Rubriigiarhiiv: lihtsalt lood

“Oma ema matustele.”

Viimastel päevadel on pidevalt tunne, et elu pole reaalne. Elu ja surma vahel on õhuke kokkuleppeline piir ja samasugune õhuke kokkulepe on normaalse ja ebatavalise vahel.

“Iga kord, kui ma autosse istun, mõtlen, et see võib olla viimast korda.” Niimoodi ütles kord üks mu tuttav kirjanik ühes teoses, ja see oli minu jaoks nii kohutavalt õudne mõtlemine, ja samas kuidagi nii naelapea pihta. Mõni aeg pärast seda avastati tal haigus, ta tuli oma rasketest aegadest küll enamvähem välja, aga see tema õudne lause jäi mulle nagu kleepekas külge. Iga kord, kui liiklusvahendisse istun, siis käib see mul peast korraks läbi: võib olla viimast korda.

See annab elule kummalise pitseri.

SIGNE LAHTEIN. Istus kord autosse… Ja lahkus, 40aastaselt.

Sama vanalt, kui minu ema läks. Jätka lugemist

Eales ei tea, kus on rahapada

Mulle tuli jälle see uskumatu lugu meelde. Lugesin äsja ilmunud Saaremaa ajalehe artiklit, see räägib minu ja Justini külaskäigust Orissaarde, ja seal on see uskumatu lugu samuti mainitud, sest jagasin seda rahvaga kohtumisel.

Just selsamal päeval kaks nädalat tagasi olin jõudnud esimest korda elus Kaarma külla. Stephen ja Ea peavad seal praeguseks juba päris suurt kuulsust kogunud GoodKaarma seebikoda. Kunagi olin ma seal Kaarma mail oma unistustes ja unenägudes… Jätka lugemist

Lennarti-legendid Eesti Kirjandusmuuseumile

Praegu just hakkasid meie üle-pargi-kiriku kellad lööma. Ja kohe hakkab pimenema. Panen küünla aknale.

Aga mitte nukrat positust ei tahtnud ma kirjutada. Jalutasin ennist läbi paari kommentaariumi ja noppisin legende…
Ma arvan, et Eda Kalmre, tuntud EKM-i anekdoodi ja kaasaegse rahvapärimuse uurija, on juba mõnda aega omaette faili salvestanud meie Lennutaadi teemalisi lugusid. Jätka lugemist