Archive for the ‘maailm’ Category
Kes sooviks pere liikmeks võtta välismaa-last
mai 21st, 2012 | 
Author: Edastan otsingu: YFU otsib peresid ka sel aastal. Põhimõtted samad mis varem, võite lugeda mu postitusi näiteks siin ja siin. Sel aastal on noored tulemas Euroopast, Lõuna-Ameerikast, Austraaliast, Aasiast ning ka Uus-Meremaalt.
Ja kontakt: 7 305 964
E-mail. diina@yfu.ee
www.yfu.ee
Posted in 
Kirjastuse sünnipäev, jutuvõistlus, viktoriin ja loosime 1000-eurose reisi…
Armas blogilugeja, kui sa siitsamast vasakult veerust arhiivist viis aastat tagasi märtsi- või aprillikuu lahti võtad, siis leiad minu postitusi sellest, kuidas ma otsustasin põlve otsas enda kirjastuse teha. Oleksin võinud selle tegelikult ka märtsikuus ära registreerida, aga keegi soovitas uus firma teha kasvaval kuul ja nii ma siis ootasin… Ja 4. aprillil 2007 registreerisingi ära, Petrone Print, alguses väikese enda ja heal juhul mõne sõbra kirjastamiseks mõeldud kirjastus.
Nüüd siis on käes viies sünnipäev. Ja sel puhul otsustasime teha kingitusi lugejatele!
Esiteks, soovitan vaadata meie kirjastuse kodulehele www.petroneprint.ee/reis. Seal on “Minu…” sarja autorite kokku pandud viktoriin huvitavate teemade kohta meie raamatutes. Õigesti vastanute vahel loosime välja 1000 euro suuruse reisikinkekaardi, nii et ühel lugejal on võimalik minna avastama oma valitud maad või merd…
Teiseks, kaege seda. Koostöös Delfi Naistelehega oleme käima lükanud jutuvõistluse, mille pealkirjaks on „Minu…”. Ootame teie meeldejäävaid, põnevaid, üllatavaid ja ootamatuid reisilugusid. Igale Delfi Naistelehes avaldatud loole on auhinnaks vabalt valitud raamat “Minu…”sarjast, lugejate lemmikloo autor saab lisaks kruiisi Stockholmi.
Nii et head maailma avastamist! PS. Viktoriini küsimused panin mina kokku, idée ka minult, ja ma huviga ootaks tagasisidet neil, kes vastavad. Kas on väga raske, kas mõni küsimus on enesest mõistetavalt lihtne, mi soli selline asi, mis raamatust kindlalt meelde oli jäänud, aga mis üllatas.
Kihnust, Norrast, Liibanonist
Olime paar päeva Kihnu saarel. See oli varahommikul, 22. juuli esimestel tundidel, kui Justin võpatas ja mingit õudusunenäo ajel istuli kargas.
Hiljem rääkisime sellest. “Kas sa ei kuulnud mingit kummalist pauku?” küsis ta. “Nagu oleks laskmiseks läinud.”
Mina ei olnud midagi kuulnud.
Justin edasi: “Ja ma hakkasin mõtlema, et mis me teeksime, kui siia saarele mingi hull inimene püssiga tuleks. Siin ei ole ju ühtegi politseinikku. Vaata, kui väike see saar on. Mis me teeksime?”
Sinnapaika see jäi, tegelikult oli ta õudukas täiesti konkreetselt inspireeritud eelmise päeva infovoost, kui me esiteks olime kohalikega juttu ajades pihta saanud, et Kihnu saarel puudub politsei (“Kui midagi juhtub, siis tuleb kiirpaadiga poole tunni jooksul Pärnust… aga tänu sellele korraldusele õpivad meil kõik juba lapsest peale autoga sõitma, nagunii ju keegi lubasid ei kontrolli…”) ja olime ka pihta saanud, kui väike see saar ikkagi on (Laenutasime rattad ja hakkasime väntama ja olimegi juba teises otsas kohal).
Kas keegi soovib majutada välismaa noort
Edastan, nagu mitmel aastal varemgi, selle organisatsiooni üleskutse. Mõelge, kusagil üle planeedi tuksuvad need noored ootusärevused südamed 
, nad ootavad uudiseid oma “Eesti pere” kohta. Mis iganes põhjusel, aga nad on valinud endale aastaseks õppekohaks Eesti kõigiteiste maailma maade hulgast. Mina olen selle üle igatahes väga uhke ja tahaks sellise valiku peale vastu kajada küll “Jaa, tulge!”, kui meil mitte omal pesa lapsi täis hetkel poleks ja üks veel juurde tulemas
Minu meelest on see väga mõnus võimalus eriti neile peredele, kel oma lapsed kusagile õppima ära läinud, pesa järgmisel õppeaastal niiöelda tühjavõitu. Või ei olegi oma lapsi olnud (veel, või mis iganes), või tahaks oma lapsele sotsialiseerumiskogemust võimaldada ja välismaa koju kätte tuua… Mäletan, kui kunagi tegin YFU-st lugu, siis sain aimu, et nad on avatud erinevate peretüüpide jaoks.
Igatahes YFU üleskutse on järgmine (seda võib ka edasi levitada): Read the rest of this entry »
Indiast tagasi
Ma ei hakka pikalt siia kirjutama. Mitme päeviku jagu on juttu neist kahest rahulikust, ent samas intensiivsest nädalast, ja sellest tuleb mu reisiromaani üks kiht. (Illustratsiooniks siia pilt, millest võibolla saab reisiromaani kaas… “Kas süda on ümmargune?”, 3. osa, tegevus peamiselt Indias läbi aastate.)
Panen ilmselt täna-homme Facebookis ka pildid koos kommentaaridega üles ja kuna mu Facebooki fotokülg on kõigile avatud, siis võite seal vaadata.
Kuidas see keskeakriis tuleb?
Kuidas see keskeakriis tuleb?
Kas see on nii, et sa tunnetad kogu aeg suure muutuse eelhingust ja sa ei saa aru, kas see muutus on tulemas kogu maailmas või sinus eneses, või, kolmanda võimalusena, hakkad sa lihtsalt hulluks minema.
Koorem on liiga suur. Ma ei taha Ameerikasse kuuluda, aga siin ma jälle olen. Ja ma ei taha, et Eesti lehelugejad arvaks, et neil on õigus minule. Mitte kellelgi ei ole õigust minule, peale mu enda kahe lapse, ja nemadki peaks hakkama oma emast eemalduma elu loomuliku ringkäiguna. Seni aga tundub, et kõik mu ümber aina tahavad minult midagi, aga minu sees aina kasvab teadmine tulevast suurest muutusest, kus ma lõikan ennast sellest pildist välja. Read the rest of this entry »
Täna Tartus “Minu Islandi” fotoõhtu
Armsad tartlastest blogilugejad, täna saabub kaugelt saarelt teie linna “Minu Islandi” autor Tarvo Nõmm, kes raamatu ühe peategelase, tütar Roosiga koos näitavad seinale pilte ja räägivad jutte Islandist. Täna, teisip, kell 18.00 Tartu Linnaraamatukogus Kompanii tn, neljandal korrusel.
Panen siia ka lingi, ma tegin Tarvost ja ta perest hiljuti ühe portreeloo: siin.
Kas keegi on huvitatud itaalia keele õppimisest mai-juuni?
Selline kursus on algamas ja 2-3 inimest veel juurde vaja:
http://www.rahvaylikool.ee/study/1/83/267
Itaalia suhtluskeel algtasemele, 17.05-10.06.2010
EKN 17.00-18.30
Pepleri 4, Tartu.
Kui on huvi, meilige mairi@rahvaylikool.ee.
Rahvaga kohtumas Saaremaal: Marokost ja muust
Oli tore.
Esimesel õhtul oli minu esimene silmast silma kohtumine Kätliniga (“Minu Maroko” autoriga) ja siis asusime kohe rahvaga kohtuma . Kätliniga oli mul juba enamvähem esimestest meilidest-helistamistest saadik selline tunne, nagu ta oleks vana sõber, ja ega silmast silma nägemine seda tunnet muutnud.
Rääkisin siis alguseks jälle sellest, kuidas see “minu”-sari alguse sai, esimest korda tundsin ära, et hakkan ennast kordama. Mõtlesin, et tulevikus võiks (järgmisel nädalal Viljandimaal) kohe inimestel küsimusi esitada lasta. Ma ei tea, kuidas teised teevad neid lugejatega kohtumisi, mina olen selles suhtes rutiinivastane inimene, et tahaks, et iga uus kohtumine oleks ka minu enda jaoks UUS. Mida teie siin täna küsite, mida te teada tahate, mida koos arutama hakkame?
Ja edasi läks meil siis Kätliniga jutuks. See oli meile mõlemale uus, tekkis mõnus küsimuste-vastuste sünergia, lisaks siis fotode energia. Mõned mu küsimused olid kodus varem välja mõeldud, sest tahtsin neile tõesti vastuseid saada, näiteks… Read the rest of this entry »
“Minu Kolumbia” üritused Tallinnas ja Tartus (pressiteade-kutse :)
Kirjastus Petrone Print esitleb raamatut „Minu Kolumbia. Lend papagoi nokal.“ kolmapäeval 21. aprillil kell 20, Tallinnas Cubanita Live Cafe’s (Narva mnt. 5, Foorumi keskuses) ja reedel 23. aprillil kell 19 Tartus Genialistide Klubis (Lai 37 taga).
Raamatu autori Ave Ungroga vestleb Tallinnas Kolumbiast, Ladina-Ameerika elust-olust ja raamatu sünniloost SA Tallinn 2011 juht Mikko Fritze ja Tartus autori nimekaim Ave Anniste, kes on samuti mõnda aega Kolumbias elanud.
Kirjastuse Petrone Print populaarne „Minu…“ sari on jõudnud järjega Kolumbiasse. Raamatu autor Ave Ungro läks Kolumbiasse plaaniga õpetada kuus kuud ühes katoliiklikus keskkoolis inglise keelt. Saatuse tahtel jäi ta sinna maale aga kaheks ja pooleks aastaks, elas kahes linnas, töötas ka tõlgina ning korraldas Eesti filmi päevi Kolumbias. Ave ise kirjutab „oma Kolumbiast“ järgnevalt: „Elasin sellel maal läbi oma elu suurimad rõõmud ja valud, mis on nii hullupööra minu sees, et ma võib-olla „ei saagi Kolumbiast üle“. Ühest küljest oli ju palju valusat, mida ei tahaks mäletada, samas valdab mind tunne, et ilma nende mälestusteta oleksin palju vaesem inimene. Ma armastan Kolumbiat väga. Aga kui päris aus olla, siis see on armastuse ja vihkamise suhe…“ Millised on need sügavalt isiklikud põhjused, mis annavad alust Avele seda maad vihata, mis pani teda Kolumbiat armastama ning miks on raamatu alapealkiri „Lend papagoi nokal“ – need on vaid mõned küsimustest, millele huvilised vestlusõhtul autoriga vastuse leiavad.
Vestluse vahepaladeks näitab autor videoklippe ja fotosid Kolumbiast.
Loe raamatust lähemalt siit: http://petroneprint.ee/minu_kolumbia.php
PS Märge Epu poolt – kas te seda teate, et Petrone Printi fännidele on Facebookis kood, nii et saab raamatu e-poest odavamalt (125 krooniga).
Reisimeenutused: Singapur
Singapur… see on üks koht, mille suhtes on mul alati olnud tunne, et võibolla satun sinna kunagi elama mõneks ajaks. See ei ole mitte ideaalne koht (mitte nagu valgerannaline unistustesaar, vt Pualu Besar), aga lihtsalt on sees millegipärast teadmine: vaat see koht võib olla saatuses sees. Aga võibolla hoopiski on see kunagi mu eelmises elus olnud sees? Mis iganes. Kas teie tunnete mõne koha niimoodi ära? See ei ole meeldimise-mittemeeldimise skaala, see on midagi muud.
Singapur. Unikaalne koht. Hiiumaa suurune saar, mis on igast otsast Aasia, ainult et – uskumatu - puhas! Kes Aasias käinud, saab aru, miks Singapuri puhtuse üle imestada . Siin linnas ei tohi prahti maha pilduda, selle eest võib saada trahvi. Meie oleksime peaaegu trahvi saanud ühes olukorras (sellest täpsemalt mu raamatus) ja pärast seda liikusin ma kogu aeg teatud hirmuvärinaga ringi. Näiteks sattusin poodi kotiga kaasa võtma pluusi, mille eelmisel päeval olin ostnud – ja küll ma siis kartsin, et äkki jään vahele! Täiesti irratsionaalne hirm. Aga kuna poes on igal pool sildid, et varguse eest läheb viieks aastaks vangi, siis mis seal imestada, et see mul meeles kummitas… Jäätisepaberi mahaviskamise eest võib saada näiteks 1000 dollarit trahvi. Nätsu riiki sisse tuua ei tohi, ees ootab hiigeltrahv, kui see sul kogemata kotipõhjas on ja piirivalvele vahele jääd, samamoodi ei tohi nätsu tervel maal omada ega närida, ja narkootikumide omamise eest on surmanuhtlus… Read the rest of this entry »
Reisimeenutused: Pulau Besar
Bangkokist läksime edasi Singapuri kaudu Pulau Besarile, see on saar Malaisia rannikul, kus toimub igal aastal Skandinaavia Robinsonide filmimine, õigemini ühel pool saart on filmimine ja teisel pool on produktsioonimeeskonna elamine. Korraga elasid meie produktsioonikülas Norra, Taani, Läti, Leedu ja Eesti Robinsonitegijate meeskonnad (peagi olid saabumas ka rootslased), ning ümbruskaudsetel saartel “pidasime” siis oma Robinsone, mängides mänge, mis balansseerisid sageli eetika piirimail. Nagu ma tagantjärgi aru saan.
See saar, need viis kirjutamispäeva seal olid minu jaoks reisi tipp. Me olime seal peaagu üksi, sest võttehooaeg algab aprillis ja seni on see avatud tavalistele turistidele, aga turistihooaegki algab märtsis. Meie jõudsime märtsi esimestel päevadel, niisiis täpselt hooaja alguses, ja nii suhtlesime mitte tursitidega, vaid hoopis kohaliku külarahvaga. Valge rannaga liivad, dzhungel, bangalod, mitte ühtegi autot ega teed, see on midagi nii ilusat ja ürgset, ma igatsen selle järele praegu neid ridu kirjutades. Kui peaksin terve ülejäänud elu sel saarel veetma, siis ma ei kurdakski väga . Aga sellest kõigest ma rohkem ei kirjutagi, sest sellest tuleb ju raamat – “Kas süda on ümmargune? 2. osa”. Tegevus toimub Robinsonisaarel aastal 2001 ja aastal 2010.
Reisimeenutused: Bangkok
Heake küll, tõstan tempot ja panen kirja Bangkoki muljeid. Kõigepealt olime kaks ööd ehk nädalavahetuse Mai Loogi juures ja siis kolm ööd hotellis, samal ajal kui Justin Bangkoki vingeid naisteadlasi intervjueeris. Märksõnu…
- Kui head värsked puuviljad! Mangoploomid, mmm… Ja kui hea toit. Samas ma ei julgenud Tai vürtsikaid toite proovida rohkem kui keeleotsaga, sest ma pole tai vürtsidega harjunud. India toite saan küll süüa. Maitsenäsasid tuleb vaiskelt harjutada. Aga ka need “lastetoidud” nagu riis pähklitega on Tais imehead.
- Keha. Me ei läinud massaazhisalongidesse, neid oli küll igal sammul, aga mina olin ju lastehoidja funktsioonis. Ainus, mida proovisin, koos tüdrukutega, oli jalamassaazh näljaste kalade poolt. Ühes kohas suutsin ma selle kenasti välja kannatada, kuigi sõrmenukid olin küll katki hammustanud pärast (kõdi!), aga teises kohas kaks päeva hiljem ma lihtsalt ei suutnud oma jalgu kalade sees hoida. Kalad olid suuremad, tugevamad ja vist ka näljasemad. Tõmbasin jalad välja ja üks veel rippus mul varba otsas nagu kaan! Huuh. Kahju oli neist, oleks tahtnud neile veel süüa anda küll, aga mis teha, kui mu instinktid seda välja ei kannatanud. Teoreetiliselt peaks need kalakesed küll vaid surnud nahakihid ära sööma ja alles jäävad nagu pehmed beebijalad. Read the rest of this entry »
Reisimeenutused: Istanbul
Meie reisist on just nii palju möödas, et täna veel mäletan ja suudan seda kirja panna…
Ööpäevane (tegelikult veidi pikem, umbes 30tunnine) peatus Istanbulis sai tehtud meie reisiagendi Kristeri soovitusel – et seal on nii tore. Kahjuks unustas ta mainida, et Istanbulis on külm, ja meie unustasime ise ilmateadet kontrollida. Saatsime kavalalt kõik oma talveriided suure koti ees juba Bangkokki ja nii algas meie esimene ja ainus hommik Istanbulis sellega, et ostsime lõdisedes endale kusagilt maa-aluselt turult riideid! Õnneks olid meil kohalikud Türgi-eestlannad abiks kauplemas.
Sain esimest korda pihta, et mul on vist nüüd kogu maailmas eestlastest sõbrad-seenevõrgustik. Olin juba enne kokku leppinud Reelikaga (kes tahab kirjutada raamatut “Minu Istanbul”) ning Kertuga (kes on meie laste blogi fänn), plaanisin ühega kohtuda õhtul ja teisega hommikul, aga selgus, et nad on parimad sõbrannad. Üks elab küll Euroopas ja teine Aasias, vahepeal on ju Bosporuse väin. Selle väina peal me siis seilasimegi. Kertu ja Reelika olid head giidid ja head jutuvestjad. Elasin kaasa nende elule: see tundus olevat luksuslik, aga teatud mõttes üksildane. Nad ei kuulu türgi naiste hulka, ja nad ei kuulu enam ka Euroopa/Eesti naiste hulka, saavad mõlemalt poolt eelarvamusi tunda. Aga hea, et nad on olema teineteise jaoks, üksi oleks palju raskem. Read the rest of this entry »
Täna on Justin Petrone, Kristiina Praakli ja “Minu Itaalia” Tartu Linnaraamatukogus
18. märtsil kell 18.00 kutsume kõiki Tartu Linnaraamatukogu ülakorruse saali (Kompanii 3/5) kohtuma „Minu Itaalia” autori Kristiina Praakliga! Vestlusõhtu juhatab sisse meie kirjastuse esindaja ja raamatu “Minu Eesti” autor Justin Petrone, kes on päritolult enamjaolt itaallane.
Kristiina näitab slaide ja räägib, milline on tema Itaalia, ning mis on see, mis teda ikka ja jälle Saapasääremaale tagasi tõmbab.
See on teine üritus linnaraamatukogu ja kirjastuse Petrone Print lugemisaasta kohtumisõhtute sarjast. Rohkem infot saab telefonil 736 1396 või aadressil dagmar@petroneprint.ee
Kohtumisõhtul saab osta ka sõbrahinnaga raamatuid!
Täna õhtul Tallinna linnaraamatukogus räägime “Minu”-sarjast ja “Minu Nepaalist”
“Minu Nepaali” vestlusõhtu Tallinnas!
Tuesday, March 16, 2010
Time: 5:00pm – 7:00pm
Location: Estonia pst 8
“Minu Nepaali” vestlusõhtu Tallinna Keskraamatukogus
16. märtsil kell 17 on Tallinna Keskraamatukogus külas kirjastuse Petrone Print autorid Epp Petrone (“Minu Ameerika 1” ja “Minu Ameerika 2”) ja Kaia-Kaire Hunt (“Minu Nepaal”). Read the rest of this entry »
Edastan üleskutse YFU-lt: otsivad peresid, kes tahaks vahetusõpilase endale aastaks võtta
Iga aasta augustis saabub Eestisse uudishimulikke ja rõõmsameelseid vahetusõpilasi erinevatest maailma nurkadest. Nii ka sellel aastal. Ootame noori Taist, Jaapanist, Mehhikost, Uruguaist, Uus-Meremaalt ja Euroopast: Saksamaalt, Šveitsist, Austriast, Soomest, Türgist, Moldovast, Tšehhist ja mujalt. Nad tulevad Eestisse aastaks ajaks elama, et saada tunda eesti pere- ja koolielu ning õppida meie kultuuri ja meie keelt. Just neile noortele otsime vahetusperesid, kes on valmis, oma kodu üheks aastaks vahetusõpilasele avama. Read the rest of this entry »
Ja kohe tulemas ka “Minu Itaalia” vestlusõhtu
Homme, teisipäeval olen Tallinnas ja räägin linnaraamatukogus kell viis “Minu”-sarjast ning Kaia-Kaire räägib oma Nepaalist,
aga neljapäeval on Tartu linnaraamatukogus “Minu Itaalia” üritus, mina juhatan sisse ja Kristiina juhatab edasi – kopeerin siia meie kuulutuse:
“Minu Itaalia” vestlusõhtu Lutsu raamatukogus
Naljepäev, 18 märts kell 18
Tartu Linnaraamatukogu (ülakorruse saalis)
18. märtsil kell 18.00 kutsume kõiki Tartu Linnaraamatukogu ülakorruse saali (Kompanii 3/5) kohtuma “Minu Itaalia” autori Kristiina Praakliga!
Kristiina räägib, milline on tema Itaalia, mis teda ikka ja jälle sinna riiki tagasi tõmbab ning milline on olnud ühe eestlanna teekond Saapasääremaal.
See on teine üritus linnaraamatukogu ja kirjastuse Petrone Print lugemisaasta kohtumisõhtute sarjast. Info tel 736 1396
Kohtumisõhtul saab osta ka sõbrahinnaga raamatuid!
Nepaali filmi- ja vestlusõhtu
Roy Strider ja “Minu Nepaali” autor Kaia-Kaire Hunt tutvustavad Nepaali.
Selle kolmapäeva õhtul ootame kõiki Nepaali-teemalisele filmi- ja vestlusõhtule. Muusik ja kirjanik Roy Strider (“Minu Mongoolia”) räägib juttu Kaia-Kaire Hundiga, kes elas Nepaalis ning tegi seal vabatahtlikutööd. Õhtu käigus saame teada, mis elu elavad inimesed Himaalaja jalamil, kuidas on sealne ühiskond erinev meie omast ning milliseid üllatusi Nepaal pakub.
Pärast vestlust näitavad Roy ja Kaia-Kaire 2008. aastal valminud režissöör Neasa Ní Chianáin‘i skandaalset dokfilmi “Fairytale of Kathmandu” (“Kathmandu muinasjutt”).
Film jälgib Iiri poeedi Cathal Searcaighi elu ja tegevust Nepaalis. Algselt luuletajast sõbra kutsel müütilisest Himaalaja riigist filmi tegema sõitnud režissöör avastab viimaks, et sõbra elu pole sugugi nii helge nagu seda välja näidata soovitakse. Sõbraliku lääne mehe ja usaldavate idamaa poisikeste sõprus võtab veidrad värvingud. Viimaks on filmi autor sunnitud algsest ideest loobudes tegema oma sõbrast ja naabrist ehmatava linateose.
Pärast filmi pakub Roy traditsioonilist Nepaali teed.
–
Homme loodetavasti saan aega siia blogisse ka oma eluoliust kirjutada. Oleme praegu Singapuris, tagasi Malaisiast.
“Minu Maroko” pressiteade (filmi- ja vestlusõhtu)
Riputan selle siia ka:
JAANUARIS ILMUB MINU … SARJA UUS JA PÕNEV RAAMAT
MINU MAROKO
Araabia filoloog ja islamoloog Kätlin Hommik-Mrabte esitleb 14. jaanuaril
kell 18.00 Tartus Genialistide klubis oma uut raamatut “Minu Maroko” .
Autobiograafilises raamatus alapealkirjaga “Maailma teistpidi vaatamise
õpik” avab noor eesti naine oma moslemiks kasvamise ja araabiamaailma
sisseelamise tagamaid.
Raamatu autor jõudis oma religioossete otsingute tulemusel islamiusuni
ülikoolipäevil Tartus. Araabia keele ja Koraani õpingud viisid naise
Pariisi. Seejärel viis autori tee Kuveiti, kus ta abiellus. Read the rest of this entry »