AMEERIKLASTE ESIVANEMATEST

Et kuidas meil siis täna puurimise ja kruvimisega on?

Ehee. Lükkasime enamuse tööst homse varna (see esmaspäev on ameeriklastel vaba päev, sest on Presidendipäev) – meile tulid täna külla Justini vana sõber ja keskkoolikaaslane Dave ja ta kihlatu Alli.

Jutt hüppas siia-sinna (kas olete juba teada saanud, kus ülikoolis te sügisest õppima hakkate; kas teil on ka kahju muusiku-elukutse juuraõpingute vastu vahetada; miks juriste ei sallita; miks ajakirjanikke ei sallita; kust te leidsite sellise ilusa neighborhoodi; kusmaal teil pulmade korraldamine on; kuidas hoiduda pulmastressist jnejne.)

Aga siis läks jutt esivanemate peale.

Justin: “Kui Marta abielluks eestlasega, siis oleks kolme põlve pärast juba unustatud, et nende soontes voolab ka mingi itaalia paesani veri!”

Ma ei suutnud seda hetkeks uskuda, aga siis hakkasin mõtlema. Mina ka ei tea enamust oma esivanemaid kaugemale kui kolm-neli põlve (ja et ma ühte haru tean 17. sajandisse, see on ainult tänu vanaonu tellitud uurimistööle).

Nii et ma ARVAN, et minu 8st vaarvanemast 7 olid puhtad eestlased ja 1 oli puhas venelane. Aga see on lihtsalt minu arvamus.
Ja mis siis rääkida ameeriklastest! Siin pulbitseb selline rahvuste segamise katel ööl ja päeval – ja on tõeliselt põnev detektiivitöö, teada saada, kust on su esivanemad tulnud.

Justin tellis endale jõuluvanalt spetsiaalse arvutiprogrammi, mille kaudu saab kontakti maailma ajaloo kõikvõimalike sünni-surma-muiduandmetega.

Ja ta sai teada päris mitu huvitavat asja:

– Nii ta isa- kui emapoolsed vanaisad olid väidetavalt itaallased. Nüüd aga tundub, et emapoolne itaalia-haru on pärit Austria-Itaalia piirialadelt ning isapoolne Kreeka-Itaalia piirialadelt… ühest külast, kus elasid väidetavalt albaania immigrandid.

Nii et võibolla mu mees ei olegi etniliselt eriti itaallane?! Ta veel uurib seda asja.

“Ema on mulle seda ka varem rääkinud, et ta mäletab, justkui tema vanaisa oli öelnud, et nad on pärit hoopis Austriast ja nad on alati läbi aegade olnud “siniste silmadega itaallased”. Aga isale ma igatahes oma leiust pole rääkinud. Ma ei usu, et talle meeeldiks see idee – olla pärit Albaaniast!”

– Aga Justini emapoolne vanaema ei armasta rääkida ühest harust oma suguvõsas ja on alati läbi aegade muutunud turtsakaks, kui Justin (va ajaloohuviline) midagi nende esivanemate kohta on pärinud. Nüüd leidsime üles põhjuse, miks küll sellele harule on boikott kuulutatud. Sest nad on pärit otse Belfasti külje alt!
Ja Justini katoliiklik vanaema peab seda häbiväärseks faktiks, et suur osa ta esivanemaid olid hoopis protestandid.

Siit läheb aga lõng veel edasi – ajalugu räägib, et Briti impeerium täitis need omaaegsed Põhja-Iiri külad Shotimaalt toodud asuniktalunikega, kes olid n-ö õiget usku.

Ehk teisisõnu, Justin võib olla osaliselt shotlane.

– See tuletas meile meelde hiljutise “Newsweegi” kaaneloo, kus tutvustati uut võimalust – teha endale paarisaja dollari eest DNA test ja saada teada, kes sa geneetiliselt oled. Ajakirjas pihib näiteks mees, kes arvas kogu oma elu, et ta on afroameeriklane, ta oli spetsialiseerunud sellele kirjandusele ja see oli ta selge identiteet… Aga test näitas, et ta on hoopis indiaanlaste, indo-eurooplaste ja asiaatide segu. “Ma olin aasta aega identiteediriisis!”
…Ma mõtlen, et see DNAtest oleks Justinile tõeliselt hea kink järgmisteks jõuludeks. Ja kas poleks see, kui juba jutt neile õudsetele tarbimispühadele läks, mitte üks tõeliselt keskkonnasäästlik kingitus! 😉

Pärisin ka Justinilt, kas ta teoreetiliselt oleks huvitatud selle testi tegemisest. Ta läks põlema. “Kõige huvitavam on, kas mul võiks isapoolse vanaema kaudu olla indiaanlaste verd?! Sest ta jäi ju 1918. aastal orvuks ja tema vanemate kohta on andmed suhteliselt legendi-lähedased… Et olla inglise ja saksa päritolu. Aga kui ma vaatan vanaema, siis tas on midagi indiaanlaste moodi! Vaata ta põsesarnasid!”

Jah, möödas on need ajad, kui indiaani veri olevat olnud häbiväärne asi. Juba tükk aega tundub olevat moes ja romantiline omada tükike etnilist pärandit sellelt rahvuselt, mis Ameerika mandrilt peaaegu minema on pühitud…

Aga just seepärast, et kunagi oli indiaani veri häbiväärne, märgitigi paberitesse oma indiaanlasest vanaema asemel “olen puhas inglane” vms. Ja ainus võimalus tänapäeval tõde leida on DNA-testid.

– Seepeale muutusid ka Alli ja Dave väga huvilisteks. Palun väga, saage tuttavaks: Justini sõber Dave on (nagu ta ise arvab end teadvat) isa poolt inglise-walesi-cherokee indiaanlase segu, ning ema poolt Poola juut. Muide, ma ei saanudki aru, kas ta naljatas sel teemal või mitte, aga igatahes lubas Dave pärast juurakooli lõpetamist võtta endale ema perekonnanime, et juristina paremini karjääri alustada.

Istusime ninapidi arvutis ja vaatasime, mida leiame. Selgus, et Dave`i juudist esivanemad ei rääkinud USAsse tulles emakeelena mitte poola, vaid saksa keelt. Kas see tähendab, et nad olid tegelikult Saksa juudid, mitte Poola juudid ehk teisisõnu, suguvõsa pärimus on vale? Või äkki nad põgenesid Saksamaalt Poolasse ja siis sealt USAsse (kuhu nad jõudsid aastal 1910). Või rääkisidki need Poola juudid omavahel saksa keeles? Või nimetati jidishit saksa keeleks neis immigratsiooniameti dokumentides?

Dave ei teadnud ühtegi vastust, aga oli näha, et tas oli huvi tekkinud.

Ma oleks talt tahtnud veel küsida. Kas ta emal on ka säilinud mingeid sidemeid, traditsioone, mis judaisimiga seotud? Vana juudi usu järgi on Dave ju puhas juut (sest juudisugu arvestatakse emaliini pidi) – kas tal endal on olnud esivanemate usu vastu huvi?

Ma ei mõtle Justini vanast sõbrast kui juutide esindajast, sest ta on raudkindlalt mitte-vaimuliku elustiili esindaja, ka ta tulevane pulm saab olema täiesti ilmalik. Lihtsalt üks tore muusik ja nüüd siis varsti ka juuratudeng. Keegi, kellega saab igasuguseid asju arutada. Ja kes on sooja, naljaka ja kohmaka olemisega, nagu mu oma meeski.

…Aga sel hetel, kui mul olid need ülejäänud juudi-teemalised küsimused keelel, neelasin ma nad alla. Tuli mingisugune hirm sisse. Ma olen elus varem libastunud sel teemal – tean, et juutidele ei meeldi uudishimu. Ja nii tekkis minu ja Dave`i vahele korraks mingi imelik sein.

– Aga siis oli ju veel Alli. Sisestasime arvutisse tema andmed. Ta ema peaks olema puhast verd itaallanna ja esialgsed kiired otsingud ka kinnitasid seda.

“Aga ma ei teagi, kes mu isa on. Me arvame oma perekonnanime järgi, et eks me vist mingit inglise päritolu ole, aga ega me täpsemalt tea! ”

Jah, see tundub olevat tavaline nende etniliste gruppide puhul, kes Ameerikasse esimeste lainetena tulid. Inglise-taani-saksa esindajad jõudsid siia uude ilma ju sajandeid tagasi. Ning nende lapsed ei mäleta, kust nad pärit on…

Otsing näitas, et Alli esiisa on pärit Inglismaalt. “Oo, ma tahan sinna maakonda külla minna!” vahtis Alli lummatult ekraani. “Ja ma kingin sellesama arvutiprogrammi oma isale sünnipäevaks!”

“Siis saan mina seda loodetavasti ka kasutada?” arvas Dave.

Mind natuke kummitab praegu see mõte, et mis siis, kui Marta abiellub ameeriklasega ja kolme inimpõlve pärast ei mäleta keegi ta lapselapselastest, et nendes voolab ka eestlaste verd.

16 mõtet “AMEERIKLASTE ESIVANEMATEST

  1. kärt

    hästi põnevad on need perekonna minevikus sorimised. meie leidsime internetist Ellis Islandi nimekirjad üles (saar, kuhu saabusid laevadega immigrandid) ja sealt otsisime Arturi emapoolse vanaisa ja vanaema maaletuleku registrid ning printisime need välja…tema austria-ungari esivanemad on suht hiljutised tulijad, alles 3 põlve tagasi. sellepoolse pereliini päritolukoha selgitamine on meil veel pooleli. huvitav, kas see arvutiprogramm aitaks meid edasi?

    see-eest arturi isa perekond kuulub siinse ‘aadli’ hulka – nende perekona liikmed elavad siiani selles connecticuti linnakeses, mille nende esivanemad kunagi ammu rajasid.
    mul on, ausalt öelda, alati veidi kummaline seal käia, sest ma ei saa kuidagi mõista, kuidas minu poja otsesed esivanemad seal juba aastasadu on elanud…..mingi emotsionaalne blokk tekib! :)) et ta ju alles sündis – ja selline nähtav ajalugu taga:))))

    minu enda suguvõsa on ka hirmus põnev, seal on palju võõrast verd ja seiklust ja praegugi on ta mööda maailma laiali (kuidas see oligi, et veri ajab rähnipoja puu otsa!).
    ja kindlasti tahan ma ühel päeval need meie päritolu legendid järele kontrollida….meie pereloos on vähemalt 5 ilusat või hämarat lugu, mida sellesama geenitestiga saaks kindlaks teha.

  2. Kaur

    Nuhkige aga… lõpuks tuleb välja, et ka Justin on mingitpidi eestlane 🙂 Ehkki tõenäolisem on, et hoopis Epu suguvõsas on mõni itaalia-iiri-shoti rändrüütel sees.

  3. andry

    no kui Marta abiellub, ongi kõige tähtsam, et ta abiellub, ja kui selleks on armastatud inimene, siis see loeb.

    Vere hääl on kummaliselt suure jõuga. JA Marta kuuenda põlve lapsed võivad seda kuulda.

    Minus on isa poolt Doni kasakate verd. (Mis on omakorda eriline mix, kuna need kasakad röövisid ja vägistasid kõike, mis kahel jalal liikus). Ma pole kunagi Doni ääres käinud, Ukrainas paar korda. Nii et suht savi oli.

    Siis juhtus, et aastal 1985 abiellusime Tiinaga ja läksime Saaremaale pulmareisile. Tiina oli juba koos Maarjaga ja nägi väga pall välja. Ma ei tea miks, meie eesmärk oli Karja kirik, oki toki, seal lähedal elas ka kursaõde, kelle juures öömaja sai ning olime näinud dokki Villem Raamist, kus ta Karja kirikust rääkis.

    Jõuame siis kirikuni, kirik kinni. Hakkame ära tulema. Korraga buss, sealt väljub hunnik rahvast ja keps vanahärra. “Tahate ka kirikusse tulla?” “Ikka tahaks,” “No palun väga.”

    Tuli välja, kepsakas vanahärra oli Timotheus Linna, Linnapoiste isa, terve elu Kuressaare muuseumi direktor old, ja jõuk, kes tal kaasas oli, oli Ukraina koorikapell, kes Saaremaaga tutvus. Vana Tiomtheus kuulus nende väheste giidide hulka, kes jagasid matsu ja oskasid seda edasi anda, neid tüüpe näeb harva, ning kuna ta on ju õigeusu seminaris õppinud, tegi ta ukraunlastele ettepaneku kirikus selle akustika demonstreerimiseks laulda. Lausidki teised.

    Buss vuras edasi Kuressaare poole, meidki võeti peale. Siis see juhtuski. Ukrainlased hakkasid bussis laulma, laulsid oma rahvalaule ja korraga hakkas… puudub parem kirjeldus, hakkas mul veri soontes kihisema nagu shampus. Nad laulsid Ukraina rahvalaule. (Mu isa pole kunagi koos meie perega elanud, visiitabielu).

    Hiljem olen Vaikset Doni lugedes midagi väga enesele iseloomulikku ära tundnud – allumatus lollidele normidele, äkitselt välja lööv temperament, kirglikkus, igatuses avarate maastike järele, äkiline melanhoolia…

    Ema poolt on mu vanaema isaks Keila parun Üksküll, sellestsamast suguvõsast, kus öeldi, et matsid jäävad matsideks (Tallinfilm, Verekivi). Sealt on pärit mu suur nina ja keskmisest kobedam keeleanne.

    Niipalju siis eestluse mäletamisest. World is a melting pot, meil oli vahepeal teooria, et Maarja abiellub tulnukaga, muide.

  4. mustikasupp

    Kohutavalt huvitav on uurida oma suguvõsa kohta. Mina näiteks tean ainult seda, et minu isapoolses suguvõsas on (oli) keegi venelane. Ja emapoolne suguvõsa peaks olema puhas eestlane, aga nagu teie uurisite, on see ikkagi üpris kahtlane.
    Kas seda programmi saab kasutada ainult Ameerikas? Sellesmõttes, et kas seal on ka näiteks Eesti kohta andmeid.

  5. Kaur

    No on ju kirjas, et “with the help of the U.S. Records Collection, Naturalization Records, Immigration Records, and the Ancestry.com search engine …”. Ei usu, et Eesti kirikuraamatuid USA immigratsiooni-andmebaasides oleks. Aga võib muidugi KMA käest küsida; või siis Eesti Genealoogia Seltsist, http://www.genealoogia.ee/.

  6. Eppppp Postituse autor

    Tegelikult on küll osa Eesti andmeid ka, ma leidsin oma vanavanaema ema neiupõlvenime näiteks (Pärnumaalt).
    Sest mormoonid (Utah osariigis) on sajandeid kogunud kirikuandmeid Euroopast ja sealhulgas on ka Eestist pärit kirikuraamatuid.

  7. triin

    me oleme ka mormoonide andmeid vaadanud ja minu väga eestlastest esivanemad on seal küll sees. Nad on siis eestis ka ikka päris suure osa kirikuraamatutest ära mikrofilminud. See on tegelikult internetis saadaval (pole praegu aega aadressi otsida). Ja eesti kirikuraamatud on ka internetti skännitud (ajaloo arhiivi kodulehelt andmebaas saaga). Sel moel on see aga suur-suur töö. Mistõttu tundub see arvuti programm küll huvitav.
    Minu vanaisa oli väga tõmmu ja järeltulijad on kindlasti keskmiselt temperamentsemad. Samas pole legende ega andmeid võõrast verest. Aga vaevalt, et sel juhul ka see programm aitab. Igal juhul hea teada sellisest asjast :).

  8. Moonika

    Aga kuidas see programm töötab? Et sisestad lihtsalt vanema nime ja siis see otsib oma andmebaasidest, mida leida on?

  9. ieska

    Ieska kohe pelgab selliseid asju, sest ainuüksi kolme viimase põlvkonna hulgas on nii palju vallaslapsi, lapsendamisi ja laste äraandmisi, et jube hakkab.

  10. Eppppp Postituse autor

    Moonikale – jah, saad otsida ka oma vanema nime. Aga mõttekam on otsida vanavanema või vaarvanema nime järgi. Ja sealt saad jäljed võibolla põlvkond kaugemale ja saad uue nime järgi otsida, ja veel põlvkond kaugemale…
    Sellist programmi ilmselt pole olemas, et lööd ühe nime sisse ja saad kohe kõik teada. Kogu see protsess nõuab siiski inimese poolt kaasamõtlemist ja siinseal valikuotsuste tegemist. Masin ei saaks kõike ära teha.

  11. tohlakas

    Ema poolt on suguvõsa hästi igav ja dokumenteeritud. Prekonna piiblis on esimene sissekanne aastast 1760. Kõik sündinud samas kohas, Saaremaal. Sama talukoht on siiamaani meie perekonna suvekodu. Tegelikult on hästi tore vahel vanu asju vaadata, et näe vaar-vaarisa Jürri võrgukäbad aastast 1847. Peremärkide ja aastaarvudega varustatud asju on vahel vahva silmitseda ja oma juuri tajuda. Isa poolt on segadust rohkem, vanaisa oli näiteks valgekaartlik ohvitser Koltšaki armees ja salapiirituse Soome vedaja. 🙂 Sealtpoolt paistab rohkem seiklejaverd. Ilmselt vene ja saksa verest mul pääsu ei olnud.

  12. Jüri

    Meie pere peaks ka kord ühe suurema juurteuuringu korraldama, sest meie pere päritolu on küll segane, eriti minu kui pere noorima liikme puhul. Isa on mul täisvereline venelane (ainult veidikene eestlasliku mõttelaadiga, justnii me ütlemegi), nii et geneetiliselt on minus 50% vene verd. Ema poolega on asi aga segasem, sest ema ise on ainult poolenisti eestlane, isa poolt. Loogiliselt võttes on siis veerand minust eestlane. AGA, minu emapoolse vanaisa perekonnanimi, Türkei, ei ole just väga eestilik. Saksa keeles tähendab see Türgit, nii et ehk on üks mu vanaisadest osaliselt sakslane? Ei tea.
    Emapoolse vanaemaga on lood sama segased. Ema ema oli minu teadmiste järgi Ingeri-soomlane, paraku tulevad tema liini pidi sisse juudi nimed.
    Ja nüüd veidikene mõeldes, siis vanaema õde on veidikene kitsamate silmadega kui enamus venelasi ning juuksed on (või olid) tal süsimustad, vanaema juustega oli nooruses sama värk. Põsesarnad on ka vanaema õel kõrgemal kui… tavaliselt?

    Lühidalt öeldes, mina olen olen täielik etniline kompott. Aga olen selle üle uhke, sest minu arust on see kuidagi omapärane ja nagu teeks minust mitte ainult eestlase (mis geneetiliselt moodustab minust vist vähem kui veerandi), vaid korraga ka maailmainimese. Kas see on ka põhjus, miks keeled mulle kergesti külge jäävad? Ju vist!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.