Elust kirju: Epp Petrone ajaveeb

Archive for the ‘kirjutamisest’ Category

Ma olen tegelikult praegu kolmeks päevaks Lusika tervisetalus, 22 kilomeetrit Viljandist Mustla poole. Olin paastumispäevade eest kunagi ette maksnud, aga siis juhtus vanaisa surm ja ma tühistasin oma päevad… Siis arutasin siinse perenaisega, mis teha, kas vahepeal lapseootele jäämine on paastu takistajaks. Otsisin ka ise netist infot ja jõudsime koos järeldusele, et ma ikkagi teen paastu, aga mitte vee/tee oma. Olen idusalati peal. Kui tagasi koju lähen, siis jätkan taimetoiduga, sest minu kindel usk on, et see teeb mind aašramisse mineku ajaks puhtamaks seesmiselt, nii et kõik seal veedetud hetked oleksin võimalikult vastuvõtlik sealsetele energiatele.

Pealegi lasin just oma hemoglobiini kontrollida, see oli 125 ehk superluks. Mäletavasti eelmisel suvel oli mul hemoglobiin madal ja pärast seda hakkasin liha sööma. Read the rest of this entry »

Meil on see talv ja kevad tulemas stiilis “Koit ja Hämarik”. Justin on lastega praegu Viljandis, mina nädal aega Käsmul kirjanike loomemajas kirjutamas. Küünlad, vanad reisipäevikud, muusika ja arvuti. Kui tagasi koju lähen, siis paari päeva pärast kolib Justin Tartusse kuuks ajaks – sest tal vaja koguda kirjandusmuuseumis materjale ja kirjutada oma magistritööd, juunikommunistidest. (Loodetavasti tuleb talt sel teemal ka kunagi ajalooline romaan, igatahes ta ikka vahel räägib sellest, mingis oma kiikusg tragikoomilises võtmes).

Ja kui ta tagasi tuleb, siis lähen mina Indiasse, jah, ma lähen . Umbes märtsi keskpaigast aprilli alguseni. Ning kui tagasi tulen, siis mõne päeva pärast tulen jälle Käsmu kirjutama nädalaks. Ma loodan, et saan selleks ajaks äkki “südame” nii teise kui ka kolmanda osa valmis! Sest praegu kirjutangi kahte korraga, lihtsalt need reisipäevikud on siin nagu pudru ja kapsad.

Aeg tuksub kuklas. No mida ta tuksub? Keegi meist ei tea, palju on aega antud. Loota ju võib, et 90 aastat, aga äkki näiteks poole vähem. Mul on tegelikult nii palju plaane, mida ma kirjutada tahaks selle umbmääraselt antud aja jooksul.Parem on julgeda prioriteete seada, julgeda oma lapsed nädalaks-kaheks maha jätta, hakata koolis õpetajaametit Justiniga jagama, keelduda kõigist raamatukoguesinemistest… Mitte kusagilt mujalt seda aega ju ei tule.

Igatahes täna hommikul läks uni ära kell viis.

Nii, mul on aega üksi kirjutamiseks kuni pühapäeva õhtupoolikuni, meeleldi veedaksin kogu selle aja Malaisias ja eriti Indias (ehk “südame” teist osa kirjutades), aga praktiline mõistus ütleb, et ega mul paremat kohta ja aega tule “Ameerika kolme” lõpetamiseks kui need kolm päeva.

Kusjuures “Ameerika 3″ ilmub viimaste plaanide kohaselt alles novembrikuus 2011, sest see raamat algab nii elavate jõulustseenidega, oleks imelik seda mingisse muusse aastaaega ilmuma panna. Aga ma tahan selle juba praeeu ära lõpetada, niiöelda kaelasty ära saadam et muid asju teha.

Ja selle raamatu kirjutamine on keeruline. Pean iseenda sisse vaatama ja oma sisekonflikte tunnistama. Pean üle olema neist küsimustest, et “kuidas sa võid oma mehe pere kritiseerida” ja “miks sa siis tuled siia Ameerikasse, kui ei sobi”. Siin ma olen, see on fakt. Kas ma lepin Ameerikaga, kas ma suudan end muuta või suudan ma Ameerikat muuta, vaat seda ei tea. Nii kaugele küsimuste kaevu põhja vaadates hakkab päris hirmus. Mul on justkui kaks hirmu: ühest küljest olen ma alati kartnud hulluksminekut ja teisest küljest olen ma alati kartnud pehmenemist ja kohanemist.

Teate Jack Nicholsoni Stanley Kubricki Miloš Formani käopesa-filmi lõpus? Kui ta oli nii palju elektriteraapiat saanud ja kui talle oli lobotoomia-operatsioon tehtud, nii et ta enam ei võidelnud. See stseen võtab mu hirmude mõlemad pooled kokku paremini kui miski muu. See stseen lihtsalt ujub vahel pinnale, ja esimest korda kirjutasin sellest oma päevikus 2002. detsembris, kui esimest korda Ameerikasse siia majja tulin.

Aga… oot, nüüd läks liiga karmiks, vabandust! Postitust hakkasin kirjutama selleks, et mõnda groteskset linki säilitada. Nimelt kirjutan siin praegu oma selle nädala elukaaslasest , koerast Hannah’st, kellel on ülekaal ja depressioon. Ameerika koerte hulgas väga levinud probleemid. Millega neid leevendada? Muidugi tablettidega.

http://www.ehow.com/list_6762757_depression-pills-dogs.html

http://www.creators.com/opinion/lenore-skenazy/do-dogs-really-need-diet-pills.html

Ja nagu näha, on koerte “Prozas” jõudmas USAst ka Inglismaale: http://www.telegraph.co.uk/news/worldnews/northamerica/4045030/US-craze-for-happy-pills-for-dogs-on-its-way-to-Britain.html

Ah et kuidas läheb. Hästi. Istun kamina ees, kuulan mantraid, põletan viirukeid ja kirjutan parasjagu oma reisiromaani. Olen Ameerika kodus koos koeraga ja veel viis päeva kaksi temaga, kõik teised on Floridas, Disneyworldis. Mina keeldusin minemast kaasa ja võibolla ainus, mida ma kahetsen, on see, et ma päikest ei näe. Siin lödistab praegu vihma.

Aga üksi (või koeraga kaksi) on olla hea.

Raamat ei avalda ka erilist vastupanu, stseenid avanevad, justkui oleks nad kusagil oodanud. Ainuke asi, mis peavalu teeb, on ajaliinindus. Mäletavasti kirjutasin ma “Kas süda on ümmargune?” esimese osa hüpleva ajaliiniga: 2010ndast  ja 2009ndast1999sse ja tagasi ja siis seal 2010ndas aastas hüppasin ka veel ringi. See tekst lihtsalt sündis nii, ma ei kombineerinud. Aga seekord on mul erinevate aastate kohta erinevad failid ja mul pole hetkel veel ülevaadet, mismoodi ma need siis kokku segan. Kuidas ma niimoodi edasi saan kirjutada, iga lugu peab ju olema õiges kohas ja ma pean otsustama, kas ma räägin sellest tagasivaates või olles selles hetkes sees. Ühesõnaga, selle otsustasin ära, et kui “süda 2″ ja “süda 3″ on valmis, siis edaspidi kirjutan lineaarseid raamatuid. Ajaliinis hüppamine on huvitav kunstiline eksperiment ja ma arvan, et see on end õigustanud, ma ei kahetse, aga rohkem ei tee ka.

Juba igatsen aega, kus need raamatud valmis on, sest juba tean, mida järgmisena tahaks teha.

Mis veel. Kahe vaat-et-geniaalse mehe tekste on mul just õnnestunud toimetada. Üks on Justini “Minu Eesti 2″, see läks just küljendusse ja on minu meelest parem, kui oli ta esimene osa. Teist nime igaks juhuks veel ei ütle, vist vara veel, aga see tekst tuleb ka eriline.

Ma peaksin homseks (kolmapäevaks) toimetajale “Kas süda on ümmargune?” viimased peatükid ära andma. Kes usub sellistesse asjadesse ja soovib mulle head, siis võite mulle enesedistsipliinist ja inspiratsioonist pakatava ingli appi saata .

Marta ei läinud Härma-kooli katsetele. Saatus tahtis, et jäime köhasse sel pühapäeval ja pealegi saime ise ka aru, et temal on enesedistsipliiniga veel suuri probleeme. Pärast Kagu-Aasia reisilt tagasitulekut pidi ta oma eelkooli töövihikust harjutused järgi tegema (elu esimene nn kodutöö) ja see toimus suure stressi saatel. Nii jõudsimegi tulemusele, et saatus ei taha, et meie 6aastane vabahing läheks sel aastal õpikallakuga kooli katsetele.

Nii et oleme nõndapalju siis edasi liikunud. Praegu on kõige tõenäosem, et ta läheb oma tuttava eelkooli õpetajaga ja tuttavate nunnatädidega edasi, Tartu katoliku kooli esimesse klassi.

Ja veel, kõige tõenäosem on see, et me oleme endale ka uue kodu leidnud, ühes äsja korda tehtud (õigemini praegu tehtavas) mõnusas puumajas.

Enne oli omanikuga juttu, nii ma igaks juhuks kuulutan siin – seal majas on üks korter veel tühi. Kaks magamistuba, kontoriruumike, suur tuba, kokku umbes 100 ruutmeetrit, kahel tasapinnal (teisel ja kolmandal korrusel, mõnusate katuseakendega), põrandatesse ehitatud kaug-keskküttega, Toomemäe lähistel Tähtvere-Vaksali-kesklinna ristumiskohas, tänavanime me ei taha öelda, otsustasime netis natuke privaatsemad olla… Üür 6000 krooni kuus pluss kommunaalid, sissekolimise võimalus juuni alguses. Ja meie oleksime altnaabrid.

Meil oleks hea meel, kui leiaksime naabriks lapsega/lastega pere, kes taga-aias kompostikasti koos meiega hakkaks tegema ja oleks muidu toredad. Igatahes kui kedagi siin see asi huvitama hakkas, meili mulle epp.petrone@gmail.com ja saadan kontakti edasi .

Mul on mõned halvad harjumused. Näiteks öösel enne reisile minekut ei ole ma juba ammust aega magamist harrastanud. Kihk on sees ja mis sa ikka magad, pealegi alati on mingid asjad, mis on vaja viimasel minutil korda ajada, nagu külmkapi koristamine või raamatu toimetamine või meilide vastamine.
Homme algab meil selline vaat et elustiilireis, sellel ei ole ühte sihtpunkti, on mitu. Niimoodi rahulikult võikski kunagi minema hakata, mingiks ajaks… Ma tean enda tutvuskonnas inimesi, kes laste ülikooli mineku ajaks selliseid pikki ja mõnusaid reise plaanivad… Noh, tegelikult see meie oma pole praegu karvavõrdki veel seda, mis kunagi tahaks teha, siis kui lapsed ülikooli lähevad . Read the rest of this entry »

Annan teada, et lähema nädala jooksul ma telefoni ei võta, meilidele ei vasta ja blogisid ei kirjuta. Lõpetan “Kas süda on ümmargune” 1. osa.
PS. E-määraja tuleb nüüd levitamisse ka Tartu ja Tallinna Kaubamajade toiduosakondades.

Panen selle üles, ise ma kirjutamise juures ei käinud, sest põetasin kodus oma tundlikku südant, aga reedene jutukogu “Tartu rahutused” esitlus olevat toimunud täiskuueelse vungiga ja sellise novelli kirjutasid siis kambaga:

TARTU RAHUTUSED
Tartus ei maksa vein ja toit täna öösel midagi, täpselt nagu nad ei küsi meilt teiste asjade eest asju, aga ega seltskond seepärast siia kohale ei tulnud.
Ta vaatas ruumis ringi: kõik näod olid võõrad, täis uudishimu, naeru, võib-olla isegi etteheidet; ta ei suutnud usaldada neid võõraid inimesi, kes, veiniklaasid käes, üksisilmi ekraanile vaatasid. Ekraanile, teadis ta, pidi peagi ilmuma midagi uskumatut, uut, müstilist ja salapärast. Read the rest of this entry »

Ja siin on Justinilt saadud tema pikad vastused Tartu Ekspressi toimetajale Jaan Olmarule. Ajalehte olevat ka need jõudnud palju lühemal kujul – siin on pikk variant (ajalehte ennast netis praegu ei paistagi olevat). Nägin, kui Justin neid umbes tund aega omaette trükkis ja vahepeal naerda mugistas. Neid pole keegi keeleliselt-sisuliselt toimetanud.

(ja ühel päeval kirjutan teile, mida MINA sellest raamatust arvan…

JUSTINI VASTUSED JAAN OLMARU KÜSIMUSTELE

Mis sai selle “Minu Eesti” kirjutamisel määravaks ja kui raskelt või kergelt raamat kokkuvõttes sündis?

Mina alati olen tahtnud raamatuid kirjutada. Ma hakkasin kirjutama raamatuid täitsa vara minu elus. Esimene “raamat” oli nagu pildialbum “Star Wars”-ist. Ma mäletan hästi selle raamatu loomisest. Olin väga uhke ja ainult kuueaastane sel ajal. Kui ma olin natukene suurem mul oli idee elada nagu Ernest Hemingway või Henry Miller — et ma saaksin põgeneda Ameerikast ära Euroopasse, kohtuda eksootiliste naistega, juua palju veini, ja kirjutada midagi eriti sügavalt ja eriti oivaliselt. Read the rest of this entry »

Kanaaride reis oli mu jaoks ühest küljest ahastama panevalt kurb (sain teada ühe inimese surmast, pettusin teises ja kaotsin oma 10 a tagused reisipäevikud) – aga teisalt oli see uus algus (leppisin ära ühe inimesega ja leppisin ära oma minevikuga).

Koju tulles otsisin üles pappkasti, mis on täis päevikuid, ja asusin neid lugema. Veel kord elasin üle agoonia selle pärast, et üldse hooletult päevikud Kanaaridele jätsin, et neile järele ei läinud ja et need sealt siis kaduma läksid! Sest kogesin: tõepoolest, inimene UNUSTAB. Ma ei mäletanud pooli asju näiteks India või Inglismaa päevilt, mis sinna kirja pannud olin.

Nüüd olen oma reisikirjade raamatut toksinud ja mõtelnud: üks äärmus on panna enamik mu läbi aegade ilmunud reisiartikleid ja sinna vahele kirjutada natuke sidusat juttu. Teine äärmus on kirjutada, osaliselt päevikite ja osaliselt praeguste impulsside põhjal, uus raamat (ja võibolla maitseks mõni varem ilmunud reisikiri ka vahele). Või siis hoopis kirjutada ilma ilmunud artikliteta ja keerata vinti vabamaks, nii et sellest saaks hoopis ilukirjandus.  

Ma ei tea. Aga ma kirjutan, mu armsad, ja see teeb heameelt, isegi kui ma ei tea, kuhu ma sellega jõuan.

Möödunud aasta üks märksõna oli minu jaoks KIRJASTAMINE. Petrone Print kirjastuses avaldus (lugesin kokku) üheksa raamatut.

Paraku ei olnud märksõna KIRJUTAMINE eriti oluline sel aastal. Ilmunud raamatutest oli seekord ju ainult üks (lasteraamat “Kust tuli pilv?”) minu oma, aga sellegi teksti kirjutasin tegelikult juba 2006. aastal.Mida ma üldse sel aastal kirjutasin. Liiga vähe! Ühe lastejutu ja ühe novelli ja mõne peatükitooriku oma reisikirjadesse ja Ameerika 3 raamatusse. Ongi kõik. Nojah, Postimehe kolumneid ka, maist detsembrini. Väga vähe seda ju ka pole.

Üks oluline märksõna, mis mõlema eelmise märksõnaga seotud, on VALIK. Lugesin seda Peep Vainu raamatut “Kõige tähtsam küsimus”, esialgu küll diagonaalis. Ja ta räägib seal õiget juttu, ma ise olen neid asju ka läbi mõelnud, aga mulle ei jäänud esialgu silma seda nüanssi, mis mu meelest on ülioluline. Eesmärke tuleb HARVENDADA ja PRIORITISEERIDA. Korraga saab inimesel siiski olla vaid üks või mõnel juhul kaks elueesmärki , mille poole oma (Vainu väljendusel) elurataste peal sõita. Ja mina olen viimasel aastal liialt palju niisama SEBINUD: rattad võivad küll all ringi käia, aga kas see suund on minu valitud, kuhu ma sõidan? Seega tuleb pea klaar hoida. Aastaplaane tehes ei saa mitte ainult oma potentsiaalist (sest seda võib olla mitmes suunas, nagu minul tundub olevat), vaid ikkagi eelkõige valitud (elu)eesmärgist. Read the rest of this entry »

Blogimängu saabus vabakutselise (vist?) kirjastura Andry Ervaldi arvustus: “olen ka seotud ühe blogiga aga ei tahaks seda teksti sinna panna. Kui sulle see tekst sobib, pane kuhu tahad. See on mu jõulukink, kui nii kõlbab.”

Ja ma avaldan selle siis siin. Read the rest of this entry »

Hakkan siis otsast tutvustama meie trükikojast tulevat head ja paremat kraami.

Raamat: “Minu Alaska: kasvatamas kelgukoeri ja iseennast”.

Autoriks Maria Kupinskaja ehk Mann, blogilugejatele ilmselt (paljudele) tuntud nimi: Suslikute Alaska, Suslikute Alaska 2, lisaks ta seiklused Norra Teravmägedel, kõik ikka seal külmas… Ma ei mäletagi, millal ma ta esimest korda ära fikseerisin. Et on üks selline paduromantiline loomi ja inimesi armastav tüüp, kes on kolinud Alaskale ja talitab seal koeri. Elasin sel ajal igatahes veel ka ise USA-s; soovitasin tema tutvustamist Ekspressi Reisi-lisasse, kui nad tegid Alaska eri.

Mingil hetkel, mäletan, rääkis üks mu tuttav, et ta tunneb Manni. Read the rest of this entry »

Praegu just on kell siin Ameerikas 11.40, seega on Eestis 6.40 varahommikul, seega on just praegu mu sünni(päeva)hetk. Meil siin on aiapidu läbi, käisime veel öösel ujumas ja nüüd on öörahu – kes vahib telekat, kes magab, kes toksib arvutis.

Mul on olnud väga hea aasta: lapse sünd, mitme uue raamatu sünd, kirjastuse areng, iseenda areng, huvitavad reisid jne.

Sünnipäevakingiks tuli välja ka minu esimene lasteraamat – “Kust tuli pilv?” Read the rest of this entry »

Ma olen kahjuks täpselt sellest põlvkonnast, kellele masinakirjutamise tund Tartu Ülikooli ajakirjandusosakonnas tehti vabatahtlikuks. Enne meie aastakäiku olevat see olnud õppeplaanis kohustuslik aine. Ja kuna see vabatahtlik tund pandi hommikul kella 8.15-ks, siis sinna ma ei jõudnud rohkem kui korra.  Klassi ees oli suur plakat klaviatuuriga ja näppude areaalid olid seal peal, pidime vaatama plakatit ja trükkima. Tunni lõpuks olid väikesed sõrmed valusad. Ja isegi juba… nagu mingisugune teadmine oli sees. Miks ma küll rohkem sinna tundi ei läinud!

…Jah, mitme sõrmega ma hetkel trükin?

No mis te arvate? Read the rest of this entry »

Kas “paar raamatut” tähendab kaks raamatut? Mul oli ükskord üks sõber, kes vandus, et paar on kaks! Ja mina vaidlesin talle areldi vastu, öeldes, et minu arust on paar ikka pigem kolm…

Igatahes kui ma homme saadan Justiniga kesklinna ühte kohta kaks raamatut, siis võib see ihnelt mõjuda, sest ma ju meilis ütlesin, et “saadan paar raamatut”. Read the rest of this entry »

Kraamin arvutit ja vaatan, siin on ju see lugu, mis “üks väljaanne” mullu suvel tellis – et me Dakiga kirjutaksime teineteisest – , aga siis seda avaldamist edasi lükkas, nüüd võib vist juba öelda, et avaldamata jättis.

Aga ma avaldan ta siis siin . Praegu loen üle ja vaatan, et võibolla see ongi selline õbluke ja imelik artikkel, sobibki siia blogisse paremini kui kusagile mujale.

Ja loen ka selle pilguga, et palju asju on praeguseks muutunud – näiteks saan ma nüüd palju paremini kirjutada oma asju, ka ilma Daki abita. Aga palju asju on ka samad. Meil tuleb ju ka (millal? eee. Varsti!) uus lühijuttude kogu – “Naistest, lihtsalt”! Ja raamatud, millest siin juttu… ma ei hakka linke panema, eks need jooksevad ju siin postituse kõrval vasakul reas ka kõik. Read the rest of this entry »

Tartu Keskkonnahariduse Keskuses Kompanii 10,
kolmapäeval, 20. veebruaril 2008 kell 18.

Keskkonnaõhtu ”Roheliseks kasvamine”

Õhtu külaliseks on ajakirjanik Epp Petrone, kes tutvustab oma raamatut “Roheliseks kasvamine”.

Vestleme suurtest ja väikestest keskkonnateemadest, mis raamatut kirjutades ette tulid. Miks on Aafrikas näljahäda, miks on maailmameri reostunud, kuhu viia oma vana arvuti, mismoodi säästa oma kodus elektrit, kuidas teha loodussõbralikku remonti? Kas keskkonnasäästlikkus on uus religioon? Mida võiks õppida oma vanavanematelt ja mida ameeriklastelt? Kas üks inimene suudab midagi muuta siin tarbijamaailmas?

Keskkonnaõhtu on kõigile huvilistele, tasuta.
Keskkonnaõhtut toetab KIK.

Lisainfo
Anneli Ehlvest
anneli.ehlvest@teec.ee, tel. 7361693
www.teec.ee

—

Üritan otsida fotosid netist, mida oma homse jutu paistel näidata, väike Anna roomab samal ajal põrandal ringi. Read the rest of this entry »

Read the rest of this entry »

Ükspäev me just arutasime Justiniga, et ma olen ära hellitatud, polegi nagu veel ühtegi negatiivset arvustust tulnud. Täna siis Ekspressis on (tegelikult, Õuna-raamatu kohta oli ka ühes blogis kehvasti kirjutatud kunagi suvel). Ma ei oskagi nüüd öelda, kas elan klaaskuulis või tegigi see arvustaja tegelikult vastukarva pai…?

Igatahes ei saanud ma ikka veel teada, mida tähendab arvustusest haiget saada. Hoopis hakkasin siin omaette naerma. Mees luges meie meeste-raamatut!

Me oleme vaikselt, karkassidena, alustanud ju ka raamatut “Naistest, lihtsalt”. Ma ei ole veel Daki karkasse näinud, aga minul kipuvad ka naiste puhul pähe tulema õnnetu lõpuga lood. Naistevahelistes suhetes on selleks ju samamoodi vähemalt kakskümmend võimalust (ning mitte ainult meeste pärast!). Read the rest of this entry »