Rubriigiarhiiv: lapsed

Palju õnne, kivipood! Ja minu elu(s)olust

On käes uue alguse aeg. September! Palju õnne, Indiast kivipood! Kaks aastat tagasi just täna avasime selle poe, šampus paukus, kaamerad surisesid, ma olin sisimas veidi üllatunud ja samas õnnelik, ärevil… Aga ma ütlesin ka juba toona mitmel pool seda, et kivipoe üles ehitamisele järgnev väljakutse on minu jaoks ka selge: kuidas ma suudan õigel hetkel lahkuda, et edasi minna.
Tundub, et nüüd olengi sellega hakkama saanud. Pood on alles, väge täis, uue omaniku indu täis, ja mina olen edasi minemas, mööda oma kitsast rada… (üminal :))
Tunnen, et tahaksin jagada palju, ja tunnen samas, et ei saa, olen küllalt ju kogenud, kuidas sõna pääseb veerema ja satub klikirahe alla.
Aga hea küll. Jätka lugemist

“Meie Eesti” raamatu isetegemisest (ja laste kaitsmisest õuesõppe ja lasterongiga)

Olen mõnusalt Setomaal paigas, nii hea on siin (seesama eriline rahutunne ja tee lõpus olemise tunne, mis Colorados mägikülas, seekord taas kodumaine… ).

Aga vahel tuleb siiski rahva hulka tulla! Ja millal siis veel kui mitte nüüd – laste hulka ikka 1. juunil, lastekaitsepäeval!

Panen siia kirja, kus ma oma uute lasteraamatutega seoses huvitavaid asju teen. (Foto: kevadest 2010, see oli minu kõige esimene kord formaadis “lastekirjanik kohtub lastega”, olen pildil Martaga, kes seal sama vana, kui nüüd Maria, 6-aastane).

Reedel, 1. juunil toimub Tartus Kesklinna pargis (Kaubahalli ja Kaubamaja vastas olevas pargis) suur õuesõppepäev, see on päris kaval lastekaitse-idee on saada lapsed koolidest välja, kuigi ametlikult veel koolitundide aeg :). Jätka lugemist

“Meie Eesti töövihik” ja “Meie Eesti” raamat ja kust nad algasid

Huvitav on vahel tagasi raamatute peale vaadata ja endalt küsida: ütle nüüd ausalt, kas sa mäletad? Kuidas nad algasid?

Näiteks muinasjuturaamatute puhul oleks mul raske ausalt vastata, peaksin veidi bluffima, et seda sünnihetke-lugu jutustada.

Aga “Meie Eestiga” on lihtsam. Ma mäletan algusmomenti väga täpselt.

Jah, ma teadsin juba päris ammu, et perelugude sari jätkub.

Aga idee, et võiksin teha raamatu Eestist – see sündis nii. Olin just ostnud pisikesed õhukesed märkmikud Milano raudteejaama poekesest ja istusin rongi peale. Vahel ma teen nii, eriti mõnus on seda teha transpordivahendis: paber, pastakas, vaba olukord,  ja palun kirjuta! Rong hakkas veerema Bologna poole, see oli märtsis 2017, ma suundusin lasteraamatute messile. Milanost Bolognasse sõidu aeg oli parasjagu nii pikk, et märkmik sai ideedest täis! Teised sealsed ideed on siiani tegemata teoks (mõni võib näiteks kümne aasta pärast teostuda), aga varesejalgadega sai sinna pealkirjaks kirjutatud MEIE EESTI VÕI EESTI NÄGU? Ja siis tulid lehekülgede kaupa ideed, küsimused. Kes on metsavennad? Mis on õige eesti toit? Miks on muhu seelik kollane? Ja esimesed dialoogikillud.

Kui 2017 sügisel Maxima esindaja meile kirjastusse helistas ja oma patriootliku-kingituse-ideepakkumise tegi, siis oli mul “Meie Eesti” failist umbes pool valmis. Olin isegi augustikuus kulkat sellele tekstile küsinud ja “ei”-vastuse saanud (aga teadupärast on Eesti riigi alkoholipoliitika tekitanud suure kriisi meie kulka-potti, maksude alalaekumine tähendab ka kultuuri alaraahastamist… nii et ma ei võtnud seda suure löögina, kulkat lihtsalt ei jagunud, mina teadsin, et tuleb mõnus raamat). Maxima pakkumine teha see raamat ülikiirelt ja Eesti mõistes ülisuure tiraažiga, see oli päris jabur, ja mingi kentsakas kleeepsumängu-jutt sinna otsa… Põnev ja jabur!

Ja kuna mul oli olemas fail, millega edasi töötada, siis panin muud tööd kõrvale ja võtsin, ameerikalikult öeldes, “väljakutse vastu”. See oli äge kogemus.

Jätka lugemist

Alustasin taskuhäälingut lastele: HOMMIKUJUTT ja UNEJUTT ja otsin lapsi :)

(Avapildil: olen koos Dakiga tema “Naistejuttude” salvestusel, eelmisel sügisel, sealt saingi podcasti-pisiku sisse.)

Nii lahe on :). Esimese hooga on www.hommikujutt.ee saanud suurema hoo sisse, rohkem  osasid üles pandud ja salve saadud. Otsin ka lapsi, Tartus, kes sooviks ca 10minutiliste klippide salvestamisel osaleda. Ühendu epp.petrone@gmail.com ja proovime :).

Hommikujutu funktsioon on lihtne: pane käima ja ajame kuulaja unest üles, võtab ehk kauem kui äratuskella tirin, aga üritame olla meeldivad ja harivad. Tabuteeemasid ei ole, aga vahel võib juhtuda küll, et kutsun vestluskaaslaseid korrale. Eilsel salvestusel nii juhtus. Varsti kuulete.

 

Ja teiseks siis www.unejutt.ee, esimesed lood olen teinud üksi, aga edaspidi on plaanis proovida ka koos lapsega (ahjaa, kõige esimese muinasjutu juures oli mul unes nohisev laps ka). Ka siin on lihtne funktsioon:  viin lapse unedemaale, sealhulgas kombineerides loojutustamist, olgu need siis muinaslood või näiteks mu lapsepõlvelood, ja muidu noore inimese harimist. Peahariduus ja hingeharidus ühekorraga, võiks ehk öelda. Niisugune on plaan.  Jätka lugemist

“Meie Eesti” :) Minu mõtted raamatust ja meie pisikestest eestimaalastest

Minu vastused küsimustele, mis “Maxima” poeketi kommunikatsiooniosakond mulle ennist saatis:

Kuidas sa tulid sellisele formaadile nagu tegelusraamat?

Mul oli ammu plaan ja lootus  kirjutada tegelusraamat. Maximaga koostöö vastas selles mõttes just minu unistusele: sain teha raamatu, mis õpetab ja pakub tegevusi, aga mis samas jääb ka riiulitele alles juturaamatuna, aastateks ja isegi aastakümneteks.

On sul kirjanikuna enda muusa? 

Lasteraamatute kirjutamisel on minu muusaks minu lapsed! Peamiselt sain “Meie Eesti” kirjutamisel abi oma 6-aastaselt tütrelt.

Milliseid huvitavaid avastusi tegid “Meie Eestit” kirjutades?

Kirjutades tegin palju netiotsinguid, harisin ennast. Ma ei teadnud varem, et Eesti lippu tohib vaid ühel ööl aastas lehvima jätta, muidu mitte. Ja ma olin miskipärast täiesti kindel, et Eesti rahvusloom on ilves, aga tegelikult meil ju pole rahvuslooma. Jätka lugemist

Käisin Dakil taskuraadios külas :)

Nii tore oli, selle nimel peab blogilt tolmu pühkima ja pisikese postituse tegema!

Kuulake, klikkige pilti ja mõnulege samamoodi nagu mina seda praegu üle kuulates :)… Meie jutt läheb tagasi aegadesse, mis on sellesama blogi algusaegades (mu kõige esimene blogi kahjuks kustus ära, aga pool aastat hiljem kolisin siia ja see on kõik siin alles, olemas…)

Jätka lugemist

“Hiir püksis”, lastest kuni vanuriteni

Jah, kuidas sai hiir püksi? Tegelikult oli see hiir seeliku (ruudulise voldilise koolivormi seeliku) ja sukkpükste vahel. Ja sinna hüppas ta sellepärast, et soovis kassi käest eluga pääseda. Ja pääseski! Sai seeliku ja pükste vahel sibades minu seljas isegi koolibussiga sõita ja põgenes alles kooli riidehoius uutele elualadele…

Tõesti sündinud lugu!

Just sellised lood on minu uues raamatus, mida ma ülima mõnuga kirja panin.

Esimene inspiratsioon “Hiir püksis” raamatu suunal tuli tegelikult mu ammuse sõbra Kaja blogist, kui lugesin, mismoodi ta rääkis oma lapsepõlve loomadest (näiteks selles koerte-teemalises postituses.) Ja mulle meenus, et üks minu läbi aegade lemmikraamatuid on “Väikese käpa jälg”, Silvia Rannamaa. Seal kirjutab autor ausalt üles tõesti sündinud lugusid, kohtumisi loomadega. Ta on end vabaks lasknud küsimusest, kui vana on sihtrühm. Kas need lood on lastele või suurtele? On see tähtis? Vastus: need on loomasõpradele.

Just sama võtmega otsustasin mina läheneda oma lapsepõlve loomalugudele. Jätka lugemist

Lasteraamatutest: “Lennukiga lõunamaale”

Algatuseks üks keel-põses looke minu äsja kirjutatud raamatust, mis hetkel illustreerimisel ja plaanib ilmuda veebruarikuus. Nimeks saab tal “Lennukiga lõunamaale” ja räägib ta sellest, mismoodi juba varasemalt lugejatele tuttav kolme tütre ja emme ja issiga perekond keset talve lõunamaareisile “põrutab” (tekkis tahtmine seda nilbet väljendit siin korra kasutada, iga kord kusagil klikimeedias seda kohates ma turtsatan, jah, kõik muudkui põrutavad kusagile…)

Raamat tuleb “Marta varbad”, “Anna hambad“, “Leena peenar” ja “Kurru-Nurru vurrud” jätkuks. Loodan iga aasta sellesse sarja vähemalt ühe uue lisanduse teha, ideesid on palju, üle kümne küll. Mõelda vaid, kui ma saaks neid pensionieani edasi kirjutada, raamat või kaks aastas :). Loodan, et see unistus saab teoks.

Sarja peategelased on nüüdseks oma aega kinni jäänud, nad ei vanane koos oma prototüüpidega (ehk minu lastega) ja jäävad igavesti sellesse vanusesse, lugejatele rõõmu tegema. Jätka lugemist

Hariduse hind

Maikuu Eesti Naises minu kolumnirubriigis avaldatu on endiselt aktuaalne teema.

2014-09-01 11.37.50HARIDUSE HIND

Loodan väga, et see teema on ajakirja lugemise ajaks juba vananenud. Aga praegu, maikuus, on äreva ootuse ja “rusikatega vehklemise” päevad.

“Haridusministeerium kaalub erakoolide tegevuskulude toetuste maksmise lõpetamist,” ütleb uudispealkiri. On see nüüd tõsine plaan või lapsesuu-ministri väljaöeldud spontaansus?
Ma olen sattunud viimase viie aasta jooksul suhtlema mitmete Eesti erakoolidega, olen ise olnud kahe kooli sünni lähedal ja osalenud mõttemängus kolmandagi loomisel. Väidan oma kogemusest: erakoolide hinged on Eestis inimesed, kes hoolivad südames väga lastest ja haridusest.
Erakoolid on üks tugevamaid ja elujõulisemaid kohti, kus meie maal kodanikuühiskond areneb. Inimesed, kes korraldavad eraharidust, teevad seda missioonitundest, ühel või teisel põhjusel pole nad päris rahul sellega, mida pakub peavool. (Kahjuks võrdleb mõni netikommentaator eraharidust “äriga”. Olen kindel, et kooli asutamine küll kasumlik äriidee pole. Kooli tehakse muu motivatsiooniga.)
Loen erakoolide teemaga seotud kommentaare ja saan aru, et inimesed jagunevadki haridusega suhestumisel kaheks. On neid, minusuguseid, kes soovivad aktiivselt osaleda oma lapse kooliteel, soovivad anda lapsele – nii enda omale kui ka teistele oma kogukonna lastele – võimalikult palju head, ning seda päevast päeva edasi arendada: looduslähedus, ligimesearmastus, arusaadavad õppemeetodid, akadeemiline areng ilma liigse stressita. Sellega kaasneb arusaam: niisugune ideaalhariduse komplekt ei kuku taevamannana kusagilt alla, vaid selleks on vaja inimesi, kes oleksid nõus oma kooli ehitama ja sellega üha edasi tegelema. Mulle meeldib ütlus: kogukond ei saa mitte kunagi valmis, seda tuleb aina üle luua. Ning kool ja kogukond on minu jaoks väga seotud mõisted.

Jätka lugemist

Pilte ja meenutusi “Leena peenra” esitlustelt

Esiteks kohtusin Tartu lastega Supilinnas, Kikerkohvikus – mis on üks tore koht, seal on igal nädalavahetusel lastele üritusi. Eriti tore oli lastel meisterdada trükikoja ülejääkide põhjal endale raamatuid – ja loodan, et satume edaspidigi lasteraamatute jääke enda kätte saama (see oli hea juhus, et meie tootmisjuht Tiina juhtus sel hetkel trükikojas olema, kui meie jääke seal vedeles ning polnud veel nn paberihundimasinasse ehk vanapaberisse saadetud).

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Jätka lugemist

“Leena peenar”!

Leena peenar

 

 

 

 

 

 

Jah. On lasteraamatute aeg minu elus. Eelmisel neljapäeval tuli trükikojast “Ma kingin sulle jõe” (selle raamatu kohta kirjutan siin) ja täna, esmaspäeval, tuli “Leena peenar”.

Need on kaks täiesti erinevat raamatud ja ma ei tahaks neid mitte kuidagi võrrelda, need on nagu minu kaks last. Mina usun, et neid mõlemaid on vaja.

Aga need meie pere lugudeks kutsutavad lood, “Leena peenar” ja teised, on ilmselt laste seas populaarsemad, rohkem nö massiraamatud. Käisin möödunud reedel tutvustamas jõeraamatut Tallinna Piiri lasteaias (kes toetas meie raamatut Hooandja kaudu, aitäh!) ja ma tunnetasin, kuidas rõhk sealselgi kohtumisel hakkas looduslugude pealt ikkagi perelugude peale minema.  Mitmel lapsel olid “Marta varbad” ja “Anna hambad” kodust kaasa võetud ja muidugi panid nad need mulle nina ette, et loe ette. Loomulikult see lugu, kus on sees rumalad naljad, eks ikka need puuksulõhnaõli ja pissilimonaad… Ma ei tea, mis kasvatajad mõtlesid, kui ma selle loo rahva tungival palvel ette lugesin.  Jätka lugemist

“Siin on ju kõik keelatud”

Ilmunud “Eesti Naise” kolumniveerus juunikuu hakul.

Ma istusin autos koos oma kolme lapsega (9, 6 ja 2): ootasime, et meie juurde naaseks kümne meetri kaugusel võileivapoes ostlev vanaema.

“Emme, mul on vaja vetsu minna,” teatas mu 9-aastane.

Ja mina vastasin: “Tule!”, nagu üks tavaline eestlane ikka. Jätsin 6aastase ja 2aastase autosse üksi umbes kolmeks sekundiks – niikaua läks aega, et vetsu vajava lapsega kiirkõndida võileivapoe ukseni, sealt ukse vahelt vanaemale viibata ning tagasi autoni kõndida.

Minu meelest oli selline lahenduskäik täiesti normaalne. Jätka lugemist

Häbi piirid

See kolumn ilmus mõni aeg tagasi minu Eesti Naise veerus ja otsustasin selle ka siia üles panna.

OLYMPUS DIGITAL CAMERAMa olin lihtsalt väsinud pärast ülesronimist. Viskasin end selili sinise taeva alla, silmad poolkinni, ja lasin lapse seljakotist kaljude peale. Hetk hiljem oli ta seal, kus ta olla igatses. “Tissi, naaatukeene, väike ampsukene… tiss on nii armas.” Kahe ja poole aastane, sõnavara arenenud, aga vajadus emarinna järele endiselt suur. Miks see nii on, kas see on loomulik või on see seotud meie pere hiljutise suure keskkonnavahetusega ja siis veel reisile tulekuga… tont seda teab. Aga jah, “tissisõltlane” ta on, nagu Perekooli foorumis rinnaga toitmise alarühmas selliseid lapsi kutsutakse. Jätka lugemist

Minu ja Kristi Kangilaski mõistatusraamatu “Arva ära?” esitlused läksid mõnusalt. Aitäh kõigile, kes tulid, olgu siis Tartusse, Viljandisse kui Tallinnasse. Siin on vaatamiseks fotogalerii Tallinnast, Lastekirjanduse Keskuse pööningult. (Fotograaf Eve Naaber.)

…Ja kes ei saanud tulla, sest ilm oli liiga ilus – arusaadav! (Meenub üks 6.a. Anna mõeldud mõistatus: “Vahel on ilus ja vahel kole?”) Täiskuuenergia vist aitas ka juurde. (Ja mis see on, “nagu päike, aga öösel?”) Jätka lugemist

Kes on kulbi laps?

Arva-esikaas-väga-väike-220x239“Arva ära?” See on mu meelest üks ilusamaid raamatukaasi maailmas. Ma ei suuda seda maha panna ja tahaks aina uuesti vaadata ja katsuda.
Muide, arvake ära, mis siin kaanel on?
…Aga tagasi alguse juurde. Meie peres läksid ühel hetkel moodi mõistatused, ma arvan, et algimpulsiks olid mardi- ja kadripäeval santide poolt esitatud rahvapärimuse mõistatused. Aga selliseid saab ju ka ise välja mõelda! Need mängud arenesid meil kahes suunas, üks oli keeruline, dialoogi vormis ja vihjetega küsimine (sellest saaks ilmselt niisuguse sürri dialoogiraamatu nagu on Ly Seppeli “Kaarini ja Eeva raamat”, üks mu lemmikteoseid…), aga teine areng oli vana armas “arva ära?” formaat.

Jätka lugemist

Vahtrakommide tänane soodusmüük ja Naistelehe lugu

Igatsen vahel taga neid aegu, kui oli üks laps ja tagantjärgi mõeldes aega kui palju, kirjutasin blogisse spontaanselt. Nüüd on ka mõtteid, aga pole aega! Praegu jälle kõigepealt “kommertstekst”, ehk huvitab kedagi, kes kiirelt reageerib. Kopeeritud Facebookis meie vahtramaiuse küljelt:

kommidTÄHELEPANU, PÄKAPIKUD, AINULT TÄNA! Kuni reede südaööni on siit Facebooki küljelt ostetud kommid-kreemid 15-20% odavamad. Seega magusa hinnad AINULT TÄNA on järgmised: kreemipott on 12.50€ (15 € asemel);
kommipakid: suur 453 gr pakk on 25€ (mitte 30 € nagu muidu).
84 gr kommipakk on 7.50€ (9€ asemel);
56gr kommipakk on 5€ (6€ asemel),
28 gr pakk on 2.50 (3€ asemel). LISAKS: kõigil üle 15 € ostudel on postikulu meie poolt! (Muul puhul postikulu www.post24.ee kaudu 2.79€). Esitage tellimus vahtramaius@gmail.com ja head maiustamist!

Ja tänases Naistelehes oli minuga intervjuu, vana kallis (ei noh, mitte vana!) Daki on intervjueerija. Panen ka selle pikas mahus siia üles. Pildiks panen selle, kuidas meie 2a Maria koolis ära lapsendati (ta on süles meie 6aastasel Annal). Koolist on palju mõnusat ka kirjutada, ja kogukonnast… Kui vaid seda sünteetilise keemia jama poleks, siis oleks siin veel  parem.

OLYMPUS DIGITAL CAMERAKolisite Eestist ära USAsse augusti lõpus, ootamatult ja poolsalaja. Oli minek keeruline?

Vahel juhtub elus päevi, kui 24 tunni jooksul tulevad suured otsused. Ma ei oska öelda, on see keeruline. See on elu. Jätka lugemist

Vastused Õhtulehele ja kiiret muidujuttu

/Võtsin udujutu eest ära, teen sellest homme uue postituse/

Ja uued algused? Kui öelda lühidalt, siis me korraldasime Eestisse vahtrakomme – koduleht on siin www.facebook.com/vahtramaius.

Andsin Õhtulehele ka intervjuu, nad olid ennegi pärinud ja seekord oli midagi uut öelda, mitte enam sellest augustikuisest fopaast rääkida… Panen küsimused ja vastused alla, siin lingil on näha lugu, mis nad kokku kirjutasid, ikka Õhtuleheliku pealkirjaga ja kolm korda liialdades, aga sellised nad meil ju on.

Algsed küsimused-vastused on siin (ja panen vaatamiseks ka kommipildi kõrvale):

vahtrakommidHakkate tegelema ekspordiäriga – miks selline äriline mõte nüüd?

See vahtramaiustuste Eestisse toomine juhtus konkreetselt tänu sellele, et ma otsisin oma lastele siin Ameerikas midagi magusat ja samas tervislikku. See on ilmselt üks tervislikumaid komme maailmas üldse. Jätka lugemist

Kellest ja kuidas Jass sündis ja mis edasi saab

Jassi_pass_KAASNaljakas asi on nende “sünnilugude” kirjutamisega. Ma oleksin pidanud selle loo üles kirjutama augustis. Mäletan, kuidas läksime Võtikvere raamatupäevale ja just öösel enne seda lõpetasin “Jassi passi” käsikirja, saatsin selle edasi keeletoimetajale-kunstnikule… Ja Võtikverre jõudes olin veel täiesti sünnitamisjärgses laines, nägin kogu maailma Jassi pilguga. Isegi laval ei tahtnud rääkida mitte neist raamatutest, mis juba olemas, vaid oleks tahtnud just sellest äsja valminud Jassi-maailmast rääkida…

Praegu aga istun ma New Yorgi lähistel, Greenporti raamatukogu lasteosakonnas, ümmarguse laua taga ja minu ümber on lahti mitu muinasjuturaamatut. Jätka lugemist

Kuidas jõuda kingirõõmuni? (alternatiivpealkiri: Kuidas jõuda iseendani?)

jõulukingid(Ja siin on äsja ilmunud, detsembrinumbri Eesti Naise kolumn. Ma ei teagi, kumma pealkirja all see lugu ajakirjas ilmus… Pildiks panen ühe Justini tehtud foto mullusest Viljandi waldorfkooli jõululaadast.)

NIISIIS, KUIDAS JÕUDA…?

Ma alustaksin oma jõulukingituste juttu hoopis kaugemalt – tahaksin rääkida tänulikkusest.

Hiljuti sattus mulle näppu uuring, mis vaatles, mil määral erinevad inimesed on valmis sõnastama enda tänu ümbritsevate olude ja inimeste suhtes, ning mis sellest välja saab lugeda. Uuringu tulemused olid ühesed: selgus, et inimesed, kes suutsid oma tänu sõnastada, olid üleüldse oma eluga rahuolevamad ja õnnelikumad.

Mis on siin põhjus, mis tagajärg? Tänumeel või õnnelik olek? Ei tea täpselt, aga tundub, et tänusõnade kaudu on sellesse positiivsesse ringi siseneda lihtsam. Meenub näiteks Dalai Laama ütlus: iga tunde taga on mõte ning kui me ka oma tundeid ei suuda teadlikult hallata, siis oma mõtteid suudame küll. Niisiis on meie enda otsus, meie küsimus iseendale igal hommikul: mille üle me tänulikkust tunneme? Kui sõnastame selle vastuse, siis olemegi juba sisenenud õnnelik-olemise-ringi. Jätka lugemist