Rubriigiarhiiv: maailm

Üks vana ja päris huvitav portreelugu Küproselt

Suhtlesin just Küllikesega hiljuti, ta endiselt ei soovi meile “Minu Küprost” kirjutada, ja endiselt on õnnelikult abielus seal saarekesel, kasvatab kahte poega ja töötab advokaadibüroos.  Allpool on lugu meie kohtumisest ´99 aasta suvel.

Minut muutis saatuse

(Ilmunud ajakirjas Stiil, september 1999)

Issand, ma ei usu!” jõudis ta vaid mõelda, kui pidi edasi jooksma. Ta elas sellel saarel juba aastaid ning teadis, et kodumaalt käivad siia turismigrupid. Küll kikitas ta tänaval kõrvu, ent ühegi rahvuskaaslasega polnud seni kokku sattunud, kuni hetkeni…

Aga me ei saa kunagi teada, kuidas oleks käitunud see eestlaste grupp, kui Külli oleks tol ainulaadsel hetkel hingeldades peatunud ja hõiganud neile midagi eriti tobedat nagu: „Oo, eestlased?!”

Sest Külli jooksis tookord edasi: tööl peab ta olema täpselt kell kaheksa, ei tohi minutitki hilineda – sekretär paneks kirja ja ülemus kutsuks kohvile. Price Waterhouse on üks Küprose rangemaid firmasid, mida kutsutakse tagaselga lausa „audiitorite koonduslaagriks”. Loe edasi Üks vana ja päris huvitav portreelugu Küproselt

Üks vana lugu Küproselt

Küpros paisutab taljet ja uimastab meeli

(Ilmunud ajalehes Postimees, juuli 1999)

«Küprosel kaotasin oma vöökoha!» Seda kurdavad vist kõik seal käinud naised. Keskmiselt tuleb sellel muinasjutusaarel nädalaga juurde 3-4 kilo kehakaalu, sest te lihtsalt ei suuda vastu panna kurikuulsa Küprose köögi ahvatlustele. Tundub, et absoluutselt iga toiduaine omandab sadu kordi parema maitse, kui seda on puudutanud Küprose kokkade võluvägi. Kõik need spetsiaalsed küpsejuustud ja kalapraed, oma maja veinid, seene-spinatipirukad, õuna-sidrunisufleekoogid, täidetud pannkoogid vahukoorega… Arvestage juba sinnasõidul, et koju tagasi tulles peate mõnda aega olema kaalujälgimisrežiimil.

«Ja kui sa veel mezet saad!» ähvardasid küprioodid, rääkides lugusid turistidest, keda on ületoitumise tõttu kiirabiga restoranist ära viidud… Mis toit see selline siis on? «Häh, meze on ju meze!» vastasid kohalikud. Lõpuks selgus: see on hoopis kohaliku õhtusöögi üldine nimetus. Kui restoranis mezet tellite, saate väga rikkaliku valiku Küprose imeköögist µ 10-30 eri suupistet, mis järjest lauale kantakse. Kui miski väga maitseb, võib ettekandjalt ka juurde küsida. Loe edasi Üks vana lugu Küproselt

Kiri koju Iisraelist

(Ilmunud ajakirjas Eesti Naine, september 1999)

Üldiselt on Iisraelis paika pidanud kodunt kaasa võetud eelarvamused. Raha üle oskavad nad tõesti arvet pidada. Juudi mees võib küsida sõbrannalt: „Mida sa tahaksid? Kingi? Hea küll, ma sõidutan su poodi, kust sa saad osta kõige soodsama hinnaga.” Juudi tüdrukud oskavad sellist kingitust hinnata. Lennujaama tax-free kaupluses võib näha, kuidas juudi pere lükkab kahte ostukäru, mis on täis peeneid parfüüme: saab ju odavalt ja neid saab pärast edasi vahendada! Loe edasi Kiri koju Iisraelist

Jätkan Iisraeli teemadel

Kuidas juudid imevett müüvad

(Ilmunud ajalehes Postimees, november 1999)

Juudi anekdoot ütleb, et Jumal pakkus Piibli autoriõigust kolme religiooni esindajaile, kellest pühasõnas juttu on: kristlased ja moslemid võtsid mõtlemisaja, kuid juutide esimene küsimus oli: «Palju maksab? Tasuta?! No ikka võtame.»

Iisraelis teenust ostes küsige alati: «Kas on veel midagi, mis võib minu poolt makstavat summat suurendada?» Ja ärge kirjutage alla lepingule, mida te sõna-sõnalt läbi lugeda ei saa. Mina näiteks läksin pesumaja-triki ohvriks: andsin paar rõivast pessu ja maksin raha ette, järele läksin riietele kolm päeva pärast tähtaega. Selgus, et heebreakeelsele kviitungile allkirja andes olin ma kohustunud maksma soolast viivist iga päeva eest, mis tähtaega ületavad. «Mille eest?!» – «Te hoiustasite meil oma puhtaid riideid, need võtavad meil ju ruumi!» – «Kuid miks te mulle seda punkti ei tutvustanud?» – «Kuid te ju ei küsinud.» Loe edasi Jätkan Iisraeli teemadel

Lugu Palestiina tüdrukutest

See mu lugu ilmus kunagises tüdrukute-ajakirjas Stiina, aastal 2000. Mäletan veel, kuidas ma Jeruusalemma äärelinnas neile koju külla sain. (Sinna viis mind kohalik tuttav, üks meesajakirjanik. Läks muidugi umbes nädal aega lubadusi ja ootamisi, mis mulle toona tundus ilmatu pikk aeg, sest polnud lõunamaise asjaajamisega harjunud…) Ikka veel mäletan seda lõhna ja maitset, aga tagasi minna vist ei oskaks.

Hiilime väravast sisse… Ja satume sisehoovi, mis meenutab prügimäge. Toad on kõrge laega ja imeliku hapuka lõhnaga, määrdunud seintele on kleebitud „Titanicu” filmi plakatid. Kolmes ruumis elavad ema, viis tütart, poiss-pesamuna ja vanim poeg oma naise ja tütrega. On ikka ruumikitsikus! „Meil on ruumi küllalt!” teatab ema Nadia (45). See on keskmine araabia pere. Suurtes on ikka kümme last.
Loe edasi Lugu Palestiina tüdrukutest

“Kas keegi veel mäletab Mariat?”

Ma sorteerin arvutit ja leidsin vanu reisiartikleid,panen neid siia siis jõudumöödaüles.

See on siin osa loost (kõige huvitavam osa), ilmunud “Eesti Naises” augustis 2000 aastal.

 

MARIA PALESTIINAST

Eestist?! Te olete Eestist?”

Naise hääl telefonis tõuseb kiledaks. Ta ei suuda uskuda, Ta räägib segamini vene, inglise ja saksa keeles, enne kui usaldab proovida eesti keelt. Ligi kakskümmend aastat pole ta selles keeles rääkinud.

Kohtumine 41-aastase Maria Sbeihiga on juhus. Kui reisin Iisraeli Araabia-poolel ehk okupeeritud Palestiinas, siis manib kohalik ajakirjanik: „Ühe mu tuttava naine on pärit kusagilt põhjamaalt, mis oli enne Nõukogude Liit.” Niisuguse teabega asun jälgi ajama – ja see on peavõit! Kui ma saan pärast paaripäevast asjaajamist Maria telefoninumbri, siis selgub: „Jah, ma olen Eestist. Ma olen volgasakslane, minu suguvõsa küüditati bEestisse ja hiljem sattusin siia.”

Kohtume tema kahekorruselises suurte rõdudega majas Jeruusalemma lähistel. Köögiseina kaunistab eesti rahvariides puunukk, mälestus perenaise lapsepõlveköögist. Maja ümber on kõrbenud maa ja päikeselõõsk, kaugusest kisendab mošee valjuhääldi „Allahu-akbar” – käes on pärastlõunase palvuse aeg. Loe edasi “Kas keegi veel mäletab Mariat?”

Minu seiklus Bali saarel

Suur tänu Estraveli blogikonkursile, tänu sellele panin öösel vastu tänast oma loo kirja. Järgmisse vooru sellega küll ei pääsenud, aga hea lugeda ja mäletada ikka seda kummalist kogemust…

ELEKTRIGA RAVIV BALIAN

Sellest, mis juhtus, ei ole mul pilte, mida Facebooki albumis teistele jagada ja põnevusest ahhetavaid kommentaare koguda. Äkki seda ei juhtunudki? Aga vahel magama vajudes tuleb see mulle jälle eredalt meelde. Elektrilöök, vibratsioon, valu. Ja ma tunnen ka päris valu oma kaelas, rohkem kui ENNE seda lugu, mis juhtus. Mis see oli, needus, skämm, või pooleli jäänud, või vussi läinud ravi?

…Kui ma teada sain, et meie kampaaniahinnaga ostetud Singapuri-piletite jätkuks sobivad kõige paremini odavad Singapur-Bali piletid, siis teadsin ma kohe ka seda, mida ma seal paradiisisaarel teha tahan. Loomulikult sedasama, mis “Söö. Palveta, Armasta” raamatust pärit (õigemini raamatu autor) Elizabeth Gilbert. Ma tahan minna nõia juurde! Võibolla isegi sellesama raamatu/filmitegelase, hambutu Ketuti juurde, kes, nagu sõber google kiiresti paljastab, on siiani elus keset Bali saart, ukse taga sõna otseses mõttes järjekord uudishimulikke abivajajaid. Loe edasi Minu seiklus Bali saarel

Minu seiklus Indias

Head uut aastat! Taipasin just, et terve jaanuarikuu pole siia blogisse ühtegi märkust teinud. Elu on olnud kiire. Praegu pakin asju, et tulla Eestisse käima… aga enne pistan siia üles kaks kirjutist. Proovisin õnne Estraveli “reisiseikluse” blogikonkursil, aga ei osutunud kummagi seiklusega teise vooru valituks. Lugege siis teie, kes siia, hetkel hõredalt asutatud blogisse satute  😉

India1AGENT II-PI-PII

Toimumispaik: linnake Lõuna-Indias. Mul on näpus paber filmiprodutsendi nime ja tnumbriga. Juures tuttavate käest saadud info, et see mees teeb iga kuu uusi filme ja sageli on mängu vaja ka valgeid inimesi. Loe edasi Minu seiklus Indias

Lisandus tänasele Ekspressile

Tänane “Ekspress” on väga tuumakas, tundub, et meedia meil küll madalseisus pole. Silverskandaali tagamaadest väärt lugu, Andrus Värniku langusest, maha jäänud kartulisaagist jms… Meie kirjastusele rõõmuks oli “Minu Albaania” saanud “nädala raamatuks” ja kiita sõnaga “pärl”. Ja 3 lk pikk reisikirjanduse (surma) lugu ilmus ka ära. Sellega seoses avaldan ma siin blogis oma pikad vastused loo autorile Vahur Afanasjevile. Kogu sellest intervjuust  läks loosse sisse üks lause :). No eks ma juba vastates aimasin, et need vastused tulevad pigem siia blogisse. Istusin Helsinkis raamatumessil ja kirjutasin…

1)     Reisikirjandus sai järsult kogu maailmas popiks. Mis arvad, millest
selline tõus? Eestis on asi loogiline, me olime raudse eesriide taga
ja välismaa oli läbi uurimata, kirjanduslikult katsumata. Lääne
inimesed on aga aastaid vabalt liikunud…

 

Maailm on muutunud nn “globaalseks külaks” alles hiljuti. Ka varem koliti, aga pigem jäädavalt. Mõtlen näiteks tagasi oma abikaasa perekonna lugudele, ta vanaisad tulid Itaaliast USAsse ega läinud tagasi kodumaale mitte kordagi, nad ei õpetanud oma keelt edasi oma lastele ja panid kogu hinge assimileerumisse. Selline tegevus oleks tänapäeva USAs pigem imelik. Möödunud aegadel hekseldasid mööda ilma edasi-tagasi pigem kirjanikud ja kunstnikud, puhkusereise tegid aristokraadid. Massid pigem püsisid paigal. Loe edasi Lisandus tänasele Ekspressile

Mõtisklus: kas globaalküla eestlastele oleks vaja majavahetusvõrgustikku?

Märksõnaks siis nn house swap (kui seda sõna gugeldada, siis näeb veebilehti, kus saab oma kodu mingiks perioodiks teise vastu vahetada). Minuga võttis eilse postituse peale ühendust lausa kolm inimest, mitte ühegi maja/korter meile ei sobiks ning nendel ka pole vaja Viljandisse tulla, aga nad ütlesid kõik sama asja: neil on peas olnud sama idee, aga jube raske on kusagilt infot saada, puudub infovahetuskoht. Üks neist ütles otse, et peaks tegema sellise veebilehe, võrgustiku, kuhu saaksid inimesed infot postitada. Nii paljud (tuhanded) Eesti pered elavad kahe maa vahet ja neil on tühjaks jäävaid kohti ning samas vahel vajadus koha järele. Iseenesest saab sama skeemi kasutada nii puhkusteks kui ka kooliaastaks.
Minul on muude asjade kõrvalt aega nii vähe ega ole ka oskusteavet sellise asja nagu kodulehe (foorumi?) tegemiseks. Aga kas on mõni hästi toimiv foorum, kuhu teie meelest sobiks selline alateema? Äkki www.trip.ee? Ja seda alafoorumit siis väliseestlaste foorumites ka reklaamida? Põhimõtteliselt peaks kokku saama kaks erinevat rühma:
– nn väliseesti pered, kes sooviks mingiks perioodiks Eestisse tulla.
– nn kodu-Eesti pered, kes sooviks mingiks perioodiks välismaale minna.

Ja tegelikult on muidugi raske tõmmata piiri, mis on kodu ja mis välis (nagu me isegi), paljud sooviks olla paindlikult kahe koha vahel, nt kaks aastat ühte ja siis tagasi teisale.
See periood nn majavahetuseks võib olla kas nädal või kolm aastat või mis iganes vahepealne aeg, see kõik on kahe poole omavahelise kokkuleppe küsimus. House swap toimib mujal maailmas (võibolla meenub teile film “The Holiday”, kus Inglismaa neid ja Hollywoodi neid vahetasid talvepuhkuse ajaks oma kodud). Küsimus just, kus saaks infot postitada. Eestlastelt eestlastele.
Kõik arvamused sel teemal teretulnud :).

Loe edasi Mõtisklus: kas globaalküla eestlastele oleks vaja majavahetusvõrgustikku?

Kuhu edasi… majavahetusest

Pühapäev oli imetore. Selg jäi kartulivõtust just parasjagu kangeks, kopsud said metsa- ja maaõhku täis, kotid said õunu ja seeni täis. Kui õhtul autosse istusime, et kaks ja pool tundi Setomaalt Viljandisse loksuda, siis oli süda kuidagi väga rahul. Muidugi, päev otsa 100% õues olnud. Selliseid päevi ei tule ette linnas, ka mitte väikelinnas, vähemasti meil mitte. Miks me küll nii harva Setomaal käime? Ahjah, see kaks ja pool tundi.

Ja järjekordselt sõidame kusagil keset pimedust käänulisel teel, lapsed tagaistmel magamas, ja arutame, mida küll peale hakata tulevikuga. Väga sümboolne. Sõidame pimeduses ja kaardistame erinevaid võimalusi ja vajadusi. Miks võiks Setomaale juurde ehitada ja hakata seal pikemalt-mugavamalt perega olema? Miks võiks Setomaa koha maha müüa (või vastupidi, ei võiks? Sest see on siiski meie ainuke reaalne side tegeliku eluga, lapsed on just siin näinud, kuidas tibud kooruvad, põrsad sirguvad, kartul kasvab jne, kõik see tänu imetoredatele naabritele)? Miks me peaks Viljandisse jääma? Kas Setomaal on vähem (või rohkem?) meile sobivat kultuuri kui Viljandis? Kas me saaks hakkama Setomaal elades ja lapsi Rosma waldorfkooli sõidutades ja kas see igapäevane sõit oleks meie põhimõtetega kokkuklappiv? Kas me peaks kolima mõneks ajaks USAsse, et lastele inglise keel ja vanavanematega suhe tagada? Kuidas me ikka nende Eesti talvedega hakkama saame, kas harjume? Kas saaks elada pool aastat Eestis (Viljandis või Setomaal?) ja pool aastat ee… Indias, Goas, inglisekeelse waldorfkooli külje all? Või saaks ka USAs elada poole aasta kaupa? Kuidas oma ellu merd tuua, see ju veel ka. Nii et vahepeal ronib ka Pärnu kaardile neis jutuajamistes. Loe edasi Kuhu edasi… majavahetusest

Banaane ja metsaneegreid*

…banaane saab süüa, küpsetatult ja maapähklivõiga, metsaneegreid näeb piltidel ja kuuleb lugudes, mida räägib “Minu Suriname” autor Liina Org. Mina esitan vahele küsimusi, et Liinal põnevam rääkida oleks, aga tegelikult võivad kõik vahele küsida.

Ja RAAMATU ESITLUS on homme, 18. juulil kell 18 Viru Keskuse Rahva Raamatu poes.

* On ju imelik, kasutada sellist sõna? See tähistab Aafrikast toodud orjasid, kes põgenesid suhkruristandustest ja mujalt raske töö pealt ära džunglitesse ja seal oma salajased kõlad moodustasid. Nüüd on sellistes isoleeritud külades rohkem autentset Aafrika kultuuri kui paljudes päris-Aafrika külades.

Muide, kas teie ka arvasite, et Suriname asub mustal mandril? Tegelikult hoopis Lõuna-Ameerikas, üks naaber nt Brasiilia.

 

Kirjastuse sünnipäev, jutuvõistlus, viktoriin ja loosime 1000-eurose reisi…

Armas blogilugeja, kui sa siitsamast vasakult veerust arhiivist viis aastat tagasi märtsi- või aprillikuu lahti võtad,  siis leiad minu postitusi sellest, kuidas ma otsustasin põlve otsas enda kirjastuse teha. Oleksin võinud selle tegelikult ka märtsikuus ära registreerida, aga keegi soovitas uus firma teha kasvaval kuul ja nii ma siis ootasin… Ja 4. aprillil 2007 registreerisingi ära, Petrone Print, alguses väikese enda ja heal juhul mõne sõbra kirjastamiseks mõeldud kirjastus.

Nüüd siis on käes viies sünnipäev.  Ja sel puhul otsustasime teha  kingitusi lugejatele!

Esiteks, soovitan vaadata meie kirjastuse kodulehele www.petroneprint.ee/reis. Seal on “Minu…” sarja autorite kokku pandud viktoriin huvitavate teemade kohta meie raamatutes. Õigesti vastanute vahel loosime välja 1000 euro suuruse reisikinkekaardi, nii et ühel lugejal on võimalik minna avastama oma valitud maad või merd…

Teiseks, kaege seda. Koostöös Delfi Naistelehega oleme käima lükanud jutuvõistluse, mille pealkirjaks on „Minu…”. Ootame teie meeldejäävaid, põnevaid, üllatavaid ja ootamatuid reisilugusid. Igale Delfi Naistelehes avaldatud loole on auhinnaks vabalt valitud raamat “Minu…”sarjast, lugejate lemmikloo autor saab lisaks kruiisi Stockholmi.

Nii et head maailma avastamist! PS. Viktoriini küsimused panin mina kokku, idée ka minult, ja ma huviga ootaks tagasisidet neil, kes vastavad. Kas on väga raske, kas mõni küsimus on enesest mõistetavalt lihtne, mi soli selline asi, mis raamatust kindlalt meelde oli jäänud, aga mis üllatas.

Kihnust, Norrast, Liibanonist

Olime paar päeva Kihnu saarel. See oli varahommikul, 22. juuli esimestel tundidel, kui Justin võpatas ja mingit õudusunenäo ajel  istuli kargas.

Hiljem rääkisime sellest. “Kas sa ei kuulnud mingit kummalist pauku?” küsis ta. “Nagu oleks laskmiseks läinud.”

Mina ei olnud midagi kuulnud.

Justin edasi: “Ja ma hakkasin mõtlema, et mis me teeksime, kui siia saarele mingi hull inimene püssiga tuleks. Siin ei ole ju ühtegi politseinikku. Vaata, kui väike see saar on. Mis me teeksime?”

Sinnapaika see jäi, tegelikult oli ta õudukas täiesti konkreetselt inspireeritud eelmise päeva infovoost, kui me esiteks olime kohalikega juttu ajades pihta saanud, et Kihnu saarel puudub politsei (“Kui midagi juhtub, siis tuleb kiirpaadiga poole tunni jooksul Pärnust… aga tänu sellele korraldusele õpivad meil kõik juba lapsest peale autoga sõitma, nagunii ju keegi lubasid ei kontrolli…”) ja olime ka pihta saanud, kui väike see saar ikkagi on (Laenutasime rattad ja hakkasime väntama ja olimegi juba teises otsas kohal).

Loe edasi Kihnust, Norrast, Liibanonist

Kas keegi soovib majutada välismaa noort

Edastan, nagu mitmel aastal varemgi, selle organisatsiooni üleskutse. Mõelge, kusagil üle planeedi tuksuvad need noored ootusärevused südamed :), nad ootavad uudiseid oma “Eesti pere” kohta. Mis iganes põhjusel, aga nad on valinud endale aastaseks õppekohaks Eesti kõigiteiste maailma maade hulgast. Mina olen selle üle igatahes väga uhke ja tahaks sellise valiku peale vastu kajada küll “Jaa, tulge!”, kui meil mitte omal pesa lapsi täis hetkel poleks ja üks veel juurde tulemas 🙂

Minu meelest on see väga mõnus võimalus eriti neile peredele, kel oma lapsed kusagile õppima ära läinud, pesa järgmisel õppeaastal niiöelda tühjavõitu. Või ei olegi oma lapsi olnud (veel, või mis iganes), või tahaks oma lapsele sotsialiseerumiskogemust võimaldada ja välismaa koju kätte tuua… Mäletan, kui kunagi tegin YFU-st lugu, siis sain aimu, et nad on avatud erinevate peretüüpide jaoks.

Igatahes YFU üleskutse on järgmine (seda võib ka edasi levitada):  Loe edasi Kas keegi soovib majutada välismaa noort

Indiast tagasi

Ma ei hakka pikalt siia kirjutama. Mitme päeviku jagu on juttu neist kahest rahulikust, ent samas intensiivsest nädalast, ja sellest tuleb mu reisiromaani üks kiht. (Illustratsiooniks siia pilt, millest võibolla saab reisiromaani kaas… “Kas süda on ümmargune?”, 3. osa, tegevus peamiselt Indias läbi aastate.)

Panen ilmselt täna-homme Facebookis ka pildid koos kommentaaridega üles ja kuna mu Facebooki fotokülg on kõigile avatud, siis võite seal vaadata.

Loe edasi Indiast tagasi

Kuidas see keskeakriis tuleb?

Kuidas see keskeakriis tuleb?

Kas see on nii, et sa tunnetad kogu aeg suure muutuse eelhingust ja sa ei saa aru, kas see muutus on tulemas kogu maailmas või sinus eneses, või, kolmanda võimalusena, hakkad sa lihtsalt hulluks minema.

Koorem on liiga suur. Ma ei taha Ameerikasse kuuluda, aga siin ma jälle olen. Ja ma ei taha, et Eesti lehelugejad arvaks, et neil on õigus minule. Mitte kellelgi ei ole õigust minule, peale mu enda kahe lapse, ja nemadki peaks hakkama oma emast eemalduma elu loomuliku ringkäiguna. Seni aga tundub, et kõik mu ümber aina tahavad minult midagi, aga minu sees aina kasvab teadmine tulevast suurest muutusest, kus ma lõikan ennast sellest pildist välja. Loe edasi Kuidas see keskeakriis tuleb?