Elust kirju: Epp Petrone ajaveeb

Archive for the ‘la famiglia italiana’ Category

Peab ütlema, et Ameerikas tunnen ma end blogimises vabamalt. Või inspireerib Ameerika mind rohkem? Või olen tasakaalust rohkem väljas ja pean seda blogist otsima? Või pole muud väljundit?

Praegu üürgab alumisel korrusel viimase peal plaadimängijal laul ”You are the love of my life..” Read the rest of this entry »

Nende sõnade saatel ärkasin eile, reede hommikul. Read the rest of this entry »

…Täna oli meil Anna ja minu sünnipäevapidu.

See oli, kui järele mõelda, minu elu esimene basseinipidu (“pool party”). Malaisias produktsioonisaarel oli neid muidugi ka, aga seal oli elu nii teistmoodi, et küsimust “Mis selga panna?” ei tekkinudki. Read the rest of this entry »

Ma ei ole ristimispeost ja sellega seonduvast veel kirjutanud.

See on EELLUGU ehk esimene osa.

KEDA KUTSUDA. Selle teemaga seoses tundub meie peres alati tüli tekkivat, aga see vist käib asja juurde. Omal ajal olid Justin ja ta ema omavahel tülis pärast meie Ameerika pulma, sest üks Justini paremaid sõpru Mark jäi kutsumata. Seekord põhjustas tülina tegelikult kaudselt seesama sõber… aga kõigest järjekorras.

Kõigepealt oli meil plaanis kogu külaliste nimekiri anda otsustada Justini emale ja niimoodi kunagi novembris temaga kokku leppisimegi. “Pidu tuleb sinu majas, see on teie suguvõsa ja teie kultuuri traditsioon, palun otsusta sina,” ütlesin ma ja ta nõustus. Aga jõuluostude raskel ja tihedal perioodil ei jäänud tal selleks aega ning nii saimegi mõningase üllatusena teada, kui 22. detsembril siia jõudsime, et 6. jaanuari ristimispeole pole veel mitte kedagi kutsutud.

“Te peate ikka ise otsustama, see on ju teie laps,” ütles Justini ema. Tal oli muidugi õigus, aga meile tundus muidugi, et asi oli olnud tema itaalialikus ebaorganiseerimatuses.

Justini isa tavaliselt selliseid asju ei otsusta, mina läksin lastega hoopis raamatukokku ja muidu jalutama ja nagu ma hiljem aru sain, käis sel ajal kodus kahe itaallase Justini ja ta ema paras sõim, eks ikka teemal “Ristimiskutsed.” Read the rest of this entry »

…ameeriklastelt Tartus.

Papa John (sosinal): “Vaadake, see tüdruk on ju mingi 15aastane!”

Justin (kah poolihääli): “Ei usu, ju ta ikka 20ndates on. See on siin normaalne, noores eas lapsi saada.” Read the rest of this entry »

Et siis läksime jälle, sest käes oli see päev ja see kellaaeg. Read the rest of this entry »

Hirmus tuul puhub siin maja ümber. Päike paistab ja maja on külm ja tuul vilistab. Peaksin ilmselt olema õnnelik, et ei pea õue minema. Read the rest of this entry »

…et mis siis sai.

Mina kuulun nüüd ka ametlikult nende miniate hulka, kes oma ämmaga läbi ei käi. Read the rest of this entry »

Vahel mõtled, et sa tead, mida elu toob. Aga elu on selline raamat, kus pöörad ainult ühe lehekülje korraga ja… vahel oledki õigesti aimanud, aga vahel on pöördel ootamas üllatus. Read the rest of this entry »

Ma pole siin ammu oma ämma klatshinud, aga praegu sai mu mõõt täis.

Klassikaline juhtum ehk “kelle omad on kapid”. Read the rest of this entry »

…Küüslauk. Mesi. Pärnaõied. Ninatilgad. Kurguaerosool.

Elu toimub hetkel kusagil teises dimensioonis. Kirjutada saab hästi, aga rääkimine… tasub täna unustada. Read the rest of this entry »

“Kuidas sul jätkub aega blogida ja kitarri mängida, aga ei jätku aega meile helistada?”

Justini ema pärast seda, kui pole meilt kaks päeva telefonikõne saanud. Read the rest of this entry »

“Mis ajast on sellest saanud kevadjõulud?!” ägas Justin.

Jah, seekord tegid suguvõsas kõik kõigile kinke (tõsi, väikseid, nagu seepe, küünlaid, raamatuid). Read the rest of this entry »

Heake küll, alustan siis killukesi meie DC-reisist. Millegipärast pole mul tahtmist olla kronoloogiline ja nii panen siia kirja lihtsalt mälestuste joa. Read the rest of this entry »

Jätkan Ameeriklaste ja jumalaga, Justini teise vanaema juures jäin möödunud kord pidama…

Vanaema Ann

Kui ma esimest korda tema koju läksin, olin üsna pahviks löödud. Vähemalt esimesel korrusel oli iga tuba täis kristlikku atribuutikat. Nüüd on Martaga seal käimine üha suurem nuhtlus. Kui teise vanavanaema tubades saab lapsuke üsna lihtsalt ringi tatsata (sest Pegil on vaid üks ikoon nähtaval, seegi kõrgel köögikapi otsas), siis Vanavanaema Anni tubades suudab Marta iga kord mingi jama korraldada. Read the rest of this entry »

Eile istusin ma öö otsa üleval ja lugesin raamatut – mõni kuu tagasi tuli USAs välja John Lennoni esimese abikaasa mälestusteraamat. Võiks selle vabalt ka eesti keeles välja anda, arvan ma – hästi loetav, kuigi ehk liiga paks ja vabalt oleks umbes viiendiku sealt välja kärpinud (liiga palju Cynthia enda hilisemat elu – raamatu pealkiri on ju “John”).

Raamatu esimene osa on armas, ilus nostalgiline 50-60ndate maailm. Aga edasi tuleb ridade vahele kibestumine – alates sellest hetkest, kui John tutvus avangardistliku kummalise kunstniku Yokoga ja too Johni “ära tegi”. Kogu abielurikkumine ja lahutusporosess. Vastik ja valus. Read the rest of this entry »

Justini isa on parandamatu unistaja. Kuna nad saabusid äsja Kariibi mere Neitsisaarte reisilt, siis oli ta selle nädala äriidee muidugi sealt. Read the rest of this entry »

Juudi teema minu tänases õhtus jätkus…

Pärast seda, kui kõht oli kosher-sööki täis puugitud (väga hea tuli välja!), otsustasin ma oma ammuse plaani teoks teha ja minna õhtusele kaalujälgijate kogunemisele meist kuue tänava kaugusel, Juudi Templi nimelises koolis. Read the rest of this entry »

Matusepäeva hommik möödub muidugi jälle Petrone stiilis, kus papa John jookseb mööda maja ringi “Damned! Kus on mu mantel! Ma ei ole seda ju kusagile maha unustanud! Kes nägi viimati mu mantlit?” Read the rest of this entry »

“Mul on siin olemas kõik kangad, mida Marta toas kasutada, tule aita mul auto tühjaks tassida!”

Pisike külmavärin läbib mind, kui õue auto juurde kohmerdan. Kas tal on tõesti juba kangad olemas; ma nõustusin ju ainult sellega, et ta annab nõu? Read the rest of this entry »