Rubriigiarhiiv: lihtsalt ise

Pakane on valla

Oeh, kes see jõuab üldse sel nädalal raamatupoodidesse meie E-määrajat ja odavmüügi raamatuid saama, kui õues on nii külm! (Minge ikka 🙂

Me kütame nüüd maja kaks korda päevas, hommikuti ja õhtuti. Meil on kolm ahju ja üks soemüüriga pliit – neli küttekollet. Olen ikka mõelnud, et pean täpsemalt uurima, kui kahjulik on loodusele ahjuküte.  USAs välja antud raamatutest olen lugenud, et ahju/kaminaküte on õhku tugevalt saastav. See oli üks koht, kus erinev info mu juhtme kokku ajas ja “Roheliseks kasvamise” raamatus ma seda ka tunnistasin, küll veidi külglibisedes… Loe edasi Pakane on valla

Nägemise aeg, kuni kolmekuningapäevani

Alguses kirjutasin pealkirjaks “unenägemise aeg”, siis aga hakkasin mõtlema, et see oleks eksitav. See aeg jõuludest kuni 6. jaanuarini on lihtsalt nägemise aeg. See olevat aeg, kui näeb tulevikku ja kui saab minevikust paremini aru ning on võimalik oma elus selgema pilguga sihte seada: kust ma tulen, kuhu lähen, kas olen rahul sellega, kus olen.

Ma olen juba umbes kümme aastat üritanud teadlikult sel ajal palju magada, et pead selgemaks saada, ja magamisest vabal ajal olen kirjutanud üles kusagile kaustikusse aasta kokkuvõtet kuude kaupa: mis juhtus, kellega juhtus, mis tunne oli. Kõik see kokku aitab asjadel settida ja tähtsal pinnale tulla. Ka uned aitavad kaasa. Ma nägin näiteks unes kahe maailma piiril olemist ja mida rohkem ma sellele unele mõtlen, seda rohkem oskan ma nimetada võimalusi, mida need kaks maailma tähendada võivad :). Uned on alati sümboolsed, aga kui sul on aega harutada, siis saab neist sümbolitest paremini aru. Loe edasi Nägemise aeg, kuni kolmekuningapäevani

Ilusat jõuluaega!

Ma panen siia oma eelmise aasta Postimehe jõulujutu http://www.postimees.ee/?id=60383 – uut pole aega praegu kirjutada, vaja on siin köögis abistada ja magusast kartulist traditsioonilist jõulusööki vaaritada…
Ja pärast siiasinna mõtlemist otsustasin täna oma laste näod luku tagant välja tuua ja panen ka siia meie pere jõulukaardi, soovides kõigile siia sattunutele häid mõtteid ja soovide täitumist!
Ja annan ka teada, Uuno raadio tegi minuga jõuluprogrammi intervjuu, see olla eetris nõnda: 24-ndal kell 12.15 ja 12.45 ning 25-ndal kordusena kell 15.15 ja 15.45.

marta anna

Kohal, hing sassis

Hing on muidugi alati pärast lendamist sassis, hing on ära kadunud ja peab mind nüüd uuesti üles leidma.

Seekord oli kiire ja rahulik lend, lapsed magasid ja sain lugeda. Veetsin enamiku sellest lennust Roy Strideri “Himaalaja juttude” saatel ja see on kindlasti ka mu praeguse madalseisu põhjuseks.

Raamat oli hea, seal oli tegelikult minu jaoks nii palju tasandeid, nii isiklik-hingeline kui hariv, ja sedagi erinevat moodi. Praegu tahtsin aga rääkida sellest, kuidas see raamat aktiveeris minu sees need lõhnad, kohtumised, iseenese muutumise, mida ma Indias läbi elasin. Kui Justin “Minu Eesti” alguses kirjeldab seda, et Epul oli obsessioon selle ilmakaare ja maa suhtes, siis see oli küll väga tõsi ja see pole mul kunagi üle läinud.

Elu Indias  ei olnud sugugi alati lihtne, mulle meenusid ka viimaste ruupiate tagaotsimised kotipõhjast, näljast korisev kõht, pealetükkivate kerjuste köndistunud jäsemed, prügipõllud, millest rong mööda sõitis… Loe edasi Kohal, hing sassis

Jumalast imelik öö

Ma ärkasin keset ööd, lumevalgus paistis tuppa läbi kardinavahe ja ma olin alles oma une lummuses.

Ma olin oma unes jumal.

Mulle toodi annetusi ja ma nägin, et inimesed püüavad mind armastada, aga nad kardavad ja võõrastavad mind. Ja ma tundsin end üksi. Mul oli puudus armastusest. Kõik justkui funktsioneeris, midagi polnud valesti läinud, aga see kõik oli kuidagi kuiv ja võõras. Ma igatsesin millegi nimetu järele. Mina, jumal? Mille järgi ma küll igatseda võiksin? Kas on midagi, mida ma siis ise endale luua ei saa? Tasapisi hakkas tekkima tunne, et jumal peaks armuma. Õigemini ta vajaks vastuarmastust, sellist võrdsete olendite vahelist armastust. Et oleks ometi kusagil siin universumis üks selline olend, kes saaks aru. Kes saaks minust päriselt aru.

…Täiesti imelik uni, ja väga kummalisel tasandil. Ma tõesti hõljusin selles unes kuidagi kirikute ja templite kohal. Ilmselt ei olnud selles unenäos lubatud mitut jumalat – vaat kui hea oli vanade kreeka ja rooma jumalate elu, enamvähem igaühele jätkus võrdne jumalik partner ka :).

Kust mul küll see uni. Esimene vastus on lihtne. Loe edasi Jumalast imelik öö

Imelikust ajast ja raamatutest

Oijah, küll on imelik aeg järjekordselt käes. Ühest küljest väsimus ja teisalt vibreeriv inspiratsioon. Väsimus tuleb muidugi sellest, et mu ajukäärudes pole puhkamise ja lõõgastumise koht õigesti reguleeritud, aga inspiratsioon… Ütleme, üks kõige hullemaid ja imelikumaid lugusid minu elus (kuidas ma 1999 aastal läksin niiöelda vana hipiga lõunamaa turgudele) tuli jälle päevakorrale, sest keegi otsis mind üles ja rääkis midagi. Ja nii ma tahaksin nüüd väga seda raamatut – eks ikka seda südame-reisikirjade raamatut – edasi kirjutada.
Uni läks ära, Justin peaks iga hetk Itaaliast juurteotsingutelt tagasi jõudma ja kohe maha astuma suure avarii järgselt taas avatud Tallinn-Tartu maanteelt. Reisimine on risk.
Elu on risk.
Valed valikud on risk, mida me võtame iga päev. Loe edasi Imelikust ajast ja raamatutest

Jälle pistab

Tuletan siinkohal meelde oma postitust – südamest oma südamest. Jälle olen eluga seal, et tunnen  oma südant. Jälle on vaja aeg maha võtta. Seda on hetkel keeruline teha, sest Justin on meil ju Itaalias juuri ja sugulasi otsimas ja selleteemalist raamatut kirjutamas, mina hoian kodumail rinnet. ..

Eile käisin kardioloogi juures ja sain teada, et õnneks südamelihasepõletikku mul tagasi pole. Ametlikult ongi see mul vaid korra olnud, 1997. aastal, kui olin veel õige nooruke ja üks kehasse pugenud pisik (toksoplasmoos) selle põhjustas. Arst seletas mulle eile: põletikust jäävad südamelihasesse kolded (ma kujutan neid ette pisikeste täpikestena), mis annavad end tunda, kui südamel on liiga suur koormus. Loe edasi Jälle pistab

Vahel on hea vait olla

Reedel sain telefonikõne ühelt rohepartei liikmelt. “Kas homme üldkogule tuled?” – “Ei tule, ma ei saa, vaja lapsi hoida…” – “Delegeeri siis oma hääl mulle.”

Vetlus läks pikemalt, teine pool üritas mulle selgeks teha, et minu häält on vaja, mina vastasin nagu katkine grammofoniplaat: “Mul pole olnud võimalik süveneda sellesse, mis parteis toimub ja ma pean seetõttu õigemaks säilitada neutraalne positsioon ja oma häält mitte kellelegi anda.” – “Aga…” – “Ei, nagu ma ütlesin, mu pole olnud võimalik süveneda…” Loe edasi Vahel on hea vait olla

Öö hääled

Akna taga ladistab vihma, mina istun siin ja mõtlen, et kas minna magama või pigistada ööst veel midagi välja.

Igasugused mõtted tulevad.

…Näiteks see, et olen blogimisest võõrandunud. Üks hea sõber just ütles, et “see on sul ju läbitud etapp”, mainis seda nii kergelt, iseenesestmõistetavalt. Võibolla siis tõesti. Ja praegu läbin ma intensiivselt reisiraamatute kirjastamise etappi, eales arvamatagi, et see elu lõpuni kestab. Mõne inimese elu lihtsalt on selline… etapiviisiline.

…Ja näiteks seda mõtlen, et miks ma jälle istun öösel üleval! Miks on küll nii, et mina pean end teadlikult kasvatama ja hoidma enesepõletamise eest, samas kui see teistel (vist enamikul) inimestest iseenesest välja tuleb. Ma olen ammu aru saanud, et vähene magamine tekitab luulumõtteid, obessiooni, raskemeelsust (ja kergemeelsust :). Vähe magada tasuks siis, kui sul on võimalik võtta näiteks kolm nädalat ja kirjutada romaani. Aga kui sa  tahad pigem maiseid asju ajada, siis ei maksaks end tasakaalust välja ajada. Loe edasi Öö hääled

Järjekordselt mõtlen India peale…

Ärkad üles ja mäletad, et olid unes Indias. Siis lähed ja otsid natuke netis ja loomulikult leiad sa poole hinnaga piletid.

Ah. Õnneks on ka õues pesueht Eesti kevad ometi käes. Saad aias tuuseldada, sügiseste lillede pruunid rootsud ära lõigata, käes mullaseks saada (käe ja mulla kokkupuude tekitab õnne, teadusuuringud kinnitavad seda!) ja värske lumeveeseguse mulla lõhna sisse hingata…

Aga ikka on see unenäo India siinsamas, kõik tajud on veel sellest hõivatud. Tuppa tulles tahaks kuulata oma kunagi suvaliselt ostetud mantrate plaate (ei tea tõesti, mis nimelised mantrad need seal peal on, karbid on ära kadunud, ja mis vahet seal on, aastatega on need lihtsalt su ihu sisse imbunud suurest kuulamisest)… aga tead, et see kuulamine teeks praegu meele liiga nukraks. Igatsus. Kuigi mantrad on hoopis Singapurist ostetud, aga sinu jaoks on need seotud selle suure-suure-igatsusega, mis sind kunagi Indiasse viia, siis kui sa kõigest ja kõigeks vaba olid… Loe edasi Järjekordselt mõtlen India peale…

Maailm ees lahti

“Ma sain aru, et minu rahutu hing ei ole ilmtingimata paha,” kirjutas Mann oma “Minu Alaska” raamatus ja mind valdas seda lugedes  äratundmisrõõm. Mina olen ka rahutu. Mul on elus muster: ma ei suuda kaua ühe koha peal püsida. Kusjuures ma tahan vanadesse kohtadesse uue ringiga tagasi tulla, ma ei taha neid kohti ja inimesi igaveseks hüljata, aga kui ma tükk aega paigal olen, siis tulevad need teised kogetud hetked meelde, kõik need olnud emotsioonid, lõhnad ja värvid kangastuvad ja tahaks edasi (või tagasi) liikuda.

Kas kunagi saabub rahu ühes kohas, ma ei tea. Aga ma tean ja näen, et midagi keeb minu sees. Jälle. Loe edasi Maailm ees lahti

Vahel tulevad kusagilt imelikud kõned…

Olen  natuke šokis praegu.

Kirjutan ma, eksole, oma reisiraamatut “Kas süda on ümmargune?” ja üritan valida, mida endast sinna sisse kirjutada. Eile öösel kella nelja ajal ärkasin üles ja mõtlesin tükk aega: kas ma peaksin kirjutama sinna ka oma ema surmast? Omal kombel oli see näiteks Indias elades küll oluline minevikuteema… Samas oli mu algne plaan sellest mitte kirjutada, sest nii palju muid asju oleks, mida sinna kante vahele mahutada.

Ja äsja helises telefon.

“Tere, kas teie olete Epp! Ma tahtsin teile avaldada kaastunnet ema surma puhul. Meil on kõigil nii kahju…” Loe edasi Vahel tulevad kusagilt imelikud kõned…

Haige

Täna öösel olid mul head mõtted – öösel kipuvad mõtted üldse paremad olema – ja ma jutustasin endale, lause lause haaval, mida kirja panna. Aga ma ei saanud midagi kirja panna, sest nii kui hakkasin üles hiilima, ärkas üles mu külje kõrval magav väike Anna. Me kõik oleme siin juba kauem kui nädal aega haiged. Annal on nüüd silmapõletik ka ja pidin keset ööd hoopis ta silmi puhastama…

Ja hommikuks olid need laused juba ununenud, kõige kaduva teed läinud.

Ootan märtsi. Ma tean, et see on minu jaoks parem kui veebruar. Loe edasi Haige

Mõõn enne tõusu

Eile hommikul rootsi keele tunnis hakkas see pihta: kõrvus kohises, keskendumisevõime kadus nullist allapoole, kurgus krabistas. Nüüd on juba järgmise päeva õhtu, aga mina ikka võitlen: ei ole haigus mind suutnud seljatada ega mina haigust ka mitte. Ikka sama seis.

Ma ei oska hästi puhata, aga tänu sellistele energiast kuival olemise päevadele nagu täna saab ikka vahel lõõgastuda ka. Kõigepealt vedelesin pool päeva voodis ja vaatasin “Wikmani poiste” DVD-d, koos rootsikeelsete subtiitritega. Loe edasi Mõõn enne tõusu

Kes tahab meiega Tartus rootsi keelt (algajatele) õppida?

Lubasin tutvuskonnas kuulutada, et rühmakese täis saaks. Nimelt me Justiniga oleme otsustanud ühineda 17. jaanuaril algava kursusega:
Rootsi keele kursus algajatele I (56 tundi) . L 10.00 -13.00
Hind 2240,

toimumiskoht Tartu kesklinnas, Kompanii 1c.

Rühmas hakkab olema 4-7 inimest. Ja õpetajaks on – mitmelt poolt on seda mainitud – vääga hea keeleõpetaja Kristel Vaino. Ja peaks siis kestma 14 laupäeva, see teeb umbes mai alguseni.

Kui huvitab, võtke ühendust www.ahltartu.ee.

Miks me seda õppida tahame. Näiteks sellepärast, et meile meeldib keeli õppida. Kui kokku lugeda, mis keeli ma kõiki õppinud olen, tuleb vist umbes kümme kokku… Oot, proovime. Vene, inglise, saksa, hispaania, itaalia, prantsuse, leedu, soome – neid rohkem (korrapäraselt, kusagil kurustsle või tundides; kuigi osa neist, eelkõige soome ja prantsuse keel on praeguseks vähese praktika tõttu ära ununenud…). Vähemal määral olen iseseisvalt õppinud ka läti keelt (juba lapsepõlves, üle piiri telekat vaadates ja papaga tema tööasjus Ruhjas kaasas käies) ja kataloonia (kui mul kunagi sealt lühiajaline austaja oli). Loeme kokku. Ja ongi kümme!

Tahtsin veel öelda, et Justini ema, kes meil külas viibinud viimased kümme päeva ja kelle täna lennukile saadame, on üsna hämmingus, et Eestis nii palju päikest talvel paistab! Eks ma kirjutan ta muljetest veel. Manjaana!

2008 ja 2009

Möödunud aasta üks märksõna oli minu jaoks KIRJASTAMINE. Petrone Print kirjastuses avaldus (lugesin kokku) üheksa raamatut.

Paraku ei olnud märksõna KIRJUTAMINE eriti oluline sel aastal. Ilmunud raamatutest oli seekord ju ainult üks (lasteraamat “Kust tuli pilv?”) minu oma, aga sellegi teksti kirjutasin tegelikult juba 2006. aastal.Mida ma üldse sel aastal kirjutasin. Liiga vähe! Ühe lastejutu ja ühe novelli ja mõne peatükitooriku oma reisikirjadesse ja Ameerika 3 raamatusse. Ongi kõik. Nojah, Postimehe kolumneid ka, maist detsembrini. Väga vähe seda ju ka pole.

Üks oluline märksõna, mis mõlema eelmise märksõnaga seotud, on VALIK. Lugesin seda Peep Vainu raamatut “Kõige tähtsam küsimus”, esialgu küll diagonaalis. Ja ta räägib seal õiget juttu, ma ise olen neid asju ka läbi mõelnud, aga mulle ei jäänud esialgu silma seda nüanssi, mis mu meelest on ülioluline. Eesmärke tuleb HARVENDADA ja PRIORITISEERIDA. Korraga saab inimesel siiski olla vaid üks või mõnel juhul kaks elueesmärki ;), mille poole oma (Vainu väljendusel) elurataste peal sõita. Ja mina olen viimasel aastal liialt palju niisama SEBINUD: rattad võivad küll all ringi käia, aga kas see suund on minu valitud, kuhu ma sõidan? Seega tuleb pea klaar hoida. Aastaplaane tehes ei saa mitte ainult oma potentsiaalist (sest seda võib olla mitmes suunas, nagu minul tundub olevat), vaid ikkagi eelkõige valitud (elu)eesmärgist. Loe edasi 2008 ja 2009

Jõulud on jah üks kahe otsaga asi…

Jõuludel on kaks poolt. Mõtisklesin selle üle, kui sain oma “ilusat jõuluaega” soovivale kirjale vastuse ühelt sõbralt: “Mis siin ilusat on, katsume selle aja lihtsalt kuidagi üle elada!”

Ilus on jõulude juures see, kuidas pärast aastalõpu kiirustamist saabub aeg iseenesega olemiseks. See ei pea ju sugugi jõuludega seotud olema, tegelikult võib aja maha võtta ja küünalt põletada mis iganes hetkel. Mäletan seda eelnenud intensiivset töörallit ja jõulude-laadset katarsilist kogemust…. hoopis oktoobrist 2001, mis lõppes Indias. Milline rahu ja vaikus mu südames oli, milline nn jõulutunne! Peamine on just see, et sul on võimalik ennast puhastada, et töödest ja jantidest paastuda.

Üks väga eriline jõul oli minu jaoks see, mille viitsin üksinda Piiblit lugedes, see oli detsember 1999, kui ma parasjagu ühtegi perekonda ei kuulunud nii tugevalt, et mind kusagile jõuluõhtule oleks oodatud. Nautisin seda üksinda, rollidevaba ja pingevaba olemist. Kuigi märkasin muidugi ka seda, et suurt osa jõululauludest saab kuulata läbi melanhoolse prisma. Justkui oleks peale surutud see, et sa pead “olema inimeste keskel, kes sind armastavad”. Pole imestada, et jõulude ajal palju enesetappe tuleb (kusagilt kõrvu kleepunud väide). Loe edasi Jõulud on jah üks kahe otsaga asi…