Rubriigiarhiiv: unenäod

Unenägude aeg

OLYMPUS DIGITAL CAMERA(algusse üks unenäoline pilt äsjasest jõuluõhtust. Ja edasi, lugu, mis ilmus/ilmub jaanuari Eesti Naises mu kolumniveerus, panen juba praegu üles, et saaksite teadlikumalt magada!!! :))

UNENÄGUDE AEG

Kaksteist püha ööd.

Kui ma sellest esimest korda kuulsin, tundsin kohe ära: jah, mina usun seda. Jõululaupäevast kuni kolme kuninga päevani olla vanade uskumuste järgi see aeg, kus suuri aktiivseid töid teha ei tohi. See on aeg, kus tuleb magada. Korralikult ja unenägudega.

Sest see on aeg aastast, mil inimene on kõige paremini iseendaga kontaktis. Loe edasi Unenägude aeg

Jumalast imelik öö

Ma ärkasin keset ööd, lumevalgus paistis tuppa läbi kardinavahe ja ma olin alles oma une lummuses.

Ma olin oma unes jumal.

Mulle toodi annetusi ja ma nägin, et inimesed püüavad mind armastada, aga nad kardavad ja võõrastavad mind. Ja ma tundsin end üksi. Mul oli puudus armastusest. Kõik justkui funktsioneeris, midagi polnud valesti läinud, aga see kõik oli kuidagi kuiv ja võõras. Ma igatsesin millegi nimetu järele. Mina, jumal? Mille järgi ma küll igatseda võiksin? Kas on midagi, mida ma siis ise endale luua ei saa? Tasapisi hakkas tekkima tunne, et jumal peaks armuma. Õigemini ta vajaks vastuarmastust, sellist võrdsete olendite vahelist armastust. Et oleks ometi kusagil siin universumis üks selline olend, kes saaks aru. Kes saaks minust päriselt aru.

…Täiesti imelik uni, ja väga kummalisel tasandil. Ma tõesti hõljusin selles unes kuidagi kirikute ja templite kohal. Ilmselt ei olnud selles unenäos lubatud mitut jumalat – vaat kui hea oli vanade kreeka ja rooma jumalate elu, enamvähem igaühele jätkus võrdne jumalik partner ka :).

Kust mul küll see uni. Esimene vastus on lihtne. Loe edasi Jumalast imelik öö

Vahel ma mäletan, et olen seda unes näinud…

Viimased 2,5 nädalat on mind visanud ühest ajatsoonist teise ja siis tagasi kusagile vahepeale. Olen vahepeal jälle rohkem kohvi jooma hakanud ja millegipärast mäletan ma unenägusid paremini, kui kohvi joon (uni on pinnapealsem äkki?).

San Franciscost on meeles üks uni, kus suur draakon ja madu võitlesid, verd lendas, ma vaatasin neid, hirm ja põnevus kurku lämmatamas. Kui üles ärkasin, siis olin hämmingus. Miks ma sellist kummalist und nägin? Kusagilt poolalateadvusest meenus – või õigemini peaaegu et mõtlesin selle välja – , et ma vist nägin Hiinalinnas jalutades poole silmaga mingisuguseid draakonite ja madudega seinamaale. Või tasse. Või olid nad hoopis mingisuguste särkide või hommikumantlite peal? Ja siis tulevad nad mu unne, justnagu tähendades midagi. Naljakas. Loe edasi Vahel ma mäletan, et olen seda unes näinud…

Veeuputusest ja kodussünnitusest

Täna varahommikune unenägu on ikka veel nii selgelt meeles. Suur uputus. Mingi laudtala, mille eest jõudsin pea ära tõmmata. Arusaam, et teisi inimesi mu ümber enam ei ole. Hetkel vähemalt. See tugev emotsioon – et ma ei näe võibolla enam mitte kunagi oma lapsi ja lähedasi… Ja siis mõni aeg hiljem olin ma veest välja tõmbamas ja kunstlikku hingamist tegemas võõrastele lastele. Kõige ilusam oli see, et unenägu lõppes helgelt – üks võõras laps hakkas hingama.

Loe edasi Veeuputusest ja kodussünnitusest

Mis on kardinate taga

Eile õhtul, kui panin lapse magama, otsustasin panna kinni kõik raamatud, teleka ja arvuti, panna kõik muu kõrvale ja tegelda vaid iseendaga.

Vahtisin kella rohelist plinkimist pimedas toas ja üritasin kannatlikult enda sees leida põhjuseid, miks ma olen kurb. Mitu korda kibelesin jooksma arvutisse oma suurepäraseid mõtteid kirja panema, aga siis ütles mingi hääl, et ma kasutan seda liiga sageli kiirlahendusena. Pane aga kirja, tekita veel üks efektne kardin – aga see ei lahenda küsimust, mis kardinate taga peidus on. Loe edasi Mis on kardinate taga