Rubriigiarhiiv: teater

Ühe hingetõmbega, “Põletatud väljade hurmaa”

(pilt: Uue Teatri kodulehelt)

Ma käisin seda kummalist tantsulavastust teist korda vaatamas ja ma jõin nagu janune, ja oleks valmis kolmas kord veel minema.

Mida see pealkiri tähendab?

Mis lugu see õieti oli?

See teebki unenäod ja muinaslood ja hea tantsukunsti eriliseks – sa näed lugusid, mida lõpuni seletada ei saa. Omamoodi spirituaalne väljakutse, loobuda liigsest tõlgendamisest ja lasta end kanda kõigi meeltega. Loe edasi Ühe hingetõmbega, “Põletatud väljade hurmaa”

Kuidas kõik on omavahel seotud („Öös on asju“ ja „See asi“ lavastused Endla teatris), vol 2

Mul on nii hea meel kohata tõelist annet. Seda ikka ju vahel juhtub ja see on selline omamoodi helge rõõm. Vaatasin enne lavastaja Laura Metsa pildile otsa, niisugune noor, keskkoolilapse nägu, ja milline brutaalne anne, minu meelest. Ma olen nüüd kahte ta lavastust näinud. „Raba 45399„ (eestlaste välismaale kolimisest), tahan seda veel kord näha, siis kirjutan sellest Sulle ka, see oli igatahes tükk, kus mul pisarad silma tulid ja nö tabasin imet.

Ja vaat just eile rääkisin sellest, mismoodi teatris võid hetked maha magada ja ongi laev läinud… Mul on nii kahju, et ma ei jõudnud vaatama Laura Metsa varasemaid asju, ei olnud parajasti nii tugeval teatrilainel. Aga nüüd siis vähemalt tean, et on üks selline lavastaja, kelle sleppi end haakida ja seilamast nautida…

Eileõhtune tükk oli „See asi“. Olgu öeldud, et see, mismoodi ma etenduse sisu ette kujutasin, oli hoopis teine kui tegelikkus… Jah, see kujunes küll ümbermaailmarännuks ja justkui millegi otsimiseks, aga need lood olid kokku pandud hoopis teisiti, kui arvasin. Loe edasi Kuidas kõik on omavahel seotud („Öös on asju“ ja „See asi“ lavastused Endla teatris), vol 2

Kuidas kõik on omavahel seotud („Öös on asju“ ja „See asi“ lavastused Endla teatris), vol 1

„Millal sa olid viimati õnnelik?“

Keegi küsis mult seda.

Tavaliselt ju nii ei küsita. Ma takerdusin poolelt sammult ja jäin ise ka enda sisse vaatama, tükiks ajaks jäi see küsimus mu sisse.

Tänase seisuga on vastuseks: ma olin viimati õnnelik teatris, lausa kaks õhtut järjest.

Ja üldse, vähemalt pooled teatrikülastused on minu jaoks õnne tekitavad. Ju ma siis kuulun kogudusse, ju ma taaskinnitan oma lapsena kogetud õnnekogemusi.

Mulle tõesti meeldib iseend ära anda loo jälgimise sisse. Kõik vahendid on lubatud, ka toss ja strobo ja ekraanid. (Aga miks ma kodus telekat vaadata ei taha, miks ma sellesse kogudusse ei kuulu ja miks ma ka Mariat teatrikogudesse kasvatan… see on jutt mõneks teiseks korraks…)

Alles teise õhtu poole peal sain aru, et täesti kogemata olin korraldanud endale kokku klappiva teatriskäigu. Kõik on omavahel seotud! Just sellest rääkisid mõlemad lavastused ja just niimoodi pusletükkidena nad omavahelgi kokku klappisidki. Loe edasi Kuidas kõik on omavahel seotud („Öös on asju“ ja „See asi“ lavastused Endla teatris), vol 1

“Kus sa oled, Juhan Liiv?”

(pilt: www.maaleht.ee)

urmas-vadi-lavastuses-kus-sa-oled-juhan-liiv-on-liivi-rollis-aarne-soro-72076505Igale etendusele võtab iga vaataja kaasa iseenda. Etendusest saab tema elus mingisugune teemärk, vahel suurem, vahel väiksem. Kuidas sa sinna kohale said, mis su elus sel päeval veel toimus, kuhu sa sealt edasi suundusid, mis tunne sul oli? Ja mismoodi need tunded said segatud selle tulvaga, mille etendus andis?

(Ja tore on see, et näiteks ametlikud arvustajad ei saa sellistest asjadest kirjutada, aga oma blogis võib kirjutada just nii, et sa ise ka aastaid hiljem mäletad… mitte ainult tükki, vaid ka seda kõike muud selle ümber, oma elu lehekülge.)

Mul oli olnud segane nädal ja segane päev. Keset suve, palavas tühjas Tartus kohtusin ühe vana sõbra, luuletajaga. Ja temaga suheldes sain kuidagi eriti tugevalt aru, et minu elu on muutumas. See ei saa olema järsk muutus, mitte keegi ei saa sellest muutusest haiget, aga minul õnnestub saada ometi kord kätte see uus elufaas, kus ma olen 1) loomingulisem ja 2) keskealisem. Ainus, mis ma tegema pean, on iseendasse uskuda ja teha valikuid, piisavalt pehmeid ja piisavalt karme, mis edasi viiksid selles suunas, kuhu mul liikuda on vaja. Küpsemise suunas. (Ka praegu Setomaal kirjutamine on selliste valikute tagajärg…)

Kirjutasin sel päeval omale kaustikusse omapärase lause. See käis kõigi kohta. Mõtlesin juba ette õhtule ja Juhan Liivile (isa tahtis temast muidugi talupoega) ja samas endale (kuidas elu surub mind kirjastajaks, aga mina üritan olla kirjanik) ja samas ka hoopis oma suguvõsale, kõige kuulsaim liige meie suguvõsas on muidugi Anton Hansen Tammsaare, aga mõtlesin näiteks ka oma emale, kellel olid hästi ilusa tekstiga päevikud (hävisid tules)…

See lause oli:

“Kui sa ise end geeniusena võtta ei julge, siis ei tee seda ka mitte keegi teine sinu eest.” Loe edasi “Kus sa oled, Juhan Liiv?”

“Marmorluik” ja “Meie emad ostsid asju…”

Südaöö. Pärast suhtelist rahva- ja sündmusrikast nädalavahetust olen jälle Seto talus üksi kirjutamas. Ja metsas uluvad hundid. Ja mul on siin ka nahkhiired, vahepeal kiirelt lendab mõni akna tagant mööda, teevad õues tiire.

456624t81hebd8

…Mul ei tule praegu meelde nende elukate nimed, kes Jelea Skulskaja loomingus ringi lendavad. Kormoranid? /Järgmisel hommikul kontrollitud: jah, kormoranid. Sama nimega linnud on ka päriselt olemas./

Ma ei tohiks üldse Skulskajast kirjutada. Mind haarab alaväärsuskompleks, ta on nii eriline, nii andekas ja nii haritud.  (Meenub, et vahel ajakirjandusosakonnas õppides tabas mind see, filoloogidega suheldes. Aga värskemaks põhjuseks on ilmselt see trauma, mida ma ei suuda unustada: et küsisin ta raamatu esitlusel, et kas Dovlatovit saab Eesti-vene kirjanike huka arvata… ja sain juba susinast saalis aru, et see oli rumal küsimus. On reeglid…)

Aga igal juhul on see ääretult hea, et ma olen sööstuti väga julge inimene, kui mingi idee mind kannustab. Loe edasi “Marmorluik” ja “Meie emad ostsid asju…”

“Vereliin”

Nii, esiteks juba see sõna. Milline vinge sõna. VERELIIN. Ma teadsin sellele otsa vaadates, et asi puudutab mind.

(Pilt: teatritasku.ee)

Vereliin-1

Tüki tegevuspaigaks oli minu meelest igavik. Põhupallid (keset Olustvere heinaküüni) toetasid igavikku, ürgsust, see tungis kohe pooridesse, ninna, hinge. Õhustik sõna otseses mõttes.

Tegelasteks keset igavikku olid üks 100aastane mees ja tema isa, kaks alles jäänut, viimane suguvõsa ots. Väga hästi mängitud, täiesti eapäraselt :), vaimude ja inimeste maailma vahepeal seal põhu sees kraaksudes. Loe edasi “Vereliin”

“Libahunt”

(Pilt võetud teatritasku.ee lehelt, autor Ervin Õunapuu)

LIBAHUNT

Käisin õues tähti vaatamas ja kuulasin kaugelt ulgumist. Hundid? Kes siis veel… Või saavad need olla kusagilt kaugelt talust, koerad? Öösiti kostuvad hääled nii kaugele.

Kuulasin veel. Ikka hundid peavad nad olema. Siinkandis olla lausa teada karjaaad, kus neil on iga-aastaseks kombeks paasapäeva paiku lammas võtta. Kevadised kutsikad on valmis murdjatrikke õppima ja vanematel on lihtsam oma noori õpetada aeglaste lammaste, mitte kiirete metsloomade peal… Nii kunagi räägiti. Hundijuttu aeti.

Imelik, et ma ei karda seda ulgumist, selles on pigem sama emotsioon kui öises tähistaevas. Midagi kauget ja ilusat. Loe edasi “Libahunt”

“Non-stop SETO” ja “Obinitsa”

…seljataga on üks mõnus seto päev. Ma ei tea, kui kaugele ma jõuan selle jutuga, sest on pool üks öösel. Aken on lahti ja ma kuulen kaugelt huntide ulgumist metsas (märkus endale: homme kirjutan “Libahundist” Viinistus)…seto

Niisiis “Non-stop SETO” (pilt võetud  Taarka Pärimusteatri FB lehelt: nende käsitöökardinate peale lasti setondusest filmilõike). Olen väga tänulik, et sain meeldetuletuse: täna oli see tükk viimast korda ühes Obinitsa küünis. Edasi on võimalik seda küll mujal Eesti linnades tuuril näha, aga see pole päris see. Autentse seto identiteedi loo saab ikka siin, kohapeal. Tulime just enne suitsusaunast,  ihu veel lõhnas selle järgi (see oli ka hetk etendusest: “üks osa seto ihu ja hinge osast on suitsusaunajärgne hõng su ümber, mis jääb päevadeks”), ja mõnus oli sauna peale sisse hingata kuivanud heina, küüniõhku. Üheski linnateatrisaalis seda taasluua ei saa.

Loe edasi “Non-stop SETO” ja “Obinitsa”

“Harakale haigus” ja “FM Idioot”

Mul on iseenese ees üks võlg. Teatrilaine kirja paneku võlg.

Elus on mul olnud teatriaineid mitu korda, kõige viimane sai alguse eelmisel sügisel, kogus tasahilju hoogu, sattusin vaatama huvitavaid asju ja olingi jälle sõltuvuses.

Mu lemmikhetk on just enne esimest stseeni, kui sa istud seal, ilma segajateta, elevuses, ootuses, ja kõik on veel ees… Üks uus maailm võtab sind kaasa, sa haarad selle reeglid, sa tunnetad ruumi ja rahvast su ümber, kui läheb hästi, siis tekib ka see ÜHINE SEE (mäletan, kuidas kord kadunud Evald Hermaküla Favoriidis üritas “ühisest sellest” rääkida… aga SEE kipub vist olema asi, mida saab kogeda, aga mitte kirjeldada. Olen ka kirikus seda kogenud, mitte sugugi iga kord, aga näiteks Petseri kloostris vennaskonna ühislaulu ajal).

Niisiis olgu siia kirja panud lubadus iseendale: ma kirjutan iga päev üles muljed ühest eelmise hooaja lavastusest. Kuni jätkub häid muljeid. Halbu ei hakka eriti kirja panema, eks oli vahel neidki.

Kõigepealt… vaatasin nüüd korra slmapiiri poole ja lasin mäluruletti. Silmapiirilt paistab kollane kaerapõld ja sinine taevas, kaugelt üks tee. Kui sinna suunas lendama hakata, üle selle tee ja siis veel edasi… jõuab Venemaale. Pihkva pole siit eriti kaugel, see lähemal kui Tartu. Tunnike sõitu, kui piiri poleks. Seal Pihvkas kusagil istub eestlane Eston Kohver, kes sai täna teada oma 15aastase vangistuse kohta. Loe edasi “Harakale haigus” ja “FM Idioot”