Rubriigiarhiiv: poliitika

Tuulepealsest maast ja meie lugudest

Neljapäevaõhtul sattusime (külas olnud venna soovitusel) vaatama ETV-s jooksvat ajaloolist seriaali “Tuulepealne maa”. Eks olin sellest kuulnud-lugenud küll (et kriitikutele ei meeldi, aga rahvale meeldib…)ja mul oli plaanis see kunagi ära vaadata, samamoodi Justinil.

Tõtt öelda haaras see põgusalt “no heidame pilgu peale” vaadatud 11. osa nii kaasa, et nüüd olemegi ära vaadanud ka eelmised (need on saadaval nii Elioni digiboksi videolaentuses kui ka ETV koduleheküljel). Haaravad inimsuhted ja veel rohkem haarav ajalugu. Olin just enne lugenud üle oma lahkunud vanatädi Salme memuaarid ja värskelt selle üle mõelnud, kuidas pered olid enda elu 20 aasta jooksul üles ehitanud ja kuidas see kõik laiali kisti… Seriaal tekitas nüüd vajaduse kiirelt mõni ajalooraamat ette võtta ja meelde tuletada teemasid. Loe edasi Tuulepealsest maast ja meie lugudest

Asepresidendikandidaatide debatist

Arvuti näitab eestimaist kellaaega, see on pool seitse hommikul, siin Ameerikas niisiis pool kaksteist õhtul. Panen natuke kirja oma mõtteid. Erutus on hinges. Tegelikult eelkõige sellepärast otsustasimegi jääda kuni 4. novembrini ehk suure valimistepäevani välja USA-sse (kui oli selge, et 4. oktoobriks peame siia suguvõsa suurpulma tulema) – sest kõik need debatid ja telekajastus enne presidendivalimisi on seda väärt! Mäletan, kuidas neli aastat tagasi… Loe edasi Asepresidendikandidaatide debatist

Kas Anna-Maria jõudis Gruusiasse?

Kui keegi siin blogis käijatest teab Anna-Mariast: kas ta jõudis Gruusiasse, kas ta on saatnud endast elumärki? Viimane teade minule oli, et Prahasse ta igatahes pidi eile lendama ja tol hetkel polnud teada, kas Praha-Thbilisi lennud veel toimuvad. Telefon on tal väljas.

Õõvastavad uudised Gruusiast igatahes. Elame ajaloolisel kuul. Jah, kaugelt vaadates on see vaid ajalugu, aga… inimesed hukkuvad ja sandistuvad, täpselt praegu. Kas me keegi oleks midagi teha saanud. Justin muide on juba tükk aega ostnud gruusia veine – “Toetan sellega nende noort demokraatiat” – nüüd kõlab see kuidagi nii küüniliselt-irooniliselt.

Petrone Print otsib inimest (inimesi) appi

Enne kui blogi puhkusele läheb, panen üles kuulutuse, vaadates kõigile kirjastuse plaanidele. Meil on vaja inimesi appi tööle (esialgu ilmselt mitte täiskohaga palgatööle). Kirjutage epp.petrone@gmail.com ja räägin täpsemalt!

– Reklaamimüügispetsialist (või keegi, kes soovib selleks saada).

– Aktiivne inimene, kes valdab inglise keelt suusõnas ja kirjas.

– Kiire trükkija (masinkirjutaja), eelistatavalt Tartus.

– Eesti keele korrektor, kes kiirelt töötada suudab, eelistatavalt Tartus.

– Lasteraamatute illustraatorid (ka need, kes saatsid oma proovipildi ja ma äkki unustasin vahepeal vastu kirjutada?) Loe edasi Petrone Print otsib inimest (inimesi) appi

Rahvaste rändest ja sulandumisest

Toon selle küsimuse-vastuse eraldi välja.

  1. Epp, Sa oled kirjutanud oma raamatutes erinevate rahvuste “kolooniatest” Ameerikas- inimestest, kes elavad oma keele ja kultuuriga ning ei kavatsegi integreeruda. Ameerika kontekstis tundub see kuidagi normaalne ja mõistetav. Kui aga mõelda Euroopale? Nt. Viimatine uudis Itaaliast, kus kaalutakse mitmenaisepidamise seadustamist jne jne jne palju näiteid kus vähemuste õiguste nimel kohandadatakse enamuse kultuuri. Loe edasi Rahvaste rändest ja sulandumisest

Elust kirju Postimehes ehk kas venelased võtaks lasteaia üle?

Ma hakkan alates sellest nädalast Postimehesse vabal teemal kolumnit kirjutama – esimene on siin http://www.postimees.ee/240508/lisad/arter/332569.php. Kahjuks kärpimise arvel läks esimesest loost peaaegu välja see nüanss, et mängides pisikese venelasega meie 4aastane Marta mitte ainult ei õppinud vene keelt, vaid ta ka õpetas eesti keelt.

Ma muidugi pidin nuuskima kohe kommentaaridesse ka (kunagi ju ei tea, kas ees ootab sõimlemine või on vastupidi, mõni huvitav ja konstruktiivne kommentaar). Loe edasi Elust kirju Postimehes ehk kas venelased võtaks lasteaia üle?

Laste vabapidamisest

Äkki oskate aidata, sain sellise kirja –

“Tere Epp,
kirjutan väikest arvamuslugu ja tahtsin küsida, ega Sa ei tea, kui vanalt USA seadused kohustavad vanemaid oma lapsi järelvalve all hoidma? St nad ei võigi teatud vanuseni üksi kooli minna või üksi kodus olla. Või millistes Euroopa riikides see veel nii on? Inglismaal on vist 10-12 aastaseni, jällegi täpselt ei mäleta.
Tahan kirjutada, et ühelt poolt on see eesti laste suur iseseisvus hea (näiteks suvevaheajal), teisalt jälle on suur osa lapsi täiesti omapead ja hoolitsemata, sest seadus ei kohusta vanemaid oma lastel otseselt silma peal hoidma.”

küsisin ajakirjanikult, kas võin selle teema oma blogisse panna, tema nime nimetamata, sain vastuse: Loe edasi Laste vabapidamisest

Veel USA presidendikandidaatidest – killukesi vabariiklastest

Ma alustan RUDY GIULIANIST. Tema on “meie kandi mees”, endine New Yorgi mees, linnapea. New Yorgis arvestatakse aega “enne Giulanit” ja “pärast Giulianit”.

“Enne Giulanit oli nii, et kui inimesed rääkisid, et ma käisin linnas ja rahakott varastati ära, siis keegi ei imestanud, sest linn oli vargaid täis… Mõtlevad inimesed ei võtnudki linna minnes oma krediitkaarte ja dokumente kaasa, et võimalik kadu väiksem oleks.” – see siis ühe Long islandi eeslinlase arvamus.

Aga vastutasuks üks Manhattanil elava moodsa geinoore arvamus: “Enne Giulianit oli see linn huvitavam, elu toimus… Jah, Time Square´il olid õhtuti prostituudid, ja maailma põnevaimad klubid olid siin… Nüüd on New York nagu üks suur peresõbralik Disneyland.” Loe edasi Veel USA presidendikandidaatidest – killukesi vabariiklastest

Presidendivalimistest veel, vol 4

Killukesi veel USA demokraatide presidendikandidaatidest (allikateks siin ette sattunud telesaated ja kirjavara)

HILLARY
– Kui see jutt nüüd ikka tõesti tõele vastab, siis minu jaoks on see vapustav järjekindlus. Nimelt olevat Bill ja Hillary peagi pärast leibade ühte kappi panekut (veel enne abiellumist) kokku leppinud, et hakkavad tööle selles suunas, et Billist saaks USA president. 25aastaselt sellise plaaniga välja tulla – nad nimetasid seda „20 aasta plaaniks”… uskumatu.
-Kui Hillary otsustas poliitikasse minna, olevat Bill öelnud: „Mina sain oma 20 aastat, nüüd on sinu kord.”
– Hillary jättis abielludes endale neiupõlvenime, sest pidas end ametlikult feministiks. Hiljem, kui oli näha, et Arkansase alijatele see ei meeldinud, et Billil selline iseseisev naine on (Bill kaotas seal ühe valimiskorra), võttis Hillary siiski oma abikaasa perekonnanime. Loe edasi Presidendivalimistest veel, vol 4