Rubriigiarhiiv: poliitika

Hariduse hind

Maikuu Eesti Naises minu kolumnirubriigis avaldatu on endiselt aktuaalne teema.

2014-09-01 11.37.50HARIDUSE HIND

Loodan väga, et see teema on ajakirja lugemise ajaks juba vananenud. Aga praegu, maikuus, on äreva ootuse ja “rusikatega vehklemise” päevad.

“Haridusministeerium kaalub erakoolide tegevuskulude toetuste maksmise lõpetamist,” ütleb uudispealkiri. On see nüüd tõsine plaan või lapsesuu-ministri väljaöeldud spontaansus?
Ma olen sattunud viimase viie aasta jooksul suhtlema mitmete Eesti erakoolidega, olen ise olnud kahe kooli sünni lähedal ja osalenud mõttemängus kolmandagi loomisel. Väidan oma kogemusest: erakoolide hinged on Eestis inimesed, kes hoolivad südames väga lastest ja haridusest.
Erakoolid on üks tugevamaid ja elujõulisemaid kohti, kus meie maal kodanikuühiskond areneb. Inimesed, kes korraldavad eraharidust, teevad seda missioonitundest, ühel või teisel põhjusel pole nad päris rahul sellega, mida pakub peavool. (Kahjuks võrdleb mõni netikommentaator eraharidust “äriga”. Olen kindel, et kooli asutamine küll kasumlik äriidee pole. Kooli tehakse muu motivatsiooniga.)
Loen erakoolide teemaga seotud kommentaare ja saan aru, et inimesed jagunevadki haridusega suhestumisel kaheks. On neid, minusuguseid, kes soovivad aktiivselt osaleda oma lapse kooliteel, soovivad anda lapsele – nii enda omale kui ka teistele oma kogukonna lastele – võimalikult palju head, ning seda päevast päeva edasi arendada: looduslähedus, ligimesearmastus, arusaadavad õppemeetodid, akadeemiline areng ilma liigse stressita. Sellega kaasneb arusaam: niisugune ideaalhariduse komplekt ei kuku taevamannana kusagilt alla, vaid selleks on vaja inimesi, kes oleksid nõus oma kooli ehitama ja sellega üha edasi tegelema. Mulle meeldib ütlus: kogukond ei saa mitte kunagi valmis, seda tuleb aina üle luua. Ning kool ja kogukond on minu jaoks väga seotud mõisted.

Loe edasi Hariduse hind

Viljandist, Ukrainast ja Setomaast

Hea meel on, et jõudsin Ugalasse viljandlaste peole. Nii tore oli näha tuttavaid nägusid (väikelinna asi: on sõprade ring, on teretuttavad ja lisaks on ka sellised lihtsalt-kuidagi-tuttavad-näod) ja uhke oli vaadata, mismoodi linnapea Ando Kiviberg sammus pulti. Ma usun, et suur osa viljandlasi jagab seda “Meie Ando” tunnet.
Kõne oli hea, üks detail siia – iseseisvusmanifest loeti ette omal ajal neljas Eesti linnas ja just meil, Viljandis, loeti 24ndal veebruaril, pärast Pärnut.

***
Kui hakkas laulukava, siis tuli esimesena Ruslan. Jälle, “meie Ruslan” viljandlastele.
Ma olin neil paar õhtut tagasi külas käinud, selline kurbus oli kurgus selle pärast, mis eelmisel ööl Kiievis toimus, et otsisin meie kohaliku ukraina-pere seltsi. Ukraina on mulle alati olnud eriline koht, meie naabripere olid ukrainlased ja kasvasime nendega koos. Aga nüüd olid Lesja ja Nadja liiga kaugel, Viljandis on selle asemel ukrainalikkust hoidmas Ruslan Trochynsky pere. Kui Ruslan poleks tookord ammusel ajal folki külastades ühte eesti naise armunud, siis oleks temagi siiani Kiievis. Barrikaadidel ilmselt ka, tema tulist loomust arvestades.

***
Ja siis oli see hetk Ugalas. Kirke ja Rute – tütred oma heledatel häältel – ning Ruslan, laulmas a capella. Ruslani hääl katkes. Vabadusest rääkiv laul. Mehe käsi käis üle silmade. Lapsed panid ka oma heledad hääled kinni ja vaatasid üles isa poole.
Siis tõusis minu ees üks mees püsti.

Silmanurgast nägin, et keegi veel on juba püsti.

Juba oli kogu saal seismas. Vaikus. Täiesti spontaanne solidaarsuse avaldus. Minu silmaulatuses (nii palju kui pisaraist läbi nägi) pühkisid mitmed pisaraid.

Järsku oli kõik üks. Eesti ja Ukraina. See määratlematu ja samas nii selgelt määratletav – vabadus. Oma riik. Vaba riik.

***
Jah, ja siis läksin tagasi koju, hing ühest küljest rahul ja teisalt ikka veel seda isiklikku rahu otsiv. Mõtted siin Eestis on olnud segased selles suhtes, et 1) Me teame, et me tuleme tagasi! 2) Me ei tea veel päris täpselt, kuhu. Meie õnn ja häda on see, et on mitu kohta Eestis, kus me end nii koduselt tunneme. Kui saaks, võtaks Tartust ja Viljandist sõbrad ja vaimu ning mõned armsad tänavanurgad kaasa ja istutaks need sinna kusagile Pärnu vanalinna äärepeale, mere lähistele… Vaat see oleks meie ideaalkoht.

***
Ja kui nii olin mõelnud, siis tundsin, et ikkagi üks asi jääks kripeldama ka selles ideaalses linnakeses. See Setomaa. Meie majake seal. Et kas paneme müüki tagasi või mis saab?
…Ja kripeldus läks edasi. Nüüd on siis asi ametlik. Osa Setomaast on Eesti ja osa Setomaast on Vene riik. Muidugi, see on nii olnud juba aastakümneid ja piirileping oli vaid olukorraga leppimine. Aga ikkagi.
Selline see minu vabariigi sünnipäev oli. Veidi kirbe maiguga. Elu(line)…

Õpin seadusi lugema ja küsimusi esitama

Augustis meiega juhtunu õpetas – tuleb õppida ise seadusi lugema, mitte toetuda folkloorile.

Juba siin postituses on juttu mu kirjavahetusest ametnikuga, vt postituse lõpp. Selleks ajaks olime saanud selgeks, et  just Eestist lahkumine annab võimalus Justinile ka  järgmisel suvel ikkagi Eestis ringi sõita (tal on  vaja lõpetada raamat “Minu Eesti piltides” :)) Ainus legaalne võimalus on international driving permit (sest Eesti luba ei tohi ta veel taotleda suvel 2014, sest peab minema 12 kuud mööda trahvist)  – aga kogu selle mõtteahela juures oli üks suur AGA ja ma olen südamest tänulik maanteeameti avaliksuhete peaspetsialistile Mari-Jaana Adamsile, kes  sellele tähelepanu juhtis.

Sest meiesugused udupead oleks arvanud, et piisab vaid ärakolimise faktist ja oledki kohe mitteresident. Muidugi mitte. Vaja on end registreerida. Tsiteerin Mari-Jaana kirja: “Kui Te kolite, siis  Eesti seadusandlus nõuab, et 30 päeva jooksul tuleb esitada Rahvastikuregistrile sellekohane teada.”

Kas teie teadsite, et on kohustus seda teha 30 päeva jooksul! Ka siis, kui kolite näiteks ühe linna sees. Loe edasi Õpin seadusi lugema ja küsimusi esitama

Kirjad elust

Justini juhilubadega juhtunu tõi mu postkasti mitu huvitavat kirja, mis selle teemaga seotud. Justini postkastis on neid veel hulgim, aga ma usutavasti saan kaardistatud selle probleemi ka oma kirjasõprade ja eestikeelsete kirjade näitel (nimed on ära võetud ja sõpru on teavitatud, et panen nende lood oma blogisse üles).

Minu meelest näitavad need kirjad, et probleem välismaalaste juhilubadega on üldisem, mitte ainult Petrone-juhtum. Olen kindel, et Eesti riik on tubli ja töökas ja me paneme selle asja peagi selgemalt toimima.

Loe edasi Kirjad elust

Kilde elust: kuidas teeselda pimedat jm

Meikari skandaalist. Mulle tundus, et see parteide rahastamine oli kogu aeg avalik saladus, kuigi ma ei oska näppu peale panna, kust see tunne mulle tulnud oli. Äkki sellest kunagisest artiklist?

Igatahes mulle tundub, et Silver Meikar sai endale oma avaldusega tulevikuks palju hääli rahva hulgast. Omaette küsimus, kas ta kaotas totaalselt usalduse poliitikute hulgas :).

Ühte head raamatut lugesin äsja. Nimelt Roy Strideri “Mongoolia memuaare”. See oleks võinud ilmuda ka “Minu Mongoolia 2” nime all, aga Roy kirjale vastamine võttis toona aega ja nii läks see asi Varrakule. Ongi vist hea, sest meie oma sarjas oleks ilmselt saanud küll suurema tiraazhi panna (see on üks pudelist välja saanud dzhinn, eks), aga poleks saanud lisada sel kujul illustratsioone.

Mis mind selles raamatus kummitama jäi, oli Roy elu pimedama.

Jah, just nimelt. Ta teeskles pimedat, et saaks oma koeraga (õigemini koertega, sest sõber teeskles teist pimedat) lennata lennumasina salongis .Lennud paraku venisid pikemaks, kui ta arvestanud oli…

Ma olen alati mõelnud, et see on nii kohutav, anda oma uimastatud, kuid siiski maailma aduv koer ära kusagile pakihoiuruumi lennuki kõhu all. Mida see loom seal küll üle võib elada. Ma ei suuda sellele mõelda.

Ja Roy on suurejooneliselt loominguline inimene. Kuidas ta selle täpselt läbi viis ja kas vahele ka jäi, seda lugege juba raamatust. Aga mina siin mõtlen nüüd juba teist päeva, mis tunne kül on pime olla.

Praegu mõtlesin, et postituse esimene ja teine ots sobivad kokku. Ka nn Meikar-gate on seotud sellega, “kuidas me pimedat teesklesime”.

 

Vastus raamatukogude listi kohta

Armas lugeja, elu on siin kiire ja pole saanud mahti blogistada, aga panen üles ühe vastuse, mille ajakirjaniku pärimise peale toksisin.
Ajakirjanik: Petrone Prindi raamatud on raamatukogudes väga populaarsed, kuidas kommenteerite ministeeriumist kogudele alla tulnud nimekirja, mis sunnib tellima hoopis muid raamatuid?
Vastasin: Meie kirjastus on väga uhke selle üle ja tänulik lugejatele, et “Minu”-sari nii loetav on. Olen täiesti kindel, et see sari avardab inimeste maailmavaadet ja harib neid. Juhin ka tähelepanu, et meie sari on samuti Eesti algupärand ja sarjas on raamatuid, mida võib kirjanduslikult tugevaks pidada.

Teoreetiliselt saan aru ka Langi ideest, et inimesed võiks rohkem lugeda kultuuriajakirju ja -lehti, aga kardetavasti võib juhtuda nii, et praeguse kampaania käigus hakkavad need maaraamatukogude lugejad “nimekirja-asju” hoopis trotsist eirama. Eks see ole aasta lõpuks näha.

Ja ma ei tahaks mitte kuidagi konkureerida “Sirbiga” või “Vikerkaarega”, aga praegu on kunstlikult tekitatud olukord, kus me justkui oleme konkureerima pandud. Kas üks või teine? Härra Langil on, eelarvepabereid vaadates, kindlasti võimalik vastu öelda, et me konkureerime nagunii. Aga see on nüüd poliitiku töö, teha ja presenteerida oma valikuid nii, et inimestel ei tekiks suhu halba maitset. (Hetkel paljudel on…)

Meie teeme oma sarja edasi, üritades kombineerida harivat ja meelelahutuslikku. Ja meie kirjastusel on olnud üle Eesti paljude maa- (ja ka linna-)raamatukogudega hea kontakt, oleme esinemas käinud. Minu meelest on raamatukoguhoidjad üks väga tore ja mõtlemisvõimeline rühm inimesi. Nemad näevad ühest küljest reaalselt ära, mis inimesi huvitab, samas üritavad ka oma lugejaid harida. Tundub, et etteantud nimekirja peale tunnevad paljud raamatukoguhoidjaid ja raamatukogude lugejad end solvatuna.

Mida sina sellest teemast arvad?

“Kustutatud stseene” “Minu Ameerika 3-st”: kriisi algusest aastal 2008

Illustratsioon võetud aadressilt www.123rf.com.

Meie pisike pere on siiani pääsenud vaid ehmatusega „ups, mu panka polegi enam“. Säästud meie uues pangas olid ju alles.

Nii hästi pole aga kõigil.

„Kui madalale saavad aktsiad langeda!!“ Selle äiapapa karjatuse saatel algas eilne hommik. Ma ei söandagi talt küsida, palju ta siis kaotanud on. Südamepõhjas arvan, et ta pole suurt midagi kaotanud, sest aktsiaturgudel ootav raha on paljuski illusioon. Loe edasi “Kustutatud stseene” “Minu Ameerika 3-st”: kriisi algusest aastal 2008

“Kustutatud stseene” “Minu Ameerika 3-st”: Obamast ja rassismist

Jätkan välja jäänud katkenditega “Minu Ameerika 3-st”. /Pilt on võetud aadressilt http://inri.deviantart.com./

“Seesama 2004. aasta demokraatide konventsioon, kus mina esimest korda Obamat kõnelemas nägin, muutiski ta üleöö kuulsaks meheks. Ka oponendid möönavad, et Obama on väga hea oraator. “Aga kas meile on vaja presidenti, kellel on kogemus vaid kolmanda sektori sotsiaaltööga, aga on null kogemust erasektori ja äriajamisega?” küsib retooriliselt vabariiklaste kandidaat, rikkurist ärimees Mitt Romney, ja pakub, et Obamast võiks parem populaarne telesaatejuht saada. (Seda pakkumist poliitiku suunas võib igatahes komplimendiks pidada, tipp-poliitika on ju üks suur šõu ja karismade kullaproovimine.)

Tundub, et Obamal puuduvad luukered peale selle ülekorrutatud „tal-pole-kogemusi”-sündroomi. Võiks ju luukereks pidada tema ülikooliaegset kokaiini tarbimist, aga kuna ta on ise sellest oma identiteediotsimise raamatus kirjutanud juba kümme aastat tagasi, siis ei ole vastastel olnud võimalik seda kuidagi ära kasutada. Loe edasi “Kustutatud stseene” “Minu Ameerika 3-st”: Obamast ja rassismist

“Kustutatud stseene” “Minu Ameerika 3-st”: tervisekindlustuse(tu)sest

Ja tänaseks üks väike raamatust välja jäänud katkend sel suurel-raskel teemal, millega USA maadleb…

“Järgmiseks lugu Elizabethist ja ta abikaasast Stevenist. Alguses olid nad tavaline keskklassi perest, kes unistas lastest: ostis pangalaenuga maja, dekoreeris kõik, ehitas valmis lastetoa, jäigi lapseootele ja sai rõõmusõnumi, et tulemas on kaksikud. Tervisekindlustusega oli ka kõik korras, mehe töökoha kaudu oli nende kindlustajaks respektaabel firma. Ühesõnaga, American Dream.

Aga kaksikud sündisid enneaegselt. Kindlustusfirma tõesti maksis laste neljakuulised haiglakulud. Kodus aga selgus, et ühel lastest on – ilmselt hapnikuvaegusest põhjustatult – raske tervisehäda nimega tserebraalparalüüs ja ilma tõhusa füüsilise teraapiata ei hakka poiss mitte kunagi kõndima.

Selgus, et kindlustuslepingusse on peenes kirjas pandud midagi 60 päeva ja füüsilise teraapia kohta. Firma väitis, et see tähendab, et nad garanteerivad terve kindlustatu eluaja kohta 60 päeva teraapiat, pärast protsessimist võttis firma omaks, et see on siiski 60 päeva aastas (ülejäänud tuhanded teraapiadollarid pidi pere ise maksma), aga järgmisel aastal väideti, et see tähendab hoopis 60 järjestikkust päeva aastas (aga füüsilist teraapiat ei tehta mitte kunagi järjestikku päevadel, vaid regulaarsete ajavahemike tagant). Vanemate rahakottide toetusel ja heategevusüritusi korraldades sai füüsilist teraapiat siiski edasi tehtud ja väike poiss hakkaski roomama! Edasiseks arenguks oli vaja uusi ravivõtteid, aga siis hakkas kindlustusfirma uutmoodi protsessima: tegelikult käib lepingupunkt liikumise rehabiliteerimise ehk taastamise kohta, aga kui laps pole varem mitte kunagi käinud, siis ei saa seda taastada. Loe edasi “Kustutatud stseene” “Minu Ameerika 3-st”: tervisekindlustuse(tu)sest

“Kustutatud stseene” “Minu Ameerika 3-st”: Hillaryst ja Billist

Jätkan väljajäänud katkenditega “Minu Ameerika 3-st”.

TOIMET: Vahetasin pildi ära, panin ühe  foto sellest ajast, kui Bill Clinton ja Hillary Rodham tudengipõlves “käima” hakkasid, sellest ajast on ka nende väidetav 20 aasta pakt, millest  postituse lõpp räägib.

“Justini ema auks ja palvel veedan oma järgmised raamatukogutunnid, uurides täpsemalt  nn Hillary Clintoni probleemi.

Jah, on, mida uurida! Mul oli juba mõnda aega see tunne, mis nüüd selleteemaliste raamatute ridasid vaadates kinnitust leidis. Teatud põlvkonnal, täpsemalt hiliskeskealistel ameeriklastel paistab olevat tõsine Clintoni-probleem. Ja kui selle abielupaari meespool on – olgu siis negatiivselt või positiivselt – enamiku rahva poolt juba paika pandud, siis Hillary ümber on analüüs vahtu täis. Kusagile ülikooli juurde tuleks teha “Hillary studies” osakond, niipalju on tema kohta juba raamatuid ja uuringuid ilmunud, niipalju on ta pannud ameeriklasi mõtlema, eriti naisi, eriti feministe. Miks ta meile ei meeldi, on nende peamine küsimus. Mismoodi on ta maine läbi aegade muutunud? Miks temaga samastumine nii raske on – võibolla sellepärast, et tema iseloomu on võimatu tabada, aga miks see on nii? Ja miks on meil ikkagi nii raske samastada end võimuka naisega? Miks on meil naise võimuiha raskem pealt vaadata kui mehe oma?
Feministidel on temaga oma konkreetne mõttesegadus: kas feministil sobib toetada naist, kes on saanud kuulsaks tänu oma mehele? Ja veel põhilisem: kas feministil sobib toetada naist sellepärast, et ta on naine?

Mida enam ma Hillary-teemat vaagin, seda rohkem hakkan tunnetama, kui pagana keeruline on olla naispoliitik. Sa oled kas liiga mehelik või ei ole sa piisavalt mehelik. Laste kõrvalt karjääri tegemine on probleem, ja sama suur on probleem siis, kui sul lapsi poleks. Kui näed välja liiga hea, heidetakse seda ette, kui sa ei näe välja piisavalt hea, siis märgitakse see kindlasti ära. Meeste ja naiste maailma topeltstandardid paistavad Hillary-analüüsidest tõesti hästi välja. Kui ta ei oleks naine, imetletaks teda ta eesmärgipärasuse ja kartmatuse pärast. Loe edasi “Kustutatud stseene” “Minu Ameerika 3-st”: Hillaryst ja Billist

Kes soovib aidata lastekodunoori

Jälle on üks kooliaasta lõppemas ja see tähendab paljude muude asjade hulgas ka seda, et jälle astuvad ellu uued lastekodutaustaga noored. Meie kirjastus on kahel aastal neile noortele stipendiume jaganud ja teeme seda ka sel aastal, juunikuus, aga nüüd oleme loobunud nimetusest “Petrone Printi stipendium”, see on lihtsalt “Lastekodunoorte ellu astumise toetusraha” ja peale meie on seda aidanud koguda ka teised. Ma peagi kirjutan sellest veel, praegu käib just nende kümne tubli noore valimine, lastekodunoored üle Eesti on saatnud oma esseed.

Aga – praegu tahtsin juhtida tähelepanu sellele, et sellesama stipendiumi heaks saad ka sina oma 10eurose panuse anda. Kui helistada telefoninumbrile 900 67 00. Täpsemalt on sellest kirjutatud siin.

Loe edasi Kes soovib aidata lastekodunoori

Meie lähme, tulge ka: kogupere konverents Rosmal

Edastan kutse:

Hää inimene!

Koos Suure Kevadega saabub kogupere konverentsi aeg! Jah, juba kolmandat aastat kutsume Sind Põlva külje alla Rosmale, et koos vaadata terve pilguga haridusmaastikul toimuvale. Seekord on fookuses terve kool ning nagu juba heaks tavaks saanud, jagub põnevat tegevust nii suurtele kui väikestele!

Kutsume Sind laupäeval, 21. mail 2011 algusega kl 10.30 Põlva külje all Rosmal peetavale III kogupere konverentsile “Head valikud hariduses. Terve kool”. Vaatluse all ongi terve kool – nii laps, kool kui seda ümbritsev kogukond. Pane siis palun see kuupäev taas oma pere kalendrisse kirja ja võta suund Rosmale! Loe edasi Meie lähme, tulge ka: kogupere konverents Rosmal

Mis meist saab?

Ma olen rohelise partei jutulistis, selles listis, kus praegu lokkab solvamisest ja tunneb puudust kirjavahemärkidest…. Olen umbes kümme korda kirjutanud mustandisse palve mind jutulistist eemaldada. Olen umbes viis korda Tartu kesklinna poole suundudes kirjutanud käe peale “partei”, et ma ei unustaks Kompanii tänavalt Tartu-kotorist läbi astuda ja parteist välja astumise avaldust kirjutada.

Ja ikka ma ei tee seda. See viimane klikk või viimane pööre uksest sisse… see jääb puudu.

Mida ma toetan?

Ma toetan rohelist maailmavaadet. Loe edasi Mis meist saab?

Ilmselt minu viimased sissekanded Tartu Lastehoiu Seltsi blogisse…

Lastehoiu Selts aga areneb edasi, kuulsin just, et sügisest tuleb üks uus rühm juurde (vähemalt üks).

http://lastehoiuselts.blogspot.com/2010/05/vahepeal-ilmunud-meediakajastusi.html

http://lastehoiuselts.blogspot.com/2010/05/veel-meediakajastusi-meie-tegemistest.html

http://lastehoiuselts.blogspot.com/2010/05/lastehoiust-siiri-liisi-laanesaarelt.html

http://lastehoiuselts.blogspot.com/2010/05/meil-on-ka-infobaas-koigist-tartus.html

Kutse haridusfoorumi lastehoiu ja alushariduse töörühma

Kutsume kõiki huvilisi osalema Eesti Haridusfoorumi töörühmas “Alternatiivse lapsehoiu ja alushariduse vahekord” 18. veebruaril kell 17.15-20.00 (kogunemine TTÜ peahoone fuajees).
Töörühma juhivad Inger Kraav (Perekasvatuse Instituut) ja Pille Rives (Tartu Lastehoiuselts).

Ettekanded:

Inger Kraav – Lastehoiu koht ja maine Eesti ühiskonnas
Mari-Epp Täht – Alusharidus hariduse alusena
Tiia Õun – Lasteasutuse kvaliteedi hindamine
Siiri-Liisi Läänesaar – Lapsehoidjate koolitusest ja lapsehoidjale esitatavatest nõuetest Loe edasi Kutse haridusfoorumi lastehoiu ja alushariduse töörühma

Vahel on hea vait olla

Reedel sain telefonikõne ühelt rohepartei liikmelt. “Kas homme üldkogule tuled?” – “Ei tule, ma ei saa, vaja lapsi hoida…” – “Delegeeri siis oma hääl mulle.”

Vetlus läks pikemalt, teine pool üritas mulle selgeks teha, et minu häält on vaja, mina vastasin nagu katkine grammofoniplaat: “Mul pole olnud võimalik süveneda sellesse, mis parteis toimub ja ma pean seetõttu õigemaks säilitada neutraalne positsioon ja oma häält mitte kellelegi anda.” – “Aga…” – “Ei, nagu ma ütlesin, mu pole olnud võimalik süveneda…” Loe edasi Vahel on hea vait olla

Vastuolu maailmavaate ja konkreetsete kogemuste vahel

Et siis rohelised ei saanud Tartu volikogusse sisse või? See on sel juhul minu süü ka, alates sellest, et ma ei nõustunud rohenimekirjas kandideerima (kevadel-suvel kutsuti) ja lõpetades sellega, et ei valinudki neid ning mainisin oma otsust ka mitmele tuttavale, kellega valimistest eelnevalt juttu tuli.

Aga mul oli selleks oma põhjus, Tartu Lastehoiu Seltsi ümarlaual konkreetsete poliitikutega rääkimine ja nende vaimse tervise-terviklikkuse hindamine… Aga ikkagi, HINGELT OLEN MA IKKAGI ROHELINE ja eile valimiskabiinist väljudes oli kurb tunne. Vatnii.

Huvitav, kas peaks parem vaiki olema. tegelikult vist see on “intiimsfäär”, kes keda valib. Mul on nii kahju, et rohelistel hästi ei lähe, aga tegelikult, lisaks ümarlaual kisamisele ja uksepaugutamisele on roheliste partei nii palju muud teinud, mis mind peaaegu iga nädal on pannud mõtlema, et.. no ma ei usalda. Mis teha?

Aga rohelised võivad muidugi järgmisel korral taas mu hääle saada… Seekord tunnetasin kabiinis täiesti tugevat vastuolu maailmavaate ja konkreetsete kogemuste vahel. Kes siis veel valiks rohelisi, kui mitte mina? Kes siis veel neisse usuks? Kes see veel nad maha jätab?

Ah, las ma olen siis parem rõõmus selle üle, et Isamaaliit, kes on meie Saluveeri-suguvõsa hääled saanud alates aastast 1992 (mina olingi ainsaks erandiks), sai ühe vahepeal mujale läinud hääle taas endale tagasi.