Rubriigiarhiiv: Marta

10 aastat tagasi

Täpselt kümme aastat tagasi sel ööl ja hommikul olime sünnitusmajas.  Ma olin nii näljane, mul oli süüa vaja! Aga personal ei lubanud, sest nad olid juba keisrilõikes kindlad. Lapse südamelöögid olid ebaühtlased, nõrgad, või midagi sellist.

…Ta läks vaikselt ära, kui oli mu meeleheitel sosina ära kuulanud, ja ma mõtlesin: kas ta ikka usub mind! Kuhu ta läks? Ukse taha operatsiooni ootama või?

…Ja siis oli ta tagasi. Ettevaatlikult, vaikselt, et sealsamas sehkendav personal ei näeks, sokutas ta oma jakitaskust mulle pihku KAKS PIRUKAT, kaks kõige paremat pirukat! Ja nii kui ma need – ikka salaja – alla kugistasin, võtsid minuga ühendust taevased väed ja tuli jõudu,  lausa uskumatu laviin uut jõudu.

Ma olen Justinile paljude asjade eest tänulik, aga hetkeseisuga tunnen, et need kaks pirukat pälvivad esikoha.  See oli nii paljudes eri tasandites “usalduse õppimine”, mida need pirukad mulle sümboliseerivad. Enese usaldamine, oma jõu ja sisetunde usaldama õppimine,  ja muidugi ka teise usaldamine.

… Päike paistis, oli talvine pärastlõuna.

Ja kui ta oli minu seest välja pääsenud, siis märkasin, et tal on niiiii targad silmad. Veel targemad, kui ma ette kujutasin.

Tere tulemast maailma! Nii neile öeldakse. Aga oli tunne, et mis “tere tulemast”, ta teab hoopis palju rohkem maailmast kui mina, nii siinpoolsest kui sealpoolsest. Tuleb teda vaid usaldada ja iseenda instinkte usaldada.

http://im1.shutterfly.com/media/47a2d639b3127ccef09b72a48cdf00000030O0wAcNmrVozZt2bUHt58K/cC/f%3D0/ls%3D0300537334556819900573192448254.JPG/ps%3D50/r%3D0/rx%3D550/ry%3D400/

…Ja kümme aastat hiljem. Ta hakkab suureks saama!

OLYMPUS DIGITAL CAMERAPALJU ÕNNE, MARTA! JA AITÄH, ET TULID :).

Käsikirjast, koolikatsetest ja kinnisvarast

Ma peaksin homseks (kolmapäevaks) toimetajale “Kas süda on ümmargune?” viimased peatükid ära andma. Kes usub sellistesse asjadesse ja soovib mulle head, siis võite mulle enesedistsipliinist ja inspiratsioonist pakatava ingli appi saata :).

Marta ei läinud Härma-kooli katsetele. Saatus tahtis, et jäime köhasse sel pühapäeval ja pealegi saime ise ka aru, et temal on enesedistsipliiniga veel suuri probleeme. Pärast Kagu-Aasia reisilt tagasitulekut pidi ta oma eelkooli töövihikust harjutused järgi tegema (elu esimene nn kodutöö) ja see toimus suure stressi saatel. Nii jõudsimegi tulemusele, et saatus ei taha, et meie 6aastane vabahing läheks sel aastal õpikallakuga kooli katsetele.

Nii et oleme nõndapalju siis edasi liikunud. Praegu on kõige tõenäosem, et ta läheb oma tuttava eelkooli õpetajaga ja tuttavate nunnatädidega edasi, Tartu katoliku kooli esimesse klassi.

Ja veel, kõige tõenäosem on see, et me oleme endale ka uue kodu leidnud, ühes äsja korda tehtud (õigemini praegu tehtavas) mõnusas puumajas.

Enne oli omanikuga juttu, nii ma igaks juhuks kuulutan siin – seal majas on üks korter veel tühi. Kaks magamistuba, kontoriruumike, suur tuba, kokku umbes 100 ruutmeetrit, kahel tasapinnal (teisel ja kolmandal korrusel, mõnusate katuseakendega), põrandatesse ehitatud kaug-keskküttega, Toomemäe lähistel Tähtvere-Vaksali-kesklinna ristumiskohas, tänavanime me ei taha öelda, otsustasime netis natuke privaatsemad olla… Üür 6000 krooni kuus pluss kommunaalid, sissekolimise võimalus juuni alguses. Ja meie oleksime altnaabrid.

Meil oleks hea meel, kui leiaksime naabriks lapsega/lastega pere, kes taga-aias kompostikasti koos meiega hakkaks tegema ja oleks muidu toredad. Igatahes kui kedagi siin see asi huvitama hakkas, meili mulle epp.petrone@gmail.com ja saadan kontakti edasi :).

Reisimeenutused: lapse maailmapildi areng

/Katkend lasteblogist/

Reisimine arendab maailma (eriti Marta-vanusel, 6-aastasel), aga selleks peab lapsevanem ka ise intensiivselt energiat sisse panema, ise juurde seletama. Mis on Aasia ja mis on Euroopa? Miks siin restoranis palmilehtede pealt süüakse? Miks WCs paberit ei ole ja milleks see kraan on? Miks on osal inimestel pilusilmad ja teist värvi nahk kui meil? Eks ma siis seletasin.

Kui Istanbuli lennujaamas tagasilendu ootasime, tutvusime Marta initsiatiivil meie kõrval istuvate mustanahalistega. “Vabandust, kas teie olete Barack Obama?” Noormehed purskusid südamest naerma. Selgus, et nad olid Cameroonist, Nigeeriast ja Alzheeriast, kõik õppimas, kes Kuveidis, kes Malaisias (minu jaoks jäi segaseks, kas nad tundsid üksteist varem või tutvusid lennujaamas). – “Ei, ma ei ole Barack Obama.” – “Aa, aga kas ta on su sugulane? Sa oled täpselt Barack Obama nägu.” – “Jaa, kindlasti on ta mu sugulane. Mis sinu nimi on?” – “Marta.” – “Minu ema on ka Marta!” Nahkjakiga ja kuldkettiga Camerooni rikka suguvõsa järeltulija oli nii härdunud, et hakkas Martast oma mobiiliga pilte klõpsima. Siis pöördus Marta teiste poole, kes kõrval naernud olid: “Vabandust, aga miks teil pidžaamad seljas on?” – “Need ei ole pidžaamad, need on Nigeeria riided.” – “Aa.”‘ Loe edasi Reisimeenutused: lapse maailmapildi areng

“Ega te teda ometi 6aastaselt kooli taha panna?!”

Ma hakkan juba natuke häbenema ja kahtlema selles asjas – kas meie esmasündinu võib 6 aasta ja 8 kuu ja 2 päeva vanuselt esimese klassi tee ette võtta. Ja kas sobib ikka sellega põhjendada, et Ameerikas ju ka minnakse selles vanuses kooli… ise ka tunnen, et kuidagi nõme on asju niimoodi vabandama hakata.

Ise ta ju tahab. “Ma ei taha lasteaias magada! Ma tahan õppida!” Viimast tahab ta tõesti. Me ei loe enam muinasjutte unejutuks, me teeme “valmistu 1. klassiks” paksu inglisekeelset raamatut, mille USAst ostsime.

Aga ma pole veel kohanud seda inimest, kes mulle Eestis õlale patsutaks ja ütleks: “Arusaadav, muidugi võib 6aastane laps ka kooli minna.” Nad vaatavad mind võõristusega ja küsivad üle: m i k s sa tahad oma lapselt lapsepõlve ära võtta? (Ma kahtlustan, et neile inimestele ei meeldinud koolis käia. Kas mulle endale meeldis? Jah, meeldis algkoolis pisikeses majakeses 9-lises klassis. Ei meeldinud niiväga aga suures linnakoolis, kuhu siis edasi läksin. Siis hakkas mulle meeldima  popitegemine ja keldris salaja raamatute lugemine… Vahel mõtlen, et reeglite murdmine oli pealtnäha halb, aga tegelikult andis see mulle mingi kogemuse, mille üle tänulik olen.)

Mida enam ma koolile kui sellisele mõtlen, seda enam küsimusi tuleb pinnale. Täna just rääkisime ühe kirgliku ameeriklasega, kes hetkel külastas Tartut ja kes tahaks luua kusagile maailmas seda õiget kooli, kus lapsi arendatakse subjektideks, mitte ei panda süsteemi objektideks (kui lühidalt ta jutt kokku võtta). Loe edasi “Ega te teda ometi 6aastaselt kooli taha panna?!”

Jumalast imelik öö

Ma ärkasin keset ööd, lumevalgus paistis tuppa läbi kardinavahe ja ma olin alles oma une lummuses.

Ma olin oma unes jumal.

Mulle toodi annetusi ja ma nägin, et inimesed püüavad mind armastada, aga nad kardavad ja võõrastavad mind. Ja ma tundsin end üksi. Mul oli puudus armastusest. Kõik justkui funktsioneeris, midagi polnud valesti läinud, aga see kõik oli kuidagi kuiv ja võõras. Ma igatsesin millegi nimetu järele. Mina, jumal? Mille järgi ma küll igatseda võiksin? Kas on midagi, mida ma siis ise endale luua ei saa? Tasapisi hakkas tekkima tunne, et jumal peaks armuma. Õigemini ta vajaks vastuarmastust, sellist võrdsete olendite vahelist armastust. Et oleks ometi kusagil siin universumis üks selline olend, kes saaks aru. Kes saaks minust päriselt aru.

…Täiesti imelik uni, ja väga kummalisel tasandil. Ma tõesti hõljusin selles unes kuidagi kirikute ja templite kohal. Ilmselt ei olnud selles unenäos lubatud mitut jumalat – vaat kui hea oli vanade kreeka ja rooma jumalate elu, enamvähem igaühele jätkus võrdne jumalik partner ka :).

Kust mul küll see uni. Esimene vastus on lihtne. Loe edasi Jumalast imelik öö

Lapsesuuga Eesti riigi kaitsmisest ja muust

Kopin Marta ja Anna kinnisest blogist täna ühe postituse siia:

Seda, et eile on Eesti riigi sünnipäev, teadis Marta juba mitu päeva ette: lastehoius on iga nädala meisterdamistunnid mingisuguse teemaga ja eelmisel nädalal oli teemaks sinimustvalge. Nad meisterdasid lippe, kleepisid sinimustvalget kriidipuru ja tegid kaunistuslinte.

“Kas me teeme Eeeesti riigile tordi ka?” küsis Marta eile hommikul. Muide, Eesti on tema suus alati kolmandas vältes, see on vist Mimi pealt õpitud, sest tema ütleb ka nii.

Tegimegi, õunakooki. Ja asusime hommikul telekast paraadi vaatama.

“Kas neil onudel külm ei ole?” küsis lapsesuu. Loe edasi Lapsesuuga Eesti riigi kaitsmisest ja muust

“Kui mul on aega enda jaoks, siis kammin juukseid ja käin WC-s”

Mina võin liialdamata öelda, et elu pole mul kunagi kerge olnud ;). Raskused on erinevad, seda küll: vahel pole näiteks olnud sõna otseses mõttes raha söögi ostmiseks, nii et kõht koriseb. Praegust eluperioodi iseloomustab palju raha (palju selles mõttes, et… minu jaoks palju, sest tavaliselt on mul seda vähe olnud) ja vähe aega. Vähe keskendumisvõimalusi. Vähe magamist. Vähe kontrolli oma igapäevaelu kulgemise üle. jne, Loe edasi “Kui mul on aega enda jaoks, siis kammin juukseid ja käin WC-s”

Kingitustest, nukralt

See läheb täna greengate-loona üles – tegelikult on see vana lugu, möödunud detsembrist, aga tahtsin selle siin ka kärbitud ja toimetatud kujul jäädvustada.

Kust ma oma tänast lugu õieti alustaksin?
Alustan ehk märtsist kaks aastat tagasi. Kuidas mu meheema korraldas meile Ameerikasse kolimise ja beebi sünni puhul “home and baby showeri” ehk kodu- ja beebiteemalise kingipeo. Loe edasi Kingitustest, nukralt

Kõrini

…kõrini on mul täna sellest elust.

Hommikul magan sisse – plaan enne lapse ärkamist midagi kirjutada on nurjas, hoopis tema äratab mind “Come on, come on!” Ja justin juba lehvitab ukse vahelt: “Ma lähen! Ja tulen hilja õhtul, sest pean intervjuu jaoks Jaapani hommiku ära ootama!” Loe edasi Kõrini