Rubriigiarhiiv: lapsepõlv

“Minu Muhumaa”, Katrin Pauts, ja üks (veel) vastuseta küsimus

Lugesin Katrini raamatut “Minu Muhumaa” ja sinna otsa kohe Mae blogiposti.

Maed häirisid kordused, mind mitte. Minu meelest oli kogu see Muhu-raamat just niimoodi kordusi lubavalt komponeeritud: see oli rütmiline, sama loo ülejutustamine, iga peatükiga tuumale lähemale jõudev.

…Minu jaoks jäi tuum küll päris lõpuni avamata.

“Ema, miks me ikkagi siia elama jäime?”

See küsimus jäi esitamata. Ma ootasin seda! Ootasin ema vastust. See oleks pidanud minu meelest tulema, näiteks pärast viimast peatükki, enne epiloogi. Jätka lugemist

Alustasin taskuhäälingut lastele: HOMMIKUJUTT ja UNEJUTT ja otsin lapsi :)

(Avapildil: olen koos Dakiga tema “Naistejuttude” salvestusel, eelmisel sügisel, sealt saingi podcasti-pisiku sisse.)

Nii lahe on :). Esimese hooga on www.hommikujutt.ee saanud suurema hoo sisse, rohkem  osasid üles pandud ja salve saadud. Otsin ka lapsi, Tartus, kes sooviks ca 10minutiliste klippide salvestamisel osaleda. Ühendu epp.petrone@gmail.com ja proovime :).

Hommikujutu funktsioon on lihtne: pane käima ja ajame kuulaja unest üles, võtab ehk kauem kui äratuskella tirin, aga üritame olla meeldivad ja harivad. Tabuteeemasid ei ole, aga vahel võib juhtuda küll, et kutsun vestluskaaslaseid korrale. Eilsel salvestusel nii juhtus. Varsti kuulete.

 

Ja teiseks siis www.unejutt.ee, esimesed lood olen teinud üksi, aga edaspidi on plaanis proovida ka koos lapsega (ahjaa, kõige esimese muinasjutu juures oli mul unes nohisev laps ka). Ka siin on lihtne funktsioon:  viin lapse unedemaale, sealhulgas kombineerides loojutustamist, olgu need siis muinaslood või näiteks mu lapsepõlvelood, ja muidu noore inimese harimist. Peahariduus ja hingeharidus ühekorraga, võiks ehk öelda. Niisugune on plaan.  Jätka lugemist

Eelmisel nädalal Viljandimaal

…käisime siis lugejatega kohtumas. Mitte ainult Viljandimaal (Karksi-Nuias, Abja-Paluojas, Viljandis, Suure-Jaanis), aga ka Valgamaal Tõrvas.

Viis kohtumist kolme päeva jooksul oli liiga palju mu häälele (pealegi oli haigusevimmakest sees, nii et hääl läks ära lõpuks). Aga niiöelda energeetilises mõttes oli see väga tore kogemus. Ja ka kunagiste mälestuste puudutamise mõttes. Näiteks Abja kultuurimaja lõhn. Või Karksi-Nuia õpetajad.

Lilli saime kingituseks, õunu saime, kommi saime, riidekoti saime, ja isegi kuuseistiku saime!

Sain huviga kuulata Justinit, mõni tema lugudest oli minulegi üllatus (näiteks et ta õppis fraasi “Mina arvan” kunagi Edgar Savisaare teleintervjuust, või et 1940. aasta juunikommunistid on tema jaoks nagu hipid, kellele võim sülle kukkus). Jätka lugemist

“Siis, kui seened veel rääkisid” ja loodusesarja jätk

seeneraamatJätkan enda ja Kamille loodusesarjaga. Kuklas endal tiksub praegu talvelugu, see on lugu, mis toimub haiglas ja on seotud lindude toitmisega. Võibolla saan selle isegi täna ära lõpetada ja Kamille poole teele saata, siis on tal aega maalida 9 kuud ja raamat ilmub järgmisel talvel…

Aga nüüd sügiseloo juurde.

Ma olen ammu aru saanud, et kõik ilukirjanduslikud jutud on teatud mõttes autobiograafilised, väitku autorid, mida tahes, ja samas mitte ükski väidetav dokumentalistika pole tegelikult fantaasiast prii, sest kui juba kirjutama hakkad, läheb asi nagunii natuke käest ära… Jätka lugemist

Ah et millised rahvariided siis ikkagi muretseda? Seitse varianti.

Ikka veel laulupeost kantud rahvusromantilisel lainel olen ma mõelnud sellele, et millised rahvariided siis ikkagi en dale muretseda…

1) Nii, siin on Halliste riided. halliste rahvaroivad
Nende suur pluss on see, et Justin tahakski endale just mulgi kuube, see tundub talle Eesti meeste rahvariietest (niipalju, kui ta neid näiteks laulupeol piidles) kõige sobilikum. “Ma ei kujuta end hästi ette neid meesbaleriinide stiilis kitsaid põlvpükse kandmas!”
Hallistega on mul ka tugev äratundmisrõõm. Olen sündinud ja kasvanud sealkandis ja olen hilisteismeaaes ise endale need riided tikkinud, pilutanud, põiminud (aga need põlesid ära). Nüüd tuleks uued riided teha muidugi naise omad: tumeda seelikuga ja tanuga, mitte punase seeliku ja peapaelaga.
Mis on miinus? Näiteks see, et ma ei ole ju tegelikult Halliste juurtega, mu ema-isa lihtsalt kolisid sinna. Ja teiseks, mul on ka meeles, et see hõlmikseelik ei olnud astudes kõige mugavam, kippus jalgade juurde volti ennast koguma.
Aga kust on siis mu esivanemad pärit? Jätka lugemist

Lõuna-Eesti keelest ja ilma kirevusest

Eile öösel vaatasin filmi Setomaast, “Taarka”.

Ma olen ikka mõelnud, et peaksin kirjutama Setomaast, aga ikka tundub kuidagi vara. Me pole ju seal õieti veel olnudki. Toimus lihtsalt mingisugune äratundmine – mulle on alati meeldinud ikoonid ja õigeusu kirik, Justinile meeldis mets meie majakese ümber, meile mõlemale meeldis selle maja aura (meil on seal muide üks metsik tiine kass ka elamas aida all, kassid elavat ainult hea energiaga kohtades :)… Ja oleme kergelt erutuses ootamas, mismoodi see külaelusse sisse elamine tegelikult välja kukub.

Nii et praegu ma sellest kõigest veel ei kirjuta pikemalt.

Eile filmi vaadates tuvastasin aga ühe asja, millele ma polnud varem mõelnudki. Mida enam setokeelset filmi vataasin, seda enam aktiveerusid mõned pildid lapsepõlvest, ja lausa justkui kusagilt kaugelt mingid audiolõigud. Jätka lugemist

Kadunud asjade maal

Eile jalutasin mööda paberiprügikastist, mille kõrval oli viis virna raamatuid. Seal ma siis istusin ja sorteerisin neid ja tassisin umbes 90% neist koju. Möödakõndivate inimeste ja -sõitvate autode ees piinlik polnud, mõtlesin just, et nad vaatavad: lootus pole kadunud, Tartus ei jõua raamatud valesse kohta!

Huvi pärast siis sirvisin seda raamatuhunnikut kodus edasi. Vanade raamatute lõhn mõjub nii rahustavalt. Ja kummalised assotsiatsioonid-mälupildid tekivad. Kuna ma veetsin enamuse oma lapsepõlvest raamatukogus (lasteaia asemel ja hiljem pärast koolipäeva), siis ma ju tean neid kõiki, isegi kui sisse pole kõigile vaadanud. Jätka lugemist

Eurovisiooni asemel… eilne nostalgia-youtube

Eile õhtul pidin end teadlikult sundima, et mitte telekat-raadiot käima panna kell kümme. Nädal tagasi Eurovisiooni ühe eelvooru vaatamine-kuulamine tundus pärast nii maha visatud ajana. Eks see üks parajalt mõttetu sõltuvus ole.

Läksime hoopis lastega voodisse ja võtsin läptopi ka, unejutu asemel  harrastame vahel You Tube-ist maailma maadega tutvumist: näitan Martale maailma kaardi peal, kus see maa on, ja siis otsime selle kohta lõike. Eile näiteks vaatasime natuke Rootsit. Aga siis tuli ka Justin:

“Kas sind ka teeb Rootsi kuidagi nostalgiliseks? Need punased katused ja puumajad…” Jätka lugemist

Laudalõhnast ja majanduskriisist

Käisime enne just Tartu Maamessil, see on meil kodust jalutuskäigu kaugusel.

Kui astusime sisse tõupulle täis suurde telki, siis langes mulle peale suur laviin mälestusi. See lõhn! Laudalõhn. Mu lapsepõlvemälestused on palistatud selle lõhnaga. Kaks kõige varasemate mälestuste hulka kuuluvat on küll traumaga seotud (kuidas mulle kukk kallale tuli ja kuida ma ise kord purdest mööda astusin ja virtsaauku kukkusin, huuh), aga sellele vaatamata on laudamälestused nii ilusad. Papa nimetas laudatööd “toimetamiseks” ja “talitamiseks”, ma ei teagi, kas see oli ainult tema keelepruuk või on see laiem.

“Noh, aeg on toimetama minna!” Jätka lugemist

Ah et nõuanded?

Blogimaastikul käib üks mäng. Nõuanded 16-aastasele iseendale. Juba teine inimene palus ka minul vastata, ma ei hakka kolmandat ootamagi.

Mõtlesin järele – ma olen põhijoontes praegu samasugune, nagu olin siis. Vaimustun mingisugustest uutest asjadest ja olen kohati valmis võitlema suure asja eest (näiteks tol ajal selle eest, et me saksa keele saaksime endale tunniplaani lisaks inglise ja vene keelele), siis jälle tuleb vajadus ronida omaette ja sõna otseses mõttes poppi teha.

Mida ma endale soovitan? Jätka lugemist

Hommikune hetk. Leelo Tungal ja Heljo Mänd ja mälestused

Hetk enne teiste ärkamist. Öösel lugesin raamatut ja eile päeval ka. Olen lükanud muud asjad edasi, et lihtsalt natuke lugeda – seda saab teha ka 8-kuise lapse kõrvalt, kui teatud nipid omandada (laps süles, kiigul; laps seljakotis, ringi tammuda, raamat näpus).

Mulle on alati meeldinud sellised filmid ja raamatud, kus peategelaseks on laps, läbi kelle näidatakse ajastut – täiskasvanud lugejatele. Teate küll. Raamatutest näiteks “Seitsmes rahukevad” ja “Tappa laulurästast”. (Lisan: filmidest näiteks Spike Lee Crooklyn , Jim Sheridan In America ,Walter Salles Central Station/Central do Brasil ja Katia Lund City of God/Cidade de Deus.) Jätka lugemist

Kuidas me olime üle küla sandid

Kopeerin siia ka oma memuaari, et propageerida õiget mardisantlust ;).

Mille üle ma praegu väga uhke olen ja meie ema tagantjärgi kiidan – et ta innustas meid ikka tõelisteks eesti rahva santideks. Andis meile kätte Eesti rahvalaulude raamatud (neid oli mitu köidet) ja valisime sealt, mida pähe õppida.

“Sindermarti, sandermarti,
Eile marti oodati,
täna marti külla tulnud,
Mart on tulnud kauge-elta, kauge-elta, kõrge-elta,
üle soo, üle rabade,
üle jõe, üle järvede…”

“Vaatlupsadi, luusangadi,
kõtt kõpsadi, kuldkingadi,
siidsiiradi, läbiviiradi,
naknaeladi, pakpaeladi,
puupuusadi. pummaadera,
viuvipsadi, villaadera…” – On ikka ilus see eesti keel! Jätka lugemist

Sõitsime ringi lapsepõlvemaadel

Minu jaoks on Viljandi linnal kaks kihti: üks -üsna õrnuke – on tänapäev ja teine on selline 15-20 aasta tagune tugev kiht.

“Et kus poes siin beebiasju müüakse?” küsisin oma kunagiselt kursuseõelt Edalt, kes Viljandis elab.

Seletab teine, et olla mingi uus huvitava arhitektuuriga maja Lossi tänaval…

“Aga mis seal VANASTI oli? Kas see on see noorpaaride pood?”

Eda mõtles hetke ja siis ütles märksõna: “Dünamo!” Jätka lugemist