Rubriigiarhiiv: tüübid

Tagasi Kanaaridel…

EDIT, aprill 2010: muudutan siin nime, raamatu “Kas süda on ümmargune? 1. osa” tegelase nimeks saab Harri Hommik.

Nii, kiirelt siin Gran Canarialt. Juhtunud on selline asi, et ma pean üles leidma oma kunagise nn leivaisa, hipist ehtekaupleja nimega Harri Hommik. Lühidalt: ma läksin täna oma kotile järgi ja selgus, et alles hiljaaegu oli kott temale üle antud ja – huvitavhuvitav! – sain ka vihje trip.ee reisisaidi kontaktide kaudu, et ka tema on vist praegu Gran Canarial, vähemalt on ta siin sagedasti käimas. Mul polnud sellest aimugi, sest kui me siin koos käisime nn turgu testimas, siis jäi mulje, et ta pettus ja ei tahtnud siia enam tagasi tulla.

Naljakalt kerib end see saatus, kümme aastat polnud see kõik eriti oluline, ja nüüd on.  (Ma tõesti ei oska öelda, miks ma varem siia tagasi ei jõudnud.)

“Miks te koti talle andsite?” ei saanud ma aru. “Miks temale?” Jätka lugemist

Oli huvitav seltskond

Mägedesse jäi minemata, aga aasta viimasel päeval saime kutse siiasamasse Justini vanemate lähedale – ameeriklased ütlevad “ümber nurga” või “kõrvalmajja”, tegelikult küll 10 minuti autosõidu kaugusele.

Seal elavad minu ja Justini põgusad, aga samas päris lähedased sõbrad, lesbipaar Hailey ja Rebecca. Oleme nendega kokku puutunud erinevatel pidudel, tänu Justini ühele parimale sõbrale Davidile – kelle vanemad elavad Rebecca ja Hailey naaberkrundil.

Kunagi pidasime seal hüvastijätupidu, üürgasime laulda ja saatsime Davidi ja ta pruudi Alli elama Virginiasse muusikute kommuuni (kust nad mõne aja pärast tagasi kolisid ja siis hoopis Chicagosse juristiks õppima läksid… praegu on jõuluks vanemail külas, nagu meiegi.) Jätka lugemist

Mõni meelde jäänud kild Tui Hirvelt, tänaselt kirjandusõhtult

…et ta oli 15aastaselt hirmus armunud (“ühepoolselt afääris”) ühte klassivenda ja soovmõtlemise ajendil kirjutas päevikusse lugu, “kuidas võiks olla”. Ja see ongi “Tähe tänava” raamatu esimene pool, Joakim. 15aastase neiu soovmõtlemine. Raamatu teine osa tuli hiljem.

…et ta vaatab “Kodu keset linna” ja peab Kerttu Rakket heaks.

…et ta ei taha kunsti jagada madalaks ja kõrgeks, vaid žanriteks.

…et ta ise tahab olla Käbi Laretei moodi kirjutaja. Jätka lugemist

Paar remondikildu

Töömeeste otsimine on taas üks uus uks issanda loomaaiaga tutvumiseks.

Nüüd on mul leitud Artur ja Morris, kaks noort kutti, kelle kohta ma kohe näkku vaadates teadsin (vara muidugi hõisata…), et nemad on õiged.  Et võib küll Kuldsest Börsist ka ehitusmehi võtta.

Ja siis on Deniss, kes on hästi viisakas ja räägib sellist eesti keelt, et mulle valgub näole tahtmatult naeratus. Jätka lugemist

Kuidas tõmmatakse ränduril nahka üle kõrvade…

Jätkan rännulainetel:

http://www.rebaseonu.net/go/aafrika/p/yhe_skammi_anatoomia/ Kuidas Rebaseonul nahk üle kõrvade tõmmati.

Ja ise kopin siia enda ja Airi kirja sõpradele aastast 2001, kus me kirjeldame, kuidas meil esimesel päeval Indias raha välja peteti, kuigi me NII pingutasime, et seda vältida.

Jätka lugemist

Ameeriklastest ja jumalast, vol. 2

Jätkan Ameeriklaste ja jumalaga, Justini teise vanaema juures jäin möödunud kord pidama…

Vanaema Ann

Kui ma esimest korda tema koju läksin, olin üsna pahviks löödud. Vähemalt esimesel korrusel oli iga tuba täis kristlikku atribuutikat. Nüüd on Martaga seal käimine üha suurem nuhtlus. Kui teise vanavanaema tubades saab lapsuke üsna lihtsalt ringi tatsata (sest Pegil on vaid üks ikoon nähtaval, seegi kõrgel köögikapi otsas), siis Vanavanaema Anni tubades suudab Marta iga kord mingi jama korraldada. Jätka lugemist

Belle Harborist ja poliitilisest (eba)korrektsusest

Tulime just jalutamast, õhk on karge, aga juba üsna soe – akna taga mängivad praegu lühikeste pükstega poisid jalgpalli.

Pesumajas (jah! Jälle seal!) on mulle veel üks tuttav siginenud. See on üks kentsakas pikemat kasvu naine, punakaspruunide juustega ja värviliste riietega. Ma ei ole ikka veel aru saanud, kas ta ka vahel töötab seal pesumajas või peseb seal oma pesu. Jätka lugemist

Tänastest võimalustest ja lahkujatest

Eile käisime külas Estril. Mäletate ehk veel: see õbluke omaette naeratav naine, Justini vanatädi, kelle mees läks õue lund kühveldama ja jäi oma hoovis naabrimehe auto alla.

Ester elab muinasjutumajakeses, käänulise teega mägisel tänaval, millel on südametega aknaluugid ja puudelatvade vahele peituv terass… Kogu interjöör on puust käsisti nikerdatud ja väga omapärane. Selline kodu, mis võiks olla ajakirjas. Jätka lugemist

Ameeriklastest ja jumalast, vol 1.

…ehk siis erinevaid tüüpe, nii nagu mina neid kohanud olen.

Justini vanaema Peg

Iga pühapäev käib ta kirikus. Oma jutu sees pillab ta vahel “kui jumal annab” ja “tänu kõigevägevamale”. Samas ei suru ta oma usku sugugi peale, pole ta eales meile ühtegi religioosset raamatut kinkinud ega uurinud, kui sageli me kirikus käime. Jätka lugemist

MILLELE MÕELDA KORISTADES

Füüsilist tööd tehes, näiteks aknaid pestes või sahtlitesse pabereid kleepides, on su käed tööd täis, aga pea…?
Peas on pisikesed mõtted – need, millest tavaliselt keegi ei räägi ega kirjuta. “Oot, oot, ma peaks selle paberi kleepimist alustama siit sahtlinurgast…” või “Kuidas see aken lahti käib, ja milleks on siin see kang?…
Aga kui need väljakutsed on lahendatud, siis saabub kõige mõnusam aeg. Käed on tööd täis, aga sa tead, kuidas seda teha. Ja mõte saab vabalt lennata. Jätka lugemist

TAGASIVAADE MEIE KOLIJATELE

Üks raske otsus, mis kolimise puhul tuleb teha – kas võtta odavamad või kallimad, halvema või parema renomeega kolijad?

Minu “unistuste kolimine” oleks selline talgude moodi terve päeva kestev üritus, kus kõik meie tugeva kehaehitusega meessõbrad kogunevad meid abistama, nalja ja naeru saatel saab pool tööd tehtud, siis teeks ühise söömaaja ja siis teeks teise poole tööd… Jätka lugemist