Elust kirju: Epp Petrone ajaveeb

Archive for the ‘raamatud’ Category

Meikari skandaalist. Mulle tundus, et see parteide rahastamine oli kogu aeg avalik saladus, kuigi ma ei oska näppu peale panna, kust see tunne mulle tulnud oli. Äkki sellest kunagisest artiklist?

Igatahes mulle tundub, et Silver Meikar sai endale oma avaldusega tulevikuks palju hääli rahva hulgast. Omaette küsimus, kas ta kaotas totaalselt usalduse poliitikute hulgas .

-

Ühte head raamatut lugesin äsja. Nimelt Roy Strideri “Mongoolia memuaare”. See oleks võinud ilmuda ka “Minu Mongoolia 2″ nime all, aga Roy kirjale vastamine võttis toona aega ja nii läks see asi Varrakule. Ongi vist hea, sest meie oma sarjas oleks ilmselt saanud küll suurema tiraazhi panna (see on üks pudelist välja saanud dzhinn, eks), aga poleks saanud lisada sel kujul illustratsioone.

Mis mind selles raamatus kummitama jäi, oli Roy elu pimedama.

Jah, just nimelt. Ta teeskles pimedat, et saaks oma koeraga (õigemini koertega, sest sõber teeskles teist pimedat) lennata lennumasina salongis .Lennud paraku venisid pikemaks, kui ta arvestanud oli…

Ma olen alati mõelnud, et see on nii kohutav, anda oma uimastatud, kuid siiski maailma aduv koer ära kusagile pakihoiuruumi lennuki kõhu all. Mida see loom seal küll üle võib elada. Ma ei suuda sellele mõelda.

Ja Roy on suurejooneliselt loominguline inimene. Kuidas ta selle täpselt läbi viis ja kas vahele ka jäi, seda lugege juba raamatust. Aga mina siin mõtlen nüüd juba teist päeva, mis tunne kül on pime olla.

–

Praegu mõtlesin, et postituse esimene ja teine ots sobivad kokku. Ka nn Meikar-gate on seotud sellega, “kuidas me pimedat teesklesime”.

Kuulan taustaks Bee Geesi (head lendu Robin Gibbsile seal kusagil teise pool) ja olen mõtteis ikka veel 1990ndate alguses. Marssisin reedel raamatupoodi, aega oli kaks minutit, nõudsin kiirelt Daniel Vaariku “Praktikaaruannet” ja siis veetsin ülejäänud õhtu (mis oli tegelikult õetütre sünnipäevapidu) peamiselt kusagil nurgas või mätta otsas, nina kollases raamatus.

On selliseid raamatuid, mis kõnetavad sind kuidagi nii, et tähtis polegi enam selle raamatu enese sisu, vaid see, mis ta sinu sees avab. Meenub näiteks üks teine kollane raamat, Maurice Herzogi “Annapurna”, mis võibolla tekstina polnudki nii eriline, aga millegipärast vallandas nii palju mõtteid enda sees (miks me küll ronime mägede tippu?).

Danieli raamat on tekstina muidugi ka hea, aga mind huvitab siin pigem see, mis raamatu tõttu mu enda sees juhtus. Justkui olnuks 90ndate algus pandud kusagile ära ja nüüd plärtsatas sinna sisse see praktikaaruanne ja tekitas mälus pöörise. Minu enda esimesed lood ja sisseastumisvestlus. See süütus ja süüdimatus, kuidas sai peale lennatud ja jalgu kõlgutades intervjuusid tehtud. Üleval oldud ööd, mu esimene sigarett (mis oli, jah, mentooliga More), esimene pohmell (mille põhjustas sinine džinn-toonikuga… miks ta küll sinine oli?), jõlkumine ülikooli raamatukogu kohvikus (kaheksanurksed teeklaasid), suulistel eksamitel suvalise teksti mulisemine, suvalisse kohta suvalisel hetkel tööle sattumine… Kui lihtsalt küll avanesid raadiomikrofonid meie põlvkonna ees, naljakas mõelda, et meil oli näiteks mingi säärane raadioloeng, mis tähendas otse eetrisse minekut. Punane tuli põlema, ja läks. Read the rest of this entry »

Kirjutasin kirjastuse blogisse sellest, kuidas sündis minu abiga Mika Keräneni “Minu Supilinn” – siit saab lugeda.

Armas lugeja, elu on siin kiire ja pole saanud mahti blogistada, aga panen üles ühe vastuse, mille ajakirjaniku pärimise peale toksisin.
Ajakirjanik: Petrone Prindi raamatud on raamatukogudes väga populaarsed, kuidas kommenteerite ministeeriumist kogudele alla tulnud nimekirja, mis sunnib tellima hoopis muid raamatuid?
Vastasin: Meie kirjastus on väga uhke selle üle ja tänulik lugejatele, et “Minu”-sari nii loetav on. Olen täiesti kindel, et see sari avardab inimeste maailmavaadet ja harib neid. Juhin ka tähelepanu, et meie sari on samuti Eesti algupärand ja sarjas on raamatuid, mida võib kirjanduslikult tugevaks pidada.

Teoreetiliselt saan aru ka Langi ideest, et inimesed võiks rohkem lugeda kultuuriajakirju ja -lehti, aga kardetavasti võib juhtuda nii, et praeguse kampaania käigus hakkavad need maaraamatukogude lugejad “nimekirja-asju” hoopis trotsist eirama. Eks see ole aasta lõpuks näha.

Ja ma ei tahaks mitte kuidagi konkureerida “Sirbiga” või “Vikerkaarega”, aga praegu on kunstlikult tekitatud olukord, kus me justkui oleme konkureerima pandud. Kas üks või teine? Härra Langil on, eelarvepabereid vaadates, kindlasti võimalik vastu öelda, et me konkureerime nagunii. Aga see on nüüd poliitiku töö, teha ja presenteerida oma valikuid nii, et inimestel ei tekiks suhu halba maitset. (Hetkel paljudel on…)

Meie teeme oma sarja edasi, üritades kombineerida harivat ja meelelahutuslikku. Ja meie kirjastusel on olnud üle Eesti paljude maa- (ja ka linna-)raamatukogudega hea kontakt, oleme esinemas käinud. Minu meelest on raamatukoguhoidjad üks väga tore ja mõtlemisvõimeline rühm inimesi. Nemad näevad ühest küljest reaalselt ära, mis inimesi huvitab, samas üritavad ka oma lugejaid harida. Tundub, et etteantud nimekirja peale tunnevad paljud raamatukoguhoidjaid ja raamatukogude lugejad end solvatuna.

Mida sina sellest teemast arvad?

Nii, päev on ühel pool, oleme Tallinnas ja vaatame oma aknast linnatulesid, kohtumine lugejatega läks täitsa mõnusalt, homme siis viib tee meid Tartusse, kell 12 Rahva Raamatus lugejatega kohtumine, aga kell 13 homme, laupäeval, on KUKU-raadios “Publikumärgi” kultuurisaates minuga intervjuu “Minu Ameerika 3-st”.
–
Ja aeg on loosida välja lubatud raamatud.
Liana (kommentaar nr 3) võitis “Minu Ameerika 3″.
Kris (kommentaar nr 20) saab kingiks “Rosinad”
Adela Maria (kommentaar nr 58) saab kingiks “Muinasjutud armastusest”.
Ilusat jõulu(oote)aega!

Illustratsioon võetud aadressilt www.123rf.com.

Meie pisike pere on siiani pääsenud vaid ehmatusega „ups, mu panka polegi enam“. Säästud meie uues pangas olid ju alles.

Nii hästi pole aga kõigil.

„Kui madalale saavad aktsiad langeda!!“ Selle äiapapa karjatuse saatel algas eilne hommik. Ma ei söandagi talt küsida, palju ta siis kaotanud on. Südamepõhjas arvan, et ta pole suurt midagi kaotanud, sest aktsiaturgudel ootav raha on paljuski illusioon. Read the rest of this entry »

Jätkan välja jäänud katkenditega “Minu Ameerika 3-st”. /Pilt on võetud aadressilt http://inri.deviantart.com./

“Seesama 2004. aasta demokraatide konventsioon, kus mina esimest korda Obamat kõnelemas nägin, muutiski ta üleöö kuulsaks meheks. Ka oponendid möönavad, et Obama on väga hea oraator. “Aga kas meile on vaja presidenti, kellel on kogemus vaid kolmanda sektori sotsiaaltööga, aga on null kogemust erasektori ja äriajamisega?” küsib retooriliselt vabariiklaste kandidaat, rikkurist ärimees Mitt Romney, ja pakub, et Obamast võiks parem populaarne telesaatejuht saada. (Seda pakkumist poliitiku suunas võib igatahes komplimendiks pidada, tipp-poliitika on ju üks suur šõu ja karismade kullaproovimine.)

Tundub, et Obamal puuduvad luukered peale selle ülekorrutatud „tal-pole-kogemusi”-sündroomi. Võiks ju luukereks pidada tema ülikooliaegset kokaiini tarbimist, aga kuna ta on ise sellest oma identiteediotsimise raamatus kirjutanud juba kümme aastat tagasi, siis ei ole vastastel olnud võimalik seda kuidagi ära kasutada. Read the rest of this entry »

Ja tänaseks üks väike raamatust välja jäänud katkend sel suurel-raskel teemal, millega USA maadleb…

“Järgmiseks lugu Elizabethist ja ta abikaasast Stevenist. Alguses olid nad tavaline keskklassi perest, kes unistas lastest: ostis pangalaenuga maja, dekoreeris kõik, ehitas valmis lastetoa, jäigi lapseootele ja sai rõõmusõnumi, et tulemas on kaksikud. Tervisekindlustusega oli ka kõik korras, mehe töökoha kaudu oli nende kindlustajaks respektaabel firma. Ühesõnaga, American Dream.

Aga kaksikud sündisid enneaegselt. Kindlustusfirma tõesti maksis laste neljakuulised haiglakulud. Kodus aga selgus, et ühel lastest on – ilmselt hapnikuvaegusest põhjustatult – raske tervisehäda nimega tserebraalparalüüs ja ilma tõhusa füüsilise teraapiata ei hakka poiss mitte kunagi kõndima.

Selgus, et kindlustuslepingusse on peenes kirjas pandud midagi 60 päeva ja füüsilise teraapia kohta. Firma väitis, et see tähendab, et nad garanteerivad terve kindlustatu eluaja kohta 60 päeva teraapiat, pärast protsessimist võttis firma omaks, et see on siiski 60 päeva aastas (ülejäänud tuhanded teraapiadollarid pidi pere ise maksma), aga järgmisel aastal väideti, et see tähendab hoopis 60 järjestikkust päeva aastas (aga füüsilist teraapiat ei tehta mitte kunagi järjestikku päevadel, vaid regulaarsete ajavahemike tagant). Vanemate rahakottide toetusel ja heategevusüritusi korraldades sai füüsilist teraapiat siiski edasi tehtud ja väike poiss hakkaski roomama! Edasiseks arenguks oli vaja uusi ravivõtteid, aga siis hakkas kindlustusfirma uutmoodi protsessima: tegelikult käib lepingupunkt liikumise rehabiliteerimise ehk taastamise kohta, aga kui laps pole varem mitte kunagi käinud, siis ei saa seda taastada. Read the rest of this entry »

Jätkan väljajäänud katkenditega “Minu Ameerika 3-st”.

TOIMET: Vahetasin pildi ära, panin ühe  foto sellest ajast, kui Bill Clinton ja Hillary Rodham tudengipõlves “käima” hakkasid, sellest ajast on ka nende väidetav 20 aasta pakt, millest  postituse lõpp räägib.

“Justini ema auks ja palvel veedan oma järgmised raamatukogutunnid, uurides täpsemalt  nn Hillary Clintoni probleemi.

Jah, on, mida uurida! Mul oli juba mõnda aega see tunne, mis nüüd selleteemaliste raamatute ridasid vaadates kinnitust leidis. Teatud põlvkonnal, täpsemalt hiliskeskealistel ameeriklastel paistab olevat tõsine Clintoni-probleem. Ja kui selle abielupaari meespool on – olgu siis negatiivselt või positiivselt – enamiku rahva poolt juba paika pandud, siis Hillary ümber on analüüs vahtu täis. Kusagile ülikooli juurde tuleks teha “Hillary studies” osakond, niipalju on tema kohta juba raamatuid ja uuringuid ilmunud, niipalju on ta pannud ameeriklasi mõtlema, eriti naisi, eriti feministe. Miks ta meile ei meeldi, on nende peamine küsimus. Mismoodi on ta maine läbi aegade muutunud? Miks temaga samastumine nii raske on – võibolla sellepärast, et tema iseloomu on võimatu tabada, aga miks see on nii? Ja miks on meil ikkagi nii raske samastada end võimuka naisega? Miks on meil naise võimuiha raskem pealt vaadata kui mehe oma?
Feministidel on temaga oma konkreetne mõttesegadus: kas feministil sobib toetada naist, kes on saanud kuulsaks tänu oma mehele? Ja veel põhilisem: kas feministil sobib toetada naist sellepärast, et ta on naine?

Mida enam ma Hillary-teemat vaagin, seda rohkem hakkan tunnetama, kui pagana keeruline on olla naispoliitik. Sa oled kas liiga mehelik või ei ole sa piisavalt mehelik. Laste kõrvalt karjääri tegemine on probleem, ja sama suur on probleem siis, kui sul lapsi poleks. Kui näed välja liiga hea, heidetakse seda ette, kui sa ei näe välja piisavalt hea, siis märgitakse see kindlasti ära. Meeste ja naiste maailma topeltstandardid paistavad Hillary-analüüsidest tõesti hästi välja. Kui ta ei oleks naine, imetletaks teda ta eesmärgipärasuse ja kartmatuse pärast. Read the rest of this entry »

Sortisin siin ennist oma faile ja tulin oma meelest hea mõtte peale: nimelt avaldan blogis need kohad, mis kärpimise käigus “Minu Ameerika 3-st” välja jäid (kärpisime, sest käsikiri oli liiga mahukas). Seda avaldamist jagub siin päris mitmeks postituseks! Raamat ise peaks praegu kusagil trükimasinate vahel liugu laskma… seniks aga…

LISAN UUDISE, just sain kutse ja räägin täna telefonitsi Vikerraadio Reporteritunnis, saatejuht Neeme Raud käsitleb nö Ameerika dissidente, mul on au rääkida samas saates Wall-Street-okupeerimise-liikumise ühe algataja Kalle Lasniga. Täna, teisip kell 14.05 on see saade.

Aga siin siis tänased katkendid raamatust:

“Millest peoseltskonnas räägitakse?
Nagu ikka, reisimisest – see on üks hea neutraalne teema. On rida sugulasi ja tuttavaid, kellega ma kunagi millestki muust ei räägi, nii et me tegelikult ei tunnegi üksteist, ei tea muud, kui et “Vancouver on lahe koht” või “Hispaanias varastatekse palju”.
Ja nagu ikka, räägitakse lastest. See ei ole tegelikult üldse minu lemmikteema, sest selles pole tavaliselt midagi originaalset. Loomulikult on mu lapsed mulle väga armsad, aga kui jälle küsitakse “kas ta laseb sul öösel magada?” Anna kohta või kiidetakse “Oo, kui aktiivne ta on!” Marta kohta või päritakse “Noh, mis te arvate, kes on kelle nägu?”, siis… Ma olen seda kõike juba korduvalt teinud, ka nendesamade inimestega. Sisimas mõtlen, kas see neid tegelikult ka huvitab. Või küsivad nad viisakusest? Kuna teemad korduvad sõna-sõnalt, siis olen hakanud aimama, et see on lihtsalt selline lastevanematega suhtlemiseks välja kujunenud etikett, neutraalne ja lihtne.
Aga on ka ohtlikumaid teemasid, näiteks poliitika. Sellest räägitakse tavaliselt “omade” seas ehk siis, kui on teada, et pole juures ühtegi vabariiklast, näiteks Justini emapoolne vanaema, kes on eluaeg olnud veendunud konservatiiv. Kuulen ka seda, et Justini tädi Mary on hakanud tegema vabatahtlikutööd Obama kampaanias, helistades inimestele ja arutades nende poliitiliste eelistuste üle, aga oma ema eest hoiab ta seda tööd saladuses.

Siis aga, kui vanaema pole ligiduses, räägitakse poliitikast küll: sellest, kuidas Hillary omal valetades margi täis tegi ja ja kuidas kõik aina enam Obamat armastavad ja kuidas neil on samas McCaini suhtes respekt, nii et “need valimised pole sugugi nii vihased kui eelmised”. Read the rest of this entry »

Oleme juba kohal, täiskuises Haapsalus, ja meenus, et ma pole oma blogis selle ürituse kutset edastanud. Siin see on (kirjastuse uudiskirjast kiire koopia):

Muinasjutupidu ja “Minu Eesti” jututund Valge Daami päevadel
Laupäeval, 13. augustil kell 13 toimub Haapsalu lasteraamatukogus (Wiedemanni 11) II korruse lastesaalis muinasjutupidu, mis tähistab kahe Petrone Printi lasteraamatu ilmumist. Read the rest of this entry »

Võtsin ennist selle raamatu kätte ja vaatasin. Uut raamatut käes hoida on alati üllatus. Sul on visioon, sa oled sellega palju öid järjest magama läinud ja hommikul sellega üles ärganud, see on su sees tiksunud… ja kui see lõpuks trükikojast välja tuleb, siis on tulemuseks tavaliselt ikka üllatus, sest miski selles tervikus mõjub teistmoodi, kui sa ette kujutasid. Raske sõnastada, mis see on. Võib võrrelda ka lapse kandmise ja sünniga.

“Muinasjutud armastusest”, kust see raamat alguse sai? Read the rest of this entry »

Olime paar päeva Kihnu saarel. See oli varahommikul, 22. juuli esimestel tundidel, kui Justin võpatas ja mingit õudusunenäo ajel  istuli kargas.

Hiljem rääkisime sellest. “Kas sa ei kuulnud mingit kummalist pauku?” küsis ta. “Nagu oleks laskmiseks läinud.”

Mina ei olnud midagi kuulnud.

Justin edasi: “Ja ma hakkasin mõtlema, et mis me teeksime, kui siia saarele mingi hull inimene püssiga tuleks. Siin ei ole ju ühtegi politseinikku. Vaata, kui väike see saar on. Mis me teeksime?”

Sinnapaika see jäi, tegelikult oli ta õudukas täiesti konkreetselt inspireeritud eelmise päeva infovoost, kui me esiteks olime kohalikega juttu ajades pihta saanud, et Kihnu saarel puudub politsei (“Kui midagi juhtub, siis tuleb kiirpaadiga poole tunni jooksul Pärnust… aga tänu sellele korraldusele õpivad meil kõik juba lapsest peale autoga sõitma, nagunii ju keegi lubasid ei kontrolli…”) ja olime ka pihta saanud, kui väike see saar ikkagi on (Laenutasime rattad ja hakkasime väntama ja olimegi juba teises otsas kohal).

Read the rest of this entry »

Mind huvitab aeg.

See, mida aeg (ajastu, keskkond, kuidas seda iganes nimetada) inimesega teeb, mismoodi suhestuvad aeg ja inimene, ning mismoodi inimene seda hiljem tõlgendab.

Mäletan täpselt hetke, mil mul tekkis idee teha uus raamatusari: selline, mille abil lugejad saaksid rännata mitte maade vahet, vaid ajastute vahet. See oli 2007. aasta sügisel, lugesin raamatukogust koju toodud ajakirju ja nende hulgas Loomingut, kus oli Andrei Hvostovi novell Sillamäe tüdrukust Juliast. Alustasin kohe esimese hooga ära kirja mustandi Andreile, sõnumiga, et ta peaks oma lapsepõlvest raamatu kirjutama – aga ma jäin hätta enda argumenteerimisel. Vahel on ju nii, et sisetunne teab täpselt, mis on õige, aga sõnastada seda veel ei suuda. Miks on vaja eesti lugejatele raamatut, mis näitaks maailma vaadatuna sealt kummaliselt Sillamäelt, linnast, mille kohta olid kuulujutud ja keelud, aga mille kohta puudus enamikul meist isiklik kogemus? Ja puudub paljudel ilmselt siiani. Miks on vaja, et eesti lugejad saaksid endale raamatu, kus oleks nimede ja nägudega ja minevikuga ja mõistetalt inimlikke vene tegelasi, nende endi maal tegutsemas?

Read the rest of this entry »

Nüüd siis on käsikiri valmis ja raamat ka kirjastuse kodulehel näha. Kell on hilja öösel, homme lendan Indiasse, ja rõõmuga saadan käsikirja keeletoimetusse.

Andrei Hvostov, “Sillamäe passioon”.  Minu meelest nii hea raamat, et teen sellest tulevikus ka omaette postituse. (praegu võite lühikesi katkendeid lugeda http://petroneprint.ee/sillamae_passioon.php).

Ja praegu on vaja abi kujundajal, piltide leidmisel.

Piltide eest saab ka honorari. Palun meilige kujundajaga – margit.randmae@gmail.com - , kui teil on sobiv foto, saatke talle vaadata.

Tagaotsitavate nimekiri on järgmine: Read the rest of this entry »

Kiired teadaanded. Esiteks, Eesti 2 ja Estonia 2 e-raamatud on juba saadaval, hind 7 eurot. Read the rest of this entry »

Armsad tartlastest blogilugejad, täna saabub kaugelt saarelt teie linna “Minu Islandi” autor Tarvo Nõmm, kes raamatu ühe peategelase, tütar Roosiga koos näitavad seinale pilte ja räägivad jutte Islandist. Täna, teisip, kell 18.00 Tartu Linnaraamatukogus Kompanii tn, neljandal korrusel.
Panen siia ka lingi, ma tegin Tarvost ja ta perest hiljuti ühe portreeloo: siin.

Blogimiseks on aega vähe, aga kes soovib, kuulake seekord, kuidas ma teiega räägin .
Liis Raidma kutsus KUKU-sse külla ja välja kukkus meil kahepeale selline saade: http://podcast.kuku.ee/saated/kukul-kulas/
Kirjastuse blogis pajatasin veidi tulevikuplaanidest:
http://petroneprint.wordpress.com/2010/10/25/minu-sarja-plaanid/
Ja veel, just algas blogiarvustuse-mäng, sellest saab lugeda siin:
http://petroneprint.wordpress.com/2010/10/25/arvusta-meie-raamatuid-ja-kingi-endale-raamat/

Lugeda saab siin: http://daki.tahvel.info/2010/10/11/what-makes-a-bestseller/