Elust kirju: Epp Petrone ajaveeb

Archive for the ‘maailm’ Category

Tänane “Ekspress” on väga tuumakas, tundub, et meedia meil küll madalseisus pole. Silverskandaali tagamaadest väärt lugu, Andrus Värniku langusest, maha jäänud kartulisaagist jms… Meie kirjastusele rõõmuks oli “Minu Albaania” saanud “nädala raamatuks” ja kiita sõnaga “pärl”. Ja 3 lk pikk reisikirjanduse (surma) lugu ilmus ka ära. Sellega seoses avaldan ma siin blogis oma pikad vastused loo autorile Vahur Afanasjevile. Kogu sellest intervjuust  läks loosse sisse üks lause . No eks ma juba vastates aimasin, et need vastused tulevad pigem siia blogisse. Istusin Helsinkis raamatumessil ja kirjutasin…

1)     Reisikirjandus sai järsult kogu maailmas popiks. Mis arvad, millest
selline tõus? Eestis on asi loogiline, me olime raudse eesriide taga
ja välismaa oli läbi uurimata, kirjanduslikult katsumata. Lääne
inimesed on aga aastaid vabalt liikunud…

Maailm on muutunud nn “globaalseks külaks” alles hiljuti. Ka varem koliti, aga pigem jäädavalt. Mõtlen näiteks tagasi oma abikaasa perekonna lugudele, ta vanaisad tulid Itaaliast USAsse ega läinud tagasi kodumaale mitte kordagi, nad ei õpetanud oma keelt edasi oma lastele ja panid kogu hinge assimileerumisse. Selline tegevus oleks tänapäeva USAs pigem imelik. Möödunud aegadel hekseldasid mööda ilma edasi-tagasi pigem kirjanikud ja kunstnikud, puhkusereise tegid aristokraadid. Massid pigem püsisid paigal. Read the rest of this entry »

Märksõnaks siis nn house swap (kui seda sõna gugeldada, siis näeb veebilehti, kus saab oma kodu mingiks perioodiks teise vastu vahetada). Minuga võttis eilse postituse peale ühendust lausa kolm inimest, mitte ühegi maja/korter meile ei sobiks ning nendel ka pole vaja Viljandisse tulla, aga nad ütlesid kõik sama asja: neil on peas olnud sama idee, aga jube raske on kusagilt infot saada, puudub infovahetuskoht. Üks neist ütles otse, et peaks tegema sellise veebilehe, võrgustiku, kuhu saaksid inimesed infot postitada. Nii paljud (tuhanded) Eesti pered elavad kahe maa vahet ja neil on tühjaks jäävaid kohti ning samas vahel vajadus koha järele. Iseenesest saab sama skeemi kasutada nii puhkusteks kui ka kooliaastaks.
Minul on muude asjade kõrvalt aega nii vähe ega ole ka oskusteavet sellise asja nagu kodulehe (foorumi?) tegemiseks. Aga kas on mõni hästi toimiv foorum, kuhu teie meelest sobiks selline alateema? Äkki www.trip.ee? Ja seda alafoorumit siis väliseestlaste foorumites ka reklaamida? Põhimõtteliselt peaks kokku saama kaks erinevat rühma:
- nn väliseesti pered, kes sooviks mingiks perioodiks Eestisse tulla.
- nn kodu-Eesti pered, kes sooviks mingiks perioodiks välismaale minna.

Ja tegelikult on muidugi raske tõmmata piiri, mis on kodu ja mis välis (nagu me isegi), paljud sooviks olla paindlikult kahe koha vahel, nt kaks aastat ühte ja siis tagasi teisale.
See periood nn majavahetuseks võib olla kas nädal või kolm aastat või mis iganes vahepealne aeg, see kõik on kahe poole omavahelise kokkuleppe küsimus. House swap toimib mujal maailmas (võibolla meenub teile film “The Holiday”, kus Inglismaa neid ja Hollywoodi neid vahetasid talvepuhkuse ajaks oma kodud). Küsimus just, kus saaks infot postitada. Eestlastelt eestlastele.
Kõik arvamused sel teemal teretulnud .

Read the rest of this entry »

Pühapäev oli imetore. Selg jäi kartulivõtust just parasjagu kangeks, kopsud said metsa- ja maaõhku täis, kotid said õunu ja seeni täis. Kui õhtul autosse istusime, et kaks ja pool tundi Setomaalt Viljandisse loksuda, siis oli süda kuidagi väga rahul. Muidugi, päev otsa 100% õues olnud. Selliseid päevi ei tule ette linnas, ka mitte väikelinnas, vähemasti meil mitte. Miks me küll nii harva Setomaal käime? Ahjah, see kaks ja pool tundi.

Ja järjekordselt sõidame kusagil keset pimedust käänulisel teel, lapsed tagaistmel magamas, ja arutame, mida küll peale hakata tulevikuga. Väga sümboolne. Sõidame pimeduses ja kaardistame erinevaid võimalusi ja vajadusi. Miks võiks Setomaale juurde ehitada ja hakata seal pikemalt-mugavamalt perega olema? Miks võiks Setomaa koha maha müüa (või vastupidi, ei võiks? Sest see on siiski meie ainuke reaalne side tegeliku eluga, lapsed on just siin näinud, kuidas tibud kooruvad, põrsad sirguvad, kartul kasvab jne, kõik see tänu imetoredatele naabritele)? Miks me peaks Viljandisse jääma? Kas Setomaal on vähem (või rohkem?) meile sobivat kultuuri kui Viljandis? Kas me saaks hakkama Setomaal elades ja lapsi Rosma waldorfkooli sõidutades ja kas see igapäevane sõit oleks meie põhimõtetega kokkuklappiv? Kas me peaks kolima mõneks ajaks USAsse, et lastele inglise keel ja vanavanematega suhe tagada? Kuidas me ikka nende Eesti talvedega hakkama saame, kas harjume? Kas saaks elada pool aastat Eestis (Viljandis või Setomaal?) ja pool aastat ee… Indias, Goas, inglisekeelse waldorfkooli külje all? Või saaks ka USAs elada poole aasta kaupa? Kuidas oma ellu merd tuua, see ju veel ka. Nii et vahepeal ronib ka Pärnu kaardile neis jutuajamistes. Read the rest of this entry »

…banaane saab süüa, küpsetatult ja maapähklivõiga, metsaneegreid näeb piltidel ja kuuleb lugudes, mida räägib “Minu Suriname” autor Liina Org. Mina esitan vahele küsimusi, et Liinal põnevam rääkida oleks, aga tegelikult võivad kõik vahele küsida.

Ja RAAMATU ESITLUS on homme, 18. juulil kell 18 Viru Keskuse Rahva Raamatu poes.

* On ju imelik, kasutada sellist sõna? See tähistab Aafrikast toodud orjasid, kes põgenesid suhkruristandustest ja mujalt raske töö pealt ära džunglitesse ja seal oma salajased kõlad moodustasid. Nüüd on sellistes isoleeritud külades rohkem autentset Aafrika kultuuri kui paljudes päris-Aafrika külades.

Muide, kas teie ka arvasite, et Suriname asub mustal mandril? Tegelikult hoopis Lõuna-Ameerikas, üks naaber nt Brasiilia.

Edastan otsingu: YFU otsib peresid ka sel aastal. Põhimõtted samad mis varem, võite lugeda mu postitusi näiteks siin ja siin. Sel aastal on noored tulemas Euroopast, Lõuna-Ameerikast, Austraaliast, Aasiast ning ka Uus-Meremaalt.
Ja kontakt: 7 305 964
E-mail. diina@yfu.ee
www.yfu.ee

Armas blogilugeja, kui sa siitsamast vasakult veerust arhiivist viis aastat tagasi märtsi- või aprillikuu lahti võtad,  siis leiad minu postitusi sellest, kuidas ma otsustasin põlve otsas enda kirjastuse teha. Oleksin võinud selle tegelikult ka märtsikuus ära registreerida, aga keegi soovitas uus firma teha kasvaval kuul ja nii ma siis ootasin… Ja 4. aprillil 2007 registreerisingi ära, Petrone Print, alguses väikese enda ja heal juhul mõne sõbra kirjastamiseks mõeldud kirjastus.

Nüüd siis on käes viies sünnipäev.  Ja sel puhul otsustasime teha  kingitusi lugejatele!

Esiteks, soovitan vaadata meie kirjastuse kodulehele www.petroneprint.ee/reis. Seal on “Minu…” sarja autorite kokku pandud viktoriin huvitavate teemade kohta meie raamatutes. Õigesti vastanute vahel loosime välja 1000 euro suuruse reisikinkekaardi, nii et ühel lugejal on võimalik minna avastama oma valitud maad või merd…

Teiseks, kaege seda. Koostöös Delfi Naistelehega oleme käima lükanud jutuvõistluse, mille pealkirjaks on „Minu…”. Ootame teie meeldejäävaid, põnevaid, üllatavaid ja ootamatuid reisilugusid. Igale Delfi Naistelehes avaldatud loole on auhinnaks vabalt valitud raamat “Minu…”sarjast, lugejate lemmikloo autor saab lisaks kruiisi Stockholmi.

Nii et head maailma avastamist! PS. Viktoriini küsimused panin mina kokku, idée ka minult, ja ma huviga ootaks tagasisidet neil, kes vastavad. Kas on väga raske, kas mõni küsimus on enesest mõistetavalt lihtne, mi soli selline asi, mis raamatust kindlalt meelde oli jäänud, aga mis üllatas.

Olime paar päeva Kihnu saarel. See oli varahommikul, 22. juuli esimestel tundidel, kui Justin võpatas ja mingit õudusunenäo ajel  istuli kargas.

Hiljem rääkisime sellest. “Kas sa ei kuulnud mingit kummalist pauku?” küsis ta. “Nagu oleks laskmiseks läinud.”

Mina ei olnud midagi kuulnud.

Justin edasi: “Ja ma hakkasin mõtlema, et mis me teeksime, kui siia saarele mingi hull inimene püssiga tuleks. Siin ei ole ju ühtegi politseinikku. Vaata, kui väike see saar on. Mis me teeksime?”

Sinnapaika see jäi, tegelikult oli ta õudukas täiesti konkreetselt inspireeritud eelmise päeva infovoost, kui me esiteks olime kohalikega juttu ajades pihta saanud, et Kihnu saarel puudub politsei (“Kui midagi juhtub, siis tuleb kiirpaadiga poole tunni jooksul Pärnust… aga tänu sellele korraldusele õpivad meil kõik juba lapsest peale autoga sõitma, nagunii ju keegi lubasid ei kontrolli…”) ja olime ka pihta saanud, kui väike see saar ikkagi on (Laenutasime rattad ja hakkasime väntama ja olimegi juba teises otsas kohal).

Read the rest of this entry »

Edastan, nagu mitmel aastal varemgi, selle organisatsiooni üleskutse. Mõelge, kusagil üle planeedi tuksuvad need noored ootusärevused südamed , nad ootavad uudiseid oma “Eesti pere” kohta. Mis iganes põhjusel, aga nad on valinud endale aastaseks õppekohaks Eesti kõigiteiste maailma maade hulgast. Mina olen selle üle igatahes väga uhke ja tahaks sellise valiku peale vastu kajada küll “Jaa, tulge!”, kui meil mitte omal pesa lapsi täis hetkel poleks ja üks veel juurde tulemas

Minu meelest on see väga mõnus võimalus eriti neile peredele, kel oma lapsed kusagile õppima ära läinud, pesa järgmisel õppeaastal niiöelda tühjavõitu. Või ei olegi oma lapsi olnud (veel, või mis iganes), või tahaks oma lapsele sotsialiseerumiskogemust võimaldada ja välismaa koju kätte tuua… Mäletan, kui kunagi tegin YFU-st lugu, siis sain aimu, et nad on avatud erinevate peretüüpide jaoks.

Igatahes YFU üleskutse on järgmine (seda võib ka edasi levitada):  Read the rest of this entry »

Ma ei hakka pikalt siia kirjutama. Mitme päeviku jagu on juttu neist kahest rahulikust, ent samas intensiivsest nädalast, ja sellest tuleb mu reisiromaani üks kiht. (Illustratsiooniks siia pilt, millest võibolla saab reisiromaani kaas… “Kas süda on ümmargune?”, 3. osa, tegevus peamiselt Indias läbi aastate.)

Panen ilmselt täna-homme Facebookis ka pildid koos kommentaaridega üles ja kuna mu Facebooki fotokülg on kõigile avatud, siis võite seal vaadata.

Read the rest of this entry »

Kuidas see keskeakriis tuleb?

Kas see on nii, et sa tunnetad kogu aeg suure muutuse eelhingust ja sa ei saa aru, kas see muutus on tulemas kogu maailmas või sinus eneses, või, kolmanda võimalusena, hakkad sa lihtsalt hulluks minema.

Koorem on liiga suur. Ma ei taha Ameerikasse kuuluda, aga siin ma jälle olen. Ja ma ei taha, et Eesti lehelugejad arvaks, et neil on õigus minule. Mitte kellelgi ei ole õigust minule, peale mu enda kahe lapse, ja nemadki peaks hakkama oma emast eemalduma elu loomuliku ringkäiguna. Seni aga tundub, et kõik mu ümber aina tahavad minult midagi, aga minu sees aina kasvab teadmine tulevast suurest muutusest, kus ma lõikan ennast sellest pildist välja. Read the rest of this entry »

Armsad tartlastest blogilugejad, täna saabub kaugelt saarelt teie linna “Minu Islandi” autor Tarvo Nõmm, kes raamatu ühe peategelase, tütar Roosiga koos näitavad seinale pilte ja räägivad jutte Islandist. Täna, teisip, kell 18.00 Tartu Linnaraamatukogus Kompanii tn, neljandal korrusel.
Panen siia ka lingi, ma tegin Tarvost ja ta perest hiljuti ühe portreeloo: siin.

Selline kursus on algamas ja 2-3 inimest veel juurde vaja:
http://www.rahvaylikool.ee/study/1/83/267
Itaalia suhtluskeel algtasemele, 17.05-10.06.2010
EKN 17.00-18.30
Pepleri 4, Tartu.
Kui on huvi, meilige mairi@rahvaylikool.ee.

Oli tore.

Esimesel õhtul oli minu esimene silmast silma kohtumine Kätliniga (“Minu Maroko” autoriga) ja siis asusime kohe rahvaga kohtuma . Kätliniga oli mul juba enamvähem esimestest meilidest-helistamistest saadik selline tunne, nagu ta oleks vana sõber, ja ega silmast silma nägemine seda tunnet muutnud.

Rääkisin siis alguseks jälle sellest, kuidas see “minu”-sari alguse sai, esimest korda tundsin ära, et hakkan ennast kordama. Mõtlesin, et tulevikus võiks (järgmisel nädalal Viljandimaal) kohe inimestel küsimusi esitada lasta. Ma ei tea, kuidas teised teevad neid lugejatega kohtumisi, mina olen selles suhtes rutiinivastane inimene, et tahaks, et iga uus kohtumine oleks ka minu enda jaoks UUS. Mida teie siin täna küsite, mida te teada tahate, mida koos arutama hakkame?

Ja edasi läks meil siis Kätliniga jutuks. See oli meile mõlemale uus, tekkis mõnus küsimuste-vastuste sünergia, lisaks siis fotode energia. Mõned mu küsimused olid kodus varem välja mõeldud, sest tahtsin neile tõesti vastuseid saada, näiteks… Read the rest of this entry »

Kirjastus Petrone Print esitleb raamatut „Minu Kolumbia. Lend papagoi nokal.“ kolmapäeval 21. aprillil kell 20, Tallinnas Cubanita Live Cafe’s (Narva mnt. 5, Foorumi keskuses) ja reedel 23. aprillil kell 19 Tartus Genialistide Klubis (Lai 37 taga).

Raamatu autori Ave Ungroga vestleb Tallinnas Kolumbiast, Ladina-Ameerika elust-olust ja raamatu sünniloost SA Tallinn 2011 juht Mikko Fritze ja Tartus autori nimekaim Ave Anniste, kes on samuti mõnda aega Kolumbias elanud.

Kirjastuse Petrone Print populaarne „Minu…“ sari on jõudnud järjega Kolumbiasse. Raamatu autor Ave Ungro läks Kolumbiasse plaaniga õpetada kuus kuud ühes katoliiklikus keskkoolis inglise keelt. Saatuse tahtel jäi ta sinna maale aga kaheks ja pooleks aastaks, elas kahes linnas, töötas ka tõlgina ning korraldas Eesti filmi päevi Kolumbias. Ave ise kirjutab „oma Kolumbiast“ järgnevalt: „Elasin sellel maal läbi oma elu suurimad rõõmud ja valud, mis on nii hullupööra minu sees, et ma võib-olla „ei saagi Kolumbiast üle“. Ühest küljest oli ju palju valusat, mida ei tahaks mäletada, samas valdab mind tunne, et ilma nende mälestusteta oleksin palju vaesem inimene. Ma armastan Kolumbiat väga. Aga kui päris aus olla, siis see on armastuse ja vihkamise suhe…“ Millised on need sügavalt isiklikud põhjused, mis annavad alust Avele seda maad vihata, mis pani teda Kolumbiat armastama ning miks on raamatu alapealkiri „Lend papagoi nokal“ – need on vaid mõned küsimustest, millele huvilised vestlusõhtul autoriga vastuse leiavad.

Vestluse vahepaladeks näitab autor videoklippe ja fotosid Kolumbiast.

Loe raamatust lähemalt siit: http://petroneprint.ee/minu_kolumbia.php

PS Märge Epu poolt – kas te seda teate, et Petrone Printi fännidele on Facebookis kood, nii et saab raamatu e-poest odavamalt (125 krooniga).

Singapur… see on üks koht, mille suhtes on mul alati olnud tunne, et võibolla satun sinna kunagi elama mõneks ajaks. See ei ole mitte ideaalne koht (mitte nagu valgerannaline unistustesaar, vt Pualu Besar), aga lihtsalt on sees millegipärast teadmine: vaat see koht võib olla saatuses sees. Aga võibolla hoopiski on see kunagi mu eelmises elus olnud sees? Mis iganes. Kas teie tunnete mõne koha niimoodi ära? See ei ole meeldimise-mittemeeldimise skaala, see on midagi muud.

Singapur. Unikaalne koht. Hiiumaa suurune saar, mis on igast otsast Aasia, ainult et – uskumatu -  puhas! Kes Aasias käinud, saab aru, miks Singapuri puhtuse üle imestada . Siin linnas ei tohi prahti  maha pilduda, selle eest võib saada trahvi. Meie oleksime peaaegu trahvi saanud ühes olukorras (sellest täpsemalt mu raamatus) ja pärast seda liikusin ma kogu aeg teatud hirmuvärinaga ringi. Näiteks sattusin poodi kotiga kaasa võtma pluusi, mille eelmisel päeval olin ostnud – ja küll ma siis kartsin, et äkki jään vahele! Täiesti irratsionaalne hirm. Aga kuna poes on igal pool sildid, et varguse eest läheb viieks aastaks vangi, siis mis seal imestada, et see mul meeles kummitas… Jäätisepaberi mahaviskamise eest võib saada näiteks 1000 dollarit trahvi. Nätsu riiki sisse tuua ei tohi, ees ootab hiigeltrahv, kui see sul kogemata kotipõhjas on ja piirivalvele vahele jääd, samamoodi ei tohi nätsu tervel maal omada ega närida, ja narkootikumide omamise eest on surmanuhtlus… Read the rest of this entry »

Bangkokist läksime edasi Singapuri kaudu Pulau Besarile, see on saar Malaisia rannikul, kus toimub igal aastal Skandinaavia Robinsonide filmimine, õigemini ühel pool saart on filmimine ja teisel pool on produktsioonimeeskonna elamine. Korraga elasid meie produktsioonikülas Norra, Taani, Läti, Leedu ja Eesti Robinsonitegijate meeskonnad (peagi olid saabumas ka rootslased), ning ümbruskaudsetel saartel “pidasime” siis oma Robinsone, mängides mänge, mis balansseerisid sageli eetika piirimail. Nagu ma tagantjärgi aru saan.

See saar, need viis kirjutamispäeva seal olid minu jaoks reisi tipp. Me olime seal peaagu üksi, sest võttehooaeg algab aprillis ja seni on see avatud tavalistele turistidele, aga turistihooaegki algab märtsis. Meie jõudsime märtsi esimestel päevadel, niisiis täpselt hooaja alguses, ja nii suhtlesime mitte tursitidega, vaid hoopis kohaliku külarahvaga. Valge rannaga liivad, dzhungel, bangalod, mitte ühtegi autot ega teed, see on midagi nii ilusat ja ürgset, ma igatsen selle järele praegu neid ridu kirjutades. Kui peaksin terve ülejäänud elu sel saarel veetma, siis ma ei kurdakski väga . Aga sellest kõigest ma rohkem ei kirjutagi, sest sellest tuleb ju raamat – “Kas süda on ümmargune? 2. osa”. Tegevus toimub Robinsonisaarel aastal 2001 ja aastal 2010.

Heake küll, tõstan tempot ja panen  kirja Bangkoki muljeid. Kõigepealt olime kaks ööd ehk nädalavahetuse Mai Loogi juures ja siis kolm ööd hotellis, samal ajal kui Justin Bangkoki vingeid naisteadlasi intervjueeris. Märksõnu…

- Kui head värsked puuviljad! Mangoploomid, mmm… Ja kui hea toit. Samas ma ei julgenud Tai vürtsikaid toite proovida rohkem kui keeleotsaga, sest ma pole tai vürtsidega harjunud. India toite saan küll süüa. Maitsenäsasid tuleb vaiskelt harjutada. Aga ka need “lastetoidud” nagu riis pähklitega on Tais imehead.

- Keha. Me ei läinud massaazhisalongidesse, neid oli küll igal sammul, aga mina olin ju lastehoidja funktsioonis. Ainus, mida proovisin, koos tüdrukutega, oli jalamassaazh näljaste kalade poolt. Ühes kohas suutsin ma selle kenasti välja kannatada, kuigi sõrmenukid olin küll katki hammustanud pärast (kõdi!), aga teises kohas kaks päeva hiljem ma lihtsalt ei suutnud oma jalgu kalade sees hoida. Kalad olid suuremad, tugevamad ja vist ka näljasemad. Tõmbasin jalad välja ja üks veel rippus mul varba otsas nagu kaan! Huuh. Kahju oli neist, oleks tahtnud neile veel süüa anda küll, aga mis teha, kui mu instinktid seda välja ei kannatanud. Teoreetiliselt peaks need kalakesed küll vaid surnud nahakihid ära sööma ja alles jäävad nagu pehmed beebijalad. Read the rest of this entry »

Meie reisist on just nii palju möödas, et täna veel mäletan ja suudan seda kirja panna…

Ööpäevane (tegelikult veidi pikem, umbes 30tunnine) peatus Istanbulis sai tehtud meie reisiagendi Kristeri soovitusel – et seal on nii tore. Kahjuks unustas ta mainida, et Istanbulis on külm, ja meie unustasime  ise ilmateadet kontrollida. Saatsime kavalalt kõik oma talveriided suure koti ees juba Bangkokki ja nii algas meie esimene ja ainus hommik Istanbulis sellega, et ostsime lõdisedes endale kusagilt maa-aluselt turult riideid! Õnneks olid meil kohalikud Türgi-eestlannad abiks kauplemas.

Sain esimest korda pihta, et mul on vist nüüd kogu maailmas eestlastest sõbrad-seenevõrgustik. Olin juba enne kokku leppinud Reelikaga (kes tahab kirjutada raamatut “Minu Istanbul”) ning Kertuga (kes on meie laste blogi fänn), plaanisin ühega kohtuda õhtul ja teisega hommikul, aga selgus, et nad on parimad sõbrannad. Üks elab küll Euroopas ja teine Aasias, vahepeal on ju Bosporuse väin. Selle väina peal me siis seilasimegi. Kertu ja Reelika olid head giidid ja head jutuvestjad. Elasin kaasa nende elule: see tundus olevat luksuslik, aga teatud mõttes üksildane. Nad ei kuulu türgi naiste hulka, ja nad ei kuulu enam ka Euroopa/Eesti naiste hulka, saavad mõlemalt poolt eelarvamusi tunda. Aga hea, et nad on olema teineteise jaoks, üksi oleks palju raskem. Read the rest of this entry »

18. märtsil kell 18.00 kutsume kõiki Tartu Linnaraamatukogu ülakorruse saali (Kompanii 3/5) kohtuma „Minu Itaalia” autori Kristiina Praakliga! Vestlusõhtu juhatab sisse meie kirjastuse esindaja ja raamatu “Minu Eesti” autor Justin Petrone, kes on päritolult enamjaolt itaallane.

Kristiina näitab slaide ja räägib, milline on tema Itaalia, ning mis on see, mis teda ikka ja jälle Saapasääremaale tagasi tõmbab.

See on teine üritus linnaraamatukogu ja kirjastuse Petrone Print lugemisaasta kohtumisõhtute sarjast. Rohkem infot saab telefonil 736 1396 või aadressil dagmar@petroneprint.ee

Kohtumisõhtul saab osta ka sõbrahinnaga raamatuid!

“Minu Nepaali” vestlusõhtu Tallinnas!
Tuesday, March 16, 2010
Time: 5:00pm – 7:00pm
Location: Estonia pst 8

“Minu Nepaali” vestlusõhtu Tallinna Keskraamatukogus

16. märtsil kell 17 on Tallinna Keskraamatukogus külas kirjastuse Petrone Print autorid Epp Petrone (“Minu Ameerika 1” ja “Minu Ameerika 2”) ja Kaia-Kaire Hunt (“Minu Nepaal”). Read the rest of this entry »