Rubriigiarhiiv: vabatahtlik töö

Südamest ja lihasöömisest

Eilne lastekodunoorte üritus oli, mitut inimest tsiteerides, väga südamlik. Üks sõnavõtt oli soojem kui teine ja kui noori autasustama hakkasime, hüppas esimene kasvataja püsti ja iseloomustas oma poissi, samamoodi tegid kõik järgmised. Nii et võrreldes eelmise aastaga saime kõik üksteisele veel lähemale. Palju mõtteid ja tundeid, mis siiani tekitavad järellainetust. Kuigi ma olin tegelikult eile (ja olen ka täna) nohudeliiriumis, aga teate, sinna üritusele täitsa sobis nohu, sest nõnda südamlikud laulad ja kõnelejad olid, et nagunii läks vähemasti pool saali nohuseks :).

Ja kindlasti jätkame lastekodunoorte avitamist. Kui siia lugejate hulka satub keegi, kellel on MTÜ või firma, mis saaks anda kasvõi ühe stipendiumi (2000 krooni), siis palun võtke ühendust! Ideaal on minu meelest see, kui me ei pea mitte konkurssi pidama, vaid suudame kõigile tublidele lastekodunoortest elluastujatele stipi anda. Sel aastal oli neid 11: kümme stippi meie kirjastuse poolt ja üks Viljandi Lionsite poolt. Samamoodi on igasugused muud auhinnad sobilikud (ok, päris igasugused mitte, aga väga laias skaalas, kujutage ette, kuidas elu alustamine käib, kui ei ole ei voodipesu ega nõudekomplekti jne, kõik see kulub ära :). Sel aastal oli lisaauhind Anttila internetikaubamajalt, iga noor sai 1000-kroonise kinkekaardi.
Nii et: hõikan, äkki keegi kuuleb! Loe edasi Südamest ja lihasöömisest

Lastekodunoortele raha jagamisest, waldorfkogukonnast, elu mõttest ja muust

Suur üritus on siis homme (kopin allapoole pressiteate ka). Olen praegu üksi kodus ja võitlen mind piirava nohuviirusega: küüslauk, C-vitamiini täis viljad, igasugused raviteed. Mulle on tegelikult alati meeldinud külmetushaigusega koju jäämine, voodis raamatuhunnikuga aja maha võtmine – aga ma praegu ei saa ju. Homme just täpselt samal ajal olen ma noorte stipendiaatide ees ja räägin nendega.

Avalikud esinemised on ühed kummalised asjad. Ma ei saa siiani aru, kas need meeldivad mulle üliväga või absoluutselt ei meeldi. Sel aastal olen palju kordi käinud rääkimas raamatukogudes, mulle meeldib inimeste ees seista, neile naeratada ja rääkima hakata. Meeldib see, kuidas iga kord saan ma endale vähemalt ühe uue mõtte, kui seal ees räägin elust, raamatutest, kirjutamisest, kirjastamisest… Ja samas on igasuguse avaliku esinemisega seotud stress. Üks teema on näiteks (mida kaugemale 30. sünnipäev jääb, seda teravamaks see muutub) – väljanägemine. Pärnus näiteks hulkusin lapsukesega vanalinna peal kella vaatamata ja siis saime Justiniga kokku imeilusas “aeg seisab” stiilis Supelsakste kohvikus… ja järsku selgus, et meie esinemine algab kohe! Nii me siis kihutasime raamatukogu poole ja mul oli null ühikut meiki peal. Kui hiljem ürituse korraldaja pilte saatis, siis sain aru, ma ei ole enam selles vanuses, kus avalikel üritustel ilma megikarbita hea välja näha saaks, eriti kui maganud piisavalt pole. Või ei peaks sellest lihtsalt hoolima? Ma olen 36-aastaste klubis ja ma ei teagi, mida need teised klubiliikmed teevad, mida nad tunnevad. Ühe asja olen ära märganud: igasugune avalikkusega suhtlemine tekitab peavalu-teemad, mida vaikselt kodus kirjutades ei teki. Ma ei tea veel, kas ma sellest peaksin tegema kardinaalseid järeldusi (loe: lugemisaasta lõppedes loobuda rahvakohtumistes) või ei. Loe edasi Lastekodunoortele raha jagamisest, waldorfkogukonnast, elu mõttest ja muust

Lastekodust edukalt välja lennanud…?

Pöördun taas blogi poole, sest elu näitab, blogist saab kõike, kindlasti on mõnel lugejal olemas vastus, antud juhul hea inimese soovitus.

Nimelt, taas hakkab kätte jõudma sügis ja me plaanime taas jagada raha ellu astuvatele lastekodulastele. Nii nagu seda tegime eelmisel sügisel – siin on meenutuseks üks uudiseke ja telelõik. Ja meeldetuletuseks ka see, et kõik, kes on ostnud meie “Marta varbad” raamatu, on osalised – iga raamatu ostu pealt läheb 10 krooni fondi, millega aitame neid toetust vajavaid noori.

Sel aastal teeme seda taas, aga vahepeal on mullune patroon Erika Salumäe kolinud ära Hispaaniasse ja skaibiühendus on tal seal hetkel ka kehv. Nii oleme jõudnud mõtteni, et selle ürituse patroonluse võiks sel aastal anda kellelegi teisele – sest on ju teisigi, kes on kasvanud lastekodus ning ilma ema-isa toetuseta kasvanud tublideks inimesteks. Meil tuleks üks selline  leida! Ja loota, et ta on nõus tulema meie üritusele ja rääkima meie seitsme  stipendiaadiga, ning andma neile üle rahatoetuse.

Kui oskate soovitada sellist inimest, palun tehke seda – kas siin kommentaariumis või epp.petrone@gmail.com. Aitäh!

Ilmselt minu viimased sissekanded Tartu Lastehoiu Seltsi blogisse…

Lastehoiu Selts aga areneb edasi, kuulsin just, et sügisest tuleb üks uus rühm juurde (vähemalt üks).

http://lastehoiuselts.blogspot.com/2010/05/vahepeal-ilmunud-meediakajastusi.html

http://lastehoiuselts.blogspot.com/2010/05/veel-meediakajastusi-meie-tegemistest.html

http://lastehoiuselts.blogspot.com/2010/05/lastehoiust-siiri-liisi-laanesaarelt.html

http://lastehoiuselts.blogspot.com/2010/05/meil-on-ka-infobaas-koigist-tartus.html

Konverents “Kuidas lapsi hoida”

Panen ka selle pressiteate üles, olen aidanud konverentsi korraldamisel ja meediakajastamisel.
Tartus toimub konverents “Kuidas lapsi hoida”

Perekasvatuse Instituut ja Tartu Lastehoiu Selts korraldavad 23. aprillil Tartus, Johannes Esto Ühingu Maja saalis (aadressil Näituse 3) konverentsi „Kuidas lapsi hoida”. Kõik huvilised on oodatud kaasa mõtlema ja arutlema selle üle, missugune on lapse vajadustest lähtuv ja lapse arengut toetav päevahoid.

“Viis aastat tagasi esimesi kutselisi lapsehoidjaid koolitades pidime me inimestele selgitama, mis on lastehoid ja mis vahet on sellel lasteaiaga,” kirjeldab üks konverentsi korraldaja Siiri-Liisi Läänesaar Perekasvatuse Instituudist, tõdedes: “Praegu inimesed üldiselt teavad, mis on lastehoid ja on seda teenust kasutama hakanud. Seepärast me ei räägi enam sellest, mis on lastehoiuteenus, vaid räägime sellest, milline see teenus ideaalis peaks olema.”

“Kas pole kummaline, et lastepäevahoiuga seoses räägitakse pigem kohtade puudusest kui teenuse kvaliteedist ja sellest, mida lapsed vajavad?” küsib ka Tartu Lastehoiu Seltsi juhataja Pille Rives. “Meie kogemus näitab, et paljud pered eelistaksid võimaluse korral väikest kodulähedast lastehoiurühma.” Loe edasi Konverents “Kuidas lapsi hoida”

Tartu Lastehoiu Selts kutsub ümarlauale

Kutse ümarlauale: Lastehoid alushariduse pakkujana

Tartu Lastehoiu Selts kutsub huvilisi arutlema alushariduse andmise võimaluste ja hetkeseisu üle Tartu linna lastehoidudes.

Ümarlaua teemad:

–          Kuidas teadvustada lastehoidu kui võimalikku alushariduse andmise kohta?

–          Kas on vajalik diferentseerida kodus lapsi hoidvaid erahoidjaid ja lasteaia õppekriteeriumidest lähtuvaid lastehoide?

–          Kas lastehoiud peaksid järgima õppekava? Või on just selle puudumine oluline vabadus, millest ei tohiks loobuda?

Ümarlaud toimub projekti „Pere/rühmaperepäevahoiu mudeli tutvustamine ja propageerimine Eestis ja teenuse kättesaadavuse parandamine Tartu linnas“ raames. Seda toetab Vabaühenduste Fond, mida rahastavad Island, Liechtenstein ja Norra EMP finantsmehhanismi ja Norra finantsmehhanismi vahendusel.

Ümarlaud toimub 6. veebruaril, kell 12.00-14.00, Tartus, Õnne 13 asuvas lastehoius.

Oodatud on kõik, keda antud teema huvitab ja puudutab. Eriti oodatud on Tartu lapsehoidjad, lastehoidude tegijad-töötajad, et jagada oma kogemusi.

Osavõtust palume teatada lastehoiuselts@gmail.com.

Info tel. 55602169 (Liisa Maasik) või  5158093 (Pille Rives) MTÜ Tartu Lastehoiuselts.

Need, kes armastavad maakera

Mul jäi eelmisest kirjutamiskorrast õhku see mõte, et kuidas saab olla ühekorraga keskkonnahoidja ja rännupisikuga. Sa ju tead oma peas, et igasugune lendamine ja sõitmine kulutab ressursse… Aga ikkagi sa tahaksid sinna kaugemale pääseda ja veel kogeda, veel näha…

See pole ju ainult minul nii. Võin oma sõpruskonnas ridamisi neid inimesi üles lugeda. Tuttav ökopere, muidu täitsa ökod, aga rahutus on hinges ja reisimata ei saa. Rääkimata tudengitest, kel raha polegi, aga ikkagi kuidagi selle võimaluse leiavad, et lennata ja rännata. Plastist loobuda on ju nii lihtne, aga Indiast, Hispaaniast, Itaaliast või Kreekast loobuda ei saa… Loe edasi Need, kes armastavad maakera