Tänastest võimalustest ja lahkujatest

Eile käisime külas Estril. Mäletate ehk veel: see õbluke omaette naeratav naine, Justini vanatädi, kelle mees läks õue lund kühveldama ja jäi oma hoovis naabrimehe auto alla.

Ester elab muinasjutumajakeses, käänulise teega mägisel tänaval, millel on südametega aknaluugid ja puudelatvade vahele peituv terass… Kogu interjöör on puust käsisti nikerdatud ja väga omapärane. Selline kodu, mis võiks olla ajakirjas.
Igal pool on lahkunud onu Artie. Selle vana laevakere-plangu leidis Artie mere kaldalt, tõi koju ja seadis lae alla. Need vanad roostes laevaosad ja vanad treipingid – uskumatu, kui kihvtilt võib roostes prahti sisustuses kasutada! – Artie kogus selliseid vanu asju. Oh, mis kummaliselt uuristatud lambid – Artie ise tegi. Selle hiiglasuurte hammasratastega läbipaistva kapisuuruse kella tegi ka Artie ise, kellaosuti lööb uhket kaart, ligi pool meetrit… Künklikus ja dzunglilaadses tagaaias on huvitav suur vann-lillepeenar – “Ma ei teagi, mis ma sellega sel kevadel teen, Artie katsetas siin igal aastal uute taimedega,” ütleb Ester kurvalt. Ja aianurgas on kaks aiamajakest, piilume Martaga aknast sisse. “See on kõik Artie kollektsioon seal – ma ei tea, mis nende asjadega teha…” saame kommentaariks.

Jah, mida teha roostes treipinkidega, mis Artie aastakümnete jooksul aiaväljamüükidelt kokku on ostnud? Ära neid ju ei viska. Aga kust leida uus Artie, kes neist asjadest samasuguse fanatismiga hoolida oskaks?

Mul hakkab järsku nii kahju. Sellest, mis Ester peab praegu läbi tegema (üks hommik korraga, nagu ta ütleb. Ja ma ei arva, et see 75aastaselt lihtsam oleks kui näiteks 25aastaselt.) Ja ka sellest, et mina onu Artiet, seda väga huvitavat isiksust ja kuldsete kätega meest… ei mäleta. Et me neile kunagi varem külla ei juhtunud ja aina oma elu elasime.

Üleeile sain kirja ühelt oma Eestis elavalt sõbralt. Ta naine on onkohaiglas. “Lahkumas,” kirjutab sõber, ilma täpsemalt meditsiinilist infot mulle andmata. Kogu ta kiri on seekord nii nukker ja käega lööv (ega ta isegi ole enam esimeses nooruses). Talveväsimus.

Vahel tabab mind midagi paanikahäire laadset. Hirm, et ma kulutan oma elu valesti ja inimesed mu ümber lahkuvad enne, kui ma jõuan neid tundma õppida ja nende lugusid lõpuni kuulata. Miks ma tollesama Eestimaa sõbraga siis nii vähe suhtlesin, kui ma Eestis elasin! Miks me kogu aeg lükkasime kokkusaamisi ja väljasõite edasi… Mis siis, kui me ei kohtugi enam?!

Möödunud sügisel ostsin ma oma paanikahäire vaigistamiseks lennupileti, et saada kassettidele intervjuud papa ja mammaga. Paningi nad iga päev istuma laua äärde sealsamas toas, kus ma elasin oma esimesed kaks eluaastat, mamma küll sudis natuke vastu, aga papa ütles rahulikult: “See on sul hea mõte, ikka räägime”. Mamma lõi  käega: “Ah, mis sa ajad! Sina nüüd mingi prominent, et intervjuud andma ja kassetti raiskama!” Siis läks kööki, aga varsti oli tagasi – kuulamas, mida papa räägib. Siis tuli juba ise vahele parandama, ja nii see läks… Kokku on mul nendega nüüd 15 kassetti ja väga hea tunne.

Nüüd kuulsin, et mu isa läheb haiglasse operatsioonile, see ei tohiks olla raske, aga… miks ma isaga pole intervjuusid teinud, paneb see mind mõtlema. Kindlasti see sõna “intervjuu” häirib kedagi. Ütleme siis: miks ma pole temalt küsinud, kuidas nad emaga kokku said ja kus oli Suure-Jaanis tema lemmik-mängumaa, kui ta laps oli jne.

Ema on mul surnud, hea oli see, et ma kunagi lugesin tema päevikut. Ja hea oli see, et ta haige olles väga avameelselt igasuguseid jutte rääkis – nii et kui kuulata maldasid, siis said sa iga kord mõne mälestusekillu võrra rikkamaks. Tema lahkumine kestis mitu aastat, nii et oli aega küsida.

Justini mõlemad vanaemad on üle 85 ja nüüd olen ma ka Justini nakatanud lindistamispalavikku. Vanaema Peg on alati armastanud rääkida minevikust, nüüd on seda ka kassettidele jäädvustatud – kuigi Justini sõnul olevat tal need jutud peas nagunii.

Raskem pähkel on vanaema Ann, sest tema on keerulise iiri iseloomuga jurakas, kes on otsustanud, et tema minevikus sorida ei taha… Justini ema soovitas lindistamispalvega lähenda vahel siis (näiteks lihavõttelõuna ajal), kui Ann on veidi napsu võtnud… Proovime.

Küsige. Külastage. Ärge lükake homsesse neid võimalusi, mis täna on veel olemas.

9 mõtet “Tänastest võimalustest ja lahkujatest

  1. Siiri

    Mina jäin ka kunagi hiljaks vanaema käest ta elu kohta küsimisega. Hoolitsesin ta eest, kui ta juba voodihaige oli ja ikka kurtis, et paha on olla ja võiks juba taevasse saada. Siis lasin tal rääkida oma lapsepõlvest ja noorusest. Kuidas nad leelisega ojakivide peal pesu pesid ja Harku järve äärsest talust Nõmme linna turule piima ja võid viisid. Ja kuidas vanaisast sai sõja ajal joodik ja ta läks vanaema juurest teise naise juurde, kes samagonni ajas. Aga palju ma ei jõudnud teada saada… Ja ma ei tea, kas kirjutada neid lugusid üles. Sest ma ei tea, kas need lood huvitaks kedagi, kes isiklikult minu vanaema ei tundnud. Kui palju me jõuame oma elu jooksul teada saada teiste eludest? Ja neisse süveneda. Ja oma elu ka ikka elada.

  2. Sille

    Mina olen kah selline keda huvitavad teiste inimeste lood. endal on ka vanavanaemade mälestusi päripalju – tõsi küll omaenda peas, pole aega (hmm, pigem küll viitsimist) olnud neid kuhugile kirja panna. olin lapsena lihtsalt sellina ääretult kehva söögiisuga laps ja vanavanaemad üritasid mind oma juttudega söögilaua taga kinni hoida. 🙂

  3. andry

    mul oli möödunud nädalal hästi tähelepanuväärne kohtumine. Mikk Sarv käis siinkandis ja rääkis igasugu põnevat juttu, alustas maaemadest ja maaisadest. Kes saamlaste arusaama järgi pole ei keegid muud, kui me oma esivanemad kaheksa põlve tagasi.

    Siis Mikk tõi välja, et enamasti me teame oma esivanemaid nimepidi kuni neli põlve tagasi, aga sellest pole kasu, kui meil pole neist lugu rääkida. Mis nende emotsionaalset olemust edasi kannaks.

    Mu emapoolne vanaisa – ema isa, suri ära, kui ema oli üheksane. Seega pole ma teda iial näinud. Tean ainult, et ta kibedal künniajal tühja kõhuga peotäie soola suhu viskas, nii vaene oli nende elu. Ja teine asi, et ta oli alati armastanud öelda, et “tööjärg peab puhas olema.”

    Nüüd on tihti nii, et kui puid laon või lund roogin või mida vaid, keegi ütleb mulle:” Tööjärg peab puhas olema.” Nii ma siis laongi puid ilusasti järjest, ei võta siit või sealt sealt. Vanaisa õpetus.

  4. Mutt

    Mina kahetsen ka, et ei taibanud oma vanavanematelt nende eluolu kohta küsida. Emapoolsed vanavanemad lahkusid siit elust juba siis, kui ma olin veel väike laps. Aga isapoolsed vanavanemad surid alles kaks aastat tagasi ja ma ei taibanud nende käest küsida, uurida… Nii teangi nende nooruspõlve eluolu vaid oma isa ja tädi juttude järgi ja ka sedagi suhteliselt vähe. Vanaisa ei tahtnud eriti rääkida oma elust sõjaväes… ja nii jääbki minu jaoks alatiseks teadmata, kas vastab tõele jutt, et ta sai isegi ühe kõrge autasu kunagi eriliste teenete ees, kas ta tõesti kuulus ratsarügementi… Kui mõned aastad tagasi sattusin ekskursiooni käigus Nõmme kaevandusse, siis oli kohe eriline tunne kõndida neis käikudes, kus kunagi minu vanaisa töötas.
    Õnneks on mu ema ja isa suhteliselt jutukad inimesed ja nii tean nende kohtumislugu peast, tean nende lapsepõlve jutte ja seiklusi…
    Aga jah…noorena on tunne, et aega on küllaga ja nii vist lükkamegi asju edasi. Kahju muidugi, aga kõike ei jõuagi alati teha… ja tagantjärgi pole mõtet oma tehtud valikute üle nutta, sest neid ei saa tihtipeale enam muuta. Peab lihtsalt edaspidiseks eluks sellest õppima ja tehtud vigu vältima.

  5. Ants

    Mikk kirjutab täpselt seda, mida me hiljem mõtleme. Lapsepõlves ja teismelisena ei tule pähegi, missugused olid vanaisa ja vanaema nende noorpõlves ja kuidas nad elasid. Hiljem, nagu Mikkki ütleb pole nagu aega ja mine tea, kui olulinegi see meie endi tegemiste kõrval on . Nii tean minagi vanaema jutu põhjal oma vanaisast ainult seda, et “Kui me perega kuskile läksime ja Tõnisel hobune ees oli, siis pidid mul kõik kuus last riides olema!” Minu isa, sündinud 1880, teinud läbi raske tee vaese sulase ühe lapsena Petrogradi ülikoolini, elanud seal üle 1917 revolutsiooni, 20-te aastate alguses tulnud tagasi Eestisse, lõpetanud Tartus ülikooli preemiaga oma magisrtitöö eest, kirjutas õnneks oma eluloo ning kinkis selle meile vennaga enda 80 sünnipäeval!
    See, millest Epp täna kirjutab ja mida me kommenteerime, on tegelikult palju olulisem, kui esialgu paistab. See on ajalugu. Ühtepidi mõisate ja parunite aegadeni, kui mitte veelgi kaugemale ja teiselt poolt … See sõltub meist! Isa soovitusel kirjutasin ka mina oma eluloo. Kokku 279 lk. A5. (Ei või öelda, et meie lapselapsed selle vastu praegu erilist huvi tunneksid – lapsed küll).
    Epp ja pea vist kõik kommenteerijad on noored inimesed. Uskuge mind või ei, aga just praegu on aeg hakata kirjutama oma elulugu!! (Mina hakkasin peale 40-selt). Lapsepõlv ja teismeiga on ju hästi meeles, pärastise saab juurde lisada.
    Praegune maailm on muutunud kummaliseks. Tehniline, kohutavalt tormiline progress on seda ikka rohkem muutumas VIRTUAALSEKS! Sõja ajal, kui ma olin paras poisike ja maale onu juurde saadetud – linnas oli söögiga raske – oli meil elamiseks tegelikult vaja ainult soola, tikke ja petrooleumi – viimast tuppa lambi jaoks ja laternasse, et loomi talitada. Suveti sai ka ilma hakkama. Kõik muu, ehk peale mõne harva erandi, saime endilt ise. (Ka puskarit pulmade, sünnipäevade jm. jaoks, mis mitte kunagi pidamata ei jäänud aeti ise). Praegu ei oska isegi mina, vana inimene, elada ilma telefoni, TV ja arvutita! Rääkimata lennukitest jms. Muidugi on see väga mugav – vajutad nupule, kiri läheb ükskõik kuhu maailmas, ja kohe! Pole pikki vestlusi tüütavate külalistega – räägid oma jutu ära ja klõpsutad välja! Aga mõnikord tuleb hinge kartus, et millega see lõpeb! Kas me suudame hakkama saada selle vaimuga, mis pudelist on välja lastud (paratamatult – see oleks ikka juhtunud), või hakkab ta meid endid valitsema! Siinkohal tahan avaldada tänu Epule, kes on osanud oma blogide ümber luua omamoodi lausa KODUSE seltskonna, kelle hulgas on isegi minusugusel vanamehel väga meeldiv viibida. Aga oma elulugusid hakake kirjutama juba nüüd. Lindile kirjutatud lood on muidugi väga head, aga kirjutada endast, sellest mis olnud ja omaenda muljetest kõige elatu kohta, on veel parem. Ja kui lapselapsed vanemaks saavad, uskuge, neid hakkab see huvitama, nagu see praegu meid huvitab!

  6. Eppppp Postituse autor

    Tere, Ameerikas on hommikukohvi aeg käes…

    Siiri – minu arust võiks sa küll need lood üles kirjutada, eks oled ju sinagi meil grafomaanide klubis (ütlesid kunagi, et kirjutad hästi pikki kirju).
    Äkki peaks ma siin ühe uue postituse üles panema, kuhu alla võiks kirja panna vana aja lugusid?
    Muide.Ega peagi olema bioloogiline sugulane – igasugused lood rikastavad. Sellesama üleeile külastatud Estri käest kuulsime samuti “vana aja lugusid”. Ja Eestis on mul üks teine Ester (78a), kellel samuti (nagu Ameerika-Estril) pole lapsi ja kelle lugusid on külas käies huvitav kuulata. Hiljuti teatas see Eesti-Ester, et ta põletas oma vanad fotod ära, sest ta ei teadnud, mis nendega teha, ta ei teahtnud, et need pärast surma ripakile jääks. Olin üllatunud, veidi ka solvunud – ma oleks need küll omale võtnud! Need oleks aidanud meelde tuletada igasuguseid lugusid, mida ta on rääkinud (kolm abikaasat, väga huvitav elukutse ja reisid, ütleme nii, et nõuka-aeg punaparunite poole pealt).

    Mis enda eluloo jäädvustamisse puutub, siis olen Antsuga täitsa ühte meelt.
    Eesti Kirjandusmuuseum on teinud hea töö oma kogumiskampaaniatega, pannes inimesed uskuma, et igaühe elu on väärtuslik vara. Ja näiteks nõukogude aja mälestusi olla neile saatnud ka veidi üle 20aasta vanused inimesed.

  7. Maria

    Mina tean oma vanavanemate lugusid palju. Seda ei mäleta miks neid räägiti või millal. Lihtsalt muu jutu vahele meenutati, et näed kui mina noor olin siis oli nii või et sõja ajal oli nii.
    Vanu aegu meenutati palju.

  8. Mummu

    Viimases “Pealtnägijas” räägiti lastehalvatusest 1950-60-te Eestis ja uuest vaktsiinist, mida katsetati. Mõtlesin, et peaks ema käest küsima, mida tema sellest mäletab aga unus ära, nagu ikka. Pärast selle sissekande lugemist võtsin kätte ja saatsin kohe oma küsimuse teele. Vahest on ikka tõuget vaja. 🙂 Tõesti, küsige ja uurige ja kirjutage üles ja vanade fotode taha ka kindlasti kes, kus ja mis aastal! Ise olin hädas, kui sugupuud koostasin, et keegi enam ei teadnud, kes fotode peal olid.

  9. Aivar

    Millegipärast tuli mul selle jutu peale meelde, et mu kallis eksabikaasa loopis kõik mu vanad fotod minema. 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.