Rubriigiarhiiv: tudengipõlvest

Kord olid üheksakümnendad

Kuulan taustaks Bee Geesi (head lendu Robin Gibbsile seal kusagil teise pool) ja olen mõtteis ikka veel 1990ndate alguses. Marssisin reedel raamatupoodi, aega oli kaks minutit, nõudsin kiirelt Daniel Vaariku “Praktikaaruannet” ja siis veetsin ülejäänud õhtu (mis oli tegelikult õetütre sünnipäevapidu) peamiselt kusagil nurgas või mätta otsas, nina kollases raamatus.

On selliseid raamatuid, mis kõnetavad sind kuidagi nii, et tähtis polegi enam selle raamatu enese sisu, vaid see, mis ta sinu sees avab. Meenub näiteks üks teine kollane raamat, Maurice Herzogi “Annapurna”, mis võibolla tekstina polnudki nii eriline, aga millegipärast vallandas nii palju mõtteid enda sees (miks me küll ronime mägede tippu?).

Danieli raamat on tekstina muidugi ka hea, aga mind huvitab siin pigem see, mis raamatu tõttu mu enda sees juhtus. Justkui olnuks 90ndate algus pandud kusagile ära ja nüüd plärtsatas sinna sisse see praktikaaruanne ja tekitas mälus pöörise. Minu enda esimesed lood ja sisseastumisvestlus. See süütus ja süüdimatus, kuidas sai peale lennatud ja jalgu kõlgutades intervjuusid tehtud. Üleval oldud ööd, mu esimene sigarett (mis oli, jah, mentooliga More), esimene pohmell (mille põhjustas sinine džinn-toonikuga… miks ta küll sinine oli?), jõlkumine ülikooli raamatukogu kohvikus (kaheksanurksed teeklaasid), suulistel eksamitel suvalise teksti mulisemine, suvalisse kohta suvalisel hetkel tööle sattumine… Kui lihtsalt küll avanesid raadiomikrofonid meie põlvkonna ees, naljakas mõelda, et meil oli näiteks mingi säärane raadioloeng, mis tähendas otse eetrisse minekut. Punane tuli põlema, ja läks. Loe edasi Kord olid üheksakümnendad

Jätkame nostalgiliselt ja raadiolainel, vol 2

Ahhaa, see oli kah Maarja Lõhmusele, järgmine kodutöö raadioõpetuses. Pidime jätma sama objekti, mille võtsime eelmises kodutöös – mina siis ülikooli peahoone – ja kirjutama sel teemal raadios ette lugemiseks sobiva reklaamiklipi ning ühiskonnakriitilise analüüsi.

Praegu loen seda, mis ma toona kaheksa aasta eest kirjutasin, ja võtab päris pead vangutama. Analüüs kästi ju teha! 😉
Loe edasi Jätkame nostalgiliselt ja raadiolainel, vol 2

Jätkame nostalgiliselt ja raadiolainel, vol 1

Sealsamas vanas aastatetaguses folderis on raadioõppejõud Maarja Lõhmusele tehtud kodutöö. Pidime valima ühe objekti ja seda kirjeldama erinevalt. Ta vist ütles “Üks objekt läbi erinevate subjektide, palun.” Igaüks sai ülesandest veidi omamoodi aru – mina näiteks tegin monoloogid ja dialoogid ülikooli peahoone kohta. Loe edasi Jätkame nostalgiliselt ja raadiolainel, vol 1

Oo aegu… mina, raadioajakirjanik

Oh jessuke. Mul oli juba peaaegu meelest ära läinud, et ma olin kunagi ka raadiozhurnalist.

Aga täna oma igivanu ülikooliasju sorteerides leidsin ühe essee – õppejõud Indrek Treufeldt palus meil kirjutada teemal “raadioajakirjandus – see on imelihtne”. Ja seda võisime ise otsustada, kas lause lõppu panna hüüumärk või küsimärk. Loe edasi Oo aegu… mina, raadioajakirjanik