Elust kirju: Epp Petrone ajaveeb

Archive for the ‘rännumeenutused’ Category

Lõpetasin just selle raamatu lugemise ja teen mitme mätta otsast mõned märkused.

Lihtsalt ise ja minu elu. Raamatu algus lõi mul täiesti lahti mälestustevoo kunagisest ajast Londonis. Olen Inglismaal olnud-elanud-käinud mitu satsi, aga üks (kaks lühemat või üks pikem vaheajaga periood) mu elust oli üsna sarnane Kristiina “Minu Dublinile”. Eestlastest võõrtöölisi täis korter, hiljem leedukaid täis maja. Iga sent arvel.Ma tulin sellest eluperioodist peagi välja, aga jah, ma olen seda kogenud. Mida osta viimase kahe euro/naela eest? Läheks selle raha eest internetikohvikusse! Ka mina olen just sedasi kunagi otsustanud, teadmata, kus samal öösel üldse magada saab. Ja elul on kombeks hea külg ette pöörata, õigemini on inimesed abivalmid, kui nad näevad, et keegi tõesti abi vajab. Ma loodan, et oskan (ning et Kristiina oskab) olla tänulik neile inimestele. See ei ole kunagi enesestmõistetav, et elu sulle naeratama peaks.

Ja teine teema, see pidev kolimine, mis selle raamatu leitmotiiviks. Alapealkiri ütleb, et seitse kodu, aga kusagil tekstis ütleb autor, et kaksteist, ja ma ei viitsinud neid ise kokku arvutada. Autor ütleb, et tal on peal olnud krooniline rahulolematus (epiloogis väidab küll, et see on nüüd üle, aga ma ei usu ). Meie oleme Justiniga ka palju kolinud. Vahel vaatad oma elu nagu peopesa peal ja mõtled: kas on seda kõike vaja olnud? Miski selles “Minu Dublini” raamatus jättis kõheda-hõreda mulje, aga see võis olla lihtsalt teemade kombineerimise tagajärg (vt allpool). Siiski pani see mind enda elu peale mõtlema. Tahaks ajada juured ühte kohta, aga võibolla see lihtsalt ei õnnestu kõigil. Read the rest of this entry »

Olime paar päeva Kihnu saarel. See oli varahommikul, 22. juuli esimestel tundidel, kui Justin võpatas ja mingit õudusunenäo ajel  istuli kargas.

Hiljem rääkisime sellest. “Kas sa ei kuulnud mingit kummalist pauku?” küsis ta. “Nagu oleks laskmiseks läinud.”

Mina ei olnud midagi kuulnud.

Justin edasi: “Ja ma hakkasin mõtlema, et mis me teeksime, kui siia saarele mingi hull inimene püssiga tuleks. Siin ei ole ju ühtegi politseinikku. Vaata, kui väike see saar on. Mis me teeksime?”

Sinnapaika see jäi, tegelikult oli ta õudukas täiesti konkreetselt inspireeritud eelmise päeva infovoost, kui me esiteks olime kohalikega juttu ajades pihta saanud, et Kihnu saarel puudub politsei (“Kui midagi juhtub, siis tuleb kiirpaadiga poole tunni jooksul Pärnust… aga tänu sellele korraldusele õpivad meil kõik juba lapsest peale autoga sõitma, nagunii ju keegi lubasid ei kontrolli…”) ja olime ka pihta saanud, kui väike see saar ikkagi on (Laenutasime rattad ja hakkasime väntama ja olimegi juba teises otsas kohal).

Read the rest of this entry »

Kella nelja paiku hommikul märkasin midagi huvitavat: suur kuu taevas valgustab ja linnud kuulutavad kevadet, justkui oleks juba hommikuvalgus käes. Nii kõva häälega laulsid läbi lahtise akna, kuni minu uni täiesti pühitud oli.

Palju on neid pilte ja seoseid, mis mõtteis keerlevad; ja ma olen üritanud õppida seda mõtetevaba olekut, mis õnnelikumaks teeks, aga jälle tuleb tagasilöök üleplaneerimise-ülemuretsemise-ülemõtlemise valdkonda. Mul on viimasest India reisist tekkinud üks budistlik (kirja)sõber, kes ütles nii hästi: ma ei usu tulevikku, ma ei puutu seda eal, ma usun ainult tänasesse, sest tänane päev on ainus reaalsus ja nagunii on tema kuningas, kes võtab tuleviku siis, kui aeg käes on.

Ju ta siis ütles seda (iseenesest ehk banaalsust) mulle õigel hetkel, sest mind tabas ahhaa-efekt ja ma diagnoosisin endal raskekujulise tuleviku-obsessiooni. Read the rest of this entry »

Ma ei hakka pikalt siia kirjutama. Mitme päeviku jagu on juttu neist kahest rahulikust, ent samas intensiivsest nädalast, ja sellest tuleb mu reisiromaani üks kiht. (Illustratsiooniks siia pilt, millest võibolla saab reisiromaani kaas… “Kas süda on ümmargune?”, 3. osa, tegevus peamiselt Indias läbi aastate.)

Panen ilmselt täna-homme Facebookis ka pildid koos kommentaaridega üles ja kuna mu Facebooki fotokülg on kõigile avatud, siis võite seal vaadata.

Read the rest of this entry »

Panen siia minu Õhtulehele toksitud vastuste pika versiooni , lehes ilmusid need lühendatult. Küsimused Kaire Kenkilt.

Kirjastaja Epp Petrone , miks Elizabeth Gilberti raamat “Söö. Palveta. Armasta” on miljonite naiste seas nii populaarseks lugemisvaraks osutunud?

“Väga paljud naised samastavad end tema raamatuga, igaühel on elus olnud probleeme ja nad otsivad neile lahendusi. Elizabeth julges hakata oma elu muutma ja kuna ta tegi seda eksootilises ümbruses ja eksootiliste detailide abil, siis põimuski tuttav ja tundmatu kokku – ja see meeldis lugejatele. Itaalia toit, India aašram ja Bali ennustaja, kolm väga tugevat märki, lisaks veel peategelane oma abielu lahutamas ja kriisis… Kõik eduks vajalik on juba olemas. Kirjastaja maksis talle käsikirja esimest 50 lehekülge lugedes suure ettemaksu, et ta saaks minna oma reisile. Samas ei osanud ilmselt mitte keegi kujutada ette seda fenomeni, mis juhtus. Elizabeth Gilbert on ise seda hiigeledu oma uues raamatus kirjeldanud: see on nagu vaala luukere vaatamine loodusmuuseumis, sa saad korraga hoomata ühte sajandikku, aga seda, kui suur see tegelikult on, ei suuda sa hoomata. Read the rest of this entry »

/Katkend lasteblogist/

Reisimine arendab maailma (eriti Marta-vanusel, 6-aastasel), aga selleks peab lapsevanem ka ise intensiivselt energiat sisse panema, ise juurde seletama. Mis on Aasia ja mis on Euroopa? Miks siin restoranis palmilehtede pealt süüakse? Miks WCs paberit ei ole ja milleks see kraan on? Miks on osal inimestel pilusilmad ja teist värvi nahk kui meil? Eks ma siis seletasin.

Kui Istanbuli lennujaamas tagasilendu ootasime, tutvusime Marta initsiatiivil meie kõrval istuvate mustanahalistega. “Vabandust, kas teie olete Barack Obama?” Noormehed purskusid südamest naerma. Selgus, et nad olid Cameroonist, Nigeeriast ja Alzheeriast, kõik õppimas, kes Kuveidis, kes Malaisias (minu jaoks jäi segaseks, kas nad tundsid üksteist varem või tutvusid lennujaamas). – “Ei, ma ei ole Barack Obama.” – “Aa, aga kas ta on su sugulane? Sa oled täpselt Barack Obama nägu.” – “Jaa, kindlasti on ta mu sugulane. Mis sinu nimi on?” – “Marta.” – “Minu ema on ka Marta!” Nahkjakiga ja kuldkettiga Camerooni rikka suguvõsa järeltulija oli nii härdunud, et hakkas Martast oma mobiiliga pilte klõpsima. Siis pöördus Marta teiste poole, kes kõrval naernud olid: “Vabandust, aga miks teil pidžaamad seljas on?” – “Need ei ole pidžaamad, need on Nigeeria riided.” – “Aa.”‘ Read the rest of this entry »

Singapur… see on üks koht, mille suhtes on mul alati olnud tunne, et võibolla satun sinna kunagi elama mõneks ajaks. See ei ole mitte ideaalne koht (mitte nagu valgerannaline unistustesaar, vt Pualu Besar), aga lihtsalt on sees millegipärast teadmine: vaat see koht võib olla saatuses sees. Aga võibolla hoopiski on see kunagi mu eelmises elus olnud sees? Mis iganes. Kas teie tunnete mõne koha niimoodi ära? See ei ole meeldimise-mittemeeldimise skaala, see on midagi muud.

Singapur. Unikaalne koht. Hiiumaa suurune saar, mis on igast otsast Aasia, ainult et – uskumatu -  puhas! Kes Aasias käinud, saab aru, miks Singapuri puhtuse üle imestada . Siin linnas ei tohi prahti  maha pilduda, selle eest võib saada trahvi. Meie oleksime peaaegu trahvi saanud ühes olukorras (sellest täpsemalt mu raamatus) ja pärast seda liikusin ma kogu aeg teatud hirmuvärinaga ringi. Näiteks sattusin poodi kotiga kaasa võtma pluusi, mille eelmisel päeval olin ostnud – ja küll ma siis kartsin, et äkki jään vahele! Täiesti irratsionaalne hirm. Aga kuna poes on igal pool sildid, et varguse eest läheb viieks aastaks vangi, siis mis seal imestada, et see mul meeles kummitas… Jäätisepaberi mahaviskamise eest võib saada näiteks 1000 dollarit trahvi. Nätsu riiki sisse tuua ei tohi, ees ootab hiigeltrahv, kui see sul kogemata kotipõhjas on ja piirivalvele vahele jääd, samamoodi ei tohi nätsu tervel maal omada ega närida, ja narkootikumide omamise eest on surmanuhtlus… Read the rest of this entry »

Bangkokist läksime edasi Singapuri kaudu Pulau Besarile, see on saar Malaisia rannikul, kus toimub igal aastal Skandinaavia Robinsonide filmimine, õigemini ühel pool saart on filmimine ja teisel pool on produktsioonimeeskonna elamine. Korraga elasid meie produktsioonikülas Norra, Taani, Läti, Leedu ja Eesti Robinsonitegijate meeskonnad (peagi olid saabumas ka rootslased), ning ümbruskaudsetel saartel “pidasime” siis oma Robinsone, mängides mänge, mis balansseerisid sageli eetika piirimail. Nagu ma tagantjärgi aru saan.

See saar, need viis kirjutamispäeva seal olid minu jaoks reisi tipp. Me olime seal peaagu üksi, sest võttehooaeg algab aprillis ja seni on see avatud tavalistele turistidele, aga turistihooaegki algab märtsis. Meie jõudsime märtsi esimestel päevadel, niisiis täpselt hooaja alguses, ja nii suhtlesime mitte tursitidega, vaid hoopis kohaliku külarahvaga. Valge rannaga liivad, dzhungel, bangalod, mitte ühtegi autot ega teed, see on midagi nii ilusat ja ürgset, ma igatsen selle järele praegu neid ridu kirjutades. Kui peaksin terve ülejäänud elu sel saarel veetma, siis ma ei kurdakski väga . Aga sellest kõigest ma rohkem ei kirjutagi, sest sellest tuleb ju raamat – “Kas süda on ümmargune? 2. osa”. Tegevus toimub Robinsonisaarel aastal 2001 ja aastal 2010.

Heake küll, tõstan tempot ja panen  kirja Bangkoki muljeid. Kõigepealt olime kaks ööd ehk nädalavahetuse Mai Loogi juures ja siis kolm ööd hotellis, samal ajal kui Justin Bangkoki vingeid naisteadlasi intervjueeris. Märksõnu…

- Kui head värsked puuviljad! Mangoploomid, mmm… Ja kui hea toit. Samas ma ei julgenud Tai vürtsikaid toite proovida rohkem kui keeleotsaga, sest ma pole tai vürtsidega harjunud. India toite saan küll süüa. Maitsenäsasid tuleb vaiskelt harjutada. Aga ka need “lastetoidud” nagu riis pähklitega on Tais imehead.

- Keha. Me ei läinud massaazhisalongidesse, neid oli küll igal sammul, aga mina olin ju lastehoidja funktsioonis. Ainus, mida proovisin, koos tüdrukutega, oli jalamassaazh näljaste kalade poolt. Ühes kohas suutsin ma selle kenasti välja kannatada, kuigi sõrmenukid olin küll katki hammustanud pärast (kõdi!), aga teises kohas kaks päeva hiljem ma lihtsalt ei suutnud oma jalgu kalade sees hoida. Kalad olid suuremad, tugevamad ja vist ka näljasemad. Tõmbasin jalad välja ja üks veel rippus mul varba otsas nagu kaan! Huuh. Kahju oli neist, oleks tahtnud neile veel süüa anda küll, aga mis teha, kui mu instinktid seda välja ei kannatanud. Teoreetiliselt peaks need kalakesed küll vaid surnud nahakihid ära sööma ja alles jäävad nagu pehmed beebijalad. Read the rest of this entry »

Meie reisist on just nii palju möödas, et täna veel mäletan ja suudan seda kirja panna…

Ööpäevane (tegelikult veidi pikem, umbes 30tunnine) peatus Istanbulis sai tehtud meie reisiagendi Kristeri soovitusel – et seal on nii tore. Kahjuks unustas ta mainida, et Istanbulis on külm, ja meie unustasime  ise ilmateadet kontrollida. Saatsime kavalalt kõik oma talveriided suure koti ees juba Bangkokki ja nii algas meie esimene ja ainus hommik Istanbulis sellega, et ostsime lõdisedes endale kusagilt maa-aluselt turult riideid! Õnneks olid meil kohalikud Türgi-eestlannad abiks kauplemas.

Sain esimest korda pihta, et mul on vist nüüd kogu maailmas eestlastest sõbrad-seenevõrgustik. Olin juba enne kokku leppinud Reelikaga (kes tahab kirjutada raamatut “Minu Istanbul”) ning Kertuga (kes on meie laste blogi fänn), plaanisin ühega kohtuda õhtul ja teisega hommikul, aga selgus, et nad on parimad sõbrannad. Üks elab küll Euroopas ja teine Aasias, vahepeal on ju Bosporuse väin. Selle väina peal me siis seilasimegi. Kertu ja Reelika olid head giidid ja head jutuvestjad. Elasin kaasa nende elule: see tundus olevat luksuslik, aga teatud mõttes üksildane. Nad ei kuulu türgi naiste hulka, ja nad ei kuulu enam ka Euroopa/Eesti naiste hulka, saavad mõlemalt poolt eelarvamusi tunda. Aga hea, et nad on olema teineteise jaoks, üksi oleks palju raskem. Read the rest of this entry »

Kuulasin enne raadiost juhtumisi soomekeelseid uudiseid. Ainus Eestit puudutav uudis oli see, et Vanemuise ees oli presidendiballi eel tööpuudusele ja vaesusele rõhuv pikett (Tiit Madisson), et pidu katku ajal…  Tulin siis netti, et vaatan eesti lehtedest ka, mis värk on. Hee, Eesti meediast tuleb selle kajastust tikutulega otsida, siin saab hoopis kleite imetella jms.

-

Ma olen nüüd juba 10 päeva gluteeni-piima-munavabalt toitunud . vaat, mainisin ka blogis seda, et tegin ühe Saksa kliiniku kaudu toidutalumatuse testi ning selgus, lihtsalt öeldes, et väga paljude toitude suhtes näitab mu veri tugevat allergiat. Kui käisin dr Trofimovaga rääkimas, siis otsustasin, et ma usun teda, usun sseda. Mul on läbi aegade olnud kummalisi pisikesi, aga tüütuid ja seletamatuid terviseprobleeme nagu nahahädad ja kõhuvalud – ja kui Trofimova väidab, et mu organism ei suuda selle veretesti andmetel enamikke valke omandada ja on stressis… hea küll. Ega see paha tee, proovime järgi, elan siin selle dieedi järgi umbes 4-6 kuud ja vaatame, kas mu keha on seepeale paremas seisus. Ideaalis peaks juhtuma nii, et saan edaspidi neid valke mõõdukalt süüa, aga mitte palju. Read the rest of this entry »

Kõigepealt pean üles tunnistama, et ma armastan antud raamatu autorit väga . Ma kirjutan selles armastusest oma maailma-armastamise-raamatus “Kas süda on ümmargune?”, sellest, kuidas Airi oli surmasuus ja mida ma sellest õppisin.

Pean seega üles tunnistama ka selle, et Austraalia raamatu sissejuhatuses figureeriv vanem sõbranna, kes jalgu kõigutades ütles “Läheme Indiasse!” olin mina.

Mul on hea meel, et Airil pärast meie ühist India-seiklust elu edasi läks huvitavalt… Esialgu selles voolusängis, mille saatus talle tundus andnud olevat. Ajakirjanikuamet Eestis ja korralik mees. Aga siis hakkas Airi mässama, see on umbes selline mäss, nagu me võisime tunnistama Elisabeth Gilberti raamatus “Söö. Palveta. Armasta”. Kui naisel on justkui kõik olemas, ainult et MIDAGI on puudu ja ta ei oska seda kuidagi defineerida muudmoodi kui ärajooksmise kaudu… Read the rest of this entry »

Kõigepealt paar sõna sellest, et kas me oleme lausa esikaanele seekord lasknud õigekirjavea. Vaidlus teemal “Nepal vs Nepaal”, jah, ametnikud soovitavad millegipärast Nepal, aga kas nad siis hääldavadki seda nõnda? Meie hääldame Nepaal ja lähtume sellest, et Eesti keeles on häälduspärane kirjaviis. (Miks on Tiibet, mitte Tibet?) Vaatasin, et “Mate ja miljon mahla” kaanel on Argentiina kahe i-ga ja tõtt öelda on mul kahju, et me “Minu Argentina” ühe i-ga kirjutasime – arutasime seda toona küll, aga jäime siis ametliku soovituse juurde.

Seekord oli nii, et autor, toimetaja, keeletoimetaja ja kirjastaja olid kõik ühel nõul ja nõnda sündiski pealkiri “Minu Nepaal”. Samas, kohe tuleb välja ka raamat “Minu Mongoolia”, kus tekstis kirjutasime autori tungival palvel Nepal ikkagi ühe a-ga…

—

Read the rest of this entry »

Olen kuulnud tuttavatelt, et nad on seda raamatut käinud poest otsimas ja küsimas. Et kuidas saab võimalik olla, et see Epul ikka veel valmis pole?…

Ja raamatu kaas, muide, on vananenud, tuleks korda teha. Nüüd tuleb sinna kaanele hoopis “Reisikirju 1991 kuni 2010″, sest viimane raamatuga seotud reis tuleb uuel kevadel, kui ma lähen tagasi Indiasse. (Tegime Justiniga sellise kokkuleppe, et vaatame kordamööda lapsi ja käime kordamööda reisidel. Tema on praegu Itaalias oma suguvõsa juuri otsimas, juurte otsimisest erinevatel maadel tuleb kunagi tema rännuraamat…) Read the rest of this entry »

Ma edastan siin Kirjandusmuuseumi palve: nad koguvad eluloolisi mälestusi märksõnaga “Minu mälestuste Soome”, alates nõukogude ajast. Siin on see täpsemalt lahti kirjutatud, mida nad ootavad ja mida tehtud tekstidega teha looavad: http://www.finst.ee/2009/minu_malestuste_soome.html.
Auhindadeks on raamatuid, muuhulgas ka meie “Minu Soome” .

Kiirelt:
- korter on meil juba välja üüritud, sellega seoses ärge mulle enam sel teemal meilige, kuni järgmise aasta augustini .
- Töömehed olla endiselt saadaval, neile võite küll helistada.
- Olen Justini tööasjus kaasas Bostonis ja homme sõidame New Yorki, kuni augusti lõpuni. Ja ma olen taas kord pettunud cityelus. Hakkan seda vahepeal idealiseerima, aga kui kohale jõuan, siis tuleb meelde, kui räpased on tänavad ja kuidas mu kopsud (jah, mul on nad tundlikud) õhtuks seest justkui sügelevad ja kuidas ainus võimalus kiiret kohvi saada on osta seda plastik-kaasavaraga.
Nii et täna igatsen ma Setomaa järele, aga: panen selle nüüd kõrvale ja võtan Anna ja Marta ja läheme taas jalutama. Linnaelus on näiteks see tore, missugune rahvaste paabel valitseb mänguväljakutel.

“Mina tahan selle poisiga abielluda!” teatas meie 5-aastane Marta (kel printsessimuinasjuttudest abiellumise kontseptsioon juba ammu selgeks saadud…)

Ja mina katsusin mõttes arvutada: huvitav, mitu Euroopa naist täna samalaadselt tundsid? Igatahes võib seda kümnetes tuhandetes vähemalt mõõta.

(Jutt siis muidugi jah Kalamehe Sassist ehk Aleksander Rõbakist.) Read the rest of this entry »

Lennukitest mahajäämist – kaks korda.
Laevadega äpardusi – kaks korda.
Lastel kõrvavalupõletikke- kaks korda.
Aga muidu läheb meil hästi ja asume nüüd tagasi lendama!

Täna öösel olid mul head mõtted – öösel kipuvad mõtted üldse paremad olema – ja ma jutustasin endale, lause lause haaval, mida kirja panna. Aga ma ei saanud midagi kirja panna, sest nii kui hakkasin üles hiilima, ärkas üles mu külje kõrval magav väike Anna. Me kõik oleme siin juba kauem kui nädal aega haiged. Annal on nüüd silmapõletik ka ja pidin keset ööd hoopis ta silmi puhastama…

Ja hommikuks olid need laused juba ununenud, kõige kaduva teed läinud.

Ootan märtsi. Ma tean, et see on minu jaoks parem kui veebruar. Read the rest of this entry »

Kanaaride reis oli mu jaoks ühest küljest ahastama panevalt kurb (sain teada ühe inimese surmast, pettusin teises ja kaotsin oma 10 a tagused reisipäevikud) – aga teisalt oli see uus algus (leppisin ära ühe inimesega ja leppisin ära oma minevikuga).

Koju tulles otsisin üles pappkasti, mis on täis päevikuid, ja asusin neid lugema. Veel kord elasin üle agoonia selle pärast, et üldse hooletult päevikud Kanaaridele jätsin, et neile järele ei läinud ja et need sealt siis kaduma läksid! Sest kogesin: tõepoolest, inimene UNUSTAB. Ma ei mäletanud pooli asju näiteks India või Inglismaa päevilt, mis sinna kirja pannud olin.

Nüüd olen oma reisikirjade raamatut toksinud ja mõtelnud: üks äärmus on panna enamik mu läbi aegade ilmunud reisiartikleid ja sinna vahele kirjutada natuke sidusat juttu. Teine äärmus on kirjutada, osaliselt päevikite ja osaliselt praeguste impulsside põhjal, uus raamat (ja võibolla maitseks mõni varem ilmunud reisikiri ka vahele). Või siis hoopis kirjutada ilma ilmunud artikliteta ja keerata vinti vabamaks, nii et sellest saaks hoopis ilukirjandus.  

Ma ei tea. Aga ma kirjutan, mu armsad, ja see teeb heameelt, isegi kui ma ei tea, kuhu ma sellega jõuan.