Rubriigiarhiiv: lihtsalt ise

“Indiast” e-pood ja kiviraamat

Mult on ikka päritud, kuidas tervis… Hästi on! Ma ei mäletagi, millal viimati pea valutas ja ma saan taas autoga sõita jms. Haigus on tänuga minema saadetud ja praegu tegelen peamiselt kahe töise asjaga.

Esiteks Indiast veebipood. Võite tagasisidet anda, mis toimib ja mis mitte! Vaadake www.indiast.ee.

Ja teiseks, peagi on ilmumas üks kiviraamat :). Veel ei taha täpsemalt rääkida, kardan ära sõnuda. Aga tuleb ilus ja huvitav mu meelest. Loe edasi “Indiast” e-pood ja kiviraamat

Aasta 2016 kokkuvõte (ja vaade 2017sse)

KIRJUTATUD. Tundub, et võin novembris avastatud puugihaigustele tänulik olla – poolvoodihaigena õnnestus aasta kirjutamisnorm täis saada. Tuli päris palju, suurem osa sellest on küll selline, millest õieti teistele rääkida veel ei oskagi.

AVALDATUD. “Hiir püksis” lasteraamat.

Ja “Eesti Naises” lastega kasvamise kolumnisari. Ja “Peres ja Kodus” lugemispäeviku sari ja laste loomalugude sari. Kõik need kolumnid lõpetasin ära alates uuest aastast, et teha ruumi uutele arengutele.

TOIMETATUD, täitsa palju.  “Kirju Eestist”, “Minu Tallinn”, “Minu New York”, “Inimene puudlinahas” ja “Minu Armeeenia” (teised on ka sel aastal ära ilmunud, aga Armeenia raamat tuleb uuel kevadel). Loe edasi Aasta 2016 kokkuvõte (ja vaade 2017sse)

Veel mõtteid mu haigusest

Nagu lubatud, siit tuleb isiklik lisandus minu haigusloole. Pilt: mina haiglas. (Nüüd olen juba palju tervem, peaaegu terve, aga mitte endine, sest iga kogemus muudab. Jätkan siin praegu “Indiast” e-poe nokitsemist, aga mõtted aina harutavad äsja saadud õpitunde.)
ALANDLIKKUSE ÕPPIMINE

Kas ma olen osanud olla alandlik?

Alandlikkus on üks minu vaimse tee eesmärke, ma tean seda juba ammu, just sedapidi jõuan maailma mõistmiseni. Kirjutasin selle endale üles esimest korda Indias (sellest on juba üle 15 aasta).

Näiteks igasugune meediaga suhtlemise teema on nii keeruline. Suhelda on vahel vaja, ma usun, et mul on olnud vaja midagi öelda. Aga sellise suhtlusega paneb inimene end mitmel moel ohtu. Ma ei mõtlegi hetkel nii väga kadeduse ja kurja silma ohtu, vaid seda, mis juhtub inimese enda sees.

Kui satud korra meediasse, läheb päevi, nädalaid, kuid, enne kui saad tagasi sama alandlikuks, kui enne olid… Olen vahel mõelnud, et kas need, kes igapäevaselt meedias tiirlevad, üldse mäletavad, mis tunne on olla alandlik. Võib-olla hakkad enda vägevust ja edu pidama iseenesest mõistetavaks. Kuigi selle tunde juures on teatud õõnsus. Ma arvan, et tean, sest olen seda kogenud. Loe edasi Veel mõtteid mu haigusest

Seisan oma sünniöös

Ma olen täna emotsionaalne.

On kindlasti olemas selline asi nagu sünnipäevabluus. See aeg aastas, kus vaadatakse: tagasi, edasi, enda sisse… Kus ma olen? Mis ma aasta tagasi plaanisin? Kes ma aasta pärast olen? Kuidas ma jätkan seda, mida ma täna teen?

Ja miks?

Eelmisel sünnipäeval olin Gotlandi saarel lastega, jalad meres, korjasime kive (jah, kive!). Pärast jooksime laevale, kotid ja seelikusabad kive täis. Oli selline päev, kus teadsin, et mõned vanad suhted on teisenenud ja uued hingused on õhus, aga mis täpselt juhtuma hakkab, muidugi ei teadnud. (Kui keegi väidab, et ta teab oma aasta plaane ette, siis ma ikka mõtlen, et jumal naerab, kui inimene plaane teeb…)

Ma tahtsin tegelikult homseks minna Mikk Sarve loitsu-õpituppa, aga Anna ei lubanud (Anna on samal päeval sündinud kui mina…) ja ma sain aru, et see on vaid mõni või mõniteist aastat elus, kui su laps tahab sind oma sünnipäevale… Niisiis ma lähen batuudikeskusse, siis saadan Anna koos issiga reisile… Ja siis olen. Lihtsalt olen. Kuni tuleb jälle uus hommik. Loe edasi Seisan oma sünniöös

Sõpradest, privaatsusest ja segatud dominantsusest

Lugesin just eelmise minipostituse alt Shy nimelise kirjutaja juttu, sellest kui oluline on privaatsus ja kui imelik koht on Facebook.

Ma saan sellest arvamusest täiesti aru, privaatsus on ülimalt oluline väärtus ka minu jaoks. Kuigi võibolla tundub, et mina olen nii avatud.

Aga seda, mis on tegelikult minu sees, ei saa ma sageli ise ka aru, nii et ülisuur osa on saladus nagunii. Tahame või ei taha :).

Jah, midagi ma jagan. Abikaasaga, lastega. Sõpradega, tuttavatega… kuigi ma ei teagi vahel, kas nad on ikka sõbrad või pigem tuttavad. Kas on keegi kusagil, kes saab öelda, et ta on minu hea sõber? Seda saab vist ainult Justin öelda. Vahel ma imestan, kuidas mõnel inimesel on palju südamespru ja -sõbrannasid. Minul tegelikult ei ole. Võibolla selle kompenseerimiseks ongi kirjutamine. Muide, suur osa kirjutatust jääb ainult minule. Mingi osa sellest jõuab blogisse.

Ja Facebook, see on hoopis teine lugu. Seal on üks foto, mis on minu “nägu”, aga kindlasti mu valitud-toimetatud nägu. Ma ujun seal mullitavas infomeres, ajan vahel ka mõne mulli suust välja, see tuleb ja vajub kolme päeva pärat uute mullide alla. No mis privaatsust ma seal kaotan? Ei tunne, et kaotaksin. Mu kutse, et võite mulle Facebookis sõbrakutse saata, on just nimelt nii kergekäeline, sest see pole seal mitte mingisugune eriline privaatsuse ära andmine. (Laste fotosid on minu kontol väga vähe, aga ma pole kindel, kas minu laste nägemine on kuidagi ikkagi seotud tegeliku “privaatsuse ära andmisega”). Loe edasi Sõpradest, privaatsusest ja segatud dominantsusest

Veel päikesest ja jõuludest

Eile koristasin kõik toad ära ning pakkisin kingid, see on suur saavutus ühe titemamma kohta, kes olude sunnil päeva üksi koos titega veetis. Justin läks Marta ja Annaga Tartusse,  “Mary Poppinsile”.

On kummaline aeg. Alates oktoobri lõpust olen ma Justinit ja ennast painanud soojamaa-unistusega. Ma ilmselt ei kasutanud suveaega piisavalt endasse päikese laadimiseks. Jaanipäeval tuli mulle äkktööna “Minu Kreeka” toimetamine ja istusin ilusa ilmaga pikalt toas… siis pakkisin asju eelolevaks kolimiseks, sageli ilusa ilmaga, alates augusti algusest sättisin uut kodu – ja see on imeilus kodu, aga siin on üks miinus, otsest päikesevalgust tubades pole just palju… Loe edasi Veel päikesest ja jõuludest

Päike

Kiired ajad, nohused lapsed. Ja selline tunne, et asun kotis, mille suu on kinni pandud. Tahaks võtta noa ja selle pea kohal ängistava kotilae ühe rapsuga lahti lõigata, nii et ere valgus sisse lõikaks.

Nagu näha, pole ma kiirete aegade tõttu jõudnud eile oma valgusravi lambi ette istuma. Ja muide, valgusravi lamp ajab silmad veidi valutama.

Kõik võiks ju olla hästi, kui vaid Eestimaal päikesega kokkupuudet rohkem oleks… Mul (ja Justinil) on rumal komme käesolevat reaalsust küsimärgi alla seada. Äkki oleks meil kusagil mujal parem? See mõnu, mida päike tekitab, need lõhnad, mida soojades maades on, mmm…. Ja kui lihtne on seal lapsi riidesse panna õue saatmiseks, ja majasid ei pea seal kütma.

ILMSELGELT ON KÄES AASTA PIMEDAIM ÖÖ. PÖÖRIPÄEV. PÖÖRIÖÖ? (Ja minul ilmselt ka post partum blues). Ruttu küünlad põlema :)!

Ühe kummalise päeva hommikul

Uni läks ära. Kujutage ette, beebi põõnab, aga noorel emal pole und.

Unes nägin, et elasime mingis kummalises hallitoonilises hirmuühiskonnas, detailide poolest meenutas see nõukogude aega, aga olid ka mingid kummalised ulmekate elemendid. Ja mulle taheti mingit lutikat külge panna, et pealt kuulata, mida ma teistega räägin. Keeldusin, ja siis töödeldi mind (vaimselt) kusagil haisvas akendeta urkas: see lutikas on tegelikult ju kõigil, sa ei reeda midagi! Ja siis avastasin, et ma ei tea, kus on mu beebi, terve tund juba, ja mind tabas hirmulaine. Mis on tähtis, mis ma pean tegema? Kas tõesti kõigil teistel on, miks ma siis peaks keelduma? Loe edasi Ühe kummalise päeva hommikul

Iseenda monitooring

Maria on nüüd juba peaaegu kolm nädalat vana.

Esimesel nädalal pärast sünnitust mõtlesin veel palju “mis oleks, kui” mõtteid. Sain ju teilt kirju ja tagasisidet ka, nii meditsiinikoolkonnalt kui kodussünnitajatelt. Ja sain rohkem kui ühe ettepaneku oma kogemusest meediale täpsemalt rääkida. Aga praeguseks olen ma jõudnud olukorda, kus ma ei tahagi sellest praegu rohkem avalikult mõelda ega kommenteerida.

Elu läheb edasi. Maria magab palju ja sööb palju. Ahjaa, Justin on konverentse väisamas USAs ja ka Anna on temaga kaasa võetud vanaema-vanaisa juurde, nii et mina majandan siin praegu ühe beebiga ja ühe 7-aastasega. Ja olen tubli! Sain nende kõrvalt valmis “Minu Ameerika 3” käsikirja, see läheb nüüd toimetamisse ja peaks ilmuma detsembri alguses, kahe kuu pärast.

Homsest alates on mul vaba valik, mida ma oma tundidega teen siis, kui Maria magab ja Marta on koolis.

Ja ma mõtlesin, et ma panen oma toa uksele sellise paberi, mille abil ma hakkan uurima, KES MA OLEN. Loe edasi Iseenda monitooring

Oli lihtsalt üks tavaline kevad

Kella nelja paiku hommikul märkasin midagi huvitavat: suur kuu taevas valgustab ja linnud kuulutavad kevadet, justkui oleks juba hommikuvalgus käes. Nii kõva häälega laulsid läbi lahtise akna, kuni minu uni täiesti pühitud oli.

Palju on neid pilte ja seoseid, mis mõtteis keerlevad; ja ma olen üritanud õppida seda mõtetevaba olekut, mis õnnelikumaks teeks, aga jälle tuleb tagasilöök üleplaneerimise-ülemuretsemise-ülemõtlemise valdkonda. Mul on viimasest India reisist tekkinud üks budistlik (kirja)sõber, kes ütles nii hästi: ma ei usu tulevikku, ma ei puutu seda eal, ma usun ainult tänasesse, sest tänane päev on ainus reaalsus ja nagunii on tema kuningas, kes võtab tuleviku siis, kui aeg käes on.

Ju ta siis ütles seda (iseenesest ehk banaalsust) mulle õigel hetkel, sest mind tabas ahhaa-efekt ja ma diagnoosisin endal raskekujulise tuleviku-obsessiooni. Loe edasi Oli lihtsalt üks tavaline kevad

Hommikune uni õnnest

Nägin vastu hommikut unes, mismoodi mind tuldi vangi panema. Süüdistus: “olete üritanud masse mõjutada”. Sain aega kodus riideid pakkida ja otsisin triibulisi riideid, ikkagi vangiminek. Kedagi teist parajasti kodus polnud, jätsin lauanurgale kirja, et sorry, mind viiakse nüüd vangi. Viijad olid kaks salapärast ja täiesti ilusat tumedat verd kõrgete põsesarnadega noormeest, ütleme, umbes tiibetlaste nägu.

Vangikongis oli betoonpõrand, suur trellidega aken ja suur voodi, ja sinna mind jäeti. Loe edasi Hommikune uni õnnest

Asun teele

Viljandi-Tallinn bussiga, Tallinn-Helsinki-Dehli Finnairiga, Dehli-Bangalore ühe india siselennuga, Bangalore-Puttaparthi taksoga… Reis algab kell 14 laupäeval Eestis ja pühapäeval umbes kell 15 paiku India aja järgi võiks juba Puttaparthis olla.

Kaasas on ports kirju, ma ei ole neid kokku lugenud, aga umbes 20. Hakkasin mõtlema, et kirjutan ise ka, nendest inimestest, kes on haiged mu ümber. Mul endal ei ole tegelikult ju midagi viga, aga kahe viimase päeva jooksul tuli kuidagi väga palju jutte kellestki, kellel on … järgmisel nädalal kriitiline operatsioon või on juba tükk aega hapniku küljes voodihaige… Ja ma palun ka seda, et tuumareaktoreid jahutada suudetaks…

Aašramis on palju jaapanlasi, eelmisel korral magas jaapanlanna täpselt mu kõrvalvoodis. Loe edasi Asun teele

Käsmus kirjutamas

Meil on see talv ja kevad tulemas stiilis “Koit ja Hämarik”. Justin on lastega praegu Viljandis, mina nädal aega Käsmul kirjanike loomemajas kirjutamas. Küünlad, vanad reisipäevikud, muusika ja arvuti. Kui tagasi koju lähen, siis paari päeva pärast kolib Justin Tartusse kuuks ajaks – sest tal vaja koguda kirjandusmuuseumis materjale ja kirjutada oma magistritööd, juunikommunistidest. (Loodetavasti tuleb talt sel teemal ka kunagi ajalooline romaan, igatahes ta ikka vahel räägib sellest, mingis oma kiikusg tragikoomilises võtmes).

Ja kui ta tagasi tuleb, siis lähen mina Indiasse, jah, ma lähen :). Umbes märtsi keskpaigast aprilli alguseni. Ning kui tagasi tulen, siis mõne päeva pärast tulen jälle Käsmu kirjutama nädalaks. Ma loodan, et saan selleks ajaks äkki “südame” nii teise kui ka kolmanda osa valmis! Sest praegu kirjutangi kahte korraga, lihtsalt need reisipäevikud on siin nagu pudru ja kapsad.

Aeg tuksub kuklas. No mida ta tuksub? Keegi meist ei tea, palju on aega antud. Loota ju võib, et 90 aastat, aga äkki näiteks poole vähem. Mul on tegelikult nii palju plaane, mida ma kirjutada tahaks selle umbmääraselt antud aja jooksul.Parem on julgeda prioriteete seada, julgeda oma lapsed nädalaks-kaheks maha jätta, hakata koolis õpetajaametit Justiniga jagama, keelduda kõigist raamatukoguesinemistest… Mitte kusagilt mujalt seda aega ju ei tule.

Igatahes täna hommikul läks uni ära kell viis. 🙂

Kurbusest ja magneesiumist

Siin on kiri ühelt heatahtlikult lugejalt ja mulle tundub, et see võiks lisaks minule teistelegi kasulik lugeda olla. (Aitäh!)

“Ma ei tea, kuidas keskeakriis tuleb, aga tean, kuidas depressioon tuleb. Minul endal on seda mitu korda olnud. Kui juba kohal on, siis saan aru, millal see kogunema hakkas. Kuid miks see tuleb, sellest ma ei saa vahel aru (võib ka pimeda ajaga seotud olla) ja siis hakkangi igasuguseid asju välja mõtlema ja tundub, et kõik mu elus on valesti. Üks sümptomitest on minu puhul ka see edevuse asi – sellel perioodil ma ei kasuta mingeid jumestustooteid ja ei kanna ehteid jne. Tuleb ka tahtmine juuste kallale minna, aga pärast kui üle on läinud, siis on hea meel, et pole päris siilikaks lasknud. Ühesõnaga, kõik tundub olevat mõttetu ja halvasti.
Ma väga loodan, et sinul depresiooni ei ole, vaid niisama oli kurb tuju, aga kui on, siis mul on paar head nõuannet, mida ette võtta. Midagi halba need nõuanded ka ei tee. Need andis mulle päris psühhiaater, kui keeldusin antidepressante söömast.

Esimene nõuanne on, et enne magama jäämist mõtle läbi kõik asjad, mis sulle päeva jooksul rõõmu valmistasid, isegi pisikesed ja tähtsusetud (nt mul oli hea meel, kui köögi ära koristasin ja tööpind läikis, või et nägin koduõues leevikest) Ülesanne tundub naeruväärselt lihtne, aga tegelikult ei ole, sest sa pead sellega reaalselt tegelema. Õnnelike mõtete mõtlemine peaks õnnehormoone juurde tootma. Loe edasi Kurbusest ja magneesiumist

Vikipeedia süütus on täiega võetud

…Jaa, ise tegin! 🙂

http://et.wikipedia.org/wiki/Epp_Petrone

Ma otsisin tikutulega ennist ühte oma vana lugu ja leidsin Rohevärava arhiivist kõik oma vanad rohelood üles ja sättisin siis Vikipeediasse ritta – need muidu tavaotsinguga välja ei tulnud. Ja edasi  juba tekkis huvi, et midagi võiks veel lisada. Kes see veel peale minu mäletaks näiteks, et ma Tartu Raadios töötasin? Hea küll, mitte koosseisulisena, aga mul oli seal iga nädal saade ja nõnda mitu aastat. Naljakas mõelda, “Tudeng reisib”, niimoodi alustasin seal. Samuti omal kombel “Minu”-sarja eelhingus.

Kuidagi nostalgiliseks läks olemine seepeale. Täiskuuöö. Eestis on juba hommik. Tiibeti mungad on siin vist kümme tundi järjest mulle laulnud “Om Mani Padme Hum” (mantraid tasub ju ikka korduses kuulata) ja see on mu pooridesse läinud. Maha rahustanud.

Mitte kunagi pole ma päris õnnelik. 1992-1993 näiteks, raadio, kooli ja haigla vahet sebides oli sageli ju tükk kurgus (haiglas, sest ema oli seal…) Või 2005-2006 neid Rohevärava jutte kirjutades oli sageli tükk kurgus, ma ei suutnud siin karmis maailmas leppida nii paljude asjadega.

Ja nüüd on siis nostalgia. Vanad armsad kallid ajad. Nõnda see on. Me elame siin ja praegu, ses hetkes, ükspuha, mis juhtub, nagunii jääme tulevikus seda heldimusega mäletama.Vähemasti minul pole ühtegi aega elus, millesse ma teistmoodi suhtuksin.

Nii et kindlasti pole see nõndanimetatud pealetulnud keskeakriis ka midagi hullu ja küll see laheneb. Loe edasi Vikipeedia süütus on täiega võetud

Kuidas see keskeakriis tuleb?

Kuidas see keskeakriis tuleb?

Kas see on nii, et sa tunnetad kogu aeg suure muutuse eelhingust ja sa ei saa aru, kas see muutus on tulemas kogu maailmas või sinus eneses, või, kolmanda võimalusena, hakkad sa lihtsalt hulluks minema.

Koorem on liiga suur. Ma ei taha Ameerikasse kuuluda, aga siin ma jälle olen. Ja ma ei taha, et Eesti lehelugejad arvaks, et neil on õigus minule. Mitte kellelgi ei ole õigust minule, peale mu enda kahe lapse, ja nemadki peaks hakkama oma emast eemalduma elu loomuliku ringkäiguna. Seni aga tundub, et kõik mu ümber aina tahavad minult midagi, aga minu sees aina kasvab teadmine tulevast suurest muutusest, kus ma lõikan ennast sellest pildist välja. Loe edasi Kuidas see keskeakriis tuleb?

Uue aasta lubadused

– Mitte olla meedias.

See ei sobi mulle energeetiliselt, kui ma näen kusagil putkas enda pilti, ja ma ei peagi rohkem midagi seletama. Siiski, seletan natuke. Ma olen teinud vigu ja ainus, mis praegu teha saab, on neist õppida.

Õhtulehe ajakirjanik käis detsembris peale nagu uni, ma ei saanud aru, miks tal seda lugu minuga praegu vaja oli ja ma helistasin talle konkreetse “ei’ga” tagasi ja lasin siiski millegipärast end ära rääkida. See oli kõik enne jõule, kiirustavas tohuvabohus. Samasse päeva jäi Viljandi Lions klubi heategevusõhtu ja waldorfkooli jõulupeo ettevalmistused… ja nii jäi mul minemata papat vaatama haiglasse, mul olid kaasas fotod, mida talle näidata, sest insuldist taastumisel olevad vanad fotod head… ja ma ei jõudnud sinna sel päeval. Nii palju läks mulle maksma oskamatus öelda ei, oskamatus valida tähtsamate ja vähemtähtsamate asjade vahel. (Ma siiski nägin papat viimast korda, aga see oli juba päev hiljem ja ta oli selleks ajaks koomas. Mul jäi sisuliselt rääkimata papaga, sest ma rääkisin Õhtulehe reporteriga.)

Kui on midagi mõne raamatu kohta öelda, siis teen seda siin või kirjastuse blogis, aga üldiselt ilmselt ei ole suurt blogimist ka enam.

– Suhelda inimestega üksühele. Ma olen olemas ja sina oled olemas. Kui me mahume üksteise maailma, väga tore, proovime. Ma olen tänu blogimaailmale leidnud mitmeid sõpru ja tuttavaid.

– Öelda ei ka raamatukoguesinemistele ja muudele avalikele esinemistele. Siin on erandiks vaid need, kuhu täitsa kindel lubadus on antud. Raamatukoguesinemised on kindlasti parem tunne kui anonüümse meediarahva ette astumine, mul on ju lapsest peale suur raamatukoguarmastus, aga… ma (me) lihtsalt ei jõua.

– Loobuda kohvi joomisest, asendada see rohelise teega.Kuidas see kohv küll tagasi mu ellu hiilis… väga salakaval.

– Kirjutada iga päev. Lõpetada algaval aastal “Minu Ameerika 3” ja “Kas süda on ümmargune? 2”.

– Lugeda läbi see pikk nimekiri  lugemata raamatuid.

– Olla füüsiliselt aktiivne. Hakata suusatama. Jätkata joogaga.

– Olla hea ema ja hea õpetaja.

– Keeta hommikuti putru.

🙂

HEAD UUT AASTAT!

Emotsioonide nälg

Kevadeõhk toob nälja uute emotsioonide järele.
Või on see isu?
Nälg on see, kui ilma ei saa. Isu on see, kui saab ka ilma hakkama.
Ootan ja unistan millestki uuest. Ärge tulge mulle ütlema, et “kõik on ju hästi”, tean seda isegi. Ma tahaksin lennata, ja kõrgelt. Seeasemel kössitan arvuti taga ja toimetan tähemärkide kallal. Kui selga vaja sirutada, siis tõusen püsti ja hakkan raamatuid kolimiskastidesse toppima. Olen oma asjade ori, teenindan neid ja otsin neile kohta mööda Eestit. Hingepõhjas on igatsus jätta k õ i k, isegi need raamatud, ja lihtsalt ära minna, mõneks ajaks.
Unes lendan, ja kohtan võõraid inimesi, keda tegelikult polevat olemas, aga keda hommikuti igatsema jään. Mõnda neist suudan isegi nädala aega järjest taga igatseda. Mis see on, see unenägudemaailm?
Mis meist saab? Mehhiko lahte koguneb nafta ja maajade kalender lõpetab ja süda on tühi (kas ka ümmargune? :)). Aga mis ma siin ikka igatsen, ma pean ju tagasi tähemärkide sisse toimetama kummarduma. See on minu kardulapanek, mõne kuu pärast juba tuleb saak. Ei maksa kogu aeg taevasse vahtida, elu on ju siinsamas…

Kevadhetki: suurpuhastus

Ma koristasin ühte tuba ja leidsin sealt ühe koti, kus olid kirjad enam kui kümne aasta tagant. Ja romaanialged.
Päikeseviirus istusin ja mõtlesin, kuhu põgeneda, mida teha?! Elu tundus justkui paigas olevat enne seda koristamistööd, kõik on päevade, nädalate ja kuude kaupa enamvähem plaanitud.
Nüüd tundus, et…
– Esiteks: “Kas süda on ümmargune?” on ikkagi ilukirjandus (autobiograafiline, muidugi), ma olin kas kogemata või meelega sealt välja unustanud liine, mis tegelikult mu elus olulised sel ajal olid.
“Mis seal imestada, sa ei saa ju KÕIKE ühte raamatusse panna!” ütles Justin rahulikult seepeale.

Tema seisab siin kõrvaltoas teises päikeseviirus ja kirjutab “Minu Eesti 2” ja ütleb, et saab väga hästi aru, et see on ka ainult killuke, mitte sugugi see, mis TEGELIKULT juhtus.
“Ja kas ka see tunne on sul, et see pole see, millsks sa tegelikult võimeline oled?”
“No see tunne jääb vist alati!”
Selline hea rahulik mees.
Kirjutab alati seistes, postamendi peal. Nagu Tammsaare. Mina kirjutan alati kas kägardunult, jalad ristis, läptop süles padja peal. Kirjutuslaudu siin majas ei vajata muuks kui vahel paberite sorteerimiseks.
– Aga teiseks: veel, ma sain aru sellest, et ma ikkagi elan vale elu. Või ütleme, saan aru eluperioodi ajutisusest. Ma tahan ikkagi jõuda sinna üksikule saarele, olgu see siis kus iganes (“sinus eneses”, see võib ka olla keset suurlinna). Sinna, kus on lõppenud muud kohustused ja saab proovida nn ilukirjutamisega tegelikult lõpuni minna, vähemalt poole pealegi minna. Need kunagised kritseldused andsid selleks julgust.
Praegu pean ma eelkõige kirjastaja olema. Ja ema. Üle kahe prioriteedi inimesel olla ei saa. Vabandust, ma olen seda siia blogisse vist juba kirjutanud? 🙂

Ilusat kevadet ja tehkem ikka vahel suurpuhastust!

Öö enne minekut

Mul on mõned halvad harjumused. Näiteks öösel enne reisile minekut ei ole ma juba ammust aega magamist harrastanud. Kihk on sees ja mis sa ikka magad, pealegi alati on mingid asjad, mis on vaja viimasel minutil korda ajada, nagu külmkapi koristamine või raamatu toimetamine või meilide vastamine.
Homme algab meil selline vaat et elustiilireis, sellel ei ole ühte sihtpunkti, on mitu. Niimoodi rahulikult võikski kunagi minema hakata, mingiks ajaks… Ma tean enda tutvuskonnas inimesi, kes laste ülikooli mineku ajaks selliseid pikki ja mõnusaid reise plaanivad… Noh, tegelikult see meie oma pole praegu karvavõrdki veel seda, mis kunagi tahaks teha, siis kui lapsed ülikooli lähevad :). Loe edasi Öö enne minekut