Kuulasin enne raadiost juhtumisi soomekeelseid uudiseid. Ainus Eestit puudutav uudis oli see, et Vanemuise ees oli presidendiballi eel tööpuudusele ja vaesusele rõhuv pikett (Tiit Madisson), et pidu katku ajal…  Tulin siis netti, et vaatan eesti lehtedest ka, mis värk on. Hee, Eesti meediast tuleb selle kajastust tikutulega otsida, siin saab hoopis kleite imetella jms.

-

Ma olen nüüd juba 10 päeva gluteeni-piima-munavabalt toitunud . vaat, mainisin ka blogis seda, et tegin ühe Saksa kliiniku kaudu toidutalumatuse testi ning selgus, lihtsalt öeldes, et väga paljude toitude suhtes näitab mu veri tugevat allergiat. Kui käisin dr Trofimovaga rääkimas, siis otsustasin, et ma usun teda, usun sseda. Mul on läbi aegade olnud kummalisi pisikesi, aga tüütuid ja seletamatuid terviseprobleeme nagu nahahädad ja kõhuvalud – ja kui Trofimova väidab, et mu organism ei suuda selle veretesti andmetel enamikke valke omandada ja on stressis… hea küll. Ega see paha tee, proovime järgi, elan siin selle dieedi järgi umbes 4-6 kuud ja vaatame, kas mu keha on seepeale paremas seisus. Ideaalis peaks juhtuma nii, et saan edaspidi neid valke mõõdukalt süüa, aga mitte palju. Read More »

Kõigepealt pean üles tunnistama, et ma armastan antud raamatu autorit väga . Ma kirjutan selles armastusest oma maailma-armastamise-raamatus “Kas süda on ümmargune?”, sellest, kuidas Airi oli surmasuus ja mida ma sellest õppisin.

Pean seega üles tunnistama ka selle, et Austraalia raamatu sissejuhatuses figureeriv vanem sõbranna, kes jalgu kõigutades ütles “Läheme Indiasse!” olin mina.

Mul on hea meel, et Airil pärast meie ühist India-seiklust elu edasi läks huvitavalt… Esialgu selles voolusängis, mille saatus talle tundus andnud olevat. Ajakirjanikuamet Eestis ja korralik mees. Aga siis hakkas Airi mässama, see on umbes selline mäss, nagu me võisime tunnistama Elisabeth Gilberti raamatus “Söö. Palveta. Armasta”. Kui naisel on justkui kõik olemas, ainult et MIDAGI on puudu ja ta ei oska seda kuidagi defineerida muudmoodi kui ärajooksmise kaudu… Read More »

Kõigepealt paar sõna sellest, et kas me oleme lausa esikaanele seekord lasknud õigekirjavea. Vaidlus teemal “Nepal vs Nepaal”, jah, ametnikud soovitavad millegipärast Nepal, aga kas nad siis hääldavadki seda nõnda? Meie hääldame Nepaal ja lähtume sellest, et Eesti keeles on häälduspärane kirjaviis. (Miks on Tiibet, mitte Tibet?) Vaatasin, et “Mate ja miljon mahla” kaanel on Argentiina kahe i-ga ja tõtt öelda on mul kahju, et me “Minu Argentina” ühe i-ga kirjutasime – arutasime seda toona küll, aga jäime siis ametliku soovituse juurde.

Seekord oli nii, et autor, toimetaja, keeletoimetaja ja kirjastaja olid kõik ühel nõul ja nõnda sündiski pealkiri “Minu Nepaal”. Samas, kohe tuleb välja ka raamat “Minu Mongoolia”, kus tekstis kirjutasime autori tungival palvel Nepal ikkagi ühe a-ga…

—

Read More »

Olen kuulnud tuttavatelt, et nad on seda raamatut käinud poest otsimas ja küsimas. Et kuidas saab võimalik olla, et see Epul ikka veel valmis pole?…

Ja raamatu kaas, muide, on vananenud, tuleks korda teha. Nüüd tuleb sinna kaanele hoopis “Reisikirju 1991 kuni 2010″, sest viimane raamatuga seotud reis tuleb uuel kevadel, kui ma lähen tagasi Indiasse. (Tegime Justiniga sellise kokkuleppe, et vaatame kordamööda lapsi ja käime kordamööda reisidel. Tema on praegu Itaalias oma suguvõsa juuri otsimas, juurte otsimisest erinevatel maadel tuleb kunagi tema rännuraamat…) Read More »

Ma edastan siin Kirjandusmuuseumi palve: nad koguvad eluloolisi mälestusi märksõnaga “Minu mälestuste Soome”, alates nõukogude ajast. Siin on see täpsemalt lahti kirjutatud, mida nad ootavad ja mida tehtud tekstidega teha looavad: http://www.finst.ee/2009/minu_malestuste_soome.html.
Auhindadeks on raamatuid, muuhulgas ka meie “Minu Soome” .

Kiirelt:
- korter on meil juba välja üüritud, sellega seoses ärge mulle enam sel teemal meilige, kuni järgmise aasta augustini .
- Töömehed olla endiselt saadaval, neile võite küll helistada.
- Olen Justini tööasjus kaasas Bostonis ja homme sõidame New Yorki, kuni augusti lõpuni. Ja ma olen taas kord pettunud cityelus. Hakkan seda vahepeal idealiseerima, aga kui kohale jõuan, siis tuleb meelde, kui räpased on tänavad ja kuidas mu kopsud (jah, mul on nad tundlikud) õhtuks seest justkui sügelevad ja kuidas ainus võimalus kiiret kohvi saada on osta seda plastik-kaasavaraga.
Nii et täna igatsen ma Setomaa järele, aga: panen selle nüüd kõrvale ja võtan Anna ja Marta ja läheme taas jalutama. Linnaelus on näiteks see tore, missugune rahvaste paabel valitseb mänguväljakutel.

“Mina tahan selle poisiga abielluda!” teatas meie 5-aastane Marta (kel printsessimuinasjuttudest abiellumise kontseptsioon juba ammu selgeks saadud…)

Ja mina katsusin mõttes arvutada: huvitav, mitu Euroopa naist täna samalaadselt tundsid? Igatahes võib seda kümnetes tuhandetes vähemalt mõõta.

(Jutt siis muidugi jah Kalamehe Sassist ehk Aleksander Rõbakist.) Read More »

Lennukitest mahajäämist – kaks korda.
Laevadega äpardusi – kaks korda.
Lastel kõrvavalupõletikke- kaks korda.
Aga muidu läheb meil hästi ja asume nüüd tagasi lendama!

Täna öösel olid mul head mõtted – öösel kipuvad mõtted üldse paremad olema – ja ma jutustasin endale, lause lause haaval, mida kirja panna. Aga ma ei saanud midagi kirja panna, sest nii kui hakkasin üles hiilima, ärkas üles mu külje kõrval magav väike Anna. Me kõik oleme siin juba kauem kui nädal aega haiged. Annal on nüüd silmapõletik ka ja pidin keset ööd hoopis ta silmi puhastama…

Ja hommikuks olid need laused juba ununenud, kõige kaduva teed läinud.

Ootan märtsi. Ma tean, et see on minu jaoks parem kui veebruar. Read More »

Kanaaride reis oli mu jaoks ühest küljest ahastama panevalt kurb (sain teada ühe inimese surmast, pettusin teises ja kaotsin oma 10 a tagused reisipäevikud) – aga teisalt oli see uus algus (leppisin ära ühe inimesega ja leppisin ära oma minevikuga).

Koju tulles otsisin üles pappkasti, mis on täis päevikuid, ja asusin neid lugema. Veel kord elasin üle agoonia selle pärast, et üldse hooletult päevikud Kanaaridele jätsin, et neile järele ei läinud ja et need sealt siis kaduma läksid! Sest kogesin: tõepoolest, inimene UNUSTAB. Ma ei mäletanud pooli asju näiteks India või Inglismaa päevilt, mis sinna kirja pannud olin.

Nüüd olen oma reisikirjade raamatut toksinud ja mõtelnud: üks äärmus on panna enamik mu läbi aegade ilmunud reisiartikleid ja sinna vahele kirjutada natuke sidusat juttu. Teine äärmus on kirjutada, osaliselt päevikite ja osaliselt praeguste impulsside põhjal, uus raamat (ja võibolla maitseks mõni varem ilmunud reisikiri ka vahele). Või siis hoopis kirjutada ilma ilmunud artikliteta ja keerata vinti vabamaks, nii et sellest saaks hoopis ilukirjandus.  

Ma ei tea. Aga ma kirjutan, mu armsad, ja see teeb heameelt, isegi kui ma ei tea, kuhu ma sellega jõuan.

…seekord räägib ta oma Teravmägede kogemustest.

Nii, kiirelt siin Gran Canarialt. Juhtunud on selline asi, et ma pean üles leidma oma kunagise nn leivaisa, hipist ehtekaupleja nimega Vello Videvik. Lühidalt: ma läksin täna oma kotile järgi ja selgus, et alles hiljaaegu oli kott temale üle antud ja – huvitavhuvitav! – ka tema on vist praegu Gran Canarial, vähemalt on ta siin sagedasti käimas. Mul polnud sellest aimugi, sest kui me siin koos käisime nn turgu testimas, siis jäi mulje, et ta pettus ja ei tahtnud siia enam tagasi tulla.

Naljakalt kerib end see saatus, kümme aastat polnud see kõik eriti oluline, ja nüüd on.  (Ma tõesti ei oska öelda, miks ma varem siia tagasi ei jõudnud; aga vähemasti ma helistasin aegajalt ja kott oli ju ikka siin.)

“Miks te koti talle andsite?” ei saanud ma aru. “Miks temale?” Read More »

(pealkiri on tervituseks teistele “Losti” fännidele uue hooaja alguse puhuks.)

Sel kevadel saab kümme aastat sellest ajast, kui ma Gran Canaria nimelisel saarekesel kõrvade vilinal ühest väga intensiivsest eluperioodist läbi tulin.

Juba selsamal, 1999. aasta sügisel tahtsin ma tagasi sinna, oma koti ja mälestuste järgi minna, aga jäi minemata. Tõsiselt olen minekut kaalunud veel umbes viis-kuus korda ja ikka on see jäänud tegemata. Õnneks on see saar ikka veel seal ja erinevalt Losti-saarest on sinna mineku võimaluste aken alati avatud.

Nüüd olen ma sisenenud oma mälestustesse, pärast seda, kui eile piletid ostsin. Silme ees on taas need maastikud, suudan meelde tuletada nägusid ja tänavanurki. Meeles on ka, kus linnas mis nädalapäeval suur turg oli. Kui ma sinna turule lähen ja müüjaid vaatan, kas tunnen mõne neist ära? Kümme aastat on pikk ja samas ka lühike aeg. Kas keegi neist mind mäletab? Et oli üks blond veidi hull tüdruk, kes koos hipist Jeesusenäolise vanamehega seal India ja Indoneesia ehteid müüs ja kes müümisest vabadel hetkedel muudkui istus ja märkmikusse midagi kirjutas…

Sellest homme algavast retkest tuleb ilmselt minu reisikirjade-raamatu viimane peatükk.

PS. Kui keegi teab praegusel ajal Gran Canarial elavat eestlast, oleksin huvitatud ta kontaktist! (niisama)

Jõuludel on kaks poolt. Mõtisklesin selle üle, kui sain oma “ilusat jõuluaega” soovivale kirjale vastuse ühelt sõbralt: “Mis siin ilusat on, katsume selle aja lihtsalt kuidagi üle elada!”

Ilus on jõulude juures see, kuidas pärast aastalõpu kiirustamist saabub aeg iseenesega olemiseks. See ei pea ju sugugi jõuludega seotud olema, tegelikult võib aja maha võtta ja küünalt põletada mis iganes hetkel. Mäletan seda eelnenud intensiivset töörallit ja jõulude-laadset katarsilist kogemust…. hoopis oktoobrist 2001, mis lõppes Indias. Milline rahu ja vaikus mu südames oli, milline nn jõulutunne! Peamine on just see, et sul on võimalik ennast puhastada, et töödest ja jantidest paastuda.

Üks väga eriline jõul oli minu jaoks see, mille viitsin üksinda Piiblit lugedes, see oli detsember 1999, kui ma parasjagu ühtegi perekonda ei kuulunud nii tugevalt, et mind kusagile jõuluõhtule oleks oodatud. Nautisin seda üksinda, rollidevaba ja pingevaba olemist. Kuigi märkasin muidugi ka seda, et suurt osa jõululauludest saab kuulata läbi melanhoolse prisma. Justkui oleks peale surutud see, et sa pead “olema inimeste keskel, kes sind armastavad”. Pole imestada, et jõulude ajal palju enesetappe tuleb (kusagilt kõrvu kleepunud väide). Read More »

Hakkan siis otsast tutvustama meie trükikojast tulevat head ja paremat kraami.

Raamat: “Minu Alaska: kasvatamas kelgukoeri ja iseennast”.

Autoriks Maria Kupinskaja ehk Mann, blogilugejatele ilmselt (paljudele) tuntud nimi: Suslikute Alaska, Suslikute Alaska 2, lisaks ta seiklused Norra Teravmägedel, kõik ikka seal külmas… Ma ei mäletagi, millal ma ta esimest korda ära fikseerisin. Et on üks selline paduromantiline loomi ja inimesi armastav tüüp, kes on kolinud Alaskale ja talitab seal koeri. Elasin sel ajal igatahes veel ka ise USA-s; soovitasin tema tutvustamist Ekspressi Reisi-lisasse, kui nad tegid Alaska eri.

Mingil hetkel, mäletan, rääkis üks mu tuttav, et ta tunneb Manni. Read More »

Kord olid ajad, kui igasugused elujuhtumid tantsisid tähtede ja sõnade kujul silme ees ja nägin läbi nende maailma – ja need tuli kiireltkiirelt arvutisse toksida, enne kui minema hajuvad.

Viimasel ajal olen oma elujuhtumeid aga väga vähe üles tähendanud. Postituste algused küll tulevad, aga millegipärast ei toksi ma neid mitte kusagile.

Mõni jääb pähe, tõsi.

“Hea raamat on see, mis jätab su südamesse varju maha.” – edasi võiks kirjutada Imbi Paju raamatust “Tõrjutud mälestused.” Ja painavast unenäost, mille see järgmisel ööl kaasa tõi. Read More »

Mul jäi eelmisest kirjutamiskorrast õhku see mõte, et kuidas saab olla ühekorraga keskkonnahoidja ja rännupisikuga. Sa ju tead oma peas, et igasugune lendamine ja sõitmine kulutab ressursse… Aga ikkagi sa tahaksid sinna kaugemale pääseda ja veel kogeda, veel näha…

See pole ju ainult minul nii. Võin oma sõpruskonnas ridamisi neid inimesi üles lugeda. Tuttav ökopere, muidu täitsa ökod, aga rahutus on hinges ja reisimata ei saa. Rääkimata tudengitest, kel raha polegi, aga ikkagi kuidagi selle võimaluse leiavad, et lennata ja rännata. Plastist loobuda on ju nii lihtne, aga Indiast, Hispaaniast, Itaaliast või Kreekast loobuda ei saa… Read More »

On öö. Anna magab juba ammu, Justin jõudis tagasi kohtumiselt ühe estofiiliga, kes ta neti kaudu oli üles otsinud… Ja mina siin mõtlen, et kas hakata pakkima, lugema, kirjutama või magama.

Homme lendame tagasi New Yorki. Nüüd on vist just paras aeg teha natuke üldistusi. Millised te olete, mu kaks uut tuttavat, Vancouver ja San Francisco. Read More »

Siin ma nüüd olen, ikka USA läänekaldal, San Franciscos, huvitavate tänavate ristmikul – Powell ja Bush. Väljast on kosta trammihelinat – meie hotelli lähistel on trammiliin.

Tänase päeva säravaim kohtumine oli Hiinalinnas mänguväljakul. Esimesel hetkel vaatasin, et üks hiinlannast emme oma kahe tütrega, siis aga märkasin, et lapsed pole kohe sugugi hiinlaste moodi ja omavahel räägivad lapsed hoopis saksa keeles. Aga emaga räägivad mingis imelikus keeles… Ja kiikude juures on suur raamiga seljakott.

“Reisite?” küsisin ma jutu alustuseks. Read More »

Nii, Anna jäi hotellituppa magama, Justin läks mikrokiipide firmasse kohtuma-tööasju ajama, mina istun siin suure hotelliakna juures ja vaatan katuste tagant paistvat ookeani.

Kusagil siin all on San Francisco, aga ma ei tunne teda veel peaaegu üldse. Kes ta mulle olema saab? Kas lihtsalt üks tore põgus tuttav – või midagi rohkemat?

Viimasel ajal arutame Justiniga intensiivselt meie tuleviku üle. See on väsitav, aga see on paratamatu. Me ei saa ajas ette rutata, aga me saame oma tundlad lahti hoida ja omavahel mängida läbi võimalikud variandid. Sest tulevikku on ikkagi ainult üks, meil on kaks tütart kasvatada ja elukeskkonna valik on ülioluline otsus. Selleks ajaks, kui Marta kooli läheb, peaksime me teadma – see annab meile kaks-kolm aastat, ja üürileping Tartus lõppeb suvel 2010. Read More »