Rubriigiarhiiv: Setomaa

“Non-stop SETO” ja “Obinitsa”

…seljataga on üks mõnus seto päev. Ma ei tea, kui kaugele ma jõuan selle jutuga, sest on pool üks öösel. Aken on lahti ja ma kuulen kaugelt huntide ulgumist metsas (märkus endale: homme kirjutan “Libahundist” Viinistus)…seto

Niisiis “Non-stop SETO” (pilt võetud  Taarka Pärimusteatri FB lehelt: nende käsitöökardinate peale lasti setondusest filmilõike). Olen väga tänulik, et sain meeldetuletuse: täna oli see tükk viimast korda ühes Obinitsa küünis. Edasi on võimalik seda küll mujal Eesti linnades tuuril näha, aga see pole päris see. Autentse seto identiteedi loo saab ikka siin, kohapeal. Tulime just enne suitsusaunast,  ihu veel lõhnas selle järgi (see oli ka hetk etendusest: “üks osa seto ihu ja hinge osast on suitsusaunajärgne hõng su ümber, mis jääb päevadeks”), ja mõnus oli sauna peale sisse hingata kuivanud heina, küüniõhku. Üheski linnateatrisaalis seda taasluua ei saa.

Loe edasi “Non-stop SETO” ja “Obinitsa”

Mõtteid Setomaalt

11037552_10153427659571597_3813822325002708813_nIstun Setomaal ja mõtlen, et see on ikka üks väga väärt koht. Iga kord, kui ma siia tulen, muutuvad minu vajadused ja tahtmised palju väiksemaks kui linnas. Mõtlen: kui õnnelik ma olen. Mul on oma väike maja, mul on oma väike aed, mul on oma mets ja oma põld (mis sest, et mets pole minu ja põllustki vaid siiluke). Mitte midagi muud polegi vaja, siin on kõik olemas. Loe edasi Mõtteid Setomaalt

Müüme oma Setu talu

Selle kohaga on meil täitsa suur armastus, aga no ei jõua me sinna nii piisavalt, et saaksime hooldada. Proovime sellele leida peret, kellele see heaks suvekoduks sobiks.

Otsustasime hinna alla lasta 49 000 pealt 39 000 peale.

Osa pilte siin, rohkem aga kv-veebis: www.kv.ee/1961648.

TOIMET: Arutasime Justiniga, ilmselt jääb see hind vaid niikauaks, kuni ise tagasi välismaalt jõuame ja ise sinna. Ca kaks nädalat. Kui selle ajaga pole ilmunud kosilast, siis võtame majakese müügilt maha ja hakkame ise edasi tegutsema. (Ma küll ei tea, kust me selle aja leiame, aga küllap siis leiame, kui see saatus on :))

Nii et, saatus, näita end. Kas meile või kellelegi teisele see majake?…

Seto maja 01Seto maja 3Seto maja 1Seto maja 2

 

 

Ah et millised rahvariided siis ikkagi muretseda? Seitse varianti.

Ikka veel laulupeost kantud rahvusromantilisel lainel olen ma mõelnud sellele, et millised rahvariided siis ikkagi en dale muretseda…

1) Nii, siin on Halliste riided. halliste rahvaroivad
Nende suur pluss on see, et Justin tahakski endale just mulgi kuube, see tundub talle Eesti meeste rahvariietest (niipalju, kui ta neid näiteks laulupeol piidles) kõige sobilikum. “Ma ei kujuta end hästi ette neid meesbaleriinide stiilis kitsaid põlvpükse kandmas!”
Hallistega on mul ka tugev äratundmisrõõm. Olen sündinud ja kasvanud sealkandis ja olen hilisteismeaaes ise endale need riided tikkinud, pilutanud, põiminud (aga need põlesid ära). Nüüd tuleks uued riided teha muidugi naise omad: tumeda seelikuga ja tanuga, mitte punase seeliku ja peapaelaga.
Mis on miinus? Näiteks see, et ma ei ole ju tegelikult Halliste juurtega, mu ema-isa lihtsalt kolisid sinna. Ja teiseks, mul on ka meeles, et see hõlmikseelik ei olnud astudes kõige mugavam, kippus jalgade juurde volti ennast koguma.
Aga kust on siis mu esivanemad pärit? Loe edasi Ah et millised rahvariided siis ikkagi muretseda? Seitse varianti.

Gaasilambist

Setomaal aidas pole elektrit sees ja me ei tahakski seda sinna vedada… Suvel on ju valged ööd kuni poole juulini, lisaks võiks seal õhtuid valgustada gaasipõleti.

Mõtlen just, et kust sellist otsima hakata. USA-s nägin rohelises telekanalis ka sellist uudistoodet nagu vändaga lamp (väntad oma muskli jõul patarei täis ja siis lamp töötab), see oleks ka iseenesest tore :).

Omaette küsimus, kas selline gaasilamp oleks suur tulekahjurisk…?

Oijah, sõnad on hetkel veidi kinni.

Eile oli üks õnnelik päev aiatöödel. Ja mul läks uni täna täiskuuvalguse pärast ära kella kolme paiku öösel… Siis sai täiskuust varahommikuvalgus ja linnud hakkasid kisama… Niisugune mõnusalt zombi on nüüd olla.

Lõuna-Eesti keelest ja ilma kirevusest

Eile öösel vaatasin filmi Setomaast, “Taarka”.

Ma olen ikka mõelnud, et peaksin kirjutama Setomaast, aga ikka tundub kuidagi vara. Me pole ju seal õieti veel olnudki. Toimus lihtsalt mingisugune äratundmine – mulle on alati meeldinud ikoonid ja õigeusu kirik, Justinile meeldis mets meie majakese ümber, meile mõlemale meeldis selle maja aura (meil on seal muide üks metsik tiine kass ka elamas aida all, kassid elavat ainult hea energiaga kohtades :)… Ja oleme kergelt erutuses ootamas, mismoodi see külaelusse sisse elamine tegelikult välja kukub.

Nii et praegu ma sellest kõigest veel ei kirjuta pikemalt.

Eile filmi vaadates tuvastasin aga ühe asja, millele ma polnud varem mõelnudki. Mida enam setokeelset filmi vataasin, seda enam aktiveerusid mõned pildid lapsepõlvest, ja lausa justkui kusagilt kaugelt mingid audiolõigud. Loe edasi Lõuna-Eesti keelest ja ilma kirevusest