Rubriigiarhiiv: raamatud

“Võlusõnade” sünnilugu

ESITEKS, OLGU ÖELDUD…
Mulle nii meeldib lasteraamatutesse nimelisi pühendusi kirjutada-joonistada. Nii et soovitan meie värsket “Võlusõnade” raamatut jõulukingipakki meie kirjastusest tellida, koos pühendussooviga…  (kirjutage pood@petroneprint.ee) Ja soovitan seda ka lasteaedadele või koolidele rühmakingiks. Sobib nii poistele kui ka tüdrukutele…

JA MIS VANUSTELE? .
Muinasjuttude, eriti selliste lihtsate lühikeste mõistulugude puhul on sihtrühma nii keeruline määratleda. Loen neid ette kuueaastasele Mariale unejutuks, aga samas mäletan aega, kui olin 39 ja mind tabas lühimuinasjuttude maania… olin ahne ja täitmatu sihtrühm.
See oli meie viimane USA-aasta. 2013-2014. Elu oli erinevatel põhjustel kuidagi imelik, suunad olid segi. Mulle andis suurt turvatunnet seal Long islandi saare nurgal iga päev sörkimas käimine, metsikute hirvedega looduses kokkujuhtumine ja… indiaani muinasjutud.
Esimene kogumik sattus näppu kohalikus raamatukogus üsna juhuslikult, õigemini, mul oli neid muinasjutuhooaegasid elus ju ennegi peal käinud (Olen kunagi kokku pannud „Muinasjutud armastusest”), aga ma ei teadnud, et uus laine oli pärale jõudnud.

MUINASJUTUSÕLTUVUS
Selle ühe õppeaasta jooksul, mil me Ameerikas seal saarenurgas elasime, jõudsin ma läbi lugeda kohaliku raamatukoguvõrgu kõik muinasjutuantoloogiad ja ka kõik lastele mõeldud folkloorse taustaga muinasjuturaamatud. Tellisin neid juurde ka maakonna raamatukogudevahelisest laenutusest.
Nii et jah, igasuguseid sõltuvusi on elus olemas ja üks neist on muinasjutulugemise sõltuvus. Loe edasi “Võlusõnade” sünnilugu

Käisin Dakil taskuraadios külas :)

Nii tore oli, selle nimel peab blogilt tolmu pühkima ja pisikese postituse tegema!

Kuulake, klikkige pilti ja mõnulege samamoodi nagu mina seda praegu üle kuulates :)… Meie jutt läheb tagasi aegadesse, mis on sellesama blogi algusaegades (mu kõige esimene blogi kahjuks kustus ära, aga pool aastat hiljem kolisin siia ja see on kõik siin alles, olemas…)

Loe edasi Käisin Dakil taskuraadios külas 🙂

“Indiast” e-pood ja kiviraamat

Mult on ikka päritud, kuidas tervis… Hästi on! Ma ei mäletagi, millal viimati pea valutas ja ma saan taas autoga sõita jms. Haigus on tänuga minema saadetud ja praegu tegelen peamiselt kahe töise asjaga.

Esiteks Indiast veebipood. Võite tagasisidet anda, mis toimib ja mis mitte! Vaadake www.indiast.ee.

Ja teiseks, peagi on ilmumas üks kiviraamat :). Veel ei taha täpsemalt rääkida, kardan ära sõnuda. Aga tuleb ilus ja huvitav mu meelest. Loe edasi “Indiast” e-pood ja kiviraamat

“Hiir püksis”, lastest kuni vanuriteni

Jah, kuidas sai hiir püksi? Tegelikult oli see hiir seeliku (ruudulise voldilise koolivormi seeliku) ja sukkpükste vahel. Ja sinna hüppas ta sellepärast, et soovis kassi käest eluga pääseda. Ja pääseski! Sai seeliku ja pükste vahel sibades minu seljas isegi koolibussiga sõita ja põgenes alles kooli riidehoius uutele elualadele…

Tõesti sündinud lugu!

Just sellised lood on minu uues raamatus, mida ma ülima mõnuga kirja panin.

Esimene inspiratsioon “Hiir püksis” raamatu suunal tuli tegelikult mu ammuse sõbra Kaja blogist, kui lugesin, mismoodi ta rääkis oma lapsepõlve loomadest (näiteks selles koerte-teemalises postituses.) Ja mulle meenus, et üks minu läbi aegade lemmikraamatuid on “Väikese käpa jälg”, Silvia Rannamaa. Seal kirjutab autor ausalt üles tõesti sündinud lugusid, kohtumisi loomadega. Ta on end vabaks lasknud küsimusest, kui vana on sihtrühm. Kas need lood on lastele või suurtele? On see tähtis? Vastus: need on loomasõpradele.

Just sama võtmega otsustasin mina läheneda oma lapsepõlve loomalugudele. Loe edasi “Hiir püksis”, lastest kuni vanuriteni

Lasteraamatutest: “Lennukiga lõunamaale”

Algatuseks üks keel-põses looke minu äsja kirjutatud raamatust, mis hetkel illustreerimisel ja plaanib ilmuda veebruarikuus. Nimeks saab tal “Lennukiga lõunamaale” ja räägib ta sellest, mismoodi juba varasemalt lugejatele tuttav kolme tütre ja emme ja issiga perekond keset talve lõunamaareisile “põrutab” (tekkis tahtmine seda nilbet väljendit siin korra kasutada, iga kord kusagil klikimeedias seda kohates ma turtsatan, jah, kõik muudkui põrutavad kusagile…)

Raamat tuleb “Marta varbad”, “Anna hambad“, “Leena peenar” ja “Kurru-Nurru vurrud” jätkuks. Loodan iga aasta sellesse sarja vähemalt ühe uue lisanduse teha, ideesid on palju, üle kümne küll. Mõelda vaid, kui ma saaks neid pensionieani edasi kirjutada, raamat või kaks aastas :). Loodan, et see unistus saab teoks.

Sarja peategelased on nüüdseks oma aega kinni jäänud, nad ei vanane koos oma prototüüpidega (ehk minu lastega) ja jäävad igavesti sellesse vanusesse, lugejatele rõõmu tegema. Loe edasi Lasteraamatutest: “Lennukiga lõunamaale”

Minu haigusest ja elu(s)olust Õhtulehes

Panen siia äsja Õhtulehes ilmunud loo. Lähiajal loodan leida aega ja energiat, et ise eraldi blogipost teha sellest, kus ma praeguseks olen… sest see intervjuu on tegelikult ka juba kümme päeva tagasi tehtud ja vahepeal on aeg edasi läinud.

Epp Petrone: „Usun, et puugihaigus tuli mind õpetama.” (Pilt Õhtulehest; link loole on siin.)

Sirje Rattus

sirje.rattus@ohtuleht.ee

„Ainuke viis terveks saada on oma energiaid korrastada,“ leiab kirjanik ja kristallipoodnik Epp Petrone, kellel diagnoositi novembri alguses borrelioos koos entsefaliidiga. „See on spirituaalne väljakutse – et terveks saada, pead õiget elu elama.“
Epp Petrone on just naasnud neljanädalaselt puhkuselt Itaaliast. Loe edasi Minu haigusest ja elu(s)olust Õhtulehes

Katkend, joogakatus, “Kas süda on ümmargune? 3.osa”

Epp Indias/Illustratsioon: mina istumas selle aasta veebruaris doktor Rao ajurveeda-k liinikus, just selle kliiniku katusel olen käinud oma India-käikude ajal joogat õppimas./
Mu raamat “Kas süda on ümmargune? 3. osa” räägib peamiselt Indiast, läbi aastate. Millal raamat valmis saab, ärge praegu küsige. Panen siia midagi sellest raamatust üles, teen sellega eelreklaami ka sellisele sündmusele nagu “12. juuni: päev kristallide, paastu ja joogaga”.

Mis on minu ja jooga seos? Ma kirjutan sellest veel, aga praegu…kõigepealt üks lühike katkend mu teisest Indias käigust, 2002. aasta algusest:

„Et pääseda sünni-surma tsüklitest välja, on vaja kindlasti joogat teha!” Kõik Saša ütlused on sellised: loosunglikud, õhku paisatud. Tema teab. Mind häirib see, kuidas ta neid teadmisi enda ümber pillub, aga kui neid siis õhus tunnistan, siis pean tavaliselt tunnistama. Jah, Sašal on õigus. Loe edasi Katkend, joogakatus, “Kas süda on ümmargune? 3.osa”

“Marmorluik” ja “Meie emad ostsid asju…”

Südaöö. Pärast suhtelist rahva- ja sündmusrikast nädalavahetust olen jälle Seto talus üksi kirjutamas. Ja metsas uluvad hundid. Ja mul on siin ka nahkhiired, vahepeal kiirelt lendab mõni akna tagant mööda, teevad õues tiire.

456624t81hebd8

…Mul ei tule praegu meelde nende elukate nimed, kes Jelea Skulskaja loomingus ringi lendavad. Kormoranid? /Järgmisel hommikul kontrollitud: jah, kormoranid. Sama nimega linnud on ka päriselt olemas./

Ma ei tohiks üldse Skulskajast kirjutada. Mind haarab alaväärsuskompleks, ta on nii eriline, nii andekas ja nii haritud.  (Meenub, et vahel ajakirjandusosakonnas õppides tabas mind see, filoloogidega suheldes. Aga värskemaks põhjuseks on ilmselt see trauma, mida ma ei suuda unustada: et küsisin ta raamatu esitlusel, et kas Dovlatovit saab Eesti-vene kirjanike huka arvata… ja sain juba susinast saalis aru, et see oli rumal küsimus. On reeglid…)

Aga igal juhul on see ääretult hea, et ma olen sööstuti väga julge inimene, kui mingi idee mind kannustab. Loe edasi “Marmorluik” ja “Meie emad ostsid asju…”

Evelin Ilves, “Kirju”

Evelin-Ilves_Kirju_web-220x320Kõigepealt tagasikaja tänase Kroonika loo kohta. Mina ei arva, et meie (augusti keskel) ilmuv raamat paljastab kuidagi “tõe/tagamaad Ilveste lahutuse kohta”. Kui Kroonika üleeile helistas, siis ma ka seda otse ütlesin, aga muu jutu käigus ütlesin ka muud. Kahetsen, et oma vana tuttavaga veidi liiga pikalt rääkima soostusin.

Lõpus sain aru, et ta plaanib vist ikkagi nuppu ka teha.

Ja ma saatsin ühe, minu jaoks kõige olulisema asja talle siis meilitsi, palusin seda tsiteerida, aga ilmselt see polnud piisavalt kollane, ei läinud sisse:

“Arvan, et Evelinile on rahvas oma arvamistega liiga teinud ja loodan väga, et meie raamat aitab teda mõista.”

Aga hea küll, raamatu juurde.

Mina mäletasin Evelin (toona vist) Int-Lamboti väga huvitavat lugu Sakalast 2003. aastal, kus ta kirjutas elust maal väikese beebiga ja mis siis saab, kui elekter ära läheb ja kuidas Eesti Energia ei võta väikekliente tõsiselt. See oli kirja pandud kirega, detailidega ja samas asjaliku ratsionaalsusega. Loe edasi Evelin Ilves, “Kirju”

Pilte ja meenutusi “Leena peenra” esitlustelt

Esiteks kohtusin Tartu lastega Supilinnas, Kikerkohvikus – mis on üks tore koht, seal on igal nädalavahetusel lastele üritusi. Eriti tore oli lastel meisterdada trükikoja ülejääkide põhjal endale raamatuid – ja loodan, et satume edaspidigi lasteraamatute jääke enda kätte saama (see oli hea juhus, et meie tootmisjuht Tiina juhtus sel hetkel trükikojas olema, kui meie jääke seal vedeles ning polnud veel nn paberihundimasinasse ehk vanapaberisse saadetud).

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Loe edasi Pilte ja meenutusi “Leena peenra” esitlustelt

“Leena peenar”!

Leena peenar

 

 

 

 

 

 

Jah. On lasteraamatute aeg minu elus. Eelmisel neljapäeval tuli trükikojast “Ma kingin sulle jõe” (selle raamatu kohta kirjutan siin) ja täna, esmaspäeval, tuli “Leena peenar”.

Need on kaks täiesti erinevat raamatud ja ma ei tahaks neid mitte kuidagi võrrelda, need on nagu minu kaks last. Mina usun, et neid mõlemaid on vaja.

Aga need meie pere lugudeks kutsutavad lood, “Leena peenar” ja teised, on ilmselt laste seas populaarsemad, rohkem nö massiraamatud. Käisin möödunud reedel tutvustamas jõeraamatut Tallinna Piiri lasteaias (kes toetas meie raamatut Hooandja kaudu, aitäh!) ja ma tunnetasin, kuidas rõhk sealselgi kohtumisel hakkas looduslugude pealt ikkagi perelugude peale minema.  Mitmel lapsel olid “Marta varbad” ja “Anna hambad” kodust kaasa võetud ja muidugi panid nad need mulle nina ette, et loe ette. Loomulikult see lugu, kus on sees rumalad naljad, eks ikka need puuksulõhnaõli ja pissilimonaad… Ma ei tea, mis kasvatajad mõtlesid, kui ma selle loo rahva tungival palvel ette lugesin.  Loe edasi “Leena peenar”!

“Elust kirju” ja “Reisikirju” ja “Kirju”-sari

Me istusime sel septembripäeval Tartus, ülikooli kohviku allkorrusel Jazzklubis, Justin ja mina. Läksime sinna, et arvutid välja võtta, teineteise vastu istuda, muust elust end välja lülitada ja see asi ära arutada. Mõlemal oli tunne, et materjali on palju, tahaks raamatu kokku panna, aga mida siis ikkagi.

Juba aastaid olid ma kirjutanud kolumne Eesti Naisele ja ajakirja läksid enamasti lühendatud versioonid. Ning mul oli olnud kinnine lasteblogi, kus oli huvitavat materjali. Kas see annaks kokku raamatu? Kas ma soovin seda? See tundus (ja tundub tegelikult siiani) kuidagi riskantne. Jälle lood iseenda elust? Aga huvilisi ja heasoovijaid tundus olevat nii palju, ja mult oli ju korduvalt küsitud lastekasvatuse-raamatu kohta. Mitte et ma oleks lastekasvatuse või üleüldse elu ekspert. Vastupidi, võibolla just see, et ma olengi oma lugudes lihtsalt lapsevanem, üks meist paljudest, on selle huvi tekitanud. Loe edasi “Elust kirju” ja “Reisikirju” ja “Kirju”-sari

“Arva ära!” ehk seltskonnamängud lastele

Minu ja Kristi Kangilaski mõistatusraamatu “Arva ära?” esitlused läksid mõnusalt. Aitäh kõigile, kes tulid, olgu siis Tartusse, Viljandisse kui Tallinnasse. Siin on vaatamiseks fotogalerii Tallinnast, Lastekirjanduse Keskuse pööningult. (Fotograaf Eve Naaber.)

…Ja kes ei saanud tulla, sest ilm oli liiga ilus – arusaadav! (Meenub üks 6.a. Anna mõeldud mõistatus: “Vahel on ilus ja vahel kole?”) Täiskuuenergia vist aitas ka juurde. (Ja mis see on, “nagu päike, aga öösel?”) Loe edasi “Arva ära!” ehk seltskonnamängud lastele

Kes on kulbi laps?

Arva-esikaas-väga-väike-220x239“Arva ära?” See on mu meelest üks ilusamaid raamatukaasi maailmas. Ma ei suuda seda maha panna ja tahaks aina uuesti vaadata ja katsuda.
Muide, arvake ära, mis siin kaanel on?
…Aga tagasi alguse juurde. Meie peres läksid ühel hetkel moodi mõistatused, ma arvan, et algimpulsiks olid mardi- ja kadripäeval santide poolt esitatud rahvapärimuse mõistatused. Aga selliseid saab ju ka ise välja mõelda! Need mängud arenesid meil kahes suunas, üks oli keeruline, dialoogi vormis ja vihjetega küsimine (sellest saaks ilmselt niisuguse sürri dialoogiraamatu nagu on Ly Seppeli “Kaarini ja Eeva raamat”, üks mu lemmikteoseid…), aga teine areng oli vana armas “arva ära?” formaat.

Loe edasi Kes on kulbi laps?

Kellest ja kuidas Jass sündis ja mis edasi saab

Jassi_pass_KAASNaljakas asi on nende “sünnilugude” kirjutamisega. Ma oleksin pidanud selle loo üles kirjutama augustis. Mäletan, kuidas läksime Võtikvere raamatupäevale ja just öösel enne seda lõpetasin “Jassi passi” käsikirja, saatsin selle edasi keeletoimetajale-kunstnikule… Ja Võtikverre jõudes olin veel täiesti sünnitamisjärgses laines, nägin kogu maailma Jassi pilguga. Isegi laval ei tahtnud rääkida mitte neist raamatutest, mis juba olemas, vaid oleks tahtnud just sellest äsja valminud Jassi-maailmast rääkida…

Praegu aga istun ma New Yorgi lähistel, Greenporti raamatukogu lasteosakonnas, ümmarguse laua taga ja minu ümber on lahti mitu muinasjuturaamatut. Loe edasi Kellest ja kuidas Jass sündis ja mis edasi saab

Mida meie pere põnnid loevad? 2. osa

Jätkan ülevaadet viimase kahe aasta jooksul ilmunud lasteraamatutest, mille tegin ajakirja “Pere ja Kodu” palvel, see lugu ilmus lühendatud kujul ajakirja augustinumbris.

R139866EESTI LAPSEPÕLVELOOD

Meie raamaturiiulid on kirevalt täis rahvusvahelist tõlketoodangut, aga kusagil siin on olemas ka see meie oma Eesti, see, mis õpetab lastele just selle maa kohta, kus nad kasvavad, võibolla vaid veidi teise nurga alt ja teisest ajastust, kui nad ise kogenud on.

Evelin Mikkeri “Epu” räägib ühe tüdruku ja tema venna pahandustest. Küll andsid nad oinale šokolaadi, küll pani vennas õe kakao-hernesuppi sööma või jättis ta õunapuu otsa pea alaspidi rippuma… See autor teab kirjutamise kõige olulisemat reeglit: lugeja soovib, et midagi juhtuks. Kahju vaid, et raamat on välja antud autori oma jõul ja ilma toimetajata. Mõni lugu jääb justkui poolikuks (kuidas jänku oma jalalahasega hakkama saab?), aga mis veel häirivam: kõik raamatu tsitaatid on üksteise otsas, ilma taandridadeta, ja lugedes ei saa alati kohe aru, kes uut juttu alustab. Seepärast sobibki see raamat küll vanemate poolt ettelugemiseks, aga algajale iselugejale jäävad need ligipääsmatud tekstiseinad paraku liiga raskeks. Loe edasi Mida meie pere põnnid loevad? 2. osa

Mida meie pere põnnid loevad? 3. osa

Ja siin on kolmas osa minu loosarjast, see ilmus ajakirja “Pere ja Kodu” septembrinumbris. 

Kuidas saada last lugema? Kuulamisharjumus ja raamatute passiivne armastamine on temasse külvatud juba esimesest eluaastast, aga nüüd on ta veninud pikaks ja käib juba koolis, tähti tunneb ammu, aga näed, ikka ta veel kardab täiesti üksi kahe kaane vahele astuda.

Muidugi, tänapäeva lapse maailmas ongi nii palju muid ahvatlusi, millega vana armas raamat peab konkureerima. Võibolla peakski neid kõigepealt silma alt ära peitma? Kõik need nutifonid ja muud ekraanid vait lülitama?…

Ja siis on raamat. See ei tohiks olla liiga paks ega liiga tiheda kirjaga. See peaks algama ja kulgema haaravalt, kuni ongi viimane lehekülg käes, ja ta on uhkelt rõõmus: “Ma lugesin selle raamatu läbi! ISE!”

Siinkohal on väike ülevaade minu ja mu 9aastase tütre Marta saagist: otsisime häid iselugejate-raamatuid Eesti kirjastuste viimase aja toodangust.

R142059ÜHE ÄPARDI PÄEVIK

Selles sarjas on oma võlu, mis üle ilma sadu tuhandeid lapsi ära teinud. Ameerika autor Jeff Kinney on arvutimängu- ja koomiksitaustaga, küllap see põhjendab, miks ta suudab nii hästi kaasaegsete lastega kontakti saada.

“See polegi nagu päris raamat,” ütles Marta, kui ta esimese sarja teose lugeda võttis, täiesti isesesisvalt seda poes endale välja valides. Jah, terve see nn äpardi päevik on kritseldatud justkui-lapsekäega pilte, ning ka trükifont on justkui-käekiri. Ja muidugi väga oluline on autori hääl: iseenda jaoks oma lugusid ausalt kirja panev veidi tobe ja väga arusaadava maailmaga vinniline eelteismeline. Autentsuse illusioon on tõesti lausa uskumatult suur, nagu oleksidki teiselt päeviku pihta pannud ning oled niimoodi poolkogemata sattunud tema ellu. Äpard on muide keskmine laps, nii et tal on probleeme nii suurema kui väiksema vennaga, ja muidugi ema-isa ja sõpradega… Üks päevik sai läbi ja meie Marta nõudis uut. Raamatusõltuvusega oli ametlikult algust tehtud, võisin ma rahulolevalt nentida. Loe edasi Mida meie pere põnnid loevad? 3. osa