Oo aegu… mina, raadioajakirjanik

Oh jessuke. Mul oli juba peaaegu meelest ära läinud, et ma olin kunagi ka raadiozhurnalist.

Aga täna oma igivanu ülikooliasju sorteerides leidsin ühe essee – õppejõud Indrek Treufeldt palus meil kirjutada teemal “raadioajakirjandus – see on imelihtne”. Ja seda võisime ise otsustada, kas lause lõppu panna hüüumärk või küsimärk.

Siin on minu essee, umbes üheksa aastat tagasi kirjutatud. Furoorikalt, nooruse uljuses. Hüüumärgiga. Ja missuguses võluvalt ülbes mütsigalöömise meeleolus see essee veel lõppeb… Seda saab endale ainult 20ndik lubada.

Niisiis, lubage esitleda:

RAADIOT TEHA — SEE ON IMELIHTNE!
ehk mõningaid murfoloogilisi momente E.V. raadioajaloost 1991-1995

Olen ma kunagi mõelnud: “Teha raadiot — see on imelihtne”?… Alguses mõtlesin tõepoolest: “Oo, kui imelihtne ja põnev!” Seda emotsiooni jätkus kuueks kuuks, mil vedasin oma kooli raadiojaama, kus, omavahel öeldes, võis teha täpselt nii head või halba raadiot kui tahad, peaasi, et ei ropendaks ega propageeriks popitegemist. Kuue kuu järel olin pomo ja otsustasin oma teenetega õnnistada ka kohalikku munitsipaalraadiojaama.

Jätsin hea mulje, nii et nad jätsid mu äsjalindistatud intervjuuga montaazhilauda, näitasid nupud, scotchi ja käärid kätte ning läksid ise “objektidele”. Jäin raadiosse mitmeks tunniks peaaegu üksinda. Ainult üks väike ämblik nägi mu enesehinnangu ülikiiret kukkumist, kui maadlesin, nägu punane ja higine, linti lõigata. Uaaps! lendas kogu kaadervärk kettalt maha — olin ta liiga suure kiirusega jooksma pannud. Kui selle käsitsi tagasi olin kerinud (imelihtne — võttis vaid 45 minutit!) ja kuulata katsusin, selgus, et küsitletud piirivalvurid olid vahepeal uue keele selgeks saanud ja rääkisid: “Ie-ie-ie, atõv ie uskameäktla llük eiem, ie-ie-ie.”

Intuitiivselt adusin ma, et lahendus peab olema siinsamas… Proovisin läbi kiirusenupud ja kõik muud nupud montaazhlaua küljes, millele reaktsiooniks lint end kusagile vahele tõmbas…

Siis saabus päästeingel valvetoimetajanna näol, kes mu lindi õigetpidi keris. Härdudes rääkis ta oma esimestest montaazhikogemustest. Parem mul sellest ei hakanud, palusin oma lint saate sisust maha tõmmata, sest loobun andetuse näidustusel edaspidisest raadiokarjäärist. Koju minnes arvutasin: seitsme tunniga sai lõigatud terve minuti ja otsustatud terve elusaatus. Oo, kui imelihtne!

Saigi vist otsustatud — kuigi teisipidi, kui ma tol õhtul adusin. Professioonipisikuist rääkijatel on tõsi taga! Järgnes veel seitse tundi ja minu esimene viieminutiline saatelõik oli “Mulgi Raadio” eetris. Järgnes ulpimine uudisteprogrammis, mil iga kord linti lõigates vandusin ja iga kord lõpptulemust kuulates olin õndsalt ja õnnelikult väsinud. Toimetaja soovitas mul lindilõikamise tema peale jätta, peaasi, et ma reportingu ära teeksin — tagantjärgi tundub, et ta kasutas mu fanatismi ära kaugetesse ja kummalistesse kohtadesse saates —, aga pärast esimest katset loobusin sellest tööjaotusest: mulle tundus, et ta oli mu intervjuust võtnud valed ja välja jätnud õiged kohad.

Tartusse ülikooli tulles olin taasomandanud, mhk, raadioajakirjaniku professionaalsuse, ehk teisisõnu jõudnud taas sellesse enesekindlasse faasi, kus noor inimene tunneb: “Oo, see on ju imelihtne!” Imelihtsuse faasi jätkus umbes kümneks “Tudengiraadio” saateks, mida ma otse-eetrist vedasin.

Siis aga selgus, et raadiopool ootab mult uut ime(lihtsat ime)t: pultironimist. Õpetlik raadioonu lohutas mind: “See on sama lihtne nagu autosõit!” Võrdlus oli tabav! (autoga sõita ma ei oska). Kuna pulte oli “Tartu raadios” üks, siis tuli seda õppida otse eetris. Koolitusrahad, nagu öeldakse, peab ikka rahvas maksma — loodetavasti pakkus neile ka pinget kuulda raadiost üheaegselt kahte laulu või üheagselt laulu ja minu hädaldamist: “Milline siit oligi see mikrofoninupp, mille alla peab tõmbama?” Ja ehk pakkusid ka mitmesekundilised “augud” neile pinevat ootust?!… Aga paari kuu pärast olin jõudnud juba sinnamaale, et planeerisin autokooli minekut: see on ju sama lihtne.

Kui imelihtne on aga üheainsa vale liigutuse või näpuvajutusega raadiotöös kõik ära rikkuda! Reportaazh kevadiste tudengipäevade kummipaadirallilt oli mu suuremaid äpardusi. Pärast seda, kui olin kaks päeva läbirääkimisi pidanud ja saanud loa kallis reportermakk endaga jõe peale kaasa võtta, pärast seda, kui olime keset suurvõistlust oma paatkonnaga sõudnud ühe paadi juurest teise juurde ja võtnud geniaalseid ja spontaanseid ja unikaalseid jne intervjuusid keset kevadist Emajõge — pärast kõike seda selgus, et mikrofon oli kõrvaklappide augus! Lindil oli mu elu ekstravagantsemast reportaazhist kuulda vaid siuhka-sauhka, ma ei tea siiani, kas see oli seal varem või oli see tõesti hale jälg mu elu suurhetkest.

Peale seda katastroofi loobusin mõneks ajaks reportaazhide tegemisest ja tegin stuudiointervjuude sarja “Tudeng reisib”. Aga ega pisiku vastu saa! Reportaazhivormiga jätkasin sügisestel tudengipäevadel, mil käisin kuue päeva jooksul läbi kõik üritused, igal õhtul umbes viis. Tegelikult oli see imelihtne, sest see oli lõbus.

Lihtne sai otsa siis, kui selgus, et olen tunniajase saate jaoks lindistanud materjali üheksa ja pool tundi! Peaaegu kümme tundi intervjuusid, meeleolukatkeid kontserditelt, oksjonilt, laadalt – ja see tuli nüüd harvendada nii, nagu õpetavad ajakirjandusõpikud: ainult kümnendik reportingust mingu sisse, siis on tehtud korralik reporting. Samas on, eriti raadios, raske sellisel hulgal hakkmaterjali sidusaks saateks teha. Ausalt öeldes loobusingi terviklikkusest ja tegin tudengimeeleolude kõrghetkedest mosaiigi. Oli see nüüd õige — ei tea, aga arvan, et tudengisaate stiiliga selline lähenemine sobis.

Üks minu reportaazhiajastu kõrghetki oli kindlasti ööprogramm: “Mis juhtub öösel linnas?” Selle tarbeks käisime kolmeliikmelise teamiga viis ööd mööda Tartut: püüdsime meeleolusid (näiteks purjakil koduotsijaid või usinaid prügikastisorteerijaid), tegime intervjuusid “öiste ametitega” alates tuletõrjujatest ja politseinikest ning lõpetades kondiitrite ja hamburgerimüüjatega. Murfoloogia kehtis ka seekord: tuletõrjujedepoo tragikoomika — purjus valvemeeskonna unest äratamine ja jooksuga saabuvate dispetšerite ärevus — ei jäänud lindile, sest record-nupu asemel oli suures ärevuses alla vajutatud hoopis play-nupp, mis tühjal kasetil sulnilt mängida laskis.

Edasine raadiotöö tõi mulle kaasa noortesaate “Dzhämm” (või “Jam”? Meil polnud seda vaja kunagi kirjutada) toimetamise ja juhtimise. Selle käigus ilmnes mitmeid imelihtsusi: näiteks prominente intervjueerida: see on imelihtne, sest ta on sellega harjunud ja räägib ise (siit ei tohi järeldada, et ma seda ka täna lihtsaks pean! Igal imelihtsusel on mitu dimensiooni), või näiteks lõpuks ometi harjumine omaenese hääle kuulmisega.

Aga lisaks ilmnes imelihtsuse kõrvale spetsiifilist raadiomurfoloogiat.
Näiteks: 1) Kui oled plaaninud kevadealguse saate lindistada linnulaulus ja sellele sümbolile on kogu saade üles ehitatud, siis on prominendil nohu (täiendus: kui prominendil nohu pole, on nohu sul endal, teine täiendus: kui teil kummalgi nohu ei ole ja lindistus teoks saab, selgub hiljem, et kevadtuul on mikrofoni kelmikalt kinni vilistanud).
2) Kui stuudioajaga on sel nädalal kibe, jäävad su saatekülalised hiljaks või lihtsalt tulemata (täiendus: kui nad tulevad õigeks ajaks, jääd sa ise ettenägematutel asjaoludel kas hiljaks või tulemata, teine täiendus: kui te lõpuks kõik kohal olete, saabub keegi, kellel on kõige kibedamini stuudiot kohe-kohe vaja ja sa pead oma külalistega leppima uue aja).
3) Kui jätad oma lindi või kasseti raadiosse kusagile kindlasse kohta, siis võtab keegi selle kogemata ja laseb sinna peale mõne oma loo (täiendus: aga kui võtad selle kaasa, unustad ta saate ajaks koju).
4) Kui sulle antakse raadio poolt kasutada akud, millele on peale kleebitud silt: “Mitte ära visata!”, siis viskad sa need pärast intervjuud suures õhinas minema (täiendus: kui sulle lõpuks enam akusid ei anta, ostad poest patareid, mille tühjuseaste selgub intervjuu esimese lause jooksul).
5) Kui stuudiopuldi mikrofoninupp on alla lükkamata, siis ütled sa alati otse eetrisse: “Kuradi jama saade on täna” või “Ah, ajas see Raidal ikka iba!”(täiendus: kui mikrofoninupp on alla lükkamata, siis oled sa tavaliselt ise puldis, teine täiendus: tavaliselt on need kohad sinu saadetest ainsad, mida raadio direktor ja peatoimetaja kuulma juhtuvad).
6) Tänavaküsitluste kõige magusamad persoonid kas karjuvad mikrofoni lukku või räägivad liiga vaikselt või hakkab mikrofon ise nende peale sahisema (täiendus: kui imekombel nende pärlitega midagi ei juhtu, siis on tegemist selle lindiga, millele enne eetrisse laskmist keegi kogemata kombel midagi peale lindistab, vt. punkt 3) jne jne.

Sama murfoloogia kehtis järgmise hooaja meelelahutusprogrammis “Start!”. Sain ka selgeks ühe elutõe: kui sa tahad teha midagi head ja väärida tunnustust, pead ka vaeva nägema. Iga saate orgaaniliseks osaks kujunes tänavaküsitlus saateteemal. Kuigi hea vox populi saamine võttis praktiliselt ühe terve päeva nädalast, oli tulemus ka vaeva väärt! Ka sketšid, mida tegime koos noorteteatri näitlejatega, viisid välja aega-energiat ja tõid sisse populaarsust.

Nii juhtuski, et võin öelda: oi, imelihtne — vaid kahe aastaga — oli ära teenida raadiotegemise tunnustus ka vanadelt olijailt. Kord peale “Start”-saadet võttis minuga ühendust “Raadio2” ja palus mult saate laskmist ka üleriigilisse õhku. Imelihtne ja meeldiv oli nõustuda, aga selgus, et pooltki nii lihtne polnud saada saadet üleriigiliselt kõlbulikuks: kõik krõpsud, ohked, puhhid ja nohhid tuli välja puhastada. Arvan siiani, et see lõikamise vaev polnud seda väärt, sest tegi tegelased kuidagi vähemusutavateks. Saade rääkis prostitutsioonist, tõmbenumbriks olid minu anonüümsed telefonikõned numbritel, kus kompleksivabadele neidudele pakuti tasuvat tööd, ja kahe noormehe telefonikõned lõbumajadesse. Säravaks tegi saate (mitteimelihtne ja kuus tundi kestnud) montaazh telefonikõnelintide kallal, kus madamidest ja turvameestest said tõeliselt kirjanduslikud tegelased. See saade oli tegelikult üks murrang mu raadioalases arengus: ma sain aru, kuipalju imelisi võimalusi pakub 1) helistamine inimestele, kes ei tea, et neid lindistatakse, 2) montaazh, mille käigus saab välja lõigata enda küsimusi ja sellevõrra muuta vastaja teksti palju dünaamilisemaks, energilisemaks, närvilisemaks…

Raadio puhul on tegelikult võimalusi palju, mida ma tulevikus veel kasutada tahaksin, kui jumal aega, tervist ja häält annab. Mulle tundub, et Eesti meelelahutuslik raadiomaastik vaevleb stambis, ja sestap on mul veel sel sajandil plaanis teha comeback pressist raadiosse.tegelikult on see ju imelihtne.

5 mõtet “Oo aegu… mina, raadioajakirjanik

  1. luize

    Ehh, Epp, nüüd tuli mulgi nostalgia. Ehkki lindilõikamisega kääride abil mul kokkupuuted puuduvad, aga enne kui praegused pisikesed imevidinad kasutusse tulid, oli lugude “õigeks” saamisega ikkagi tükk tegemist.

    Levinumaid arvamusi, mis raadiotööga kaasas käib, on lisaks lihtsusele ka see, et on põnev töö. Ega igav sageli ei olegi, aga selleski töös on rutiin. Viletsamad lahkuvad siis, kui selgub et lihtne ei tähenda väikest vaeva.

    Millegipärast arvatakse ka seda, et nalja saab kohutavalt palju. Noh, vahel saab ka, aga tegemist on situatsioonihuumoriga ja inside-joke ei ole teistele enamasti naljakas. Aga kõike eeltoodut arvestades oian mina seltskonnast tavaliselt madalat profiili ja ei taha eriti oma tööst rääkida. Ja suhtlemisvaegust ei ole ammu enam 🙂

    Ahjaa, seda arvatakse ka, et palka saavad raadiotöötajad hirmus palju. Mina tunnen selliseid väga vähe.

  2. luize

    Ja siis veel et selles Mulgi raadios olen minagi töötand. Ilmselt mõne aasta hiljem siis. Ja seda R2 saadet prostitutsiooni teemadel jälle kuulasin raadiost. Oli hea saade küll.

  3. Anu

    Mina tunnen selliseid ka, kes palju palka saavad:) Ja ise ka üsna rahul ses osas, + mõnus graafik, kuigi rutiin on olemas, eriti suvel, hapukurgihooajal. Siis jälle mõtlen ja lohutan end sellega, et ei pea vähemalt 9-5-ni iga päev orjama.
    ropendanud ma eetris pole, v.a. Viktor Niitsoo juhtum, kui tuli ikkagi ette lugeda, milliseid sõnu mees kasutas:)
    samas on muid “nalju” küll ja küll juhtunud.

  4. Eppppp Postituse autor

    Ma vist ei saanud sealt Tartu raadiost üldse raha, või kui, siis nii vähe, et see läks kohe meelest ära. Kui ajakirja tööle kutsuti, siis tundus sealne palk igatahes muinasjutuline, tudengi jaoks.

    Üks kõige naljakam kogemus oli see, kuidas toonane raadio peatoimetaja Hando Sinisalu jättis mind ja kursavend Marti üksi terve raadio peale, näidates korra ette, kuidas pult käib. Ise läks “korraks” minema, aga see venis tal paari tunni pikkuseks.
    Meid oli välja kuulutatud eetris, et TÜ tudengid õpivad raadiot. Me tegime Mardiga Biitlite tunnid, aga see oli nii hirmus ja naljakas…
    Keegi rääkis, et ta oli selle isegi lindistanud (Tarmo, kas sina? On see sul siiani alles?).
    Kuidas me näiteks omavahel muusika peale juttu ajasime, sest mikker oli alla lükkamata. Või kuidas lõppes “Strawberry fields” ja ma teatasin uljalt “Ja nüüd midagi veidi teises tonaalsuses”, pannes peale teiselt plaadilt … jälle laulu “Strawberry fields!”
    Teiseks tunniks saime pihta, mida Hando oli mõelnud sellega, kuidas helistajaid eetrisse lasta, ja hakkasime tegema viktoriini Biitlite teemadel, iga õigesti vastaja sai valida laulu ja siis me arutasime ja pusisime otse-eetris plaadihunnikust seda õiget laulu otsida. Ühesõünaga, kõik diskorielu köögipool oli sujuvalt otse-eetris.
    Kui Hando lõpuks tagasi jõudis, olime juba päris hoos.
    Ta olla meid raadiost kuulanud ja rahule jäänud 😉

  5. Hannele

    Ma tegin oma nö raadiodebüüdi selle aasta veebruaris. Teatrisaade oli… intervjueerisin otse-eetris kahte noort, omavanust näitlejat. Puldis küll ise polnud… Saate pikkus pidi olema nii 15 minutit. Minu oma tuli vaevu 7 minutit täis. Hetkel sellega enam ei tegele, kuigi huvi oleks…

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.