Kuulasin enne raadiost juhtumisi soomekeelseid uudiseid. Ainus Eestit puudutav uudis oli see, et Vanemuise ees oli presidendiballi eel tööpuudusele ja vaesusele rõhuv pikett (Tiit Madisson), et pidu katku ajal…  Tulin siis netti, et vaatan eesti lehtedest ka, mis värk on. Hee, Eesti meediast tuleb selle kajastust tikutulega otsida, siin saab hoopis kleite imetella jms.

-

Ma olen nüüd juba 10 päeva gluteeni-piima-munavabalt toitunud . vaat, mainisin ka blogis seda, et tegin ühe Saksa kliiniku kaudu toidutalumatuse testi ning selgus, lihtsalt öeldes, et väga paljude toitude suhtes näitab mu veri tugevat allergiat. Kui käisin dr Trofimovaga rääkimas, siis otsustasin, et ma usun teda, usun sseda. Mul on läbi aegade olnud kummalisi pisikesi, aga tüütuid ja seletamatuid terviseprobleeme nagu nahahädad ja kõhuvalud – ja kui Trofimova väidab, et mu organism ei suuda selle veretesti andmetel enamikke valke omandada ja on stressis… hea küll. Ega see paha tee, proovime järgi, elan siin selle dieedi järgi umbes 4-6 kuud ja vaatame, kas mu keha on seepeale paremas seisus. Ideaalis peaks juhtuma nii, et saan edaspidi neid valke mõõdukalt süüa, aga mitte palju. Read More »

Eile nägin poes oma silmaga, kuidas inimene, meie E-määraja käes, mingit kommikarpi luges. Küll tegi meele heaks . Olen rahul, et me selle “Roheliseks kasvamine” raamatu kirjutamise ajal tekkinud mõtte teoks tegime, KIK-i projekti kirjutasime ja trükitoetuseks raha saime. (Lisaks trükitoetusele on siin ka meie kirjastuse enda raha voldikute levitamiseks ja vabatahtlik töö Angelika Erinilt, minult ja kujundaja Anna Laugult.)

Esialgu plaanisin ma selle E-ainete nimestiku üksi kokku panna, aga kuulsin tõtt öelda Evelin Ilvese kaudu (eelmisel kevadel temaga Eesti Naise intervjuud tehes) jutu sees seda, et ka Angelika Erin uurib antud teemat. Angelika on varem teinud kaloriteemadel uuringuid-raamatuid ja huvi lisaainete vastu oli sellest edasi tekkinud. Read More »

Käisin eile nahaarsti juures ära.

/Vahemärkuse korras olgu öeldud, et minule sobib see Eesti kord: kui tahad kiiresti ja mugavalt arstile saada, siis maksad, ja kui ei taha maksta, siis ootad Haigekassa üldjärjekorras. Ning kui oled tõesti esmaabi-olukorras, siis saad kiirelt abi ega maksa. Olles kogenud USA tervisekindlustuse-süsteemitust ütlen ma, et Eestis on täiesti arusaadav ja toimiv süsteem, kuidas meilt kogutud raha kulutatakse ja meid aidatakse./

Nahaarst nimetas mu läbipaistvat ja suuremaks kasvanud sünnimärki uhke nimega keratoos-hemangioom, vaatas ka muu naha üle ja teatas rõõmusõnumi – nahavähki pole. See tegi tõesti tuju heaks . Hemangioomi saab aga eemaldada valguslaseriga ja Haigekassa kuludega, äkki tõesti teen ka selle ära. Read More »

Oeh, kes see jõuab üldse sel nädalal raamatupoodidesse meie E-määrajat ja odavmüügi raamatuid saama, kui õues on nii külm! (Minge ikka

Me kütame nüüd maja kaks korda päevas, hommikuti ja õhtuti. Meil on kolm ahju ja üks soemüüriga pliit – neli küttekollet. Olen ikka mõelnud, et pean täpsemalt uurima, kui kahjulik on loodusele ahjuküte.  USAs välja antud raamatutest olen lugenud, et ahju/kaminaküte on õhku tugevalt saastav. See oli üks koht, kus erinev info mu juhtme kokku ajas ja “Roheliseks kasvamise” raamatus ma seda ka tunnistasin, küll veidi külglibisedes… Read More »

Ma jäin tegelikult kohe sel esimesel Ameerika-ööl nädal tagasi natuke haigeks. (Kui mõtlema hakata, siis jääb meie peres enamasti keegi lendamise tagajärjel haigeks, ja mis seal imestada, kui lennuki õhk peab aina uuesti ringlema, nii aitab vaid ühe inimese viirusest, et see igale poole jõuaks.)

Midagi erilist ei olnud, ninas ja kurgus kipitas nädal tagasi täpselt niipalju, et end öösel üles ajada ja köögist rohtusid otsida. Nõiateid siin köögis pole, küüslauku õnneks natuke oli ja mett ka, samuti sidrunit.

“Haa, ja kas see kõik tegi sind nüüd imeväel terveks!” naeris papa John järgmisel hommikul, ja mina noogutasin väärikalt: enamvähem terveks! Read More »

Suur osa paastulaagri medõdedest töötab ühtaegu seal Looduse pansionaadis ja mõnes Tartu Marjamõisa haigla või kliiniku osakonnas. Ajasin juttu ühe õega, kes töötab günekoloogia osakonnas.

“Kuidas teile siis meeldib uues majas? Nüüd juba peaaegu aasta olete seal olnud…”

“Oi, ikka igatseme veel nii väga seda vana maja Toomel…”

“Miks siis? Oli niipalju romantilisem?”

“Seda ka, rahvas oli kuidagi koos ja suhtles omavahel, aga – peamine probleem on ju see uue maja õhk!” Read More »

Nädal tagasi täna õhtul saabusin tagasi paastulaagrist. Ma juba igatsen taga seda tunnet, seda füüsilist ja vaimset seisukorda, mis mu üle valitses. Nüüd on kõik jälle tagasi tavalisse rütmi langemas…

PAASTUMINE. Mulle muide ei meeldi sõna ‘nälgimine’, sest see ei anna edasi asja tegelikku olemust. Paastumiseks peab inimene valmis olema. Paastumine peaks olema valik, kus millestki loobumine avan ukse millegi muu juurde. (on olemas ju ka telefonipaast, arvutipaast, suhtluse paast – ja igasugune paast peaks loobujale rõõmu tooma.) See on asja mõte, ja ma olen seda puudutanud – sedasama MISKIT, mida saab näiteks joogatunnis tukkuma jäädes puudutada. Read More »

Istun veel pansionaadi fuajees, ootan äraminekut ja sõlmin mõttelõngu.

Olen neil päevil enamvähem blogipaastu ka pidanud, aga ma tean, et on inimesi, kes juba küsivad “Mis tunne siis on olla viis päeva veepaastu peal?”

Hea tunne on. Muidugi on hea kaaluda viis kilo vähem ja olla soolikatega, mis on limast ja jääkidest vabad, ja hea on see, et ma sain tõestuse, et mu süda ei ole haige – mul oli stress, mis rahulike päevade kestel minema läks.

Aga kõige suurem õnnetunde allikas hetkel, kõige parem üllatus on mulle – vererõhk. Read More »

Edastan oma tuttava tüdruku teate (ja kuna olen ise ka ta toitu maitsta saanud, siis kiidan ja soovitan! Läheksin ise ka, aga olen sel ajal ära mediteerimas .

“Armas toidusõber!

Ootan Sind hubasele kokakoolitusele “100% taimsed jõuluhõrgutised” talvisesse Tartu vanalinna. Valmistame ja sööme maitsvaid ja toitvaid taimsed jõulutoite, mis on võrdväärseks alternatiiviks traditsioonilistele jõulutoitudele. Tule ja proovi midagi teistsugust koos mõnusalt väikese seltskonnaga, jõululaulude ja küünlavalguse saatel. Read More »

Tuletan siinkohal meelde oma postitust – südamest oma südamest. Jälle olen eluga seal, et tunnen  oma südant. Jälle on vaja aeg maha võtta. Seda on hetkel keeruline teha, sest Justin on meil ju Itaalias juuri ja sugulasi otsimas ja selleteemalist raamatut kirjutamas, mina hoian kodumail rinnet. ..

Eile käisin kardioloogi juures ja sain teada, et õnneks südamelihasepõletikku mul tagasi pole. Ametlikult ongi see mul vaid korra olnud, 1997. aastal, kui olin veel õige nooruke ja üks kehasse pugenud pisik (toksoplasmoos) selle põhjustas. Arst seletas mulle eile: põletikust jäävad südamelihasesse kolded (ma kujutan neid ette pisikeste täpikestena), mis annavad end tunda, kui südamel on liiga suur koormus. Read More »

Öine mõtisklus pärast värskete netilehtede lugemist.

Ma ei suuda seda mõista. Miks lööb meedia järjekordselt vahtu Evelin Ilvese teemadel ja teeb teda lolliks, kuigi Evelin Ilves on siiralt oma arvamust (täiesti normaalset ja missioonitundega arvamust) avaldanud. Seda juhtub järjest ja järjest. Ja kas mina olen rumal, et ei saa aru, MIKS. Mis on see mehhanism, et see aina nõnda lollisti välja kukub, nii et paha maitse on suus eestlastest, eesti meediast ja natuke jah presidendikaasast muidugi ka.
Antud hetkel on siis juhtunud umbes selline lugu:
1) Evelin Ilves on lapsevanem ja osales (kui õigesti aru sain) oma lasteaia meililisti arutelus jõulupakkide üle ja ütles, et tema oma lapsele üritab mitte anda transrasvadega komme…
2) Arter-Pullerits noppis teema üles, küsis Evelinilt intervjuu kommide ja transrasva teemal. Read More »

Lennukitest mahajäämist – kaks korda.
Laevadega äpardusi – kaks korda.
Lastel kõrvavalupõletikke- kaks korda.
Aga muidu läheb meil hästi ja asume nüüd tagasi lendama!

Mul on praegu minevikus rändamise periood. Olen välja otsinud kasti säilinud päevikutega ja loen, meenutan, kirjutan.

Tundub, et selle perioodi lausa loomulik osa on olla füüsiliselt haige.

Tavaliselt kõlab see kriitikana, kui inimesed ütlevad: “Haigeks jääb vaid see, kes selle hingeliselt külge laseb” jms. Mulle aga tundub, meenutades iseend ja oma lapsi, et haigus tähendab võimalust hingeliselt uuele tasandile jõuda. Sa ei pruugi seda võimalust iga kord realiseerida, aga sul on see võimalus. Sest sa oled aja maha võtnud ja vaatad oma elu peale. Või on see siis vastupidi? Tasandi muutus teeb su haigeks? Ma ei tea, kumb on põhjus, kumb on tagajärg.

Indias aašramis oli iga teine inimene haiguse läbi endale elu sügavama mõtte leidnud või siis haigestus ta aašramis, seda nimetati seal puhastumiseks. Muidugi võivad skeptikud nimetada seda lihtsalt viirusteks, batsillideks jne. Aga mina kogesin, et see oli tõepoolest puhastumine.

Nüüd olen ma omal kombel sellega leppinud, et mu vanad kirjad ära põletati. Ja leppinud ka sellega, et olen haige. Ainult tänu sellele olen ma saanud kirjutada oma reisikirju nii, nagu olen neid viimase paari päeva jooksul kirjutanud.

Haigus on praegu mu sõber ja ma ausalt öeldes ei tahagi enam kiirelt terveks saada. Seda tuleb teha aeglaselt ja tasapisi. Las mul olla need päevad teki all vanade päevikutega ja sülearvutiga ja kumisevate kõrvade ja kähiseva häälega, mis mul hetkel eriti palju rääkida ja väljapoole elada ei lase.

Mul ei ole peaaegu üldse häält ja ma olen väljamagamatusest tekkinud deliiriumis – ööd on möödunud Anna haukuva köha saatel, ta ei saa pikalt horisontaalasendis magada ja nii ma siis kõnnin või istun temaga öösiti maja peal ringi. Selline huvitav järgimõtlemise ajaperiood on, saab ka lugeda ja kirjutada, pole midagi hullu.

Ainult et vahel tuleb mulle muremõte pähe. Reedel saab minu haigestumisest kaks nädalat ja praegu ei ole paranemist küll veel silmapiiril näha, pigem vastupidi – see, et häält pole, viitab pigem vist tüsistuste tekkimisele.

Olen selle aja jooksul kaks korda meie perearstile helistanud. Mõlemal korral läks jutuajamine umbes samamoodi. Mina palusin, kas ta ei saaks vaatama tulla, sest oleme siin kõik haiged.

“Aga kas teil palavikku on?”

“Natuke oli, 37 ja veidi peale… Mitte kõrge palavik.” Read More »

Täna öösel olid mul head mõtted – öösel kipuvad mõtted üldse paremad olema – ja ma jutustasin endale, lause lause haaval, mida kirja panna. Aga ma ei saanud midagi kirja panna, sest nii kui hakkasin üles hiilima, ärkas üles mu külje kõrval magav väike Anna. Me kõik oleme siin juba kauem kui nädal aega haiged. Annal on nüüd silmapõletik ka ja pidin keset ööd hoopis ta silmi puhastama…

Ja hommikuks olid need laused juba ununenud, kõige kaduva teed läinud.

Ootan märtsi. Ma tean, et see on minu jaoks parem kui veebruar. Read More »

Kirjutan oma hambaloo lõpuni, sest siin on sees moraal, mida oma lapsele õpetaksin… Paar moraali tuli juba eelmistes osades välja:

1) mine hambaarsti juurde kohe, kui valutab, ära lükka edasi,

2) Ära mine suvalise hambaarsti juurde, vaid küsi tuttavatelt soovitusi,

3) Ära usu oma hambaarsti suurte valikute puhul (nagu hamba väljatõmbamine või silla tegemine), küsi alati teiselt professionaalilt ka arvamust (nn second opinion, see on nt USAs väga levinud, võibolla Eeestis ka, ma ei tea…). Read More »

Kuhu ma oma hambajutuga jõudsingi?

Tom koksis mul tookord neli aastat tagasi silla lahti ja küsis nõutult: “Miks see küll niimoodi tehtud sai?” Tom on helesiniste silmadega heatahtlik pereisa, kõige lahkem ja rahulikum hambaarst, keda elus kohanud olen. Ta oli siiralt kurb. Read More »

Viktoriiniküsimus tähelepanelikule lugejale: millal valutas selle blogi autoril viimati hammas? (Vastusevihje: see oli tema uues lemmiklinnas…) Nojah, sellest on möödas umbes kolm nädalat ja ma juba lootsin, et see oli lihtsalt mingisugune maakera gravitatsioonijõu vimka pärast lennukisõitu.

Aga ei. Täna öösel oli seesama valu tagasi. Ja praegu valmistan end moraalselt ette, et kohaliku, Petrone-pere hambaarsti ehk onu Tomi juurde minna. Tegelikult on meil tema juurde aeg pandud ka järgmiseks nädalaks nagunii. See oli paar päeva tagasi, kui Justini ema oma skorpionliku vihje tegi, et meil oleks Justiniga aeg hammaste puhastus-valgendus läbi teha. Read More »

Mina võin liialdamata öelda, et elu pole mul kunagi kerge olnud . Raskused on erinevad, seda küll: vahel pole näiteks olnud sõna otseses mõttes raha söögi ostmiseks, nii et kõht koriseb. Praegust eluperioodi iseloomustab palju raha (palju selles mõttes, et… minu jaoks palju, sest tavaliselt on mul seda vähe olnud) ja vähe aega. Vähe keskendumisvõimalusi. Vähe magamist. Vähe kontrolli oma igapäevaelu kulgemise üle. jne, Read More »

Seec on üks vastuolulisemaid ja vaieldumaid teemasid.

Sorteerin praegu oma mahukat folderit, kuhu kogunes roheraamatu kirjutamise ajal igasugust huvitavat kirjavahetust ja infot.

Sekeldaja nimeline blogija on see, kes juba tükk aega on uurinud omaette seda teemat: mismoodi on elavhõbe meid kollitamas. Samal teemal kirjutas hiljuti ka ajakiri Pere ja Kodu.

Read More »