TÜÜPE SIITKANDIST vol1

1. LUGU: Televisiooni-toojad.

Telefon helises. Justin teisel pool: “Kohe on kaablimehed kohal, kas sa oled ikka kodus?”

Muidugi olin. 10 päeva ilma tele ja internetita oli olnud piisav paus ja mul oli täpselt meeles, et täna oli SEE päev, mil uude koju ilmaühenduse saab.
Lippasin sokkides allakorrusele välisukse juurde ja tõepoolest, tänaval seisis reklaamkirjadega auto, seest paistmas kaks mustanahalist meest. Lehvitasin.

Nad vahtisid minu poole.

Viipasin uuesti. Sain aru küll, mida nad ootavad. Ma pidanuks kõndima välisuksest välja ja nende auto juurde, et öelda “Jah, te olete õiges kohas, palun tulge.”
Aga kas nad siis mu kehakeelest ei saa aru? Või pean ma uuesti üles minema, et saapad jalga panna?

Oli näha, et üks tegelastest räägib walkie-talkie`ga. Sel hetkel hakkas mu mobiil taskus helisema. Naisehääl: “Kas teie olete aadressilt see-ja-see? Meie klientiteenindusel on probleem, nad on kohal, aga ei pääse teie juurde sisse.”

Asi tundus nii absurdne, et mulle kippus naer peale. “Teie klienditeenindus on otse minu maja ees! Palun öelge neile, et nad autost välja tuleks ja ukseni tuleks.” Ma ei tahtnudki irooniline olla, aga kukkus vist nii välja.

Autouksed avanesidki ja välja loivas kaks noormeest. Ütlesin viisakalt “Tere” ja lippasin trepist üles. Jah, Marta ikka magas. Ütlesin esimesele saabujale veel kord: “Tere, tulge edasi, siin on telekas ja siin arvuti!” Ei midagi vastuseks. Saabus teine mees, kellele ma ütlesin: “Tere, siin on telekas ja siin arvuti…”

Mees ühmatas midagi ja hakkas oma kaaslasega õiendama. “Miks sa ühtegi kasti ei võtnud?” Räpmuusikat meenutav lärm täitis mu korteri. Justnagu tülis armastajatepaar. See jääb mulle alatiseks saladuseks, kas nad olid parasjagu tülis ja ajasid jonni, seepärast ka autost enne välja ei roninud… Või on see nende igapäevane suhtlusstiil.
Palusin neil olla vaiksemalt, sest laps magab kõrvaltoas, ja taandusin ise kööki. Mõne aja pärast tuli üks tegelastest mult telefoni küsima – neil olla vaja mingid koodid aktiveerida.

“Meil ei ole veel tavatelefoni, see tähendab, oli, aga mingid liinid lõigati kusagil läbi ja ei tea, millal tagasi saab,” ütlesin ma. (Vahemärkusena: olime ilma telefonita 13 päeva, enne kui korda tehti.)

Ja andsin mehele enda mobiili. Ise mõeldes, et me ju maksame sellele firmale nende teenuse eest, ja mitte vähe. Kas poleks õiglasem, kui ta ise oma vahenditega oma peakorteriga ühendust peaks.

Siis läks juba mõte mujale. Istusin köögilaua taga ja kirjutasin laptopis, taustaks teistest tubadest kostev räpitaoline mulin. Umbes veerand tundi hiljem tuli ajataju tagasi ja läksin vaatama, mis toimub.

Magava lapse toas oli aken lahti tehtud ja radikalt kate ära võetud, nii et see vedeles keset tuba.

Ja elutoas vedeles keset tuba… selili maas, jope ikka veel seljas, üks neist mu klienditeenindajatest. Ta vahtis telekat ja lobises telefoniga.

Jah, minu mobiiliga. Mind nähes naeratas ta laialt ja ütles telefoni: “Kuule, ma pean nüüd lõpetama, räägime hiljem!”

Huvitav, kelle kulul ta hiljem räägib.

Igatahes telekas töötas. Natukese aja pärast tõusis teine tegelane arvuti taga püsti ja ütles: “Kas te saaks siia alla kirjutada?”

Kirjutasingi roosal paberil vaevuloetavale tekstile alla. Ootasin, et nüüd esitatakse mulle pisike loeng teemal “See on sinu telekapult ja see on siin internetikarbike” või midagi sellist. Aga ei. Isegi nägemist nad korralikult ei jätnud, ütlesid “Okei?” ja kõndisid uksest välja.

Ma vaatasin hetke kohmetult ringi. Ahhaa! Telekapult on siin! Proovisin vajutada, aga telekas selle peale ei reageerinud, proovisin paaniliselt veel mitmeid nuppe. (Juba ammu on telekapuldid inimkonna enamusest targemad, masinate mäss on alanud.)

Jooksin sokkis rõdule ja hüüdsin “Hei, hei!” Viipasin neile.

Mulle tundus, et üks meestest vaatas üles. Aga siis käivitasid nad auto ja sõitsid minema.

Telekapuldi taltsutasime Justiniga kahepeale õhtul.

2. LUGU: õigemini kaks poliitiliselt ebakorrektset katset

Siin Belle Harbori tänavatel kõndides olen ma teinud juba kolm nädalat sotsiaalset eksperimenti.

Millal näen ma siin esimest mustanahalist? Ma uurin iga kord mõlemad tänavapoole läbi. Aga ei, pärast Brooklynist pärit televisiooni-toojaid pole ma ne..id kohanud. Esimest asiaatigi pole ma tänaval kohanud. Nüüd elame kindlas segregeeritud naabruskonnas. Vastutulijad jagunevad kolme gruppi: iirlased, poolakad ja juudid.

Millal naeratab esimene juut mulle vastu? Ma teen seda katset, meeleheitlikult ja jonnakalt neile iga kord naeratades.
Katse kestab. Ja olgu öeldud – mulle juudid meeldivad. Aga ortodokssete juutideni jõudmine võtab kaua aega. Oma kahel reisil Iisraelisse (anno 1999) sõbrunesin vaid arbaalaste ja vene-juutidega. Siin meie kandis elavad tõsiukslikud. Kas uskliku juudiga on võimalik sõbruneda või vähemasti tutvuda? Vastust tean ma aasta pärast.

3. LUGU: Suitsetajatele ohutu

Mu uue kodukandi tänavad on kuidagi väikelinlikud. See ja New York City? Miski siin meenutab mulle Karksi-Nuiat, eriti siitkandi peatänav pärast koolitunde.”Lumetorm” ehk, nagu eestlased ütleksid, lumesadu, on nüüd möödas ja ilm on jälle soe. Ennist kõndisin õues ja nägin, kuidas kooli nurga taga istusid ruudulistes seelikutes tüdrukud. Mind nähes käis neist läbi kahin, võpatus…

Aga siis tulid sigaretid uuesti nähtavale.

Ilmselt otsustasid need katoliku kooli neiud iirelt ära, et ma olen ohutu. Ma ei tunne nende vanemaid.

Ja neil on õigus.
…Kuigi tutvused tekivad siinkandis kiiresti (ma ütlen, see siin on nagu küla!) Sellest juba homme, järgmises osas.

18 mõtet “TÜÜPE SIITKANDIST vol1

  1. mari öö

    aga vot minule ei meeldi selle blogi uus süsteem, et iga sissekande lugemiseks ei piisagi lehekülje allakerimisest, vaid tuleb muudkui klikkida ja bäckklikkida ja klikkida ja bäckklikkida.

  2. Leenu

    mulle ka ei meeldi eriti..
    aga ma teen nii, et seal kus on “read the rest of this entry”, ma klikin ja avan uues aknas.. seega kui üks lugu läbi, siis panen selle akna kinni ja võtan järgmise, ei pea bäkkima 🙂 muidu ma unustaks ära bäkkida.. ja siis peaks täitsa uuesti avama..

  3. triin

    mulle ka alguses ei meeldinud, aga nüüd vaatan, et tegelt on hea teemat leida, kui tahad mõne vanema teema kommentaare vaadata. Rohkem foorumi moodi ;).

  4. Moonika

    Minu arust on siin keskkonnas väga mugav järgmise teksti juurde minna neid pealkirja juures asuvaid linke kasutades…edasi ja tagasi 🙂 Aga nendele telekatüüpidele oleks küll pidanud midagi ütlema…Kui sa oma arve nüüd saad millalgi, siis äkki selgub, et helistas Gambiasse…Väga imelik teenindus. Meenutab mulle siinset pangandust. Olen juba kaks kuud üritanud omale pangakontot avada. Senini pole õnnestunud. Kõrghetk oli ühes pangas, kus mulle öeldi, et täna kontot avada ei saa, kuna see inimene pole tööl. No ma ei ole küll harjunud, et ma pean omale panka minekuks aja kinni panema. Tobeduse tipp. Rääkimata siinsetest seadustest. Hoopis teine teema, aga see on mulle nii südamelähedane hetkel ja teenindus ju ka 🙂

  5. Toomas

    Loen RSSiga ja seepärast artiklite pikkus veebilehel eriti oluline ei ole.
    Meeldib aga see, et kommentaare saab ka RSS-iga tõmmata. Nii saab väga mõnusasti vanade kirjutiste kommentaaridega kursis olla. Olen tõesti rahul. 🙂 Teistel blogidel pole ma sellist võimalust veel avastanud.

  6. sepp

    WP templatele saab suht lihtsalt öelda, et näita eelmisele/järgmisele postitusele linke loo alguses, loo lõpus/kommentaaride alguses, kommentaaride lõpus jne 🙂

  7. Eppppp Postituse autor

    Kaurile – asi pole selles, et neila rand ei meeldiks. Sellesama Rockaway poolsaare idapoolses otsas on linn nimega Far Rockaway, kus elavad just asiaadid ja mustad. Ja siitkandi inimesed ei käi üldse seal Far Rockaways.

    See, mida siin kogen, on just nimelt see segregatsioon – kogunetakse sinna, kus omasugused.

    Ma ei tea, kas Eestis on nii? Kindlasti vähem (sest Eesti on ühtlasem ühsikond, pole nii palju nii värvikalt erinevaid gruppe kui New Yorgis). Samas, eks Tallinnaski ole Kalamaja-inimesed ja Lasnaka-inimesed ja Tiskre-inimesed ja Tabasalu-inimesed jne.
    Kuuldavasti elavat enamus Tallinna indialasi ühes kandis (ma ei mäleta kus, aga kusagil põllupealsele ehitatud asunduses). Ja Koplis hakkavat kujunema oma tänavad, kus elavad noored julged edumeelsed eestlased… kolid sinna, sest sõber on ees ja teiselt poolt naaber tundub ka kuidagi sinusugune.

  8. kaur

    eppppp… ära hakka iseenda blogi ega selle kommentaare tõsiselt võtma… seda küll vaja pole 🙂

    mina küll ei suuda lasnaka-inimesi ja kalamaja-inimesi eristada. tiskre – nojah. aga et paned mu suvalises tallinna punktis maha ja lased tänaval vastutulevate inimeste pealt öelda, et kus oled – ei erista. säästumarketi ja stockmanni eristab küll klientide pealt ära (säästukas käivad koledad ja stockis ilusad inimesed),

  9. Eppppp Postituse autor

    Me käisime Säästukas, kui me Kalamajas elasime.
    Ja enne seda elasime Kentmanni tänaval, siis käisime Keskturul.
    Ja ikkagi oleme ilusad 😉

  10. andry

    kauril siiski õigus on, et säästuka ja stocmanni rahvas erinev välja näeb. Aga muidugi olete ilusad.

    Eilases ekspressis on väike küsimusteseeria, et miks ameerika loosib eestis välja immigratsiooniloteriid. Miks korraldab USA viisaloteriid? ja konsuli kohustäitja selgitab, et viisaloteriid korraldatakse ainult neis riikides, mille elanikkond on USAs vähe esindatud, ntx USAs ei korraldata, ning ütleb It’s the mixture that makes America what it is.

    Tegelt, olen Su peale kade selle mixture’i pärast, armas Epp.

  11. andry

    Reps pillas eile huvitava fakti, äkki kellegile kulub ära, et Belgias panevad moslemid oma lapsi kõige parema meelega katoliku kooli.

    Miks

    Õpsid on nunnad, eks

    Ma aretasin ise edasi, et nunna ja islami naise riietus, moraal ja naistele esitatavad kõrged normid jne…

  12. Aivar

    Kui poliitiliselt ebakorrektsetest eksperimentidest rääkida siis ma lõbustan end maanteel sõites mõnikord sellega, et ütlen oma naisele, et vaata peeglisse ja näe seda autot mis meist varsti mööda sõidab. Tahad ma ütlen kes seal roolis istub? Ta otsib seda autot küljepeeglist, leiab ja siis kehitab õlgu. Hiljem kui nimetet masin kõrvale jõuab või diagonaalis üle neile rea ette kimab või muud hullust meeletul kiirusel teeb ja jõuad nägu näha, siis on tal alati põhjust minu selgeltnägejalikkust imetleda. Kuidas ma ette teadsin, et seda auto juhtis afro ameeriklane? Seda oli ju võimatu nii kaugelt ja läbi toonitud klaaside näha. Pakun, et Justin suudab seda sama hästi teha. Harva on kui eksid. Sellin oskus aga ajab eestis liigeldes mind veidi segadusse. 🙂

  13. tuuli

    Tere Epp, lugesin su seda kirjutist alles nüüd, u. 10 päeva hiljem, aga see internetipaigaldus tõi enda kogemused nii elavalt meelde, et lihtsalt ei suuda mitte kirja panna. Oleme USA-s kahel korral uude korterisse kolinud ja mina tegelesin mõlemal korral nende kaablikuttidega. Esimesel korral tuli kutt käed taskus kohale, vaatas – ahaa kaablit pole, läks minema ja saabus poole tunni pärast. Teisel korral helistasime esmaspäeval teenindusse, öeldi – töömees tuleb teisipäeval. Hiljem selgus, et tuleb hoopis järgmisel teisipäeval jne. …3 nädalat hiljem kutsusin abikaasa töölt koju, sest ma ei saanud mehhiklase inglise keelst sõnagi aru. Igal juhul sain ma lõpuks aru, miks selles kaablikuti filmis sellele tüübile pugema pidi ja sry comcast, aga teiega ma enam tegemist ei tee.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.