Rubriigiarhiiv: lapsed

Häbi piirid

See kolumn ilmus mõni aeg tagasi minu Eesti Naise veerus ja otsustasin selle ka siia üles panna.

OLYMPUS DIGITAL CAMERAMa olin lihtsalt väsinud pärast ülesronimist. Viskasin end selili sinise taeva alla, silmad poolkinni, ja lasin lapse seljakotist kaljude peale. Hetk hiljem oli ta seal, kus ta olla igatses. “Tissi, naaatukeene, väike ampsukene… tiss on nii armas.” Kahe ja poole aastane, sõnavara arenenud, aga vajadus emarinna järele endiselt suur. Miks see nii on, kas see on loomulik või on see seotud meie pere hiljutise suure keskkonnavahetusega ja siis veel reisile tulekuga… tont seda teab. Aga jah, “tissisõltlane” ta on, nagu Perekooli foorumis rinnaga toitmise alarühmas selliseid lapsi kutsutakse. Jätka lugemist

Minu ja Kristi Kangilaski mõistatusraamatu “Arva ära?” esitlused läksid mõnusalt. Aitäh kõigile, kes tulid, olgu siis Tartusse, Viljandisse kui Tallinnasse. Siin on vaatamiseks fotogalerii Tallinnast, Lastekirjanduse Keskuse pööningult. (Fotograaf Eve Naaber.)

…Ja kes ei saanud tulla, sest ilm oli liiga ilus – arusaadav! (Meenub üks 6.a. Anna mõeldud mõistatus: “Vahel on ilus ja vahel kole?”) Täiskuuenergia vist aitas ka juurde. (Ja mis see on, “nagu päike, aga öösel?”) Jätka lugemist

Kes on kulbi laps?

Arva-esikaas-väga-väike-220x239“Arva ära?” See on mu meelest üks ilusamaid raamatukaasi maailmas. Ma ei suuda seda maha panna ja tahaks aina uuesti vaadata ja katsuda.
Muide, arvake ära, mis siin kaanel on?
…Aga tagasi alguse juurde. Meie peres läksid ühel hetkel moodi mõistatused, ma arvan, et algimpulsiks olid mardi- ja kadripäeval santide poolt esitatud rahvapärimuse mõistatused. Aga selliseid saab ju ka ise välja mõelda! Need mängud arenesid meil kahes suunas, üks oli keeruline, dialoogi vormis ja vihjetega küsimine (sellest saaks ilmselt niisuguse sürri dialoogiraamatu nagu on Ly Seppeli “Kaarini ja Eeva raamat”, üks mu lemmikteoseid…), aga teine areng oli vana armas “arva ära?” formaat.

Jätka lugemist

Vahtrakommide tänane soodusmüük ja Naistelehe lugu

Igatsen vahel taga neid aegu, kui oli üks laps ja tagantjärgi mõeldes aega kui palju, kirjutasin blogisse spontaanselt. Nüüd on ka mõtteid, aga pole aega! Praegu jälle kõigepealt “kommertstekst”, ehk huvitab kedagi, kes kiirelt reageerib. Kopeeritud Facebookis meie vahtramaiuse küljelt:

kommidTÄHELEPANU, PÄKAPIKUD, AINULT TÄNA! Kuni reede südaööni on siit Facebooki küljelt ostetud kommid-kreemid 15-20% odavamad. Seega magusa hinnad AINULT TÄNA on järgmised: kreemipott on 12.50€ (15 € asemel);
kommipakid: suur 453 gr pakk on 25€ (mitte 30 € nagu muidu).
84 gr kommipakk on 7.50€ (9€ asemel);
56gr kommipakk on 5€ (6€ asemel),
28 gr pakk on 2.50 (3€ asemel). LISAKS: kõigil üle 15 € ostudel on postikulu meie poolt! (Muul puhul postikulu www.post24.ee kaudu 2.79€). Esitage tellimus vahtramaius@gmail.com ja head maiustamist!

Ja tänases Naistelehes oli minuga intervjuu, vana kallis (ei noh, mitte vana!) Daki on intervjueerija. Panen ka selle pikas mahus siia üles. Pildiks panen selle, kuidas meie 2a Maria koolis ära lapsendati (ta on süles meie 6aastasel Annal). Koolist on palju mõnusat ka kirjutada, ja kogukonnast… Kui vaid seda sünteetilise keemia jama poleks, siis oleks siin veel  parem.

OLYMPUS DIGITAL CAMERAKolisite Eestist ära USAsse augusti lõpus, ootamatult ja poolsalaja. Oli minek keeruline?

Vahel juhtub elus päevi, kui 24 tunni jooksul tulevad suured otsused. Ma ei oska öelda, on see keeruline. See on elu. Jätka lugemist

Vastused Õhtulehele ja kiiret muidujuttu

/Võtsin udujutu eest ära, teen sellest homme uue postituse/

Ja uued algused? Kui öelda lühidalt, siis me korraldasime Eestisse vahtrakomme – koduleht on siin www.facebook.com/vahtramaius.

Andsin Õhtulehele ka intervjuu, nad olid ennegi pärinud ja seekord oli midagi uut öelda, mitte enam sellest augustikuisest fopaast rääkida… Panen küsimused ja vastused alla, siin lingil on näha lugu, mis nad kokku kirjutasid, ikka Õhtuleheliku pealkirjaga ja kolm korda liialdades, aga sellised nad meil ju on.

Algsed küsimused-vastused on siin (ja panen vaatamiseks ka kommipildi kõrvale):

vahtrakommidHakkate tegelema ekspordiäriga – miks selline äriline mõte nüüd?

See vahtramaiustuste Eestisse toomine juhtus konkreetselt tänu sellele, et ma otsisin oma lastele siin Ameerikas midagi magusat ja samas tervislikku. See on ilmselt üks tervislikumaid komme maailmas üldse. Jätka lugemist

Kellest ja kuidas Jass sündis ja mis edasi saab

Jassi_pass_KAASNaljakas asi on nende “sünnilugude” kirjutamisega. Ma oleksin pidanud selle loo üles kirjutama augustis. Mäletan, kuidas läksime Võtikvere raamatupäevale ja just öösel enne seda lõpetasin “Jassi passi” käsikirja, saatsin selle edasi keeletoimetajale-kunstnikule… Ja Võtikverre jõudes olin veel täiesti sünnitamisjärgses laines, nägin kogu maailma Jassi pilguga. Isegi laval ei tahtnud rääkida mitte neist raamatutest, mis juba olemas, vaid oleks tahtnud just sellest äsja valminud Jassi-maailmast rääkida…

Praegu aga istun ma New Yorgi lähistel, Greenporti raamatukogu lasteosakonnas, ümmarguse laua taga ja minu ümber on lahti mitu muinasjuturaamatut. Jätka lugemist

Kuidas jõuda kingirõõmuni? (alternatiivpealkiri: Kuidas jõuda iseendani?)

jõulukingid(Ja siin on äsja ilmunud, detsembrinumbri Eesti Naise kolumn. Ma ei teagi, kumma pealkirja all see lugu ajakirjas ilmus… Pildiks panen ühe Justini tehtud foto mullusest Viljandi waldorfkooli jõululaadast.)

NIISIIS, KUIDAS JÕUDA…?

Ma alustaksin oma jõulukingituste juttu hoopis kaugemalt – tahaksin rääkida tänulikkusest.

Hiljuti sattus mulle näppu uuring, mis vaatles, mil määral erinevad inimesed on valmis sõnastama enda tänu ümbritsevate olude ja inimeste suhtes, ning mis sellest välja saab lugeda. Uuringu tulemused olid ühesed: selgus, et inimesed, kes suutsid oma tänu sõnastada, olid üleüldse oma eluga rahuolevamad ja õnnelikumad.

Mis on siin põhjus, mis tagajärg? Tänumeel või õnnelik olek? Ei tea täpselt, aga tundub, et tänusõnade kaudu on sellesse positiivsesse ringi siseneda lihtsam. Meenub näiteks Dalai Laama ütlus: iga tunde taga on mõte ning kui me ka oma tundeid ei suuda teadlikult hallata, siis oma mõtteid suudame küll. Niisiis on meie enda otsus, meie küsimus iseendale igal hommikul: mille üle me tänulikkust tunneme? Kui sõnastame selle vastuse, siis olemegi juba sisenenud õnnelik-olemise-ringi. Jätka lugemist

Korras instinktid

Jalutuskäik dinosaurustega(See on Eesti Naise novembrinumbrisse kirjutatud kolumn, räägib meie elukesest oktoobrikuus ehk et väikese ajalise nihkega :). Pilt on võetud filmisarja “Jalutuskäik dinosaurustega” reklaamist.)

Viimased poolteist kuud, pärast Ameerikasse kolimist, olen saanud erakordselt intensiivse lastekasvatuse-kogemuse. Vanasse koju jäi maha turvavõrgustik kooli, sõprade ja lapsehoidjatega. Uues kodus polnud esialgu kedagi. Kohe algas aga kool ja algasid kahe vanema lapse küsimused, sest palju asju oli siin teisiti. “Miks sa arvad, emme, et värvilised pulgakommid on pahad?” (Martalt, kelle õpetajale saatsin hea-hinde-auhinnana jagamiseks mahekomme, mis jäid värvigaleriilt tublisti maha tütre klassikaaslaste omadest.) “Miks meil on ainult üks ja nii väike telekas?” (Annalt, kes käis külas klassikaaslasel, kel kodus igas toas hiigelekraan.) Jätka lugemist

Mida meie pere põnnid loevad? 2. osa

Jätkan ülevaadet viimase kahe aasta jooksul ilmunud lasteraamatutest, mille tegin ajakirja “Pere ja Kodu” palvel, see lugu ilmus lühendatud kujul ajakirja augustinumbris.

R139866EESTI LAPSEPÕLVELOOD

Meie raamaturiiulid on kirevalt täis rahvusvahelist tõlketoodangut, aga kusagil siin on olemas ka see meie oma Eesti, see, mis õpetab lastele just selle maa kohta, kus nad kasvavad, võibolla vaid veidi teise nurga alt ja teisest ajastust, kui nad ise kogenud on.

Evelin Mikkeri “Epu” räägib ühe tüdruku ja tema venna pahandustest. Küll andsid nad oinale šokolaadi, küll pani vennas õe kakao-hernesuppi sööma või jättis ta õunapuu otsa pea alaspidi rippuma… See autor teab kirjutamise kõige olulisemat reeglit: lugeja soovib, et midagi juhtuks. Kahju vaid, et raamat on välja antud autori oma jõul ja ilma toimetajata. Mõni lugu jääb justkui poolikuks (kuidas jänku oma jalalahasega hakkama saab?), aga mis veel häirivam: kõik raamatu tsitaatid on üksteise otsas, ilma taandridadeta, ja lugedes ei saa alati kohe aru, kes uut juttu alustab. Seepärast sobibki see raamat küll vanemate poolt ettelugemiseks, aga algajale iselugejale jäävad need ligipääsmatud tekstiseinad paraku liiga raskeks. Jätka lugemist

Mida meie pere põnnid loevad? 3. osa

Ja siin on kolmas osa minu loosarjast, see ilmus ajakirja “Pere ja Kodu” septembrinumbris. 

Kuidas saada last lugema? Kuulamisharjumus ja raamatute passiivne armastamine on temasse külvatud juba esimesest eluaastast, aga nüüd on ta veninud pikaks ja käib juba koolis, tähti tunneb ammu, aga näed, ikka ta veel kardab täiesti üksi kahe kaane vahele astuda.

Muidugi, tänapäeva lapse maailmas ongi nii palju muid ahvatlusi, millega vana armas raamat peab konkureerima. Võibolla peakski neid kõigepealt silma alt ära peitma? Kõik need nutifonid ja muud ekraanid vait lülitama?…

Ja siis on raamat. See ei tohiks olla liiga paks ega liiga tiheda kirjaga. See peaks algama ja kulgema haaravalt, kuni ongi viimane lehekülg käes, ja ta on uhkelt rõõmus: “Ma lugesin selle raamatu läbi! ISE!”

Siinkohal on väike ülevaade minu ja mu 9aastase tütre Marta saagist: otsisime häid iselugejate-raamatuid Eesti kirjastuste viimase aja toodangust.

R142059ÜHE ÄPARDI PÄEVIK

Selles sarjas on oma võlu, mis üle ilma sadu tuhandeid lapsi ära teinud. Ameerika autor Jeff Kinney on arvutimängu- ja koomiksitaustaga, küllap see põhjendab, miks ta suudab nii hästi kaasaegsete lastega kontakti saada.

“See polegi nagu päris raamat,” ütles Marta, kui ta esimese sarja teose lugeda võttis, täiesti isesesisvalt seda poes endale välja valides. Jah, terve see nn äpardi päevik on kritseldatud justkui-lapsekäega pilte, ning ka trükifont on justkui-käekiri. Ja muidugi väga oluline on autori hääl: iseenda jaoks oma lugusid ausalt kirja panev veidi tobe ja väga arusaadava maailmaga vinniline eelteismeline. Autentsuse illusioon on tõesti lausa uskumatult suur, nagu oleksidki teiselt päeviku pihta pannud ning oled niimoodi poolkogemata sattunud tema ellu. Äpard on muide keskmine laps, nii et tal on probleeme nii suurema kui väiksema vennaga, ja muidugi ema-isa ja sõpradega… Üks päevik sai läbi ja meie Marta nõudis uut. Raamatusõltuvusega oli ametlikult algust tehtud, võisin ma rahulolevalt nentida. Jätka lugemist

Mida meie pere põnnid loevad? 1. osa

Panen siia üles oma kolmeosalise lugude sarja, mille tellis ajakiri Pere ja Kodu, see ongi ilmunud juuli-, augusti- ja septembrinumbris sel aastal, panen siia lugude pikemad variandid. Ajapuudusel ei hakka raamatutele linke alla lisama, aga need leiab lihtsa otsinguga kiirelt.

MIDA MEIE PERE LOEB?

Epp Petrone koos oma tütarde Marta (9), Anna (5) ja Mariaga (1,5) teeb isikliku ülevaate viimase kahe aasta jooksul ilmunud ettelugemiseks sobilikest raamatutest.

 

R132136_350x283LÜHIDAD JA NUNNUD

Meie pere üks lemmikuid uute raamatute hulgas on Aino Perviku “Rändav kassiemme”. See on hea näide lihtsast armsast loost. Rändaval emakassil pole kodu, aga pojad hakkavad sündima, ja nii leiab ta tühja kurepesa… Aga siis läheb ilm kehvaks ja kassiemme tirib hammaste vahel kõik neli pojakest maapinnale, nad jooksevad läbi saju silla alla ja soojendavad seal end üksteise käigus. Hommikul tuleb päike välja pere asutab end rändama… Kõik. Milline imeline lugu, mida mul kõik eri vanuses lapsed uuesti tahavad kuulata. Nagu mantra elu sünnile, seiklustele ja turvalisusele. Ma loodan, et sellest kassiperest tuleb raamatuid juurde!

Ka teine nunnuraamat on kassi(de)st. Kuulsa Eesti päritolu kunstniku Ilona Wiklandi piltidega ning ka tema enda tekstiga lugu “Kullake” räägib tüdrukust, kelle kass jääb auto alla ja sureb. Teksti on raamatu peale kokku näpuotsatäis, aga igal sõnal on kaal. Ma arvan, et see on vajalik raamat, sest lastele mõeldud tekstides kipub surm olema tabuteema. Ka meie pere kaotas hiljuti lemmiklooma ja võibolla just sellepärast sai sellest raamatust verstapost: meie keskmine hakkas lugema kirjatähti, sest ta tahtis seda lugu kümme korda järjest ise üle lugeda ja läbi elada… Nii et omamoodi leinaga leppimise raamat võib see samuti olla, pealegi on lool õnnelik, edasiminev lõpp.

Jätka lugemist

Intervjuu “Psühholoogia Sinule” ajakirjas

PS6_2013-300x244
Nüüdseks on vist kõik soovijad seda ajakirjanumbrit näinud (ilmus mai lõpus), ma panen siia üles ka originaalintervjuu, mille põhjal ajakiri loo kirjutas.

Küsija: Ulvi Tüllinen

Vastaja: mina 🙂

Link ajakirjale: siin.

Mis see on on, mis on sind kogu elu tagant utsitanud jälle minna, olla teel, rännata? Kust see kihk pärit on?

Võimalik, et see on ajukeemiaga seotud. Või hoopis geenidega? Teadusel ei ole veel vastuseid.

Mul on minust aasta noorem õde, kellega me jagame ju väga sarnast lapsepõlve, aga tema ei taha isegi mitte üheks päevaks kodust ära reisile minna. Meie isa on ka samasugune. Võibolla on olemas mingi geenikombinatsioon, mida nad jagavad. Ja mina jagan sama oma vanaisaga, kes kogus maakaarte, gloobuseid, sõnaraamatuid ja reisikirju.

Kas sulle tundub vahel, et sul on olnud justkui kaks paralleelelu – üks reaalste inimestega, pere ja koduga siin Eestis, ja teine mujal – rännakutel. Kui sa oled Eestis, tundub teine elu justkui fantaasia, olles rännakutel aga vastupidi – Eesti elu kauge ja võõras?

Jah, see on üks fenomen, mis juhtub reisides. Sa näed oma eelmist elu, või siis niiöelda päriselu järsku teisest perspektiivist. Ma olen enamasti võtnud suured otsused vastu reisi ajal.

Või siis sulle tundub vahel, et sul on seljataga justkui mitu erinevat (järjestikust) elu?

Seda ka nagunii. Jätka lugemist

“Epskile varvastega Martast” ehk üks vana hea Andry kiri lastekirjandusest

Kraamisin siin vana arvutit ja leidsin sellise salvestatud kirja. See on vana hää Andry Ervald, kes kahjuks mullu meie hulgast lahkus… Aga Andry kirjaread elavad edasi ja kerkivad siin ja seal ikka üles. Otsustasin panna need read siia üles. Need on sügisest 2009, kui saatsin Andryle lugeda oma “Marta varbad” käsikirja ja see kiri siin ongi tema tagasikaja. Aga ka palju enamat. Kes end tema käekõrvale haagib, saab ekskursiooni lastekirjandusse ja üleüldse kirjutamisse. See on üks väga väärt kiri! Ma ma sain siit midagi, mis kindlasti minuga edaspidise mõjutajana kaasa tuli (kindlasti “Anna hammastesse” ka, ja neisse Jassi-juttudesse, mida Pere ja Kodu ajakirjas teen).

Las need Andry sõnad mõjutavad teisigi! 🙂 Olen kindel, et tal poleks selle vastu midagi.

(Ja veel kord on mul kahju, et temasugune maru andekas inimene nii vara lahkuma pidi…)

Armas Epp
Loodan, et Sulle on alljärgnevast tolku. Pane tähele: palun ära võta mu arvamusi kui eksperthinnangut. Kohe vabasta end sest mõttest. Raputa endalt see maha.

Ma olen üritanud siin Sinuga kaasa mõelda, panna end Sinu kui kirjutaja olukorda, nii hästi või halvasti kui see võimalik. Pigem halvasti, aga ehk natuke ka hästi.

Pajatan alguses millestki ehk teemavälisest, mida siiski silmas pidada tasub. Me tuleme kumbki erinevast sfäärist, Sina ajakirjandusest, mina lastekirjanduse tõlkimisest, dramaturgiast ja muinasjuttude maailmast. (See on tegelikult see, mille kohta sa ütlesid, et ma olen “loominguline”.)  Jätka lugemist

“Anna hambad” kohtumised lastega

Postitan siia meie kirjastuse viimase uudiskirja. Kes tahab saada uudiskirju oma meilile, saab siin registreerida.

Valminud on uus lasteraamat, Epp Petrone “Anna hambad”. Kolm aastat tagasi ilmunud raamatu “Marta varbad” peategelane saab ühel päeval teada huvitava uudise: saabumas on tulevane õde Anna. Kahe õe mängud, kaklused ja leppimised on jäädvustatud lühikestes lugudes, juures soojad ja naljakad pildid.

Raamatut esitletakse lastele Viljandis ja Tallinnas. Viljandis on üritus pühapäeval, 9. detsembril kell 12 Pärimusmuusika Aidas (Tasuja pst 6) keldrikorrusel asuvas muinasjututoas, Viljandi Vaba Waldorfkooli jõululaada raames.
Tallinnas on esitlus 29. detsembril, samuti kell 12, Lastekirjanduse Keskuse (Pikk 73) pööningukorrusel toimuval perehommikul.

Mõlemal esitlusel on kohal raamatu teksti autor Epp Petrone ja piltide autor Piia Maiste. Nad räägivad sellest, mismoodi sünnivad lastelood ning nende illustratsioonid ja kuidas neist saab edasi raamat. Kaasas on ka illustratsioonide originaale. Kõigil osalevatel lastel on võimalik ka ise proovida kunstniku ametit. Noorte kunstnike vahel loosime välja Petrone Printi lasteraamatuid.

Tallinna ürituse jaoks on vaja registreeruda meiliaadressil katrin@elk.ee.

PS Tuletame meelde, et 31. detsembrini on Petrone Printi poes (Tartu, Küütri 16) ja veebipoes kõik raamatud 20% odavamad. Ja sama hinnaga on raamatud Eesti Rahvusraamatukogu jõululaadal, kus oleme kohal 6.-8. detsembril.

Lugemiseni ja kohtumiseni!
Info raamatu ”Anna hambad” ja lasteürituste kohta: epp.petrone@gmail.com

Muu: info@petroneprint.ee

Varanduste kamber

Parem viimasel hetkel kui üldse mitte! Ehk satub keegi siit lugema ja läheb.. Täna õhtul on Püha Johannese Kooli jaoks raha kogumiseks heategevuskontsert. Ma tunnen selle kooli korraldajat Liivikat juba pea 20 aastat, Liivikal on otsekontakt selle maailma varanduste kambriga, nii et soovitan minna. Tahaksin ka ise, aga ei saa, Tallinn liiga kaugel.

Ja üleüldse, kui siin lugejate hulgas on kedagi, kes nõu ja jõuga saaks aidata Liivikat uue kooli korraldamisel, siis lugege www.pjk.ee. Liivika oli ka Rocca al Mare kooli üks ideelisi juhte (on siiani, aga tunneb nüüd kutsungit uue kooli loomiseks.) Jätka lugemist

Daniel Pennac “Nagu romaan”

Vaat see on raamat! Väga omamoodi. Nagu romaan? Minu meelest pigem nagu proosaluuletus. Ülilaheda stiiliga, selline – minu jaoks – prantslasliku maailmatunnetuse esindaja. Autor kepsutab ja kargab ja lendab selle maa koha, kus näiteks saksapärase raskusega saaks korrapäraselt põldu künda ja tavalise eneseabiraamatu kirjutada.

Teema on tegelikult väga oluline. Tänapäeva lapsed ei taha lugeda. Üleüldse inimesed ei armasta enam raamatuid nii nagu varem. Miks? Sest avastamislust on asendunud kohustustega ja ära on unustatud lugejate vääramatud õigused, näiteks pooleli jätmise õigus… Aga tõesti, ma väänlesin äratundmisrõõmu käes, kui  autor lajatas nende lugeja põhiõigustega. Tõepoolest, just nii ma ju loengi. Mul on vabadus siseneda teksti suvalisest kohast ja samamoodi suvaliselt sealt väljuda, mul on vabadus üle hüpata ja tagasi hüpata. Ma olen vaba inimene, kes tahab raamatute seltsi nautida. Raamatulugemine on nauding ja ma ei kannata kohustuslikku kirjandust. Küll on hea, et ma lugemise maagiaga enne tutvust tegin, kui kohustusliku kirjanduse ajad kätte jõudsid… Ja mida võiks tunda laps, kellele on telekas keelatud seni, kuni ta pole vaat seda raamatut läbi lugenud? Võib ette kujutada, mismoodi ta seda raamatut ja üleüldse lugemist vihkama hakkab.

Daniel Pennac on olnud kooliõpetaja ja ta oskab end asetada lapse olukorda. Laste/noorte elu on tänapäeval nii raske, ilma irooniata. Nende maailm on täis erinevaid ahvatlusi ja autoriteete, ja see maailm on muutunud nii kiirelt, et noored on paljudes neile olulistes tegevustes oma vanematest targemad. Kust siis küll saaks need vaesed vanemad oma lastele edasi anda raamatu-armastuse, kui ümberringi on nii palju muid virvatulesid vilkumas… Muidugi võiks ka küsida, et miks üldse peab raamatulugemist harjumusena ja väärtusena edasi andma, aga mina nii küsida ei saa, ja ka see raamat ei küsinud nii. See raamat lihtsalt rääkis sellest, et lugemine peab olema vaba ja ahvatlev, ning rääkis sellest väga lustakal moel.

Meie oleme oma kodus ilma Elionita, aga vaatame vahel filme arvutist. Reeglina üritame arvuteid kasutada sel ajal, kui lapsi kodus pole või kui nad magavad. Ja meil on palju raamatuid. Ühised unelugemised on nagu õhtupalvus oma rütmide ja rahuga (see mõte pärineb Pennaci raamatust). Me Justiniga loeme palju ja kuigi sel siiani pole veel suuri käegakatsutavaid tagajärgi olnud võsukeste peal näha, st meie vanem (8a) tütar pole siiani suureks raamatufänniks muutunud, pole asi ka väga hull. Nad armastavad ettelugemist ja nad armastavad ettekujutamist. Minu jaoks on see kuidagi turvaline ja hea maailm (võimalik, et olen lihtsalt nn lubjakas, nojah, isegi selle sõna kasutamine näitab seda). Ja Daniel Pennaci raamat pani mind kuidagi turvalisemalt tundma selles kirevaskeerulises maailmas.

 

Kristina Kallas “Minu Vietnam”

Paar päeva tagasi lugesin läbi ka Kristina Kallase Vietnami-raamatu. Mul oli taas isiklik huvi, meie lapsuke on praegu umbes aasta vanune ja mul käib vahel peal tuhin, et küll oleks lahe temaga kusagile pikale eksootilisele reisile minna. Tegelikult arvasin, et Kristina raamat ongi seljakotirännust koos lapsega, aga ei, sellest see raamat eriti ei ole. Esiteks läksid nad siiski Vietnami elama, mitte rändama, teiseks oli raamatu fookus kusagil mujal – eelkõige ikkagi Vietnami kirjeldamisel.

Võibolla kunagi tuleb meie kirjastusel ka lapsega seljakotitamisest raamat, kuigi hetkel mu mälu järgi seda tellitud pole. Kui keegi oskab sellist inimest soovitada, kes rännanud ühel või ka mitmel maa, väike laps kaasas, siis andke teada :).

Vietnami raamatu autor ja tema poolakast elukaaslane on selle teksti põhjal otsustades igatahes tõelised rändurid, maailmakodanikud. Elukaaslane Adrian kohe eriti, kõik tundub talle sobivat, kogu elu on kultuuriline kogemus, mida aina juurde ahmida, ja kõigega annab ilma virisemata harjuda. Kristina ise on alalhoidlikum, ilmselt mängib oma osa ka titega ema hormoonindus (vabandust, Kristina :), aga mina olen märganud küll, et mul on aasta jooksul pärast lapse sündi olnud selline depressiivsevõitu olek,  baby blues). Ja võibolla loodus ikkagi ei taha, et sellises olukorras naisele seiklused sobivad? Võibolla sobib värskele tite-emmele paremini elu ühes kindlas koopas (tõsi, räägin endale vastu, sest minul endal oli eelmisel talvel titega Viljandi koopas raske, päikesevalgust ei jagunud, ja kui mulle oleks ligi astunud abikaasa säravate silmadega ning plaaniga “Läheme su vanemapuhkuse ajaks elama lõunamaale!”, siis poleks ta pidanud lauset lõpetamagi, ma oleks juba seljakoti poole jooksnud :).

Aga peatume nüüd korraks ka sõnal “lõunamaa”. Kuni selle raamatu lugemiseni pidasin ma Vietnami imeliseks lõunamaaks ja arvasin, et hea piletiõnne korral võiks sinna minna, ka koos lastega. Jätka lugemist

Riidemähkmetest

Pole ammu blogisse kirjutanud. Praegu panen siia ka mitte päris blogiposti, vaid ühe intervjuu – nimelt Pere ja Kodu ühes suvenumbris oli lugu mitme “riidemähkme-emaga”, olin seal osaline (linki ma paraku sellele praegu ei leidnud). Siin on siis mu vastuste pikem versioon, ehk kulub mõnele emale ära.

Miks otsustasid hakata kasutama korduvkasutatavaid mähkmeid?

Hoolisin keskkonnast ja oma lapse tervisest. Mina ise küll ei tahaks neid nö pamperseid päevast päeva kanda oma tagumiku ümber, miks siis oma lapsele seda teha. Valgendijäägid, säilitusained, polüetüleen ja polüpropüleen tite uriiniga reageerides pole just kõige mõnusam kokteil. Jätka lugemist

Gordoni perekooli kiituseks ja – tuleb Viljandisse!

NB Olin kogemata alguses valest Anti kirjast kuup2evad v6tnud, nyyd on 6iged.

Ma käisin esimest korda Gordoni perekooli kursustel Tartu rahvaülikoolis paar aastat tagasi, psühholoog Kiira Järve juures. Siiani saan lähedastega suheldes nendest kursusel läbi võetud teadmistest ja treeningutest abi. Kuula inimest, peegeldades tagasi; ära anna hinnangut; õpi andma neutraalseid mina-tunnen-nii-ja-kuhu see-viia võib teateid, mitte laadungiga sina-oled-nõme teateid… Marta kutsus neid õhtuid omamoodi: “emme käib heade emade koolis”. Samas koolis käis ka mu sõbranna (kes omakorda Marta sõbranna ema), hea oli pärast tundi koos koju minna ja veel kord arutada. Ma julgeks öelda, et mingisugune tasandi vahetus nende kuude jooksul tasapisi toimus. Ma tõesti muutusin paremaks emaks ja oskan oma lapsi paremini kuulata, samas saavutades ka seda, mis minule oluline on. Inglise keeles kutsutakse sedaThomas Gordoni koolkonda “parent(ing) effectiveness training” – ehk siis efektiivseks lapsevanemaks õpetamine.

Samas on mul tunne, et ma ei suutnud kõike veel omandada. Jätka lugemist

Ühe kummalise päeva hommikul

Uni läks ära. Kujutage ette, beebi põõnab, aga noorel emal pole und.

Unes nägin, et elasime mingis kummalises hallitoonilises hirmuühiskonnas, detailide poolest meenutas see nõukogude aega, aga olid ka mingid kummalised ulmekate elemendid. Ja mulle taheti mingit lutikat külge panna, et pealt kuulata, mida ma teistega räägin. Keeldusin, ja siis töödeldi mind (vaimselt) kusagil haisvas akendeta urkas: see lutikas on tegelikult ju kõigil, sa ei reeda midagi! Ja siis avastasin, et ma ei tea, kus on mu beebi, terve tund juba, ja mind tabas hirmulaine. Mis on tähtis, mis ma pean tegema? Kas tõesti kõigil teistel on, miks ma siis peaks keelduma? Jätka lugemist