetavasti tuleb talt sel teemal ka kunagi ajalooline romaan, igatahes ta ikka vahel räägib sellest, mingis oma kiikusg tragikoomilises võtmes).

Ja kui ta tagasi tuleb, siis lähen mina Indiasse, jah, ma lähen :). Umbes märtsi keskpaigast aprilli alguseni. Ning kui tagasi tulen, siis mõne päeva pärast tulen jälle Käsmu kirjutama nädalaks. Ma loodan, et saan selleks ajaks äkki “südame” nii teise kui ka kolmanda osa valmis! Sest praegu kirjutangi kahte korraga, lihtsalt need reisipäevikud on siin nagu pudru ja kapsad.

Aeg tuksub kuklas. No mida ta tuksub? Keegi meist ei tea, palju on aega antud. Loota ju võib, et 90 aastat, aga äkki näiteks poole vähem. Mul on tegelikult nii palju plaane, mida ma kirjutada tahaks selle umbmääraselt antud aja jooksul.Parem on julgeda prioriteete seada, julgeda oma lapsed nädalaks-kaheks maha jätta, hakata koolis õpetajaametit Justiniga jagama, keelduda kõigist raamatukoguesinemistest… Mitte kusagilt mujalt seda aega ju ei tule.

Igatahes täna hommikul läks uni ära kell viis. 🙂

Koerte antidepressandid ja dieedirohud…

Nii, mul on aega üksi kirjutamiseks kuni pühapäeva õhtupoolikuni, meeleldi veedaksin kogu selle aja Malaisias ja eriti Indias (ehk “südame” teist osa kirjutades), aga praktiline mõistus ütleb, et ega mul paremat kohta ja aega tule “Ameerika kolme” lõpetamiseks kui need kolm päeva.

Kusjuures “Ameerika 3” ilmub viimaste plaanide kohaselt alles novembrikuus 2011, sest see raamat algab nii elavate jõulustseenidega, oleks imelik seda mingisse muusse aastaaega ilmuma panna. Aga ma tahan selle juba praeeu ära lõpetada, niiöelda kaelasty ära saadam et muid asju teha.

Ja selle raamatu kirjutamine on keeruline. Pean iseenda sisse vaatama ja oma sisekonflikte tunnistama. Pean üle olema neist küsimustest, et “kuidas sa võid oma mehe pere kritiseerida” ja “miks sa siis tuled siia Ameerikasse, kui ei sobi”. Siin ma olen, see on fakt. Kas ma lepin Ameerikaga, kas ma suudan end muuta või suudan ma Ameerikat muuta, vaat seda ei tea. Nii kaugele küsimuste kaevu põhja vaadates hakkab päris hirmus. Mul on justkui kaks hirmu: ühest küljest olen ma alati kartnud hulluksminekut ja teisest küljest olen ma alati kartnud pehmenemist ja kohanemist.

Teate Jack Nicholsoni Stanley Kubricki Miloš Formani käopesa-filmi lõpus? Kui ta oli nii palju elektriteraapiat saanud ja kui talle oli lobotoomia-operatsioon tehtud, nii et ta enam ei võidelnud. See stseen võtab mu hirmude mõlemad pooled kokku paremini kui miski muu. See stseen lihtsalt ujub vahel pinnale, ja esimest korda kirjutasin sellest oma päevikus 2002. detsembris, kui esimest korda Ameerikasse siia majja tulin.

Aga… oot, nüüd läks liiga karmiks, vabandust! Postitust hakkasin kirjutama selleks, et mõnda groteskset linki säilitada. Nimelt kirjutan siin praegu oma selle nädala elukaaslasest :), koerast Hannah’st, kellel on ülekaal ja depressioon. Ameerika koerte hulgas väga levinud probleemid. Millega neid leevendada? Muidugi tablettidega.

http://www.ehow.com/list_6762757_depression-pills-dogs.html

http://www.creators.com/opinion/lenore-skenazy/do-dogs-really-need-diet-pills.html

Ja nagu näha, on koerte “Prozas” jõudmas USAst ka Inglismaale: http://www.telegraph.co.uk/news/worldnews/northamerica/4045030/US-craze-for-happy-pills-for-dogs-on-its-way-to-Britain.html

Üksi kirjutamas

Ah et kuidas läheb. Hästi. Istun kamina ees, kuulan mantraid, põletan viirukeid ja kirjutan parasjagu oma reisiromaani. Olen Ameerika kodus koos koeraga ja veel viis päeva kaksi temaga, kõik teised on Floridas, Disneyworldis. Mina keeldusin minemast kaasa ja võibolla ainus, mida ma kahetsen, on see, et ma päikest ei näe. Siin lödistab praegu vihma.

Aga üksi (või koeraga kaksi) on olla hea.

Raamat ei avalda ka erilist vastupanu, stseenid avanevad, justkui oleks nad kusagil oodanud. Ainuke asi, mis peavalu teeb, on ajaliinindus. Mäletavasti kirjutasin ma “Kas süda on ümmargune?” esimese osa hüpleva ajaliiniga: 2010ndast  ja 2009ndast1999sse ja tagasi ja siis seal 2010ndas aastas hüppasin ka veel ringi. See tekst lihtsalt sündis nii, ma ei kombineerinud. Aga seekord on mul erinevate aastate kohta erinevad failid ja mul pole hetkel veel ülevaadet, mismoodi ma need siis kokku segan. Kuidas ma niimoodi edasi saan kirjutada, iga lugu peab ju olema õiges kohas ja ma pean otsustama, kas ma räägin sellest tagasivaates või olles selles hetkes sees. Ühesõnaga, selle otsustasin ära, et kui “süda 2” ja “süda 3” on valmis, siis edaspidi kirjutan lineaarseid raamatuid. Ajaliinis hüppamine on huvitav kunstiline eksperiment ja ma arvan, et see on end õigustanud, ma ei kahetse, aga rohkem ei tee ka.

Juba igatsen aega, kus need raamatud valmis on, sest juba tean, mida järgmisena tahaks teha.

Mis veel. Kahe vaat-et-geniaalse mehe tekste on mul just õnnestunud toimetada. Üks on Justini “Minu Eesti 2”, see läks just küljendusse ja on minu meelest parem, kui oli ta esimene osa. Teist nime igaks juhuks veel ei ütle, vist vara veel, aga see tekst tuleb ka eriline.

Käsikirjast, koolikatsetest ja kinnisvarast

Ma peaksin homseks (kolmapäevaks) toimetajale “Kas süda on ümmargune?” viimased peatükid ära andma. Kes usub sellistesse asjadesse ja soovib mulle head, siis võite mulle enesedistsipliinist ja inspiratsioonist pakatava ingli appi saata :).

Marta ei läinud Härma-kooli katsetele. Saatus tahtis, et jäime köhasse sel pühapäeval ja pealegi saime ise ka aru, et temal on enesedistsipliiniga veel suuri probleeme. Pärast Kagu-Aasia reisilt tagasitulekut pidi ta oma eelkooli töövihikust harjutused järgi tegema (elu esimene nn kodutöö) ja see toimus suure stressi saatel. Nii jõudsimegi tulemusele, et saatus ei taha, et meie 6aastane vabahing läheks sel aastal õpikallakuga kooli katsetele.

Nii et oleme nõndapalju siis edasi liikunud. Praegu on kõige tõenäosem, et ta läheb oma tuttava eelkooli õpetajaga ja tuttavate nunnatädidega edasi, Tartu katoliku kooli esimesse klassi.

Ja veel, kõige tõenäosem on see, et me oleme endale ka uue kodu leidnud, ühes äsja korda tehtud (õigemini praegu tehtavas) mõnusas puumajas.

Enne oli omanikuga juttu, nii ma igaks juhuks kuulutan siin – seal majas on üks korter veel tühi. Kaks magamistuba, kontoriruumike, suur tuba, kokku umbes 100 ruutmeetrit, kahel tasapinnal (teisel ja kolmandal korrusel, mõnusate katuseakendega), põrandatesse ehitatud kaug-keskküttega, Toomemäe lähistel Tähtvere-Vaksali-kesklinna ristumiskohas, tänavanime me ei taha öelda, otsustasime netis natuke privaatsemad olla… Üür 6000 krooni kuus pluss kommunaalid, sissekolimise võimalus juuni alguses. Ja meie oleksime altnaabrid.

Meil oleks hea meel, kui leiaksime naabriks lapsega/lastega pere, kes taga-aias kompostikasti koos meiega hakkaks tegema ja oleks muidu toredad. Igatahes kui kedagi siin see asi huvitama hakkas, meili mulle epp.petrone@gmail.com ja saadan kontakti edasi :).

Öö enne minekut

Mul on mõned halvad harjumused. Näiteks öösel enne reisile minekut ei ole ma juba ammust aega magamist harrastanud. Kihk on sees ja mis sa ikka magad, pealegi alati on mingid asjad, mis on vaja viimasel minutil korda ajada, nagu külmkapi koristamine või raamatu toimetamine või meilide vastamine.
Homme algab meil selline vaat et elustiilireis, sellel ei ole ühte sihtpunkti, on mitu. Niimoodi rahulikult võikski kunagi minema hakata, mingiks ajaks… Ma tean enda tutvuskonnas inimesi, kes laste ülikooli mineku ajaks selliseid pikki ja mõnusaid reise plaanivad… Noh, tegelikult see meie oma pole praegu karvavõrdki veel seda, mis kunagi tahaks teha, siis kui lapsed ülikooli lähevad :). Loe edasi Öö enne minekut

“Tartu rahutuste” lisalugu

Panen selle üles, ise ma kirjutamise juures ei käinud, sest põetasin kodus oma tundlikku südant, aga reedene jutukogu “Tartu rahutused” esitlus olevat toimunud täiskuueelse vungiga ja sellise novelli kirjutasid siis kambaga:

TARTU RAHUTUSED
Tartus ei maksa vein ja toit täna öösel midagi, täpselt nagu nad ei küsi meilt teiste asjade eest asju, aga ega seltskond seepärast siia kohale ei tulnud.
Ta vaatas ruumis ringi: kõik näod olid võõrad, täis uudishimu, naeru, võib-olla isegi etteheidet; ta ei suutnud usaldada neid võõraid inimesi, kes, veiniklaasid käes, üksisilmi ekraanile vaatasid. Ekraanile, teadis ta, pidi peagi ilmuma midagi uskumatut, uut, müstilist ja salapärast. Loe edasi “Tartu rahutuste” lisalugu

Justini pikad vastused Tartu Ekspressile

Ja siin on Justinilt saadud tema pikad vastused Tartu Ekspressi toimetajale Jaan Olmarule. Ajalehte olevat ka need jõudnud palju lühemal kujul – siin on pikk variant (ajalehte ennast netis praegu ei paistagi olevat). Nägin, kui Justin neid umbes tund aega omaette trükkis ja vahepeal naerda mugistas. Neid pole keegi keeleliselt-sisuliselt toimetanud.

(ja ühel päeval kirjutan teile, mida MINA sellest raamatust arvan… 🙂

JUSTINI VASTUSED JAAN OLMARU KÜSIMUSTELE

Mis sai selle “Minu Eesti” kirjutamisel määravaks ja kui raskelt või kergelt raamat kokkuvõttes sündis?

Mina alati olen tahtnud raamatuid kirjutada. Ma hakkasin kirjutama raamatuid täitsa vara minu elus. Esimene “raamat” oli nagu pildialbum “Star Wars”-ist. Ma mäletan hästi selle raamatu loomisest. Olin väga uhke ja ainult kuueaastane sel ajal. Kui ma olin natukene suurem mul oli idee elada nagu Ernest Hemingway või Henry Miller — et ma saaksin põgeneda Ameerikast ära Euroopasse, kohtuda eksootiliste naistega, juua palju veini, ja kirjutada midagi eriti sügavalt ja eriti oivaliselt. Loe edasi Justini pikad vastused Tartu Ekspressile

Tagasi minevikus

Kanaaride reis oli mu jaoks ühest küljest ahastama panevalt kurb (sain teada ühe inimese surmast, pettusin teises ja kaotsin oma 10 a tagused reisipäevikud) – aga teisalt oli see uus algus (leppisin ära ühe inimesega ja leppisin ära oma minevikuga).

Koju tulles otsisin üles pappkasti, mis on täis päevikuid, ja asusin neid lugema. Veel kord elasin üle agoonia selle pärast, et üldse hooletult päevikud Kanaaridele jätsin, et neile järele ei läinud ja et need sealt siis kaduma läksid! Sest kogesin: tõepoolest, inimene UNUSTAB. Ma ei mäletanud pooli asju näiteks India või Inglismaa päevilt, mis sinna kirja pannud olin.

Nüüd olen oma reisikirjade raamatut toksinud ja mõtelnud: üks äärmus on panna enamik mu läbi aegade ilmunud reisiartikleid ja sinna vahele kirjutada natuke sidusat juttu. Teine äärmus on kirjutada, osaliselt päevikite ja osaliselt praeguste impulsside põhjal, uus raamat (ja võibolla maitseks mõni varem ilmunud reisikiri ka vahele). Või siis hoopis kirjutada ilma ilmunud artikliteta ja keerata vinti vabamaks, nii et sellest saaks hoopis ilukirjandus.  

Ma ei tea. Aga ma kirjutan, mu armsad, ja see teeb heameelt, isegi kui ma ei tea, kuhu ma sellega jõuan.

2008 ja 2009

Möödunud aasta üks märksõna oli minu jaoks KIRJASTAMINE. Petrone Print kirjastuses avaldus (lugesin kokku) üheksa raamatut.

Paraku ei olnud märksõna KIRJUTAMINE eriti oluline sel aastal. Ilmunud raamatutest oli seekord ju ainult üks (lasteraamat “Kust tuli pilv?”) minu oma, aga sellegi teksti kirjutasin tegelikult juba 2006. aastal.Mida ma üldse sel aastal kirjutasin. Liiga vähe! Ühe lastejutu ja ühe novelli ja mõne peatükitooriku oma reisikirjadesse ja Ameerika 3 raamatusse. Ongi kõik. Nojah, Postimehe kolumneid ka, maist detsembrini. Väga vähe seda ju ka pole.

Üks oluline märksõna, mis mõlema eelmise märksõnaga seotud, on VALIK. Lugesin seda Peep Vainu raamatut “Kõige tähtsam küsimus”, esialgu küll diagonaalis. Ja ta räägib seal õiget juttu, ma ise olen neid asju ka läbi mõelnud, aga mulle ei jäänud esialgu silma seda nüanssi, mis mu meelest on ülioluline. Eesmärke tuleb HARVENDADA ja PRIORITISEERIDA. Korraga saab inimesel siiski olla vaid üks või mõnel juhul kaks elueesmärki ;), mille poole oma (Vainu väljendusel) elurataste peal sõita. Ja mina olen viimasel aastal liialt palju niisama SEBINUD: rattad võivad küll all ringi käia, aga kas see suund on minu valitud, kuhu ma sõidan? Seega tuleb pea klaar hoida. Aastaplaane tehes ei saa mitte ainult oma potentsiaalist (sest seda võib olla mitmes suunas, nagu minul tundub olevat), vaid ikkagi eelkõige valitud (elu)eesmärgist. Loe edasi 2008 ja 2009

Andry arvustus Petrone Printi tegemiste kohta (“Minu”-sarjast ja Murutarist)

Blogimängu saabus vabakutselise (vist?) kirjastura Andry Ervaldi arvustus: “olen ka seotud ühe blogiga aga ei tahaks seda teksti sinna panna. Kui sulle see tekst sobib, pane kuhu tahad. See on mu jõulukink, kui nii kõlbab.”

Ja ma avaldan selle siis siin. Loe edasi Andry arvustus Petrone Printi tegemiste kohta (“Minu”-sarjast ja Murutarist)