Rubriigiarhiiv: maailm

Täna Tartus “Minu Islandi” fotoõhtu

Armsad tartlastest blogilugejad, täna saabub kaugelt saarelt teie linna “Minu Islandi” autor Tarvo Nõmm, kes raamatu ühe peategelase, tütar Roosiga koos näitavad seinale pilte ja räägivad jutte Islandist. Täna, teisip, kell 18.00 Tartu Linnaraamatukogus Kompanii tn, neljandal korrusel.
Panen siia ka lingi, ma tegin Tarvost ja ta perest hiljuti ühe portreeloo: siin.

Rahvaga kohtumas Saaremaal: Marokost ja muust

Oli tore.

Esimesel õhtul oli minu esimene silmast silma kohtumine Kätliniga (“Minu Maroko” autoriga) ja siis asusime kohe rahvaga kohtuma :). Kätliniga oli mul juba enamvähem esimestest meilidest-helistamistest saadik selline tunne, nagu ta oleks vana sõber, ja ega silmast silma nägemine seda tunnet muutnud.

Rääkisin siis alguseks jälle sellest, kuidas see “minu”-sari alguse sai, esimest korda tundsin ära, et hakkan ennast kordama. Mõtlesin, et tulevikus võiks (järgmisel nädalal Viljandimaal) kohe inimestel küsimusi esitada lasta. Ma ei tea, kuidas teised teevad neid lugejatega kohtumisi, mina olen selles suhtes rutiinivastane inimene, et tahaks, et iga uus kohtumine oleks ka minu enda jaoks UUS. Mida teie siin täna küsite, mida te teada tahate, mida koos arutama hakkame?

Ja edasi läks meil siis Kätliniga jutuks. See oli meile mõlemale uus, tekkis mõnus küsimuste-vastuste sünergia, lisaks siis fotode energia. Mõned mu küsimused olid kodus varem välja mõeldud, sest tahtsin neile tõesti vastuseid saada, näiteks… Jätka lugemist

“Minu Kolumbia” üritused Tallinnas ja Tartus (pressiteade-kutse :)

Kirjastus Petrone Print esitleb raamatut „Minu Kolumbia. Lend papagoi nokal.“ kolmapäeval 21. aprillil kell 20, Tallinnas Cubanita Live Cafe’s (Narva mnt. 5, Foorumi keskuses) ja reedel 23. aprillil kell 19 Tartus Genialistide Klubis (Lai 37 taga).

Raamatu autori Ave Ungroga vestleb Tallinnas Kolumbiast, Ladina-Ameerika elust-olust ja raamatu sünniloost SA Tallinn 2011 juht Mikko Fritze ja Tartus autori nimekaim Ave Anniste, kes on samuti mõnda aega Kolumbias elanud.

Kirjastuse Petrone Print populaarne „Minu…“ sari on jõudnud järjega Kolumbiasse. Raamatu autor Ave Ungro läks Kolumbiasse plaaniga õpetada kuus kuud ühes katoliiklikus keskkoolis inglise keelt. Saatuse tahtel jäi ta sinna maale aga kaheks ja pooleks aastaks, elas kahes linnas, töötas ka tõlgina ning korraldas Eesti filmi päevi Kolumbias. Ave ise kirjutab „oma Kolumbiast“ järgnevalt: „Elasin sellel maal läbi oma elu suurimad rõõmud ja valud, mis on nii hullupööra minu sees, et ma võib-olla „ei saagi Kolumbiast üle“. Ühest küljest oli ju palju valusat, mida ei tahaks mäletada, samas valdab mind tunne, et ilma nende mälestusteta oleksin palju vaesem inimene. Ma armastan Kolumbiat väga. Aga kui päris aus olla, siis see on armastuse ja vihkamise suhe…“ Millised on need sügavalt isiklikud põhjused, mis annavad alust Avele seda maad vihata, mis pani teda Kolumbiat armastama ning miks on raamatu alapealkiri „Lend papagoi nokal“ – need on vaid mõned küsimustest, millele huvilised vestlusõhtul autoriga vastuse leiavad.

Vestluse vahepaladeks näitab autor videoklippe ja fotosid Kolumbiast.

Loe raamatust lähemalt siit: http://petroneprint.ee/minu_kolumbia.php

PS Märge Epu poolt – kas te seda teate, et Petrone Printi fännidele on Facebookis kood, nii et saab raamatu e-poest odavamalt (125 krooniga).

Reisimeenutused: Singapur

Singapur… see on üks koht, mille suhtes on mul alati olnud tunne, et võibolla satun sinna kunagi elama mõneks ajaks. See ei ole mitte ideaalne koht (mitte nagu valgerannaline unistustesaar, vt Pualu Besar), aga lihtsalt on sees millegipärast teadmine: vaat see koht võib olla saatuses sees. Aga võibolla hoopiski on see kunagi mu eelmises elus olnud sees? 🙂 Mis iganes. Kas teie tunnete mõne koha niimoodi ära? See ei ole meeldimise-mittemeeldimise skaala, see on midagi muud.

Singapur. Unikaalne koht. Hiiumaa suurune saar, mis on igast otsast Aasia, ainult et – uskumatu –  puhas! Kes Aasias käinud, saab aru, miks Singapuri puhtuse üle imestada :). Siin linnas ei tohi prahti  maha pilduda, selle eest võib saada trahvi. Meie oleksime peaaegu trahvi saanud ühes olukorras (sellest täpsemalt mu raamatus) ja pärast seda liikusin ma kogu aeg teatud hirmuvärinaga ringi. Näiteks sattusin poodi kotiga kaasa võtma pluusi, mille eelmisel päeval olin ostnud – ja küll ma siis kartsin, et äkki jään vahele! Täiesti irratsionaalne hirm. Aga kuna poes on igal pool sildid, et varguse eest läheb viieks aastaks vangi, siis mis seal imestada, et see mul meeles kummitas… Jäätisepaberi mahaviskamise eest võib saada näiteks 1000 dollarit trahvi. Nätsu riiki sisse tuua ei tohi, ees ootab hiigeltrahv, kui see sul kogemata kotipõhjas on ja piirivalvele vahele jääd, samamoodi ei tohi nätsu tervel maal omada ega närida, ja narkootikumide omamise eest on surmanuhtlus… Jätka lugemist

Reisimeenutused: Pulau Besar

Bangkokist läksime edasi Singapuri kaudu Pulau Besarile, see on saar Malaisia rannikul, kus toimub igal aastal Skandinaavia Robinsonide filmimine, õigemini ühel pool saart on filmimine ja teisel pool on produktsioonimeeskonna elamine. Korraga elasid meie produktsioonikülas Norra, Taani, Läti, Leedu ja Eesti Robinsonitegijate meeskonnad (peagi olid saabumas ka rootslased), ning ümbruskaudsetel saartel “pidasime” siis oma Robinsone, mängides mänge, mis balansseerisid sageli eetika piirimail. Nagu ma tagantjärgi aru saan.

See saar, need viis kirjutamispäeva seal olid minu jaoks reisi tipp. Me olime seal peaagu üksi, sest võttehooaeg algab aprillis ja seni on see avatud tavalistele turistidele, aga turistihooaegki algab märtsis. Meie jõudsime märtsi esimestel päevadel, niisiis täpselt hooaja alguses, ja nii suhtlesime mitte tursitidega, vaid hoopis kohaliku külarahvaga. Valge rannaga liivad, dzhungel, bangalod, mitte ühtegi autot ega teed, see on midagi nii ilusat ja ürgset, ma igatsen selle järele praegu neid ridu kirjutades. Kui peaksin terve ülejäänud elu sel saarel veetma, siis ma ei kurdakski väga :). Aga sellest kõigest ma rohkem ei kirjutagi, sest sellest tuleb ju raamat – “Kas süda on ümmargune? 2. osa”. Tegevus toimub Robinsonisaarel aastal 2001 ja aastal 2010.

Reisimeenutused: Bangkok

Heake küll, tõstan tempot ja panen  kirja Bangkoki muljeid. Kõigepealt olime kaks ööd ehk nädalavahetuse Mai Loogi juures ja siis kolm ööd hotellis, samal ajal kui Justin Bangkoki vingeid naisteadlasi intervjueeris. Märksõnu…

– Kui head värsked puuviljad! Mangoploomid, mmm… Ja kui hea toit. Samas ma ei julgenud Tai vürtsikaid toite proovida rohkem kui keeleotsaga, sest ma pole tai vürtsidega harjunud. India toite saan küll süüa. Maitsenäsasid tuleb vaiskelt harjutada. Aga ka need “lastetoidud” nagu riis pähklitega on Tais imehead.

– Keha. Me ei läinud massaazhisalongidesse, neid oli küll igal sammul, aga mina olin ju lastehoidja funktsioonis. Ainus, mida proovisin, koos tüdrukutega, oli jalamassaazh näljaste kalade poolt. Ühes kohas suutsin ma selle kenasti välja kannatada, kuigi sõrmenukid olin küll katki hammustanud pärast (kõdi!), aga teises kohas kaks päeva hiljem ma lihtsalt ei suutnud oma jalgu kalade sees hoida. Kalad olid suuremad, tugevamad ja vist ka näljasemad. Tõmbasin jalad välja ja üks veel rippus mul varba otsas nagu kaan! Huuh. Kahju oli neist, oleks tahtnud neile veel süüa anda küll, aga mis teha, kui mu instinktid seda välja ei kannatanud. Teoreetiliselt peaks need kalakesed küll vaid surnud nahakihid ära sööma ja alles jäävad nagu pehmed beebijalad. Jätka lugemist

Reisimeenutused: Istanbul

Meie reisist on just nii palju möödas, et täna veel mäletan ja suudan seda kirja panna…

Ööpäevane (tegelikult veidi pikem, umbes 30tunnine) peatus Istanbulis sai tehtud meie reisiagendi Kristeri soovitusel 🙂 – et seal on nii tore. Kahjuks unustas ta mainida, et Istanbulis on külm, ja meie unustasime  ise ilmateadet kontrollida. Saatsime kavalalt kõik oma talveriided suure koti ees juba Bangkokki ja nii algas meie esimene ja ainus hommik Istanbulis sellega, et ostsime lõdisedes endale kusagilt maa-aluselt turult riideid! Õnneks olid meil kohalikud Türgi-eestlannad abiks kauplemas.

Sain esimest korda pihta, et mul on vist nüüd kogu maailmas eestlastest sõbrad-seenevõrgustik. Olin juba enne kokku leppinud Reelikaga (kes tahab kirjutada raamatut “Minu Istanbul”) ning Kertuga (kes on meie laste blogi fänn), plaanisin ühega kohtuda õhtul ja teisega hommikul, aga selgus, et nad on parimad sõbrannad. Üks elab küll Euroopas ja teine Aasias, vahepeal on ju Bosporuse väin. Selle väina peal me siis seilasimegi. Kertu ja Reelika olid head giidid ja head jutuvestjad. Elasin kaasa nende elule: see tundus olevat luksuslik, aga teatud mõttes üksildane. Nad ei kuulu türgi naiste hulka, ja nad ei kuulu enam ka Euroopa/Eesti naiste hulka, saavad mõlemalt poolt eelarvamusi tunda. Aga hea, et nad on olema teineteise jaoks, üksi oleks palju raskem. Jätka lugemist

Täna on Justin Petrone, Kristiina Praakli ja “Minu Itaalia” Tartu Linnaraamatukogus

18. märtsil kell 18.00 kutsume kõiki Tartu Linnaraamatukogu ülakorruse saali (Kompanii 3/5) kohtuma „Minu Itaalia” autori Kristiina Praakliga! Vestlusõhtu juhatab sisse meie kirjastuse esindaja ja raamatu “Minu Eesti” autor Justin Petrone, kes on päritolult enamjaolt itaallane.

Kristiina näitab slaide ja räägib, milline on tema Itaalia, ning mis on see, mis teda ikka ja jälle Saapasääremaale tagasi tõmbab.

See on teine üritus linnaraamatukogu ja kirjastuse Petrone Print lugemisaasta kohtumisõhtute sarjast. Rohkem infot saab telefonil 736 1396 või aadressil dagmar@petroneprint.ee

Kohtumisõhtul saab osta ka sõbrahinnaga raamatuid!

Täna õhtul Tallinna linnaraamatukogus räägime “Minu”-sarjast ja “Minu Nepaalist”

“Minu Nepaali” vestlusõhtu Tallinnas!
Tuesday, March 16, 2010
Time: 5:00pm – 7:00pm
Location: Estonia pst 8

“Minu Nepaali” vestlusõhtu Tallinna Keskraamatukogus

16. märtsil kell 17 on Tallinna Keskraamatukogus külas kirjastuse Petrone Print autorid Epp Petrone (“Minu Ameerika 1” ja “Minu Ameerika 2”) ja Kaia-Kaire Hunt (“Minu Nepaal”). Jätka lugemist

Edastan üleskutse YFU-lt: otsivad peresid, kes tahaks vahetusõpilase endale aastaks võtta

Iga aasta augustis saabub Eestisse uudishimulikke ja rõõmsameelseid vahetusõpilasi erinevatest maailma nurkadest. Nii ka sellel aastal. Ootame noori Taist, Jaapanist, Mehhikost, Uruguaist, Uus-Meremaalt ja Euroopast: Saksamaalt, Šveitsist, Austriast, Soomest, Türgist, Moldovast, Tšehhist ja mujalt. Nad tulevad Eestisse aastaks ajaks elama, et saada tunda eesti pere- ja koolielu ning õppida meie kultuuri ja meie keelt. Just neile noortele otsime vahetusperesid, kes on valmis, oma kodu üheks aastaks vahetusõpilasele avama. Jätka lugemist

Ja kohe tulemas ka “Minu Itaalia” vestlusõhtu

Homme, teisipäeval olen Tallinnas ja räägin linnaraamatukogus kell viis “Minu”-sarjast ning Kaia-Kaire räägib oma Nepaalist,
aga neljapäeval on Tartu linnaraamatukogus “Minu Itaalia” üritus, mina juhatan sisse ja Kristiina juhatab edasi 🙂 – kopeerin siia meie kuulutuse:
“Minu Itaalia” vestlusõhtu Lutsu raamatukogus
Naljepäev, 18 märts kell 18
Tartu Linnaraamatukogu (ülakorruse saalis)

18. märtsil kell 18.00 kutsume kõiki Tartu Linnaraamatukogu ülakorruse saali (Kompanii 3/5) kohtuma “Minu Itaalia” autori Kristiina Praakliga!

Kristiina räägib, milline on tema Itaalia, mis teda ikka ja jälle sinna riiki tagasi tõmbab ning milline on olnud ühe eestlanna teekond Saapasääremaal.

See on teine üritus linnaraamatukogu ja kirjastuse Petrone Print lugemisaasta kohtumisõhtute sarjast. Info tel 736 1396

Kohtumisõhtul saab osta ka sõbrahinnaga raamatuid!

Nepaali filmi- ja vestlusõhtu

Roy Strider ja “Minu Nepaali” autor Kaia-Kaire Hunt tutvustavad Nepaali.

Location:Genialistide klubi
Time:9:00PM Wednesday, March 10th

Selle kolmapäeva õhtul ootame kõiki Nepaali-teemalisele filmi- ja vestlusõhtule. Muusik ja kirjanik Roy Strider (“Minu Mongoolia”) räägib juttu Kaia-Kaire Hundiga, kes elas Nepaalis ning tegi seal vabatahtlikutööd. Õhtu käigus saame teada, mis elu elavad inimesed Himaalaja jalamil, kuidas on sealne ühiskond erinev meie omast ning milliseid üllatusi Nepaal pakub.

Pärast vestlust näitavad Roy ja Kaia-Kaire 2008. aastal valminud režissöör Neasa Ní Chianáin‘i skandaalset dokfilmi “Fairytale of Kathmandu” (“Kathmandu muinasjutt”).

Film jälgib Iiri poeedi Cathal Searcaighi elu ja tegevust Nepaalis. Algselt luuletajast sõbra kutsel müütilisest Himaalaja riigist filmi tegema sõitnud režissöör avastab viimaks, et sõbra elu pole sugugi nii helge nagu seda välja näidata soovitakse. Sõbraliku lääne mehe ja usaldavate idamaa poisikeste sõprus võtab veidrad värvingud. Viimaks on filmi autor sunnitud algsest ideest loobudes tegema oma sõbrast ja naabrist ehmatava linateose.

Pärast filmi pakub Roy traditsioonilist Nepaali teed.

Homme loodetavasti saan aega siia blogisse ka oma eluoliust kirjutada. Oleme praegu Singapuris, tagasi Malaisiast.

“Minu Maroko” pressiteade (filmi- ja vestlusõhtu)

Riputan selle siia ka:

JAANUARIS ILMUB  MINU …  SARJA UUS JA PÕNEV RAAMAT
MINU MAROKO

Araabia filoloog ja islamoloog Kätlin Hommik-Mrabte esitleb 14. jaanuaril
kell 18.00 Tartus Genialistide klubis oma uut raamatut  “Minu Maroko” .
Autobiograafilises raamatus alapealkirjaga  “Maailma teistpidi vaatamise
õpik”  avab noor eesti naine oma moslemiks kasvamise ja araabiamaailma
sisseelamise tagamaid.

Raamatu autor jõudis oma religioossete otsingute tulemusel islamiusuni
ülikoolipäevil Tartus. Araabia keele ja Koraani õpingud viisid naise
Pariisi. Seejärel viis autori tee Kuveiti, kus ta abiellus.   Jätka lugemist

Kohal, hing sassis

Hing on muidugi alati pärast lendamist sassis, hing on ära kadunud ja peab mind nüüd uuesti üles leidma.

Seekord oli kiire ja rahulik lend, lapsed magasid ja sain lugeda. Veetsin enamiku sellest lennust Roy Strideri “Himaalaja juttude” saatel ja see on kindlasti ka mu praeguse madalseisu põhjuseks.

Raamat oli hea, seal oli tegelikult minu jaoks nii palju tasandeid, nii isiklik-hingeline kui hariv, ja sedagi erinevat moodi. Praegu tahtsin aga rääkida sellest, kuidas see raamat aktiveeris minu sees need lõhnad, kohtumised, iseenese muutumise, mida ma Indias läbi elasin. Kui Justin “Minu Eesti” alguses kirjeldab seda, et Epul oli obsessioon selle ilmakaare ja maa suhtes, siis see oli küll väga tõsi ja see pole mul kunagi üle läinud.

Elu Indias  ei olnud sugugi alati lihtne, mulle meenusid ka viimaste ruupiate tagaotsimised kotipõhjast, näljast korisev kõht, pealetükkivate kerjuste köndistunud jäsemed, prügipõllud, millest rong mööda sõitis… Jätka lugemist

Kogutakse eestlaste Soome-mälestusi, auhinnad ka

Ma edastan siin Kirjandusmuuseumi palve: nad koguvad eluloolisi mälestusi märksõnaga “Minu mälestuste Soome”, alates nõukogude ajast. Siin on see täpsemalt lahti kirjutatud, mida nad ootavad ja mida tehtud tekstidega teha looavad: http://www.finst.ee/2009/minu_malestuste_soome.html.
Auhindadeks on raamatuid, muuhulgas ka meie “Minu Soome” :).

Järgmisel reedel tuleb “Minu Soome” vestlusõhtu

Edastan siinkohal Soome Instituudi pressiteate 🙂

Kaja Tampere Saksakulm “Minu Soome”. Raamatu esitlus ja vestlusõhtu reedel, 16.oktoobril kell 16 Tartu Kirjanduse Maja Krüptis (Vanemuise 19)

Menuka “Minu …” sarja raamatud on jõudnud järjega Soome. Pole saladus, et eestlased teavad “umbes täpselt”, millised on Soome ja soomlased. Kas need stereotüübid kinnistuvad või hoopis murduvad, kui Soomes elada ja soomlastega lähemalt suhelda?

Jutuajamise aluseks on äsjailmunud raamat “Minu Soome”, milles Jyväskylä ülikooli suhtekorralduse õppejõud Kaja Saksakulm Tampere jagab oma kogemusi põhjanaabrite temperamentsest loomusest, äraspidisest huumorist, kokkuhoidlikust meelelaadist ja suurest südamest: http://www.petroneprint.ee/minu_soome.php Jätka lugemist

Järjekordselt mõtlen India peale…

Ärkad üles ja mäletad, et olid unes Indias. Siis lähed ja otsid natuke netis ja loomulikult leiad sa poole hinnaga piletid.

Ah. Õnneks on ka õues pesueht Eesti kevad ometi käes. Saad aias tuuseldada, sügiseste lillede pruunid rootsud ära lõigata, käes mullaseks saada (käe ja mulla kokkupuude tekitab õnne, teadusuuringud kinnitavad seda!) ja värske lumeveeseguse mulla lõhna sisse hingata…

Aga ikka on see unenäo India siinsamas, kõik tajud on veel sellest hõivatud. Tuppa tulles tahaks kuulata oma kunagi suvaliselt ostetud mantrate plaate (ei tea tõesti, mis nimelised mantrad need seal peal on, karbid on ära kadunud, ja mis vahet seal on, aastatega on need lihtsalt su ihu sisse imbunud suurest kuulamisest)… aga tead, et see kuulamine teeks praegu meele liiga nukraks. Igatsus. Kuigi mantrad on hoopis Singapurist ostetud, aga sinu jaoks on need seotud selle suure-suure-igatsusega, mis sind kunagi Indiasse viia, siis kui sa kõigest ja kõigeks vaba olid… Jätka lugemist

Tagasi Kanaaridel…

EDIT, aprill 2010: muudutan siin nime, raamatu “Kas süda on ümmargune? 1. osa” tegelase nimeks saab Harri Hommik.

Nii, kiirelt siin Gran Canarialt. Juhtunud on selline asi, et ma pean üles leidma oma kunagise nn leivaisa, hipist ehtekaupleja nimega Harri Hommik. Lühidalt: ma läksin täna oma kotile järgi ja selgus, et alles hiljaaegu oli kott temale üle antud ja – huvitavhuvitav! – sain ka vihje trip.ee reisisaidi kontaktide kaudu, et ka tema on vist praegu Gran Canarial, vähemalt on ta siin sagedasti käimas. Mul polnud sellest aimugi, sest kui me siin koos käisime nn turgu testimas, siis jäi mulje, et ta pettus ja ei tahtnud siia enam tagasi tulla.

Naljakalt kerib end see saatus, kümme aastat polnud see kõik eriti oluline, ja nüüd on.  (Ma tõesti ei oska öelda, miks ma varem siia tagasi ei jõudnud.)

“Miks te koti talle andsite?” ei saanud ma aru. “Miks temale?” Jätka lugemist