Rubriigiarhiiv: raamatud

“Kas süda on ümmargune? 2. osa” sünnist ja – tulge kuulama-vaatama

plakatKirjutan neid ridu esmaspäeva lõunal. Kolmapäeva ehk ülehomme õhtupoolikul kell 18 on siis Tartu linnaraamatukogus selle raamatu nii-öelda esitlus. “Kas süda on ümmargune? 2. osa. Telesarja “Robinson” tagatoast”. Ma plaanin sinna kaasa tuua kausitäie valgeid koralle ja vikerkaarespektris sillerdavaid teokarpe, need on pärit Robinsonisaarelt ja iga soovija võib selle killukese koju kaasa viia.

Ja plaanin seal näidata pilte kolmest kohast siin planeedil, kus selle raamatu tegevustik toimub. Besari Saar Malaisias, Lõuna-Hiina meres, Bangkoki linn ja Singapuri linnriik. Tulge ja kaege ja kuulake.

Aga minu jaoks on see raamat midagi hoopis muud kui reaalsus. See on üks väga kummaline eluperiood, mida ma endaga aastaid salamisi kaasas kandsin, kuni see teisenes täiesti omaette looks, nii et ma ei oska öelda, kuidas see lugu tegelikult, “reaalsuses” oli.

See lugu juhtus/juhtub saarel. Ja saar on väga tugev sümbol. Saarest saab siin tekstist lõpuks, pärast puhastumist, abielu sümbol…. tundub mulle nüüd, tagasi vaadates.

Ja see on paradiisisaar, oma valge liiva, roheliste palmide ja türkiissinise merega. See on saar, mille meenutamine mind alati relvituks teeb. Aga sealsamas on see reality-televisiooni produktsioon oma kombitsatega: välise sära ja ootuste ja teistega manipuleerimise peale üles ehitatud masinavärk, millele tuleks alluda ilma liigseid küsimusi esitamata. Sind on siia valitud ja tee, mida me sult ootame! Loe edasi “Kas süda on ümmargune? 2. osa” sünnist ja – tulge kuulama-vaatama

Kuidas ma kirjutan

Ma olen viimased nädalad peamiselt tegelenud “Kas süda on ümmargune” teise osaga. Ja mõtlesin, et paneks siia kirja, mismoodi mina kirjutan :). Seda võiks endalgi aastate pärast olla huvitav üle lugeda. Ja vaadata, kas protsess on sama. Seni on enamik mu raamatuid nii tekkinud (võibolla blogipõhised kaks esimest “Ameerikat” vähem, teised küll.)

Kõigepealt on KÄSITSI KIRJUTAMISE aeg. Märkmikud ja vahel ka mingid suvalised paberitükid. See on vist mu lemmikfaas, sest sel ajal pole kindlasti mitte mingit kirjutamishirmu. Lihtsalt ideed, muljed, kogemused,  mina ja paber. Kõige olulisem on üldine joon kirja saada. Vabaduse annab teadmine, et nagunii see pole lõplik. (Kusjuures sageli tuleb niimoodi vabalt sõnastades just mahlakas mõte, et ega seda hiljem palju ei muudagi…)

Siis on tavaliselt PAUS. See paus võib olla vägagi pikk, mõni paberitükk on minuga kolinud kümme korda ja on oodanud oma aega. Näiteks selle “süda 2” raamatu tegevus põhineb suures osas Malaisia Robinsonisaartel 2001 kevadel toimunud sündmustel ja nõnda on salvräti peale kritseldatud mõtteridu alles hoitud… 12 aastat! Loe edasi Kuidas ma kirjutan

“Kingi endale raamat”

Tahtsin juhtida tähelepanu, et meie kirjastuses on iga aasta lõpus kombeks olnud arvusta-raamatut-ja-kingi-endale-raamat kampaania, siin saab sellest lugeda. Kas te teate, kuidas autorid (enamik autoreod, kindlasti on erandeid) januneb tagasiside järgi. Kinkige neile üks arvustus?

Ja ma ise annan lubaduse, alustada enda sügistalvise lugemise ülevaadet, alates tänasest. Järgmisest postitusest :).

“Epskile varvastega Martast” ehk üks vana hea Andry kiri lastekirjandusest

Kraamisin siin vana arvutit ja leidsin sellise salvestatud kirja. See on vana hää Andry Ervald, kes kahjuks mullu meie hulgast lahkus… Aga Andry kirjaread elavad edasi ja kerkivad siin ja seal ikka üles. Otsustasin panna need read siia üles. Need on sügisest 2009, kui saatsin Andryle lugeda oma “Marta varbad” käsikirja ja see kiri siin ongi tema tagasikaja. Aga ka palju enamat. Kes end tema käekõrvale haagib, saab ekskursiooni lastekirjandusse ja üleüldse kirjutamisse. See on üks väga väärt kiri! Ma ma sain siit midagi, mis kindlasti minuga edaspidise mõjutajana kaasa tuli (kindlasti “Anna hammastesse” ka, ja neisse Jassi-juttudesse, mida Pere ja Kodu ajakirjas teen).

Las need Andry sõnad mõjutavad teisigi! 🙂 Olen kindel, et tal poleks selle vastu midagi.

(Ja veel kord on mul kahju, et temasugune maru andekas inimene nii vara lahkuma pidi…)

Armas Epp
Loodan, et Sulle on alljärgnevast tolku. Pane tähele: palun ära võta mu arvamusi kui eksperthinnangut. Kohe vabasta end sest mõttest. Raputa endalt see maha.

Ma olen üritanud siin Sinuga kaasa mõelda, panna end Sinu kui kirjutaja olukorda, nii hästi või halvasti kui see võimalik. Pigem halvasti, aga ehk natuke ka hästi.

Pajatan alguses millestki ehk teemavälisest, mida siiski silmas pidada tasub. Me tuleme kumbki erinevast sfäärist, Sina ajakirjandusest, mina lastekirjanduse tõlkimisest, dramaturgiast ja muinasjuttude maailmast. (See on tegelikult see, mille kohta sa ütlesid, et ma olen “loominguline”.)  Loe edasi “Epskile varvastega Martast” ehk üks vana hea Andry kiri lastekirjandusest

“Anna hambad” kohtumised lastega

Postitan siia meie kirjastuse viimase uudiskirja. Kes tahab saada uudiskirju oma meilile, saab siin registreerida.

Valminud on uus lasteraamat, Epp Petrone “Anna hambad”. Kolm aastat tagasi ilmunud raamatu “Marta varbad” peategelane saab ühel päeval teada huvitava uudise: saabumas on tulevane õde Anna. Kahe õe mängud, kaklused ja leppimised on jäädvustatud lühikestes lugudes, juures soojad ja naljakad pildid.

Raamatut esitletakse lastele Viljandis ja Tallinnas. Viljandis on üritus pühapäeval, 9. detsembril kell 12 Pärimusmuusika Aidas (Tasuja pst 6) keldrikorrusel asuvas muinasjututoas, Viljandi Vaba Waldorfkooli jõululaada raames.
Tallinnas on esitlus 29. detsembril, samuti kell 12, Lastekirjanduse Keskuse (Pikk 73) pööningukorrusel toimuval perehommikul.

Mõlemal esitlusel on kohal raamatu teksti autor Epp Petrone ja piltide autor Piia Maiste. Nad räägivad sellest, mismoodi sünnivad lastelood ning nende illustratsioonid ja kuidas neist saab edasi raamat. Kaasas on ka illustratsioonide originaale. Kõigil osalevatel lastel on võimalik ka ise proovida kunstniku ametit. Noorte kunstnike vahel loosime välja Petrone Printi lasteraamatuid.

Tallinna ürituse jaoks on vaja registreeruda meiliaadressil katrin@elk.ee.

PS Tuletame meelde, et 31. detsembrini on Petrone Printi poes (Tartu, Küütri 16) ja veebipoes kõik raamatud 20% odavamad. Ja sama hinnaga on raamatud Eesti Rahvusraamatukogu jõululaadal, kus oleme kohal 6.-8. detsembril.

Lugemiseni ja kohtumiseni!
Info raamatu ”Anna hambad” ja lasteürituste kohta: epp.petrone@gmail.com

Muu: info@petroneprint.ee

Anna hambad

Täna jõudis raamat trükikojast välja! “Anna hambad” – müügil kirjastuse poes, lähipäevil jõuab ka üle Eesti raamatupoodidesse. See on niisiis minu tänavune lapsuke. Kui aasta 2012 algas, olid mu plaanid palju suurejoonelisemad, lootsin valmis kirjutada-avaldada ühe romaani, aga ei, elu tiksub omasoodu ja küll kunagi saan ka selle romaani valmis.

Aga 2012 on minu isiklikus raamatumaailmas “Anna hammaste” aasta.

“Mitu päeva veel, kuni minu raamat välja tuleb?” on meie praegu 5aastane Anna mult viimased kolm nädalat aina küsinud. Täna õhtul saab ta seda siis katsuda ja lugeda ja vaadata. Mõni jutt on seal sees täiesti tema ettepanekul (näiteks minu “hea kodu” naljad soovitas tema looks kirjutada.)

See on mõtteline järg “Marta varbad” raamatule. Mul on heameel tõdeda, et viimane on legendiks muutunud :). Nii ei sobi vist endal öelda, aga ma tsiteerin teisi lapsevanemaid! 🙂 Legendaarsed Marta varbad, nii nad on öelnud… Korduvalt oleme sattunud perega olukorda, kus meile astub ligi mõni lapsega (vana)ema või (vana)isa ja küsib, et kes siit teie tüdrukute hulgast on Marta ja vaat meie pere lemmikraamat on “Marta varbad”. See teeb olemise alati hästi soojaks. Raamat, mis sündis poolkogemata, sünnipäevakingiks mõeldud juttudena, aga tabas midagi olulist. Lühikesed jutud igapäevaelust, hea soe kunstnik (meie kallis Piia!) ja iga loo juures oma pilt. Loe edasi Anna hambad

Lisandus tänasele Ekspressile

Tänane “Ekspress” on väga tuumakas, tundub, et meedia meil küll madalseisus pole. Silverskandaali tagamaadest väärt lugu, Andrus Värniku langusest, maha jäänud kartulisaagist jms… Meie kirjastusele rõõmuks oli “Minu Albaania” saanud “nädala raamatuks” ja kiita sõnaga “pärl”. Ja 3 lk pikk reisikirjanduse (surma) lugu ilmus ka ära. Sellega seoses avaldan ma siin blogis oma pikad vastused loo autorile Vahur Afanasjevile. Kogu sellest intervjuust  läks loosse sisse üks lause :). No eks ma juba vastates aimasin, et need vastused tulevad pigem siia blogisse. Istusin Helsinkis raamatumessil ja kirjutasin…

1)     Reisikirjandus sai järsult kogu maailmas popiks. Mis arvad, millest
selline tõus? Eestis on asi loogiline, me olime raudse eesriide taga
ja välismaa oli läbi uurimata, kirjanduslikult katsumata. Lääne
inimesed on aga aastaid vabalt liikunud…

 

Maailm on muutunud nn “globaalseks külaks” alles hiljuti. Ka varem koliti, aga pigem jäädavalt. Mõtlen näiteks tagasi oma abikaasa perekonna lugudele, ta vanaisad tulid Itaaliast USAsse ega läinud tagasi kodumaale mitte kordagi, nad ei õpetanud oma keelt edasi oma lastele ja panid kogu hinge assimileerumisse. Selline tegevus oleks tänapäeva USAs pigem imelik. Möödunud aegadel hekseldasid mööda ilma edasi-tagasi pigem kirjanikud ja kunstnikud, puhkusereise tegid aristokraadid. Massid pigem püsisid paigal. Loe edasi Lisandus tänasele Ekspressile

Justin Petrone “Montreali deemonid”

Huvitav, ka minul on justkui mingi tõrge sellest raamatust kirjutamise osas (vaata, mida ütleb Justin oma ülevaates). See ei ole lihtne raamat.

Kuidas see raamat juhtus. See ei olnud mitte sugugi aastaid plaanitud, see tõesti lihtsalt tuli talle peale. Ta käis eelmisel sügisel Montréalis geenikonverentsil ja tuli sealt tagasi põlevate silmade ja hunniku paberitega. Hakkas rääkima, et tuleb romaan. Romaan millest? See on selline… romaan tühjusest ja pimedusest ja kuidas seda täita… Misasja… No see on romaan Montréali linnast. …Mhm?… Huvi tekkis mul alles siis, kui ta hakkas rääkima perekonnalegendist, kaduma läinud palvehelmestest, mis peategelasel tuleks tagasi saada. Mulle üldiselt meeldivad igasugused perekonnasaladuste lood ja see on seal raamatus, takkajärgi vaadates, ka täitsa olemas, ühe kihina.

Kui ma siis aga esimest toorikfaili lugema asusin, siis tundsin, et see on midagi Jack Kerouaci fännidele. Isegi soovitasin, et otsigu keegi teine endale toimetajaks, sest mina pole Kerouaci spontaanse proosaga nii kursis. Aga Justin tahtis ikka, et mina oleks toimetaja. Nõnda ma siis olin. Vahel vaieldes, vahel teineteist inspireerides, arutasime neid tegelaskujusid ja närisime teksti kallal tundide kaupa. Meeles on hetked, kus meil oli niiöelda kohtamine, ilma lasteta tunnike kusagil, ja meil oli käsikiri jälle ees ja elasime “Montréali deemonite” maailmas.

Loe edasi Justin Petrone “Montreali deemonid”

Kristiina Ehin ja Kristi Jõeste “Kirjatud teekond”

Kudumine on mõnusalt teraapiline tegevus. Miks ma nüüd nii vähe koon? Ei tea, kunagi kudusin palju, jätsin kümnete kaupa kampsuneid endast maha (osa näiteks läks Rootsi müüki). Aga vähemasti mingeid lappe oma lapivaipa ikka vahel teen, silmad samal ajal lapsel või raamatul, ja plaanis on ka varsti midagi põnevamat… Kui kaua aega pole kudunud, on elus justkui midagi hõredasti.

Aga Kristi Jõeste koob vist küll kogu aeg, ta koob kõiksugu koosolekutel ja vanematekooli loengutel (uhkusega nimetan, et ta on meie Viljandi waldorfkooli lapsevanem), pärast hüppab oma imeilusa ratta otsa ja sõidab, poolik sõrmik kotis, kihnu kört  tuules vihisemas. Kristi on meil kindakunstnik. Gugeldasin praegu huvi pärast, jah, tundub, et ta on üsna unikaalne selle kunstiharu esindaja. Kui ma seda raamatut vaatasin, siis ma valisin endale kindaid, iga lehekülje tagant tulid aina uued ja ilusad… Sain aru, et mulle oleks vaja ühte ilusat väga lihtsat musta mantlit, mille juures need imelised kunstiteosed särama hakkaks. Ma ei tea veel, millised. Vahele tuli suur suvi ja ma unustasin vahepeal selle teema. Aga nüüd on juba aeg…

Jutud on raamatusse kirjutanud Kristiina Ehin, kes on samamoodi siinsamas Viljandis oma seelikutesse ja ideedesse tuult kogumas. Ma mäletan, mismoodi võtsime parasjagu järve ääres päikesevanni, kui ta tunamullusel suvel sellest rääkis: tulevad lood kunagi elanud naistest, kes kudusid kindaid. Idee autor oli muide ei Kristi ega Kristiina, vaid kirjastaja. Et ei tea, mis täpselt välja tuleb, aga väga huvitav olevat igatahes neid naisi ette kujutada ja nende sisse minna…

Ja väga huvitavalt hakkasid need naised elama seal lugudes kindapiltide kõrval, arvan ma lugejana. See raamat täidab mind uhkusega. Kristi ja Kristiina on mu meelest sellised… postfeministid, ürgselt tugevad naised, väge täis, ilmaaegu rusikatega ei vehi ja ammutavad seda väge aina juurde iidsetest naiste allikatest. Muide. Kristiina teab, et naised käisid tegelikult ka Eesti esimesel laulupeol!

Raamatu kulminatsioon oli minu jaoks üks stseen Viru väravate juures, kus Muhu memm tänu oma kindakirjadele kohtus… aga ma ei räägi seda lugu lõpuni. Las jääb, pole ilus teiste puänte ära rääkida.

Ja eraldi osa raamatust õpetab sammsammult ise korralikke sõrmkindaid kuduma. Jah, nagu ma ütlesin, kududa on hea. Kui mitte ma ise, siis loodetavasti keegi mu tütardest hakkab ka raamatu seda osa kasutama.

Daniel Pennac “Nagu romaan”

Vaat see on raamat! Väga omamoodi. Nagu romaan? Minu meelest pigem nagu proosaluuletus. Ülilaheda stiiliga, selline – minu jaoks – prantslasliku maailmatunnetuse esindaja. Autor kepsutab ja kargab ja lendab selle maa koha, kus näiteks saksapärase raskusega saaks korrapäraselt põldu künda ja tavalise eneseabiraamatu kirjutada.

Teema on tegelikult väga oluline. Tänapäeva lapsed ei taha lugeda. Üleüldse inimesed ei armasta enam raamatuid nii nagu varem. Miks? Sest avastamislust on asendunud kohustustega ja ära on unustatud lugejate vääramatud õigused, näiteks pooleli jätmise õigus… Aga tõesti, ma väänlesin äratundmisrõõmu käes, kui  autor lajatas nende lugeja põhiõigustega. Tõepoolest, just nii ma ju loengi. Mul on vabadus siseneda teksti suvalisest kohast ja samamoodi suvaliselt sealt väljuda, mul on vabadus üle hüpata ja tagasi hüpata. Ma olen vaba inimene, kes tahab raamatute seltsi nautida. Raamatulugemine on nauding ja ma ei kannata kohustuslikku kirjandust. Küll on hea, et ma lugemise maagiaga enne tutvust tegin, kui kohustusliku kirjanduse ajad kätte jõudsid… Ja mida võiks tunda laps, kellele on telekas keelatud seni, kuni ta pole vaat seda raamatut läbi lugenud? Võib ette kujutada, mismoodi ta seda raamatut ja üleüldse lugemist vihkama hakkab.

Daniel Pennac on olnud kooliõpetaja ja ta oskab end asetada lapse olukorda. Laste/noorte elu on tänapäeval nii raske, ilma irooniata. Nende maailm on täis erinevaid ahvatlusi ja autoriteete, ja see maailm on muutunud nii kiirelt, et noored on paljudes neile olulistes tegevustes oma vanematest targemad. Kust siis küll saaks need vaesed vanemad oma lastele edasi anda raamatu-armastuse, kui ümberringi on nii palju muid virvatulesid vilkumas… Muidugi võiks ka küsida, et miks üldse peab raamatulugemist harjumusena ja väärtusena edasi andma, aga mina nii küsida ei saa, ja ka see raamat ei küsinud nii. See raamat lihtsalt rääkis sellest, et lugemine peab olema vaba ja ahvatlev, ning rääkis sellest väga lustakal moel.

Meie oleme oma kodus ilma Elionita, aga vaatame vahel filme arvutist. Reeglina üritame arvuteid kasutada sel ajal, kui lapsi kodus pole või kui nad magavad. Ja meil on palju raamatuid. Ühised unelugemised on nagu õhtupalvus oma rütmide ja rahuga (see mõte pärineb Pennaci raamatust). Me Justiniga loeme palju ja kuigi sel siiani pole veel suuri käegakatsutavaid tagajärgi olnud võsukeste peal näha, st meie vanem (8a) tütar pole siiani suureks raamatufänniks muutunud, pole asi ka väga hull. Nad armastavad ettelugemist ja nad armastavad ettekujutamist. Minu jaoks on see kuidagi turvaline ja hea maailm (võimalik, et olen lihtsalt nn lubjakas, nojah, isegi selle sõna kasutamine näitab seda). Ja Daniel Pennaci raamat pani mind kuidagi turvalisemalt tundma selles kirevaskeerulises maailmas.

 

Kristina Kallas “Minu Vietnam”

Paar päeva tagasi lugesin läbi ka Kristina Kallase Vietnami-raamatu. Mul oli taas isiklik huvi, meie lapsuke on praegu umbes aasta vanune ja mul käib vahel peal tuhin, et küll oleks lahe temaga kusagile pikale eksootilisele reisile minna. Tegelikult arvasin, et Kristina raamat ongi seljakotirännust koos lapsega, aga ei, sellest see raamat eriti ei ole. Esiteks läksid nad siiski Vietnami elama, mitte rändama, teiseks oli raamatu fookus kusagil mujal – eelkõige ikkagi Vietnami kirjeldamisel.

Võibolla kunagi tuleb meie kirjastusel ka lapsega seljakotitamisest raamat, kuigi hetkel mu mälu järgi seda tellitud pole. Kui keegi oskab sellist inimest soovitada, kes rännanud ühel või ka mitmel maa, väike laps kaasas, siis andke teada :).

Vietnami raamatu autor ja tema poolakast elukaaslane on selle teksti põhjal otsustades igatahes tõelised rändurid, maailmakodanikud. Elukaaslane Adrian kohe eriti, kõik tundub talle sobivat, kogu elu on kultuuriline kogemus, mida aina juurde ahmida, ja kõigega annab ilma virisemata harjuda. Kristina ise on alalhoidlikum, ilmselt mängib oma osa ka titega ema hormoonindus (vabandust, Kristina :), aga mina olen märganud küll, et mul on aasta jooksul pärast lapse sündi olnud selline depressiivsevõitu olek,  baby blues). Ja võibolla loodus ikkagi ei taha, et sellises olukorras naisele seiklused sobivad? Võibolla sobib värskele tite-emmele paremini elu ühes kindlas koopas (tõsi, räägin endale vastu, sest minul endal oli eelmisel talvel titega Viljandi koopas raske, päikesevalgust ei jagunud, ja kui mulle oleks ligi astunud abikaasa säravate silmadega ning plaaniga “Läheme su vanemapuhkuse ajaks elama lõunamaale!”, siis poleks ta pidanud lauset lõpetamagi, ma oleks juba seljakoti poole jooksnud :).

Aga peatume nüüd korraks ka sõnal “lõunamaa”. Kuni selle raamatu lugemiseni pidasin ma Vietnami imeliseks lõunamaaks ja arvasin, et hea piletiõnne korral võiks sinna minna, ka koos lastega. Loe edasi Kristina Kallas “Minu Vietnam”

Kristiina Piip “Minu Dublin”

Lõpetasin just selle raamatu lugemise ja teen mitme mätta otsast mõned märkused.

Lihtsalt ise ja minu elu. Raamatu algus lõi mul täiesti lahti mälestustevoo kunagisest ajast Londonis. Olen Inglismaal olnud-elanud-käinud mitu satsi, aga üks (kaks lühemat või üks pikem vaheajaga periood) mu elust oli üsna sarnane Kristiina “Minu Dublinile”. Eestlastest võõrtöölisi täis korter, hiljem leedukaid täis maja. Iga sent arvel.Ma tulin sellest eluperioodist peagi välja, aga jah, ma olen seda kogenud. Mida osta viimase kahe euro/naela eest? Läheks selle raha eest internetikohvikusse! Ka mina olen just sedasi kunagi otsustanud, teadmata, kus samal öösel üldse magada saab. Ja elul on kombeks hea külg ette pöörata, õigemini on inimesed abivalmid, kui nad näevad, et keegi tõesti abi vajab. Ma loodan, et oskan (ning et Kristiina oskab) olla tänulik neile inimestele. See ei ole kunagi enesestmõistetav, et elu sulle naeratama peaks.

Ja teine teema, see pidev kolimine, mis selle raamatu leitmotiiviks. Alapealkiri ütleb, et seitse kodu, aga kusagil tekstis ütleb autor, et kaksteist, ja ma ei viitsinud neid ise kokku arvutada. Autor ütleb, et tal on peal olnud krooniline rahulolematus (epiloogis väidab küll, et see on nüüd üle, aga ma ei usu :)). Meie oleme Justiniga ka palju kolinud. Vahel vaatad oma elu nagu peopesa peal ja mõtled: kas on seda kõike vaja olnud? Miski selles “Minu Dublini” raamatus jättis kõheda-hõreda mulje, aga see võis olla lihtsalt teemade kombineerimise tagajärg (vt allpool). Siiski pani see mind enda elu peale mõtlema. Tahaks ajada juured ühte kohta, aga võibolla see lihtsalt ei õnnestu kõigil. Loe edasi Kristiina Piip “Minu Dublin”

Eeva Kaun “Minu India”

Ka selle võib lugeda mu suviste lugemiselamuste hulka, sest korrektuuri lugemine oli sel suvel 🙂 “Minu India”, mina olin toimetajaks-kirjastajaks.

Ja võin öelda, et see on üks mu lemmikraamatuid sarjas. (Jajah, justkui ei tohiks lemmikuid valida, aga samas on see nii loomulik, et oma lemmikud tekivad.)

Meil oli umbes kaks aastat tagasi mitme inimese India-proovitöö vahel valida. Eeva tekst mustas trükivigadest, aga selles oli huumorit ja hoogu. Mina olin selles valimises täiesti Eeva poolt ja praegu mõtlen: kuidas me oleks võinud teda mitte võtta, temasse mitte uskuda ainult nende trükivigade pärast… Eeva on talent, jutuvestja. Tal on julge oma stiil, kui loete, siis tunnetate. Ja samas oli tema tekstis toimetamist palju, sest ausalt öeldes on Eeva grammatiliselt võimatu. Peale selle on ta kohati põikpäine nagu eesel, nii et vaidlusi meil jagus.

Aga seda teie ei näe. Teie jaoks on kaante vahel üks suur lugu, mis hakkab veerema ühest surma ootavast onust ja veereb, kuni jõuab ühe surma ootava onuni. See lugu on isepäisest Eevast, kes satub tööle Indias ühte suurde ajalehte ja peab harjuma India stiilis kontoritööga, aga paremini istub talle välitöö: boss saadab ta pilte tegema ja raamatut kirjutama ja India veeprobleemiga tutvuma kõikvõimalikesse erinevatesse osariikidesse, kus juhtub igasuguseid põnevaid ja naljakaid asju, aga Eeva suudab ka näiteks tavalise söömaaja naljakaks kirjutada.

“Minu”-sarja raamatute oluline osa on autori/peategelase isiksus. Ma arvan, et enamik naislugejaid tahaks olla sellised, nagu on Eeva, aga enamasti me seda ei ole. Me ei julge suvaliselt kaasa hüpata bussi, mis loksub vaesuse poole (see on stseen raamatust), aga kui Eeva läheb, oleme talle lõputult tänulikud. Hakkasin mõtlema: teine sarja raamat, mida ma olen mitmel pool nimetanud enda lemmikute hulka kuuluvaks, on “Minu Alaska”. Selle autor Maria ehk Mann on samasugune, julge ja poisilik neiu, kes teeb asju, mida tavaliselt ei tehta, ja viib meid kohtadesse, kus tavaliselt ei käida, ja ütleb asju, mida tavaliselt ei öelda. Võibolla näitab see, midagi minu kohta, võibolla teistel on teised lemmikud, aga jah, mina haakun just sellise inim/autoritüübiga.

PS. Ma tahaks toimetajana teada, kas lugejad märkavad, millist kirjavahemärki Eeva vihkab, st ei kasuta. Kas see puudumine on märgatav? On see imelik või värskendav? Kui keegi soovib sel teemal oma arvamust avaldada pärast raamatu lugemist, oleksin väga tänulik :).

Madis Jürgeni “Liibanon 2011” ja Tiit Pruuli “Antiliibanon”

Täna on ilus sügisilm, istun lahtise akna all, vaatan järvele ja mõtlen, et kas hakata tõlkima, blogi kirjutama, vastaks kirjadele, loeks, koristaks…

Kusagil siin maakera eri soppides (keldrites, tagaruumides, koobastes) istub praegu mitu tuhat inimest pantvangis. Nemad ei saa valida, mida nad teevad. Nende elu sisu on ootamine, üksainus monotoonne seisund, mis toob neile korraks rahulduse – ongi lõunapalukese aeg käes jms, siis hakkab uus ootamine, vahel ilmestab rutiini mingi peremeeste tujudest tulenev jama.  Mõnes mõttes on pantvangidel muidugi vedanud ka, neil on võimalik oma elu üle ilma väliste segajatega järele mõelda, aga see on muidugi juba küünilise huumoriga öeldud.

Madis Jürgeni “Liibanon 2011” on mu meelest otsast otsani täis musta huumorit. Ma ei tea telgitagust, kuidas just Madis Jürgen seda raamatut kirjutama sai (võimalik, et Liibanoni poisid said mitu konkreetset pakkumist ja siis valisid; aga mulle meeldib ette kujutada, et nad ellujäämismehhhanismina koos muude mõttemängude-jututeemadega tegid vangistuses olles läbi ka selle mängu, et kes meist siis raamatu kirjutaks, kui me siit eluga pääseme, ja juba siis said aru, et Jürgen on parim…) Igatahes tundub Jürgen ainuõige valik. Ka paljud teised oleks hakkama saanud seitsmiku intervjueerimisega ja stseenide kokkuseadmisega, aga… Ma ei olegi varem mõelnud nii konkreetselt, mis on Jürgeni stiili tugevus. Nüüd sain aru: ta on NII MÕISTEV. Ta üritab alati igaühest aru saada, tema käsitluses hakkad sa ka paharettidele kaasa tunma, tema kirjeldatud maailm ei ole must-valge halb-hea, pigem selline pooltoonides, keel põses kirjutatud, ja mu meelest väga hästi balansseeritud – mitte ka liiga naljakaks keeratud, sest siis võiks ta stiil kogu seda traagilist olukorda mõnitama hakata. Loe edasi Madis Jürgeni “Liibanon 2011” ja Tiit Pruuli “Antiliibanon”

John Fowles “Maag”

Täna tuleb lühike raamatusoovitus, sest olen unine. Aga väga tõsiselt soovitan!

Ma lugesin seda raamatut esimest korda päris ammu, see oli aastal 1997 või 1998.

Ja hiljuti oli meil Justiniga juttu sellest ütlusest, kuidas iga kirjutaja loob oma elus tegelikult ühte teksti, kirjutab uuesti üle neidsamu arhetüüpe. Justin on lugenud mu südame-raamatu poolikuid teist ja kolmandat osa ja poolikut romaani ja see, mis  ta siis kokkuvõtteks minu Suure Loo kohta öelda üritas – “mingi kummaline maagiline vanamees ajab peategelase ja lugeja pea segi” (käib ka südame-raamatu esimese osa kohta) – pani mind mõtlema. See justkui tuletas midagi veel meelde.

Ja umbes ülejärgmise päeva hommikul pärast seda jutuajamist tuli see äratundmine. John Fowlesi “Maag”. Mulle oli see raamat ju väga meeldinud. Otsisin raamatu seepeale välja ja lugesin üle ja armusin sellesse teksti uuesti. Mulle meeldib peategelase hääl. Selline parajalt tark, aga ülbe nolk (püüdsin aru saada, mis ta nii sümpaatseks teeb, võibolla ka see, et ta jääb toimuvates mängudes ohvri rolli?).

Ja mulle meeldib süžee. Üks rikas vanamees kasutab seda noormeest ära, aga milleks? Mis pagana eksperimendid need käivad? Valede kihid aina kooruvad, ma (lugeja, aga samas ka peategelane) ei tea, keda usaldada, kas kõik on selle pagana maagi käepikendused? Ja just siis, kui arvad, et hea küll, nüüd on kõik asjad paigas, muutub kõik jälle ja selgub, et see kõik oli ikka veel eksperiment…

Jah, see on mingis mõttes tõesti see minuga sügavuti haakuv suur lugu. Ma ei tea, kas see on ka sinu suur lugu, aga vähemasti – soovitan proovida (lugeda), kui juba seda teinud pole :).

Ian McEwan “Chesili rannal”

Jätkan oma suvise lugemise paremiku soovitamist-tutvustamist.

“Chesili rannas”, See on siiani minu lemmik selle elava klassiku sulest (teos on võinud ka Bookeri). Tegevus toimub lühikese ajavahemiku jooksul, tegelasteks on äsja abiellunud paar 1960ndate alguse Inglismaal, nad on nii abitud, rõõsad ja süütud. Kuidas seda siis õigupoolest tegema peab? Mismoodi peaks tekkima lähedus, füsioloogilises mõttes? Mulle oli üllatav, kuidas meeskirjanik julges (ja sai hakkama) ühe noore vaginismile kalduva naise siseelu kirjeldamisega. Ta ju tegelikult armastas, ta ju tegelikult isegi erutus, aga sellest tugevam oli häbi, hirm, kontrollivajadus.

…Pani mind inimlikel teemadel mõtlema, kui õrn on ikka intiimsuhe kahe inimese vahel, ja kui õnnelikud on need, kel on oskus avatud olla ja armastada nii, et kogu keha ning kogu hing  sellele tundele usaldada. Kui palju on meie ümber takistajaid, näiteks tundus raamatus olevat see “takistav tegur” kogu klassiühiskond, noored olid erineva taustaga, neiut takistas tema kõrgklassi kasvatus, noormees aga pidi aina end tõestama ja… kuigi nad pürgisid teineteise poole kogu romaani vältel, oli kogu aeg nii palju välist, mis neid võõrandas. Selline see elu on (eriti toonasel Inglismaal, kujutan ette). Omal moel paneb selle ajastu kirjeldus mõistma, miks pidid Inglismaal tulema võimule biitlid  ;).

…Pani mõtlema ka kirjutamise üle: see raamat oli nii hea rütmiga ja konkreetse lihtsa struktuuriga. McEwan on ennegi selliseid “Elu ühes päevas” asju kirjutanud, näiteks ühest ajukirurgist rääkiv “Laupäev”, kus sõna otseses mõttes on tegevustik vaid ühes päevas. Ja ka see kibemagus tunne, kuidas elus millegi ära rikkusid ja elu lõpuni seda kahetsema jääd… see on “Chesili ranna” tunne, aga samamoodi jääb kraapima ta raamat “Lepitus”. Mulle meeldivad need raamatud, mis kraapima jäävad. (Vaata kunagine postitus – seal all on häid soovitusi lugejatelt.)

Ma plaanin tulevikus kõik McEwani raamatud läbi lugeda.

Mari Järve “Esimene aasta”

Teen täna lähipäevil ülevaate selle suve lugemistest, mis on meelde jäänud ja mida soovitaks teistelegi.

 

Mari Järve “Esimene aasta”. See oli haarav raamat. Plaanisin lugeda mõnikümmend lehekülge enne magamaminekut ja tegelikult lugesin kõik läbi ühe hooga. Kusjuures actioniga ei olnud üle pakutud, suur osa tragöödiast oli lihtsalt aimamisi, kõrvallausete-vihjete abil edasi antud. Selle raamatu võlu oli just  see, et tegevus mõjus väga realistlikult. Eesti maanteed, kohad, olustik, lihtsalt meie tänasele igapäevaelule on liidetud üks surmav ülemaailmne viirus: pika peiteajaga, õhu kaudu leviv surmav viirus, kui selline päriselt olemas oleks, siis oleks väääga pahasti.

Mäletan, et nägin pärast lugemist mitu ööd unes selle raamatu tegevustikku. Mida me siis tegelikult teeks, kui saabub uudis, et selline viirus on lahti? Meie pere ilmselt hüppaks autosse ja liiguks kiirelt, linnadest oma marsruudil hoidudes, oma Setumaa talusse, kuigi meil pole seal ju mingeid toiduvarusid, aga seal oleks kõige olulisem – isolatsioon ja maalapp, teoreetiline võimalus oma naturaalmajandusega hakkama saada. “Esimene aasta” oli ses suhtes väga kainestav lugu, et näitas veel kord kätte, kui õrnuke on tsivilisatsioon. Raamatus on üks tegelane, mutike, kes elab kõrvalises maakohas oma lehma ja maalapiga, meist jääb ta sinna ka edasi elama. Tema kõrval on tuhandeid (miljoneid) laipu, kõik suurlinnad planeedil jäävad inimestest tühjaks.  Mulle läks eriti hinge üks pisike kõrvalliin, umbes 8aastasest poisist, kes jäi üksi korterisse Viljandis koos väikese õega, ema oli juba haigestunud ja ära haiglasse läinud, lapsed olid veel elus ja justkui terved. See poiss rääkis veel telefonitsi oma õpetajaga, ta oli järsku väikeseks vanainimeseks muutunud. Mis nõu see õpetajagi talle anda sai. Elekter oli alles (esialgu), telefoniside alles, aga söök korteris otsas. Kas soovitada poisil tänavale minna?  Loe edasi Mari Järve “Esimene aasta”

Banaane ja metsaneegreid*

…banaane saab süüa, küpsetatult ja maapähklivõiga, metsaneegreid näeb piltidel ja kuuleb lugudes, mida räägib “Minu Suriname” autor Liina Org. Mina esitan vahele küsimusi, et Liinal põnevam rääkida oleks, aga tegelikult võivad kõik vahele küsida.

Ja RAAMATU ESITLUS on homme, 18. juulil kell 18 Viru Keskuse Rahva Raamatu poes.

* On ju imelik, kasutada sellist sõna? See tähistab Aafrikast toodud orjasid, kes põgenesid suhkruristandustest ja mujalt raske töö pealt ära džunglitesse ja seal oma salajased kõlad moodustasid. Nüüd on sellistes isoleeritud külades rohkem autentset Aafrika kultuuri kui paljudes päris-Aafrika külades.

Muide, kas teie ka arvasite, et Suriname asub mustal mandril? Tegelikult hoopis Lõuna-Ameerikas, üks naaber nt Brasiilia.