/Katkend lasteblogist/

Reisimine arendab maailma (eriti Marta-vanusel, 6-aastasel), aga selleks peab lapsevanem ka ise intensiivselt energiat sisse panema, ise juurde seletama. Mis on Aasia ja mis on Euroopa? Miks siin restoranis palmilehtede pealt süüakse? Miks WCs paberit ei ole ja milleks see kraan on? Miks on osal inimestel pilusilmad ja teist värvi nahk kui meil? Eks ma siis seletasin.

Kui Istanbuli lennujaamas tagasilendu ootasime, tutvusime Marta initsiatiivil meie kõrval istuvate mustanahalistega. “Vabandust, kas teie olete Barack Obama?” Noormehed purskusid südamest naerma. Selgus, et nad olid Cameroonist, Nigeeriast ja Alzheeriast, kõik õppimas, kes Kuveidis, kes Malaisias (minu jaoks jäi segaseks, kas nad tundsid üksteist varem või tutvusid lennujaamas). – “Ei, ma ei ole Barack Obama.” – “Aa, aga kas ta on su sugulane? Sa oled täpselt Barack Obama nägu.” – “Jaa, kindlasti on ta mu sugulane. Mis sinu nimi on?” – “Marta.” – “Minu ema on ka Marta!” Nahkjakiga ja kuldkettiga Camerooni rikka suguvõsa järeltulija oli nii härdunud, et hakkas Martast oma mobiiliga pilte klõpsima. Siis pöördus Marta teiste poole, kes kõrval naernud olid: “Vabandust, aga miks teil pidžaamad seljas on?” – “Need ei ole pidžaamad, need on Nigeeria riided.” – “Aa.”‘ Read More »

Singapur… see on üks koht, mille suhtes on mul alati olnud tunne, et võibolla satun sinna kunagi elama mõneks ajaks. See ei ole mitte ideaalne koht (mitte nagu valgerannaline unistustesaar, vt Pualu Besar), aga lihtsalt on sees millegipärast teadmine: vaat see koht võib olla saatuses sees. Aga võibolla hoopiski on see kunagi mu eelmises elus olnud sees? Mis iganes. Kas teie tunnete mõne koha niimoodi ära? See ei ole meeldimise-mittemeeldimise skaala, see on midagi muud.

Singapur. Unikaalne koht. Hiiumaa suurune saar, mis on igast otsast Aasia, ainult et – uskumatu -  puhas! Kes Aasias käinud, saab aru, miks Singapuri puhtuse üle imestada . Siin linnas ei tohi prahti  maha pilduda, selle eest võib saada trahvi. Meie oleksime peaaegu trahvi saanud ühes olukorras (sellest täpsemalt mu raamatus) ja pärast seda liikusin ma kogu aeg teatud hirmuvärinaga ringi. Näiteks sattusin poodi kotiga kaasa võtma pluusi, mille eelmisel päeval olin ostnud – ja küll ma siis kartsin, et äkki jään vahele! Täiesti irratsionaalne hirm. Aga kuna poes on igal pool sildid, et varguse eest läheb viieks aastaks vangi, siis mis seal imestada, et see mul meeles kummitas… Jäätisepaberi mahaviskamise eest võib saada näiteks 1000 dollarit trahvi. Nätsu riiki sisse tuua ei tohi, ees ootab hiigeltrahv, kui see sul kogemata kotipõhjas on ja piirivalvele vahele jääd, samamoodi ei tohi nätsu tervel maal omada ega närida, ja narkootikumide omamise eest on surmanuhtlus… Read More »

Bangkokist läksime edasi Singapuri kaudu Pulau Besarile, see on saar Malaisia rannikul, kus toimub igal aastal Skandinaavia Robinsonide filmimine, õigemini ühel pool saart on filmimine ja teisel pool on produktsioonimeeskonna elamine. Korraga elasid meie produktsioonikülas Norra, Taani, Läti, Leedu ja Eesti Robinsonitegijate meeskonnad (peagi olid saabumas ka rootslased), ning ümbruskaudsetel saartel “pidasime” siis oma Robinsone, mängides mänge, mis balansseerisid sageli eetika piirimail. Nagu ma tagantjärgi aru saan.

See saar, need viis kirjutamispäeva seal olid minu jaoks reisi tipp. Me olime seal peaagu üksi, sest võttehooaeg algab aprillis ja seni on see avatud tavalistele turistidele, aga turistihooaegki algab märtsis. Meie jõudsime märtsi esimestel päevadel, niisiis täpselt hooaja alguses, ja nii suhtlesime mitte tursitidega, vaid hoopis kohaliku külarahvaga. Valge rannaga liivad, dzhungel, bangalod, mitte ühtegi autot ega teed, see on midagi nii ilusat ja ürgset, ma igatsen selle järele praegu neid ridu kirjutades. Kui peaksin terve ülejäänud elu sel saarel veetma, siis ma ei kurdakski väga . Aga sellest kõigest ma rohkem ei kirjutagi, sest sellest tuleb ju raamat – “Kas süda on ümmargune? 2. osa”. Tegevus toimub Robinsonisaarel aastal 2001 ja aastal 2010.

Heake küll, tõstan tempot ja panen  kirja Bangkoki muljeid. Kõigepealt olime kaks ööd ehk nädalavahetuse Mai Loogi juures ja siis kolm ööd hotellis, samal ajal kui Justin Bangkoki vingeid naisteadlasi intervjueeris. Märksõnu…

- Kui head värsked puuviljad! Mangoploomid, mmm… Ja kui hea toit. Samas ma ei julgenud Tai vürtsikaid toite proovida rohkem kui keeleotsaga, sest ma pole tai vürtsidega harjunud. India toite saan küll süüa. Maitsenäsasid tuleb vaiskelt harjutada. Aga ka need “lastetoidud” nagu riis pähklitega on Tais imehead.

- Keha. Me ei läinud massaazhisalongidesse, neid oli küll igal sammul, aga mina olin ju lastehoidja funktsioonis. Ainus, mida proovisin, koos tüdrukutega, oli jalamassaazh näljaste kalade poolt. Ühes kohas suutsin ma selle kenasti välja kannatada, kuigi sõrmenukid olin küll katki hammustanud pärast (kõdi!), aga teises kohas kaks päeva hiljem ma lihtsalt ei suutnud oma jalgu kalade sees hoida. Kalad olid suuremad, tugevamad ja vist ka näljasemad. Tõmbasin jalad välja ja üks veel rippus mul varba otsas nagu kaan! Huuh. Kahju oli neist, oleks tahtnud neile veel süüa anda küll, aga mis teha, kui mu instinktid seda välja ei kannatanud. Teoreetiliselt peaks need kalakesed küll vaid surnud nahakihid ära sööma ja alles jäävad nagu pehmed beebijalad. Read More »

Meie reisist on just nii palju möödas, et täna veel mäletan ja suudan seda kirja panna…

Ööpäevane (tegelikult veidi pikem, umbes 30tunnine) peatus Istanbulis sai tehtud meie reisiagendi Kristeri soovitusel – et seal on nii tore. Kahjuks unustas ta mainida, et Istanbulis on külm, ja meie unustasime  ise ilmateadet kontrollida. Saatsime kavalalt kõik oma talveriided suure koti ees juba Bangkokki ja nii algas meie esimene ja ainus hommik Istanbulis sellega, et ostsime lõdisedes endale kusagilt maa-aluselt turult riideid! Õnneks olid meil kohalikud Türgi-eestlannad abiks kauplemas.

Sain esimest korda pihta, et mul on vist nüüd kogu maailmas eestlastest sõbrad-seenevõrgustik. Olin juba enne kokku leppinud Reelikaga (kes tahab kirjutada raamatut “Minu Istanbul”) ning Kertuga (kes on meie laste blogi fänn), plaanisin ühega kohtuda õhtul ja teisega hommikul, aga selgus, et nad on parimad sõbrannad. Üks elab küll Euroopas ja teine Aasias, vahepeal on ju Bosporuse väin. Selle väina peal me siis seilasimegi. Kertu ja Reelika olid head giidid ja head jutuvestjad. Elasin kaasa nende elule: see tundus olevat luksuslik, aga teatud mõttes üksildane. Nad ei kuulu türgi naiste hulka, ja nad ei kuulu enam ka Euroopa/Eesti naiste hulka, saavad mõlemalt poolt eelarvamusi tunda. Aga hea, et nad on olema teineteise jaoks, üksi oleks palju raskem. Read More »

Kuulasin enne raadiost juhtumisi soomekeelseid uudiseid. Ainus Eestit puudutav uudis oli see, et Vanemuise ees oli presidendiballi eel tööpuudusele ja vaesusele rõhuv pikett (Tiit Madisson), et pidu katku ajal…  Tulin siis netti, et vaatan eesti lehtedest ka, mis värk on. Hee, Eesti meediast tuleb selle kajastust tikutulega otsida, siin saab hoopis kleite imetella jms.

-

Ma olen nüüd juba 10 päeva gluteeni-piima-munavabalt toitunud . vaat, mainisin ka blogis seda, et tegin ühe Saksa kliiniku kaudu toidutalumatuse testi ning selgus, lihtsalt öeldes, et väga paljude toitude suhtes näitab mu veri tugevat allergiat. Kui käisin dr Trofimovaga rääkimas, siis otsustasin, et ma usun teda, usun sseda. Mul on läbi aegade olnud kummalisi pisikesi, aga tüütuid ja seletamatuid terviseprobleeme nagu nahahädad ja kõhuvalud – ja kui Trofimova väidab, et mu organism ei suuda selle veretesti andmetel enamikke valke omandada ja on stressis… hea küll. Ega see paha tee, proovime järgi, elan siin selle dieedi järgi umbes 4-6 kuud ja vaatame, kas mu keha on seepeale paremas seisus. Ideaalis peaks juhtuma nii, et saan edaspidi neid valke mõõdukalt süüa, aga mitte palju. Read More »

Kõigepealt pean üles tunnistama, et ma armastan antud raamatu autorit väga . Ma kirjutan selles armastusest oma maailma-armastamise-raamatus “Kas süda on ümmargune?”, sellest, kuidas Airi oli surmasuus ja mida ma sellest õppisin.

Pean seega üles tunnistama ka selle, et Austraalia raamatu sissejuhatuses figureeriv vanem sõbranna, kes jalgu kõigutades ütles “Läheme Indiasse!” olin mina.

Mul on hea meel, et Airil pärast meie ühist India-seiklust elu edasi läks huvitavalt… Esialgu selles voolusängis, mille saatus talle tundus andnud olevat. Ajakirjanikuamet Eestis ja korralik mees. Aga siis hakkas Airi mässama, see on umbes selline mäss, nagu me võisime tunnistama Elisabeth Gilberti raamatus “Söö. Palveta. Armasta”. Kui naisel on justkui kõik olemas, ainult et MIDAGI on puudu ja ta ei oska seda kuidagi defineerida muudmoodi kui ärajooksmise kaudu… Read More »

Kõigepealt paar sõna sellest, et kas me oleme lausa esikaanele seekord lasknud õigekirjavea. Vaidlus teemal “Nepal vs Nepaal”, jah, ametnikud soovitavad millegipärast Nepal, aga kas nad siis hääldavadki seda nõnda? Meie hääldame Nepaal ja lähtume sellest, et Eesti keeles on häälduspärane kirjaviis. (Miks on Tiibet, mitte Tibet?) Vaatasin, et “Mate ja miljon mahla” kaanel on Argentiina kahe i-ga ja tõtt öelda on mul kahju, et me “Minu Argentina” ühe i-ga kirjutasime – arutasime seda toona küll, aga jäime siis ametliku soovituse juurde.

Seekord oli nii, et autor, toimetaja, keeletoimetaja ja kirjastaja olid kõik ühel nõul ja nõnda sündiski pealkiri “Minu Nepaal”. Samas, kohe tuleb välja ka raamat “Minu Mongoolia”, kus tekstis kirjutasime autori tungival palvel Nepal ikkagi ühe a-ga…

—

Read More »

Olen kuulnud tuttavatelt, et nad on seda raamatut käinud poest otsimas ja küsimas. Et kuidas saab võimalik olla, et see Epul ikka veel valmis pole?…

Ja raamatu kaas, muide, on vananenud, tuleks korda teha. Nüüd tuleb sinna kaanele hoopis “Reisikirju 1991 kuni 2010″, sest viimane raamatuga seotud reis tuleb uuel kevadel, kui ma lähen tagasi Indiasse. (Tegime Justiniga sellise kokkuleppe, et vaatame kordamööda lapsi ja käime kordamööda reisidel. Tema on praegu Itaalias oma suguvõsa juuri otsimas, juurte otsimisest erinevatel maadel tuleb kunagi tema rännuraamat…) Read More »

Ma edastan siin Kirjandusmuuseumi palve: nad koguvad eluloolisi mälestusi märksõnaga “Minu mälestuste Soome”, alates nõukogude ajast. Siin on see täpsemalt lahti kirjutatud, mida nad ootavad ja mida tehtud tekstidega teha looavad: http://www.finst.ee/2009/minu_malestuste_soome.html.
Auhindadeks on raamatuid, muuhulgas ka meie “Minu Soome” .

Kiirelt:
- korter on meil juba välja üüritud, sellega seoses ärge mulle enam sel teemal meilige, kuni järgmise aasta augustini .
- Töömehed olla endiselt saadaval, neile võite küll helistada.
- Olen Justini tööasjus kaasas Bostonis ja homme sõidame New Yorki, kuni augusti lõpuni. Ja ma olen taas kord pettunud cityelus. Hakkan seda vahepeal idealiseerima, aga kui kohale jõuan, siis tuleb meelde, kui räpased on tänavad ja kuidas mu kopsud (jah, mul on nad tundlikud) õhtuks seest justkui sügelevad ja kuidas ainus võimalus kiiret kohvi saada on osta seda plastik-kaasavaraga.
Nii et täna igatsen ma Setomaa järele, aga: panen selle nüüd kõrvale ja võtan Anna ja Marta ja läheme taas jalutama. Linnaelus on näiteks see tore, missugune rahvaste paabel valitseb mänguväljakutel.

“Mina tahan selle poisiga abielluda!” teatas meie 5-aastane Marta (kel printsessimuinasjuttudest abiellumise kontseptsioon juba ammu selgeks saadud…)

Ja mina katsusin mõttes arvutada: huvitav, mitu Euroopa naist täna samalaadselt tundsid? Igatahes võib seda kümnetes tuhandetes vähemalt mõõta.

(Jutt siis muidugi jah Kalamehe Sassist ehk Aleksander Rõbakist.) Read More »

Lennukitest mahajäämist – kaks korda.
Laevadega äpardusi – kaks korda.
Lastel kõrvavalupõletikke- kaks korda.
Aga muidu läheb meil hästi ja asume nüüd tagasi lendama!

Täna öösel olid mul head mõtted – öösel kipuvad mõtted üldse paremad olema – ja ma jutustasin endale, lause lause haaval, mida kirja panna. Aga ma ei saanud midagi kirja panna, sest nii kui hakkasin üles hiilima, ärkas üles mu külje kõrval magav väike Anna. Me kõik oleme siin juba kauem kui nädal aega haiged. Annal on nüüd silmapõletik ka ja pidin keset ööd hoopis ta silmi puhastama…

Ja hommikuks olid need laused juba ununenud, kõige kaduva teed läinud.

Ootan märtsi. Ma tean, et see on minu jaoks parem kui veebruar. Read More »

Kanaaride reis oli mu jaoks ühest küljest ahastama panevalt kurb (sain teada ühe inimese surmast, pettusin teises ja kaotsin oma 10 a tagused reisipäevikud) – aga teisalt oli see uus algus (leppisin ära ühe inimesega ja leppisin ära oma minevikuga).

Koju tulles otsisin üles pappkasti, mis on täis päevikuid, ja asusin neid lugema. Veel kord elasin üle agoonia selle pärast, et üldse hooletult päevikud Kanaaridele jätsin, et neile järele ei läinud ja et need sealt siis kaduma läksid! Sest kogesin: tõepoolest, inimene UNUSTAB. Ma ei mäletanud pooli asju näiteks India või Inglismaa päevilt, mis sinna kirja pannud olin.

Nüüd olen oma reisikirjade raamatut toksinud ja mõtelnud: üks äärmus on panna enamik mu läbi aegade ilmunud reisiartikleid ja sinna vahele kirjutada natuke sidusat juttu. Teine äärmus on kirjutada, osaliselt päevikite ja osaliselt praeguste impulsside põhjal, uus raamat (ja võibolla maitseks mõni varem ilmunud reisikiri ka vahele). Või siis hoopis kirjutada ilma ilmunud artikliteta ja keerata vinti vabamaks, nii et sellest saaks hoopis ilukirjandus.  

Ma ei tea. Aga ma kirjutan, mu armsad, ja see teeb heameelt, isegi kui ma ei tea, kuhu ma sellega jõuan.

…seekord räägib ta oma Teravmägede kogemustest.

EDIT, aprill 2010: muudutan siin nime, raamatu “Kas süda on ümmargune? 1. osa” tegelase nimeks saab Harri Hommik.

Nii, kiirelt siin Gran Canarialt. Juhtunud on selline asi, et ma pean üles leidma oma kunagise nn leivaisa, hipist ehtekaupleja nimega Harri Hommik. Lühidalt: ma läksin täna oma kotile järgi ja selgus, et alles hiljaaegu oli kott temale üle antud ja – huvitavhuvitav! – sain ka vihje trip.ee reisisaidi kontaktide kaudu, et ka tema on vist praegu Gran Canarial, vähemalt on ta siin sagedasti käimas. Mul polnud sellest aimugi, sest kui me siin koos käisime nn turgu testimas, siis jäi mulje, et ta pettus ja ei tahtnud siia enam tagasi tulla.

Naljakalt kerib end see saatus, kümme aastat polnud see kõik eriti oluline, ja nüüd on.  (Ma tõesti ei oska öelda, miks ma varem siia tagasi ei jõudnud.)

“Miks te koti talle andsite?” ei saanud ma aru. “Miks temale?” Read More »

(pealkiri on tervituseks teistele “Losti” fännidele uue hooaja alguse puhuks.)

Sel kevadel saab kümme aastat sellest ajast, kui ma Gran Canaria nimelisel saarekesel kõrvade vilinal ühest väga intensiivsest eluperioodist läbi tulin.

Juba selsamal, 1999. aasta sügisel tahtsin ma tagasi sinna, oma koti ja mälestuste järgi minna, aga jäi minemata. Tõsiselt olen minekut kaalunud veel umbes viis-kuus korda ja ikka on see jäänud tegemata. Õnneks on see saar ikka veel seal ja erinevalt Losti-saarest on sinna mineku võimaluste aken alati avatud.

Nüüd olen ma sisenenud oma mälestustesse, pärast seda, kui eile piletid ostsin. Silme ees on taas need maastikud, suudan meelde tuletada nägusid ja tänavanurki. Meeles on ka, kus linnas mis nädalapäeval suur turg oli. Kui ma sinna turule lähen ja müüjaid vaatan, kas tunnen mõne neist ära? Kümme aastat on pikk ja samas ka lühike aeg. Kas keegi neist mind mäletab? Et oli üks blond veidi hull tüdruk, kes koos hipist Jeesusenäolise vanamehega seal India ja Indoneesia ehteid müüs ja kes müümisest vabadel hetkedel muudkui istus ja märkmikusse midagi kirjutas…

Sellest homme algavast retkest tuleb ilmselt minu reisikirjade-raamatu viimane peatükk.

PS. Kui keegi teab praegusel ajal Gran Canarial elavat eestlast, oleksin huvitatud ta kontaktist! (niisama)

Jõuludel on kaks poolt. Mõtisklesin selle üle, kui sain oma “ilusat jõuluaega” soovivale kirjale vastuse ühelt sõbralt: “Mis siin ilusat on, katsume selle aja lihtsalt kuidagi üle elada!”

Ilus on jõulude juures see, kuidas pärast aastalõpu kiirustamist saabub aeg iseenesega olemiseks. See ei pea ju sugugi jõuludega seotud olema, tegelikult võib aja maha võtta ja küünalt põletada mis iganes hetkel. Mäletan seda eelnenud intensiivset töörallit ja jõulude-laadset katarsilist kogemust…. hoopis oktoobrist 2001, mis lõppes Indias. Milline rahu ja vaikus mu südames oli, milline nn jõulutunne! Peamine on just see, et sul on võimalik ennast puhastada, et töödest ja jantidest paastuda.

Üks väga eriline jõul oli minu jaoks see, mille viitsin üksinda Piiblit lugedes, see oli detsember 1999, kui ma parasjagu ühtegi perekonda ei kuulunud nii tugevalt, et mind kusagile jõuluõhtule oleks oodatud. Nautisin seda üksinda, rollidevaba ja pingevaba olemist. Kuigi märkasin muidugi ka seda, et suurt osa jõululauludest saab kuulata läbi melanhoolse prisma. Justkui oleks peale surutud see, et sa pead “olema inimeste keskel, kes sind armastavad”. Pole imestada, et jõulude ajal palju enesetappe tuleb (kusagilt kõrvu kleepunud väide). Read More »

Hakkan siis otsast tutvustama meie trükikojast tulevat head ja paremat kraami.

Raamat: “Minu Alaska: kasvatamas kelgukoeri ja iseennast”.

Autoriks Maria Kupinskaja ehk Mann, blogilugejatele ilmselt (paljudele) tuntud nimi: Suslikute Alaska, Suslikute Alaska 2, lisaks ta seiklused Norra Teravmägedel, kõik ikka seal külmas… Ma ei mäletagi, millal ma ta esimest korda ära fikseerisin. Et on üks selline paduromantiline loomi ja inimesi armastav tüüp, kes on kolinud Alaskale ja talitab seal koeri. Elasin sel ajal igatahes veel ka ise USA-s; soovitasin tema tutvustamist Ekspressi Reisi-lisasse, kui nad tegid Alaska eri.

Mingil hetkel, mäletan, rääkis üks mu tuttav, et ta tunneb Manni. Read More »