Ah et miks ma soovin müüa “Indiast” kivipoodi?

KUULUTUS TÄPSEMA INFOGA: https://www.kuldnebors.ee/81745208.

Jah, muidugi, pean sellele küsimusele vastama. Seda küsivad nii poega seotud inimesed kui ka mu sõbrad kui ka ajakirjanikud, nüüd ka võimalikud ostjad.

Esiteks toob see mind küsimuse juurde, et miks ma üldse tegin “Indiast” kivipoe. Siiamaani ei tea, kuidas see juhtus. Novembrist 2015 sai mu uus kiviaeg alguse. Tuli visioon, võimalus, toetus. Ühel hetkel avastasin end täiesti uues maailmas, tegelesin enda harimisega uutel aladel, alates gemmoloogia ja geoloogiaga, lõpetades raamatupidamise ja disainimisega.

Vahepeal suutsin ikkagi kirjutada ka mõne raamatu. (Ka “Kalliskiviraamatu”!) Jätka lugemist

“Edu on sama keeruline kui ebaedu” ja Maxima “Meie Eesti” kampaaniast

…Ütlesin endale, et aitab, mina sellest “Meie Eesti” hullusega täna rohkem pead ei vaeva, aga ma ei saa parata, mõtted keerlevad ikka selle juures.

Sain ennist telefonikõne Maxima turundujuhilt Jannelt. Poeketi seisukoht on selge, kampaania on läbi, tiraazh läbi müüdud, nad liiguvad edasi. Ja see ongi arusaadav, professionaalne. Nad teevad poodi, neil on plaanitud kampaaniad ja üks kampaania läks üle ootuste edukalt.

Ja ma olen saanud viimase nädala jooksul kümnete kaupa kirju ja isegi telefonikõnesid võõrastelt. Neilt inimestelt, kes ka soovivad seda “Meie Eesti” raamatut ja kellele ei jagunud. Jätka lugemist

Äraminekust ja tagasitulekust (Neeme Raud, Postimees, minu vastused)

Värskes Postimehes on Neeme Raualt pikk lugu “Teretulnud või mitte”… Ka minu meilikasti potsatasid Neeme küsimused, umbes kuu tagasi, olin sel ajal kõrgel ja kaugel Colorados, mõtisklesin seal nagunii neil teemadel.
Ja olgu öeldud, ma kirjutasin need oma vastused siis, kui olin pigem kurvas ja vabanenud meeleolus, mul oli eelmisel aastal Eestis üsna palju netikiusamise kogemust ja üldse oli kuidagi raske aasta. Aga nüüd, Eestis tagasi kümnendat päeva, olen palju rõõmsam. Värsked kogemused on peale tulnud: mulle on Maxima “Meie Eesti” juhtum toonud arusaama, et eestlased hoiavad vahel ikka üllatavates kohtades kokku (näiteks üksteisele kleepse kinkides :)).
 –
Minu vabavormis vastused:
Väga hea näidend, Andra Teede kirjutatud ja Laura Metsa lavastatud” 45 339 km2 raba” räägib just äraminekust ja natuke ka tagasitulekust, soovitan seda kõigile…
Etendus lõppeb videolõikudega, kus inimesed erinevates keeltes õhkavad teemal, kui ilus on Eesti loodus, millised armsad rabamännid, ah, kui armas on see esivanemate maa. Ja nende videolõikude all polnud subtiitreid… Ma mõtlesin esimesel hetkel, et see on  kogemata, tehniline äpardus, ja siis sain aru: see on ju tulevik.
Kellelgi pole neid subtiitreid vaja, kui eesti keelt enam ei räägita.

Jätka lugemist

LISATUD TÄPSEM KUULUTUS Soovin “Indiast” kivipoe müüa (kas täielikult või osaliselt)

LISATUD: KUULUTUS TÄPSEMA INFOGA: https://www.kuldnebors.ee/81745208.

 

Tervitused New Yorgi lähistelt, vihma ja tormi seest.

Ma asun nüüd aktiivselt kuulutama, et soovin “Indiast” (www.indiast.ee) poodi müüa. Keda huvitab see teema täpsemalt, võta minuga ühendust. Nädala pärast olen Eestis ja saan ka kohtuda.

Poe esimene aasta näitas kasumit, samuti teine aasta, mitte väga suurt, aga potentsiaal on väga suur. Sõlmitud on ka frantsiisi (eel)lepingud, võimalik on laieneda mujale Eestis.

Mina olen valmis jääma (vähemus)osanikuks või siis mingi muu kokkuleppe alusel tegelema edasi blogiga. Aga mul on vaja elus edasiminekuks (muude lugude jutustamiseks) rohkem vabadust ja vähem vastutust. Olen rahul, et sellise ilusa ja omamoodi koha olen loonud, aga olen ka kindel, et keegi teine saab seda edasi arendada, kas siis täitsa iseseisvalt või minu panust vajades, seda saame juba arutada.

Palun ühendu epp.petrone@gmail.com ja jagan täpsemat infot.

 

Kiri Coloradost: mõtteid mägedest

Ja see siin on minu viimane kolumn mu Naistelehe kolumnisarjast, kirjutatud jaanuaris, kui siia Coloradosse koos Mariaga jõudsime… (Pilt: meie ajutise kodukese lähedalt. Pildilt võib leida lendava Maria :)).

MÄGEDES IMESID OTSIMAS

Olen jõudnud oma reisiga tee lõppu. Sõna otseses mõttes: siit külast ei lähe ühtegi teed edasi, saab vaid ringi pöörata ja tagasi sõita.

Tulin siia koos 6-aastase tütre Mariaga, tema läheb kohalikku kooli ja mina asun kirjutama. See on olnud mu ammune unistus: tulla tee lõppu, mägedesse. Kui ma sellest kunagi unistasin, siis ei osanud ma praktilisi probleeme ette näha ega osanud ka ette kujutada, millised imelised üllatused mind mägedes ootavad. Oli lihtsalt kutse, võibolla eelmistest eludest pärit: mägedesse! Jätka lugemist

Kiri Long Islandilt: mõtteid liivast ja liikumisest

(Avaldan siin oma Naistelehe eelviimase kolumni, see on kirjutatud jaanuarikuus Long Islandil. Enamik mu kolumnitest leiab Indiast poe päevikus ringi lehitsedes.)

LÄBI LIIVAPEEGLI

Olen praegu reisil, oma kunagise Ameerika-kodu juures. elu on läinud nii, et mu süda ja kuuluvus on laiali mitmel pool planeeti. Kui ma pole ühte „oma kohtadest” tükk aega jõudnud, siis tekib igatsus – see tekib teatud piirini ja siis kapseldub, liiga suureks ei lähe.

Ja kui ma oma kohta lõpuks kohale jõuan, siis saan selle kapsli lahti. Äratundmine, mälestused, nukrus, rõõm, tagasi oma kehaga kogemas vana tõde, et elu on spiraal: sa tuled tagasi sinna, kus oled olnud, aga sa pole see, kes olid eelmisel korral. Ka Eestis on ootamas samasugused kohad, mõnes neist olen elanud ja mõnest olen vaid unistanud. Jätka lugemist

“Meie Eesti” :) Minu mõtted raamatust ja meie pisikestest eestimaalastest

Minu vastused küsimustele, mis “Maxima” poeketi kommunikatsiooniosakond mulle ennist saatis:

Kuidas sa tulid sellisele formaadile nagu tegelusraamat?

Mul oli ammu plaan ja lootus  kirjutada tegelusraamat. Maximaga koostöö vastas selles mõttes just minu unistusele: sain teha raamatu, mis õpetab ja pakub tegevusi, aga mis samas jääb ka riiulitele alles juturaamatuna, aastateks ja isegi aastakümneteks.

On sul kirjanikuna enda muusa? 

Lasteraamatute kirjutamisel on minu muusaks minu lapsed! Peamiselt sain “Meie Eesti” kirjutamisel abi oma 6-aastaselt tütrelt.

Milliseid huvitavaid avastusi tegid “Meie Eestit” kirjutades?

Kirjutades tegin palju netiotsinguid, harisin ennast. Ma ei teadnud varem, et Eesti lippu tohib vaid ühel ööl aastas lehvima jätta, muidu mitte. Ja ma olin miskipärast täiesti kindel, et Eesti rahvusloom on ilves, aga tegelikult meil ju pole rahvuslooma. Jätka lugemist

Mainstream meediast korra, blogija ja allika seisukohalt

Olen praegu Eestist ära, vaatan kogu seal toimuvat distantsilt. Jah, ilmsesti oleme jõudnud heaoluühiskonda, kui nädal aega tülitsetakse ühe laulu üle ja siis tuleb valitsuskriis ühe peokorraldaja valiku tõttu.

Annan aru, et ka minu alljärgnev virisemine käib samasse heaoluelu kategooriasse, see ei ole kindlasti maailma suurte probleemide hulgas. Justkui ei oleks. Samas, lugege lõpuni, ühele naisele on see praegu väga suur probleem. Kuidas peaks seda lahendama? Jätka lugemist

Elu õpitunnid: kuidas “Indiast” poe müüja tegi konkureeriva poe

Toimetatud juurde: Sain teada, et Eesti Ekspress oli teinud sellest blogipostist loo, kus oli kirjutanud valest inimesest, niisiis pean siia panema ka nime. Tiina Martinfeld on “Indiast” poe endine müüja ja “Gaia Kristallide” poe omanik. Palun vabandust (eelkõige Eesti ajakirjanduse nimel) Tartu kristalliterapeut Tiina Kalalt ja loodan, et Ekspress avaldab paranduse.

Juhin ka tähelepanu kõigile ajakirjanikele, kes siia blogisse sattuvad: otse blogi päise all on juba aastaid olnud kirjas, et minult tuleks küsida luba enne siit blogist võetud info mujal meedias avaldamist.

Mediteerisin siin öösel ja mõtlesin: miks on nii, et olen kõik viimase aja valusad kogemused sissepoole jätnud. Mis juhtuks siis, kui ma jagaksin? Ja mis sellest muutuks, minu enda sees, lugejate sees? Edasi, kas mul on õigus neid kogemusi jagada? See on ju minu enda elu, minu lugu, miks siis ei võiks… Ja siiski on see kuidagi kurb ja raske, justkui stigma oleks tunnistada seda, et miski on haiget teinud.

Võin välja tuua kolm õpitundi.

Ja alustan esimesest. Palun algatuseks, et mitte parastada, mitte targutada, mitte pooli võtta. Mina igatahes ei vaja seda, minu jaoks olid kõik õpitunnid selleks, et edasi liikuda. Ma vajan ilmselt lihtsalt loo ära jutustamise tunnet.

Tiina oli hea müüja, kogemustega ja huvitava isikusega. Kui “Indiast” pood alustas, siis leidsin ta meie ühise tuttava Annika soovituse peale: helge, selge silmavaatega, väidetavalt ka inglite nägija. “Su ema tahab sulle öelda, et ta on sinu üle uhke…” Nii ütles ta mulle esimese poole tunni jooksul. Jätka lugemist

Aastast 2017… aastasse 2018

Oh, oli aga aasta! Kiire. Uus aasta tuleb rahulikum.

AVALDATUD… sai minu sulest 2017. aastal päris palju.

Kõigepealt kolm lasteraamatut: eesti keeles ilmus perelugude sarja uus osa  “Lennukiga lõunamaale” ja lühikeste muinasjuttude kogumik “Võlusõnad”. Aga valmis sai ka inglisekeelne versioon minu “Kurru-Nurru vurrudest”, “Furry Purry”.

Täiskasvanutele sain ma sel aastal kaante vahele oma lastekasvatusteemalise “Lastekirju” kogumiku. Ja “Inspireerivate armastuslugude” kogumiku ka.

Last but not least, avaldasin koos kaasautor Kristiga ja kujundaja Andega imeilusa teose, mis oli nii lastele kui täiskasvanutele, nimelt “Kalliskiviraamatu”! Jätka lugemist

Ajarännud Dakiga ja imeline jõululaupäev

Minu armas Daki! See jõululaupäev oli imeline (ja jõulureede ka, nagu lapsesuu on 23nda detsembri nimetanud).

Daki on olnud minu sõber enamvähem samast ajast alates, kui algas minu blogimine. Vahepeal tuli palju muid tegemisi ja tegelasi vahele, muuhulgas lasksin kogemata ära kustutada oma kõige esimese blogi, sest ei käinud vanas kirjakastis piisavalt sageli ega teadnud, et hotmaili põhiseid blogisid kustutatakse, kui need pole aktiivsed (hea, et osa sellest netipäevikust “Minu Ameerika” raamatutesse sai).

Aga siinse blogi alguse ajaks olime Dakiga juba lähedased. Kirjutasime ühiseid asju oma salajastes kohtades, jagasime oma salajasi mõtteid, aga tegelikult ei kohtunud veel tükk aega. Mina elasin New Yorgis ja Daki Tartus. Üks ühine seiklusromaan (“Õun ära süüa?”) sai ju lausa otsast lõpuni valmis, enne kui silmast silma nägime. (Õunaloo peatükid nokib muide kokku ka siitsamas blogist, tuli mulle praegu meelde – kui siit uurima hakata...)

Eks see minu ja Daki lugu tõestab, et internetist on võimalik armastust leida küll! 🙂 Jätka lugemist

Jõulumõtteid ühelt ettevõtjalt ja emalt

Lugu kirjutatud EPL online küljele. Ilmunud ka siin.

Eile käis mu tütre balletikoolis jõuluvana. Nagu nad ikka käivad, igas korralikus lasterühmas on teda oodatud ja igatsetud, ja siis saabub katarsis, kui hästi läheb.

Väga hea jõuluvana oli, katarsiselaadne seisund tõesti saabus. Emad sosistasid flirditoonis omavahel, et peaks küsima jõuluvana telefoninumbrit. Ma ei tea, kes seal valge habeme taga peitus, aga tundus olevat selline mees, kes teeb hommikuti joogat ja mõtleb ka päriselt maailma üle järele. Tema hääl ja olemus olid nii sügavad ja lisaks kinkide laiali jagamisele jõudis ta lastele õpetada tänutunnet, kallitele hea sõna jagamist.

Kui pakijagamine läbi, hakkas ta tegema lastele mingit kummalist mängu. „Kes usub, mis ma ütlen, ajage end kõrgustesse… Kes ei usu, tehke end nii pisikeseks, kui saate…”

Klõpsisin paar pilti ja hiljem neid üle vaadates käis kummaline värin läbi. Millised kaadrid. Kõige ees seisab punases mantlis mees ja tema ees on pisikesed tüdrukud idamaises palvetamisasendis, kägaras ja justkui maapinda suudlemas jõulumehe jalge ees… Nad jumaldavad seda kuju. „Kes usub?…” kõmistab see mees. Mitte kõik neist tüdrukutest, noorimad neist viiesed, ei teagi, mis on jõulude traditsioon meie rahvakalendris või meie kristlikus kalendris. Nad õpivad, mida uskuda. Ja me oleme neile selgeks õpetanud usu jõuluvanasse. Jätka lugemist

“Võlusõnade” sünnilugu

ESITEKS, OLGU ÖELDUD…
Mulle nii meeldib lasteraamatutesse nimelisi pühendusi kirjutada-joonistada. Nii et soovitan meie värsket “Võlusõnade” raamatut jõulukingipakki meie kirjastusest tellida, koos pühendussooviga…  (kirjutage pood@petroneprint.ee) Ja soovitan seda ka lasteaedadele või koolidele rühmakingiks. Sobib nii poistele kui ka tüdrukutele…

JA MIS VANUSTELE? .
Muinasjuttude, eriti selliste lihtsate lühikeste mõistulugude puhul on sihtrühma nii keeruline määratleda. Loen neid ette kuueaastasele Mariale unejutuks, aga samas mäletan aega, kui olin 39 ja mind tabas lühimuinasjuttude maania… olin ahne ja täitmatu sihtrühm.
See oli meie viimane USA-aasta. 2013-2014. Elu oli erinevatel põhjustel kuidagi imelik, suunad olid segi. Mulle andis suurt turvatunnet seal Long islandi saare nurgal iga päev sörkimas käimine, metsikute hirvedega looduses kokkujuhtumine ja… indiaani muinasjutud.
Esimene kogumik sattus näppu kohalikus raamatukogus üsna juhuslikult, õigemini, mul oli neid muinasjutuhooaegasid elus ju ennegi peal käinud (Olen kunagi kokku pannud „Muinasjutud armastusest”), aga ma ei teadnud, et uus laine oli pärale jõudnud.

MUINASJUTUSÕLTUVUS
Selle ühe õppeaasta jooksul, mil me Ameerikas seal saarenurgas elasime, jõudsin ma läbi lugeda kohaliku raamatukoguvõrgu kõik muinasjutuantoloogiad ja ka kõik lastele mõeldud folkloorse taustaga muinasjuturaamatud. Tellisin neid juurde ka maakonna raamatukogudevahelisest laenutusest.
Nii et jah, igasuguseid sõltuvusi on elus olemas ja üks neist on muinasjutulugemise sõltuvus. Jätka lugemist

Käisin Dakil taskuraadios külas :)

Nii tore oli, selle nimel peab blogilt tolmu pühkima ja pisikese postituse tegema!

Kuulake, klikkige pilti ja mõnulege samamoodi nagu mina seda praegu üle kuulates :)… Meie jutt läheb tagasi aegadesse, mis on sellesama blogi algusaegades (mu kõige esimene blogi kahjuks kustus ära, aga pool aastat hiljem kolisin siia ja see on kõik siin alles, olemas…)

Jätka lugemist

Sada killukest meie sarja sajanda raamatu puhul… vol 1.

1.

Kõige värskem küsimus, selgus, et meil pole kirjastuses ühtset arusaama, kuidas sarja kirjapildis  nimetada. Samasugune segadus on eri väljaannete keeletoimetajate hulgas. Igatahes mina olen seda sarja algusest peale nimetanud “Minu”-sarjaks, aga täna selgus, et meie sarja viimaste aastate peatoimetaja Triinu-Mari Vorp kirjutab “Minu” sari. Väike googel-monitooring (koogel-moogel) näitab, et palju on kasutusel ka “Minu…” sari. Me peame keelenõuandelt ekspertiisi võtma :). Anname peagi teada, mis ametlik ekspertiis arvab.

2.

Minult on nii palju kordi päritud, kuidas tuli mõte „Minu“-sarja tegemiseks. Ma mäletan, kuidas ma otsustasin just “Minu Ameerika” oma tulevasele raamatule pealkirjaks panna. See oli 2004. aastal. Istusin akna peal ja kirjutasin ja tundsin alt naabermaja restoranist tuleva hispaania köögi lõhnu ja mõtlesin: “See on minu Ameerika.”

See lause on päevikus alles.

Ja ainult tänu sellele lihtsale pealkirjale sai tulla jätkuv sündmuste ahel… Et “Minu Ameerikale” sai otsa tulla “Minu Hispaania”, ja nii edasi. Jätka lugemist

Ühe hingetõmbega, “Põletatud väljade hurmaa”

(pilt: Uue Teatri kodulehelt)

Ma käisin seda kummalist tantsulavastust teist korda vaatamas ja ma jõin nagu janune, ja oleks valmis kolmas kord veel minema.

Mida see pealkiri tähendab?

Mis lugu see õieti oli?

See teebki unenäod ja muinaslood ja hea tantsukunsti eriliseks – sa näed lugusid, mida lõpuni seletada ei saa. Omamoodi spirituaalne väljakutse, loobuda liigsest tõlgendamisest ja lasta end kanda kõigi meeltega. Jätka lugemist

Kuidas kõik on omavahel seotud („Öös on asju“ ja „See asi“ lavastused Endla teatris), vol 2

Mul on nii hea meel kohata tõelist annet. Seda ikka ju vahel juhtub ja see on selline omamoodi helge rõõm. Vaatasin enne lavastaja Laura Metsa pildile otsa, niisugune noor, keskkoolilapse nägu, ja milline brutaalne anne, minu meelest. Ma olen nüüd kahte ta lavastust näinud. „Raba 45399„ (eestlaste välismaale kolimisest), tahan seda veel kord näha, siis kirjutan sellest Sulle ka, see oli igatahes tükk, kus mul pisarad silma tulid ja nö tabasin imet.

Ja vaat just eile rääkisin sellest, mismoodi teatris võid hetked maha magada ja ongi laev läinud… Mul on nii kahju, et ma ei jõudnud vaatama Laura Metsa varasemaid asju, ei olnud parajasti nii tugeval teatrilainel. Aga nüüd siis vähemalt tean, et on üks selline lavastaja, kelle sleppi end haakida ja seilamast nautida…

Eileõhtune tükk oli „See asi“. Olgu öeldud, et see, mismoodi ma etenduse sisu ette kujutasin, oli hoopis teine kui tegelikkus… Jah, see kujunes küll ümbermaailmarännuks ja justkui millegi otsimiseks, aga need lood olid kokku pandud hoopis teisiti, kui arvasin. Jätka lugemist