Kevadeõhk toob nälja uute emotsioonide järele.
Või on see isu?
Nälg on see, kui ilma ei saa. Isu on see, kui saab ka ilma hakkama.
Ootan ja unistan millestki uuest. Ärge tulge mulle ütlema, et “kõik on ju hästi”, tean seda isegi. Ma tahaksin lennata, ja kõrgelt. Seeasemel kössitan arvuti taga ja toimetan tähemärkide kallal. Kui selga vaja sirutada, siis tõusen püsti ja hakkan raamatuid kolimiskastidesse toppima. Olen oma asjade ori, teenindan neid ja otsin neile kohta mööda Eestit. Hingepõhjas on igatsus jätta k õ i k, isegi need raamatud, ja lihtsalt ära minna, mõneks ajaks.
Unes lendan, ja kohtan võõraid inimesi, keda tegelikult polevat olemas, aga keda hommikuti igatsema jään. Mõnda neist suudan isegi nädala aega järjest taga igatseda. Mis see on, see unenägudemaailm?
Mis meist saab? Mehhiko lahte koguneb nafta ja maajade kalender lõpetab ja süda on tühi (kas ka ümmargune? ). Aga mis ma siin ikka igatsen, ma pean ju tagasi tähemärkide sisse toimetama kummarduma. See on minu kardulapanek, mõne kuu pärast juba tuleb saak. Ei maksa kogu aeg taevasse vahtida, elu on ju siinsamas…

Ma koristasin ühte tuba ja leidsin sealt ühe koti, kus olid kirjad enam kui kümne aasta tagant. Ja romaanialged.
Päikeseviirus istusin ja mõtlesin, kuhu põgeneda, mida teha?! Elu tundus justkui paigas olevat enne seda koristamistööd, kõik on päevade, nädalate ja kuude kaupa enamvähem plaanitud.
Nüüd tundus, et…
- Esiteks: “Kas süda on ümmargune?” on ikkagi ilukirjandus (autobiograafiline, muidugi), ma olin kas kogemata või meelega sealt välja unustanud liine, mis tegelikult mu elus olulised sel ajal olid.
“Mis seal imestada, sa ei saa ju KÕIKE ühte raamatusse panna!” ütles Justin rahulikult seepeale.

Tema seisab siin kõrvaltoas teises päikeseviirus ja kirjutab “Minu Eesti 2″ ja ütleb, et saab väga hästi aru, et see on ka ainult killuke, mitte sugugi see, mis TEGELIKULT juhtus.
“Ja kas ka see tunne on sul, et see pole see, millsks sa tegelikult võimeline oled?”
“No see tunne jääb vist alati!”
Selline hea rahulik mees.
Kirjutab alati seistes, postamendi peal. Nagu Tammsaare. Mina kirjutan alati kas kägardunult, jalad ristis, läptop süles padja peal. Kirjutuslaudu siin majas ei vajata muuks kui vahel paberite sorteerimiseks.
- Aga teiseks: veel, ma sain aru sellest, et ma ikkagi elan vale elu. Või ütleme, saan aru eluperioodi ajutisusest. Ma tahan ikkagi jõuda sinna üksikule saarele, olgu see siis kus iganes (“sinus eneses”, see võib ka olla keset suurlinna). Sinna, kus on lõppenud muud kohustused ja saab proovida nn ilukirjutamisega tegelikult lõpuni minna, vähemalt poole pealegi minna. Need kunagised kritseldused andsid selleks julgust.
Praegu pean ma eelkõige kirjastaja olema. Ja ema. Üle kahe prioriteedi inimesel olla ei saa. Vabandust, ma olen seda siia blogisse vist juba kirjutanud?

Ilusat kevadet ja tehkem ikka vahel suurpuhastust!

Mul on mõned halvad harjumused. Näiteks öösel enne reisile minekut ei ole ma juba ammust aega magamist harrastanud. Kihk on sees ja mis sa ikka magad, pealegi alati on mingid asjad, mis on vaja viimasel minutil korda ajada, nagu külmkapi koristamine või raamatu toimetamine või meilide vastamine.
Homme algab meil selline vaat et elustiilireis, sellel ei ole ühte sihtpunkti, on mitu. Niimoodi rahulikult võikski kunagi minema hakata, mingiks ajaks… Ma tean enda tutvuskonnas inimesi, kes laste ülikooli mineku ajaks selliseid pikki ja mõnusaid reise plaanivad… Noh, tegelikult see meie oma pole praegu karvavõrdki veel seda, mis kunagi tahaks teha, siis kui lapsed ülikooli lähevad . Read More »

Annan teada, et lähema nädala jooksul ma telefoni ei võta, meilidele ei vasta ja blogisid ei kirjuta. Lõpetan “Kas süda on ümmargune” 1. osa.
PS. E-määraja tuleb nüüd levitamisse ka Tartu ja Tallinna Kaubamajade toiduosakondades.

Oeh, kes see jõuab üldse sel nädalal raamatupoodidesse meie E-määrajat ja odavmüügi raamatuid saama, kui õues on nii külm! (Minge ikka

Me kütame nüüd maja kaks korda päevas, hommikuti ja õhtuti. Meil on kolm ahju ja üks soemüüriga pliit – neli küttekollet. Olen ikka mõelnud, et pean täpsemalt uurima, kui kahjulik on loodusele ahjuküte.  USAs välja antud raamatutest olen lugenud, et ahju/kaminaküte on õhku tugevalt saastav. See oli üks koht, kus erinev info mu juhtme kokku ajas ja “Roheliseks kasvamise” raamatus ma seda ka tunnistasin, küll veidi külglibisedes… Read More »

Alguses kirjutasin pealkirjaks “unenägemise aeg”, siis aga hakkasin mõtlema, et see oleks eksitav. See aeg jõuludest kuni 6. jaanuarini on lihtsalt nägemise aeg. See olevat aeg, kui näeb tulevikku ja kui saab minevikust paremini aru ning on võimalik oma elus selgema pilguga sihte seada: kust ma tulen, kuhu lähen, kas olen rahul sellega, kus olen.

Ma olen juba umbes kümme aastat üritanud teadlikult sel ajal palju magada, et pead selgemaks saada, ja magamisest vabal ajal olen kirjutanud üles kusagile kaustikusse aasta kokkuvõtet kuude kaupa: mis juhtus, kellega juhtus, mis tunne oli. Kõik see kokku aitab asjadel settida ja tähtsal pinnale tulla. Ka uned aitavad kaasa. Ma nägin näiteks unes kahe maailma piiril olemist ja mida rohkem ma sellele unele mõtlen, seda rohkem oskan ma nimetada võimalusi, mida need kaks maailma tähendada võivad . Uned on alati sümboolsed, aga kui sul on aega harutada, siis saab neist sümbolitest paremini aru. Read More »

Ma panen siia oma eelmise aasta Postimehe jõulujutu http://www.postimees.ee/?id=60383 – uut pole aega praegu kirjutada, vaja on siin köögis abistada ja magusast kartulist traditsioonilist jõulusööki vaaritada…
Ja pärast siiasinna mõtlemist otsustasin täna oma laste näod luku tagant välja tuua ja panen ka siia meie pere jõulukaardi, soovides kõigile siia sattunutele häid mõtteid ja soovide täitumist!
Ja annan ka teada, Uuno raadio tegi minuga jõuluprogrammi intervjuu, see olla eetris nõnda: 24-ndal kell 12.15 ja 12.45 ning 25-ndal kordusena kell 15.15 ja 15.45.

Hing on muidugi alati pärast lendamist sassis, hing on ära kadunud ja peab mind nüüd uuesti üles leidma.

Seekord oli kiire ja rahulik lend, lapsed magasid ja sain lugeda. Veetsin enamiku sellest lennust Roy Strideri “Himaalaja juttude” saatel ja see on kindlasti ka mu praeguse madalseisu põhjuseks.

Raamat oli hea, seal oli tegelikult minu jaoks nii palju tasandeid, nii isiklik-hingeline kui hariv, ja sedagi erinevat moodi. Praegu tahtsin aga rääkida sellest, kuidas see raamat aktiveeris minu sees need lõhnad, kohtumised, iseenese muutumise, mida ma Indias läbi elasin. Kui Justin “Minu Eesti” alguses kirjeldab seda, et Epul oli obsessioon selle ilmakaare ja maa suhtes, siis see oli küll väga tõsi ja see pole mul kunagi üle läinud.

Elu Indias  ei olnud sugugi alati lihtne, mulle meenusid ka viimaste ruupiate tagaotsimised kotipõhjast, näljast korisev kõht, pealetükkivate kerjuste köndistunud jäsemed, prügipõllud, millest rong mööda sõitis… Read More »

Ma ärkasin keset ööd, lumevalgus paistis tuppa läbi kardinavahe ja ma olin alles oma une lummuses.

Ma olin oma unes jumal.

Mulle toodi annetusi ja ma nägin, et inimesed püüavad mind armastada, aga nad kardavad ja võõrastavad mind. Ja ma tundsin end üksi. Mul oli puudus armastusest. Kõik justkui funktsioneeris, midagi polnud valesti läinud, aga see kõik oli kuidagi kuiv ja võõras. Ma igatsesin millegi nimetu järele. Mina, jumal? Mille järgi ma küll igatseda võiksin? Kas on midagi, mida ma siis ise endale luua ei saa? Tasapisi hakkas tekkima tunne, et jumal peaks armuma. Õigemini ta vajaks vastuarmastust, sellist võrdsete olendite vahelist armastust. Et oleks ometi kusagil siin universumis üks selline olend, kes saaks aru. Kes saaks minust päriselt aru.

…Täiesti imelik uni, ja väga kummalisel tasandil. Ma tõesti hõljusin selles unes kuidagi kirikute ja templite kohal. Ilmselt ei olnud selles unenäos lubatud mitut jumalat – vaat kui hea oli vanade kreeka ja rooma jumalate elu, enamvähem igaühele jätkus võrdne jumalik partner ka .

Kust mul küll see uni. Esimene vastus on lihtne. Read More »

Oijah, küll on imelik aeg järjekordselt käes. Ühest küljest väsimus ja teisalt vibreeriv inspiratsioon. Väsimus tuleb muidugi sellest, et mu ajukäärudes pole puhkamise ja lõõgastumise koht õigesti reguleeritud, aga inspiratsioon… Ütleme, üks kõige hullemaid ja imelikumaid lugusid minu elus (kuidas ma 1999 aastal läksin niiöelda vana hipiga lõunamaa turgudele) tuli jälle päevakorrale, sest keegi otsis mind üles ja rääkis midagi. Ja nii ma tahaksin nüüd väga seda raamatut – eks ikka seda südame-reisikirjade raamatut – edasi kirjutada.
Uni läks ära, Justin peaks iga hetk Itaaliast juurteotsingutelt tagasi jõudma ja kohe maha astuma suure avarii järgselt taas avatud Tallinn-Tartu maanteelt. Reisimine on risk.
Elu on risk.
Valed valikud on risk, mida me võtame iga päev. Read More »

Tuletan siinkohal meelde oma postitust – südamest oma südamest. Jälle olen eluga seal, et tunnen  oma südant. Jälle on vaja aeg maha võtta. Seda on hetkel keeruline teha, sest Justin on meil ju Itaalias juuri ja sugulasi otsimas ja selleteemalist raamatut kirjutamas, mina hoian kodumail rinnet. ..

Eile käisin kardioloogi juures ja sain teada, et õnneks südamelihasepõletikku mul tagasi pole. Ametlikult ongi see mul vaid korra olnud, 1997. aastal, kui olin veel õige nooruke ja üks kehasse pugenud pisik (toksoplasmoos) selle põhjustas. Arst seletas mulle eile: põletikust jäävad südamelihasesse kolded (ma kujutan neid ette pisikeste täpikestena), mis annavad end tunda, kui südamel on liiga suur koormus. Read More »

Reedel sain telefonikõne ühelt rohepartei liikmelt. “Kas homme üldkogule tuled?” – “Ei tule, ma ei saa, vaja lapsi hoida…” – “Delegeeri siis oma hääl mulle.”

Vetlus läks pikemalt, teine pool üritas mulle selgeks teha, et minu häält on vaja, mina vastasin nagu katkine grammofoniplaat: “Mul pole olnud võimalik süveneda sellesse, mis parteis toimub ja ma pean seetõttu õigemaks säilitada neutraalne positsioon ja oma häält mitte kellelegi anda.” – “Aga…” – “Ei, nagu ma ütlesin, mu pole olnud võimalik süveneda…” Read More »

Oleme Justiniga Postimees-elu24 online intervjuus.
siin – http://www.elu24.ee/?id=188643
**
Muidu on igasuguseid mõtteid, aga neid ma teile praegu ei kirjuta , sest pärast laupäevast silmaoppi ei tohi ma palju arvutis praegu olla. Las mõtted seisavad ja koguvad uusi mõtteid. Muuhulgas ka arvutipaastu teemadel…

Ma tunnistan siin üles oma nõrkuse jumalate, inglite, kuu ja tähtede vastu – http://www.gossip.ee/articles/2054

Muide, vaatan, et gossip.ee on täitsa asjalik, tundub kuidagi vähem kollane-tibilik kui näiteks buduaar.ee? Mitte et ma neid nii sageli loeksin, aga vahel sirvin küll… Gossipile oleksin ma teistsugust nime soovitanud.

Hee, mis ma nüüd kategooriaks panen? Kas meediakriitika?

Akna taga ladistab vihma, mina istun siin ja mõtlen, et kas minna magama või pigistada ööst veel midagi välja.

Igasugused mõtted tulevad.

…Näiteks see, et olen blogimisest võõrandunud. Üks hea sõber just ütles, et “see on sul ju läbitud etapp”, mainis seda nii kergelt, iseenesestmõistetavalt. Võibolla siis tõesti. Ja praegu läbin ma intensiivselt reisiraamatute kirjastamise etappi, eales arvamatagi, et see elu lõpuni kestab. Mõne inimese elu lihtsalt on selline… etapiviisiline.

…Ja näiteks seda mõtlen, et miks ma jälle istun öösel üleval! Miks on küll nii, et mina pean end teadlikult kasvatama ja hoidma enesepõletamise eest, samas kui see teistel (vist enamikul) inimestest iseenesest välja tuleb. Ma olen ammu aru saanud, et vähene magamine tekitab luulumõtteid, obessiooni, raskemeelsust (ja kergemeelsust . Vähe magada tasuks siis, kui sul on võimalik võtta näiteks kolm nädalat ja kirjutada romaani. Aga kui sa  tahad pigem maiseid asju ajada, siis ei maksaks end tasakaalust välja ajada. Read More »

Ärkad üles ja mäletad, et olid unes Indias. Siis lähed ja otsid natuke netis ja loomulikult leiad sa poole hinnaga piletid.

Ah. Õnneks on ka õues pesueht Eesti kevad ometi käes. Saad aias tuuseldada, sügiseste lillede pruunid rootsud ära lõigata, käes mullaseks saada (käe ja mulla kokkupuude tekitab õnne, teadusuuringud kinnitavad seda!) ja värske lumeveeseguse mulla lõhna sisse hingata…

Aga ikka on see unenäo India siinsamas, kõik tajud on veel sellest hõivatud. Tuppa tulles tahaks kuulata oma kunagi suvaliselt ostetud mantrate plaate (ei tea tõesti, mis nimelised mantrad need seal peal on, karbid on ära kadunud, ja mis vahet seal on, aastatega on need lihtsalt su ihu sisse imbunud suurest kuulamisest)… aga tead, et see kuulamine teeks praegu meele liiga nukraks. Igatsus. Kuigi mantrad on hoopis Singapurist ostetud, aga sinu jaoks on need seotud selle suure-suure-igatsusega, mis sind kunagi Indiasse viia, siis kui sa kõigest ja kõigeks vaba olid… Read More »

“Ma sain aru, et minu rahutu hing ei ole ilmtingimata paha,” kirjutas Mann oma “Minu Alaska” raamatus ja mind valdas seda lugedes  äratundmisrõõm. Mina olen ka rahutu. Mul on elus muster: ma ei suuda kaua ühe koha peal püsida. Kusjuures ma tahan vanadesse kohtadesse uue ringiga tagasi tulla, ma ei taha neid kohti ja inimesi igaveseks hüljata, aga kui ma tükk aega paigal olen, siis tulevad need teised kogetud hetked meelde, kõik need olnud emotsioonid, lõhnad ja värvid kangastuvad ja tahaks edasi (või tagasi) liikuda.

Kas kunagi saabub rahu ühes kohas, ma ei tea. Aga ma tean ja näen, et midagi keeb minu sees. Jälle. Read More »

Olen  natuke šokis praegu.

Kirjutan ma, eksole, oma reisiraamatut “Kas süda on ümmargune?” ja üritan valida, mida endast sinna sisse kirjutada. Eile öösel kella nelja ajal ärkasin üles ja mõtlesin tükk aega: kas ma peaksin kirjutama sinna ka oma ema surmast? Omal kombel oli see näiteks Indias elades küll oluline minevikuteema… Samas oli mu algne plaan sellest mitte kirjutada, sest nii palju muid asju oleks, mida sinna kante vahele mahutada.

Ja äsja helises telefon.

“Tere, kas teie olete Epp! Ma tahtsin teile avaldada kaastunnet ema surma puhul. Meil on kõigil nii kahju…” Read More »

Täna öösel olid mul head mõtted – öösel kipuvad mõtted üldse paremad olema – ja ma jutustasin endale, lause lause haaval, mida kirja panna. Aga ma ei saanud midagi kirja panna, sest nii kui hakkasin üles hiilima, ärkas üles mu külje kõrval magav väike Anna. Me kõik oleme siin juba kauem kui nädal aega haiged. Annal on nüüd silmapõletik ka ja pidin keset ööd hoopis ta silmi puhastama…

Ja hommikuks olid need laused juba ununenud, kõige kaduva teed läinud.

Ootan märtsi. Ma tean, et see on minu jaoks parem kui veebruar. Read More »

Eile hommikul rootsi keele tunnis hakkas see pihta: kõrvus kohises, keskendumisevõime kadus nullist allapoole, kurgus krabistas. Nüüd on juba järgmise päeva õhtu, aga mina ikka võitlen: ei ole haigus mind suutnud seljatada ega mina haigust ka mitte. Ikka sama seis.

Ma ei oska hästi puhata, aga tänu sellistele energiast kuival olemise päevadele nagu täna saab ikka vahel lõõgastuda ka. Kõigepealt vedelesin pool päeva voodis ja vaatasin “Wikmani poiste” DVD-d, koos rootsikeelsete subtiitritega. Read More »