Rubriigiarhiiv: meediakriitika

Meediaga suhtlemise raske kunst

Eile helistas mulle ajakirjanik ja mulle jäi mulje, et Postimehes tehakse mitme allikaga probleemlugu lastest netis. Mul oli vähe aega, aga siiski näpistasin veidi oma laste arvelt seda, et kiirelt kommenteerida. Lugesin isegi kaks linki läbi, mille ajakirjanik siis saatis: uudised sellest, et USAs on 82% beebidest netis esindatud ning et Eestiski tehakse beebidele Orkuti kontosid
Täna vaatan, et on tehtud uudisnupu formaadis lugu ainult minu jutu põhjal. (http://naine.postimees.ee/?id=325170)
Kunagi varem on ka seda juhtunud, ma hetkel ei mäleta enam, mis kontekstis. See peaks olema õpitund: pigem võtta rohkem aega ja kirjutada ise oma läbimõeldud arvamuslugu, või siis mitte anda kommentaare niisama lihtsalt, uurima täpsemalt oma jutu avaldamise konteksti. Miks ma arvasin, et tehakse pikemat lugu? Minu jaoks oli see kuidagi vaikiv eeldus, ma ei osanud eales arvata, et selle teema illustratsiooniks pannakse minu enda näolapp ja mingit muud juttu juurde ei tulegi.
Niimoodi sünnivadki meediategelased, kes pealtnäha jube edevad paistavad ja pealtnäha justkui ripuvad telefoni otsas, et meediasse pääseda :). Tegelikkus on teine: ajakirjanikel on vaja oma tööd teha ja sageli teevad nad seda nii lihtsalt, kui saab. Ja ikkagi, ma olen ju ise olnud ajakirjanik ja mul on solidaarsus nende inimeste suhtes, kes oma tööd teevad. Aga ikka vahel juhtub nii, et kontekst hiljem ehmatab.

Õnneks ununeb see kohe. See tundub olevat üks meedia reegel. Kõik ununeb.

Helsinki lennuväljal

Kuulasin enne raadiost juhtumisi soomekeelseid uudiseid. Ainus Eestit puudutav uudis oli see, et Vanemuise ees oli presidendiballi eel tööpuudusele ja vaesusele rõhuv pikett (Tiit Madisson), et pidu katku ajal…  Tulin siis netti, et vaatan eesti lehtedest ka, mis värk on. Hee, Eesti meediast tuleb selle kajastust tikutulega otsida, siin saab hoopis kleite imetella jms.

Ma olen nüüd juba 10 päeva gluteeni-piima-munavabalt toitunud :). vaat, mainisin ka blogis seda, et tegin ühe Saksa kliiniku kaudu toidutalumatuse testi ning selgus, lihtsalt öeldes, et väga paljude toitude suhtes näitab mu veri tugevat allergiat. Kui käisin dr Trofimovaga rääkimas, siis otsustasin, et ma usun teda, usun sseda. Mul on läbi aegade olnud kummalisi pisikesi, aga tüütuid ja seletamatuid terviseprobleeme nagu nahahädad ja kõhuvalud – ja kui Trofimova väidab, et mu organism ei suuda selle veretesti andmetel enamikke valke omandada ja on stressis… hea küll. Ega see paha tee, proovime järgi, elan siin selle dieedi järgi umbes 4-6 kuud ja vaatame, kas mu keha on seepeale paremas seisus. Ideaalis peaks juhtuma nii, et saan edaspidi neid valke mõõdukalt süüa, aga mitte palju. Loe edasi Helsinki lennuväljal

Mis küll on meedia ja Evelini vahel?

Öine mõtisklus pärast värskete netilehtede lugemist.

Ma ei suuda seda mõista. Miks lööb meedia järjekordselt vahtu Evelin Ilvese teemadel ja teeb teda lolliks, kuigi Evelin Ilves on siiralt oma arvamust (täiesti normaalset ja missioonitundega arvamust) avaldanud. Seda juhtub järjest ja järjest. Ja kas mina olen rumal, et ei saa aru, MIKS. Mis on see mehhanism, et see aina nõnda lollisti välja kukub, nii et paha maitse on suus eestlastest, eesti meediast ja natuke jah presidendikaasast muidugi ka.
Antud hetkel on siis juhtunud umbes selline lugu:
1) Evelin Ilves on lapsevanem ja osales (kui õigesti aru sain) oma lasteaia meililisti arutelus jõulupakkide üle ja ütles, et tema oma lapsele üritab mitte anda transrasvadega komme…
2) Arter-Pullerits noppis teema üles, küsis Evelinilt intervjuu kommide ja transrasva teemal. Loe edasi Mis küll on meedia ja Evelini vahel?

Tuist ja Dakist ja SLÕhtulehest

Tui Hirv (mu poolt äsja kirjastatud raamatu “Tähe tänav” autor) helistas mulle eile õhtul, rääkisime pikalt.

Ka eelmisel korral aastaid tagasi oli ta just SLÕlehega suheldes lõplikust loost psühhotrauma saanud, ja mina olin ju nüüd nädal tagasi see, kes ütles, et seekord seda ei juhtu – Daki on normaalne ajakirjanik, Daki on hästi armas! Anna ikka see intervjuu, ära karda.

Ja Daki oligi armas. Daki tehtud intervjuu pealkiri oli “Tui Hirv kirjutas seitse aastat romaani” ja see pidi minema laupäevasesse lehte, kus on pikemad lood (vähemasti meie Tuiga saime kusagilt niipidi aru).

Siis tuli toimetaja, kes kärpis pool tekstist ära ja tõstis pealkirjaks midagi, mis kontekstist välja kistuna kõlab nagu prostitutsioon.  Lisaks kõigele tõsteti lugu laupäevast ette argipäeva. Ilmselt polnud tänaseks paremat skandaali leitud. Tui kuulis veel õhtul asjast ja palus vähemalt pealkiri ära muuta. Lubatigi muuta (tema sõnutsi; nii ta mulle eile ütles), aga täna karjus lehest vastu ikka see pealkiri. Loe edasi Tuist ja Dakist ja SLÕhtulehest

Eesti Ekspressi vigade parandus

Esiteks, mul oli täna hommikul värsket Ekspressi avades tohutu tore üllatus, kõigi meie kolme raamatu kaaned olid avaldatud uudisnupu juures. Sain teada, millist rõõmu võib saada “teisel pool” olles (ise olen ju sadu lugusid kirjutanud, kus olen kellelegi nö promo teinud ;).)

Ja sain ka uudist lugedes mugistada –  ah et selline tunne ongi neid faktivigu leebel pilgul tunnistada… Mina saadan ise 99% oma lugusid allikatelele vaadata, just faktide kontrollimiseks. Aga ma ei tööta ka kohas, kus mu tekst tunni aja pärast trükikotta peaks minema… Loe edasi Eesti Ekspressi vigade parandus