Elust kirju: Epp Petrone ajaveeb

Archive for the ‘lapsed’ Category

NB Olin kogemata alguses valest Anti kirjast kuup2evad v6tnud, nyyd on 6iged.

-

Ma käisin esimest korda Gordoni perekooli kursustel Tartu rahvaülikoolis paar aastat tagasi, psühholoog Kiira Järve juures. Siiani saan lähedastega suheldes nendest kursusel läbi võetud teadmistest ja treeningutest abi. Kuula inimest, peegeldades tagasi; ära anna hinnangut; õpi andma neutraalseid mina-tunnen-nii-ja-kuhu see-viia võib teateid, mitte laadungiga sina-oled-nõme teateid… Marta kutsus neid õhtuid omamoodi: “emme käib heade emade koolis”. Samas koolis käis ka mu sõbranna (kes omakorda Marta sõbranna ema), hea oli pärast tundi koos koju minna ja veel kord arutada. Ma julgeks öelda, et mingisugune tasandi vahetus nende kuude jooksul tasapisi toimus. Ma tõesti muutusin paremaks emaks ja oskan oma lapsi paremini kuulata, samas saavutades ka seda, mis minule oluline on. Inglise keeles kutsutakse sedaThomas Gordoni koolkonda “parent(ing) effectiveness training” – ehk siis efektiivseks lapsevanemaks õpetamine.

Samas on mul tunne, et ma ei suutnud kõike veel omandada. Read the rest of this entry »

Uni läks ära. Kujutage ette, beebi põõnab, aga noorel emal pole und.

Unes nägin, et elasime mingis kummalises hallitoonilises hirmuühiskonnas, detailide poolest meenutas see nõukogude aega, aga olid ka mingid kummalised ulmekate elemendid. Ja mulle taheti mingit lutikat külge panna, et pealt kuulata, mida ma teistega räägin. Keeldusin, ja siis töödeldi mind (vaimselt) kusagil haisvas akendeta urkas: see lutikas on tegelikult ju kõigil, sa ei reeda midagi! Ja siis avastasin, et ma ei tea, kus on mu beebi, terve tund juba, ja mind tabas hirmulaine. Mis on tähtis, mis ma pean tegema? Kas tõesti kõigil teistel on, miks ma siis peaks keelduma? Read the rest of this entry »

15 aastat tagasi olevat Ameerikas kasutatud väikelapsi vaid reklaamis näitlejatena, mitte reklaamivoo enda suure sihtrühmana. Praeguseks on aga reklaami sihikule võetud kõik inimesed, sõna otseses mõttes hällist hauani, ning alla kolme aasta vanuste lapsukeste sihtrühmale kulub umbes 20 miljardit turundusdollarit aastas. Lugedes raamatut “Buy, Buy, Baby” sain sellele infole täpsemat tausta: enam kui kaks kolmandikku autori poolt intervjueeritud emadest teatas, et nende lapsed oskasid juba enne kolmandat eluaastat konkreetsete brändide tooteid küsida. Disney, McDonalds, Coke, Barbie – need olid laste lemmikud, paljudel juhtudel juba 13. elukuuks!

Aga enamik lapsevanemaid ei olnud sellise asjade käiguga rahul. See bränditeadlikkus oli liiga lihtne, labane, otsene, ja pealegi: lapse saab kokapudeli abil korra õnnelikuks, aga kas ka targaks?

Tasapisi leidsid firmad kavalama turundusniši ja nii võttis maad uus neurootiline rahvuslik hobi: kasvatada endale elektroonikavidinate abiga teaduslikult korrektne laps. Selle buumi üheks algusmärgiks peetakse just „Baby Einsteni” videosid – ja kuulake nüüd ühte armsat ameerikalikku edulugu… Read the rest of this entry »

Laupäeval, 19. novembril kell 11 -14.30 toimub Tartu Lapsevanemate Kooli loeng teemal “Rütm lapse tasakaalustajana”, mida viivad läbi
Kadi Jürimäe (Tartu Waldorfgümnaasiumi klassiõpetaja) ja Külli Volmer (Tartu Waldorfgümnaasiumi lapsevanem, Johannese Kool Rosmal
õpetaja).
Kursus toimub Meie Mängurühma ruumides, aadressil Tartu, Teguri 35A. Loengute ajal on korraldatud lastehoid. Read the rest of this entry »

Lapsest. Maria saab täna keskpäeva paiku 5-nädalaseks, tal on nüüd tugev kael ja ümbrusest huvitatud silmad. Kui ta sündis, vaatasid need silmad pigem justkui sissepoole, iseendasse, aga nüüd on need üha enam maailma pööratud. Nagu öeldakse, “kasvab mitte päevade, vaid tundidega!”

Loomadest. meie kassinoorukid Triibu ja Miisu kadusid ära! Miisu oligi ränduri verega, ta kadus oma poole aasta jooksul kokku kolm korda , ühe korra leidsime ta üles kuulutuse abiga ja kahel korral tuli ise, saba püsti nagu õige mees kunagi. Triibu, tema vend, oli teistsugune: rahulikum, koduhoidjam. Aga millegipärast kadusid nad mõlemad ära sel nädalal, mis järgnes beebi majjatulekule. Mis juhtus? Kuhu nad läksid? Siin kodus pole võimalik neid toas kinni hoida. Ja nad valisid (Miisu enne, Triibu pärast seda) äramineku? Siinsamas lähedal on üks vana ait, kus elab hulkuvate kasside koloonia, käisime seal otsimas ja kutsumas… aga ei. Nüüd olen ma loobumas, arvan, et nad kas ei tahtnud tagasi tulla või on saanud uue kodu (nad olid ju mõlemad nii armsad julged ja veel kassipoja nägu ka). Varjupaika pole nad ka jõudnud… Panen siia igaks juhuks nende pildid, kui keegi ära tunneb… andke teada, kus nad on… Üks must ja teine triibuline, kusagil Viljandi kesklinna piires nad kaotsi läksid septembri teisel poolel.

Ja hormoonid teevad vist uperpalle, neile on ka Marta kaasa õhutanud. Et võtame uue kassi, ei, uued kassid! Ma juba peaaegu olekski võtnud, aga üleeile võtsin kolimisfaasis sõprade kassinooruki üheks ööks meie juurde. Read the rest of this entry »

Ei mäleta, et ma esimest last sünnitades oleks end üldse väga SÜNDIVA LAPSE asemele kujutanud. Siis oli enesekesksem ja vähem filosoofiline sünnitus,  oli tegemist, et oma valudega hakkama saada.

Teine sünnitus oli juba kusagil seal vahepeal, siis puudutasin küll seda, et sündides oled sa kanal kellegi ja millegi vahel…

Aga eile avastasin ma end kogu aeg justkui TEMANA. Uude maailma tulijana. “Avane, avane, siin maailmas on mulle kitsas, avane uue maailma jaoks…” oli mu mantra, mis aitaski kiiresti avaneda. Read the rest of this entry »

…umbes tunni vanuselt, eile, 15. septembri pärastlõunal...

Read the rest of this entry »

Võtsin ennist selle raamatu kätte ja vaatasin. Uut raamatut käes hoida on alati üllatus. Sul on visioon, sa oled sellega palju öid järjest magama läinud ja hommikul sellega üles ärganud, see on su sees tiksunud… ja kui see lõpuks trükikojast välja tuleb, siis on tulemuseks tavaliselt ikka üllatus, sest miski selles tervikus mõjub teistmoodi, kui sa ette kujutasid. Raske sõnastada, mis see on. Võib võrrelda ka lapse kandmise ja sünniga.

“Muinasjutud armastusest”, kust see raamat alguse sai? Read the rest of this entry »

Mind huvitab aeg.

See, mida aeg (ajastu, keskkond, kuidas seda iganes nimetada) inimesega teeb, mismoodi suhestuvad aeg ja inimene, ning mismoodi inimene seda hiljem tõlgendab.

Mäletan täpselt hetke, mil mul tekkis idee teha uus raamatusari: selline, mille abil lugejad saaksid rännata mitte maade vahet, vaid ajastute vahet. See oli 2007. aasta sügisel, lugesin raamatukogust koju toodud ajakirju ja nende hulgas Loomingut, kus oli Andrei Hvostovi novell Sillamäe tüdrukust Juliast. Alustasin kohe esimese hooga ära kirja mustandi Andreile, sõnumiga, et ta peaks oma lapsepõlvest raamatu kirjutama – aga ma jäin hätta enda argumenteerimisel. Vahel on ju nii, et sisetunne teab täpselt, mis on õige, aga sõnastada seda veel ei suuda. Miks on vaja eesti lugejatele raamatut, mis näitaks maailma vaadatuna sealt kummaliselt Sillamäelt, linnast, mille kohta olid kuulujutud ja keelud, aga mille kohta puudus enamikul meist isiklik kogemus? Ja puudub paljudel ilmselt siiani. Miks on vaja, et eesti lugejad saaksid endale raamatu, kus oleks nimede ja nägudega ja minevikuga ja mõistetalt inimlikke vene tegelasi, nende endi maal tegutsemas?

Read the rest of this entry »

Jälle on üks kooliaasta lõppemas ja see tähendab paljude muude asjade hulgas ka seda, et jälle astuvad ellu uued lastekodutaustaga noored. Meie kirjastus on kahel aastal neile noortele stipendiume jaganud ja teeme seda ka sel aastal, juunikuus, aga nüüd oleme loobunud nimetusest “Petrone Printi stipendium”, see on lihtsalt “Lastekodunoorte ellu astumise toetusraha” ja peale meie on seda aidanud koguda ka teised. Ma peagi kirjutan sellest veel, praegu käib just nende kümne tubli noore valimine, lastekodunoored üle Eesti on saatnud oma esseed.

Aga – praegu tahtsin juhtida tähelepanu sellele, et sellesama stipendiumi heaks saad ka sina oma 10eurose panuse anda. Kui helistada telefoninumbrile 900 67 00. Täpsemalt on sellest kirjutatud siin.

Read the rest of this entry »

Istun siin Viljandis kodus järve lähistel ja tuul toob kätte, mismoodi algab praegu Viljandimaa koolinoorte tantsupidu… Hommik otsa käisid proovid ja mul tiksus rahutus sees, nagu peaks ise sinna tantsima või vähemalt vaatama minema. Praegu taas… Kõik need vanad armsad laulud algavad jälle. Samas, ma olen ju haige, nina tilgub, ja sellepärast ma üksi kodus olengi, teised pereliikmed sõitsid päevaks Setumaale.

Peamiselt tiksubki mus kahjutunne sellest, et tegime planeerimisvea: täna peaks lapsukesed olema siin kodu lähistel, kohalikul laulupeol ja tantsupeol. Lapsed on nagu käsnad ja igal võimalikul juhul üritame neid heade elutervete vibratsioonide lähedusse asetada. Neid vibratsioone Viljandis siin folgiaida lähistel elades õnneks jagub nagunii, aga ikkagi… Ma tean, et ühes teises reaalsuses oleksid nad praegu tantsupidu vaatamas ja läheks alles homme Setumaale.

Minu õpitund on ilmselt: “lase minna”. Kui miski on valitud, siis nii see täna on. Atsihh.

–

Setu taluga on meil tegelikult kummalised lood. Optimism vaheldub väsimusega. Ühel nädalal mõtleme ja plaanime, et küll hakkame seal käima ja küll toimetame, teeme… Meile ju meeldib seal. Teisel nädalal ja kolmandal ka avastame, et siin kodulinnas on ju nii mugav ja armas, miks võtta ette 2,5 tunni pikkune sõit? oleme parem siin. Ja nii saab armsast kaugest talust süütunde allikas.

Siiamaani pole me seal ka päris kodustunud, kuigi me oleme sinna palju raha ja energiat pannud, ilusa laastukatuse ja aidatoad sinna tekitanud. Kõik ei ole valmis, me pole õigeid voodeid leidnud või tellinud ja magasime eelmisel suvel need paar seal veedetud ööd põrandal madratsitel, aga nina peal jooksva ämbliku peale üles ärgata ei ole kõige mõnusam, eriti väikesel tüdrukul…

Kui me selle talu ostsime, siis olid ju hoopis teised tulevikuplaanid. Oli mõte hakata elama seal pikad suved otsa ja kooliaasta Eestist eemal veeta.

Aga läks teisiti.

Ja vahepeal on meil plaan mõlkunud, teha sinna kirjanikele mõeldud suvetuba, selline MTÜ, mis vastavat stipendiumit (vaba elamine kuuks ajaks) jagab. Aga siis mõtleme: milleks? Kust meil see korraldamise energia võtta?

Ja maha müüa kogu see armas taluke… Tundub nagu ka reetmine. Aga 2,5 tundi+2,5 tundi sõita maakoju minekuks, see tundub nagu ka ideaalide reetmisena. Read the rest of this entry »

Edastan kutse:

Hää inimene!

Koos Suure Kevadega saabub kogupere konverentsi aeg! Jah, juba kolmandat aastat kutsume Sind Põlva külje alla Rosmale, et koos vaadata terve pilguga haridusmaastikul toimuvale. Seekord on fookuses terve kool ning nagu juba heaks tavaks saanud, jagub põnevat tegevust nii suurtele kui väikestele!

Kutsume Sind laupäeval, 21. mail 2011 algusega kl 10.30 Põlva külje all Rosmal peetavale III kogupere konverentsile “Head valikud hariduses. Terve kool”. Vaatluse all ongi terve kool – nii laps, kool kui seda ümbritsev kogukond. Pane siis palun see kuupäev taas oma pere kalendrisse kirja ja võta suund Rosmale! Read the rest of this entry »

Panen ka siia blogisse otsingu. Nimelt läheb Viljandi waldorfkoolis üks õpetaja peagi dekreetpuhkusele ja me otsime uut õpetajat – klassiõpetajat 1.-2. liitklassile (9 last).

Ta võiks olla lastega varem töötanud (ei ole kohustuslik pedagoogigilne kõrgharidus, aga hea muidugi, kui on . Ja kuna kohe on algamas Tartu Ülikooli juures waldorfõpetaja koolitus nädalavahetustel, siis saaks koolitust ka. Varasem huvi antroposoofia suhtes on muidugi ka hea. (Ma saan aru sellest, et miski pole otseselt kohustuslik, sest tegelikult otsitakse Inimest, mitte CV-d).

Huviline, peaksid meilima kooli direktorile, sulev.ojap@neti.ee. Võid ka lapsevanemate esindajatele lisaks  meilida, margit@folk.ee, epp.petrone@gmail.com.

Suur üritus on siis homme (kopin allapoole pressiteate ka). Olen praegu üksi kodus ja võitlen mind piirava nohuviirusega: küüslauk, C-vitamiini täis viljad, igasugused raviteed. Mulle on tegelikult alati meeldinud külmetushaigusega koju jäämine, voodis raamatuhunnikuga aja maha võtmine – aga ma praegu ei saa ju. Homme just täpselt samal ajal olen ma noorte stipendiaatide ees ja räägin nendega.

Avalikud esinemised on ühed kummalised asjad. Ma ei saa siiani aru, kas need meeldivad mulle üliväga või absoluutselt ei meeldi. Sel aastal olen palju kordi käinud rääkimas raamatukogudes, mulle meeldib inimeste ees seista, neile naeratada ja rääkima hakata. Meeldib see, kuidas iga kord saan ma endale vähemalt ühe uue mõtte, kui seal ees räägin elust, raamatutest, kirjutamisest, kirjastamisest… Ja samas on igasuguse avaliku esinemisega seotud stress. Üks teema on näiteks (mida kaugemale 30. sünnipäev jääb, seda teravamaks see muutub) – väljanägemine. Pärnus näiteks hulkusin lapsukesega vanalinna peal kella vaatamata ja siis saime Justiniga kokku imeilusas “aeg seisab” stiilis Supelsakste kohvikus… ja järsku selgus, et meie esinemine algab kohe! Nii me siis kihutasime raamatukogu poole ja mul oli null ühikut meiki peal. Kui hiljem ürituse korraldaja pilte saatis, siis sain aru, ma ei ole enam selles vanuses, kus avalikel üritustel ilma megikarbita hea välja näha saaks, eriti kui maganud piisavalt pole. Või ei peaks sellest lihtsalt hoolima? Ma olen 36-aastaste klubis ja ma ei teagi, mida need teised klubiliikmed teevad, mida nad tunnevad. Ühe asja olen ära märganud: igasugune avalikkusega suhtlemine tekitab peavalu-teemad, mida vaikselt kodus kirjutades ei teki. Ma ei tea veel, kas ma sellest peaksin tegema kardinaalseid järeldusi (loe: lugemisaasta lõppedes loobuda rahvakohtumistes) või ei. Read the rest of this entry »

Lugesin just arvamust selle kohta, et Viljandi Folk on muutunud kohutavaks läbuks… Huvitav oli seda arvamust lugeda, sest mina olin eile hilisõhtul täpselt selsamal kontserdil, kus hr Varro Vooglaid esines, ja ka mina astusin umbes samal ajal (umbes pool üks öösel) sealtsamast jumalakojast rahvalaadale, ja olin üllatunud, kui palju lihtsalt purjus või siis lõbusalt lällavaid inimmmasse oli selle kiriku ümber…

Kui hr Vooglaid peaks siia lugema sattuma, siis ma tänan teda imeilusa kontserdi eest! Ja tahan öelda, et nii hull see asi siiski kogu aeg ei olnud, nagu Teie kirjeldate. See oli laupäevaöö Toidutänava ääres (õllemüüjate juures). Õnneks olid siin teised hommikud, päevad, õhtud ja ööd, ning teised festivalinurgad. Read the rest of this entry »

Lastehoiu Selts aga areneb edasi, kuulsin just, et sügisest tuleb üks uus rühm juurde (vähemalt üks).

http://lastehoiuselts.blogspot.com/2010/05/vahepeal-ilmunud-meediakajastusi.html

http://lastehoiuselts.blogspot.com/2010/05/veel-meediakajastusi-meie-tegemistest.html

http://lastehoiuselts.blogspot.com/2010/05/lastehoiust-siiri-liisi-laanesaarelt.html

http://lastehoiuselts.blogspot.com/2010/05/meil-on-ka-infobaas-koigist-tartus.html

Ma kirjutan nüüd ära siia selle loo, kuidas me ilmselt selle kuu lõpus kolime…
Kuhu?

Hea küll, las see jääb postituse lõppu.

Me arvasime, et me oleme oma valikud teinud. Plaanisime kõik ühele kaardile ja olime juba oma marsruudid-graafikud sügiseks välja mõelnud: viisime Marta Tartu katoliku kooli katsetele ja muidugi arvasime, et ta saab seal katsetel läbi.
Miks ta ei saanud?

Selle kohta on mul eelkõige üks teooria. Nimelt nägin (magava Anna juurest akna tagant vahepeal klassi kiigates), kuidas rühmatöö ajal, st etteütluse ja matemaatika ajal Marta aina midagi pläras, nii et õpetaja pidi talle kogu aeg ekstra tähelepanu pöörama. Kui sul on klassis 25 last, siis see ei ole just hea variant.
“Mida sa seal nii palju rääkisid?” küsisin siis koduteel. Read the rest of this entry »

Panen ka selle pressiteate üles, olen aidanud konverentsi korraldamisel ja meediakajastamisel.
Tartus toimub konverents “Kuidas lapsi hoida”

Perekasvatuse Instituut ja Tartu Lastehoiu Selts korraldavad 23. aprillil Tartus, Johannes Esto Ühingu Maja saalis (aadressil Näituse 3) konverentsi „Kuidas lapsi hoida”. Kõik huvilised on oodatud kaasa mõtlema ja arutlema selle üle, missugune on lapse vajadustest lähtuv ja lapse arengut toetav päevahoid.

“Viis aastat tagasi esimesi kutselisi lapsehoidjaid koolitades pidime me inimestele selgitama, mis on lastehoid ja mis vahet on sellel lasteaiaga,” kirjeldab üks konverentsi korraldaja Siiri-Liisi Läänesaar Perekasvatuse Instituudist, tõdedes: “Praegu inimesed üldiselt teavad, mis on lastehoid ja on seda teenust kasutama hakanud. Seepärast me ei räägi enam sellest, mis on lastehoiuteenus, vaid räägime sellest, milline see teenus ideaalis peaks olema.”

“Kas pole kummaline, et lastepäevahoiuga seoses räägitakse pigem kohtade puudusest kui teenuse kvaliteedist ja sellest, mida lapsed vajavad?” küsib ka Tartu Lastehoiu Seltsi juhataja Pille Rives. “Meie kogemus näitab, et paljud pered eelistaksid võimaluse korral väikest kodulähedast lastehoiurühma.” Read the rest of this entry »

Kutsume kõiki huvilisi osalema Eesti Haridusfoorumi töörühmas “Alternatiivse lapsehoiu ja alushariduse vahekord” 18. veebruaril kell 17.15-20.00 (kogunemine TTÜ peahoone fuajees).
Töörühma juhivad Inger Kraav (Perekasvatuse Instituut) ja Pille Rives (Tartu Lastehoiuselts).

Ettekanded:

Inger Kraav – Lastehoiu koht ja maine Eesti ühiskonnas
Mari-Epp Täht – Alusharidus hariduse alusena
Tiia Õun – Lasteasutuse kvaliteedi hindamine
Siiri-Liisi Läänesaar – Lapsehoidjate koolitusest ja lapsehoidjale esitatavatest nõuetest Read the rest of this entry »

Kutse ümarlauale: Lastehoid alushariduse pakkujana

Tartu Lastehoiu Selts kutsub huvilisi arutlema alushariduse andmise võimaluste ja hetkeseisu üle Tartu linna lastehoidudes.

Ümarlaua teemad:

-          Kuidas teadvustada lastehoidu kui võimalikku alushariduse andmise kohta?

-          Kas on vajalik diferentseerida kodus lapsi hoidvaid erahoidjaid ja lasteaia õppekriteeriumidest lähtuvaid lastehoide?

-          Kas lastehoiud peaksid järgima õppekava? Või on just selle puudumine oluline vabadus, millest ei tohiks loobuda?

Ümarlaud toimub projekti „Pere/rühmaperepäevahoiu mudeli tutvustamine ja propageerimine Eestis ja teenuse kättesaadavuse parandamine Tartu linnas“ raames. Seda toetab Vabaühenduste Fond, mida rahastavad Island, Liechtenstein ja Norra EMP finantsmehhanismi ja Norra finantsmehhanismi vahendusel.

Ümarlaud toimub 6. veebruaril, kell 12.00-14.00, Tartus, Õnne 13 asuvas lastehoius.

Oodatud on kõik, keda antud teema huvitab ja puudutab. Eriti oodatud on Tartu lapsehoidjad, lastehoidude tegijad-töötajad, et jagada oma kogemusi.

Osavõtust palume teatada lastehoiuselts@gmail.com.

Info tel. 55602169 (Liisa Maasik) või  5158093 (Pille Rives) MTÜ Tartu Lastehoiuselts.