Rubriigiarhiiv: lapsed

“Epskile varvastega Martast” ehk üks vana hea Andry kiri lastekirjandusest

Kraamisin siin vana arvutit ja leidsin sellise salvestatud kirja. See on vana hää Andry Ervald, kes kahjuks mullu meie hulgast lahkus… Aga Andry kirjaread elavad edasi ja kerkivad siin ja seal ikka üles. Otsustasin panna need read siia üles. Need on sügisest 2009, kui saatsin Andryle lugeda oma “Marta varbad” käsikirja ja see kiri siin ongi tema tagasikaja. Aga ka palju enamat. Kes end tema käekõrvale haagib, saab ekskursiooni lastekirjandusse ja üleüldse kirjutamisse. See on üks väga väärt kiri! Ma ma sain siit midagi, mis kindlasti minuga edaspidise mõjutajana kaasa tuli (kindlasti “Anna hammastesse” ka, ja neisse Jassi-juttudesse, mida Pere ja Kodu ajakirjas teen).

Las need Andry sõnad mõjutavad teisigi! 🙂 Olen kindel, et tal poleks selle vastu midagi.

(Ja veel kord on mul kahju, et temasugune maru andekas inimene nii vara lahkuma pidi…)

Armas Epp
Loodan, et Sulle on alljärgnevast tolku. Pane tähele: palun ära võta mu arvamusi kui eksperthinnangut. Kohe vabasta end sest mõttest. Raputa endalt see maha.

Ma olen üritanud siin Sinuga kaasa mõelda, panna end Sinu kui kirjutaja olukorda, nii hästi või halvasti kui see võimalik. Pigem halvasti, aga ehk natuke ka hästi.

Pajatan alguses millestki ehk teemavälisest, mida siiski silmas pidada tasub. Me tuleme kumbki erinevast sfäärist, Sina ajakirjandusest, mina lastekirjanduse tõlkimisest, dramaturgiast ja muinasjuttude maailmast. (See on tegelikult see, mille kohta sa ütlesid, et ma olen “loominguline”.)  Loe edasi “Epskile varvastega Martast” ehk üks vana hea Andry kiri lastekirjandusest

“Anna hambad” kohtumised lastega

Postitan siia meie kirjastuse viimase uudiskirja. Kes tahab saada uudiskirju oma meilile, saab siin registreerida.

Valminud on uus lasteraamat, Epp Petrone “Anna hambad”. Kolm aastat tagasi ilmunud raamatu “Marta varbad” peategelane saab ühel päeval teada huvitava uudise: saabumas on tulevane õde Anna. Kahe õe mängud, kaklused ja leppimised on jäädvustatud lühikestes lugudes, juures soojad ja naljakad pildid.

Raamatut esitletakse lastele Viljandis ja Tallinnas. Viljandis on üritus pühapäeval, 9. detsembril kell 12 Pärimusmuusika Aidas (Tasuja pst 6) keldrikorrusel asuvas muinasjututoas, Viljandi Vaba Waldorfkooli jõululaada raames.
Tallinnas on esitlus 29. detsembril, samuti kell 12, Lastekirjanduse Keskuse (Pikk 73) pööningukorrusel toimuval perehommikul.

Mõlemal esitlusel on kohal raamatu teksti autor Epp Petrone ja piltide autor Piia Maiste. Nad räägivad sellest, mismoodi sünnivad lastelood ning nende illustratsioonid ja kuidas neist saab edasi raamat. Kaasas on ka illustratsioonide originaale. Kõigil osalevatel lastel on võimalik ka ise proovida kunstniku ametit. Noorte kunstnike vahel loosime välja Petrone Printi lasteraamatuid.

Tallinna ürituse jaoks on vaja registreeruda meiliaadressil katrin@elk.ee.

PS Tuletame meelde, et 31. detsembrini on Petrone Printi poes (Tartu, Küütri 16) ja veebipoes kõik raamatud 20% odavamad. Ja sama hinnaga on raamatud Eesti Rahvusraamatukogu jõululaadal, kus oleme kohal 6.-8. detsembril.

Lugemiseni ja kohtumiseni!
Info raamatu ”Anna hambad” ja lasteürituste kohta: epp.petrone@gmail.com

Muu: info@petroneprint.ee

Varanduste kamber

Parem viimasel hetkel kui üldse mitte! Ehk satub keegi siit lugema ja läheb.. Täna õhtul on Püha Johannese Kooli jaoks raha kogumiseks heategevuskontsert. Ma tunnen selle kooli korraldajat Liivikat juba pea 20 aastat, Liivikal on otsekontakt selle maailma varanduste kambriga, nii et soovitan minna. Tahaksin ka ise, aga ei saa, Tallinn liiga kaugel.

Ja üleüldse, kui siin lugejate hulgas on kedagi, kes nõu ja jõuga saaks aidata Liivikat uue kooli korraldamisel, siis lugege www.pjk.ee. Liivika oli ka Rocca al Mare kooli üks ideelisi juhte (on siiani, aga tunneb nüüd kutsungit uue kooli loomiseks.) Loe edasi Varanduste kamber

Daniel Pennac “Nagu romaan”

Vaat see on raamat! Väga omamoodi. Nagu romaan? Minu meelest pigem nagu proosaluuletus. Ülilaheda stiiliga, selline – minu jaoks – prantslasliku maailmatunnetuse esindaja. Autor kepsutab ja kargab ja lendab selle maa koha, kus näiteks saksapärase raskusega saaks korrapäraselt põldu künda ja tavalise eneseabiraamatu kirjutada.

Teema on tegelikult väga oluline. Tänapäeva lapsed ei taha lugeda. Üleüldse inimesed ei armasta enam raamatuid nii nagu varem. Miks? Sest avastamislust on asendunud kohustustega ja ära on unustatud lugejate vääramatud õigused, näiteks pooleli jätmise õigus… Aga tõesti, ma väänlesin äratundmisrõõmu käes, kui  autor lajatas nende lugeja põhiõigustega. Tõepoolest, just nii ma ju loengi. Mul on vabadus siseneda teksti suvalisest kohast ja samamoodi suvaliselt sealt väljuda, mul on vabadus üle hüpata ja tagasi hüpata. Ma olen vaba inimene, kes tahab raamatute seltsi nautida. Raamatulugemine on nauding ja ma ei kannata kohustuslikku kirjandust. Küll on hea, et ma lugemise maagiaga enne tutvust tegin, kui kohustusliku kirjanduse ajad kätte jõudsid… Ja mida võiks tunda laps, kellele on telekas keelatud seni, kuni ta pole vaat seda raamatut läbi lugenud? Võib ette kujutada, mismoodi ta seda raamatut ja üleüldse lugemist vihkama hakkab.

Daniel Pennac on olnud kooliõpetaja ja ta oskab end asetada lapse olukorda. Laste/noorte elu on tänapäeval nii raske, ilma irooniata. Nende maailm on täis erinevaid ahvatlusi ja autoriteete, ja see maailm on muutunud nii kiirelt, et noored on paljudes neile olulistes tegevustes oma vanematest targemad. Kust siis küll saaks need vaesed vanemad oma lastele edasi anda raamatu-armastuse, kui ümberringi on nii palju muid virvatulesid vilkumas… Muidugi võiks ka küsida, et miks üldse peab raamatulugemist harjumusena ja väärtusena edasi andma, aga mina nii küsida ei saa, ja ka see raamat ei küsinud nii. See raamat lihtsalt rääkis sellest, et lugemine peab olema vaba ja ahvatlev, ning rääkis sellest väga lustakal moel.

Meie oleme oma kodus ilma Elionita, aga vaatame vahel filme arvutist. Reeglina üritame arvuteid kasutada sel ajal, kui lapsi kodus pole või kui nad magavad. Ja meil on palju raamatuid. Ühised unelugemised on nagu õhtupalvus oma rütmide ja rahuga (see mõte pärineb Pennaci raamatust). Me Justiniga loeme palju ja kuigi sel siiani pole veel suuri käegakatsutavaid tagajärgi olnud võsukeste peal näha, st meie vanem (8a) tütar pole siiani suureks raamatufänniks muutunud, pole asi ka väga hull. Nad armastavad ettelugemist ja nad armastavad ettekujutamist. Minu jaoks on see kuidagi turvaline ja hea maailm (võimalik, et olen lihtsalt nn lubjakas, nojah, isegi selle sõna kasutamine näitab seda). Ja Daniel Pennaci raamat pani mind kuidagi turvalisemalt tundma selles kirevaskeerulises maailmas.

 

Kristina Kallas “Minu Vietnam”

Paar päeva tagasi lugesin läbi ka Kristina Kallase Vietnami-raamatu. Mul oli taas isiklik huvi, meie lapsuke on praegu umbes aasta vanune ja mul käib vahel peal tuhin, et küll oleks lahe temaga kusagile pikale eksootilisele reisile minna. Tegelikult arvasin, et Kristina raamat ongi seljakotirännust koos lapsega, aga ei, sellest see raamat eriti ei ole. Esiteks läksid nad siiski Vietnami elama, mitte rändama, teiseks oli raamatu fookus kusagil mujal – eelkõige ikkagi Vietnami kirjeldamisel.

Võibolla kunagi tuleb meie kirjastusel ka lapsega seljakotitamisest raamat, kuigi hetkel mu mälu järgi seda tellitud pole. Kui keegi oskab sellist inimest soovitada, kes rännanud ühel või ka mitmel maa, väike laps kaasas, siis andke teada :).

Vietnami raamatu autor ja tema poolakast elukaaslane on selle teksti põhjal otsustades igatahes tõelised rändurid, maailmakodanikud. Elukaaslane Adrian kohe eriti, kõik tundub talle sobivat, kogu elu on kultuuriline kogemus, mida aina juurde ahmida, ja kõigega annab ilma virisemata harjuda. Kristina ise on alalhoidlikum, ilmselt mängib oma osa ka titega ema hormoonindus (vabandust, Kristina :), aga mina olen märganud küll, et mul on aasta jooksul pärast lapse sündi olnud selline depressiivsevõitu olek,  baby blues). Ja võibolla loodus ikkagi ei taha, et sellises olukorras naisele seiklused sobivad? Võibolla sobib värskele tite-emmele paremini elu ühes kindlas koopas (tõsi, räägin endale vastu, sest minul endal oli eelmisel talvel titega Viljandi koopas raske, päikesevalgust ei jagunud, ja kui mulle oleks ligi astunud abikaasa säravate silmadega ning plaaniga “Läheme su vanemapuhkuse ajaks elama lõunamaale!”, siis poleks ta pidanud lauset lõpetamagi, ma oleks juba seljakoti poole jooksnud :).

Aga peatume nüüd korraks ka sõnal “lõunamaa”. Kuni selle raamatu lugemiseni pidasin ma Vietnami imeliseks lõunamaaks ja arvasin, et hea piletiõnne korral võiks sinna minna, ka koos lastega. Loe edasi Kristina Kallas “Minu Vietnam”

Riidemähkmetest

Pole ammu blogisse kirjutanud. Praegu panen siia ka mitte päris blogiposti, vaid ühe intervjuu – nimelt Pere ja Kodu ühes suvenumbris oli lugu mitme “riidemähkme-emaga”, olin seal osaline (linki ma paraku sellele praegu ei leidnud). Siin on siis mu vastuste pikem versioon, ehk kulub mõnele emale ära.

Miks otsustasid hakata kasutama korduvkasutatavaid mähkmeid?

Hoolisin keskkonnast ja oma lapse tervisest. Mina ise küll ei tahaks neid nö pamperseid päevast päeva kanda oma tagumiku ümber, miks siis oma lapsele seda teha. Valgendijäägid, säilitusained, polüetüleen ja polüpropüleen tite uriiniga reageerides pole just kõige mõnusam kokteil. Loe edasi Riidemähkmetest

Gordoni perekooli kiituseks ja – tuleb Viljandisse!

NB Olin kogemata alguses valest Anti kirjast kuup2evad v6tnud, nyyd on 6iged.

Ma käisin esimest korda Gordoni perekooli kursustel Tartu rahvaülikoolis paar aastat tagasi, psühholoog Kiira Järve juures. Siiani saan lähedastega suheldes nendest kursusel läbi võetud teadmistest ja treeningutest abi. Kuula inimest, peegeldades tagasi; ära anna hinnangut; õpi andma neutraalseid mina-tunnen-nii-ja-kuhu see-viia võib teateid, mitte laadungiga sina-oled-nõme teateid… Marta kutsus neid õhtuid omamoodi: “emme käib heade emade koolis”. Samas koolis käis ka mu sõbranna (kes omakorda Marta sõbranna ema), hea oli pärast tundi koos koju minna ja veel kord arutada. Ma julgeks öelda, et mingisugune tasandi vahetus nende kuude jooksul tasapisi toimus. Ma tõesti muutusin paremaks emaks ja oskan oma lapsi paremini kuulata, samas saavutades ka seda, mis minule oluline on. Inglise keeles kutsutakse sedaThomas Gordoni koolkonda “parent(ing) effectiveness training” – ehk siis efektiivseks lapsevanemaks õpetamine.

Samas on mul tunne, et ma ei suutnud kõike veel omandada. Loe edasi Gordoni perekooli kiituseks ja – tuleb Viljandisse!

Ühe kummalise päeva hommikul

Uni läks ära. Kujutage ette, beebi põõnab, aga noorel emal pole und.

Unes nägin, et elasime mingis kummalises hallitoonilises hirmuühiskonnas, detailide poolest meenutas see nõukogude aega, aga olid ka mingid kummalised ulmekate elemendid. Ja mulle taheti mingit lutikat külge panna, et pealt kuulata, mida ma teistega räägin. Keeldusin, ja siis töödeldi mind (vaimselt) kusagil haisvas akendeta urkas: see lutikas on tegelikult ju kõigil, sa ei reeda midagi! Ja siis avastasin, et ma ei tea, kus on mu beebi, terve tund juba, ja mind tabas hirmulaine. Mis on tähtis, mis ma pean tegema? Kas tõesti kõigil teistel on, miks ma siis peaks keelduma? Loe edasi Ühe kummalise päeva hommikul

“Kustutatud stseene” “Minu Ameerika 3-st”: beebigeeniuste kasvatamisest

15 aastat tagasi olevat Ameerikas kasutatud väikelapsi vaid reklaamis näitlejatena, mitte reklaamivoo enda suure sihtrühmana. Praeguseks on aga reklaami sihikule võetud kõik inimesed, sõna otseses mõttes hällist hauani, ning alla kolme aasta vanuste lapsukeste sihtrühmale kulub umbes 20 miljardit turundusdollarit aastas. Lugedes raamatut “Buy, Buy, Baby” sain sellele infole täpsemat tausta: enam kui kaks kolmandikku autori poolt intervjueeritud emadest teatas, et nende lapsed oskasid juba enne kolmandat eluaastat konkreetsete brändide tooteid küsida. Disney, McDonalds, Coke, Barbie – need olid laste lemmikud, paljudel juhtudel juba 13. elukuuks!

Aga enamik lapsevanemaid ei olnud sellise asjade käiguga rahul. See bränditeadlikkus oli liiga lihtne, labane, otsene, ja pealegi: lapse saab kokapudeli abil korra õnnelikuks, aga kas ka targaks?

Tasapisi leidsid firmad kavalama turundusniši ja nii võttis maad uus neurootiline rahvuslik hobi: kasvatada endale elektroonikavidinate abiga teaduslikult korrektne laps. Selle buumi üheks algusmärgiks peetakse just „Baby Einsteni” videosid – ja kuulake nüüd ühte armsat ameerikalikku edulugu… Loe edasi “Kustutatud stseene” “Minu Ameerika 3-st”: beebigeeniuste kasvatamisest

Loengud lapsevanematele Viljandis ja Tartus

Laupäeval, 19. novembril kell 11 -14.30 toimub Tartu Lapsevanemate Kooli loeng teemal “Rütm lapse tasakaalustajana”, mida viivad läbi
Kadi Jürimäe (Tartu Waldorfgümnaasiumi klassiõpetaja) ja Külli Volmer (Tartu Waldorfgümnaasiumi lapsevanem, Johannese Kool Rosmal
õpetaja).
Kursus toimub Meie Mängurühma ruumides, aadressil Tartu, Teguri 35A. Loengute ajal on korraldatud lastehoid. Loe edasi Loengud lapsevanematele Viljandis ja Tartus

Lapsest ja loomadest

Lapsest. Maria saab täna keskpäeva paiku 5-nädalaseks, tal on nüüd tugev kael ja ümbrusest huvitatud silmad. Kui ta sündis, vaatasid need silmad pigem justkui sissepoole, iseendasse, aga nüüd on need üha enam maailma pööratud. Nagu öeldakse, “kasvab mitte päevade, vaid tundidega!”

Loomadest. meie kassinoorukid Triibu ja Miisu kadusid ära! Miisu oligi ränduri verega, ta kadus oma poole aasta jooksul kokku kolm korda , ühe korra leidsime ta üles kuulutuse abiga ja kahel korral tuli ise, saba püsti nagu õige mees kunagi. Triibu, tema vend, oli teistsugune: rahulikum, koduhoidjam. Aga millegipärast kadusid nad mõlemad ära sel nädalal, mis järgnes beebi majjatulekule. Mis juhtus? Kuhu nad läksid? Siin kodus pole võimalik neid toas kinni hoida. Ja nad valisid (Miisu enne, Triibu pärast seda) äramineku? Siinsamas lähedal on üks vana ait, kus elab hulkuvate kasside koloonia, käisime seal otsimas ja kutsumas… aga ei. Nüüd olen ma loobumas, arvan, et nad kas ei tahtnud tagasi tulla või on saanud uue kodu (nad olid ju mõlemad nii armsad julged ja veel kassipoja nägu ka). Varjupaika pole nad ka jõudnud… Panen siia igaks juhuks nende pildid, kui keegi ära tunneb… andke teada, kus nad on… Üks must ja teine triibuline, kusagil Viljandi kesklinna piires nad kaotsi läksid septembri teisel poolel.

Ja hormoonid teevad vist uperpalle, neile on ka Marta kaasa õhutanud. Et võtame uue kassi, ei, uued kassid! Ma juba peaaegu olekski võtnud, aga üleeile võtsin kolimisfaasis sõprade kassinooruki üheks ööks meie juurde. Loe edasi Lapsest ja loomadest

Kohtumine tundmatuga

Ei mäleta, et ma esimest last sünnitades oleks end üldse väga SÜNDIVA LAPSE asemele kujutanud. Siis oli enesekesksem ja vähem filosoofiline sünnitus,  oli tegemist, et oma valudega hakkama saada.

Teine sünnitus oli juba kusagil seal vahepeal, siis puudutasin küll seda, et sündides oled sa kanal kellegi ja millegi vahel…

Aga eile avastasin ma end kogu aeg justkui TEMANA. Uude maailma tulijana. “Avane, avane, siin maailmas on mulle kitsas, avane uue maailma jaoks…” oli mu mantra, mis aitaski kiiresti avaneda. Loe edasi Kohtumine tundmatuga

Muinasjutud armastusest

Võtsin ennist selle raamatu kätte ja vaatasin. Uut raamatut käes hoida on alati üllatus. Sul on visioon, sa oled sellega palju öid järjest magama läinud ja hommikul sellega üles ärganud, see on su sees tiksunud… ja kui see lõpuks trükikojast välja tuleb, siis on tulemuseks tavaliselt ikka üllatus, sest miski selles tervikus mõjub teistmoodi, kui sa ette kujutasid. Raske sõnastada, mis see on. Võib võrrelda ka lapse kandmise ja sünniga.

“Muinasjutud armastusest”, kust see raamat alguse sai? Loe edasi Muinasjutud armastusest

Kaks tähtsat raamatut: Andrei Hvostovilt ja Nasta Pinolt

Mind huvitab aeg.

See, mida aeg (ajastu, keskkond, kuidas seda iganes nimetada) inimesega teeb, mismoodi suhestuvad aeg ja inimene, ning mismoodi inimene seda hiljem tõlgendab.

Mäletan täpselt hetke, mil mul tekkis idee teha uus raamatusari: selline, mille abil lugejad saaksid rännata mitte maade vahet, vaid ajastute vahet. See oli 2007. aasta sügisel, lugesin raamatukogust koju toodud ajakirju ja nende hulgas Loomingut, kus oli Andrei Hvostovi novell Sillamäe tüdrukust Juliast. Alustasin kohe esimese hooga ära kirja mustandi Andreile, sõnumiga, et ta peaks oma lapsepõlvest raamatu kirjutama – aga ma jäin hätta enda argumenteerimisel. Vahel on ju nii, et sisetunne teab täpselt, mis on õige, aga sõnastada seda veel ei suuda. Miks on vaja eesti lugejatele raamatut, mis näitaks maailma vaadatuna sealt kummaliselt Sillamäelt, linnast, mille kohta olid kuulujutud ja keelud, aga mille kohta puudus enamikul meist isiklik kogemus? Ja puudub paljudel ilmselt siiani. Miks on vaja, et eesti lugejad saaksid endale raamatu, kus oleks nimede ja nägudega ja minevikuga ja mõistetalt inimlikke vene tegelasi, nende endi maal tegutsemas?

Loe edasi Kaks tähtsat raamatut: Andrei Hvostovilt ja Nasta Pinolt

Kes soovib aidata lastekodunoori

Jälle on üks kooliaasta lõppemas ja see tähendab paljude muude asjade hulgas ka seda, et jälle astuvad ellu uued lastekodutaustaga noored. Meie kirjastus on kahel aastal neile noortele stipendiume jaganud ja teeme seda ka sel aastal, juunikuus, aga nüüd oleme loobunud nimetusest “Petrone Printi stipendium”, see on lihtsalt “Lastekodunoorte ellu astumise toetusraha” ja peale meie on seda aidanud koguda ka teised. Ma peagi kirjutan sellest veel, praegu käib just nende kümne tubli noore valimine, lastekodunoored üle Eesti on saatnud oma esseed.

Aga – praegu tahtsin juhtida tähelepanu sellele, et sellesama stipendiumi heaks saad ka sina oma 10eurose panuse anda. Kui helistada telefoninumbrile 900 67 00. Täpsemalt on sellest kirjutatud siin.

Loe edasi Kes soovib aidata lastekodunoori

Laulupeost, muinasjuttudest ja sünnitusest

Istun siin Viljandis kodus järve lähistel ja tuul toob kätte, mismoodi algab praegu Viljandimaa koolinoorte tantsupidu… Hommik otsa käisid proovid ja mul tiksus rahutus sees, nagu peaks ise sinna tantsima või vähemalt vaatama minema. Praegu taas… Kõik need vanad armsad laulud algavad jälle. Samas, ma olen ju haige, nina tilgub, ja sellepärast ma üksi kodus olengi, teised pereliikmed sõitsid päevaks Setumaale.

Peamiselt tiksubki mus kahjutunne sellest, et tegime planeerimisvea: täna peaks lapsukesed olema siin kodu lähistel, kohalikul laulupeol ja tantsupeol. Lapsed on nagu käsnad ja igal võimalikul juhul üritame neid heade elutervete vibratsioonide lähedusse asetada. Neid vibratsioone Viljandis siin folgiaida lähistel elades õnneks jagub nagunii, aga ikkagi… Ma tean, et ühes teises reaalsuses oleksid nad praegu tantsupidu vaatamas ja läheks alles homme Setumaale.

Minu õpitund on ilmselt: “lase minna”. Kui miski on valitud, siis nii see täna on. Atsihh.

Setu taluga on meil tegelikult kummalised lood. Optimism vaheldub väsimusega. Ühel nädalal mõtleme ja plaanime, et küll hakkame seal käima ja küll toimetame, teeme… Meile ju meeldib seal. Teisel nädalal ja kolmandal ka avastame, et siin kodulinnas on ju nii mugav ja armas, miks võtta ette 2,5 tunni pikkune sõit? oleme parem siin. Ja nii saab armsast kaugest talust süütunde allikas.

Siiamaani pole me seal ka päris kodustunud, kuigi me oleme sinna palju raha ja energiat pannud, ilusa laastukatuse ja aidatoad sinna tekitanud. Kõik ei ole valmis, me pole õigeid voodeid leidnud või tellinud ja magasime eelmisel suvel need paar seal veedetud ööd põrandal madratsitel, aga nina peal jooksva ämbliku peale üles ärgata ei ole kõige mõnusam, eriti väikesel tüdrukul…

Kui me selle talu ostsime, siis olid ju hoopis teised tulevikuplaanid. Oli mõte hakata elama seal pikad suved otsa ja kooliaasta Eestist eemal veeta.

Aga läks teisiti.

Ja vahepeal on meil plaan mõlkunud, teha sinna kirjanikele mõeldud suvetuba, selline MTÜ, mis vastavat stipendiumit (vaba elamine kuuks ajaks) jagab. Aga siis mõtleme: milleks? Kust meil see korraldamise energia võtta?

Ja maha müüa kogu see armas taluke… Tundub nagu ka reetmine. Aga 2,5 tundi+2,5 tundi sõita maakoju minekuks, see tundub nagu ka ideaalide reetmisena. Loe edasi Laulupeost, muinasjuttudest ja sünnitusest

Meie lähme, tulge ka: kogupere konverents Rosmal

Edastan kutse:

Hää inimene!

Koos Suure Kevadega saabub kogupere konverentsi aeg! Jah, juba kolmandat aastat kutsume Sind Põlva külje alla Rosmale, et koos vaadata terve pilguga haridusmaastikul toimuvale. Seekord on fookuses terve kool ning nagu juba heaks tavaks saanud, jagub põnevat tegevust nii suurtele kui väikestele!

Kutsume Sind laupäeval, 21. mail 2011 algusega kl 10.30 Põlva külje all Rosmal peetavale III kogupere konverentsile “Head valikud hariduses. Terve kool”. Vaatluse all ongi terve kool – nii laps, kool kui seda ümbritsev kogukond. Pane siis palun see kuupäev taas oma pere kalendrisse kirja ja võta suund Rosmale! Loe edasi Meie lähme, tulge ka: kogupere konverents Rosmal

Viljandi waldorfkool otsib õpetajat juurde (koolitus ka kohe algamas)

Panen ka siia blogisse otsingu. Nimelt läheb Viljandi waldorfkoolis üks õpetaja peagi dekreetpuhkusele ja me otsime uut õpetajat – klassiõpetajat 1.-2. liitklassile (9 last).

Ta võiks olla lastega varem töötanud (ei ole kohustuslik pedagoogigilne kõrgharidus, aga hea muidugi, kui on :). Ja kuna kohe on algamas Tartu Ülikooli juures waldorfõpetaja koolitus nädalavahetustel, siis saaks koolitust ka. Varasem huvi antroposoofia suhtes on muidugi ka hea. (Ma saan aru sellest, et miski pole otseselt kohustuslik, sest tegelikult otsitakse Inimest, mitte CV-d).

Huviline, peaksid meilima kooli direktorile, sulev.ojap@neti.ee. Võid ka lapsevanemate esindajatele lisaks  meilida, margit@folk.ee, epp.petrone@gmail.com.

Lastekodunoortele raha jagamisest, waldorfkogukonnast, elu mõttest ja muust

Suur üritus on siis homme (kopin allapoole pressiteate ka). Olen praegu üksi kodus ja võitlen mind piirava nohuviirusega: küüslauk, C-vitamiini täis viljad, igasugused raviteed. Mulle on tegelikult alati meeldinud külmetushaigusega koju jäämine, voodis raamatuhunnikuga aja maha võtmine – aga ma praegu ei saa ju. Homme just täpselt samal ajal olen ma noorte stipendiaatide ees ja räägin nendega.

Avalikud esinemised on ühed kummalised asjad. Ma ei saa siiani aru, kas need meeldivad mulle üliväga või absoluutselt ei meeldi. Sel aastal olen palju kordi käinud rääkimas raamatukogudes, mulle meeldib inimeste ees seista, neile naeratada ja rääkima hakata. Meeldib see, kuidas iga kord saan ma endale vähemalt ühe uue mõtte, kui seal ees räägin elust, raamatutest, kirjutamisest, kirjastamisest… Ja samas on igasuguse avaliku esinemisega seotud stress. Üks teema on näiteks (mida kaugemale 30. sünnipäev jääb, seda teravamaks see muutub) – väljanägemine. Pärnus näiteks hulkusin lapsukesega vanalinna peal kella vaatamata ja siis saime Justiniga kokku imeilusas “aeg seisab” stiilis Supelsakste kohvikus… ja järsku selgus, et meie esinemine algab kohe! Nii me siis kihutasime raamatukogu poole ja mul oli null ühikut meiki peal. Kui hiljem ürituse korraldaja pilte saatis, siis sain aru, ma ei ole enam selles vanuses, kus avalikel üritustel ilma megikarbita hea välja näha saaks, eriti kui maganud piisavalt pole. Või ei peaks sellest lihtsalt hoolima? Ma olen 36-aastaste klubis ja ma ei teagi, mida need teised klubiliikmed teevad, mida nad tunnevad. Ühe asja olen ära märganud: igasugune avalikkusega suhtlemine tekitab peavalu-teemad, mida vaikselt kodus kirjutades ei teki. Ma ei tea veel, kas ma sellest peaksin tegema kardinaalseid järeldusi (loe: lugemisaasta lõppedes loobuda rahvakohtumistes) või ei. Loe edasi Lastekodunoortele raha jagamisest, waldorfkogukonnast, elu mõttest ja muust