Rubriigiarhiiv: loomad

“Hiir püksis”, lastest kuni vanuriteni

Jah, kuidas sai hiir püksi? Tegelikult oli see hiir seeliku (ruudulise voldilise koolivormi seeliku) ja sukkpükste vahel. Ja sinna hüppas ta sellepärast, et soovis kassi käest eluga pääseda. Ja pääseski! Sai seeliku ja pükste vahel sibades minu seljas isegi koolibussiga sõita ja põgenes alles kooli riidehoius uutele elualadele…

Tõesti sündinud lugu!

Just sellised lood on minu uues raamatus, mida ma ülima mõnuga kirja panin.

Esimene inspiratsioon “Hiir püksis” raamatu suunal tuli tegelikult mu ammuse sõbra Kaja blogist, kui lugesin, mismoodi ta rääkis oma lapsepõlve loomadest (näiteks selles koerte-teemalises postituses.) Ja mulle meenus, et üks minu läbi aegade lemmikraamatuid on “Väikese käpa jälg”, Silvia Rannamaa. Seal kirjutab autor ausalt üles tõesti sündinud lugusid, kohtumisi loomadega. Ta on end vabaks lasknud küsimusest, kui vana on sihtrühm. Kas need lood on lastele või suurtele? On see tähtis? Vastus: need on loomasõpradele.

Just sama võtmega otsustasin mina läheneda oma lapsepõlve loomalugudele. Loe edasi “Hiir püksis”, lastest kuni vanuriteni

Ära anda jänkupojad

TOIM. Jänesed on oma kodu leidnud.
Jänkud sündisid 1. septembril 2012, kaks musta, kaks dalmaatslast ja üks mustjashall. Sugu nii pisikestel jänksidel öelda ei saa. Neil on kuulsad vanemad, Justin kirjutas neist Anne ja Stiili augustikolumnis. Praegu mahuvad pojakesed pihku, täiskasvanuna hakkavad kaaluma 1 kg. Väga armsad, mänguhimulised, inimsõbralikud. Heasse perre tasuta. Kätte saab Viljandis enamvähem iga aeg, saame tuua Tallinna 27. sept,   Tartusse 5. oktoobril ja Pärnusse 12. oktoobril. Ühendu epp.petrone@gmail.com või hel 52 71 009.

TOIMET: Las jänksid veel kasvavad vähemasti nädala, ehk kauem. Tallinnasse toomist homseks enam ei reklaami.

Lapsest ja loomadest

Lapsest. Maria saab täna keskpäeva paiku 5-nädalaseks, tal on nüüd tugev kael ja ümbrusest huvitatud silmad. Kui ta sündis, vaatasid need silmad pigem justkui sissepoole, iseendasse, aga nüüd on need üha enam maailma pööratud. Nagu öeldakse, “kasvab mitte päevade, vaid tundidega!”

Loomadest. meie kassinoorukid Triibu ja Miisu kadusid ära! Miisu oligi ränduri verega, ta kadus oma poole aasta jooksul kokku kolm korda , ühe korra leidsime ta üles kuulutuse abiga ja kahel korral tuli ise, saba püsti nagu õige mees kunagi. Triibu, tema vend, oli teistsugune: rahulikum, koduhoidjam. Aga millegipärast kadusid nad mõlemad ära sel nädalal, mis järgnes beebi majjatulekule. Mis juhtus? Kuhu nad läksid? Siin kodus pole võimalik neid toas kinni hoida. Ja nad valisid (Miisu enne, Triibu pärast seda) äramineku? Siinsamas lähedal on üks vana ait, kus elab hulkuvate kasside koloonia, käisime seal otsimas ja kutsumas… aga ei. Nüüd olen ma loobumas, arvan, et nad kas ei tahtnud tagasi tulla või on saanud uue kodu (nad olid ju mõlemad nii armsad julged ja veel kassipoja nägu ka). Varjupaika pole nad ka jõudnud… Panen siia igaks juhuks nende pildid, kui keegi ära tunneb… andke teada, kus nad on… Üks must ja teine triibuline, kusagil Viljandi kesklinna piires nad kaotsi läksid septembri teisel poolel.

Ja hormoonid teevad vist uperpalle, neile on ka Marta kaasa õhutanud. Et võtame uue kassi, ei, uued kassid! Ma juba peaaegu olekski võtnud, aga üleeile võtsin kolimisfaasis sõprade kassinooruki üheks ööks meie juurde. Loe edasi Lapsest ja loomadest

Vahendan ühte imearmsat olendit…

…nimelt kassipoega. Ta sai päästetud veesurmast koos õdede-vendadega, teised on leidnud kodu, aga tema veel mitte. Ja miks tema pole veel leidnud, mitte sellepärast, et ta kuidagi äbarikum oleks (Äpu-nimeline äbarik on juba ära antud), äkki hoopis sellepärast, et ta peaks sinu koju tulema ja sinu elu osaks saama?…

Igatahes on lugu selline, et kassipoja päästja ja praegune hooldaja on selline paras boheem (ja tal ka töö selline, ringisõitev), et ta on valmis kassipoja tooma KUHU IGANES. Ja sulle seina peale lille maalima veel pealekauba (sest ta töö on seinte maalimine).

Kassipojast kirjutab ta nii:

“Nimeks on kassil (praegu) Pilleriin-Balleriin. Ta on ehtne tüdruk, ei pea saba alla vaatamagi. Juba väga väiksena olid tema sirutused eriti ilusad – ehtne baleriin. Natuke ulakas on ka, nagu ikka kassipojad – mängib ja mürab. Teistest erines ta selle poolest, et väga varakult tahtis tema juba liha süüa ja sealjuures uriseda. Eile oli just tema hambus väike hiir – ei teagi, kas juba ise püüdis.  Tõenäoliselt saab temast hea hiirepüüdja. Üldiselt sööb ta kõike, oskab käia liivakastis, iseloomult on väga sõbralik ja armsake, vanust kolm kuud.”

Meili – kassipojaga saab kontakti kunstnik Helina Toateri kaudu, helinapildid@gmail.com. Ja Helina pilte saab vaadata http://www.hot.ee/helinapildid.

 

Südamest ja lihasöömisest

Eilne lastekodunoorte üritus oli, mitut inimest tsiteerides, väga südamlik. Üks sõnavõtt oli soojem kui teine ja kui noori autasustama hakkasime, hüppas esimene kasvataja püsti ja iseloomustas oma poissi, samamoodi tegid kõik järgmised. Nii et võrreldes eelmise aastaga saime kõik üksteisele veel lähemale. Palju mõtteid ja tundeid, mis siiani tekitavad järellainetust. Kuigi ma olin tegelikult eile (ja olen ka täna) nohudeliiriumis, aga teate, sinna üritusele täitsa sobis nohu, sest nõnda südamlikud laulad ja kõnelejad olid, et nagunii läks vähemasti pool saali nohuseks :).

Ja kindlasti jätkame lastekodunoorte avitamist. Kui siia lugejate hulka satub keegi, kellel on MTÜ või firma, mis saaks anda kasvõi ühe stipendiumi (2000 krooni), siis palun võtke ühendust! Ideaal on minu meelest see, kui me ei pea mitte konkurssi pidama, vaid suudame kõigile tublidele lastekodunoortest elluastujatele stipi anda. Sel aastal oli neid 11: kümme stippi meie kirjastuse poolt ja üks Viljandi Lionsite poolt. Samamoodi on igasugused muud auhinnad sobilikud (ok, päris igasugused mitte, aga väga laias skaalas, kujutage ette, kuidas elu alustamine käib, kui ei ole ei voodipesu ega nõudekomplekti jne, kõik see kulub ära :). Sel aastal oli lisaauhind Anttila internetikaubamajalt, iga noor sai 1000-kroonise kinkekaardi.
Nii et: hõikan, äkki keegi kuuleb! Loe edasi Südamest ja lihasöömisest

Uusi kilde Barcelonast

Kui ma üheksa aastat tagasi siin linnas olin, siis meeldis mulle väga inimesi vaadata. Nüüd ma tean, milline luksus see on – sul peab ikka palju aega käes olema, et inimesi vaadata! Praegu olen ma pigem selles sahmijate leeris, keda vaadata saab.

Näiteks: “Rannatsooni sisenes noor naine kahe lapsega. Üritas käru vedada liival, siis jättis selle keset randa maha ja vedas lapsed vee äärde. Üks jooksis tulistvalu lainetesse, kuni naine talle järele jooksis, hakkas teine innukalt liiva läbi töötama ja sealt leitud sigaretiotsasid sööma. “Eeei!” karjus võõras naine ja jooksis beebi poole. Samal ajal jooksis suurem laps jälle lainetesse… Vaesekesed, mõtlen ma…” Loe edasi Uusi kilde Barcelonast

“Kui mul on aega enda jaoks, siis kammin juukseid ja käin WC-s”

Mina võin liialdamata öelda, et elu pole mul kunagi kerge olnud ;). Raskused on erinevad, seda küll: vahel pole näiteks olnud sõna otseses mõttes raha söögi ostmiseks, nii et kõht koriseb. Praegust eluperioodi iseloomustab palju raha (palju selles mõttes, et… minu jaoks palju, sest tavaliselt on mul seda vähe olnud) ja vähe aega. Vähe keskendumisvõimalusi. Vähe magamist. Vähe kontrolli oma igapäevaelu kulgemise üle. jne, Loe edasi “Kui mul on aega enda jaoks, siis kammin juukseid ja käin WC-s”

Hädas kassidega

Üks Eesti probleem või vähemasti omapära on see suur hulk poolhulkuvaid kasse. Siinsamas meil Tähtveres – juba siis, kui eelmisel suvel majas remonti alustasime, võis meie tagaaias näha julgelt ringi luusivaid isaskasse, kes meid nö ära tshekkisid. Et mitte öelda – ära märgistasid. Esimene kord sai kassipissihais meie asjadel tuvastatud juba ju tookord, suvel.

Meie aias näikse kokku puutuvat eelkõige kahe suure isaskassi “piirkonnad”. Üks on vesihall triipudeta kõuts ja teine on hall triibik. Mõlemal neil on jultumust meie aiakiiges pikutada, meie liivakastis nuuskida, isegi vahel siis, kui me ise aias teises otsas oleme – sestap tuleb liivakastil kaant maniakaalselt peal hoida, kui lapsed seal ei mängi. Näiteks tagaukselt “kõss, kao minema!” hüüdmise peale kergitavad nad ainult vuntsi. Olen kindel, et nad on kellegi kodude kassid, nii ülbed on nad. Loe edasi Hädas kassidega

www.kassidkoju.ee on rahahädas…

Selgub, et meie rahaline olukord on väga nadiks muutunud, sest mitu kassi on järjest vajanud igasugust erakorralist meditsiiniabi. Küll oli üks päeva kliinikus tilgutite all, teisel jällegi oli nö. nurisünnitus, st. pojad opereeriti välja, osad juba surnud, ilmselt juba üsna pikalt, ja kassil olid meeletud tüsistused ja põletik, mistõttu sealt tuli ka väga ränk arve hoolimata soodustustest, mida R-kliinik pakub.

Loe edasi www.kassidkoju.ee on rahahädas…

Hakkasime www.kassidkoju.ee liikmeks, vol 1

Tänu ühele mu blogilugejale Annale (no lugemine toimub vastastikku ;)) on meil nüüd kodus veel üks kass.

Ahjaa, ma pole eriti ka esimesest kassist kirjutanud. Alles see oli, kui ma küsisin: kas koer või kass või mõlemad või eikumbagi. Vastuseks sai: kass. Tibu-Liisu-Miisu on täiskasvanud, “kass taaskasutusringil”, ta jäi ühes peres kolides “üle” ja nad olevat kassi lihtsalt maha maakodusse jätnud! Kui kass meile jõudis, oli ta natuke arg, sest oli mõni nädal elanud hulkuva kassi elu, ronis esimeseks päevaks diivani taha… Aga juba järgmisel hommikul magas ta üleval korrusel meie voodi all. See tegi südame soojaks – ta vajab inimeste lähedust, vajab meid. Loe edasi Hakkasime www.kassidkoju.ee liikmeks, vol 1