Rubriigiarhiiv: suguvõsa

“Oma ema matustele.”

Viimastel päevadel on pidevalt tunne, et elu pole reaalne. Elu ja surma vahel on õhuke kokkuleppeline piir ja samasugune õhuke kokkulepe on normaalse ja ebatavalise vahel.

“Iga kord, kui ma autosse istun, mõtlen, et see võib olla viimast korda.” Niimoodi ütles kord üks mu tuttav kirjanik ühes teoses, ja see oli minu jaoks nii kohutavalt õudne mõtlemine, ja samas kuidagi nii naelapea pihta. Mõni aeg pärast seda avastati tal haigus, ta tuli oma rasketest aegadest küll enamvähem välja, aga see tema õudne lause jäi mulle nagu kleepekas külge. Iga kord, kui liiklusvahendisse istun, siis käib see mul peast korraks läbi: võib olla viimast korda.

See annab elule kummalise pitseri.

SIGNE LAHTEIN. Istus kord autosse… Ja lahkus, 40aastaselt.

Sama vanalt, kui minu ema läks. Jätka lugemist

Eestlased-seenevõrgustik, pangem esivanemad kirja :) (geni.com)

Eile õhtul käis mul üks külaline, kes nakatas mind (esialgu kergekujulise) www.geni.com tõvega. Justinil on esivanemate uurimise pisik juba ammu kallal ja tõtt öelda kirjutab ta oma juurte otsingust ka raamatut, käis seetõttu sügisel seiklemas Itaalias neis väikestes külakestes, kus kõik on tema vanaisade sugulased.
Väga huvitav on seal geni.com süsteemis sisse trükkida inimeste nimesid ja teada saada, et nii mõni kuulus eestlane, nii mõnigi vana sõber või vana kolleeg on mu sugulane! Nägin vilksamisi pealt, mismoodi Justin mitu aastat tagasi elas selle vaimustuse üle, tehes näiteks kindlaks, et ta on kahe USA demokraadist presidendiga veresugulane (Jimmy Carteri ja Lyndon Baines Johnsoniga), seda Justini inglannast vaarema kaudu.
Eile siis toksisin sisse: meie armas osanik Tiina on mu sugulane (õigemini hõimlane, kellegi abielu kaudu, mitte veresugulane), samamoodi mu teine sõber Tiina. Sugulane on ka näiteks ekskolleeg Hannes Võrno.
Seda ma muidugi teadsin enne ka, et mu isa ema on Hansenite suguvõsast, aga ikkagi, väga uhke oli vaadata, mismoodi Anton Hansen Tammsaare on minu “first cousin thrice removed” (ehk siis kolmanda põlve nõbu, nii vist võib seda tõlkida.) Jätka lugemist

Ah et millised rahvariided siis ikkagi muretseda? Seitse varianti.

Ikka veel laulupeost kantud rahvusromantilisel lainel olen ma mõelnud sellele, et millised rahvariided siis ikkagi en dale muretseda…

1) Nii, siin on Halliste riided. halliste rahvaroivad
Nende suur pluss on see, et Justin tahakski endale just mulgi kuube, see tundub talle Eesti meeste rahvariietest (niipalju, kui ta neid näiteks laulupeol piidles) kõige sobilikum. “Ma ei kujuta end hästi ette neid meesbaleriinide stiilis kitsaid põlvpükse kandmas!”
Hallistega on mul ka tugev äratundmisrõõm. Olen sündinud ja kasvanud sealkandis ja olen hilisteismeaaes ise endale need riided tikkinud, pilutanud, põiminud (aga need põlesid ära). Nüüd tuleks uued riided teha muidugi naise omad: tumeda seelikuga ja tanuga, mitte punase seeliku ja peapaelaga.
Mis on miinus? Näiteks see, et ma ei ole ju tegelikult Halliste juurtega, mu ema-isa lihtsalt kolisid sinna. Ja teiseks, mul on ka meeles, et see hõlmikseelik ei olnud astudes kõige mugavam, kippus jalgade juurde volti ennast koguma.
Aga kust on siis mu esivanemad pärit? Jätka lugemist