Rubriigiarhiiv: suhted

Intervjuu “Psühholoogia Sinule” ajakirjas

PS6_2013-300x244
Nüüdseks on vist kõik soovijad seda ajakirjanumbrit näinud (ilmus mai lõpus), ma panen siia üles ka originaalintervjuu, mille põhjal ajakiri loo kirjutas.

Küsija: Ulvi Tüllinen

Vastaja: mina 🙂

Link ajakirjale: siin.

Mis see on on, mis on sind kogu elu tagant utsitanud jälle minna, olla teel, rännata? Kust see kihk pärit on?

Võimalik, et see on ajukeemiaga seotud. Või hoopis geenidega? Teadusel ei ole veel vastuseid.

Mul on minust aasta noorem õde, kellega me jagame ju väga sarnast lapsepõlve, aga tema ei taha isegi mitte üheks päevaks kodust ära reisile minna. Meie isa on ka samasugune. Võibolla on olemas mingi geenikombinatsioon, mida nad jagavad. Ja mina jagan sama oma vanaisaga, kes kogus maakaarte, gloobuseid, sõnaraamatuid ja reisikirju.

Kas sulle tundub vahel, et sul on olnud justkui kaks paralleelelu – üks reaalste inimestega, pere ja koduga siin Eestis, ja teine mujal – rännakutel. Kui sa oled Eestis, tundub teine elu justkui fantaasia, olles rännakutel aga vastupidi – Eesti elu kauge ja võõras?

Jah, see on üks fenomen, mis juhtub reisides. Sa näed oma eelmist elu, või siis niiöelda päriselu järsku teisest perspektiivist. Ma olen enamasti võtnud suured otsused vastu reisi ajal.

Või siis sulle tundub vahel, et sul on seljataga justkui mitu erinevat (järjestikust) elu?

Seda ka nagunii. Loe edasi Intervjuu “Psühholoogia Sinule” ajakirjas

Gordoni perekooli kiituseks ja – tuleb Viljandisse!

NB Olin kogemata alguses valest Anti kirjast kuup2evad v6tnud, nyyd on 6iged.

Ma käisin esimest korda Gordoni perekooli kursustel Tartu rahvaülikoolis paar aastat tagasi, psühholoog Kiira Järve juures. Siiani saan lähedastega suheldes nendest kursusel läbi võetud teadmistest ja treeningutest abi. Kuula inimest, peegeldades tagasi; ära anna hinnangut; õpi andma neutraalseid mina-tunnen-nii-ja-kuhu see-viia võib teateid, mitte laadungiga sina-oled-nõme teateid… Marta kutsus neid õhtuid omamoodi: “emme käib heade emade koolis”. Samas koolis käis ka mu sõbranna (kes omakorda Marta sõbranna ema), hea oli pärast tundi koos koju minna ja veel kord arutada. Ma julgeks öelda, et mingisugune tasandi vahetus nende kuude jooksul tasapisi toimus. Ma tõesti muutusin paremaks emaks ja oskan oma lapsi paremini kuulata, samas saavutades ka seda, mis minule oluline on. Inglise keeles kutsutakse sedaThomas Gordoni koolkonda “parent(ing) effectiveness training” – ehk siis efektiivseks lapsevanemaks õpetamine.

Samas on mul tunne, et ma ei suutnud kõike veel omandada. Loe edasi Gordoni perekooli kiituseks ja – tuleb Viljandisse!

Kiri Sulle

TOIMET. SEE POST ON MUSTANDISSE KIRJUTATUD KAKS NÄDALAT TAGASI.

Kujutan Sind täna korra ette, blogilugeja, kes oled minu sõber. Natuke on Sul võibolla mu õe või venna või isa või tädi Helle nägu, või ekskolleegi nägu, või keegi selline nägu, keda ma ei teagi, aga Sul on minu suhtes head tunded ja nüüd Sa küsid mult vahel: kuidas läheb? Loe edasi Kiri Sulle

Minu tõde

Nii, ma võtsin natuke mõtlemisaega. Kas kirjutada pikk postitus “kuulujutu anatoomia” või ignoreerida Eesti loetavaima blögisti Inno uut postitust “kogu tõde Epu meeste kohta”. Kohtusse kaevata ei saakski (kui ka tahtmist oleks), sest sõna “suhe” võib ju igasuguseid asju tähendada.

Siis mõtlesin, et teen kesktee. Lühidalt, faktid, sest rõhuv enamik mainitud mehi peaks saama Inno Tähismaalt laimamise eest vabandussõnad. Loe edasi Minu tõde

Vastus korduma kippuvale kuulujutt-küsimusele

Minu esimese abielu lõpus polnud mitte keegi süüdi. Olin lihtsalt abielludes noor (20a) ja otsisin turvatunnet (samasse aastasse jääb isakodu põleng ja ema surm pärast rasket ja pikka haigust). Hiljem kasvasime lahku, sest olime erinevat tüüpi inimesed. Kõik.
Ei, meeste-raamatus pole ühegi loo puhul isegi mitte kaudseks prototüübiks mu eksmees.

Kui ta kusagil prototüübiks on, siis – sedagi rohkem tundedünaamika järgi, inimeste mittesobivuse teemadel, mitte otseselt – , siis õuna-raamatu epiloogis (“Enne” ja “pärast” sündmused.)

Kõik. Suu tagasi kinni sel teemal.

Välismaa mehega abiellumisest, 2. osa, ehk Anna-Maria versioon

Veel kord P.Pulleritsu tänasest artiklist põgenevate eesti pruutide kohta. Mulle kirjutas Anna-Maria Penu ja palus, et ma paneksin ka tema pikad vastused blogisse üles.

Kõigepealt viitab Anna-Maria oma värskele artiklile Eesti Naises – soovitan seda lugeda, väga mõnusas stiilis!

“Nagu siit-sealt kuulnud olen, on lugu kõvasti laineid löönud tekitades lugejais igasuguseid erinevaid emotsioone. Nii mõnigi neist küsib (näiteks uue Eesti Naise lugejakirjas): miks jälle üks kena (õrn, habras, süütu, üdini hea) eesti piiga (kurjale, koledale, tigedale) väljamaalasele mehele läks? Sama mõttesuuna noorem ja otsesem variant kõlas ühe mehe suust alles hiljuti nõnda: “Anna-Maria on ju ilus ja tore tüdruk, kas ta siis t õ e s t i endale Eestist meest ei leidnud?”
Hea küll, need on kaks äärmuslikku näidet, mis ajavad oma naiivses negatiivsuses pigem naerma kui õhutavad tõsisemale debatile, ent fakt on ka see, et taoliste arvamusavaldustega tuleb tihtilugu kokku puutuda. Miks? Ilmselt seetõttu, et teema on võtnud mingi tondiliku ürbi üll, millega käib siis aeg-ajalt rahulikult oma kodus ETV-d vaatavaid inimesi hirmutamas.
Loodan, et Teie lugu aitab teemale natuke valgust heita ja näidata, et asi pole sugugi traagiline, vaid tänases maailmas, tänastes tingimustes loogiline ja loomulik. Loe edasi Välismaa mehega abiellumisest, 2. osa, ehk Anna-Maria versioon

Välismaa mehega abiellumisest

Panen siia oma vastused (Pullerits küsis, Postimees Arteri loo jaoks):

– mis vahe on Sinu ja Su tuttavate eestlannade arvates eesti ja mitte-eesti meestel? kas välismaa mehed on mingis mõttes teistsugused (väärtused, hoiakud)?

Mulle tundub, et lääne mehed on keskmisest eesti mehest rohkem abiks kodutöödes ja lapsekasvatamisel. Aga väga raske on niimoodi üldistada!
Vastu olen kuulnud, et lääne meeste meelest on eesti naised mõnusalt ja üllatavalt traditsioonilised: viitsime kududa ja küpsetada. Ilmselt paneb see meil, eesti naistel, kõrvad liikuma, kui niisuguste enesestmõistatavate oskuste eest kiita saame. Ja kui see mees siis veel appi küpsetama ja nõusid pesema tuleb!


– kas oled mõelnud (ja ka Su tuttavad, loomulikult), mis keele ja rahvuse ja kultuuriga saavad olema lapsed? ja siis omakorda nende lapsed?

Me oleme algusest peale järginud reeglit “issi keel” ja “emme keel”, praeguseks räägib vanem tütar (peagi 4aastane) mõlemat vabalt ja teab täpselt, kellega mis keeles suhelda. Oleme ka oma elu nii sättinud, et lapsed saaksid oma üles kasvamise ajal elada mõlemas kultuuris, nii USAs kui Eestis. Praegu näiteks elame Tartus ja puhkused plaanime veeta New Yorgis, tulevikus kunagi teeme ilmselt jälle vastupidi. Loe edasi Välismaa mehega abiellumisest

Minu “õnnelik lõpp”

Vaatan, et meie “Meestest, lihtsalt” raamat on pannud inimesed küsima ja vastama mehe-naise suhete teemal: Daki siin, Ragnar siin, Sepp siin, Triin siinPille-Riin siin… Võibolla keegi veel.

Mulle tuli seepeale meelde, et kirjutasin kord pihtimusloo “Miks ma olen õnnelik?” See sai kirjutatud siis, kui olime Giustinoga umbes kaheksa kuud koos olnud. Nüüd on kooselustaazhi üle viie aasta. See on minupoolne “Meeste-raamatu” õnnelik lõpp.

Avaldatud aastal 2003 Eesti Naises ja sealt pandud edasi ka Delfi Naistelehte. Toona oli see anonüümne, aga ega siin midagi häbeneda ole, võin üles küll tunnistada, et mina see olin, kes oma õnne toona analüüsis.

PS. Jutt on kohaldatud veidike Eesti oludele, tegelikult kohtusime täiendkoolitusel Soomes ja elasime mitte ühe riigi, vaid ühe planeedi eri otstes. Loe edasi Minu “õnnelik lõpp”