TOIMET. SEE POST ON MUSTANDISSE KIRJUTATUD KAKS NÄDALAT TAGASI.
Kujutan Sind täna korra ette, blogilugeja, kes oled minu sõber. Natuke on Sul võibolla mu õe või venna või isa või tädi Helle nägu, või ekskolleegi nägu, või keegi selline nägu, keda ma ei teagi, aga Sul on minu suhtes head tunded ja nüüd Sa küsid mult vahel: kuidas läheb? Read More »
Nii, ma võtsin natuke mõtlemisaega. Kas kirjutada pikk postitus “kuulujutu anatoomia” või ignoreerida Eesti loetavaima blögisti Inno uut postitust ”kogu tõde Epu meeste kohta”. Kohtusse kaevata ei saakski (kui ka tahtmist oleks), sest sõna “suhe” võib ju igasuguseid asju tähendada.
Siis mõtlesin, et teen kesktee. Lühidalt, faktid, sest rõhuv enamik mainitud mehi peaks saama Inno Tähismaalt laimamise eest vabandussõnad. Read More »
Minu esimese abielu lõpus polnud mitte keegi süüdi. Olin lihtsalt abielludes noor (20a) ja otsisin turvatunnet (samasse aastasse jääb isakodu põleng ja ema surm pärast rasket ja pikka haigust). Hiljem kasvasime lahku, sest olime erinevat tüüpi inimesed. Kõik.
Ei, meeste-raamatus pole ühegi loo puhul isegi mitte kaudseks prototüübiks mu eksmees.
Kui ta kusagil prototüübiks on, siis – sedagi rohkem tundedünaamika järgi, inimeste mittesobivuse teemadel, mitte otseselt – , siis õuna-raamatu epiloogis (“Enne” ja “pärast” sündmused.)
Kõik. Suu tagasi kinni sel teemal.
Veel kord P.Pulleritsu tänasest artiklist põgenevate eesti pruutide kohta. Mulle kirjutas Anna-Maria Penu ja palus, et ma paneksin ka tema pikad vastused blogisse üles.
Kõigepealt viitab Anna-Maria oma värskele artiklile Eesti Naises – soovitan seda lugeda, väga mõnusas stiilis!
“Nagu siit-sealt kuulnud olen, on lugu kõvasti laineid löönud tekitades lugejais igasuguseid erinevaid emotsioone. Nii mõnigi neist küsib (näiteks uue Eesti Naise lugejakirjas): miks jälle üks kena (õrn, habras, süütu, üdini hea) eesti piiga (kurjale, koledale, tigedale) väljamaalasele mehele läks? Sama mõttesuuna noorem ja otsesem variant kõlas ühe mehe suust alles hiljuti nõnda: “Anna-Maria on ju ilus ja tore tüdruk, kas ta siis t õ e s t i endale Eestist meest ei leidnud?”
Hea küll, need on kaks äärmuslikku näidet, mis ajavad oma naiivses negatiivsuses pigem naerma kui õhutavad tõsisemale debatile, ent fakt on ka see, et taoliste arvamusavaldustega tuleb tihtilugu kokku puutuda. Miks? Ilmselt seetõttu, et teema on võtnud mingi tondiliku ürbi üll, millega käib siis aeg-ajalt rahulikult oma kodus ETV-d vaatavaid inimesi hirmutamas.
Loodan, et Teie lugu aitab teemale natuke valgust heita ja näidata, et asi pole sugugi traagiline, vaid tänases maailmas, tänastes tingimustes loogiline ja loomulik. Read More »
Panen siia oma vastused (Pullerits küsis, Postimees Arteri loo jaoks):
- mis vahe on Sinu ja Su tuttavate eestlannade arvates eesti ja mitte-eesti meestel? kas välismaa mehed on mingis mõttes teistsugused (väärtused, hoiakud)?
Mulle tundub, et lääne mehed on keskmisest eesti mehest rohkem abiks kodutöödes ja lapsekasvatamisel. Aga väga raske on niimoodi üldistada!
Vastu olen kuulnud, et lääne meeste meelest on eesti naised mõnusalt ja üllatavalt traditsioonilised: viitsime kududa ja küpsetada. Ilmselt paneb see meil, eesti naistel, kõrvad liikuma, kui niisuguste enesestmõistatavate oskuste eest kiita saame. Ja kui see mees siis veel appi küpsetama ja nõusid pesema tuleb!
- kas oled mõelnud (ja ka Su tuttavad, loomulikult), mis keele ja rahvuse ja kultuuriga saavad olema lapsed? ja siis omakorda nende lapsed?
Me oleme algusest peale järginud reeglit “issi keel” ja “emme keel”, praeguseks räägib vanem tütar (peagi 4aastane) mõlemat vabalt ja teab täpselt, kellega mis keeles suhelda. Oleme ka oma elu nii sättinud, et lapsed saaksid oma üles kasvamise ajal elada mõlemas kultuuris, nii USAs kui Eestis. Praegu näiteks elame Tartus ja puhkused plaanime veeta New Yorgis, tulevikus kunagi teeme ilmselt jälle vastupidi. Read More »
Vaatan, et meie “Meestest, lihtsalt” raamat on pannud inimesed küsima ja vastama mehe-naise suhete teemal: Daki siin, Ragnar siin, Sepp siin, Triin siin… Pille-Riin siin… Võibolla keegi veel.
Mulle tuli seepeale meelde, et kirjutasin kord pihtimusloo “Miks ma olen õnnelik?” See sai kirjutatud siis, kui olime Giustinoga umbes kaheksa kuud koos olnud. Nüüd on kooselustaazhi üle viie aasta. See on minupoolne “Meeste-raamatu” õnnelik lõpp.
Avaldatud aastal 2003 Eesti Naises ja sealt pandud edasi ka Delfi Naistelehte. Toona oli see anonüümne, aga ega siin midagi häbeneda ole, võin üles küll tunnistada, et mina see olin, kes oma õnne toona analüüsis.
PS. Jutt on kohaldatud veidike Eesti oludele, tegelikult kohtusime täiendkoolitusel Soomes ja elasime mitte ühe riigi, vaid ühe planeedi eri otstes. Read More »
Vahel mõtled, et sa tead, mida elu toob. Aga elu on selline raamat, kus pöörad ainult ühe lehekülje korraga ja… vahel oledki õigesti aimanud, aga vahel on pöördel ootamas üllatus. Read More »
Kas te uute ajaveebnikest Inno Tähismaa ja Irja Vaherist olete ikka kuulnud? Panen nende blogi aadressi ka siia, nii et võite neid lugeda, kui mina ära olen 
)
Neil ei ole oma kommentaarinurka, aga kuna üks värske sissekanne on suures osas mulle pühendatud, siis tekkis mul tahtmine öelda vastu. Read More »
Minu mehel on suured käed ja paksud sõrmed. Muul ajal võivad need tunduda ehk liiga suured ja kohmakad, aga kaks asja tulevad tal hästi väja: kitarri mängimine ja arvutiklaviatuuril trükimine. Ta sõrmed liiguvad vilkalt ja eneseteadlikult, seda on mõnus jägida. Read More »
See Skype`i üritus pani mind järjekordselt mõtlema, et kas tasuks endalegi see netitelefon muretseda. Ma olen selline aeglane inimeseloom, kellel võtab uue tehnoloogiaga harjumine aega.
Küsiksin teilt – teades, et siin lugejate hulgas on palju välismaal elajaid – kas teil on Skype ja mis te sellest arvate-muljetate? Read More »
“Romantiline” on üks selliseid sõnu, mille igaüks peab ise sisuga täitma.
Minu arust kukkus mul seekord kohe päris mitmes mõttes romantiline päev välja.
Tuttav toimetaja kirjutab:
“Epp, kas sul on tuttavaid naisi, kes oleks internetist mehe leidnud? Teeme lugu ja otsime huvitavaid juhtumeid. Soovitavalt alates 33.eluaastast…”
Iga kord, kui mul on põhjaliku pika artikli tähtaeg, on mul tuju nii sant. Tekivad tervisehädad ja depressioon, saan enda peale pahaseks ja veel rohkem nende lähedaste peale, kes mind aidata üritavad…
