Rubriigiarhiiv: raamatud

Kellest ja kuidas Jass sündis ja mis edasi saab

Jassi_pass_KAASNaljakas asi on nende “sünnilugude” kirjutamisega. Ma oleksin pidanud selle loo üles kirjutama augustis. Mäletan, kuidas läksime Võtikvere raamatupäevale ja just öösel enne seda lõpetasin “Jassi passi” käsikirja, saatsin selle edasi keeletoimetajale-kunstnikule… Ja Võtikverre jõudes olin veel täiesti sünnitamisjärgses laines, nägin kogu maailma Jassi pilguga. Isegi laval ei tahtnud rääkida mitte neist raamatutest, mis juba olemas, vaid oleks tahtnud just sellest äsja valminud Jassi-maailmast rääkida…

Praegu aga istun ma New Yorgi lähistel, Greenporti raamatukogu lasteosakonnas, ümmarguse laua taga ja minu ümber on lahti mitu muinasjuturaamatut. Jätka lugemist

Mida meie pere põnnid loevad? 2. osa

Jätkan ülevaadet viimase kahe aasta jooksul ilmunud lasteraamatutest, mille tegin ajakirja “Pere ja Kodu” palvel, see lugu ilmus lühendatud kujul ajakirja augustinumbris.

R139866EESTI LAPSEPÕLVELOOD

Meie raamaturiiulid on kirevalt täis rahvusvahelist tõlketoodangut, aga kusagil siin on olemas ka see meie oma Eesti, see, mis õpetab lastele just selle maa kohta, kus nad kasvavad, võibolla vaid veidi teise nurga alt ja teisest ajastust, kui nad ise kogenud on.

Evelin Mikkeri “Epu” räägib ühe tüdruku ja tema venna pahandustest. Küll andsid nad oinale šokolaadi, küll pani vennas õe kakao-hernesuppi sööma või jättis ta õunapuu otsa pea alaspidi rippuma… See autor teab kirjutamise kõige olulisemat reeglit: lugeja soovib, et midagi juhtuks. Kahju vaid, et raamat on välja antud autori oma jõul ja ilma toimetajata. Mõni lugu jääb justkui poolikuks (kuidas jänku oma jalalahasega hakkama saab?), aga mis veel häirivam: kõik raamatu tsitaatid on üksteise otsas, ilma taandridadeta, ja lugedes ei saa alati kohe aru, kes uut juttu alustab. Seepärast sobibki see raamat küll vanemate poolt ettelugemiseks, aga algajale iselugejale jäävad need ligipääsmatud tekstiseinad paraku liiga raskeks. Jätka lugemist

Mida meie pere põnnid loevad? 3. osa

Ja siin on kolmas osa minu loosarjast, see ilmus ajakirja “Pere ja Kodu” septembrinumbris. 

Kuidas saada last lugema? Kuulamisharjumus ja raamatute passiivne armastamine on temasse külvatud juba esimesest eluaastast, aga nüüd on ta veninud pikaks ja käib juba koolis, tähti tunneb ammu, aga näed, ikka ta veel kardab täiesti üksi kahe kaane vahele astuda.

Muidugi, tänapäeva lapse maailmas ongi nii palju muid ahvatlusi, millega vana armas raamat peab konkureerima. Võibolla peakski neid kõigepealt silma alt ära peitma? Kõik need nutifonid ja muud ekraanid vait lülitama?…

Ja siis on raamat. See ei tohiks olla liiga paks ega liiga tiheda kirjaga. See peaks algama ja kulgema haaravalt, kuni ongi viimane lehekülg käes, ja ta on uhkelt rõõmus: “Ma lugesin selle raamatu läbi! ISE!”

Siinkohal on väike ülevaade minu ja mu 9aastase tütre Marta saagist: otsisime häid iselugejate-raamatuid Eesti kirjastuste viimase aja toodangust.

R142059ÜHE ÄPARDI PÄEVIK

Selles sarjas on oma võlu, mis üle ilma sadu tuhandeid lapsi ära teinud. Ameerika autor Jeff Kinney on arvutimängu- ja koomiksitaustaga, küllap see põhjendab, miks ta suudab nii hästi kaasaegsete lastega kontakti saada.

“See polegi nagu päris raamat,” ütles Marta, kui ta esimese sarja teose lugeda võttis, täiesti isesesisvalt seda poes endale välja valides. Jah, terve see nn äpardi päevik on kritseldatud justkui-lapsekäega pilte, ning ka trükifont on justkui-käekiri. Ja muidugi väga oluline on autori hääl: iseenda jaoks oma lugusid ausalt kirja panev veidi tobe ja väga arusaadava maailmaga vinniline eelteismeline. Autentsuse illusioon on tõesti lausa uskumatult suur, nagu oleksidki teiselt päeviku pihta pannud ning oled niimoodi poolkogemata sattunud tema ellu. Äpard on muide keskmine laps, nii et tal on probleeme nii suurema kui väiksema vennaga, ja muidugi ema-isa ja sõpradega… Üks päevik sai läbi ja meie Marta nõudis uut. Raamatusõltuvusega oli ametlikult algust tehtud, võisin ma rahulolevalt nentida. Jätka lugemist

Mida meie pere põnnid loevad? 1. osa

Panen siia üles oma kolmeosalise lugude sarja, mille tellis ajakiri Pere ja Kodu, see ongi ilmunud juuli-, augusti- ja septembrinumbris sel aastal, panen siia lugude pikemad variandid. Ajapuudusel ei hakka raamatutele linke alla lisama, aga need leiab lihtsa otsinguga kiirelt.

MIDA MEIE PERE LOEB?

Epp Petrone koos oma tütarde Marta (9), Anna (5) ja Mariaga (1,5) teeb isikliku ülevaate viimase kahe aasta jooksul ilmunud ettelugemiseks sobilikest raamatutest.

 

R132136_350x283LÜHIDAD JA NUNNUD

Meie pere üks lemmikuid uute raamatute hulgas on Aino Perviku “Rändav kassiemme”. See on hea näide lihtsast armsast loost. Rändaval emakassil pole kodu, aga pojad hakkavad sündima, ja nii leiab ta tühja kurepesa… Aga siis läheb ilm kehvaks ja kassiemme tirib hammaste vahel kõik neli pojakest maapinnale, nad jooksevad läbi saju silla alla ja soojendavad seal end üksteise käigus. Hommikul tuleb päike välja pere asutab end rändama… Kõik. Milline imeline lugu, mida mul kõik eri vanuses lapsed uuesti tahavad kuulata. Nagu mantra elu sünnile, seiklustele ja turvalisusele. Ma loodan, et sellest kassiperest tuleb raamatuid juurde!

Ka teine nunnuraamat on kassi(de)st. Kuulsa Eesti päritolu kunstniku Ilona Wiklandi piltidega ning ka tema enda tekstiga lugu “Kullake” räägib tüdrukust, kelle kass jääb auto alla ja sureb. Teksti on raamatu peale kokku näpuotsatäis, aga igal sõnal on kaal. Ma arvan, et see on vajalik raamat, sest lastele mõeldud tekstides kipub surm olema tabuteema. Ka meie pere kaotas hiljuti lemmiklooma ja võibolla just sellepärast sai sellest raamatust verstapost: meie keskmine hakkas lugema kirjatähti, sest ta tahtis seda lugu kümme korda järjest ise üle lugeda ja läbi elada… Nii et omamoodi leinaga leppimise raamat võib see samuti olla, pealegi on lool õnnelik, edasiminev lõpp.

Jätka lugemist

“Kas süda on ümmargune? 2. osa” sünnist ja – tulge kuulama-vaatama

plakatKirjutan neid ridu esmaspäeva lõunal. Kolmapäeva ehk ülehomme õhtupoolikul kell 18 on siis Tartu linnaraamatukogus selle raamatu nii-öelda esitlus. “Kas süda on ümmargune? 2. osa. Telesarja “Robinson” tagatoast”. Ma plaanin sinna kaasa tuua kausitäie valgeid koralle ja vikerkaarespektris sillerdavaid teokarpe, need on pärit Robinsonisaarelt ja iga soovija võib selle killukese koju kaasa viia.

Ja plaanin seal näidata pilte kolmest kohast siin planeedil, kus selle raamatu tegevustik toimub. Besari Saar Malaisias, Lõuna-Hiina meres, Bangkoki linn ja Singapuri linnriik. Tulge ja kaege ja kuulake.

Aga minu jaoks on see raamat midagi hoopis muud kui reaalsus. See on üks väga kummaline eluperiood, mida ma endaga aastaid salamisi kaasas kandsin, kuni see teisenes täiesti omaette looks, nii et ma ei oska öelda, kuidas see lugu tegelikult, “reaalsuses” oli.

See lugu juhtus/juhtub saarel. Ja saar on väga tugev sümbol. Saarest saab siin tekstist lõpuks, pärast puhastumist, abielu sümbol…. tundub mulle nüüd, tagasi vaadates.

Ja see on paradiisisaar, oma valge liiva, roheliste palmide ja türkiissinise merega. See on saar, mille meenutamine mind alati relvituks teeb. Aga sealsamas on see reality-televisiooni produktsioon oma kombitsatega: välise sära ja ootuste ja teistega manipuleerimise peale üles ehitatud masinavärk, millele tuleks alluda ilma liigseid küsimusi esitamata. Sind on siia valitud ja tee, mida me sult ootame! Jätka lugemist

Kuidas ma kirjutan

Ma olen viimased nädalad peamiselt tegelenud “Kas süda on ümmargune” teise osaga. Ja mõtlesin, et paneks siia kirja, mismoodi mina kirjutan :). Seda võiks endalgi aastate pärast olla huvitav üle lugeda. Ja vaadata, kas protsess on sama. Seni on enamik mu raamatuid nii tekkinud (võibolla blogipõhised kaks esimest “Ameerikat” vähem, teised küll.)

Kõigepealt on KÄSITSI KIRJUTAMISE aeg. Märkmikud ja vahel ka mingid suvalised paberitükid. See on vist mu lemmikfaas, sest sel ajal pole kindlasti mitte mingit kirjutamishirmu. Lihtsalt ideed, muljed, kogemused,  mina ja paber. Kõige olulisem on üldine joon kirja saada. Vabaduse annab teadmine, et nagunii see pole lõplik. (Kusjuures sageli tuleb niimoodi vabalt sõnastades just mahlakas mõte, et ega seda hiljem palju ei muudagi…)

Siis on tavaliselt PAUS. See paus võib olla vägagi pikk, mõni paberitükk on minuga kolinud kümme korda ja on oodanud oma aega. Näiteks selle “süda 2” raamatu tegevus põhineb suures osas Malaisia Robinsonisaartel 2001 kevadel toimunud sündmustel ja nõnda on salvräti peale kritseldatud mõtteridu alles hoitud… 12 aastat! Jätka lugemist

“Kingi endale raamat”

Tahtsin juhtida tähelepanu, et meie kirjastuses on iga aasta lõpus kombeks olnud arvusta-raamatut-ja-kingi-endale-raamat kampaania, siin saab sellest lugeda. Kas te teate, kuidas autorid (enamik autoreod, kindlasti on erandeid) januneb tagasiside järgi. Kinkige neile üks arvustus?

Ja ma ise annan lubaduse, alustada enda sügistalvise lugemise ülevaadet, alates tänasest. Järgmisest postitusest :).

“Epskile varvastega Martast” ehk üks vana hea Andry kiri lastekirjandusest

Kraamisin siin vana arvutit ja leidsin sellise salvestatud kirja. See on vana hää Andry Ervald, kes kahjuks mullu meie hulgast lahkus… Aga Andry kirjaread elavad edasi ja kerkivad siin ja seal ikka üles. Otsustasin panna need read siia üles. Need on sügisest 2009, kui saatsin Andryle lugeda oma “Marta varbad” käsikirja ja see kiri siin ongi tema tagasikaja. Aga ka palju enamat. Kes end tema käekõrvale haagib, saab ekskursiooni lastekirjandusse ja üleüldse kirjutamisse. See on üks väga väärt kiri! Ma ma sain siit midagi, mis kindlasti minuga edaspidise mõjutajana kaasa tuli (kindlasti “Anna hammastesse” ka, ja neisse Jassi-juttudesse, mida Pere ja Kodu ajakirjas teen).

Las need Andry sõnad mõjutavad teisigi! 🙂 Olen kindel, et tal poleks selle vastu midagi.

(Ja veel kord on mul kahju, et temasugune maru andekas inimene nii vara lahkuma pidi…)

Armas Epp
Loodan, et Sulle on alljärgnevast tolku. Pane tähele: palun ära võta mu arvamusi kui eksperthinnangut. Kohe vabasta end sest mõttest. Raputa endalt see maha.

Ma olen üritanud siin Sinuga kaasa mõelda, panna end Sinu kui kirjutaja olukorda, nii hästi või halvasti kui see võimalik. Pigem halvasti, aga ehk natuke ka hästi.

Pajatan alguses millestki ehk teemavälisest, mida siiski silmas pidada tasub. Me tuleme kumbki erinevast sfäärist, Sina ajakirjandusest, mina lastekirjanduse tõlkimisest, dramaturgiast ja muinasjuttude maailmast. (See on tegelikult see, mille kohta sa ütlesid, et ma olen “loominguline”.)  Jätka lugemist

“Anna hambad” kohtumised lastega

Postitan siia meie kirjastuse viimase uudiskirja. Kes tahab saada uudiskirju oma meilile, saab siin registreerida.

Valminud on uus lasteraamat, Epp Petrone “Anna hambad”. Kolm aastat tagasi ilmunud raamatu “Marta varbad” peategelane saab ühel päeval teada huvitava uudise: saabumas on tulevane õde Anna. Kahe õe mängud, kaklused ja leppimised on jäädvustatud lühikestes lugudes, juures soojad ja naljakad pildid.

Raamatut esitletakse lastele Viljandis ja Tallinnas. Viljandis on üritus pühapäeval, 9. detsembril kell 12 Pärimusmuusika Aidas (Tasuja pst 6) keldrikorrusel asuvas muinasjututoas, Viljandi Vaba Waldorfkooli jõululaada raames.
Tallinnas on esitlus 29. detsembril, samuti kell 12, Lastekirjanduse Keskuse (Pikk 73) pööningukorrusel toimuval perehommikul.

Mõlemal esitlusel on kohal raamatu teksti autor Epp Petrone ja piltide autor Piia Maiste. Nad räägivad sellest, mismoodi sünnivad lastelood ning nende illustratsioonid ja kuidas neist saab edasi raamat. Kaasas on ka illustratsioonide originaale. Kõigil osalevatel lastel on võimalik ka ise proovida kunstniku ametit. Noorte kunstnike vahel loosime välja Petrone Printi lasteraamatuid.

Tallinna ürituse jaoks on vaja registreeruda meiliaadressil katrin@elk.ee.

PS Tuletame meelde, et 31. detsembrini on Petrone Printi poes (Tartu, Küütri 16) ja veebipoes kõik raamatud 20% odavamad. Ja sama hinnaga on raamatud Eesti Rahvusraamatukogu jõululaadal, kus oleme kohal 6.-8. detsembril.

Lugemiseni ja kohtumiseni!
Info raamatu ”Anna hambad” ja lasteürituste kohta: epp.petrone@gmail.com

Muu: info@petroneprint.ee

Anna hambad

Täna jõudis raamat trükikojast välja! “Anna hambad” – müügil kirjastuse poes, lähipäevil jõuab ka üle Eesti raamatupoodidesse. See on niisiis minu tänavune lapsuke. Kui aasta 2012 algas, olid mu plaanid palju suurejoonelisemad, lootsin valmis kirjutada-avaldada ühe romaani, aga ei, elu tiksub omasoodu ja küll kunagi saan ka selle romaani valmis.

Aga 2012 on minu isiklikus raamatumaailmas “Anna hammaste” aasta.

“Mitu päeva veel, kuni minu raamat välja tuleb?” on meie praegu 5aastane Anna mult viimased kolm nädalat aina küsinud. Täna õhtul saab ta seda siis katsuda ja lugeda ja vaadata. Mõni jutt on seal sees täiesti tema ettepanekul (näiteks minu “hea kodu” naljad soovitas tema looks kirjutada.)

See on mõtteline järg “Marta varbad” raamatule. Mul on heameel tõdeda, et viimane on legendiks muutunud :). Nii ei sobi vist endal öelda, aga ma tsiteerin teisi lapsevanemaid! 🙂 Legendaarsed Marta varbad, nii nad on öelnud… Korduvalt oleme sattunud perega olukorda, kus meile astub ligi mõni lapsega (vana)ema või (vana)isa ja küsib, et kes siit teie tüdrukute hulgast on Marta ja vaat meie pere lemmikraamat on “Marta varbad”. See teeb olemise alati hästi soojaks. Raamat, mis sündis poolkogemata, sünnipäevakingiks mõeldud juttudena, aga tabas midagi olulist. Lühikesed jutud igapäevaelust, hea soe kunstnik (meie kallis Piia!) ja iga loo juures oma pilt. Jätka lugemist

Lisandus tänasele Ekspressile

Tänane “Ekspress” on väga tuumakas, tundub, et meedia meil küll madalseisus pole. Silverskandaali tagamaadest väärt lugu, Andrus Värniku langusest, maha jäänud kartulisaagist jms… Meie kirjastusele rõõmuks oli “Minu Albaania” saanud “nädala raamatuks” ja kiita sõnaga “pärl”. Ja 3 lk pikk reisikirjanduse (surma) lugu ilmus ka ära. Sellega seoses avaldan ma siin blogis oma pikad vastused loo autorile Vahur Afanasjevile. Kogu sellest intervjuust  läks loosse sisse üks lause :). No eks ma juba vastates aimasin, et need vastused tulevad pigem siia blogisse. Istusin Helsinkis raamatumessil ja kirjutasin…

1)     Reisikirjandus sai järsult kogu maailmas popiks. Mis arvad, millest
selline tõus? Eestis on asi loogiline, me olime raudse eesriide taga
ja välismaa oli läbi uurimata, kirjanduslikult katsumata. Lääne
inimesed on aga aastaid vabalt liikunud…

 

Maailm on muutunud nn “globaalseks külaks” alles hiljuti. Ka varem koliti, aga pigem jäädavalt. Mõtlen näiteks tagasi oma abikaasa perekonna lugudele, ta vanaisad tulid Itaaliast USAsse ega läinud tagasi kodumaale mitte kordagi, nad ei õpetanud oma keelt edasi oma lastele ja panid kogu hinge assimileerumisse. Selline tegevus oleks tänapäeva USAs pigem imelik. Möödunud aegadel hekseldasid mööda ilma edasi-tagasi pigem kirjanikud ja kunstnikud, puhkusereise tegid aristokraadid. Massid pigem püsisid paigal. Jätka lugemist

Justin Petrone “Montreali deemonid”

Huvitav, ka minul on justkui mingi tõrge sellest raamatust kirjutamise osas (vaata, mida ütleb Justin oma ülevaates). See ei ole lihtne raamat.

Kuidas see raamat juhtus. See ei olnud mitte sugugi aastaid plaanitud, see tõesti lihtsalt tuli talle peale. Ta käis eelmisel sügisel Montréalis geenikonverentsil ja tuli sealt tagasi põlevate silmade ja hunniku paberitega. Hakkas rääkima, et tuleb romaan. Romaan millest? See on selline… romaan tühjusest ja pimedusest ja kuidas seda täita… Misasja… No see on romaan Montréali linnast. …Mhm?… Huvi tekkis mul alles siis, kui ta hakkas rääkima perekonnalegendist, kaduma läinud palvehelmestest, mis peategelasel tuleks tagasi saada. Mulle üldiselt meeldivad igasugused perekonnasaladuste lood ja see on seal raamatus, takkajärgi vaadates, ka täitsa olemas, ühe kihina.

Kui ma siis aga esimest toorikfaili lugema asusin, siis tundsin, et see on midagi Jack Kerouaci fännidele. Isegi soovitasin, et otsigu keegi teine endale toimetajaks, sest mina pole Kerouaci spontaanse proosaga nii kursis. Aga Justin tahtis ikka, et mina oleks toimetaja. Nõnda ma siis olin. Vahel vaieldes, vahel teineteist inspireerides, arutasime neid tegelaskujusid ja närisime teksti kallal tundide kaupa. Meeles on hetked, kus meil oli niiöelda kohtamine, ilma lasteta tunnike kusagil, ja meil oli käsikiri jälle ees ja elasime “Montréali deemonite” maailmas.

Jätka lugemist

Justin oma uue raamatu “tuuril” ja mina “Kahekõnes”

Siin blogipostis on kirjas kõik Justini uue raamatu tutvustamiskohad-ajad: http://petroneprint.wordpress.com/2012/09/25/montreali-deemonite-autor-justin-petrone-tallinnas-viljandis-tartus-ja-parnus/
Ja lisaks veel niipalju, et mind kutsuti ETV saatesse “Kahekõne”, olen seal sel neljapäeval, st homme, rääkimas 50nda verstapostini jõudnud minu-sarja fenomenist.

Kristiina Ehin ja Kristi Jõeste “Kirjatud teekond”

Kudumine on mõnusalt teraapiline tegevus. Miks ma nüüd nii vähe koon? Ei tea, kunagi kudusin palju, jätsin kümnete kaupa kampsuneid endast maha (osa näiteks läks Rootsi müüki). Aga vähemasti mingeid lappe oma lapivaipa ikka vahel teen, silmad samal ajal lapsel või raamatul, ja plaanis on ka varsti midagi põnevamat… Kui kaua aega pole kudunud, on elus justkui midagi hõredasti.

Aga Kristi Jõeste koob vist küll kogu aeg, ta koob kõiksugu koosolekutel ja vanematekooli loengutel (uhkusega nimetan, et ta on meie Viljandi waldorfkooli lapsevanem), pärast hüppab oma imeilusa ratta otsa ja sõidab, poolik sõrmik kotis, kihnu kört  tuules vihisemas. Kristi on meil kindakunstnik. Gugeldasin praegu huvi pärast, jah, tundub, et ta on üsna unikaalne selle kunstiharu esindaja. Kui ma seda raamatut vaatasin, siis ma valisin endale kindaid, iga lehekülje tagant tulid aina uued ja ilusad… Sain aru, et mulle oleks vaja ühte ilusat väga lihtsat musta mantlit, mille juures need imelised kunstiteosed särama hakkaks. Ma ei tea veel, millised. Vahele tuli suur suvi ja ma unustasin vahepeal selle teema. Aga nüüd on juba aeg…

Jutud on raamatusse kirjutanud Kristiina Ehin, kes on samamoodi siinsamas Viljandis oma seelikutesse ja ideedesse tuult kogumas. Ma mäletan, mismoodi võtsime parasjagu järve ääres päikesevanni, kui ta tunamullusel suvel sellest rääkis: tulevad lood kunagi elanud naistest, kes kudusid kindaid. Idee autor oli muide ei Kristi ega Kristiina, vaid kirjastaja. Et ei tea, mis täpselt välja tuleb, aga väga huvitav olevat igatahes neid naisi ette kujutada ja nende sisse minna…

Ja väga huvitavalt hakkasid need naised elama seal lugudes kindapiltide kõrval, arvan ma lugejana. See raamat täidab mind uhkusega. Kristi ja Kristiina on mu meelest sellised… postfeministid, ürgselt tugevad naised, väge täis, ilmaaegu rusikatega ei vehi ja ammutavad seda väge aina juurde iidsetest naiste allikatest. Muide. Kristiina teab, et naised käisid tegelikult ka Eesti esimesel laulupeol!

Raamatu kulminatsioon oli minu jaoks üks stseen Viru väravate juures, kus Muhu memm tänu oma kindakirjadele kohtus… aga ma ei räägi seda lugu lõpuni. Las jääb, pole ilus teiste puänte ära rääkida.

Ja eraldi osa raamatust õpetab sammsammult ise korralikke sõrmkindaid kuduma. Jah, nagu ma ütlesin, kududa on hea. Kui mitte ma ise, siis loodetavasti keegi mu tütardest hakkab ka raamatu seda osa kasutama.

Daniel Pennac “Nagu romaan”

Vaat see on raamat! Väga omamoodi. Nagu romaan? Minu meelest pigem nagu proosaluuletus. Ülilaheda stiiliga, selline – minu jaoks – prantslasliku maailmatunnetuse esindaja. Autor kepsutab ja kargab ja lendab selle maa koha, kus näiteks saksapärase raskusega saaks korrapäraselt põldu künda ja tavalise eneseabiraamatu kirjutada.

Teema on tegelikult väga oluline. Tänapäeva lapsed ei taha lugeda. Üleüldse inimesed ei armasta enam raamatuid nii nagu varem. Miks? Sest avastamislust on asendunud kohustustega ja ära on unustatud lugejate vääramatud õigused, näiteks pooleli jätmise õigus… Aga tõesti, ma väänlesin äratundmisrõõmu käes, kui  autor lajatas nende lugeja põhiõigustega. Tõepoolest, just nii ma ju loengi. Mul on vabadus siseneda teksti suvalisest kohast ja samamoodi suvaliselt sealt väljuda, mul on vabadus üle hüpata ja tagasi hüpata. Ma olen vaba inimene, kes tahab raamatute seltsi nautida. Raamatulugemine on nauding ja ma ei kannata kohustuslikku kirjandust. Küll on hea, et ma lugemise maagiaga enne tutvust tegin, kui kohustusliku kirjanduse ajad kätte jõudsid… Ja mida võiks tunda laps, kellele on telekas keelatud seni, kuni ta pole vaat seda raamatut läbi lugenud? Võib ette kujutada, mismoodi ta seda raamatut ja üleüldse lugemist vihkama hakkab.

Daniel Pennac on olnud kooliõpetaja ja ta oskab end asetada lapse olukorda. Laste/noorte elu on tänapäeval nii raske, ilma irooniata. Nende maailm on täis erinevaid ahvatlusi ja autoriteete, ja see maailm on muutunud nii kiirelt, et noored on paljudes neile olulistes tegevustes oma vanematest targemad. Kust siis küll saaks need vaesed vanemad oma lastele edasi anda raamatu-armastuse, kui ümberringi on nii palju muid virvatulesid vilkumas… Muidugi võiks ka küsida, et miks üldse peab raamatulugemist harjumusena ja väärtusena edasi andma, aga mina nii küsida ei saa, ja ka see raamat ei küsinud nii. See raamat lihtsalt rääkis sellest, et lugemine peab olema vaba ja ahvatlev, ning rääkis sellest väga lustakal moel.

Meie oleme oma kodus ilma Elionita, aga vaatame vahel filme arvutist. Reeglina üritame arvuteid kasutada sel ajal, kui lapsi kodus pole või kui nad magavad. Ja meil on palju raamatuid. Ühised unelugemised on nagu õhtupalvus oma rütmide ja rahuga (see mõte pärineb Pennaci raamatust). Me Justiniga loeme palju ja kuigi sel siiani pole veel suuri käegakatsutavaid tagajärgi olnud võsukeste peal näha, st meie vanem (8a) tütar pole siiani suureks raamatufänniks muutunud, pole asi ka väga hull. Nad armastavad ettelugemist ja nad armastavad ettekujutamist. Minu jaoks on see kuidagi turvaline ja hea maailm (võimalik, et olen lihtsalt nn lubjakas, nojah, isegi selle sõna kasutamine näitab seda). Ja Daniel Pennaci raamat pani mind kuidagi turvalisemalt tundma selles kirevaskeerulises maailmas.

 

Kristina Kallas “Minu Vietnam”

Paar päeva tagasi lugesin läbi ka Kristina Kallase Vietnami-raamatu. Mul oli taas isiklik huvi, meie lapsuke on praegu umbes aasta vanune ja mul käib vahel peal tuhin, et küll oleks lahe temaga kusagile pikale eksootilisele reisile minna. Tegelikult arvasin, et Kristina raamat ongi seljakotirännust koos lapsega, aga ei, sellest see raamat eriti ei ole. Esiteks läksid nad siiski Vietnami elama, mitte rändama, teiseks oli raamatu fookus kusagil mujal – eelkõige ikkagi Vietnami kirjeldamisel.

Võibolla kunagi tuleb meie kirjastusel ka lapsega seljakotitamisest raamat, kuigi hetkel mu mälu järgi seda tellitud pole. Kui keegi oskab sellist inimest soovitada, kes rännanud ühel või ka mitmel maa, väike laps kaasas, siis andke teada :).

Vietnami raamatu autor ja tema poolakast elukaaslane on selle teksti põhjal otsustades igatahes tõelised rändurid, maailmakodanikud. Elukaaslane Adrian kohe eriti, kõik tundub talle sobivat, kogu elu on kultuuriline kogemus, mida aina juurde ahmida, ja kõigega annab ilma virisemata harjuda. Kristina ise on alalhoidlikum, ilmselt mängib oma osa ka titega ema hormoonindus (vabandust, Kristina :), aga mina olen märganud küll, et mul on aasta jooksul pärast lapse sündi olnud selline depressiivsevõitu olek,  baby blues). Ja võibolla loodus ikkagi ei taha, et sellises olukorras naisele seiklused sobivad? Võibolla sobib värskele tite-emmele paremini elu ühes kindlas koopas (tõsi, räägin endale vastu, sest minul endal oli eelmisel talvel titega Viljandi koopas raske, päikesevalgust ei jagunud, ja kui mulle oleks ligi astunud abikaasa säravate silmadega ning plaaniga “Läheme su vanemapuhkuse ajaks elama lõunamaale!”, siis poleks ta pidanud lauset lõpetamagi, ma oleks juba seljakoti poole jooksnud :).

Aga peatume nüüd korraks ka sõnal “lõunamaa”. Kuni selle raamatu lugemiseni pidasin ma Vietnami imeliseks lõunamaaks ja arvasin, et hea piletiõnne korral võiks sinna minna, ka koos lastega. Jätka lugemist

Kristiina Piip “Minu Dublin”

Lõpetasin just selle raamatu lugemise ja teen mitme mätta otsast mõned märkused.

Lihtsalt ise ja minu elu. Raamatu algus lõi mul täiesti lahti mälestustevoo kunagisest ajast Londonis. Olen Inglismaal olnud-elanud-käinud mitu satsi, aga üks (kaks lühemat või üks pikem vaheajaga periood) mu elust oli üsna sarnane Kristiina “Minu Dublinile”. Eestlastest võõrtöölisi täis korter, hiljem leedukaid täis maja. Iga sent arvel.Ma tulin sellest eluperioodist peagi välja, aga jah, ma olen seda kogenud. Mida osta viimase kahe euro/naela eest? Läheks selle raha eest internetikohvikusse! Ka mina olen just sedasi kunagi otsustanud, teadmata, kus samal öösel üldse magada saab. Ja elul on kombeks hea külg ette pöörata, õigemini on inimesed abivalmid, kui nad näevad, et keegi tõesti abi vajab. Ma loodan, et oskan (ning et Kristiina oskab) olla tänulik neile inimestele. See ei ole kunagi enesestmõistetav, et elu sulle naeratama peaks.

Ja teine teema, see pidev kolimine, mis selle raamatu leitmotiiviks. Alapealkiri ütleb, et seitse kodu, aga kusagil tekstis ütleb autor, et kaksteist, ja ma ei viitsinud neid ise kokku arvutada. Autor ütleb, et tal on peal olnud krooniline rahulolematus (epiloogis väidab küll, et see on nüüd üle, aga ma ei usu :)). Meie oleme Justiniga ka palju kolinud. Vahel vaatad oma elu nagu peopesa peal ja mõtled: kas on seda kõike vaja olnud? Miski selles “Minu Dublini” raamatus jättis kõheda-hõreda mulje, aga see võis olla lihtsalt teemade kombineerimise tagajärg (vt allpool). Siiski pani see mind enda elu peale mõtlema. Tahaks ajada juured ühte kohta, aga võibolla see lihtsalt ei õnnestu kõigil. Jätka lugemist

Eeva Kaun “Minu India”

Ka selle võib lugeda mu suviste lugemiselamuste hulka, sest korrektuuri lugemine oli sel suvel 🙂 “Minu India”, mina olin toimetajaks-kirjastajaks.

Ja võin öelda, et see on üks mu lemmikraamatuid sarjas. (Jajah, justkui ei tohiks lemmikuid valida, aga samas on see nii loomulik, et oma lemmikud tekivad.)

Meil oli umbes kaks aastat tagasi mitme inimese India-proovitöö vahel valida. Eeva tekst mustas trükivigadest, aga selles oli huumorit ja hoogu. Mina olin selles valimises täiesti Eeva poolt ja praegu mõtlen: kuidas me oleks võinud teda mitte võtta, temasse mitte uskuda ainult nende trükivigade pärast… Eeva on talent, jutuvestja. Tal on julge oma stiil, kui loete, siis tunnetate. Ja samas oli tema tekstis toimetamist palju, sest ausalt öeldes on Eeva grammatiliselt võimatu. Peale selle on ta kohati põikpäine nagu eesel, nii et vaidlusi meil jagus.

Aga seda teie ei näe. Teie jaoks on kaante vahel üks suur lugu, mis hakkab veerema ühest surma ootavast onust ja veereb, kuni jõuab ühe surma ootava onuni. See lugu on isepäisest Eevast, kes satub tööle Indias ühte suurde ajalehte ja peab harjuma India stiilis kontoritööga, aga paremini istub talle välitöö: boss saadab ta pilte tegema ja raamatut kirjutama ja India veeprobleemiga tutvuma kõikvõimalikesse erinevatesse osariikidesse, kus juhtub igasuguseid põnevaid ja naljakaid asju, aga Eeva suudab ka näiteks tavalise söömaaja naljakaks kirjutada.

“Minu”-sarja raamatute oluline osa on autori/peategelase isiksus. Ma arvan, et enamik naislugejaid tahaks olla sellised, nagu on Eeva, aga enamasti me seda ei ole. Me ei julge suvaliselt kaasa hüpata bussi, mis loksub vaesuse poole (see on stseen raamatust), aga kui Eeva läheb, oleme talle lõputult tänulikud. Hakkasin mõtlema: teine sarja raamat, mida ma olen mitmel pool nimetanud enda lemmikute hulka kuuluvaks, on “Minu Alaska”. Selle autor Maria ehk Mann on samasugune, julge ja poisilik neiu, kes teeb asju, mida tavaliselt ei tehta, ja viib meid kohtadesse, kus tavaliselt ei käida, ja ütleb asju, mida tavaliselt ei öelda. Võibolla näitab see, midagi minu kohta, võibolla teistel on teised lemmikud, aga jah, mina haakun just sellise inim/autoritüübiga.

PS. Ma tahaks toimetajana teada, kas lugejad märkavad, millist kirjavahemärki Eeva vihkab, st ei kasuta. Kas see puudumine on märgatav? On see imelik või värskendav? Kui keegi soovib sel teemal oma arvamust avaldada pärast raamatu lugemist, oleksin väga tänulik :).