Rubriigiarhiiv: rännumeenutused

Üks vana ja päris huvitav portreelugu Küproselt

Suhtlesin just Küllikesega hiljuti, ta endiselt ei soovi meile “Minu Küprost” kirjutada, ja endiselt on õnnelikult abielus seal saarekesel, kasvatab kahte poega ja töötab advokaadibüroos.  Allpool on lugu meie kohtumisest ´99 aasta suvel.

Minut muutis saatuse

(Ilmunud ajakirjas Stiil, september 1999)

Issand, ma ei usu!” jõudis ta vaid mõelda, kui pidi edasi jooksma. Ta elas sellel saarel juba aastaid ning teadis, et kodumaalt käivad siia turismigrupid. Küll kikitas ta tänaval kõrvu, ent ühegi rahvuskaaslasega polnud seni kokku sattunud, kuni hetkeni…

Aga me ei saa kunagi teada, kuidas oleks käitunud see eestlaste grupp, kui Külli oleks tol ainulaadsel hetkel hingeldades peatunud ja hõiganud neile midagi eriti tobedat nagu: „Oo, eestlased?!”

Sest Külli jooksis tookord edasi: tööl peab ta olema täpselt kell kaheksa, ei tohi minutitki hilineda – sekretär paneks kirja ja ülemus kutsuks kohvile. Price Waterhouse on üks Küprose rangemaid firmasid, mida kutsutakse tagaselga lausa „audiitorite koonduslaagriks”. Loe edasi Üks vana ja päris huvitav portreelugu Küproselt

Üks vana lugu Küproselt

Küpros paisutab taljet ja uimastab meeli

(Ilmunud ajalehes Postimees, juuli 1999)

«Küprosel kaotasin oma vöökoha!» Seda kurdavad vist kõik seal käinud naised. Keskmiselt tuleb sellel muinasjutusaarel nädalaga juurde 3-4 kilo kehakaalu, sest te lihtsalt ei suuda vastu panna kurikuulsa Küprose köögi ahvatlustele. Tundub, et absoluutselt iga toiduaine omandab sadu kordi parema maitse, kui seda on puudutanud Küprose kokkade võluvägi. Kõik need spetsiaalsed küpsejuustud ja kalapraed, oma maja veinid, seene-spinatipirukad, õuna-sidrunisufleekoogid, täidetud pannkoogid vahukoorega… Arvestage juba sinnasõidul, et koju tagasi tulles peate mõnda aega olema kaalujälgimisrežiimil.

«Ja kui sa veel mezet saad!» ähvardasid küprioodid, rääkides lugusid turistidest, keda on ületoitumise tõttu kiirabiga restoranist ära viidud… Mis toit see selline siis on? «Häh, meze on ju meze!» vastasid kohalikud. Lõpuks selgus: see on hoopis kohaliku õhtusöögi üldine nimetus. Kui restoranis mezet tellite, saate väga rikkaliku valiku Küprose imeköögist µ 10-30 eri suupistet, mis järjest lauale kantakse. Kui miski väga maitseb, võib ettekandjalt ka juurde küsida. Loe edasi Üks vana lugu Küproselt

Kiri koju Iisraelist

(Ilmunud ajakirjas Eesti Naine, september 1999)

Üldiselt on Iisraelis paika pidanud kodunt kaasa võetud eelarvamused. Raha üle oskavad nad tõesti arvet pidada. Juudi mees võib küsida sõbrannalt: „Mida sa tahaksid? Kingi? Hea küll, ma sõidutan su poodi, kust sa saad osta kõige soodsama hinnaga.” Juudi tüdrukud oskavad sellist kingitust hinnata. Lennujaama tax-free kaupluses võib näha, kuidas juudi pere lükkab kahte ostukäru, mis on täis peeneid parfüüme: saab ju odavalt ja neid saab pärast edasi vahendada! Loe edasi Kiri koju Iisraelist

Jätkan Iisraeli teemadel

Kuidas juudid imevett müüvad

(Ilmunud ajalehes Postimees, november 1999)

Juudi anekdoot ütleb, et Jumal pakkus Piibli autoriõigust kolme religiooni esindajaile, kellest pühasõnas juttu on: kristlased ja moslemid võtsid mõtlemisaja, kuid juutide esimene küsimus oli: «Palju maksab? Tasuta?! No ikka võtame.»

Iisraelis teenust ostes küsige alati: «Kas on veel midagi, mis võib minu poolt makstavat summat suurendada?» Ja ärge kirjutage alla lepingule, mida te sõna-sõnalt läbi lugeda ei saa. Mina näiteks läksin pesumaja-triki ohvriks: andsin paar rõivast pessu ja maksin raha ette, järele läksin riietele kolm päeva pärast tähtaega. Selgus, et heebreakeelsele kviitungile allkirja andes olin ma kohustunud maksma soolast viivist iga päeva eest, mis tähtaega ületavad. «Mille eest?!» – «Te hoiustasite meil oma puhtaid riideid, need võtavad meil ju ruumi!» – «Kuid miks te mulle seda punkti ei tutvustanud?» – «Kuid te ju ei küsinud.» Loe edasi Jätkan Iisraeli teemadel

Lugu Palestiina tüdrukutest

See mu lugu ilmus kunagises tüdrukute-ajakirjas Stiina, aastal 2000. Mäletan veel, kuidas ma Jeruusalemma äärelinnas neile koju külla sain. (Sinna viis mind kohalik tuttav, üks meesajakirjanik. Läks muidugi umbes nädal aega lubadusi ja ootamisi, mis mulle toona tundus ilmatu pikk aeg, sest polnud lõunamaise asjaajamisega harjunud…) Ikka veel mäletan seda lõhna ja maitset, aga tagasi minna vist ei oskaks.

Hiilime väravast sisse… Ja satume sisehoovi, mis meenutab prügimäge. Toad on kõrge laega ja imeliku hapuka lõhnaga, määrdunud seintele on kleebitud „Titanicu” filmi plakatid. Kolmes ruumis elavad ema, viis tütart, poiss-pesamuna ja vanim poeg oma naise ja tütrega. On ikka ruumikitsikus! „Meil on ruumi küllalt!” teatab ema Nadia (45). See on keskmine araabia pere. Suurtes on ikka kümme last.
Loe edasi Lugu Palestiina tüdrukutest

“Kas keegi veel mäletab Mariat?”

Ma sorteerin arvutit ja leidsin vanu reisiartikleid,panen neid siia siis jõudumöödaüles.

See on siin osa loost (kõige huvitavam osa), ilmunud “Eesti Naises” augustis 2000 aastal.

 

MARIA PALESTIINAST

Eestist?! Te olete Eestist?”

Naise hääl telefonis tõuseb kiledaks. Ta ei suuda uskuda, Ta räägib segamini vene, inglise ja saksa keeles, enne kui usaldab proovida eesti keelt. Ligi kakskümmend aastat pole ta selles keeles rääkinud.

Kohtumine 41-aastase Maria Sbeihiga on juhus. Kui reisin Iisraeli Araabia-poolel ehk okupeeritud Palestiinas, siis manib kohalik ajakirjanik: „Ühe mu tuttava naine on pärit kusagilt põhjamaalt, mis oli enne Nõukogude Liit.” Niisuguse teabega asun jälgi ajama – ja see on peavõit! Kui ma saan pärast paaripäevast asjaajamist Maria telefoninumbri, siis selgub: „Jah, ma olen Eestist. Ma olen volgasakslane, minu suguvõsa küüditati bEestisse ja hiljem sattusin siia.”

Kohtume tema kahekorruselises suurte rõdudega majas Jeruusalemma lähistel. Köögiseina kaunistab eesti rahvariides puunukk, mälestus perenaise lapsepõlveköögist. Maja ümber on kõrbenud maa ja päikeselõõsk, kaugusest kisendab mošee valjuhääldi „Allahu-akbar” – käes on pärastlõunase palvuse aeg. Loe edasi “Kas keegi veel mäletab Mariat?”

Minu seiklus Bali saarel

Suur tänu Estraveli blogikonkursile, tänu sellele panin öösel vastu tänast oma loo kirja. Järgmisse vooru sellega küll ei pääsenud, aga hea lugeda ja mäletada ikka seda kummalist kogemust…

ELEKTRIGA RAVIV BALIAN

Sellest, mis juhtus, ei ole mul pilte, mida Facebooki albumis teistele jagada ja põnevusest ahhetavaid kommentaare koguda. Äkki seda ei juhtunudki? Aga vahel magama vajudes tuleb see mulle jälle eredalt meelde. Elektrilöök, vibratsioon, valu. Ja ma tunnen ka päris valu oma kaelas, rohkem kui ENNE seda lugu, mis juhtus. Mis see oli, needus, skämm, või pooleli jäänud, või vussi läinud ravi?

…Kui ma teada sain, et meie kampaaniahinnaga ostetud Singapuri-piletite jätkuks sobivad kõige paremini odavad Singapur-Bali piletid, siis teadsin ma kohe ka seda, mida ma seal paradiisisaarel teha tahan. Loomulikult sedasama, mis “Söö. Palveta, Armasta” raamatust pärit (õigemini raamatu autor) Elizabeth Gilbert. Ma tahan minna nõia juurde! Võibolla isegi sellesama raamatu/filmitegelase, hambutu Ketuti juurde, kes, nagu sõber google kiiresti paljastab, on siiani elus keset Bali saart, ukse taga sõna otseses mõttes järjekord uudishimulikke abivajajaid. Loe edasi Minu seiklus Bali saarel

Minu seiklus Indias

Head uut aastat! Taipasin just, et terve jaanuarikuu pole siia blogisse ühtegi märkust teinud. Elu on olnud kiire. Praegu pakin asju, et tulla Eestisse käima… aga enne pistan siia üles kaks kirjutist. Proovisin õnne Estraveli “reisiseikluse” blogikonkursil, aga ei osutunud kummagi seiklusega teise vooru valituks. Lugege siis teie, kes siia, hetkel hõredalt asutatud blogisse satute  😉

India1AGENT II-PI-PII

Toimumispaik: linnake Lõuna-Indias. Mul on näpus paber filmiprodutsendi nime ja tnumbriga. Juures tuttavate käest saadud info, et see mees teeb iga kuu uusi filme ja sageli on mängu vaja ka valgeid inimesi. Loe edasi Minu seiklus Indias

Intervjuu “Psühholoogia Sinule” ajakirjas

PS6_2013-300x244
Nüüdseks on vist kõik soovijad seda ajakirjanumbrit näinud (ilmus mai lõpus), ma panen siia üles ka originaalintervjuu, mille põhjal ajakiri loo kirjutas.

Küsija: Ulvi Tüllinen

Vastaja: mina 🙂

Link ajakirjale: siin.

Mis see on on, mis on sind kogu elu tagant utsitanud jälle minna, olla teel, rännata? Kust see kihk pärit on?

Võimalik, et see on ajukeemiaga seotud. Või hoopis geenidega? Teadusel ei ole veel vastuseid.

Mul on minust aasta noorem õde, kellega me jagame ju väga sarnast lapsepõlve, aga tema ei taha isegi mitte üheks päevaks kodust ära reisile minna. Meie isa on ka samasugune. Võibolla on olemas mingi geenikombinatsioon, mida nad jagavad. Ja mina jagan sama oma vanaisaga, kes kogus maakaarte, gloobuseid, sõnaraamatuid ja reisikirju.

Kas sulle tundub vahel, et sul on olnud justkui kaks paralleelelu – üks reaalste inimestega, pere ja koduga siin Eestis, ja teine mujal – rännakutel. Kui sa oled Eestis, tundub teine elu justkui fantaasia, olles rännakutel aga vastupidi – Eesti elu kauge ja võõras?

Jah, see on üks fenomen, mis juhtub reisides. Sa näed oma eelmist elu, või siis niiöelda päriselu järsku teisest perspektiivist. Ma olen enamasti võtnud suured otsused vastu reisi ajal.

Või siis sulle tundub vahel, et sul on seljataga justkui mitu erinevat (järjestikust) elu?

Seda ka nagunii. Loe edasi Intervjuu “Psühholoogia Sinule” ajakirjas

“Kas süda on ümmargune? 2. osa” sünnist ja – tulge kuulama-vaatama

plakatKirjutan neid ridu esmaspäeva lõunal. Kolmapäeva ehk ülehomme õhtupoolikul kell 18 on siis Tartu linnaraamatukogus selle raamatu nii-öelda esitlus. “Kas süda on ümmargune? 2. osa. Telesarja “Robinson” tagatoast”. Ma plaanin sinna kaasa tuua kausitäie valgeid koralle ja vikerkaarespektris sillerdavaid teokarpe, need on pärit Robinsonisaarelt ja iga soovija võib selle killukese koju kaasa viia.

Ja plaanin seal näidata pilte kolmest kohast siin planeedil, kus selle raamatu tegevustik toimub. Besari Saar Malaisias, Lõuna-Hiina meres, Bangkoki linn ja Singapuri linnriik. Tulge ja kaege ja kuulake.

Aga minu jaoks on see raamat midagi hoopis muud kui reaalsus. See on üks väga kummaline eluperiood, mida ma endaga aastaid salamisi kaasas kandsin, kuni see teisenes täiesti omaette looks, nii et ma ei oska öelda, kuidas see lugu tegelikult, “reaalsuses” oli.

See lugu juhtus/juhtub saarel. Ja saar on väga tugev sümbol. Saarest saab siin tekstist lõpuks, pärast puhastumist, abielu sümbol…. tundub mulle nüüd, tagasi vaadates.

Ja see on paradiisisaar, oma valge liiva, roheliste palmide ja türkiissinise merega. See on saar, mille meenutamine mind alati relvituks teeb. Aga sealsamas on see reality-televisiooni produktsioon oma kombitsatega: välise sära ja ootuste ja teistega manipuleerimise peale üles ehitatud masinavärk, millele tuleks alluda ilma liigseid küsimusi esitamata. Sind on siia valitud ja tee, mida me sult ootame! Loe edasi “Kas süda on ümmargune? 2. osa” sünnist ja – tulge kuulama-vaatama

Kristiina Piip “Minu Dublin”

Lõpetasin just selle raamatu lugemise ja teen mitme mätta otsast mõned märkused.

Lihtsalt ise ja minu elu. Raamatu algus lõi mul täiesti lahti mälestustevoo kunagisest ajast Londonis. Olen Inglismaal olnud-elanud-käinud mitu satsi, aga üks (kaks lühemat või üks pikem vaheajaga periood) mu elust oli üsna sarnane Kristiina “Minu Dublinile”. Eestlastest võõrtöölisi täis korter, hiljem leedukaid täis maja. Iga sent arvel.Ma tulin sellest eluperioodist peagi välja, aga jah, ma olen seda kogenud. Mida osta viimase kahe euro/naela eest? Läheks selle raha eest internetikohvikusse! Ka mina olen just sedasi kunagi otsustanud, teadmata, kus samal öösel üldse magada saab. Ja elul on kombeks hea külg ette pöörata, õigemini on inimesed abivalmid, kui nad näevad, et keegi tõesti abi vajab. Ma loodan, et oskan (ning et Kristiina oskab) olla tänulik neile inimestele. See ei ole kunagi enesestmõistetav, et elu sulle naeratama peaks.

Ja teine teema, see pidev kolimine, mis selle raamatu leitmotiiviks. Alapealkiri ütleb, et seitse kodu, aga kusagil tekstis ütleb autor, et kaksteist, ja ma ei viitsinud neid ise kokku arvutada. Autor ütleb, et tal on peal olnud krooniline rahulolematus (epiloogis väidab küll, et see on nüüd üle, aga ma ei usu :)). Meie oleme Justiniga ka palju kolinud. Vahel vaatad oma elu nagu peopesa peal ja mõtled: kas on seda kõike vaja olnud? Miski selles “Minu Dublini” raamatus jättis kõheda-hõreda mulje, aga see võis olla lihtsalt teemade kombineerimise tagajärg (vt allpool). Siiski pani see mind enda elu peale mõtlema. Tahaks ajada juured ühte kohta, aga võibolla see lihtsalt ei õnnestu kõigil. Loe edasi Kristiina Piip “Minu Dublin”

Kihnust, Norrast, Liibanonist

Olime paar päeva Kihnu saarel. See oli varahommikul, 22. juuli esimestel tundidel, kui Justin võpatas ja mingit õudusunenäo ajel  istuli kargas.

Hiljem rääkisime sellest. “Kas sa ei kuulnud mingit kummalist pauku?” küsis ta. “Nagu oleks laskmiseks läinud.”

Mina ei olnud midagi kuulnud.

Justin edasi: “Ja ma hakkasin mõtlema, et mis me teeksime, kui siia saarele mingi hull inimene püssiga tuleks. Siin ei ole ju ühtegi politseinikku. Vaata, kui väike see saar on. Mis me teeksime?”

Sinnapaika see jäi, tegelikult oli ta õudukas täiesti konkreetselt inspireeritud eelmise päeva infovoost, kui me esiteks olime kohalikega juttu ajades pihta saanud, et Kihnu saarel puudub politsei (“Kui midagi juhtub, siis tuleb kiirpaadiga poole tunni jooksul Pärnust… aga tänu sellele korraldusele õpivad meil kõik juba lapsest peale autoga sõitma, nagunii ju keegi lubasid ei kontrolli…”) ja olime ka pihta saanud, kui väike see saar ikkagi on (Laenutasime rattad ja hakkasime väntama ja olimegi juba teises otsas kohal).

Loe edasi Kihnust, Norrast, Liibanonist

Oli lihtsalt üks tavaline kevad

Kella nelja paiku hommikul märkasin midagi huvitavat: suur kuu taevas valgustab ja linnud kuulutavad kevadet, justkui oleks juba hommikuvalgus käes. Nii kõva häälega laulsid läbi lahtise akna, kuni minu uni täiesti pühitud oli.

Palju on neid pilte ja seoseid, mis mõtteis keerlevad; ja ma olen üritanud õppida seda mõtetevaba olekut, mis õnnelikumaks teeks, aga jälle tuleb tagasilöök üleplaneerimise-ülemuretsemise-ülemõtlemise valdkonda. Mul on viimasest India reisist tekkinud üks budistlik (kirja)sõber, kes ütles nii hästi: ma ei usu tulevikku, ma ei puutu seda eal, ma usun ainult tänasesse, sest tänane päev on ainus reaalsus ja nagunii on tema kuningas, kes võtab tuleviku siis, kui aeg käes on.

Ju ta siis ütles seda (iseenesest ehk banaalsust) mulle õigel hetkel, sest mind tabas ahhaa-efekt ja ma diagnoosisin endal raskekujulise tuleviku-obsessiooni. Loe edasi Oli lihtsalt üks tavaline kevad

Indiast tagasi

Ma ei hakka pikalt siia kirjutama. Mitme päeviku jagu on juttu neist kahest rahulikust, ent samas intensiivsest nädalast, ja sellest tuleb mu reisiromaani üks kiht. (Illustratsiooniks siia pilt, millest võibolla saab reisiromaani kaas… “Kas süda on ümmargune?”, 3. osa, tegevus peamiselt Indias läbi aastate.)

Panen ilmselt täna-homme Facebookis ka pildid koos kommentaaridega üles ja kuna mu Facebooki fotokülg on kõigile avatud, siis võite seal vaadata.

Loe edasi Indiast tagasi

“Söö. Palveta. Armasta” menust

Panen siia minu Õhtulehele toksitud vastuste pika versiooni :), lehes ilmusid need lühendatult. Küsimused Kaire Kenkilt.

Kirjastaja Epp Petrone , miks Elizabeth Gilberti raamat “Söö. Palveta. Armasta” on miljonite naiste seas nii populaarseks lugemisvaraks osutunud?

“Väga paljud naised samastavad end tema raamatuga, igaühel on elus olnud probleeme ja nad otsivad neile lahendusi. Elizabeth julges hakata oma elu muutma ja kuna ta tegi seda eksootilises ümbruses ja eksootiliste detailide abil, siis põimuski tuttav ja tundmatu kokku – ja see meeldis lugejatele. Itaalia toit, India aašram ja Bali ennustaja, kolm väga tugevat märki, lisaks veel peategelane oma abielu lahutamas ja kriisis… Kõik eduks vajalik on juba olemas. Kirjastaja maksis talle käsikirja esimest 50 lehekülge lugedes suure ettemaksu, et ta saaks minna oma reisile. Samas ei osanud ilmselt mitte keegi kujutada ette seda fenomeni, mis juhtus. Elizabeth Gilbert on ise seda hiigeledu oma uues raamatus kirjeldanud: see on nagu vaala luukere vaatamine loodusmuuseumis, sa saad korraga hoomata ühte sajandikku, aga seda, kui suur see tegelikult on, ei suuda sa hoomata. Loe edasi “Söö. Palveta. Armasta” menust

Reisimeenutused: lapse maailmapildi areng

/Katkend lasteblogist/

Reisimine arendab maailma (eriti Marta-vanusel, 6-aastasel), aga selleks peab lapsevanem ka ise intensiivselt energiat sisse panema, ise juurde seletama. Mis on Aasia ja mis on Euroopa? Miks siin restoranis palmilehtede pealt süüakse? Miks WCs paberit ei ole ja milleks see kraan on? Miks on osal inimestel pilusilmad ja teist värvi nahk kui meil? Eks ma siis seletasin.

Kui Istanbuli lennujaamas tagasilendu ootasime, tutvusime Marta initsiatiivil meie kõrval istuvate mustanahalistega. “Vabandust, kas teie olete Barack Obama?” Noormehed purskusid südamest naerma. Selgus, et nad olid Cameroonist, Nigeeriast ja Alzheeriast, kõik õppimas, kes Kuveidis, kes Malaisias (minu jaoks jäi segaseks, kas nad tundsid üksteist varem või tutvusid lennujaamas). – “Ei, ma ei ole Barack Obama.” – “Aa, aga kas ta on su sugulane? Sa oled täpselt Barack Obama nägu.” – “Jaa, kindlasti on ta mu sugulane. Mis sinu nimi on?” – “Marta.” – “Minu ema on ka Marta!” Nahkjakiga ja kuldkettiga Camerooni rikka suguvõsa järeltulija oli nii härdunud, et hakkas Martast oma mobiiliga pilte klõpsima. Siis pöördus Marta teiste poole, kes kõrval naernud olid: “Vabandust, aga miks teil pidžaamad seljas on?” – “Need ei ole pidžaamad, need on Nigeeria riided.” – “Aa.”‘ Loe edasi Reisimeenutused: lapse maailmapildi areng

Reisimeenutused: Singapur

Singapur… see on üks koht, mille suhtes on mul alati olnud tunne, et võibolla satun sinna kunagi elama mõneks ajaks. See ei ole mitte ideaalne koht (mitte nagu valgerannaline unistustesaar, vt Pualu Besar), aga lihtsalt on sees millegipärast teadmine: vaat see koht võib olla saatuses sees. Aga võibolla hoopiski on see kunagi mu eelmises elus olnud sees? 🙂 Mis iganes. Kas teie tunnete mõne koha niimoodi ära? See ei ole meeldimise-mittemeeldimise skaala, see on midagi muud.

Singapur. Unikaalne koht. Hiiumaa suurune saar, mis on igast otsast Aasia, ainult et – uskumatu –  puhas! Kes Aasias käinud, saab aru, miks Singapuri puhtuse üle imestada :). Siin linnas ei tohi prahti  maha pilduda, selle eest võib saada trahvi. Meie oleksime peaaegu trahvi saanud ühes olukorras (sellest täpsemalt mu raamatus) ja pärast seda liikusin ma kogu aeg teatud hirmuvärinaga ringi. Näiteks sattusin poodi kotiga kaasa võtma pluusi, mille eelmisel päeval olin ostnud – ja küll ma siis kartsin, et äkki jään vahele! Täiesti irratsionaalne hirm. Aga kuna poes on igal pool sildid, et varguse eest läheb viieks aastaks vangi, siis mis seal imestada, et see mul meeles kummitas… Jäätisepaberi mahaviskamise eest võib saada näiteks 1000 dollarit trahvi. Nätsu riiki sisse tuua ei tohi, ees ootab hiigeltrahv, kui see sul kogemata kotipõhjas on ja piirivalvele vahele jääd, samamoodi ei tohi nätsu tervel maal omada ega närida, ja narkootikumide omamise eest on surmanuhtlus… Loe edasi Reisimeenutused: Singapur

Reisimeenutused: Pulau Besar

Bangkokist läksime edasi Singapuri kaudu Pulau Besarile, see on saar Malaisia rannikul, kus toimub igal aastal Skandinaavia Robinsonide filmimine, õigemini ühel pool saart on filmimine ja teisel pool on produktsioonimeeskonna elamine. Korraga elasid meie produktsioonikülas Norra, Taani, Läti, Leedu ja Eesti Robinsonitegijate meeskonnad (peagi olid saabumas ka rootslased), ning ümbruskaudsetel saartel “pidasime” siis oma Robinsone, mängides mänge, mis balansseerisid sageli eetika piirimail. Nagu ma tagantjärgi aru saan.

See saar, need viis kirjutamispäeva seal olid minu jaoks reisi tipp. Me olime seal peaagu üksi, sest võttehooaeg algab aprillis ja seni on see avatud tavalistele turistidele, aga turistihooaegki algab märtsis. Meie jõudsime märtsi esimestel päevadel, niisiis täpselt hooaja alguses, ja nii suhtlesime mitte tursitidega, vaid hoopis kohaliku külarahvaga. Valge rannaga liivad, dzhungel, bangalod, mitte ühtegi autot ega teed, see on midagi nii ilusat ja ürgset, ma igatsen selle järele praegu neid ridu kirjutades. Kui peaksin terve ülejäänud elu sel saarel veetma, siis ma ei kurdakski väga :). Aga sellest kõigest ma rohkem ei kirjutagi, sest sellest tuleb ju raamat – “Kas süda on ümmargune? 2. osa”. Tegevus toimub Robinsonisaarel aastal 2001 ja aastal 2010.

Reisimeenutused: Bangkok

Heake küll, tõstan tempot ja panen  kirja Bangkoki muljeid. Kõigepealt olime kaks ööd ehk nädalavahetuse Mai Loogi juures ja siis kolm ööd hotellis, samal ajal kui Justin Bangkoki vingeid naisteadlasi intervjueeris. Märksõnu…

– Kui head värsked puuviljad! Mangoploomid, mmm… Ja kui hea toit. Samas ma ei julgenud Tai vürtsikaid toite proovida rohkem kui keeleotsaga, sest ma pole tai vürtsidega harjunud. India toite saan küll süüa. Maitsenäsasid tuleb vaiskelt harjutada. Aga ka need “lastetoidud” nagu riis pähklitega on Tais imehead.

– Keha. Me ei läinud massaazhisalongidesse, neid oli küll igal sammul, aga mina olin ju lastehoidja funktsioonis. Ainus, mida proovisin, koos tüdrukutega, oli jalamassaazh näljaste kalade poolt. Ühes kohas suutsin ma selle kenasti välja kannatada, kuigi sõrmenukid olin küll katki hammustanud pärast (kõdi!), aga teises kohas kaks päeva hiljem ma lihtsalt ei suutnud oma jalgu kalade sees hoida. Kalad olid suuremad, tugevamad ja vist ka näljasemad. Tõmbasin jalad välja ja üks veel rippus mul varba otsas nagu kaan! Huuh. Kahju oli neist, oleks tahtnud neile veel süüa anda küll, aga mis teha, kui mu instinktid seda välja ei kannatanud. Teoreetiliselt peaks need kalakesed küll vaid surnud nahakihid ära sööma ja alles jäävad nagu pehmed beebijalad. Loe edasi Reisimeenutused: Bangkok