Rubriigiarhiiv: muusika

USA presidendivalimistest

On teisipäeva varahommik. Täna valib USA endale (valijamehed, kes vormistavad) presidendi. “Minu Ameerika 3” aegu, 2008. aastal, kirjutasin siin blogis palju, aga nüüd on siinne keskkond unarusse jäänud. Käisin just ETV kutsel rääkimas “Vabariigi kodanikes”, see salvestati ette ja on eetris täna õhtul. Panen siia kirja veel mõtteid, sest sellises saates ei saa ju kõike öelda, st teoreetiliselt saaks, aga kui pole kogemust sõna kiirelt endale krabada, siis jääd hätta. (Naljakas, kuidas terve lapsepõlv õpetatakse meile, mismoodi vahele ei tohi rääkida, aga hiljem kulub vahelerääkimise oskus vägagi marjaks ära…  Saates osalemine oli mõnus kogemus, aga siiski, jah, tahaksin osata rääkida rohkem vahele.)

Hea küll, pool tundi on aega enne laste äratamist. (Ja Justin on meil üldse praegu Hiinas komandeeringus, nii et mina siin rindel üksina…) Tulistan teemasid, ja fragmentidest need jäägugi, terviku paneb igaüks ise kokku.

SÕDA

Saates räägib Hardo Pajula sellest, kuidas USA võib teoreetiliselt alustada sõda Hiina vastu ja on Lõuna-Hiina merre vägesid juurde paigutanud. Mind jäävad sellised teemad painama. Vabariiklase Mitt Romney sõnavõtte kuulates tundub, et tema meelest võikski üks sõda tõepoolest marjaks ära kuluda. Obamal olla aga liiga pehme välispoliitika? Loe edasi USA presidendivalimistest

Viljandi folgist seekord

Juhin tähelepanu, et kirjutasin Daki blogisse külalispostituse “Meestest, lihtsalt ja naistest, lihtsalt”, mis on samuti inspireeritud folgikohtumistest. See postitus on siin, ja erinevalt minu blogist, kus kommenteerida ei saa, olete seal lausa meelitatud kommenteerima, sest võite niimoodi raamatu võita.

 (Nii, illustreerivaks pildiks valisin tänavamuusikud… meie tuttavad Viljandi lapsed on ka suures osas noored muusikud ja teenisid nemadki  taskuraha nende päevade jooksul, ja tore on. Moosekantide vaba põli on folgikorraldajate poolt õige poliitika, mu meelest.) Loe edasi Viljandi folgist seekord

Veel folgikilde

Oijah, pikka juttu minult ei tule, sest võid ette kujutada, armas päevik, kui raske on elu poolenisti sisustatud korteris, kus pooled kastid on veel  lahti pakkimata… Ja nüüd on folgifestival läbi ning algab argipäev koos töötava mehe ja kahe väikese lapsega.

Lugesin ennist netis ringi ja märkasin Bioneeris väga head kirjeldust, kopeerin siia katkendid: “Folgis on erinevaid kihte rohkem kui vanaema õunakoogis.  Rahvast võib jagada tinglikult hõimudeks. Hõimude koosseis ei ole kindlalt määratletult, kuid iga hõimlane tunneb kohe ära kaashõimlase. Viltuses Viljandis kohtuvad nii esinejad, korraldajad, liiga pidused, lastega, noored, paarikesed, libaausterlased, igasugused sub- ja suppkultuuride esindajad. Erinevad hõimud eksisteerivad rõõmsalt üheskoos ning vahetevahel esineb üleminekuid ühest grupist teise. Igal hõimul on oma lemmikpaik ja oma asi ajada.
Kõige põlisem hõim on kohalikud, kes on samuti mitmest hõimust.  Nad võivad liituda ka rändhõimudega või teenida lisasissetulekut hõimlaste pealt.”

Mulle meeldib see lähenemine, jah, nii ongi! Ja lastega hõimu keskpunkt on waldorfkoolis, “meie koolis”, mis oli kõige esimene põhjus, kuidas me just siia linna kolisime. Loe edasi Veel folgikilde

Kas folk on muutunud läbupeoks?

Lugesin just arvamust selle kohta, et Viljandi Folk on muutunud kohutavaks läbuks… Huvitav oli seda arvamust lugeda, sest mina olin eile hilisõhtul täpselt selsamal kontserdil, kus hr Varro Vooglaid esines, ja ka mina astusin umbes samal ajal (umbes pool üks öösel) sealtsamast jumalakojast rahvalaadale, ja olin üllatunud, kui palju lihtsalt purjus või siis lõbusalt lällavaid inimmmasse oli selle kiriku ümber…

Kui hr Vooglaid peaks siia lugema sattuma, siis ma tänan teda imeilusa kontserdi eest! Ja tahan öelda, et nii hull see asi siiski kogu aeg ei olnud, nagu Teie kirjeldate. See oli laupäevaöö Toidutänava ääres (õllemüüjate juures). Õnneks olid siin teised hommikud, päevad, õhtud ja ööd, ning teised festivalinurgad. Loe edasi Kas folk on muutunud läbupeoks?

“Minu Londoni” pidu tuleb ta Tartus, sel neljapäeval

Panen kuulutuse üles 🙂 Ürituse esimene osa, raamatu teemaline vestlusõhtu on tasuta.

N27.05.2010 / 20.00 / prii/35/50.-
Genklubis, Lai 37 taga, Tartus

JazzKlubi & Petrone Print esitlevad:

MINU LONDON

Algusega kell 20:00 esitleb ANU SAMARÜÜTEL-LONG Tartus Genialistide Klubis oma raamatut „Minu London. Loomepiinu, inspiratsiooni ja argiilu.“
Raamatu on välja andnud kirjastus Petrone Print.

Esitlusel tutvustab Anu nii raamatu sünnilugu kui sündmuste tagamaid, eelkõige aga elu maailma ühes loomingulisemas ja inspireerivaimas suurlinnas. Jutu taustaks saab näha autori fotosid Londoni erinevatest tahkudest, tänavapildist, moest ja inimestest. Loe edasi “Minu Londoni” pidu tuleb ta Tartus, sel neljapäeval

Head uut aastat blogilugejaile!

Siin üks mõnus nostalgiline ABBA-laul, mis soovib uut aastat:  http://www.youtube.com/watch?v=dcLMH8pwusw.

Ja panin just üles uued (õiged) katkendid “Kas süda on ümmargune” raamatu 1. osale – http://petroneprint.ee/reisikirjad.php – , selle raamatu 1. ja 2. osa valmis saamine ja avaldamine on minu 2010 aasta plaan, lisaks siis Marta harimine (Martal oli eile sünnipäev, sai 6-aastaseks!).

Ning mida on “Minu”-sarjas odata uue aasta alguses – raamatut, mis aitab mõista maailma moslemite poole pealt – “Minu Maroko” – http://petroneprint.ee/minu_maroko.php. See aitab lugejal tolerantsemaks ja avatumaks muutuda, arvan ma.

Head uut aastat!

Filmidest-raamatutest-muusikast

Mulle meenus, et vastasin mõni nädal tagasi Naistelehe küsimustele, sisse olevat läinud imeväike osa – avaldan pika vastuse siin siis ka.

* Lemmikraamat läbi aegade?

Esimesena meenub Kahlil Gibrani “Prohvet”. See on mu lemmik olnud aastaid, nii imeline raamat, korraga kogu maailmast, kõigest, mis on oluline, poeetilises lihtsas keeles. Eesti keeles ilmunud Doris Kareva tõlkes.
Aasta raamat 2009 on minu jaoks siiani aga Elizabeth Gilberti “Söö. Palveta. Armasta” – minu jaoks inspiratsiooni- ja julgusevõtu allikas, kui ise oma spirituaalseid reisikirju (hetkel sahtlisse) kirjutan. Olen oma maitselt ilmselt romantik, meeldivad sellised natuke valusad teosed, näiteks üks väga ilus lühiromaan on Marguerite Duras “Armuke”. Loe edasi Filmidest-raamatutest-muusikast

Eurovisiooni asemel… eilne nostalgia-youtube

Eile õhtul pidin end teadlikult sundima, et mitte telekat-raadiot käima panna kell kümme. Nädal tagasi Eurovisiooni ühe eelvooru vaatamine-kuulamine tundus pärast nii maha visatud ajana. Eks see üks parajalt mõttetu sõltuvus ole.

Läksime hoopis lastega voodisse ja võtsin läptopi ka, unejutu asemel  harrastame vahel You Tube-ist maailma maadega tutvumist: näitan Martale maailma kaardi peal, kus see maa on, ja siis otsime selle kohta lõike. Eile näiteks vaatasime natuke Rootsit. Aga siis tuli ka Justin:

“Kas sind ka teeb Rootsi kuidagi nostalgiliseks? Need punased katused ja puumajad…” Loe edasi Eurovisiooni asemel… eilne nostalgia-youtube