Rubriigiarhiiv: Uncategorized

Minu sõber Kaja ehk noorsooromaan “Hetk enne homset”

hetkKui järele mõelda, on Kaja üks minu parimaid sõpru. Ja pikaajalisemaid ka. Ma olen selline, kellel tekivad kiired ja põgusad sõprused, ja siis nad vajuvad ära, et uuesti aktiviseeruda mõne aja pärast. Tihedat igapäevast lähedast sõpra, või sõb pole mul ammu olnud.

Aga Kajast. Ma sattusin talle esimest korda külla siis, kui ta esimene laps põrandal roomas, nüüd lendab see neiu juba rahvusvahelise magistrikraadi poole. Nii et umbes 20 aastat. Kajaga oleme olnud kolleegid ja oleme öösel veini joonud ja südant puistanud, ja ma olen alati teadnud, et ta on mitut pidi ürgandekas inimene. Ta valis mingil hetkel enda selle poole arendamise, kus on matemaatika ja äri (EMT-s), aga ma kogu aeg lootsin, vahel natuke utsitasin ka, et ta edasi kirjutaks!

Kunagi ammu, kui ma töötasin ajakirja Favoriit kirjanduspoogna kokkupanejana, oli mu ülesandeks leida häid Eesti novellimeistreid. Kaja pakkus ennast ise. Mäletan, kuidas kirjastajalt küsisin: “Mis arvad, kas võib avaldada häid lühijutte, kui autor on täiesti tundmatu kirjanikuna?” – “Eee… mmm… oleneb…” – “Täpsemalt, autor on Kaja.” – “Kaja? See meie Poni naine Kaja?” (Kaja toonane abikaasa Jüri Pino ehk Poni oli meie ringkondades tuntud jutumeister, kirjutas nii Kullerisse kui Sekserisse, ehk mäletate neid väljaandeid, olime kõik samas kirjastuses). – “Jah, see Kaja.” – “Ei tea…. Vist mitte…” – “Mina avaldaks. Aga võta lugeda! Siis otsusta.” Loe edasi Minu sõber Kaja ehk noorsooromaan “Hetk enne homset”

Vahtrakommidest ja raamatutest ja kukkuvatest kelladest

Panen siia kiirelt ka ühe “informatiivse kommertspostituse”vahtrakommid.

1) Esiteks, kuni 31. dets südapäevani saab vahtramaiuseid tutvumishinnaga tellida. Kopin siia FB küljelt:
Aastalõpp tervislikult magusaks, ja väga soodne sõbrahind! Alates praegusest kuni 31.dets südapäevani saate tellida meie komme-kreemi otse meilt ja selliste hindadega: 28 gr pakk 1.50€, 56 gr pakk 2.90€, 84 gr pakk 3.90€ Müüme ka suuri, poolekiloseid pakke 16€. Ja lisaks ka kreemid, nende hind on 15€.
Ja iga 15€ või rohkem ost tuleb tasuta postikuluga! (muidu postikulu 2.79 € smartpostiga). Tellige vahtramaius@gmail.com või tel 53 884 889.

2) Petrone Printi kodulehel on veel käimas aastalõpu soodusmüük (kus paljudel raamatutel hinnad all 25%), see lõppeb 31. detsembri südaöösel.

3) Ja siis käib veel Petrone Printi raamatute arvustamise kampaania “kingi meile arvustus ja endale uus raamat”, see kestab kuni 6. jaanuarini.

…aga meie Martaga ja ta parima siinse sõbranna Jenniferiga läheme nüüd New York Citysse. Sünnipäev suures linnas.

Minu reisipäevik

reisipäevikudMa ütlen uhkusega, et idee sellise reisipäeviku tegemiseks “Minu”-sarja formaadis on minu oma :).

“Oh, mul on hea idee!” stiilis kirju saadan ma meie kirjastuses laiali üsna sageli, nii mõnigi neist osutub seest tühjaks või siis ei suuda ma tõestada, et seal võib sisu sees olla. Aga seekord olin 100% kindel, et see  idee väärib teostust, sain ka kahtlejad enda poole.

Ja teostus… aitäh meie andekale kujundajale Anna Laugule, kes peaaegu iga uue raamatu puhul kaantega uuesti üllatada suudab. Nii ka reisipäevikute puhul.

Kui kirjutasin tootetutvustust, siis sain aru, et mul on umbes 12ndast eluaastast alanud  armuvahekord märkmikega. Päevikukirjutamisega.

“Kas oled vahel mõelnud, et Su elu on nagu raamat, mis vääriks kirjapanekut?
Kas oled lootnud, et Su plaanitud reis tuleb nii suurejooneline, et selle võiks kirja panna, võibolla mõned fotod juurde kleepida, ja riiulisse reisikirjade ritta tõsta?
Märkmik on märkmik.

Aga märkmik on alati ka lubadus, ootus, võimalus kõigeks.
Valged lehed loodavad, et neist saab maailma tähtsaim raamat just Sinu jaoks.”

Nii ma kirjutasin. Tootetutvustuseks. Ise peast läbi lastes,  kui palju kordi oma elus olen ma ennast leidnud mõnes poes, olgu see siis Euroopas, Aasias või Ameerikas, käega laskmas üle märkmikute, sisse vaadates, nuusutades, proovides järgi, kui hästi murdub ja ega keskelt lehed lahti tulema hakka… Juba ette tundes seda mõnu, kuidas ma neid lehti täitma asun. Loe edasi Minu reisipäevik

Heategevustelefon, palun helistage :)

Neljas suvi jagame oma kirjastusega toetusraha ellu astuvatele lastekodunoortele. See oli Petrone Printi algatus, aga läbi aegade on ka teised aidanud: näiteks Tallinna Kaubamaja ja Kodu Anttila oma kinkekaartidega. Meie kirjastuse lasteraamatuid ostes läheb üks euro raamatu pealt sinna fondi, millega toetame, nii et kaudselt on lugejad need, kes toetavad.
Meeldetuletuseks: toetusraha läheb neile noortele, kel pole ümber sugulaste turvavõrgustikku, aga seoses kooli lõppemisega ja ellu astumisega on neil oma kulud elus, pealegi langeb ära nende harjumuspärane lastekodu-turvavõrgustik. Konkursiga valime välja iga aasta kõige tublimad elluastujad, nad kirjutavad meile oma plaanidest, võtavad iseloomustused nii koolist kui ka lastekodust. Neid kirju on alati kuidagi klimp-kurgus lugeda. Nad on tublid, olude kiuste. Kes tegeleb tõsiselt spordiga, kes plaanib oma elu esimest reisi või remonti… Ühesõnaga, noored nagu noored ikka, lihtsalt elu on andnud kätte sellised kaardid, kus ema ja isa pole pildil.

Kolme suve jooksul oleme toetanud rohkem kui 30 noort. Sel suvel toetame taas kümmet. Kui paljuga täpselt? See oleneb ka sinust. Nojah, ostke meie lasteraamatuid, aga – tahtsin tähelepanu pöörata ka annetusnumbrile. Kui valid numbri 900 67 00, siis oled ellu astuvate lastekodunoorte toetusfondi panustanud 10 eurot. (Sellel heategevuslikul helistamisel  pole küll tähetantsusid ega muud sellist põnevat ümber, aga vahel võib ju niisama ka helistada? :))

Kirjutamata…

Nii paljud asjad on siia kirjutamata, ma pole enam ammu blogija mõtteviisiga. Ütlen niipalju, et kui keegi mu kunagistest blogisõpradest soovib kursis olla, siis ühendugem parem Facebookis, sealne miniatuurne vorm sobib mulle praegu paremini.

Ja nii ongi! Plaanisin siin nüüd natuke midagi öelda, aga Maria-Leena-beebi kutsug on kuulda teisest toast.

Norin tagasisidet ja loosin raamatuid :)

TOIMET: Aitäh kõigile tagasikaja andjatele. Muidugi võite ka pärast vastata, aga raamatu loosin välja täna, reedel, keskpäeva paiku :).

Lõpuks ometi on lumi maas! Nüüd on käes see tunne, et pole vaja kiirustada ja loota, et homme on parem kui täna, pole vaja kusagile mujale end unistada… Ühesõnaga, minul oli sellest porisest polaarööst küllalt.

Kütan siin ahju ja mõtlen aasta 2012 plaanidele. Mida ma võtaks kirjutamise mõttes prioriteediks? Mida üldse lugejad ootavad ja arvavad? Ainus, mis kindel, “Anna hambad” lasteraamat tuleb.

Aga edasi? Loe edasi Norin tagasisidet ja loosin raamatuid 🙂

“Kustutatud stseene” “Minu Ameerika 3-st”: veel beebigeeniuste kasvatamisest

/Pilt on võetud aadressilt babyshowers.net. Mulle meeldib praegu siin blogis “kollast” värvi ajada, võibolla seoses päikesepuudusega./

Üks oluline sündmus 1990ndatel, mis beebide-harimise-buumi tekitas, oli toonase presidendipaari Bill ja Hillary Clintoni kokku kutsutud niinimetatud ajukonverents. Väidetavalt oli plaanis lihtsalt juhtida tähelepanu laste arengu kolmele esimesele eluaastale, aga välja kukkus nii, et obsessioon “beebide õigest harimisest” sai riikliku toetuse.

Naljakas on see, et nii, nagu klassikalise muusika stimuleeriv mõju ajule pole teaduslike uuringutega õieti tõestatud, samamoodi  pole tõestatud, et elektroonilised vidinad oleksid lapse arengule paremad kui näiteks klotsidega mängimine või tagaaias ringi tatsamine. Pigem on suudetud vastupidist tõestada.

Seega, kõik need uue põlvkonna mänguasjad on mitte uuringute, vaid turunduse vili.

Mulle meenub kunagi ülikoolis selleteemalisest loengust pähe jäänud ütlus: hea turundaja on see, kes oskab võtta ühiskonnas viirusena levinud hirmu, pöörata see ümber ja müüa siis inimestele päästerõngana tagasi. Nii ongi üks levinud ameerikalik hirm “Äkki meie laps on kehvem kui teised?” müüdud rahvale tagasi hunniku elektrooniliste mänguasjade näol. Loe edasi “Kustutatud stseene” “Minu Ameerika 3-st”: veel beebigeeniuste kasvatamisest

“Kustutatud stseene” “Minu Ameerika 3-st”: “ökoaudiitorlus”

Kujutan vahel ette: mis oleks, kui siia majja saabuksid nn ökoaudiitorid. Sedasi on tehtud reality-telesarju ja kirjutatud dokumentaalraamatuid: ühel päeval tuleb tavalisse keskklassi peresse komisjon, kes vaatab nende elu üle…

“Elektrituledega jääpurikad?”

“Aga need on meil taimeriga pandud!” vastaks pereema uhkelt. “Need põlevad ainult öisel ajal, samamoodi ka akendel asuvad küünlad. Me oleme väga keskkonnateadlikud!”

Millegipärast arvan, et see vastus audiitoritelt suuri plusspunkti ikkagi ei annaks. Edasi vaataksid nad välisukse kõrval seisvat inimesesuurust jõuluvana.

“Ei ole plastist!” märgiks pereema. “Puust, kipsist ja riidest!”

“Tubli,” ütleks audiitorid. “Aga kus see tehtud on?”

Nad vaataksid koos jõuluvana talla alla ja näeksid seal silti “Made in China“.

“Kas te kujutate ette, kui palju sellise juraka jõulumehe teiselt poolt planeeti siia vedamine loodusele maksma läheb?” küsiks audiitor retooriliselt. Loe edasi “Kustutatud stseene” “Minu Ameerika 3-st”: “ökoaudiitorlus”

“Minu Ameerika 3”-st ja muust

Lõpetasin just intervjuu Neeme Rauaga Reporteritunniks ja olen oma mõtetes veel Ameerikas.

See kummaline ja samas nii lähedaseks saanud maa.

Kuhu ma kuulun? Mõtlesin seda eile lapsega jalutades, ukerdades Viljandi vanalinna kõige häbiväärsematel, poriga kaetud pimedatel tänavatel, minu kohal madal tume taevas, ümberringi rääsunud-pudenenud krohviga majad ja kellegi ärapõlenud kodu, mille söestunud palke pole kolme aasta jooksul suudetud isegi mitte maha lõhkuda. (Kas Ameerika väikelinnas oleks see maja ammu uuesti üles ehitatud?) Viljandis on hea, siin on mitu olulist asja, mis põhjendavad meie elu siin: side minu lapsepõlvega, võimalus meie lastel minna jala kooli ja lasteaeda, ökopood ja waldorfkogukond… Aga ma pole kindel, et see on parim (ideaali ilmselt ei olegi olemas, ma tean).

Otsapidi ma kindlasti igatsen Ameerikat. Seda, mismoodi saab suvalise inimesega lobiseda kõigest ja ta ei arva, et sa oled “imelik”, kui sa rääkida tahad. Seda, kui julgelt ja ennast varjamata ameeriklased kritiseerivad seda, mis neid häirib. Seda, mismoodi sealne kultuur kihiseb ja mullitab ja huvitavaid kultuurinähtusi sünnitab… Isegi ameerikalikke jõulukaunistusi ja tulesid akendel, ka neid igatsen.

Teisel pool on ameerikalik raiskamine. Ületarbimine, mis tekitab depressiooni. Kõik see omamoodi “tume maa”, mida ma tunnetan eriti jõulude ajal, kui ostetakse hunnikute kaupa kingitusi ja – mis eriti oluline – ei naudita seda, sest see on kohustus, koormis… Loe edasi “Minu Ameerika 3”-st ja muust

Kas keegi Puerto Ricosse tahaks meie asemel minna?

(Nagu aru saate, muid uudiseid hetkel pole…) Aga et Puerto Rico? Me pidime perega sinna minema selle aasta jaanuaris, aga arusaamatuse tõttu ei saanud teada, et lennuaega Madrid-SanJuan oli vahepeal ettepoole tõstetud. Jäime lennukist maha ja Puerto Ricosse ei jõudnuki, kõik järgmised päevad olid välja müüdud, ja nii lennutati meid otse New Yorki. Saime uute lennupiletite eest kompensatsiooni ja õppisime selgeks, et alati peab ise netist vaatama lennuajad üle, mitte lootma, et keegi reisibüroost sulle sel teemal helistama hakkab…

Aga Puerto Rico hotelliga leppisime kokku, et tuleme-tuleme, kunagi 2011 või 2012 jaanuaris, kasutame oma ettemaksu. Nüüd on aga nii läinud, et me ei saa siiski, uus laps jne, ning hotellile sobib ka see, et meie asemel tuleks keegi meie tuttav.

See pole muide mingi tavaline hotell, see on nö ökohotell, omapärane, mina jõudsin selleni, sest alternatiivreisijate foorumites soovitati. Asub keset vihmametsa, seal on matkarajad ja looduslikud basseinid ümberringi.

Lugege täpsemalt: http://www.casacubuy.com/

Meil on seal ettemaks 480 usd. Võime selle ära anda 300 usd eest. Ja hotell on aja ning inimeste arvu suhtes paindlik. Ilmselt saaks ka edasi lükata, 2012 jaanuarist kaugemale.

Kui huvitab, siis meili – epp.petrone@gmail.com.

Ma mõtlen tolerantsusest

“Olen mittetolerantsuse ilmingute suhtes väga tundlik,” ütlesin ma hiljuti ERR-i ajakirjanikule, kui ta küsis mult telefonitsi kommentaari, et miks ma kirjutasin alla “õnnelikuma Eesti” petitsioonile, milles nõustusin väitega, et ka gay-paaridel peaks olema õigus ametikult abielluda.

Ma mõtlesin sellele, et tõesti märkan võõraviha, pisiasjades. Eriti lastega suheldes. Kohe sellest täpsemalt, aga enne lõpetan alustatud loo… nimelt märkasin nüüd, et ERR on sellest kirjaliku uudise teinud, kus mina ütlen hoopis nii: “Olen mittetolerantsuse ilmingute suhtes väga põlglik.” St mittetolarantne mittetolerantsuse suhtes? Oksümoroon on mu suhu pandud. (See oli loodetavasti nüüd kõige viimane õpitund: alati tuleb vastata kirjalikult või küsida kirjalik tekst enne üle vaadata. Kommunikatsioonihäired on meedias nii tavalised.)

Aga jah. Tundlik selles suhtes ma olen, isegi piinlikult palju. Loe edasi Ma mõtlen tolerantsusest

Kuulutus

Selline küsimus sõpradele: kas oskate soovitada head taksojuhti või ise meile kokkulepitus summas taksot teha, 27. jaanuaril (neljapäeval) kella 21.45 paiku Tallinna lennujaamast Viljandisse?

Kontakteeru epp.petrone@gmail.com

Kirjutan veel sarjast, “Minu Soome”

minu_soomeNõndaks, mul on kaks tundi aega ja ma kirjutan nüüd mitu postitust veel meie raamatutest, olen seda ju ammu teha tahtnud.

Soome.

Igal eestlasel on ilmselt oma Soome. Kunagi tundus Soome nii kaugel ja sinna sõideti üle mere valge laevaga ja koju toodi välismaa-lõhnaga asju. Siis kunagi saabus paljudel Soome-pohmell. Mina leidsin Soomest oma elu armastuse ja mind pidi ausalt öeldes veenma, et ma sinna Soome-õppeprogrammi kandideeriksin, see tundus sel hetkel liiga igav, liiga lähedal, liiga ettearvatav… Tegelikult oli see kuu aega Ahvenamaal, Lapimaal ja mujal üks mu elu ilusamaid kuid, pärast mida olen palju teistele ka soovitanud, et minge muidugi Soome reisima, Soome on huvitav.

“Minu Soome”. Kaja raamat räägib Kesk-Soomest, Jyvaskülä ümbrusest. Kaja ise pakkus end selle raamatu kirjutajaks juba nii-ammu-aega-tagasi Nõnda. Vaatasin järgi, Kaja kirjutas maikuus 2008, mõni nädal pärast “Minu Hispaania” ilmumist, et ta taipas, et on hakanud raamatut tegema oma Soome-elust: “Kui sest tuleb asja, siis tuleb, ja siis ma pakun seda sulle kirjastada, kui sa tahad… aga ma olen veel ebalev ja ebakindel… äkki sellest ei tule midagi…” Loe edasi Kirjutan veel sarjast, “Minu Soome”