Archive for the ‘unenäod’ Category
Jumalast imelik öö
detsember 22nd, 2009 | 
Author: Ma ärkasin keset ööd, lumevalgus paistis tuppa läbi kardinavahe ja ma olin alles oma une lummuses.
Ma olin oma unes jumal.
Mulle toodi annetusi ja ma nägin, et inimesed püüavad mind armastada, aga nad kardavad ja võõrastavad mind. Ja ma tundsin end üksi. Mul oli puudus armastusest. Kõik justkui funktsioneeris, midagi polnud valesti läinud, aga see kõik oli kuidagi kuiv ja võõras. Ma igatsesin millegi nimetu järele. Mina, jumal? Mille järgi ma küll igatseda võiksin? Kas on midagi, mida ma siis ise endale luua ei saa? Tasapisi hakkas tekkima tunne, et jumal peaks armuma. Õigemini ta vajaks vastuarmastust, sellist võrdsete olendite vahelist armastust. Et oleks ometi kusagil siin universumis üks selline olend, kes saaks aru. Kes saaks minust päriselt aru.
…Täiesti imelik uni, ja väga kummalisel tasandil. Ma tõesti hõljusin selles unes kuidagi kirikute ja templite kohal. Ilmselt ei olnud selles unenäos lubatud mitut jumalat – vaat kui hea oli vanade kreeka ja rooma jumalate elu, enamvähem igaühele jätkus võrdne jumalik partner ka 
.
Kust mul küll see uni. Esimene vastus on lihtne. Read the rest of this entry »
Posted in 
Vahel ma mäletan, et olen seda unes näinud…
Viimased 2,5 nädalat on mind visanud ühest ajatsoonist teise ja siis tagasi kusagile vahepeale. Olen vahepeal jälle rohkem kohvi jooma hakanud ja millegipärast mäletan ma unenägusid paremini, kui kohvi joon (uni on pinnapealsem äkki?).
San Franciscost on meeles üks uni, kus suur draakon ja madu võitlesid, verd lendas, ma vaatasin neid, hirm ja põnevus kurku lämmatamas. Kui üles ärkasin, siis olin hämmingus. Miks ma sellist kummalist und nägin? Kusagilt poolalateadvusest meenus – või õigemini peaaegu et mõtlesin selle välja – , et ma vist nägin Hiinalinnas jalutades poole silmaga mingisuguseid draakonite ja madudega seinamaale. Või tasse. Või olid nad hoopis mingisuguste särkide või hommikumantlite peal? Ja siis tulevad nad mu unne, justnagu tähendades midagi. Naljakas. Read the rest of this entry »
Veeuputusest ja kodussünnitusest
Täna varahommikune unenägu on ikka veel nii selgelt meeles. Suur uputus. Mingi laudtala, mille eest jõudsin pea ära tõmmata. Arusaam, et teisi inimesi mu ümber enam ei ole. Hetkel vähemalt. See tugev emotsioon – et ma ei näe võibolla enam mitte kunagi oma lapsi ja lähedasi… Ja siis mõni aeg hiljem olin ma veest välja tõmbamas ja kunstlikku hingamist tegemas võõrastele lastele. Kõige ilusam oli see, et unenägu lõppes helgelt – üks võõras laps hakkas hingama.
Unenäod, minu magava aju sepitsus
Taiplik lugeja on juba aru saanud, et ma sorteerin neil päevil oma vanu faile. Siin on midagi sellist… imelikku. Kunagi suvaliselt hommikuhämus üles kirjutatud unenägusid. Paljad ja sümboolsed. Read the rest of this entry »
Mis on kardinate taga
Eile õhtul, kui panin lapse magama, otsustasin panna kinni kõik raamatud, teleka ja arvuti, panna kõik muu kõrvale ja tegelda vaid iseendaga.
Vahtisin kella rohelist plinkimist pimedas toas ja üritasin kannatlikult enda sees leida põhjuseid, miks ma olen kurb. Mitu korda kibelesin jooksma arvutisse oma suurepäraseid mõtteid kirja panema, aga siis ütles mingi hääl, et ma kasutan seda liiga sageli kiirlahendusena. Pane aga kirja, tekita veel üks efektne kardin – aga see ei lahenda küsimust, mis kardinate taga peidus on. Read the rest of this entry »
LINNUGRIPI UNENÄGU
Varahommikul ärkasin selle peale üles, et keegi istus mu pea kohal. Ta oli umbes poole meetri pikkune, heledamat purpurlillat värvi ja selline multifilmide hiire moodi, ainult et väga suurte silmadega. Siis haihtus ta minema ja sain aru, et olin teda unes näinud.