Archive for the ‘lapseootus’ Category
Kas kodus või haiglas?
september 16th, 2011 | 
Author: Kas sünnitada kodus või haiglas?
Kui ma oma elus veel sünnitaksin (ei tea ju), siis ma ilmselt sünnitaks kodus. Või äkki on selleks ajaks olemas juba looduslähedased sünnituskeskused, mis kombineeriksid kodust soojust ja meditsiinitarkust.
Mina ei tahaks neid kumbagi välistada, ja ma olen nüüd 24 tundi mõelnud-tunnetanud meie sünnituse kogemust. Aru saanud, et ma püüdsin algusest peale neid kahte poolt kombineerida ning minu kogemus, mis välja tuli, oligi KODUSSÜNNITUSE JA HAIGLA KOMBINATSIOON.
Aga mis siis täpselt üleeile ja eile kulges… Read the rest of this entry »
Posted in 
Elu(s)olu
Jah, ootan last, ja ma esimest korda märkan, et see läheb tüütuks, kuidas kaaskondsed helistavad ja küsivad: “Noooh?” Või “Kas ikka ühes tükis?” või ootusärevalt “Kas oled haiglas?” (Miks ma haiglas peaks olema?) Kui Daki sellest kevadel kirjutas, siis tabasin ta frustratsiooni samal teemal, aga ma ei mõistnud seda, sest Marta ja Anna sündisid mõlemad enne nö tähtaega.
Kusjuures väga mõnus on olla, laps ikka veel enda juures, iga päev nagu ajapikendus, et midagi veel ära teha, alates pisikestest kirjatöödest ja lõpetades Martale muusikakooli-marsruudi selgeks tegemisega või hoopis kardinate valmis õmblemisega. Et lõpuks siis olla valmis, kui ta välja tuleb ja tähelepanu vajab…
Mis segab, on just see kaaskondsete ootus.
“Aga ise ütlesid, et sul on tähtaeg suve lõpus?” Read the rest of this entry »
Laulupeost, muinasjuttudest ja sünnitusest
Istun siin Viljandis kodus järve lähistel ja tuul toob kätte, mismoodi algab praegu Viljandimaa koolinoorte tantsupidu… Hommik otsa käisid proovid ja mul tiksus rahutus sees, nagu peaks ise sinna tantsima või vähemalt vaatama minema. Praegu taas… Kõik need vanad armsad laulud algavad jälle. Samas, ma olen ju haige, nina tilgub, ja sellepärast ma üksi kodus olengi, teised pereliikmed sõitsid päevaks Setumaale.
Peamiselt tiksubki mus kahjutunne sellest, et tegime planeerimisvea: täna peaks lapsukesed olema siin kodu lähistel, kohalikul laulupeol ja tantsupeol. Lapsed on nagu käsnad ja igal võimalikul juhul üritame neid heade elutervete vibratsioonide lähedusse asetada. Neid vibratsioone Viljandis siin folgiaida lähistel elades õnneks jagub nagunii, aga ikkagi… Ma tean, et ühes teises reaalsuses oleksid nad praegu tantsupidu vaatamas ja läheks alles homme Setumaale.
Minu õpitund on ilmselt: “lase minna”. Kui miski on valitud, siis nii see täna on. Atsihh.
–
Setu taluga on meil tegelikult kummalised lood. Optimism vaheldub väsimusega. Ühel nädalal mõtleme ja plaanime, et küll hakkame seal käima ja küll toimetame, teeme… Meile ju meeldib seal. Teisel nädalal ja kolmandal ka avastame, et siin kodulinnas on ju nii mugav ja armas, miks võtta ette 2,5 tunni pikkune sõit? oleme parem siin. Ja nii saab armsast kaugest talust süütunde allikas.
Siiamaani pole me seal ka päris kodustunud, kuigi me oleme sinna palju raha ja energiat pannud, ilusa laastukatuse ja aidatoad sinna tekitanud. Kõik ei ole valmis, me pole õigeid voodeid leidnud või tellinud ja magasime eelmisel suvel need paar seal veedetud ööd põrandal madratsitel, aga nina peal jooksva ämbliku peale üles ärgata ei ole kõige mõnusam, eriti väikesel tüdrukul…
Kui me selle talu ostsime, siis olid ju hoopis teised tulevikuplaanid. Oli mõte hakata elama seal pikad suved otsa ja kooliaasta Eestist eemal veeta.
Aga läks teisiti.
Ja vahepeal on meil plaan mõlkunud, teha sinna kirjanikele mõeldud suvetuba, selline MTÜ, mis vastavat stipendiumit (vaba elamine kuuks ajaks) jagab. Aga siis mõtleme: milleks? Kust meil see korraldamise energia võtta?
Ja maha müüa kogu see armas taluke… Tundub nagu ka reetmine. Aga 2,5 tundi+2,5 tundi sõita maakoju minekuks, see tundub nagu ka ideaalide reetmisena. Read the rest of this entry »
Sünnipäev…
Et kui sünnipäevahommik algab märja küljealusega, on see hea enne?
Eks see võib tähendada seda, et minu tütrel ja minul tuleb sama sünnipäev.
Nüüd ootan, kas valud ka tulevad. Ja mõtlen, et 20-07-2007 on ju eriti lahe kuupäev.
Veeuputusest ja kodussünnitusest
Täna varahommikune unenägu on ikka veel nii selgelt meeles. Suur uputus. Mingi laudtala, mille eest jõudsin pea ära tõmmata. Arusaam, et teisi inimesi mu ümber enam ei ole. Hetkel vähemalt. See tugev emotsioon – et ma ei näe võibolla enam mitte kunagi oma lapsi ja lähedasi… Ja siis mõni aeg hiljem olin ma veest välja tõmbamas ja kunstlikku hingamist tegemas võõrastele lastele. Kõige ilusam oli see, et unenägu lõppes helgelt – üks võõras laps hakkas hingama.
Ei ole kaksikud
Eile küsisid vist küll kõik huvilised esimese asjana: “noh, mitu last on tulemas?” või “kas on kaksikud?”
See siis sellest, et Marta igal pool on korrutanud, et emme kõhus on kaks titat. Read the rest of this entry »